3-13-2422/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 03.07.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2422 Haldusasi H.K. (K.) kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 23.07.2013. a otsuse nr 107319-1 ja 29.10.2013. a vaideotsuse nr 1.1-10/55 tühistamiseks ja asja uuesti otsustamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja H.K. Esindaja Ille Nakurt-Murumaa Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta vastustaja taotlus täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks rahuldamata.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 315 eurot. Vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 03.08.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja (sündinud 02.04.1960) töötas perioodil 19.10.1992 kuni 19.09.1999 Tartu Ülikooli Kopsukliinikus röntgenosakonnas sanitarina (tööleping tl 28p-29p) ning perioodil 20.09.1999 kuni 01.04.2013 Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum (SA TÜK) radioloogiateenistuses radioloogiahooldajana (ametijuhend tl 30). 01.07.1993 kaebaja ja TÜ Kopsukliiniku vahel sõlmitud töölepingu p 5.2 kohaselt oli kaebajale ette nähtud lisapuhkus 7 kalendripäeva ioniseeriva kiirguse allikatega töötamisel (tl 28p). Kaebaja 20.09.1999. a ametijuhendi (tl 30) kohaselt oli tema peamine eesmärk abistada radioloogi ja radioloogiaõde radioloogiliste protseduuride teostamisel, tagada ruumide korrasolek ja puhtus vastavalt hügieeninõuetele; põhikohustused olid samad.

2. 08.04.2013 SA TÜK poolt väljastatud tõendi nr 9.7-1/3180 (tl 27p) kohaselt asus kaebaja 19.10.1992 tööle Tartu Ülikooli Kopsukliiniku röntgenosakonda sanitari ametikohale, töötades 1,0 koormusega lähtuvalt 30-tunnisest tööajanormist ning 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega. Alates 01.09.2009 töötas kaebaja täistööajaga 40 tundi nädalas, sealjuures 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega. Talle anti töötamise eest ioniseeriva kiirguse allikaga lisapuhkus 7 kalendripäeva ning ta käis regulaarselt arstlikel läbivaatustel, mis olid tingitud vahetust töötamisest ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast. 27.06.2013 koostatud täiendavas tõendis nr 9.7-1/5794 (tl 28) täpsustas SA TÜK, et kuigi radioloogiakliinikus ei koguta andmeid radioloogiahooldaja kiirgussfääris viibimise aja, radioloogiliste protseduuride teostamisel radioloogi ja radioloogiaõe abistamise ning patsientide protseduuridel kinnihoidmise kohta, tingib radioloogiahooldaja töö iseloom tema pideva viibimise kiirgussfääris. 08.07.2013. a täpsustavas tõendis nr 9.7-1/6095 (tl 31p) lisas SA TÜK, et kaebaja on kantud B-kategooria töötajate nimekirja (kiirgusseaduse § 40 lg 2).

3. 18.04.2013 esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole avalduse vanaduspensioni määramiseks soodustingimustel vanaduspensioni seaduse (SVPS) § 1 p 1 alusel isikuna, kes on töötanud Vabariigi Valitsuse 16.07.1992. a määrusega nr 206 („Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“, edaspidi määrus nr 206) kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1 (edaspidi loetelu nr 1) osa XII („Tööd radioaktiivsete ainete, ioniseeriva kiirguse allikate ja haruldaste muldmetallitega“) p-s 6 märgitud töödel ioniseerivas kiirguses.

4. 23.07.2013. a otsusega nr 107319-1 (tl 6-7) jättis Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa lugeda tõendatuks kaebaja töötamist tervishoiuasutuse töötajana, kes vähemalt 50 % tööajast vahetult töötab ioniseeriva kiirguse allikaga või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt

10 milliküriid raadiumi-226.

5. 23.08.2013 esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 23.07.2013. a otsuse nr 107319-1 peale vaide. 29.10.2013. a vaideotsusega nr 1.1-10/55 (tl 8-9p) jättis Sotsiaalkindlustusamet vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on meelevaldne kiirgusallika mõjupiirkonna samastamine kiirgusallikaga ning kaebaja töökohustustest ei nähtu vahetut kokkupuudet kiirgusallikaga.

6. 03.12.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-4p, 15, 106-109p), milles palub tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 23.07.2013. a otsuse nr 107319-1 ja 29.10.2013. a vaideotsuse nr 1.1-10/55, ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit uuesti lahendama kaebaja avaldust soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks. Kaebaja on seisukohal, et tal on tulenevalt SVPS § 1 punktist 1 ning määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII punktist 6 õigus soodustingimustel vanaduspensionile, kuna ta töötas alates 01.07.1993 – 01.04.2013 SA TÜK radioloogiakliiniku radioloogiateenistuses hooldajana (kuni 20.09.1999 oli ametinimetuseks sanitar).

Kaebaja igapäevane töö kuni 01.04.2013 oli vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega või selliste allikate mõjupiirkonnas üle 50% tööajast. Tema töö seisnes radioloogi ja radioloogiaõe abistamises radioloogiliste protseduuride tegemisel, samuti oli tema ülesanne tagada protseduuriruumide korrasolek ning vastavus hügieeninõuetele ja vajalike abivahendite olemasolu protseduuriruumis. Oma ülesannete täitmiseks oli ta kogu protseduuride aja kättesaadav protseduuriruumis, muuhulgas abistades ja toetades patsienti protseduuri läbiviimiseks vajaliku asendi säilitamisel või hoides patsienti protseduuri ajal vajalikus asendis (raskes seisundis patsiendid, lapsed).

