3-14-51451/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51451 Otsuse kuupäev 3. juuli 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Vassili Pikini kaebus Tallinna Vangla vastu kahju summas 14850 euro hüvitamiseks seonduvalt ebainimlike vangistustingimustega. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Vassili Pikin Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon 1. Rahuldada Vassili Pikini kaebus osaliselt. 2. Mõista Tallinna Vanglalt Vassili Pikini kasuks välja 578 (viissada seitsekümmend kaheksa) eurot. Ülejäänud osas jätta V.Pikini kaebus rahuldamata. 3. Mõista Tallinna Vanglalt Vassili Pikini kasuks menetluskulude katteks välja 1 (üks) euro ja 56 senti. Ülejäänud osas jätta V.Pikini menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3.august 2015.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Kinnipeetav Vassili Pikin esitas 20.02.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude nr 5-18/14/5435-1, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot iga päeva eest, kui ta pidi viibima kambris, kus isiku kohta oli pinda alla 3 m2 . 2. 10.07.2014 esitas Vassili Pikin Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt kahju hüvitamiseks. Kaebaja hinnangul on kahju tekkinud tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vangla kambritess, kus ta oli sunnitud viibima inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebuse järgi viibis ta Tallinna Vanglas 33 kuud perioodidel 17.01.2011-06.03.2013 ja 26.03.2013-01.12.2013.

2

Kaebaja taotleb iga kuu eest, mil ta on viibinud ebapiisava elamispinnaga ning inimväärikust alandavate tingimustega kambris 450 eurot. 3. Halduskohtu 15.07.2014 määrusega jäeti V. Pikini kaebus käiguta ning paluti kaebajal täpsustada kahjunõude suurus summana, tasuda riigilõiv kaebuse esitamisel või esitada menetlusabi taotlus. 4. 18.07.2014 saabus Tartu Halduskohtule V. Pikini taotlus riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning teatis majandusliku seisundi kohta. Kaebaja märgib, et taotleb Tallinna Vanglalt hüvitist kokku summas 14850 eurot. 5. Kohus rahuldas 22.09.2014 määrusega osaliselt V. Pikini taotluse riigipoolse menetlusabi saamiseks, vabastades kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel 405 euro 50 sendi ulatuses ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 40 eurot. Nõutud riigilõiv tasuti 02.10.2014. Tallinna Vangla teatas 28.10.2014 vastusena Tartu Halduskohtu päringule, et ei ole V.Pikini 20.02.2014 kahjuhüvitamise taotlust nr 5-18/14/5435-1 lahendanud ning lõpetas menetluse. 6. Tartu Halduskohtu 30.10.2014 määruse resolutsiooni punktiga 1 tagastas kohus V. Pikini kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla kambrite halva valgustatuse, puuduliku ventilatsiooni, hallituse, jalutusbokside ruumipuuduse, kinnipeetavate eluosakonnas WC-sse saamise pika ooteaja ja väheste pesemisvõimalustega kohtueelse kohustusliku menetluse mitteläbimise tõttu. Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 võttis kohus kaebuse ülejäänud osas menetlusse. Seega jäi menetlusse V.Pikini kaebus kahju hüvitamiseks tulenevalt kambrite pinna suurusest. Kaebaja seisukohad 7. Kaebaja märgib, et ta on Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibinud 33 kuud. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda ühe inimese kohta enamasti 2,5 m2 või natuke vähem. Vaba pinda, kust on maha arvestatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Tallinna Vangla vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta ning tualetid asuvad seal koridoris ja on üldkasutatavad. 8. Vahistatutele kambrites ja kinnipeetavatele on kambri uksed reeglina avatud vaid neli tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud ühetunnine jalutuskäik 15 m2 suuruses jalutusboksis, mida tuleb jagada kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on kambris niiske ja rõske. 9. Kaebaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. 3-4 m2 põrandpinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja märgib, et ta oli kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt 19.12.2013 tehtud lahendini asjas Tunis vs Eesti eksituses ning arvas, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mida vangistusseadus (VangS) § 41 lg 1 käsitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena. Vastustaja seisukohad 10. Vastustaja leiab, et kuna V. Pikini kahjunõue registreeriti Tallinna Vanglas 20.02.2014, siis on kaebus esitatud ajavahemiku 19.01.2011-19.02.2011 osas tähtaja rikkumisega tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3. Kuna väidetava mittevaralise kahju tekkimise alguseks on taotluse esitaja märkinud 19.01.2011, siis pidi nimetatud kuupäevast alates olema kaebuse esitajale tuntav mittevaralise kahju tekkimine ning seega hakkas kulgema ka kahju

