3-13-594/51 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-594

Haldusasi

Tallinna linna kaebus Vabariigi Valitsuse 07.02.2013

korralduse nr 46 tühistamiseks kaebajat puudutavas

osas ja selles osas uue haldusakti andmiseks kohusta-

miseks

või

alternatiivselt

Vabariigi

Valitsuse

07.02.2013 korralduse nr 46 õigusvastasuse kindlaks-

tegemiseks kaebajat puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Priit Lello

ja Jaan Lindsaar

Vastustaja – Vabariigi Valitsus Majandus- ja Kommu-

nikatsiooniministeeriumi kaudu, volitatud esindajad

Eva Vanamb, Ain Tatter ja Lauri Künnapuu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.03.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

09.06.2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-594 ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada Tallinna linna kaebus osaliselt.

3. Tunnistada Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korraldus nr 46 „Avalikult kasutatavate

kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotuse kinnitamine omavalitsusüksuste kaupa

2013. aastal“ õigusvastaseks 3 501 204 (kolm miljonit viissada üks tuhat kakssada neli)

euro jaotamist puudutavas osas. Muus osas jätta Tallinna linna kaebus rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

Tallinna linna kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 15 (viis-

teist) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-13-594

2(16)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.08.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korraldusega nr 46 „Avalikult kasutavate kohalike

teede hoiuks eraldatud raha jaotuse kinnitamine omavalitsusüksuste kaupa 2013. aastal“ otsus-

tati teeseaduse (TeeS) § 16 lg 4 alusel ning tulenevalt 2013. aasta riigieelarve seaduse §-st 1

(osa 6, jagu 7) jaotada avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud 29 265 000 eurot

omavalitsusüksuste kaupa vastavalt korralduse lisale. Sihtfinantseeringute summad konkreet-

setele teelõikudele on arvestatud üldise toetuse summa sisse. Korralduse alusel eraldati Tal-

linna linnale 2013. aastaks kohalike teede hoiuks 2 690 511 eurot.

2. Tallinna linn esitas 14.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 21.01.2014 kaebu-

se täienduse) Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korralduse tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse

kohustamiseks andma uus korraldus avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks raha eralda-

mise kohta 2013. aastal ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Korraldus on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata ning kaalutlusvigadega. Haldusakti põh-

jendused tuleb üldjuhul esitada haldusaktis või ökonoomia põhimõttest lähtudes vähemalt

haldusaktis kohaselt viidatud dokumendis. Korralduses on viidatud lisale, milles on kohalike

omavalitsuste (KOV) kaupa välja toodud, kellele ja kui palju raha eraldati. Muid lisasid kor-

raldusel ei ole. Seetõttu tuleb eeldada, et korralduse põhjendused peavad sisalduma korraldu-

ses endas ja selle lisas. Korralduses on viidatud selle andmise õigusliku alusena TeeS § 16 lg-

le 4 ja riigieelarve seaduse §-le 1. Korraldusest ei selgu, miks on Vabariigi Valitsus otsustanud

kohalike teede hoiuks eraldada 29 265 000 eurot ning mis põhjendustel otsustati sellest Tal-

linna linnale eraldada vaid 2 690 511 eurot. Korraldusest ei tulene raha jaotamise põhimõtteid,

selgitusi, põhjendusi või raha jaotamise kriteeriume, ei nähtu, millistel kaalutlustel ja asjaolu-

del on vastustaja otsustanud raha eraldada just korralduses märgitud ulatuses. Samuti ei nähtu,

kas Tallinna linna taotlus teehoiuvahendite eraldamiseks on mingis ulatuses jäetud rahuldama-

ta. Sellest tulenevalt on korraldus vastuolus HMS § 56 lg-ga 1.

Tallinna linn on tähtaegselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) edasta-

nud sihtfinantseeringu saamise taotluse koos põhjendustega, mis tänavate osas ja millistel kaa-

lutlustel tuleks raha eraldada ning kajastanud iga teelõigu osas ka taastusremondi hinnangulise

3-13-594

3(16)

maksumuse. Korralduse lisale tuginedes võib järeldada, et sihtfinantseeringu süsteem käivitus

mõnede KOV-de suhtes, samas puuduvad korralduses ja selle lisas olevas tabelis igasugused

andmed rahaliste eraldiste suuruse ja selle summa arvutamise aluste kohta. Tallinna linnale

sihtfinantseeringu kaudu vahendeid ei eraldatud, millest peab ilmselt tuletama, et Tallinna

linna taotlus jäeti rahuldamata. Korralduses ei ole ühtegi põhjendust selle kohta, miks kaebaja-

le raha ei eraldatud, kuigi Tallinna linn vastas sihtfinantseeringust täiendava raha saamise kri-

teeriumitele. Tallinna linnas asub ka mitmeid üleriigilise tähtsusega sadamaühendusi (aga ka

näiteks majandustegevust toetav raudteevõrk), millega kaasneb tänavatele oluline liiklus-

koormus nt raskeveokite näol. Tallinna linna pole koheldud võrdselt teiste KOV-dega, kus

asub sarnaseid infrastruktuuriobjekte.

Korralduses ei ole raha eraldamisel arvestatud teehoiu ulatust ja tegelikke vajadusi. Kuna

2013. aastal on planeeritud kütuseaktsiisist riigikassasse laekuma 417 000 000 eurot, peaks

TeeS § 16 lg 2 järgi 2013. aastal teehoiule tagama kokku vähemalt 312 000 000 eurot. Kuna

2013. a riigieelarve seadusest ei nähtu, kui palju eraldati raha riigimaanteede hoiuks, pole

TeeS § 16 lg-s 2 sätestatud tingimuse (vähemalt 75% kütuseaktsiisist) täitmine selles osas

kontrollitav.

Kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest eraldati kohalike teede hoiuks üksnes 9,38%. Kuigi

TeeS sätted ei näe ette, kui suur osa kogu kütuseaktsiisist laekuvast summast tuleb kanda ko-

halike teede korrashoiuks, on selge, et riigimaanteede hoiuks antud osa on ebaproportsionaal-

selt suur (enam kui 90% teede korrashoiuks kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest). Riigi-

kontrolli

29.09.2010

kontrollaruande

„Kohalike

teede

hoiu

korraldamine“

(vt

http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2157/Area/4/language/et-EE/Default.aspx) koha-

selt moodustavad kohalikud teed Eesti teedest ca 40%. Järelikult peaks võrdse kohtlemise

printsiibist lähtuvalt jagunema kohalikele ja riigiteedele eraldatav raha samas proportsioonis.

Tõendamata on vastustaja väide, et korraldus rajaneb 18.09.2012 sõlmitud koostöökogu dele-

gatsiooni ja valitsuskomisjoni kokkuleppel – korralduses vastavad põhjendused puuduvad.

Isegi kui vastustaja peaks tõendama, et haldusakt rajaneb nimetatud dokumendil, siis on vas-

tustaja lähtunud teehoiuvahendite jaotamisel ebaõigetest asjaoludest, kuna tegelikult lõpp-

protokolli ei allkirjastatud ja kokkulepet ei saavutatud. Vastustaja põhjendused ei saa tulla

allkirjastamata lõpp-protokollist. Asjaolu, et lõpp-protokolli ei allkirjastatud, on kinnitanud ka

Eesti Linnade Liidu (ELL) tegevdirektor Jüri Võigemast 21.11.2013 vastuses kaebaja pöör-

dumisele.

Korralduses pole viiteid teeregistrile ega muudele andmetele, mille alusel oleks rahajaotuse

kujunemine kontrollitav. Seega on teadmata, kas korralduse aluseks on teeregistri või muud

andmed. Kui lähtuda teeregistrist, siis MKM teede- ja raudteeosakonna teedetalituse juhataja

kt Taivo-Ahti Adamsoni 12.11.2012 e-kirjas on selgitatud, et 2013. aastal eraldatakse kohali-

ke teede korrashoiu raha omavalitsusüksustele teede pikkuse järgi. Kohalike omavalitsusük-

suste teede pikkus on kajastatud riiklikus teeregistris iga omavalitsusüksuse kohta eraldi. Ko-

halikele omavalitsustele on jaotatud vahendeid erinevalt, ilma et selle kohta oleks korralduses

ainsatki selgitust. Vastustaja ei oleks võrdse kohtlemise põhimõtet aluseks võttes tohtinud

raha jagamisel arvestada ainult kohalike teede pikkust, vaid oleks pidanud lähtuma ka sellest,

kui suure osa konkreetse KOV territooriumil asuvatest teedest moodustavad riigimaanteed,

mille korrashoid tagatakse riiklike vahendite arvelt ja oluliselt suuremas mahus.