Tööandja on kaebaja töötamist ioniseeriva kiirguse allikatega ning viibimist kiirgussfääris ka kinnitanud. Kaebaja hinnangul on Sotsiaalkindlustusamet rikkunud uurimispõhimõtet, kuna kaebajal ei ole lastud selgitada täiendavalt oma töö sisu, vaid on tuginetud kahes tõendis toodud erinevatele sõnastustele. Ta selgitab, et hooldaja, seistes läbivalgustusprotseduuri või röntgenülesvõtte tegemise ajal patsiendi kõrval paikneb nii primaarse kiirgusallika, kui ka sekundaarsete (hajukiirguse) allikate vahetus läheduses ning seega on kiirgusohu seisukohalt väga halvas asendis ehk otseselt kiirguse kahjuliku mõju piirkonnas.

Seisukoht, mille kohaselt vahetu töötamine kiirgusallikaga on midagi muud kui töötamine kiirgusallika mõjupiirkonnas, on asjatundmatu ega põhine asjakohastel õigusaktidel. Vabariigi Valitsuse määruses ei eristata ametikohti, vaid kõneldakse üldiselt tervishoiuasutuste töötajatest, ning radioloogiahooldajat on peetud võrdväärseks arsti ja õega lühema täistööaja ning lisapuhkuse kohaldamisel. Määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII punkti 6 järgi ei saa olla õigus soodustingimustel vanaduspensionile üksnes A-kategooria kiirgustöötajatel.

Aastatel 2004 – 2013 on tehtud hulgaliselt otsuseid soodustingimustel vanaduspensionide määramiseks kiirgustöötajatele vaidlusaluse sätte alusel ja suur hulk nendest isikutest on kuulunud B-kategooria kiirgustöötajate hulka.

7. Vastustaja palub kaebusele esitatud vastuses ja hiljem esitatud täiendavates seisukohtades (tl 21-21p, 63-67p) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et esitatud dokumentidest ei nähtu töötamine vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega vähemalt 50% tööajast. Vastustaja viitab Sotsiaalministeeriumi 04.03.2014. a vastusele järelepärimisele (tl 69), milles selgitatakse, et soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eelduseks on vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt

50 % tööajast ning niisugused töötajad on kantud A-kategooria nimekirja. Õigust soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks ei ole isikutel, kes töötavad ainult kiirgusallika mõjusfääris. Lisaks viitab vastustaja Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektori ja aastatel 1974 – 1989 Eesti pearadioloogina töötanud P. Mardna seisukohale (tl 85, 126), et röntgenosakonna sanitar/hooldaja ei kuulu isikute ringi, kellel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile loetelu nr 1 osa XII p-i 6 alusel. Vastustaja selgitab, et 1987. aastal avaldati Nõukogude Liidus Üleliiduline Tariifija Kvalifikatsiooniteatmik (tl 80-84p), mille alusel koostati ka 1992. aastal Eesti Vabariigi soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tööde nimekiri. Nõukogude Liidu nimekirjades aga olid ametikohad eraldi välja toodud ning hooldajaid, sanitare ega abisid seal ei olnud. Samuti viitab vastustaja 10.11.1997. a Sotsiaalkindlustusameti peadirektori ja Kiirguskeskuse direktori selgitusele „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste kindlakstegemise kohta tervishoiuasutustes“ (tl 72p-73). Seal ei ole küll otsesõnu öeldud, et töötaja peab kuuluma A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja, kuid töötingimuste tõendamiseks sobivate dokumentide loetelus on märgitud üksnes A-kategooria töötajate nimekiri. Vastustaja viitab ka Eesti Radioloogia Ühingu presidendi A. Simiskeri seisukohale (tl 25), mille kohaselt hooldaja viibib ruumis ainult vajadusel ja kui teda ei vajata, lahkub ta ruumist. Samuti tuleb tema sõnul patsiendi otsest kinni hoidmist ette harva.

8. TÜK Radioloogiakliiniku juhataja P. Ilves selgitas vastuses kohtu päringule (tl 36), et ioniseeriva kiirguse allikatega vahetu töötamine tähendab igasuguseid tegevusi ja toiminguid, mida tuleb teha ioniseeriva kiirguse keskkonnas ehk kiirgusallika vahetus läheduses ning mille mujal teostamine pole võimalik. Samuti selgitas radioloogiakliiniku juhataja, et kiirgussfääris viibimine on samastatav ioniseeriva kiirguse allikatega vahetu töötamisega. 01.03.2014 esitas kaebaja esindaja kohtule Maarjamõisa radioloogiaosakonna vanemõe

R. Nuiamäe kirjelduse radioloogiahooldaja tööülesannetest (tl 47-48). Antud kirjelduse kohaselt viibib radioloogiahooldaja töö iseloomust lähtuvalt iga päev üle 50 % tööajast kiirgussfääris ning lapsi teenindavas kabinetis võib kiirgusväljas viibimise aeg sõltuvalt tööpäevast ulatuda kuni 90%-ni. Kvalifitseeritud kiirgusekspert S. Nazarenko selgitas kohtu küsimustele esitatud vastustes (tl 113-113p) muu hulgas, et vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga tähendab tööülesande täitmist töökeskkonnas, mida iseloomustab tööülesande täitmiseks vajaliku ioniseeriva kiirguse allika ja selle mõjusfääris oleva tööobjekti olemasolu (nt röntgeniaparaat ja selle mõjusfääris olev patsient). Vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga toimub vastavalt tööülesandele kas üksinda või meeskonnana ning vastavalt tööülesandele võivad olla meeskonnas esindatud nii tervishoiutöötajad kui teised töötajad (nt ka sanitar).

9. Tartu Halduskohus rahuldas 09.05.2014. a otsusega kaebaja kaebuse, tühistas Sotsiaalkindlustusameti 23.07.2013. a otsuse nr 107319-1 ja 29.10.2013. a vaideotsuse nr 1.1-10/55, ning kohustas Sotsiaalkindlustusametit määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspension. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Kohtu arvates on tõendatud, et sanitar ja radioloogiahooldaja on kiirgustöötajad, kes töötavad kiirguse allika mõjupiirkonnas ja seda tuleb käsitleda kui vahetut töötamist ioniseeriva kiirguse allikatega. Kiirgusseaduse loogikast tulenevalt viibib kiirgustöötaja kiirgusallika mõjupiirkonnas ehk kiirguse allika mõjusfääris.

Ka Eesti Radioloogia Ühingu hinnangul on näiteks sanitar, kelle tööülesandeks on hoida röntgenülesvõtte tegemise ajal lapspatsienti, kiirgustöötaja vaatamata sellele, et selle tegevusele kulub alla 100 % tema tööajast. Määruse nr 206 loetelu nr 1 ptk XII p-s 6 on silmas peetud kõiki tervishoiuasutuste töötajaid, kuid üksnes tingimustel, et nad vähemalt 50 % tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega. Kohtu hinnangul ei saa soodustustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži tingimuseks olla kuuluvus kiirgustöötajate alarühma A või B, vaid üksnes see, kas kaebaja töötas vahetus kontaktis kiirgusallikaga.

SA TÜK radioloogiakliiniku juhataja vastusest tulenevalt kuulub kiirgussfääris viibimine ioniseeriva kiirguse allikatega vahetult töötamise mõiste sisse. Seega töötavad vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega kõik töötajad (anestesioloogid, õed, hooldajad), kes ioniseerivas kiirgussfääris viibides viivad läbi konkreetseid uuringuid/protseduure, sh abistavaid tegevusi. Töötades sanitarina ja radioloogiahooldajana, kuulusid kaebaja töökohustuste hulka patsiendi hoidmine protseduuride ajal. Seda tehes oli kaebaja teiselpool aparaati, kuhu tehniliselt sirmi paigaldada ei ole võimalik, ning laua alt tuli hajukiirgus.

Kaebaja viibis kiirgusväljas näiteks raskes üldseisundis patsiendile, lapsele või keerulistel juhtudel (rahutu, lamaja, halvatud vm) patsiendile kontrastaine manustamise ajal. Vajadusel hoidis ta patsienti uuringu käigus õiges asendis. Lisaks sellele on radioloogiahooldaja kohustuseks vahetada uuringu ajal korduvalt röntgenikassette, seada uuringu lõppedes patsient korda, koristada jäätmed, desinfitseerida laud. Seega töötas kaebaja kui sanitar ja radioloogiahooldaja vahetult ioniseeriva kiirguse mõjupiirkonnas ja tema töökohustuste täitmine on vaadeldav töötamisena vahetu ioniseeriva kiirguse allikaga.

Röntgenülesvõtte ajal röntgenülesvõtte tegemist abistavate ja võimaldavate toimingute tegemine on samavõrra töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga, kui seda on röntgenülesvõtte tegemine. Kaebaja tööülesannete kirjelduses on märgitud, et kaebaja vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega on selgesõnaliselt vähemalt 50 % tööajast (tööülesannete kirjelduses ajaline proportsioon uuringutele 90–95 % ja koristamisele 5−10 %). Kuivõrd kohus tuvastas, et kaebajal on õigus soodustingimustel vabanduspensionile, on Sotsiaalkindlustusamet kohustatud määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. 05.06.2014 esitas vastustaja Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 154-154-159p).

- Kaebaja puhul ei ole täidetud eeldused, mis annaksid õiguse soodustingimustel vanaduspensionile määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p-i 6 alusel. Kaebaja on kantud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja, tema tööülesanded ei eeldanud vahetut kontakti ioniseeriva kiirguse allikaga ja ta ei töötanud vähemalt 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirgusallikaga.

- Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja poolt kohtule esitatud Sotsiaalministeeriumi selgitused (tl 69) ning P. Mardna vastused talle esitatud küsimustele (tl 85). Sotsiaalministeerium, kellel on määrusega nr 206 kinnitatud loetelude rakendamise ja töökohtade atesteerimise osas selgituste andmise kohustus, on kinnitanud, et isikutel, kes töötavad ainult kiirgusallika mõjusfääris, ei ole õigust sooduspensionile. Kohus on mõiste „vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga“ sisustamisel jätnud Sotsiaalministeeriumi selgituse tähelepanuta ning asunud seda mõistet ise sisustama. Halduskohtule selgitusi andnud kiirgusekspert ei saa anda hinnangut määruse nr 206 loetelude rakendamiseks ega määratleda sooduspensionile õigust omavate isikute ringi. Asjassepuutuv ei ole ka A. Simiskeri arvamus, kuna see puudutab angiograafia osakonna ja angiograafia osakonna hooldaja tööd, kus kaebaja ei töötanud. Kohus on jätnud tähelepanuta ka kiirgusosakonna juhataja poolt allkirjastatud Keskkonnaameti vastused.

- Määrusega nr 206 kinnitatud loetelude 1 ja 2 koostamisel lähtuti 1991. aastal Nõukogude Liidus kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tööde ja ametite nimekirjadest (edaspidi NL nimekirjad), neid kohandades ja lühendades, st jättes hulgaliselt töö ja ametikohti nimekirjadest välja, mitte neid laiendades. NL nimekirjades ei olnud nimetatud hooldajaid, sanitare ega abisid.

- Määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p-i 6 sätestamisel on silmas peetud kiirgustöötajaid, kes on oma tööülesannete täitmisel vahetus kontaktis kiirgusallikaga. Hr Mardna selgituste kohaselt on vahetus kontaktis aparatuuriga töötajad – arstid, tehnikud ja medõed, kellel on vastav eriharidus. Ka Sotsiaalkindlustusameti peadirektori ja Kiirguskeskuse direktori 10.11.1997. a selgituses „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste kindlakstegemise kohta tervishoiuasutustes“ räägitakse vahetust töötamisest ioniseeriva kiirgusallikaga kui kontaktist kiirgusallikaga, ning selles ei ole käsitletud termineid mõjusfäär ja kiirgussfäär ega kiirgusseaduses nendele mõistele vastavaid mõisteid kontrolliala ja jälgimisala, kuna need ei oma soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimisel mingit tähtsust.

- Tänasel päeval moodustavad A-kategooria kiirgustöötajad (arstid, tehnikud/laborandid ja õed) erigrupi, kellel on võrreldes teiste tervishoiuasutusteja kiirgustöötajatega risk tervisele oluliselt suurem, ning määruse nr 206 loetelude koostamisel on silmas peetud just seda töötajate gruppi. P. Mardna vastustest nähtub, et käesolevaks ajaks ei ole ühegi radioloogia osakonna töötaja puhul täidetud soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eeldused.

- Kaebaja on selgitanud, et ta ei olnud oma tööülesandeid täites aparaatidega vahetus kontaktis, vaid vajadusel hoidis patsiente õiges asendis. Tema kuuest põhikohustusest nähtub vaid ühest tema abistamiskohustus radioloogiliste protseduuride läbiviimisel. Kaebaja ise ei ole kohtule ülevaadet oma tööpäevast, täidetud tööülesannetest ja nende proportsioonist esitanud. Vastustaja hinnangul ei anna piisavat ülevaadet ka radioloogiaosakonna vanemõe koostatud loetelu hooldaja tööülesannetest.

- Kohus on kohustanud küll kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määrama, kuid ei ole määratlenud perioodi, mida peaks määramisel arvesse võtma. Perioodi osas kuni 20.09.1999 puuduvad igasugused dokumendid, millest nähtuks kaebaja tööülesanded. Radioloogiaosakonna vanemõe poolt antud tõendist, millele tugines kohus, ei nähtu, millise perioodi kohta see on antud ja konkreetse hooldaja tööülesanded. Samas sellist tõendit ei ole radioloogiakliinik vastustajale väljastanud, olenemata korduvatest järelepärimistest.

- Halduskohus on ebaõigesti kohustanud vastustajat määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni ning oleks saanud üksnes kohustada vastustajat asja uuesti läbi vaatama.

11. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 172-176) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

- Halduskohus on õigesti jätnud otsuses käsitlemata P. Mardna arvamuse, kuna tegemist ei ole tõendiga halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 56 mõttes. Vastustaja ei taotlenud kohtult P. Mardna kaasamist eriteadmistega isikuna ning seetõttu ei olnud kaebajal võimalik omalt poolt P. Mardnale küsimusi esitada. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud ka asjaolusid, mis oleksid takistanud tal tõendit tähtaegselt esitada.

- Kohus ei ole otsuses küll selgelt Sotsiaalministeeriumi seisukohale viidanud, kuid on sisuliselt seda vahetu töötamise mõiste sisustamisel käsitlenud. Sotsiaalministeeriumi 04.03.2014. a seisukoht on riigi seisukoha muutmine isiku subjektiivsete õiguste rakendamisel, milleks Sotsiaalministeeriumil puudub vastav pädevus. Sotsiaalministeerium on oma seisukohtadega ületanud pädevust, asudes Vabariigi Valitsuse rolli, asudes loetelust nr 1 välja arvama isikuid kiirgustöötajate kategooria alusel. Sotsiaalministeerium on tekitanud olukorra, kus kaebaja ei saanudki perioodil 1993 kuni 2004 talle seatud tingimustele vastata. Sotsiaalministeerium annab määruse nr 206 punkti 3 kohaselt küll selgitusi soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude nr

1 ja nr 2 rakendamise kohta, kuid ei ole pädev sisustama mõisteid, milleks on vajalikud kiirgusalased eriteadmised.

- Kuna soodustingimustel vanaduspensioni maksmisega kompenseeritakse isikule pikaajaline kokkupuude tervist kahjustavate faktoritega, ei ole põhjendatud erinevalt kohelda isikuid, kes on töötanud samasugustes tingimustes sama pika perioodi jooksul, kuid erinevas õiguslikus raamistikus.

- Määruse nr 206 loetelude rakendamisel ei ole võimalik võtta aluseks 1987. aasta Üleliidulist Tariifija Kvalifikatsiooniteatmikku. Kui peaks lähtuma sellest teatmikust, jääb arusaamatuks, miks mõnedes peatükkides jäeti kutsealad ja koodid välja, samal ajal enamikes peatükkides on koodid aga olemas. Katsed kaebaja suhtes viidatud teatmikke rakendada on otsene võrdsuspõhiõiguse rikkumine ning pädevust ületav tegevus vastustaja poolt. Käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks mitte kutseala nimetuse ja koodi sisustamises kaasaegse ametikohaga, vaid hinnangu andmine töötaja töö sisule.

12. 21.05.2015 esitas vastustaja täiendavad seisukohad ning taotluse analoogse sisuga haldusasjas nr 3-14-331 toimunud istungil üle kuulatud eriteadmistega isikute ütluste käesoleva asja juurde võtmiseks. Tunnistajate ütlustega soovib vastustaja enda sõnul tõendada seda, et tervist kahjustavad tingimused esinevad ainult töötamisel samas ruumis kiirgust emiteeriva ehk sisse lülitatud kiirgusega ioniseeriva kiirguse allikaga, ning et kiirguse väljalülitamise järel puuduvad igasugused terviskahjustavad tingimused ja järelmõju. Samuti soovib vastustaja tõendada seda, et A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja kantud isikud moodustavad erigrupi, kes töötavad oluliselt tervist kahjustavamates tingimustes kui ülejäänud kiirgustöötajad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4). Küll aga peab kohus vajalikuks neid põhjendusi täiendada. Esmalt võtab ringkonnakohus käesolevas lahendis seisukoha vastustaja esitatud menetluslike taotluste ning halduskohtu poolt toime pandud menetluslike rikkumiste kohta esitatud väidete osas (I), vastab seejärel ülejäänud apellatsioonimenetluses esitatud väidetele (II), ning esitab lõppjäreldused ja jaotab menetluskulud (III).

I

14. Esmalt lahendab kohus vastustaja taotluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Vastustaja on taotlenud võtta käesoleva asja juurde sarnase sisuga haldusasjas nr 3-14-331 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlused. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. Seega taotleb vastustaja sisuliselt apellatsioonimenetluses tunnistajate ütluste tõenditena asja juurde võtmist. HKMS § 198 lg 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. Vastustaja sõnul ei saanud nendele tõenditele varem viidata, kuna halduskohtus toimunud menetluse ajal neid veel ei eksisteerinud. Hoolimata sellest oli vastutajal ringkonnakohtu hinnangul võimalus taotleda nende tunnistajate ülekuulamist ka käesolevas menetluses halduskohtus, kuid ei ole seda teinud. Seetõttu ei saa vastustaja antud juhul põhjendada tõenditele mittetuginemist halduskohtus sellega, et neid tõendeid siis veel ei eksisteerinud, ning HKMS § 198 lg-s 2 sätestatud eeldused halduskohtus hindamata jäetud tõendite hindamiseks ringkonnakohtus ei ole täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole teises haldusasjas üle kuulatud tunnistajate ütluste liitmine käesoleva asja materjalide juurde ka tingimata vajalik asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3 teine lause). Käesolevas asjas on kogutud piisaval määral tõendeid, mis kajastavad erinevate asjatundjate seisukohti asjas vaidluse all olevate küsimuste osas. Seega jätab kohus vastustaja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks rahuldamata.

15. Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta tema poolt kohtule esitatud seisukohad ja tõendid, ega ole põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks Sotsiaalministeeriumi seisukohta loetelu nr 1 osa XII p 6 rakendamiseks, eriteadmistega isiku P. Mardna vastuseid talle esitatud küsimustele ja Keskkonnaameti kiirgusosakonna vastuseid esitatud küsimustele. HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 165 lg 1 p-de 1, 2 ja 4 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; ning põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Halduskohus ei ole tõepoolest vastustaja nimetatud tõendeid kohtuotsuse põhjendustes käsitlenud ega ka selgitanud, miks ta ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks. Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise.

16. HKMS § 199 lg 2 p 2 annab ringkonnakohtule võimaluse kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei esine alust selle sätte alusel halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud arvukatele teistele haldusasjas kogutud tõenditele ja selgitustele ning rajanud neile oma argumentatsiooni. Otsuses esitatud seisukohti saab käsitleda ka kui põhjendusi selle kohta, miks halduskohus ei nõustu vastutaja seisukohtadega. Kuivõrd ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluses õigus hinnata tõendeid ning apellatsioonkaebuse väited kattuvad suures osas halduskohtu otsuse põhjendustes kajastamata jäänud tõenditega, on võimalik kõnealune puudus apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Halduskohtu poolt käsitlemata jäänud tõendite all peab ringkonnakohus silmas ka vastustaja poolt kohtule esitatud

P. Mardna seisukohti. Kuigi P. Mardna näol ei ole tegemist eksperdina menetlusse kaasatud isikuga ja tema selgitusi ei saa seetõttu käsitleda eksperdiarvamusena TsMS 32. ptk tähenduses, on tegemist siiski halduskohtumenetluses lubatavate tõenditega. TsMS § 293 lg 2 teine lause sätestab, et kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. See, et menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused on dokumentaalsed tõendid, tuleneb ka TsMS § 272 lg-st 2.

II

17. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kaebaja, töötades 19.10.1992 – 01.04.2013 algselt Tartu Ülikooli Kopsukliinikus ja hiljem SA-s TÜK radioloogiateenistuses kuni 20.09.1999 sanitarina ning edaspidi hooldajana, oli tervishoiuasutuse töötaja, kes vähemalt

50 % tööajast vahetult töötas ioniseeriva kiirguse allikatega või radioakiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-226 määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p 6 mõttes, ning kas tal on sellest tulenevalt SVPS § 1 p 1 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja töötas määruse nr 206 nimekirja nr 1 osa XII p-s 6 sätestatud ioniseeriva kiirguse allikatega, mitte radioaktiivsete ainetega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kuivõrd määrusega nr 206 kinnitatud loetelu nr 1 osa XII p 6 ei nimeta tervishoiuasutuste töötajate ametikohti, on rõhk asetatud töötingimustele ning silmas on peetud kõiki tervishoiuasutuste töötajaid, tingimusel, et nad vähemalt 50 % tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega. Sel põhjusel ei ole põhjendatud ka vastustaja seisukoht, et määruse nr 206 loetelude rakendamisel peaks võtma aluseks 1991. aastal kinnitatud NL nimekirjad, milles ei olnud nimetatud hooldajaid, sanitare ega abisid. Erinevalt määruse nr 206 loetelu nr 1 osast XII sisaldavad paljud teised loetelu nr 1 ja loetelu nr 2 peatükid kutsealakoode ning täpseid ametinimetusi. See, et ioniseeriva kiirguse allikatega töötamise puhul loetelu nr 1 osas XII ei ole NL nimekirjadest kutsealakoode üle võetud, viitab selgelt sellele, et selles osas sätestatud eelduste olemasolu kontrollimiseks tuleb hinnata töötaja konkreetseid töötingimusi. Seega omavad käesoleva asja lahendamisel tähtsust asjaolud, kas kaebaja töötas ioniseeriva kiirguse allikatega vahetult ja vähemalt 50 % tööajast, ning lähtuda ei saa ainuüksi kaebaja ametinimetusest.

18. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohtul tuleb määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p-i 6 tõlgendamisel lähtuda Sotsiaalministeeriumi seisukohtadest (tl 69), kuivõrd just Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium on määruse nr 206 punkti 3 alapunkti 1 kohaselt õigustatud andma selgitusi soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude nr 1 ja nr 2 rakendamise kohta. Käesoleva asja toimikusse liidetud Sotsiaalministeeriumi seisukohtade järgi ei ole soodustingimustel pensionile õigust isikutel, kes töötavad ainult kiirgusallika mõjusfääris, vaid oluline on vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt % tööajast. Ringkonnakohus möönab, et

Sotsiaalkindlustusamet, kes tegeleb soodustingimusel vanaduspensionide määramisega, saab seda tehes juhiseks võtta Sotsiaalministeeriumi selgitusi. Kohtule kui õigusaktide kohaldajale ja tõlgendajale need selgitused aga siduvad ei ole. Kui kohus leiab, et kohaldatavat õigusakti tuleb tõlgendada muul viisil ning ta seda põhjendab, võib ta asuda ka ministeeriumist erinevale seisukohale. Sel põhjusel on asjakohatu ka vastustaja väide, et halduskohus on ebaõigesti asunud ise määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p-s 6 sätestatud mõisteid sisustama ega ole arvestanud seda tehes Sotsiaalministeeriumi seisukohaga.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asjas kogutud tõendite pinnalt otsuses põhjendatult leidnud, et määruse nr 206 nimekirja nr 1 osa XII p-s 6 sätestatud „vahetu töötamise“ terminit tuleb mõista selliselt, et see kujutab endast muu hulgas ka kiirguse allika mõjupiirkonnas töötamist ega eelda tingimata vahetut kontakti kiirgusallikaga (näiteks sisse ja välja lülitamine, liigutamine, protseduuride läbiviimine jmt). Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et kui vaieldakse selle üle, kas isik on töötanud soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks tervist kahjustavates või rasketes töötingimustes täistööajaga võrdse aja jooksul, tuleks vajadusel kasutada ekspertiisi või asjatundjate arvamusi. Pensionisoodustuste saamiseks vajaliku erialaspetsiifilise asjaolu tuvastamisel ei ole piisav, kui kohus lähtub vaid kaebaja seletustest ning ei hangi tõendeid, mis väljendavad valdkonna asjatundja erialateadmistel põhinevaid seisukohti (vt RKHKo 21.04.2008, nr 3-3-1-10-08, p 15; RKHKo 03.03.2010, nr 3-3-1-96-09, p 12-13). Seega on just erialateadmistega isikute poolt antud hinnangud ja selgitused ioniseeriva kiirgusega töötamise kohta oluliseks tõendiks, mille pinnalt hinnata, kas kaebaja puhul on täidetud soodustingimustel pensionile saamiseks vajalikud eeldused.

20. Seda, et kiirgussfääris viibimine on samastatav ioniseeriva kiirguse allikatega vahetu töötamisega, on haldusasja toimikust nähtuvalt kinnitanud mitu vastavaid erialateadmisi omavat isikut. Näiteks on kiirgussfääris viibimist pidanud vahetuks töötamiseks kiirguse allikaga SA TÜK radioloogiakliiniku juhataja P. Ilves (tl 36) ning kvalifitseeritud kiirgusekspert S. Nazarenko (tl 113). Sama seisukoha õigsust saab järeldada ka Keskkonnaameti kiirgusosakonna juhataja I. Puskari poolt vastustaja küsimustele antud vastustest (tl 87). Nimelt selgitas I. Puskar, et ioniseeriva kiirtekimbu põhimõttel töötavate seadmete puhul (röntgenseadmed, kiirendid) saab suurima võimaliku kiirgusdoosi kasutatavate töövõtete tõttu varjestamata otseses ja/või hajunud kiirtekimbus viibiv töötaja, ning seejuures ei ole kiirgusallika vahetus läheduses viibimine määrava tähtsusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole „vahetu töötamise“ mõiste sisustamisel eeltoodust erinevale seisukohale asumiseks piisavalt veenev ka aastatel 1974 – 1989 Eesti pearadioloogina töötanud P. Mardna seisukoht (tl 85). P. Mardna on oma seisukohtadest nähtuvalt lähtunud selgituste andmisel eeldusest, et hooldajate ja koristajate tegevus toimub väljalülitatud aparaadiga ruumis ja ei ole seotud aparaadi funktsiooniga. Toimikusse liidetud selgitustest radioloogiahooldaja tööülesannete kohta (tl 47-48) nähtub aga selgelt, et hooldaja täidab oma tööülesandeid ka protseduuride ajal ehk sisse lülitatud aparaadiga ruumis sarnaselt arstile ja õele. Seega tekib eeltoodu põhjal kohtul kahtlus, kas P. Mardna oli nende selgituste andmisel teadlik kaebaja töö tegelikust ja täpsest sisust, sest need ei ühti kaebaja enda ja kaebaja tööandja poolt antud selgitustega. See aga muudab P. Mardna selgitused kohtu jaoks tõendina ebausaldusväärseks.

21. Vastustaja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et kaebaja tööülesannete määratlemisel ei saa asjakohane olla A. Simiskeri 29.10.2013. a e-kirjas antud seisukoht (tl 25), kuivõrd see käib osakonna kohta, kus kaebaja ei töötanud, ning halduskohus on õigustatult jätnud selle tõendi tähelepanuta. Alusetud on aga vastustaja etteheited selle kohta, et kaebaja tööülesannetest ei anna piisavat ülevaadet radioloogiaosakonna vanemõe koostatud ülevaade radioloogiahooldaja tööülesannetest (tl 47-48). Radioloogiaosakonna vanemõde on selgitanud, et radioloogiahooldaja on osa radioloogiakabineti meeskonnast ning tema töö on abistada radioloogi ja radioloogiatehnikut uuringute ning protseduuride teostamisel. Samuti on selles dokumendis üksikasjalikult selgitatud erinevate uuringute läbiviimist ning hooldaja ülesandeid vastavate uuringute juures. Olukorras, kus kiirgusekspert S. Nazarenko selgituste kohaselt toimub vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga vastavalt tööülesandele kas üksinda või meeskonnaga, on selge, et kaebaja, töötades ioniseeriva kiirguse allikaga meeskonna liikmena ning abistades radioloogi ja radioloogiatehnikut uuringute ning protseduuride teostamisel, viibis oma tööülesandeid täites koos teiste meeskonda kuulunutega kiirgussfääris, ehk töötas vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga. Seda, et vahetut kontakti saab mõista ka kui kiirgussfääris viibimist, kinnitab kohtu hinnangul lisaks asjaolu, et Sotsiaalkindlustusameti peadirektori ja Kiirguskeskuse direktori poolt kooskõlastatud Eesti Radioloogia Ühingu 10.11.1997. a selgituses „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste kindlakstegemise kohta tervishoiuasutuste radioloogiaüksustes“ (edaspidi Eesti Radioloogia Ühingu 10.11.1997. a selgitus; tl 44-44p), milles räägitakse vahetust töötamisest ioniseeriva kiirgusallikaga kui kontaktist kiirgusallikaga, on koostanud samuti käesolevas asjas eksperdina ütlusi andnud S. Nazarenko, kes oli sel ajal Sotsiaalministeeriumi radioloogia nõunik.

22. Alusetu on vastustaja seisukoht, et määruse nr 206 loetelu nr 1 osa XII p 6 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile üksnes A-kategooria kiirgustöötajatel. Kaebaja esindaja on nii kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades kui ka halduskohtus toimunud istungil kinnitanud, et Sotsiaalkindlustusamet on perioodil 2004 kuni 2013 teinud hulgaliselt otsuseid vaidlusaluse sätte alusel kiirgustöötajatele soodustingimustel vanaduspensionide määramise kohta ning suur hulk neist isikutest on kuulunud B-kategooria kiirgustöötajate nimekirja.

Vastustaja ei ole nendele väidetele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja poolt viidatud seisukohaga, et kuna soodustingimustel vanaduspensioni maksmisega kompenseeritakse isikule pikaajaline kokkupuude tervist kahjustavate faktoritega, ei ole põhjendatud erinevalt kohelda isikuid, kes on töötanud samasugustes tingimustes sama pika perioodi jooksul, kuid erinevas õiguslikus raamistikus (RKHKo 21.04.2008, nr 3-3-1-10-08, p 11). Tulenevalt Eesti Radioloogia Ühingu 10.11.1997. a selgitusest (tl 44-44p) on tööandja poolt kinnitatud nn.

A-kategooria töötajate nimekiri üksnes üks võimalikest dokumentidest, millega on tööandjal võimalik tõendada töötaja vahetut töötamist ioniseeriva kiirguse allikatega. Asjaolu, et kiirgustöötajate kategooriad rakendusid Eesti õiguses alles 2004. aasta kiirgusseadusega (varasem, 1997. aasta kiirgusseadus kiirgustöötajate kategooriaid ei tunne), annab kinnitust sellest, et tegemist ei ole vältimatult esitamisele kuuluva tõendiga määruse nr 206 loetelu nr 1 XII osa p-i 6 alusel soodustingimustel vanaduspensionile õiguse olemasolu tõendamiseks.

Halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, millistest kaebaja poolt sooritatud tööülesannetest nähtub tema vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja töötamise ajal Tartu Ülikooli Kopsukliinikus röntgeniosakonnas sanitarina tema vahetu töötamine tõendatud näiteks ka temaga sõlmitud töölepingust (tl 28p-29p) nähtuva asjaoluga, et talle oli ette nähtud lisapuhkus 7 kalendripäeva ioniseeriva kiirguse allikatega töötamisel. Asjaolu, et puhkus on pikem seoses töötaja kontaktiga kiirgusallikaga on üheks vahetut töötamist tõendavaks asjaoluks Eesti Radioloogia Ühingu 10.11.1997. a selgituse kohaselt.

Kaebaja vahetu töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga SA TÜK radioloogiateenistuses radioloogiahooldajana nähtub aga ka kaebaja ametijuhendist (tl 30), mis võib samuti olla Eesti Radioloogia Ühingu 10.11.1997. a selgituse kohaselt üheks ioniseeriva kiirguse allikaga vahetut töötamist kinnitavaks dokumendiks.

23. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kogutud tõenditega piisavalt tõendatud kaebaja töötamine ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50 % tööajast. Kohtul puudub alus kahelda SA TÜK radioloogiaosakonna vanemõe R. Nuiamäe selgitustes, kuivõrd tegemist on isikuga, kes oli oma töökohustustest tulenevalt hästi kursis ka kaebaja poolt sooritatud tööülesannetega.

R. Nuiamäe kinnitas kohtule esitatud selgitustes (tl 48), et töö iseloomu tõttu viibib radioloogiaosakonna radioloogiahooldaja iga päev üle 50 % tööajast kiirgussfääris, lapsi teenindavas kabinetis võib kiirgusväljas viibimise aeg sõltuvalt tööpäevast ulatuda kuni

90 %-ni. Haldusasja toimikust ei nähtu, et kaebaja tööülesanded oleksid tema sanitarina ja hooldajana töötamise ajal muutunud. Samuti on SA TÜK oma 08.04.2013. a tõendis (tl 27p) kinnitanud kaebaja töötamist 50 % tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga ka Kopsukliiniku röntgenosakonnas sanitarina töötamise ajal. Samuti ei lükka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja tööandja ja vahetult tema tööülesannetega kursis oleva vanemõe selgitusi ümber P. Mardna poolt väljendatud seisukoht (tl 126), et röntgeni kabineti sanitar ei saa oma tööülesannete täitmisel viibida 50 % tööajast ioniseeriva kiirguse mõjusfääris, rikkumata sealjuures töökaitse eeskirju. Kuigi P. Mardna on töötanud pearadioloogina ning vastavate erialateadmiste olemasolu saab tema puhul eeldada, ei ole kohtu hinnangul siiski tema seisukohad kaalukamad ning veenvamad, kui seda on kaebaja tööülesannetega hästi kursis oleva tööandja poolt antud ütlused. Samuti ulatub haldusasja materjalidest nähtuvalt P. Mardna töötamise aeg pearadioloogina aastatel 1974 – 1989 aega, mil kaebaja veel sanitarina Tartu Ülikooli Kopsukliinikus ei töötanud. Tulenevalt asjaolust, et asjas on kõne all kaebaja töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega aastatel 1992 – 2013 ning et P. Mardnat ei saa haldusasja materjalidest nähtuvalt pidada kaebaja poolt sel ajavahemikul tööülesannete sooritamisega vahetult kokku puutunud isikuks, ei saa SA TÜK poolt antud selgitustest kaalukam olla ka tema seisukoht, et käesolevaks ajaks ei ole ühegi radioloogia osakonna töötaja puhul täidetud soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eeldused.

24. Eelnevalt esitatud põhjendustest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et kaebaja töötamine perioodil 19.10.1992 kuni 20.09.1999 Tartu Ülikooli Kopsukliinikus röntgenosakonnas sanitarina ning perioodil 21.09.1999 kuni 01.04.2013 SA TÜK radioloogiateenistuses radioloogiahooldajana kvalifitseerub vähemalt 50 % tööajast vahetu töötamisena ioniseeriva kiirguse allikaga, mistõttu on kaebajal õigus soodustingimustel vanaduspensionile määruse nr 206 nimekirja nr 1 XII osa p-i 6 alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuivõrd kohus on tuvastanud, et kaebajal on eelnimetatud perioodidel sanitari ja hooldajana töötamisest tulenevalt õigus soodustingimustel vanaduspensionile SVPS § 1 p 1 alusel, on otstarbekas kohustada Sotsiaalkindlustusametit määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspension.

III

25. Eeltoodust tulenevalt jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd otsus on tehtud vastustaja kahjuks, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes õigusabikulusid summas 315 eurot. Kohtule esitatud õigusabiteenuse arvest nähtuvalt koosnes kaebajale osutatud õigusabiteenus esindaja poolt halduskohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsist (2 tundi + 2 tundi) ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest (3 tundi). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esinduskulud (7*45 eurot) on põhjendatud ning vajalikud menetluskulud ja need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/