3

hüvitamise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg. Tallinna Vangla leiab, et vastupidisel juhul ei oleks kaebuse esitaja saanud väidetava kahju tekkimise algust nii konkreetselt määratleda. Kaebuse esitaja vabanes 06.03.2013 vanglast ning hiljemalt pärast seda pidi ta aru saama, et väidetavalt kitsad tingimused tõid talle kaasa mittevaralise kahju tekkimise. Vaatamata sellele hakkas kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamist taotlema alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013).

11. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest V. Pikinile oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Kaebuse esitajale oli ajavahemikul 20.02.2011-06.03.2013 ja 28.03.2013- 01.12.2013 paigutatud kambritesse, kus talle oli 497 päeval tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,82-2,83 m2 ja 495 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,24-5,63 m2. Vangistustingimused ei ületanud nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis suletud sektsiooni kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 12. Vahistatutele ja kinnipeetavatele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühija pikaajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja kinnipeetavatel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. 13. Ajavahemikul 04.05.2011-06.03.2013 viibis kaebuse esitaja avatud sektsioonis, kus tal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule ka 4-tunnine vaba aeg, mille vältel tal oli soovi korral võimalik vabalt liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires. Samuti oli nimetatud ajavahemikul talle tagatud ka võimalus viibida väljaspool kambrit ajal, mil talle oli graafiku alusel tagatud spordisaali kasutamise võimalus. 14. Perioodil 29.11.2011-14.12.2011 oli kaebuse esitaja rakendatud vangla majandustöödele, mille käigus viibis ta väljaspool kambrit. Perioodidel 07.06.2013-15.08.2013 ja 12.06.2013- 28.08.2013 osales kaebuse esitaja sotsiaalprogrammides, 05.03.2012-29.06.2012 võttis kaebuse esitaja osa riigikeele B1 taseme kursustest ning 01.08.2012-30.11.2012 riigikeele B2 tasemekursustest. Kõik eelnimetatud tegevused toimusid väljaspool kaebuse esitaja kambrit, mistõttu olid V. Pikini liikumisvõimalused oluliselt suuremad, kui ta seda oma kaebuses väidab. 15. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vassili Pikin ei ole esitanud vanglale

4

suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Kohtu seisukohad

16. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 14850 eurot (tlk.7) seoses ebapiisava pinnaga kambrites perioodidel 17.01.2011-06.03.2013 ja 28.03.2013-01.12.2013 viibimise eest. Vastustaja poolt esitatud andmete järgi viibis Vassili Pikin Tallinna Vanglas perioodidel 19.01.2011-06.03.2013 ja 28.03.-01.12.2013.a . Vastustaja poolt esitatud perioodid ei ühti täpselt kaebaja poolt esitatud perioodidega, kuid kuna kaebaja ei ole vastustaja andmetele vastu vaielnud, siis lähtub kohus vastustaja andmetest. Kohus peab Tallinna Vangla andmeid ka usutavateks, kuna need on esitatud Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmete alusel.