Riikliku teeregistri andmed on puudulikud ja nendest lähtumine ei ole põhjendatud. Tallinna

linna kohalikud teed on kantud Tallinna teeregistrisse. Kaebajal on kasutusel oluliselt täpsem

register kui vastustajal ning Tallinna teeregistrist lähtudes oleks vastustaja saanud võtta vastu

korrektse haldusakti. Kuna teedehoiu rahastamises kokkulepet ei saavutatud, siis järelikult ei

3-13-594

4(16)

saavutatud kokkulepet ka selles, kas raha jaotamine toimub riikliku teeregistri andmete alusel

või muul viisil. Raha eraldamisel riikliku teeregistri andmete aluseks võtmine on ka sisuliselt

põhjendamata, sest selliselt jääb arvestamata erinevus tänavate laiuses ning seega ka teehoiu-

vajaduse tegelik maht. Riiklikku teeregistrisse on kantud eraldi andmed kattega teede ja katte-

ta teede kohta, mille hoolduskulud on kardinaalselt erinevad. Seejuures on selgusetu, kas vas-

tustaja on võtnud raha eraldamisel arvesse teede liikidest tulenevaid erinevusi.

Korralduse põhjendamiskohustuse rikkumine on toonud kaasa diskretsioonivea. Korralduses

puuduvad teehoiuvahendite eraldamise ja jaotamise kaalutlused. Korraldusest ega lisast ei

selgu, millest lähtuvalt on otsustatud sihtfinantseeringu loomine ja sellest jagatava raha pro-

portsioon üldistel alustel omavalitsustele jagatava rahaga ning millised on sihtfinantseeringu

kaudu raha jagamise alused. Selgusetu on, kas summad on eraldatud kilomeetripõhiselt või

proportsioonis konkreetse teelõigu kordategemise planeeritava maksumusega või on kasutusel

mingi kolmas arvestamise mudel. Sisuliselt jagas vastustaja riigieelarvelisi vahendeid kohali-

ke omavalitsuste vahel, luues õigust e-kirja teel. Vastustaja jättis kaebaja taotluse sihtfinant-

seeringu saamiseks põhjendamatult tähelepanuta, mis on viinud selleni, et kaebajale eraldati

vähem raha, kui tal õiguspärase menetluse korral oleks olnud õigus saada. Kaebaja tegelikud

kulutused Tallinna linna teede korrashoiuks on kordades suuremad kui vastustaja eraldised

ning suuremad ka õiguspärases korras Tallinna linnale eraldamisele kuulunud rahasummast.

Kuna kaebaja on asjakohase taotluse esitanud, on tal õigus nõuda selle õiguspärast lahenda-

mist ja korrektse korralduse andmist. Nõustuda ei saa vastustaja käsitlusega, et kaebaja taotlus

tuleks niikuinii jätta rahuldamata, sest 2013. aasta riigieelarvest on omavalitsusüksustele kin-

del summa juba välja makstud ning kaebaja soovitud sihtfinantseeringuks riigieelarvelisi va-

hendeid rohkem ei ole. Vastustajal on võimalik eraldada vahendeid riigieelarvest, reservfon-

dist, lisaeelarvest või hüvitada tekitatud kahju kahju hüvitamise sätete järgi.

Asjakohatud on vastustaja selgitused varasemate aastate rahajaotuse ja selle jagamisel kasuta-

tava koefitsiendi osas, sest kaebaja on vaidlustanud üksnes Vabariigi Valitsuse 07.02.2013

korralduse nr 46, millega jagati kohalikele omavalitsustele, sh Tallinna linnale teede hoiuks

mõeldud raha 2013. a kohta ning kaebus ei puuduta varasemat perioodi.

Vastustaja poolt kaebuse vastusena esitatud seisukohtade näol ei ole tegemist argumentidega,

millest korralduses lähtuti, vaid need on käsitatavad tagantjärele otsitud ning lubamatute põh-

jendustena. Korraldusest ei nähtu, et KOV-de vahel raha jaotamise kriteeriumiks oleks olnud

omavalitsuste tulubaasi piisavus, s.o küsimus sellest, kas kohalikel omavalitsustel on piisavalt

raha seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmiseks minimaalses mahus. Ühestki regulat-

sioonist ei nähtu, et registrimassi piirang või varasem rahaeraldus sisekvartalite tänavate re-

mondiks võiks olla raha eraldamisest keeldumise aluseks. Kuna korralduses puuduvad põh-

jendused ja kaalutlused, millega on vastustaja ka ise nõustunud, siis ei ole korralduse kohtu-

menetluses tagantjärgi sisustamine õigustatud. Tegemist on oluliste puudustega, mida ei saa

tagantjärgi kõrvaldada. Seejuures vastustaja mitmed selgitused ei vasta faktilisele olukorrale

ning ei võimalda järeldada, et haldusakti andmisel lähtus vastustaja just kohtumenetluses kir-

jeldatud asjaoludest.

Kohalike teede korrashoiu rahastamine on riigi ülesanne, sest TeeS § 16 lg-te 2, 3 ja 4 sõnas-

tus määratleb üheselt, et kohalike teede hoiu raha peab tulenema riigieelarvest ning TeeS § 16

lg-s 2 on kindlaks määratud ka teede korrashoiu rahastamise allikas ja minimaalne maht.

Teed, mida riik soovis osaliselt rahastada nn sihtfinantseerimise fondi kaudu, on käsitletavad

riigimaanteedena TeeS § 5 lg 2 mõistes ning ka neid teid on riik kohustatud rahastama täies

mahus riigieelarvest, mitte valikuliselt oma suva järgi.

3-13-594

5(16)

TeeS § 16 lg 3 ja 4 on õigusselgusetuse tõttu vastuolus põhiseadusega (PS) ja tuleb jätta ko-

haldamata. TeeS § 16 lg 4 ei näe ette ühtegi kriteeriumit või alust selgitamaks, kuidas riigi-

maanteede ning kohalike teede hoiuks vajalik raha jaguneb või kindlaks määratakse. Kuna

mõlemad TeeS sätted on omavahel lahutamatult seotud, siis on mõlemad vastuolus PS-ga.

Vabariigi Valitsuse raha jagamise põhimõtted ei pea TeeS-s määratlema nt konkreetselt oma-

valitsuse kaupa, küll aga tuleks õigustehniliselt näha ette delegatsiooninorm, mille alusel mää-

ratakse rahajaotus vastava korra alusel, mis arvestab teehoiu tegelikke vajadusi ning iga oma-

valitsuse teedest tulenevat eripära.

3. MKM vaidles kirjalikus vastuses (ja vastuses kaebaja täiendavale seisukohale) kaebu-

sele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kohalike teede hoiuks jaotatava raha suurus tuleneb 2013. aasta riigieelarve seadusest ning

põhineb valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste

lõpp-protokollil 2013. aasta riigieelarve osas. Samuti põhinevad omavalitsusüksuste kaupa

kohalike teede hoiuks raha jaotuse põhimõtted Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise

komisjoni (ehk valitsuskomisjoni) ja koostöökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühma

vahelisel kokkuleppel. Korralduse päises on tehtud viide 2013. aasta riigieelarve seaduse §-le

1 (osa 6, jagu 7), kust tuleneb summa 29 265 000 eurot. Vabariigi Valitsus ei saa jaotada ühele

või teisele valdkonnale, sh kohalike teede hoiuks suuremat rahasummat, kui on ette nähtud

vastava eelarveaasta riigieelarves (riigieelarve seaduse § 2 lg 1).

Arusaamatu on kaebaja väide, nagu oleks tegelikult 2013. aasta riigieelarves eraldatud vaid

9,38% teede rahastamiseks ettenähtud vahenditest. „Valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude

Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste vaheprotokolli 2013. aasta riigieelarve ja riigieelar-

vestrateegia 2013-2016 osas“, mis on 23.04.2012 allkirjastatud regionaalminister Siim-

Valmar Kiisleri, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimehe Jüri Landbergi ja ELL juhatuse asee-

simehe Mihkel Juhkami poolt, lk 13 jaotises VI toodud esimese tabeli kolmandast jaost nähtub

valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude kokkulepe 2013. a riigieelarves teehoiu rahastamiseks

ettenähtud vahenditest 10% eraldamiseks kohalike teede hoiuks. 18.09.2012 allkirjastatud

„Valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lõpp-

protokolli 2013. aasta riigieelarve osas“ lk-l 17 asuva alumise tabeli esimeses veerus on esita-

tud Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni ettepanek eraldada 2013. aastaks 10% tee-

seaduse tähenduses teehoiuks ettenähtud vahenditest (TeeS § 16 lg 2). Nimetatud lõpp-

protokolli lk-l 17 asuva alumise tabeli viimases veerus ja lk-l 18 asuva keskmise tabeli viima-

ses veerus aga kajastub koostöökogu delegatsiooni ja valitsuskomisjoni kokkulepe, et kohali-

ke teede korrashoiuks eraldatakse 2013. aastal 10% teede rahastamiseks ettenähtud vahendi-

test, mis moodustabki summa 29 265 000 eurot (lõpp-protokollis kajastub Rahandusministee-

riumi 2012. aasta suvine prognoos summas 29,264 mln eurot).

Enne korralduse andmist saatis MKM korralduse eelnõu koos selle seletuskirjaga tutvumiseks

nii ELL esindajale Tiit Kirsile kui Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajale Märt Mollile. Tal-

linna linn on ELL liige, kelle esindaja on kaasatud Omavalitsusliitude Koostöökogu delegat-

siooni. ELL ei esitanud MKM-le ega Vabariigi Valitsusele ühtegi pretensiooni või arvamust

vaidlustatud korralduse eelnõu või selle seletuskirja osas.

Riigi, ELL ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu vahel on olnud kõikidel aastatel konsensuslik

kokkulepe, et kohalike teede hoiu rahastamiseks ettenähtud riigieelarveline toetus jagatakse

riikliku teeregistri andmeid arvestades. Tallinna linnale tehtud eraldiste puhul on lähtutud

andmetest, mida riiklikusse teeregistrisse on esitanud Tallinna linn ise. Riiklik teeregister on

oma olemuselt universaalne ja väga lihtne register, mis on sobilik kõikidele omavalitsusüksus-

tele teede üle arvestuse pidamiseks. Vabariigi Valitsus saab tugineda ainult sellisele andme-

3-13-594

6(16)

baasile, mis sisaldab kõikide omavalitsusüksuste kohta võrreldavaid andmeid ning selleks on

täna riiklik teeregister. Arusaamatu on kaebaja rahulolematus, et kohalike teede raha jaotami-

sel ei arvestata Tallinna linna teeregistri andmeid teede pindala põhiselt. Enamik iga-aastaselt

riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud vahenditest jaotatakse omavalitsusliitude (ELL

ja Eesti Maaomavalitsuste Liit) konsensusliku ettepaneku põhjal, milles kõikidel aastatel on

tehtud ettepanek jaotada vahendid omavalitsuste vahel vastavalt riiklikus teeregistris kajasta-

tud teede pikkustele, sätestades eraldi koefitsiendid tänavatele ja maanteedele. Omavalitsuslii-

dud pole Vabariigi Valitsusele kordagi teinud ettepanekut eraldada Tallinna linnale teehoiura-

ha Tallinna teeregistris kajastuvate teede pindala alusel. Vastava ettepaneku peaks Tallinna

linn esmalt tegema omavalitsusliitude delegatsioonile, kes omakorda peaks vastava ühisette-

paneku esitama Vabariigi Valitsusele.

Kohalike teede hoiu raha on jaotatud kahe põhimõtte järgi: riiklikus teeregistris olevad and-

med kohalike teede (tänavad ja maateed) pikkuse kohta ning ajas mõnevõrra muutunud maan-

teede ja tänavate koefitsient, mis viimastel aastatel on olnud 1:5 (st igale tänavakilomeetrile

eraldatakse viis korda rohkem raha kui kohaliku maantee kilomeetrile). Nimetatud põhimõte-

tes on valitsuskomisjon ning koostöökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühm kokku

leppinud juba aastaid tagasi. Muid kaalutlusi kohalike teede hoiu raha omavalitsusüksuste

vahel jagamisel ei ole. Lisaks on kohalike teede hoiuks ettenähtud rahast tehtud mõningaid

projekti- ja vajaduspõhiseid rahaeraldusi konkreetsetele omavalitsusüksustele.

Kohalike teede hoiuks ettenähtud vahendid on riigi toetus lisaks omavalitsuste oma eelarve-

vahenditele (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1). Riigieelarves koha-

like teede hoiuks ettenähtud summa on korraldusega jaotatud vastavalt kokkuleppele omava-

litsusliitudega.

Seadus ei anna kaebajale õigust nõuda riigieelarveliste vahendite jaotamist, ei sätesta nõu-

deõigust sihtfinantseeringule ega sätesta sellekohast kaebeõigust (Riigikohtu 17.11.2005 otsus

nr 3-3-1-54-05). Kohalike teede korrashoid on KOKS § 6 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse

ülesanne, mida omavalitsusüksus peab finantseerima omavalitsusüksuse eelarve vahendite

arvelt. TeeS § 16 lg 3 kohaselt määratakse sama paragrahvi lg-s 2 kirjeldatud raha jaotus rii-

gimaanteede hoiuks ning kohalike teede hoiuks igaks eelarveaastaks riigieelarves. Nimetatud

säte ei kohusta riiki toetama kohalike teede hoiu osas kõiki omavalitsusüksusi ega ka kõiki

omavalitsusüksusi ühetaoliselt.

Kuigi kaebajale sihtfinantseeringu andmata jätmise põhjendused korralduses ei kajastu, on

need järgmised: 1) MKM teede- ja raudteeosakonna teedetalituse hinnangul ei ole põhjenda-

tud Tallinna linna kirjas toodud tänavatel liikluskoormuse tekkimine riigimaanteede ühenda-

mise tõttu – Gonsiori tänav ja Tehnika tänav ei ole seotud riigimaanteedega. Lisaks on Tallin-

na veebikaardi järgi mõlemale tänavale kehtestatud 15 tonni registrimassi piirang; 2) Tallinna

taotletavad objektid on nii koosvõetuna kui eraldiseisvalt oma mahult väga suured võrreldes

fondi piiratud mahuga; 3) Tallinna linnal on head võimalused ümbersõidu korraldamiseks ja

selle tõttu ei lange taotletud teedele riigimaanteedelt tulenevat täiendavat koormust; 4) Järve-

vana teega seotult sai Tallinna linn Ühtekuuluvusfondist aastatel 2008-2013 toetust Ülemiste

liiklussõlme rekonstrueerimiseks (mis asub Tallinna poolt rahastamiseks taotletud Järvevana

tee lõikude vahel) kokku ca 65,4 miljonit eurot. Samal ajal teised omavalitsusüksused selliseid

toetusi ei saanud; 5) Tallinn on nende omavalitsusüksuste hulgas, kellele 2012. aastal eraldati

riigieelarvest kohalike teede hoiuks ettenähtud rahast täiendavaid summasid – 80 000 eurot

sisekvartalite hoovide korrastamiseks.

Riigikohus on 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 pidanud võimalikuks selliste olukordade

esinemist, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtu-

3-13-594

7(16)

menetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohus

on pidanud võimalikuks jätta põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata, kui on ilmselge,

et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (nt Riigikohtu lahendid nr 3-

3-1-74-11, 3-3-1-57-09, 3-3-1-49-08). Kaebajat puudutavas osas tuleks samasisuline haldus-

akt niikuinii uuesti vastu võtta – 2013. aasta riigieelarve seaduse § 1 osa 6 jao 7 art 452 koha-

selt avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks 2013. aastal eraldatud 29 265 000 eurot on

omavalitsusüksustele välja makstud ning kaebaja soovitud sihtfinantseeringuks riigieelarvelisi

vahendeid rohkem ei ole.

Väär on kaebaja seisukoht, nagu oleks riik riigieelarvelistest vahenditest tohtinud 3 miljoni

suuruse sihtotstarbelise fondi luua vaid omavalitsusüksuste loal ja konsensusliku kokkuleppe

alusel. Sihtfinantseerimise reeglid sisaldusid nii valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koos-

töökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühma 11.09.2012 koosoleku protokolli p-s 2.1

kui ka MKM 12.11.2012 e-kirjas. Suhtlus valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude vahel e-

kirjade teel on tavapärane. Nähtuvalt 11.09.2012 protokolli p-st 2.1 ning MKM 12.11.2012 e-

kirjast, oli 3 miljoni euro suurusest sihtotstarbelisest fondist toetuse jaotamise olulisim alus

ühendus omavalitsust läbiva riigimaanteega ja transiitliikluse osakaal kohalikul teel. Korral-

duse seletuskirjast nähtub, et eelnõu ettevalmistaja on olnud MKM teede- ja raudteeosakonna

teedetalituse peaspetsialist Lauri Künnapuu, kelle failidest pärinev Exceli tabel pealkirjaga

„Taotlused.17.12.2012“ kajastab põhjendusi, miks Tallinna linna taotlus sihtfinantseeringuks

jäi rahuldamata. Exceli tabel koos selle loomise aega tõendavate atribuutidega tõendavad, et

riik lähtus korralduse ettevalmistamisel ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel just neist kaa-

lutlustest, mis on välja toodud MKM 31.07.2013 kirjalikus seletuses ning Tallinna linna puhul

ei oleks tehtud teistsugust otsust ka siis, kui Tallinna linna taotluse rahuldamata jätmise põh-

jendused oleksid korralduse tekstis kajastunud.

Kohalike teede hoid on omavalitsuslik ülesanne (KOKS § 6 lg 1 ja TeeS § 25 lg 3). Tallinna

linna finantsseis on piisavalt hea, et täita teehoiu kohustust kui omavalitsuslikku ülesannet

oma kohaliku eelarve vahenditest ilma TeeS alusel riigieelarves teehoiuks ettenähtud vahendi-

te kaasabita. Riigi kohustus on tagada omavalitsusüksustele piisav tulubaas kõigi omavalitsus-

like ülesannete täitmiseks. Kui omavalitsusüksusele on tagatud piisav tulubaas kõigi seaduse-

ga pandud ja vabatahtlike omavalitsuslike ülesannete minimaalses mahus täitmiseks, ei ole

riigil kohustust kohalike teede ja tänavate korrashoidu eraldi rahastada (vt Riigikohtu

16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09). Riigi panus sõltub riigieelarve võimalustest.

Riigimaanteede teehoiuks ei ole muud allikat kui riigieelarve. Seega on kaebaja käsitlus riigi-

maanteede korrashoiuks määratud vahendite 90%-lisest osakaalust TeeS § 16 lg-s 2 sätestatud

riigieelarvelisest rahast kui ebaõiglaselt ebaproportsionaalsest suurest osakaalust ilmselgelt

tendentslik ja kohtu eksitamisele suunatud. Õige ei ole kaebaja väide, nagu puuduksid TeeS-s

kriteeriumid riigimaanteede hoiuks vajaliku raha jaotamise kohta – TeeS § 16 lg 1 kohaselt

rahastatakse riigimaanteede teehoidu Vabariigi Valitsuse kinnitatud teehoiukava alusel. Tee-

hoiukavadesse puutuvat reguleerib TeeS § 15.

Kaebaja väidab, et korraldusega on talle tekitatud kahju, kuid ei põhista, milles see kahju seis-

neb. Kohaliku omavalitsuse autonoomse ülesande täitmiseks riigieelarvest toetuse mittesaa-

mine omavalitsusüksuse poolt soovitud ulatuses ei ole kahju tekitamine. Riik saab omavalit-

susüksustele kohalike teede hoiuks toetust maksta vaid konkreetsel aastal riigieelarves selleks

ettenähtud vahenditest – 2013. aastaks ettenähtud vahendid kohalike teede hoiuks on jaotatud,

kusjuures enamik sellest konsensusliku kokkuleppe alusel omavalitsusliitudega.

Vastustajale jääb kaebusega taotletav eesmärk arusaamatuks. Korralduse alusel kaebajale

määratud summa on Tallinna Kommunaalametile 15.02.2013 üle kantud, seega on korraldus

3-13-594

8(16)

Tallinna linna osas täidetud. Pärast korralduse tühistamist kaebajat puudutavas osas ja TeeS

vaidlusaluste sätete kehtetuks tunnistamist tekib olukord, kus vastustajal puudub õiguslik alus

uue korralduse andmiseks, kaebaja on alusetult rikastunud ning vastustajal tekib õigus kaeba-

jalt õigusliku aluseta saadu tagasi nõuda.

Riigikohus nentis oma 16.03.2010 otsuses nr 3-4-1-8-09, et TeeS § 16 lg 3 muutmine 2009.

aastal (varasem redaktsioon sätestas, et kohalike teede hoiuks nähakse riigieelarves ette kulud

üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 10 protsendile sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud

määras kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest) küll riivab omavalitsusüksuste õigust oma-

valitsuslike ülesannete rahastamissüsteemi stabiilsusele (ehk õigust õiguskindlusele ja -

selgusele), kuid see riive on põhiseaduspärane. Riigikohtu üldkogu leidis, et eesmärk vähen-

dada riigieelarves planeeritud tulude vähem laekumise korral riigi kulutusi on põhiseadusega

kooskõlas ja seega õigustab see abinõu proportsionaalsuse korral ka kohaliku omavalitsuse

põhiseaduslike tagatiste riivamist.

TeeS § 16 lg 4 ei ole PS-ga vastuolus, tegemist on laia diskretsiooniõigusega sättega, millise

võimaluse on täitevvõim seni lahendanud kokkuleppe teel omavalitsusliitudega, rakendades

TeeS alusel riigieelarves ettenähtud kohalike teede hoiu raha jaotamisel omavalitsusliitude

endi poolt pakutud kriteeriume, milleks on kohalike teede pikkus (riikliku teeregistri andmete

järgi) ning maanteede ja tänavate koefitsient. Väike osa riigieelarves kohalike teede hoiuks

ettenähtud rahast on jaotatud konkreetsetele omavalitsusüksustele vajadus- ja projektipõhiselt

sihtfinantseeringuna, et lahendada erinevaid esile kerkinud liiklusprobleeme.

4. Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2014 otsusega Tallinna linna kaebuse rahuldamata

ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus põhilises osas vastustaja

argumentidega, pidamata vajalikuks kõike üle korrata.

TeeS § 16 lg 4 kohaselt kinnitab raha jaotuse sama paragrahvi lg 3 alusel riigimaanteede

hoiuks vajalike kulude vahel, samuti kohalike teede hoiuks omavalitsusüksuste kaupa Vaba-

riigi Valitsus. TeeS § 16 lg 3 näeb ette, et raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike

teede hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves. Seega ei saa olla vaidlust, et Vaba-

riigi Valitsus on pädev raha jaotust kohalike teede hoiuks kinnitama igaks eelarveaastaks rii-

gieelarves selleks ettenähtud vahendite piires. 2013. aasta riigieelarve seaduse § 1 (osa 6, jagu

7) näeb ette avalikult kasutatavate avalike teede hoiuks 29 265 000 eurot, mis korraldusega

omavalitsusüksuste kaupa ka jaotati vastavalt korralduse lisale. Järelikult kaebaja väide, et ta

ei saa aru, miks on Vabariigi Valitsus otsustanud kohalike teede hoiuks anda 29 265 000 eu-

rot, on ilmselgelt põhjendamatu.

Pooled on ühel meelel ja kohus jagab seda seisukohta, et peale ülalviidatud õigusliku aluse

korraldus ega selle lisa mingit faktilist põhistust ega kaalutlusi ei sisalda, samuti ei ole korral-

duses ega selle lisas viidatud ühelegi muule menetlusosalisele kättesaadavale dokumendile,

kus haldusakti põhjendused on toodud. Ka korralduse seletuskirjas pole selgitatud, miks Tal-

linna linna 10.12.2012 taotlus jäetakse rahuldamata. Seega on korraldus olulise vormipuudu-

sega.

Tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui see ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Ehkki Riigikohus on senises kohtupraktikas korduvalt rõhu-

tanud haldusakti tagantjärele motiveerimise lubamatust, on kõrgem kohus teatud erandlikel

juhtudel pidanud võimalikuks jätta niisugune vormipuudusega haldusakt jõusse, kui on ilm-

selge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu la-

hendid nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p

16)). Riigikohus pidas 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 (p-s 20) vajalikuks pehmendada

3-13-594

9(16)

oma varasemat seisukohta, et pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud

põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Need kõrgema kohtu

seisukohad on kohaldatavad ka käesoleval juhul. Siiski peab kohus kõigepealt vajalikuks mär-

kida, et Tallinna linna tühistamis- ega tuvastamiskaebus ei kuuluks rahuldamisele, sest kum-

magi taotlusega pole kaebajal võimalik saavutada oma eesmärke.

HMS § 60 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemi-

seni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei

sätesta teisiti. Vaidlust ei ole selles, et korraldus on täidetud, selles ette nähtud kohalike teede

hoiurahad on välja makstud ja seega on korraldus kehtivuse (oma regulatiivse toime) kaota-

nud. Korralduse tühistamise korral tuleks kaebajal tagastada saadud raha ning isegi kui kohus

kohustaks valitsust andma välja kaebajat puudutavas osas uue, põhjalikult motiveeritud kor-

ralduse, ei oleks Tallinna linnal võimalik saada suuremat finantseeringut, sest 2013. aasta rii-

gieelarve seaduses selleks otstarbeks ette nähtud rahasumma sellest ei muutuks ja ülejäänud

osas on vastavad rahad kõik välja makstud. Ilmselgelt väär on kaebaja arvamus, et vastustajal

on võimalik eraldada teehoiuks (täiendavaid) vahendeid riigi eelarvest, reservfondist, lisaeel-

arvest, hüvitada tekitatud kahju kahju hüvitamise sätete järgi. Kui lähtuda aga kaebaja seisu-

kohast, et TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on vastuolus PS-ga ja tuleb antud asjas jätta kohaldamata, siis

langeks Tallinna linnal hoopiski ära igasugune alus ja õigus saada riigieelarvest kohalike teede

hoiuks raha ning taas tuleks kaebajal alusetult saadu tagastada.

Ka alternatiivsena esitatud tuvastamiskaebus on perspektiivitu, sest Tallinna linna väidetav

edaspidine hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt HKMS § 45 lg 2). Kohalike

teede hoid on omavalitsuslik ülesanne, mis ilmneb selgelt järgmistest õigusaktidest. PS § 154

esimese lõike kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud oma-

valitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sama paragrahvi lg-st 2 ilmneb, et sea-

dusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieel-

arvest. Vastavalt PS § 157 esimesele lõikele on kohalikul omavalitsusel iseseisev eelarve, mil-

le kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Seega on KOV-l kõigi kohaliku elu küsimuste

otsustamiseks ja korraldamiseks iseseisev eelarve.

KOKS §-st 3 tulenevalt rajaneb kohalik omavalitsus muu hulgas põhimõtetel - kohaliku elu

küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omava-

litsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite

hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni,

heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning

valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kel-

legi teise täita. Sama paragrahvi lg 4 p 1 ja lg 5 sätetest tuleneb, et kui omavalitsusüksus täi-

dab riiklikke kohustusi, mis on talle pandud seadusega, siis nende kohustustega seotud kulud

kaetakse riigieelarvest. TeeS § 14 lg 1 järgi käsitatakse teehoiuna teetööde tegemist, kavan-

damist, teekasutuse korraldamist, tee kaitsevööndi hooldamist, tee projekteerimist ning tee

haldamisega seotud muud tegevust. Vastavalt TeeS § 25 lg-le 1 korraldab teehoidu tee omanik

Euroopa lepingu, riigihangete seaduse ja TeeS ning nende alusel antud õigusaktide kohaselt.

Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt korraldab valla- või linnavalitsus teehoidu koha-

likel teedel ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks.

Ülalviidatud õigusnorme kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on ilmne, et kohalike teede

korrashoid ei ole riiklik kohustus, vaid KOV kohaliku elu küsimus, mille korraldamine (sh

oma iseseisva eelarve kaudu finantseerimine) on tema enda kohustus. Seega riigieelarvest

võidakse KOV-le eraldada üksnes täiendavaid vahendeid. Seda seisukohta kinnitab Riigikohtu

16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09. Järelikult puudub Tallinna linnal kui finantsiliselt kõige või-

3-13-594

10(16)

mekamal KOV-l subjektiivne õigus nõuda riigilt teehoiuks rohkem raha kui talle eraldati ja

seega ei tõusetu ka kahjuhüvitamise küsimus.

Halduskohus nõustub, et taotluse esitanud isikul on õigus eeldada, et tema taotlus lahendatak-

se kooskõlas vastava reeglistikuga. Seega on kaebajal küll subjektiivne õigus saada selgitus,

kuidas toimus riigieelarveliste vahendite jaotus omavalitsusüksuste vahel ja miks tema sihtfi-

nantseeringu taotlus jäeti täielikult rahuldamata, ning vaidlustada kohtus tema hinnangul heale

halduse tavale mittevastav haldusakt, kuid selle õiguse rikkumine ei too kaasa õigust esitada

nõuet suuremale teehoiusummale riigieelarvest ega kahju hüvitamiseks.

Ehkki korraldus on motiveerimispuudustega, on see sisuliselt õiguspärane ja antud just neist

faktilistest alustest ja kaalutlustest lähtudes, mida valitsus on toonud esile kohtumenetluses.

Neist nähtuvalt on vastustaja aastaid jaotanud riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud

raha omavalitsusüksuste vahel ühesuguste selgete ja lihtsate kriteeriumite alusel, mille raken-

damiseks on tulnud ettepanek omavalitsusliitudelt endilt – kohalike teede pikkus vastavalt

riikliku teeregistri andmetele ning maanteede ja tänavate koefitsient (viimane on ajas mõne-

võrra, kuid mitte oluliselt muutunud). Tallinna linn, olles ELL liige, on olnud neist kriteeriu-

mitest kogu aeg teadlik, tal on kõnealuse esindusorgani kaudu olnud võimalik osaleda arute-

ludes ning teha ka ettepanekuid kriteeriumite muutmiseks/täiendamiseks/asendamiseks, kui

need tundusid ebapiisavad või ebamõistlikud jms, mistõttu nende kriteeriumite kriitikaga alles

kaebuses välja tulemine on põhjendamatu ja otsitud põhjus.

Tallinnal puudub seaduslik alus nõuda, et Vabariigi Valitsus võtaks teehoiu raha jaotamisel

arvesse Tallinna teeregistri andmeid, kui kokku on lepitud lähtuda riiklikust teeregistrist. Liia-

tigi olukorras, kus TeeS § 11 näeb ette kohustuse asutada ja pidada riiklikku teeregistrit ning

registreerida seal ka kohalikud teed. Kuigi Tallinna teeregister võib olla täpsem, ei saaks sel-

lest lähtuda kõigi KOV-de vahel raha jaotamisel, kuna see sisaldab andmeid vaid ühe omava-

litsusüksuse teede ja tänavate kohta. Kohalike teeregistrite tase on erinev ning seetõttu on kõi-

ge selgem ja lihtsam võtta aluseks niisugused andmed, mis on ühtviisi kättesaadavad kõigi

KOV-de puhul.

Kohus ei nõustu Tallinna linna väidetega TeeS § 16 lg-te 3 ja 4 vastuolust PS-ga. Esiteks, kui-

võrd kohalike teede korrashoid on omavalitsuslik ülesanne, siis puudub Tallinna linnal õigus

nõuda mingis kindlas suuruses talle teehoiu rahade eraldamist. Kas riigieelarves ettenähtud

summad on piisavad või ebapiisavad riigimaanteede hoiuks, ei puutu kaebajasse. Teiseks jääb

arusaamatuks, kuidas TeeS § 16 lg 3, mis näeb ette, et raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning

kohalike teede hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves, on vastuolus õigusselgu-

se põhimõttega, kui sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 on vastavalt sätestatud, et riigimaanteede

teehoidu rahastatakse Vabariigi Valitsuse kinnitatud teehoiukava alusel ning teehoiu rahasta-

miseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsen-

dile kütuseaktsiisi, välja arvatud erimärgistatud kütuste ja maagaasi aktsiisi, ning 25 protsen-

dile erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest. Kui aga silmas pidada PS §-st

104 tulenevat seaduste hierarhiat (muu hulgas riigieelarveseadust saab vastu võtta vaid kvali-

fitseeritud häälteenamusega), siis ei peaks TeeS kui lihtseadusega sätestatud kriteeriumid ot-

sesõnu olema siduvad riigieelarve iga-aastasel kinnitamisel. Riigikohus on 16.03.2010 otsuses

nr 3-4-1-8-09 (p 118) sedastanud: „TeeS § 16 lg 3 kehtiv redaktsioon võimaldab Riigikogul

riigieelarve vastuvõtmisel otsustada kohalike teede hoiuks määratavate eraldiste üle, ilma et

seejuures tuleks arvestada eraldatava summa minimaalsele suurusele kehtestatud formaalsete

piirangutega.“

Mis puutub TeeS § 16 lg-sse 4, siis Tallinna linna saaks puudutada vaid kõnealuse sätte teine

pool. Säte sisaldab küll volitusnormi Vabariigi Valitsusele, kuid ei sätesta konkreetseid kritee-

3-13-594

11(16)

riume raha jaotamiseks kohalike teede hoiuks omavalitsusüksuste vahel ega ka sõnaselget

delegatsiooninormi Vabariigi Valitsusele vastavad alused oma määrusega kehtestada. Samas,

arvestades seda, et kohalike teede hoiu korraldamine, sh finantseerimine, on iga KOV enda

ülesanne, ei ole täiendavate summade jaotuse aluste seaduses sätestamata jätmine PS-ga vas-

tuolus. Tegemist on Vabariigi Valitsusele laia kaalutlusruumiga volituse andmisega ning va-

litsus ei ole seda õigust kuritarvitanud. Vastustaja on koostöös omavalitsusliitude esindajatega

leidnud need lihtsad ja arusaadavad kriteeriumid, mis on KOV-dele üldiselt vastuvõetavad ja

seetõttu ka aastate vältel kohaldamist leidnud. Kõnealuste sätete PS-ga kooskõlas tõlgendami-

ne tuleb tegelikult kasuks kaebajale. Vastasel korral tuleks tal korralduse alusel saadud sum-

mad tagastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna linna apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Haldusakti tagantjärgi motiveerimine saab Riigikohtu seisukoha järgi olla üksnes erandlik

ning haldusorgan peab need põhjendused esile tooma kohtumenetluse käigus. Kohtuotsusest

ei nähtu, miks on kohtu arvates antud juhul tegemist erandliku olukorraga. Käesoleval juhul ei

eksisteeri erandlikku olukorda, kuna ei ole ilmselge, et haldusorgan peaks ilmtingimata sama-

suguse haldusakti uuesti välja andma.

Kohtu järeldus, et raha eraldamises jõuti riigi ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokku-

leppele ning raha eraldamine toimub kokkulepitud lihtsate kriteeriumite alusel, ei vasta tege-

likkusele. Tegelikkuses koostöölepingu lõpp-protokolli ei allkirjastatud, sest kokkuleppele ei

jõutud, mida on kinnitanud ka ELL tegevdirektor J. Võigemast. Asjaolu, et lõpp-protokolli ei

allkirjastatud, oli kohtule teada.

Korraldusest ei selgu, milliste andmete alusel ja kaalutlustest lähtuvalt on KOV-dele otsusta-

tud eraldada 29 miljonit eurot ning millised on raha jaotamise kriteeriumid. Raha jaotamise

kriteeriumi – kohalike teede pikkus vastavalt riikliku teeregistri andmetele ning maanteede ja

tänavate koefitsient (1:5) – ei ole õigusaktides sätestatud ning sellises rahajaotuses ei ole ka

kokkulepet saavutatud. Põhjendamatu on lähtuda teede hoiuks raha eraldamisel üksnes teede

pikkusest, kuna nii jäetakse arvestamata teede laius ja seisund. Tegelikkuses koefitsiendi 1:5

alusel raha eraldamist ei toimunud ning kohus ei ole selgitanud, milliste tõendite alusel on

tuvastatud raha jaotamine nimetatud koefitsiendi alusel. Vastustaja oleks pidanud raha jaga-

misel lähtuma ka sellest, kui suure osa konkreetse kohaliku omavalitsuse teedest moodustavad

riigimaanteed. Kohalike teede rahastamiseks eraldi loodud fondi võeti raha kõigile KOV-dele

riigieelarvest eraldatud rahast, mitte ei antud lisana riigieelarvest kohalikele teedele määratud

summale. Seega jagati ca 10% kõigi KOV-de teehoiuks mõeldud rahast muude kriteeriumide

järgi, mitte koefitsiendi alusel. Kohus on lugenud ebaõigesti korralduse õiguspäraseks põhjen-

duseks seda, et raha eraldamine toimus lihtsa kriteeriumi (koefitsiendi) alusel.

Arusaamatu on, miks vastustaja peab võimalikuks lähtuda üksnes riikliku teeregistri andme-

test, kuigi teeseadus sellisele kriteeriumile ei osunda. Korraldusest ei selgu, et selle aluseks on

vastustaja kohtule esitatud vastuses osundatud riikliku teeregistri andmed. Isegi kui raha jaota-

ti riikliku teeregistri andmete alusel, siis on põhjendamatu lähtuda ebatäpsetest teeregistri

andmetest, millisele puudusele on osutanud ka Riigikontroll. Vastustaja oleks saanud võtta

vastu korrektse haldusakti, kui ta oleks lähtunud kaebaja teeregistrist. Kohalike teede hoiuks

raha jagamist ei muuda liiga keeruliseks lähtumine kohaliku omavalitsuse poolt peetavast tee-

registrist. Vahendite jaotamine teehoiu kavandamise nõudeid arvestamata ning üksnes tänava

3-13-594

12(16)

pikkuse järgi on vastuolus TeeS § 15 lg-ga 1 ja § 16 lg-ga 4. Olenemata sellest, kas kaebaja

teeb ettepanekuid raha jaotamiseks, on vastustaja kohustatud järgima haldusakti õiguspärasuse

ja teehoiu vahendite jaotamise suhtes sätestatud nõudeid.

Riik asutas fondi ja määras rahajaotamise tingimused ilma kohalike omavalitsustega koostööd

tegemata ning nende arvamust ära kuulamata ja rajas oma korralduse sisuliselt MKM esindaja

e-kirjale. TeeS § 16 lg 4 kohaselt ei ole MKM-l volitust teehoiu vahendite jaotamise tingimus-

te kehtestamiseks. Riigieelarves ettenähtud vahendite taotlemise tingimused saavad tuleneda

üksnes seadusest või seaduses sätestatud volituse alusel kehtestatud õigusaktidest. Fondist

raha eraldamata jätmine on motiveerimata. Kohus ei ole andnud hinnangut, kas vastustaja

käitus kaebaja taotlust läbi vaatamata jättes õiguspäraselt või mitte. Kaebaja taotlus jäeti ra-

huldamata igasuguse põhjenduse ning taotlust tagasilükkava teabeta. Korraldusest ei nähtu, et

taotlust oleks üldse läbi vaadatud. Vastustaja vastuses esitatud seisukohad ei ole argumendid,

millest lähtuti korralduses, vaid tagantjärgi otsitud põhjendused.

Halduskohus jättis kontrollimata korralduse materiaalse õiguspärasuse. Otsusest ei nähtu, mil-

lises osas kohus nõustus vastustaja argumentatsiooniga ja millises osas mitte. Kohtuotsuses ei

ole tuvastatud korraldusega raha jaotamisel Vabariigi Valitsuse kaalutlusõiguse piire, eesmär-

ki ega kaalutlusõiguse reeglite järgimist. Viide vahendite jaotamisele varasematel aastatel ei

ole asjakohane kaalutlus, sest eelneva aasta riigieelarve raha jaotamise praktika ei ole õigusli-

kuks aluseks järgnevate aastate riigieelarveliste vahendite jaotamiseks.

Vastustajal on võimalik kaebajale teehoiu vahendite eraldamine uuesti otsustada. Põhjenda-

matu on kohtu väide, et korralduse tühistamisel tuleks kaebaja jätta ilma seni eraldatud tee-

hoiu vahenditest. Kohus ei ole kohustatud tühistama korraldust ulatuses, milles kaebajale raha

eraldati, vaid näiteks ulatuses, milles taotlus jäeti rahuldamata, ja ulatuses, milles kaebajale

eraldati võrreldes teistega raha vähem. Ka korralduse terves ulatuses tühistamisel on vastusta-

jal võimalik taotlus uuesti läbi vaadata ilma, et haldusakt tuleks enne tagasi täita. Kohus ei ole

põhjendanud, miks ei ole võimalik eraldada teehoiuks vahendeid riigieelarvest, reservfondist,

lisaeelarvest või hüvitada tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi. Seejuures on asjassepuutu-

matud kohtu seisukohad kahjunõude perspektiivituse teemal, sest kahjunõuet ei ole kaebaja

esitanud.

Riigil ei ole õigust jaotada teehoiu vahendeid suvaliselt ning valitsuse tegevus allub kohtuliku-

le kontrollile. Kaebajal on õigus nõuda, et teehoiu vahendeid jaotatakse selgete, ettenähtavate

ning õiguslikult korrektsel viisil kehtestatud reeglite järgi sarnastel tingimustel teiste KOV-

dega. Olukorras, kus on alust arvata, et kaebaja taotlust üldse raha eraldamisel arvesse ei võe-

tud, ei ole tegemist menetlusliku või vormistusliku puudusega, mis asja lahendamist ei mõju-

tanud. Kuna kaebaja taotluse põhjendamatu tähelepanuta jätmine mõjutas korralduse andmist,

siis tuleb korraldus tühistada. Kaebaja ei nõustu kohtu ja vastustaja seisukohaga, et kohalike

teede hoid on ainult omavalitsuse ülesanne. Kohalike teede korrashoiu rahastamine on riigi

ülesanne, sest TeeS § 16 lg-st 2 tuleneb, et teehoidu rahastatakse riigi eelarvest. Arusaamatu

on kohtu viide kaebajale kui finantsiliselt kõige võimekamale omavalitsusele. Kaebaja ei ole

tõstatanud küsimust, kas Tallinna linnal on piisavalt raha, et täita kohalikke ülesandeid mini-

maalselt vajalikus mahus.

TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 10, kuna teeseadusest ei selgu, mil-

liste põhimõtete, kriteeriumide ja tingimuste kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus jaotada

teede hoiu vahendeid kohalike omavalitsuste vahel.

6. MKM palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. MKM jääb va-

rasemalt esitatud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt järgmist.

3-13-594

13(16)

Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud korraldus on täidetud ja seega oma kehtivuse

kaotanud. Korralduse tühistamisel tuleks kaebajal saadud raha tagastada ning igal juhul tuleks

anda sama sisuga haldusakt uuesti.

Kohus on õigesti tuvastanud, et kohalike teede hoid on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Koha-

like teede hoiuks riigieelarvest eraldatud raha saab olla vaid täienduseks kohaliku omavalitsu-

se eelarve vahenditele, mistõttu kaebajal puudub õiguslik alus nõuda endale suurema summa

eraldamist, kui talle korraldusega eraldati. Lisaks ei kohusta TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 riiki iga-

aastaselt kohalike teede hoiuks raha eraldama, veel vähem tegema seda omavalitsusüksuste

soovitud summas või kõigile ühetaoliselt.

Vastustaja on esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et halduskohtus vastustaja poolt esitatud

korralduse põhjendused ja kaalutlused on samad, mida arvestati korralduse andmisel. Samuti

on esitatud dokumendid kaalutluste kohta, miks Tallinna linnale ei eraldatud raha 3 miljoni

euro suurusest sihtfinantseeringu fondist. Arusaamatuks jääb kaebaja väide selle kohta, et ko-

halike teede hoiuks raha eraldamine on toimunud suvaliselt. Kaebaja on ELL kaudu olnud läbi

aastate kursis riigieelarvest kohalike teede hoiuks raha eraldamise põhimõtetega ega ole neid

kunagi varem vaidlustanud.

Tallinna linna väide, et riik ja omavalitsusliidud ei jõudnud 2013. aastaks kohalike teede

hoiuks riigieelarvest eraldatava rahasumma suuruses kokkuleppele, on väär ja kohut eksitav.

Vastustaja on 27.01.2014 menetlusdokumendi lisana esitanud „Valitsuskomisjoni ja Omava-

litsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste vaheprotokoll 2013. aasta riigieelarve

ja riigieelarvestrateegia 2013-2016 osas“, mis on 23.04.2012 allkirjastatud ning millest nähtub

valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude kokkulepe 2013. aastal riigieelarves teehoiu rahasta-

miseks ettenähtud vahenditest 10% eraldamiseks kohalike teede hoiuks. Asjaolu, et omavalit-

susliidud läbirääkimiste lõpp-protokolli ei allkirjastanud, ei muuda fakti, et 2013. aastal rii-

gieelarvest eraldatava kohalike teede hoiu raha suuruses saavutati kokkulepe omavalitsusliitu-

dega juba 23.04.2012.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis sätestasid TeeS § 16 lg-d 2 ja 3, et iga-aastases

riigieelarves nähakse teehoiu rahastamise kulud ette üldsummas (mille suurus vastab vähemalt

75%-le kütuseaktsiisi, v.a erimärgistatud kütuste ja maagaasi aktsiisi, ning 25%-le erimärgis-

tatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest) ning lisaks määratakse riigieelarves raha

jaotus riigimaanteede hoiuks ja kohalike teede hoiuks. TeeS § 16 lg 4 andis Vabariigi Valitsu-

sele volituse kinnitada riigieelarve alusel muu hulgas raha jaotus kohalike teede hoiuks oma-

valitsusüksuste kaupa. Käesolevas asjas ongi vaidluse all Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 kor-

raldus nr 46, millega on kinnitatud avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks 2013. aastaks

eraldatud raha jaotus omavalitsusüksuste kaupa.

Perioodil 01.01.2015–30.06.2015 kehtinud TeeS § 16 lg-d 2-4 ja alates 01.07.2015 kehtiva

liiklusseaduse § 11 lg-d 2-5 ei seosta teehoiu rahastamise miinimumsummat enam kütuseakt-

siisi kavandatava laekumisega ning kehtestatud regulatsiooni kohaselt nähakse riigiteede tee-

hoiu rahastamise ja kohalike teede hoiu toetuste maht ette riigi eelarvestrateegias ja igaks

eelarveaastaks teehoiuks eraldatav summa määratakse riigieelarves. Raha jaotamine toimus

kuni 30.06.2015 varasemaga sarnases korras, kuid alates 01.07.2015 nähakse kohalike teede

hoiuks antav toetus ette kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfondis (v.a juhtumipõhine toetus,

mida jaotatakse eraldi).

3-13-594

14(16)

8. Tallinna linn on Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korralduse nr 46 vaidlustanud mitmest

aspektist. Esmalt on apellant seadnud kahtluse alla kohalike maanteede ja tänavate pikkuse

suhtest koefitsiendiga 1 : 5 lähtuva teehoiurahade jaotamise õiguspärasuse. Apellant on rõhu-

tanud eelkõige vajadust võtta pikkuse kõrval täiendavalt arvesse toetatavate teede ja tänavate

laiust ning liiklemissagedust. Samas ei ole Tallinna linn esitanud mingeid konkreetseid põh-

jendusi selle kohta, et teede ja tänavate koefitsient 1 : 5, mis arvestab vähemasti teatud määral

tänavate eelduslikult suuremat liikluskoormust ja kõrgemat hooldamisvajadust võrreldes ko-

halike maanteedega, oleks sisuliselt ebaõige (nt ruutmeetripõhise arvestuse korral). Vastustaja

on viidanud Tallinna linna soovitud arvutuskäigu teostamiseks vajalike andmete riiklikust

teeregistrist puudumisele ning koefitsiendi 1 : 5 osas omavalitsusliitudega saavutatud kokku-

lepetele.

Ringkonnakohus möönab, et teehoiuks ettenähtud vahendite jaotamisel omavalitsusüksuste

vahel tuleks põhimõtteliselt võtta arvesse nii teede tehnilisi näitajaid kui ka kõiki TeeS § 15

lg-s 1 loetletud aspekte, mida omavalitsusüksused peavad teehoidu kavandades järgima (st

liiklusohutus, keskkonnakaitse ja tee seisundi nõuded, piirkonna ja riiklikud arengukavad,

eeldatav liiklussagedus jm olulised asjaolud), sest neist sõltub otseselt teehoiu korraldamiseks

tegelikult vajamineva raha suurus. Samas ei ole menetlusosaliste vahel olnud sisulist vaidlust

selles, et riiklikus teeregistris (https://teeregister.riik.ee/) sisalduvad andmed kohalike teede ja

tänavate kohta on hetkel märkimisväärselt puudulikud ning praeguses olukorras on tõsikind-

lad andmed kõigi omavalitsusüksuste kohta olemas üksnes teede ja tänavate pikkuse, kuid

mitte näiteks nende laiuse või seisunditaseme kohta. TeeS § 11 lg 3 alusel vastu võetud ja

kuni 30.06.2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.07.2005 määruse nr 199 „Riikliku teeregistri

asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 7 lg 2 p-de 3-5 ja 8-10 kohaselt tuleb kohalike

teede kohta riiklikusse registrisse kanda muu hulgas andmed tee pikkuse, laiuse, katte, ehita-

misaja ja seisunditaseme kohta, samuti üksikasjalikud andmed kergliiklusteede, sildade, truu-

pide jms kohta. Määruse § 9 lg 2 kohaselt peavad kohalike teede osas registrisse andmed esi-

tama omavalitsused ja neil on määruse §-st 14 tulenevalt kohustus tagada registris olevate

andmete õigsus.

Vastustaja selgituse kohaselt on põhjalikud registrid kohalike teede ja tänavate kohta olemas

Tallinna linnal, Tartu linnal ja Pärnu linnal, kuid ülejäänud omavalitsusüksustes nendega võr-

reldavad andmepangad puuduvad. Seetõttu ei olnud Vabariigi Valitsusel praeguses olukorras

objektiivselt võimalik võtta teehoiuraha kohaliku omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel alu-

seks muid andmeid peale kohalike teede ja tänavate pikkuse, mistõttu ei ole ka põhjust neist

andmetest ja omavalitsusliitudega varasemalt saavutatud kokkulepetest lähtumist vastustajale

ette heita. Lisaks võib märkida, et Vabariigi Valitsuse 09.03.2015 korralduse nr 126 „Avali-

kult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud juhtumipõhise toetuse jaotuse kinnitamine

omavalitsusüksuste kaupa 2015. aastal“ kohaselt on riikliku teeregistri korrastamiseks (s.o

kohalike teede inventariseerimiseks) 2015. ja 2016. aasta teehoiuvahenditest reserveeritud

kuni 250 000 eurot aastas. Seega on põhjust arvata, et lähiaastatel osutub võimalikuks võtta

teehoiuvahendite jaotamisel aluseks senisest oluliselt täpsemad andmed.

9. Kohtul tuleb ka analüüsida, kas osa riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatud rahast

on lubatav jagada omavalitsusüksuste vahel nn sihtfinantseeringutena konkreetsete projektide

elluviimiseks, sest see riivab muu hulgas Tallinna linna õigust saada teatud osa riigieelarvest

omavalitsustele eraldatud rahast (st vastavalt vähenesid kõigile omavalitsusüksustele kohalike

teede ja tänavate pikkuse alusel jaotatavate toetuste summad).

10. TeeS § 14 kohaselt hõlmas teehoiu mõiste teetööde (sh ehitamine, remontimine, hool-

damine) tegemist ja kavandamist, teekasutuse korraldamist, tee kaitsevööndi hooldamist, tee

projekteerimist ning tee haldamisega seotud muud tegevust. TeeS § 15 lg 1 kohustas teehoidu

3-13-594

15(16)

kavandades järgima liiklusohutuse, keskkonnakaitse ja tee seisundi nõudeid, piirkonna ja riik-

likke arengukavasid, eeldatavat liiklussagedust, samuti muid olulisi asjaolusid. KOKS § 6 lg-

st 1 ja TeeS § 25 lg-st 3 tulenevalt on valla teede ja linnatänavate korrashoiu korraldamine

vastava omavalitsusüksuse ülesandeks, kes peab teehoidu kavandades samuti lähtuma muu

hulgas TeeS § 15 lg-st 1. Teehoiu kavandamine on lahutamatult seotud teehoiu rahastamisega,

sest kui teehoiuks raha puudub, oleks teehoiu kavandamine eesmärgipäratu.

TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 sätestasid, et üldsumma ning riigimaanteede ja kohalike teede hoiuks

eraldatava osa suurus määratakse igaks aastaks riigieelarves. Arvestades, et teehoiu rahasta-

mine oli seotud kütuseaktsiisi kavandatava laekumisega ning osa kütusest kulutatakse vaiel-

damatult ära liiklemiseks kohalikel teedel ja tänavatel, tuleb asuda seisukohale, et TeeS § 16

lg-d 2 ja 3 ei võimaldanud jätta kohalike teede hoidu riigieelarvest üldse toetamata ega lugeda

kohalike teede hoiu rahastamiseks piisavaks muid riigieelarvelisi eraldisi omavalitsusüksuste-

le (seda ei ole ka praegusel juhul tehtud). Kuivõrd rahastamiskohustus tulenes teeseadusest,

siis ei ole ka määrav, et PS § 154 lg 1 seisukohalt ei peaks riik kohalike teede korrashoidu

iseenesest üldse eraldi rahastama, kui omavalitsusüksusele on muude meetmetega tagatud

piisavalt raha kõigi kohalike ülesannete (sh kohalike teede korrashoiu) täitmiseks minimaal-

selt vajalikus mahus (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09, p 121). Eelnevast ei tule-

ne siiski, et TeeS § 16 lg 2 alusel riigieelarves teehoiuks ettenähtud summa peaks tingimata

katma kõik teehoiuga seonduvad kulud. See ei oleks ka reaalselt võimalik, sest teehoiu rahas-

tamisvajadus sõltub väga paljudest teguritest (nt ilmastik, varasem ehituskvaliteet jm), mis ei

seondu sugugi otseselt kütusemüügiga.

TeeS § 16 lg 4 volitas Vabariigi Valitsust kinnitama omavalitsusüksustele kohalike teede

hoiuks eraldatud raha jaotuse, nägemata selleks ette mingeid täpsustavaid kriteeriume või

põhimõtteid. Nagu märgitud, on kohalike teede ja tänavate hoiu kavandamine ja korraldamine

kohaliku omavalitsuse üksuste, mitte aga Vabariigi Valitsuse ülesandeks. Osas, milles Vaba-

riigi Valitsus jaotab kohalike teede hoiuks riigieelarvest eraldatud raha juhtumipõhiselt, vali-

des ise prioriteetsed ja toetatavad projektid, ei ole omavalitsusüksustel võimalik täita KOKS §

6 lg-st 1 ja TeeS § 25 lg-st 3 tulenevat ülesannet ehk kavandada ja korraldada ise kohalike

teede hoidu kooskõlas TeeS § 15 lg-ga 1. Kohalike teede korrashoiu kui omavalitsusliku üles-

ande kavandamisel ja täitmisel peab kohaliku omavalitsuse üksustel olema PS § 154 lg-st 1

tulenev seaduste alusel iseseisva otsustamise õigus. Tuleb rõhutada, et teehoiuvahendid jaga-

takse riigimaanteede ja kohalike teede vahel Riigikogu poolt vastuvõetava iga-aastase riigieel-

arve seadusega, mitte ei otsusta seda Vabariigi Valitsus. Kuna kohalike teede hoid ja järelikult

ka selleks seadusega (riigieelarvega) eraldatud raha kasutamine on omavalitsusüksuste ainu-

pädevuses, siis ei saa Vabariigi Valitsus ilma selleks seaduses eraldi sätestatud volitusnormita

asuda kohaliku omavalitsuse üksuste asemel hindama ja otsustama, milliseid projekte tuleks

teehoiurahadest ellu viia. Sellist volitust TeeS § 16 lg 4 ette ei näe, mistõttu tuleb vaidlusalune

korraldus juba ainuüksi sellel põhjusel tunnistada õigusvastaseks osas, milles sellega jagati

üldisest proportsionaalsest jaotusest erinevas korras (s.o projekti- või juhtumipõhiselt) kokku

3 501 204 eurot (see hõlmab 3 049 341 euro ulatuses lisakoormusega kohalike teede toeta-

mist, kokku 447 384 euro suurust toetust seitsmele Kagu-Eesti vallale ja Piirissaare valla vee-

liikluse toetamist 4479 euroga). TeeS § 16 lg 4 ei ole siiski põhiseadusega vastuolus, sest see

ei takista iseenesest Vabariigi Valitsusel jaotada riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatud

raha omavalitsusüksuste vahel vastavuses legaalsuse ja õiguskindluse printsiipidega.

11. Ringkonnakohus leiab, et kuna Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korraldus nr 46 on täide-

tud ja ka 2013. eelarveaasta on läbi saanud, siis on vaidlusaluse korralduse kehtivus lõppenud

ja selle mõju ammendunud. Riigikohtu 13.11.2014 otsuses nr 3-3-1-44-14 (p-d 10-12) viida-

tud olukorda, kus kehtivuse kaotanud haldusaktil on säilinud mõju ja praktiline tähendus,

käesolevas asjas ei esine. Seetõttu ei ole korralduse tühistamise nõue enam asjakohane, vaid

3-13-594

16(16)

piirduda tuleb alternatiivselt esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamisega, mis

on HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav, sest vaidlusaluse korralduse tagajärjel Tallinna linnale hüvi-

tamisele kuuluva kahju tekkimine ei ole välistatud.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahul-

dada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 24.03.2014 otsuse ning teeb

asjas uue otsuse, millega rahuldab Tallinna linna kaebuse osaliselt ja tunnistab Vabariigi Va-

litsuse 07.02.2013 korralduse nr 46 õigusvastaseks 3 501 204 euro jaotamist puudutavas osas.

Muus osas jääb Tallinna linna kaebus rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kae-

buse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahulda-

misega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS §

109 lg 4). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna linn on tasu-

nud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot. Muude menetlusku-

lude kandmise kohta kumbki pool esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud ei ole.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tallinna linna kaebus lugeda rahuldatuks ligikaudu 50%

ulatuses ja sellest lähtudes mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja pool asjas tasutud riigilõi-

vust (s.o 15 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 20.04.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2015. a otsused haldusasjades nr 3-13-

594 ja 3-14-50498 osas, milles Tallinna linna kaebus rahuldati.

3. Jätta tühistatud osas jõusse Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-13-594 ning 3. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50498, muutes otsuste

põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.