17. Vastustaja on vastuses leidnud, et kaebaja on perioodi 19.01.2011 – 19.02.2011 osas esitanud kahju hüvitamise taotluse tähtaja rikkumisega, kuna RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustajast teada sai või pidi teada saama. Kahju olemasolu pidi kaebajal olema tuntav vahetult vanglas viibimise ajal, mitte hiljem mõne teise kohtulahendi kaudu. Kaebaja vabanes vanglast 06.03.2013 ning hiljemalt pärast seda pidi ta aru saama, et väidetavad kitsad tingimused tõid talle kaasa mittevaralise kahju tekkimise.

18. Kohus ei nõustu antud juhul vastustaja seisukohaga. Kahju hüvitamise avaldus on Tallinna Vanglas registreeritud 20.02.2014. RVastS § 17 lg 3 järgi on isikul õigus kahju hüvitamisega pöörduda 3 aasta jooksul arvates kahjust või kahju põhjustanud isikust teada saamist. Seega oli kaebajal õigus taotleda kahju hüvitamist perioodi eest alates 20.02.2011.a. Sel ajal viibis kaebaja Tallinna Vanglas. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv haldustoiming ning kahju tekitamine isikule toimub kogu kinnipidamise perioodi vältel, kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati ( Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2014 määrus haldusasjas nr 3-13-1407; 13.05.2014 määrus haldusasjas nr 3-14-327; Riigikohtu halduskolleegiumi 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on15.06.2015 lahendis nr 3-3-1-23-15 märkinud: „RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom - kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustajast teada. Sealjuures ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid.“ (p.11). Lisaks märgib Riigikohus samas lahendis: „Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (p13)“. Kaebuse esitaja vabanes Tallinna Vanglast antud asja puhul esimese karistuse kandmisest 06.03.2013. Kohtu hinnangul pidi kaebaja saama teada talle väidetavalt perioodil 19.01.2014 – 19.02.2011 tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest Tallinna Vanglast 06.03.2013

5

lahkudes. Esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et kaebaja sai ja pidi saama talle tekitatud kahjust perioodil 19.01.2011 kuni 19.02.2011 teada varem kui lõppes jätkuv toiming. 19.02.2011 ei muutunud kaebaja olukorras oluliselt midagi, mis annaks alust lugeda selle perioodi osas toiming lõppenuks. Ka on vastustaja ise kohtule esitatud vastuses märkinud, et kaebuse esitaja vabanes 06.03.2013 vanglast ning hiljemalt pärast seda pidi ta aru saama, et väidetavalt kitsad tingimused tõid talle kaasa mittevaralise kahju tekkimise. Lugedes, et kaebaja sai ja pidi saama õiguste rikkumisest kogu perioodi osas teada pärast 06.03.2013, millest algas ka nõude esitamise tähtaja kulgemine, on kaebus tervikuna tähtaegne.

19. Vastustaja andmetest tulenevalt viibis kaebaja Tallinna Vanglas vaidlusalustel perioodidel kokku 1025 päeva. Seejuures viibis kaebaja Tallinna Vanglas kinnises osakonnas ja avatud osakonnas vastavalt järgnevale tabelile. Seega viibis kaebaja kinnises osakonnas perioodil 19.01.2011 – 15.06.2011 (vahistatuna ja süüdimõistetuna lukustatud kambris, kokku 148 päeva) ning perioodil 28.03.2013 kuni 01.12.2013 ( 249 päeva). Perioodil 16.06.2011 – 06.03.2013 (628 päeva) viibis kaebaja Tallinna Vangla avatud osakonnas. Kohus on seejuures tualeti aluse pinna vaba põrandapinna hulgas arvesse võtmata jätnud, kuna tualettruumi pinda ei saa arvata praeguse vaidluse kontekstis kambri vaba pinna ehk liikumiseks kasutatava ruumi hulka. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga.

20. Kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud väärikuse alandamisega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet vangistuse täideviimine.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub nii enne 01.01.2014 kui hilisemasse kehtivusaega.

21. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsusest Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse

6

pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta tualeti alune pind. Nii EIK lahendites kui ka VSKE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrisest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2.

Esitatud andmete järgi (tlk.47-57) viibis kaebaja 775 päeva olukorras, kus kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiku kohta, sellest 313 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Seega rikuti kaebaja suhtes ka õigusaktidest tulenevaid nõudeid 313 päeval. Selline olukord ei ole kehtinud järjest, vaid periooditi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.juuni 2014 otsuses asjas nr 3- 4-1-9-14, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe isiku kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, kuid isik on sellistes tingimustes sunnitud viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

22. Nagu märgitud, viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 kokku 775 päeva, sellest avatud osakonnas 486 päeva ja suletud osakonnas 289 päeva Kinnises osakonnas viibis kaebaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Avatud osakonnas viibimise ajal oli aga kaebajal võimalik 4 tunnil kambrist väljas käia, mis tähendab, et tal oli sel ajal võimalus suuremal territooriumil ringi liikuda ja ta ei pidanud ööpäevaringselt viibima kambris, kus põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3 m2.

23. 250 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2. Selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSKE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambreid oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik vähemalt ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, kambrid olid valgustatud, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust nende 250 päeva osas ei saa lugeda õigusvastaseks, sõltumata sellest, kas kaebaja viibis kinnises või avatud osakonnas.

24. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja elamistingimused tulenevalt põrandapinna suurusest, tuleb 775 päeva osas tunnistada õigusvastaseks. Kinnipidamistingimuste kogum,

7

mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika).

25. Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Saab järeldada, et kahju hüvitamise taotluse esitas ta alles pärast teadasaamist EIK lahendist Tunis vs Eesti. See lahend tehti 19.12.2013.a. Eeltoodu ei vähenda kaebaja õigust pöörduda kohtusse (kaebus on esitatud tähtaegselt), kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel.

Olukorras, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6. Olukorras, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli üle 2,5, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole kindlalt välja kujunenud. Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013.a otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs. Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.

26. Kohus on seisukohal, et rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult periood, millal kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kahe vanglas oldud perioodi osas kokku 289. Kohus ei pea põhjendatuks hüvitada rahaliselt kaebaja kinnipidamist tingimustes, kus isiku kohta oli küll põrandpinda alla 3 m2, kuid kus kaebaja viibis avatud osakonnas, kus tal oli võimalus 4 tunni jooksul ööpäevas vabalt ringi liikuda. Eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista eurot päeva eest, kokku 578 eurot (289x2). Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel vastustaja poolt välja tooduga, et kaebajal oli kinnises osakonnas viibimise ajal lisaks 1 tunniajalisele jalutuskäigule osalenud mitmesuguses hõivetegevustes, sealhulgas perioodil 16.09.2013 kuni 01.12.2013 õppimine üldharidussüsteemis, lisaks lühiajalised kokkusaamised. Kohtu hinnangul vastab ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele ka õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Selliseks summaks oleks 2 eurot päeva kohta. Olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli nii kinnises kui avatud osakonnas vähemalt 3 m2, ei leidnud kohus vastustaja tegevuses õigusvastasust ja selle perioodi osas jääb

8

kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

27. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Riigikohtu halduskolleegium on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 (p 9) selgitanud, et kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muuhulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Samas ei nähtu kohtule ka, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seetõttu leiab kohus, et RvastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitusnõude rahuldamist.

Menetluskulud 28. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebuse esitaja on riigilõivu tasumisest kohtumäärusega osaliselt vabastatud (14 850 euro kahju nõude puhul oleks tulnud riigilõivu tasuda 445,50 eurot). Kaebaja tasus kohtu poolt määratud riigilõivu summas 40 eurot. Kuna kaebuse rahuldatud osa (578 eurot) moodustab kaebuse nõudest (14850 eurot) 3,9 %, siis tuleb vastustajalt HKMS § 118 lg 2 alusel mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1,56 eurot. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik