3-14-50498/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50498 Haldusasi Tallinna linna kaebus Vabariigi Valitsuse 10. märtsi 2014. a korralduse nr 82 „Avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotuse kinnitamine omavalitsusüksuste kaupa 2014. aastal“ tühistamiseks ja küsimuse uueks otsustamiseks kohustamiseks või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse

10. märtsi 2014. a korralduse nr 82 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – Tallinna linn, esindajad Priit Lello ja Jaan Lindsaar Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), esindajad Eva Vanamb, Ain Tatter ja Lauri Künnapuu Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

10. juuni 2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14- 50498 ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada Tallinna linna kaebus osaliselt. 3. Tunnistada Vabariigi Valitsuse 10. märtsi 2014. a korraldus nr 82 „Avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotuse kinnitamine omavalitsusüksuste kaupa 2014. aastal“ õigusvastaseks 3 447 272 (kolm miljonit nelisada nelikümmend seitse tuhat kakssada seitsekümmend kaks) euro jaotamist puudutavas osas. Muus osas jätta Tallinna linna kaebus rahuldamata. 4. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) Tallinna linna kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 15

3-14-50498 2(12) (viisteist) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. augustil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) teavitas 15.11.2013 e-kirjaga Eesti Linnade Liitu ja Eesti Maaomavalitsuste Liitu, et 2014. aastal planeeritakse jätkata omavalitsuste toetamist, kelle teede lõikudele tekivad täiendavad kulutused seoses neid läbiva transiitliiklusega või mõne muu täiendava koormusega, 2013. aastal alanud viisil. Pöördumisele oli lisatud juhend „Lisakoormusega kohalike teede toetuse taotlemise tingimused ja kord ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele“ ning sellele vastavate taotluste esitamise tähtpäevaks määrati 18.12.2013.

2. Tallinna linn leidis 18.12.2013 kirjas nr LV-1/16425 MKM-le, et teeseaduse (TeeS) §

16 lg-d 3 ja 4 ning MKM 15.11.2013 kirjas kehtestatud kohalike teede hoiuks raha taotlemise tingimused on õigusselgusetuse tõttu vastuolus põhiseadusega. Kuna ei selgu, millistel alustel ja kui palju kohalike teede hoiuks raha eraldatakse, siis ei ole kohalikel omavalitsustel oma ülesannete täitmisel ja eelarvete kehtestamisel võimalik ette näha, millises mahus ja tingimustel teehoiuvahendeid eraldatakse. MKM-l puudub seadusest tulenev volitusnorm kehtestada kohalike teede hoiuks raha taotlemise tingimusi ja viia läbi „konkurssi“. Kui MKM leiab, et tal selline õigus siiski on, palus Tallinna linn viidata vastavatele õiguslikele alustele ja viia raha taotlemise menetlus uuesti läbi, enne Tallinna linn taotlust ei esita. Tallinna linna läbivad suurema lisakoormusega sadamaühendused ja transiitteed on MKM-le teada ja nende hooldamiseks saab rahalisi vahendeid eraldada sarnaselt teistele kohalikele omavalitsustele.

MKM märkis 14.01.2014 vastuses nr 12-8/13-00113/061, et läheb väljakuulutatud konkursiga edasi ning teeb Vabariigi Valitsusele põhjendatud ettepaneku toetada täiendavalt omavalitsusüksuste projekte, lähtuvalt saabunud taotlustest. TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas. Suurem osa riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud rahast

3-14-50498 3(12) jaotatakse omavalitsusliitudega kokkulepitud põhimõtete järgi ning väike osa vajadusja projektipõhiselt. Vastavate projektide leidmiseks on küsitud omavalitsuste ettepanekuid ning toetuse eraldamiseks tehakse Vabariigi Valitsusele põhjendatud ettepanek.

Tallinna linn palus 03.02.2014 kirjas nr LV-1/16425 MKM-l teha Vabariigi Valitsusele ettepanek eraldada Tallinna linna lisakoormusega teedele (riigimaanteede pikendused ning riigimaanteede ja Tallinnas asuvate sadamate, raudteesõlmede ja piiripunktide vahelised ühendusteed) rahalisi vahendeid sarnaselt teistele kohalikele omavalitsustele. Teedega seotud andmed on MKM-l ja Maanteeametil olemas.

MKM märkis 03.03.2014 vastuses nr 12-8/13-00113/065, et Tallinna linn ei esitanud 18.12.2013 kirjas toetuse saamiseks ühtegi konkreetset objekti ning taotluste menetlemine on lõppenud, mistõttu ei ole Tallinna linna 03.02.2014 kirjas esitatud taotlust sel aastal enam võimalik menetleda ja vastava taotluse saab esitada 2015. aastaks.

3. Vabariigi Valitsus kinnitas 10.03.2014 korraldusega nr 82 avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks 2014. aastal eraldatud raha jaotuse omavalitsusüksuste kaupa. Korralduse kohaselt esitasid täiendava toetuse saamiseks taotlused 15 omavalitsusüksust ning Tallinna linn teavitas, et tema sellel konkursil ei osale. Kokku eraldati täiendavat toetust 8 omavalitsusüksuse projektidele (kõigi omavalitsuste puhul toetati ainult ühte objekti) kogusummas 3 022 793 eurot. Nimetatud sihtfinantseeringute summad on arvestatud korralduse lisas omavalitsusüksuste kaupa loetletud üldiste toetussummade (kogusummas

28 071 300 eurot) hulka. Kohalike maanteede ja tänavate vahel jaotatakse raha teeregistri andmete põhjal suhtes 1:5, mis on kasutusel juba 2007. aastast. Tallinna linnale eraldati 2014. aastaks üldist toetust kohalike teede hoiuks 2 814 462 eurot.

4. Tallinna linn esitas 11.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korralduse nr 82 tühistamiseks ja küsimuse uueks otsustamiseks kohustamiseks või alternatiivselt Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korralduse nr 82 õigusvastasuse tuvastamiseks. Korraldus on põhjendamata ega vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele. Jääb arusaamatuks, miks eraldati riigieelarvest kohalike teede hoiuks just 28 071 300 eurot ning miks jagatakse neid vahendeid omavalitsusüksustele kolmel erineval meetodil ja kuidas otsustatakse nende proportsioonid. Ilma teehoiu kavandamiseta ei ole võimalik rahalisi vahendeid efektiivselt planeerida ja raha jaotamist kaalutletult otsustada (vt TeeS § 15 lg 1), kuid Vabariigi Valitsus ei ole lähtunud ühegi kohaliku omavalitsuse tegelikust rahavajadusest ja teede reaalsest seisundist. Riikliku teeregistri andmete alusel üksnes kohalike maanteede ja tänavate pikkuse järgi suhtes 1:5 raha eraldamine ei arvesta erinevate linnade tänavate laiusi ja teehoiuvajaduse tegelikku mahtu, samuti ei pöörata tähelepanu liikluskoormusele. TeeS §

16 lg-te 3 ja 4 kohaselt peab kohalike teede hoiuks raha tulema riigieelarvest. Kaebajal on õigus nõuda, et maksumaksja raha jaotamine toimuks õiguspärasel ja kontrollitaval viisil. TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on õigusselgusetud ning vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 10. Seaduses ei ole sätestatud ühtegi alust, kuidas peaks riigimaanteede ja kohalike teede hoiuks vajalik raha jagunema ning vaidlustatud korraldusega raha jaotamisel kohaldatud kriteeriumid ei tulene ühestki õigusaktist, mistõttu toimub raha jagamine sisuliselt Vabariigi Valitsuse suva järgi. TeeS § 16 lg 4 ei anna MKM-le volitust kehtestada teehoiu vahendite jaotamise tingimusi. Korralduses on ebaõigesti väidetud, et Tallinna linn ei osalenud MKM korraldatud konkursil. Tegelikkuses esitas kaebaja taotluse 18.12.2013, selgitades oma soovi menetluses osaleda. MKM jättis Tallinna linna taotluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata.

5. Vabariigi Valitsus (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kohaliku

3-14-50498 4(12) omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on kohalike teede hoid kohaliku elu küsimus. Vabariigi Valitsus ei pea kohalike teede hoiuks riigieelarvest raha jagamise otsustamisel tagama, et iga omavalitsusüksuse teed vastaksid kehtivatele teeseisundi nõuetele, vaid selle peab tagama iga omavalitsusüksus ise. Kohalike teede hoiu esmane rahastamisallikas on omavalitsusüksuse eelarve. Riigieelarvest makstakse üksnes täiendavat toetust. Just sellel põhjusel eraldatakse riigieelarvest riigimaanteede hoiuks rohkem raha kui kohalike teede hoiuks. Riigieelarvest tehtavate eraldiste jaotamise reeglite üle peetavates läbirääkimistes esindab kaebajat Eesti Linnade Liit, kes ei ole kordagi soovinud raha jaotamist kaebaja väljapakutud kriteeriumite järgi. TeeS § 15 lg-st 1 ning § 16 lg-test 3 ja 4 ei tulene riigile kohustust rahastada kõigi omavalitsusüksuste teehoidu ühetaoliselt ega toetada heas finantsseisundis olevaid omavalitsusüksusi (nagu Tallinna linn), kes saaksid teehoiu tagamisega hakkama ka toetuseta (vt ka Riigikohtu 16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09, p 121). Tallinna linn ei esitanud hiljemalt 18.12.2013 taotlust lisakoormusega kohalike teede hoiuks täiendava toetuse saamiseks. TeeS § 16 lg 4 annab Vabariigi Valitsusele laia diskretsiooniõiguse kohalike teede hoiuks riigieelarves ettenähtud vahendite jaotamisel. MKM juhend kujutab endast kaalutluste kirjeldust, kuidas ja millisel eesmärgil kavatseb riik jaotada üht osa riigieelarves 2014. aastaks kohalike teede hoiuks ettenähtud rahast. Tegemist ei ole õigusaktiga ning kõigil omavalitsusüksustel oli võrdne võimalus taotlusi esitada. Vaidlustatud korraldus on nüüdseks kehtetu, sest riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud raha on kõigile omavalitsusüksustele üle kantud ja korraldus seega täidetud. TeeS § 16 lg-te 3 ja 4 põhiseadusevastaseks tunnistamise tagajärjel puuduks kohaliku omavalitsuse üksustele teehoiuks täiendava toetuse jaotamiseks üldse õiguslik alus. Kuivõrd kaebaja ei ole vaidlustanud riigieelarvet, vaid riigieelarves määratud summa jagamist puudutavat Vabariigi Valitsuse korraldust, siis ei saa riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud kogusumma suurus olla käesoleva vaidluse esemeks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 03.10.2014 otsusega Tallinna linna kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna linn ei ole esitanud taotlust lisakoormusega kohalike teede hoiuks täiendava toetuse saamiseks, sest MKM-ga peetud kirjavahetust ei saa pidada sellise taotluse esitamiseks. MKM määratud taotluste esitamise tähtajaks (18.12.2013) teatas Tallinna linn selgesõnaliselt, et ei soovi taotlust esitada. Taotluse rahuldamist palus Tallinna linn alles 03.02.2014 kirjas, milliseks ajaks olid taotlused juba läbi vaadatud. Vaidlustatud korraldus ei riku seetõttu kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Korralduses on välja toodud faktiline ja õiguslik alus ning põhjendused, mis on selged ja arusaadavad. TeeS §

16 lg-d 3 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja on õigesti märkinud, et TeeS § 16 lg 4 annab Vabariigi Valitsusele kohalike teede hoiuks riigieelarves ettenähtud vahendite jagamisel laia diskretsiooniõiguse ning MKM juhend kujutab endast selle teostamisel aluseks võetavate kaalutluste kirjeldust. Riik on kasutanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Lai diskretsiooniõigus on TeeS § 16 lg 4 puhul õigustatud, sest kohalike teede hoid on omavalitsuslik ülesanne, mida finantseeritakse eelkõige kohalikest eelarvetest (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09, p 121). Kohus nõustub kõigi vastustaja seisukohtadega. Vaidlustatud korraldus on lõplikult täidetud ja seetõttu kehtivuse kaotanud. Kaebaja ei ole vaidlustanud riigieelarvet, mistõttu ei saa vaidluse esemeks olla riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud kogusumma suurus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud vääralt tõendeid ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Kohtu

3-14-50498 5(12) põhjendamiskohustuse täitmiseks ei piisa nõustumisest kõigi vastustaja seisukohtadega. TeeS § 16 lg-te 3 ja 4 kohaselt nähakse kohalike teede hoiuks mõeldud raha iga-aastaselt ette riigieelarves ning jaotatakse kohalikele omavalitsustele Vabariigi Valitsuse korraldusega. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt jagas Vabariigi Valitsus raha kolmel erineval alusel: (1) lähtudes teede pikkusest maanteede ja tänavate suhtega 1:5; (2) MKM kirjale lisatud juhendis toodud kriteeriumite järgi; (3) eraldi Kagu-Eesti piirkonna kohalikele omavalitsustele (eriprojekt „Setumaa teed“). Korraldus on õigusvastane kõigi kolme jaotuse osas ning korralduses puuduvad igasugused põhjendused nn kolmiksüsteemi valiku kohta.

Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, asudes seisukohale, et Tallinna linn ei ole lisakoormusega kohalike teede hoiuks täiendava toetuse saamiseks taotlust esitanud. Tallinna linn esitas vastava taotluse 18.12.2013, väljendades selgelt soovi vahendite jaotamises osaleda, kui läbiviidav konkursimenetlus vastab seaduse nõuetele (milles apellandil oli tekkinud põhjendatud kahtlus). Kui apellant poleks lisaraha soovinud, poleks MKM 15.11.2013 e-kirjale üldse vastatud. MKM 14.01.2014 kirjast nähtuvalt on ka vastustaja mõistnud, et Tallinna linn taotluse esitas. Kui taotlus ei vastanud mingil põhjusel nõuetele, tulnuks see jätta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 alusel käiguta ja anda taotlejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna linn üksnes konkretiseeris 03.02.2014 kirjas oma varasemat taotlust. MKM ei väitnud ka 03.03.2014 vastuses, et apellant poleks üldse toetuse taotlust esitanud, märkides üksnes, et see on puudustega (pole loetletud konkreetseid objekte). Kuivõrd korralduse eelnõu esitati Vabariigi Valitsusele 10.02.2014 ja võeti vastu 10.03.2014, siis ei saanud menetlus olla 03.02.2014 juba lõppenud. Seega on MKM jätnud Tallinna linna taotluse põhjendamatult menetlemata. Isegi kui asuda seisukohale, et Tallinna linn taotlust ei esitanud, omab see tähtsust ainult ühel alusel raha eraldamise seisukohast.

Riigimaanteelt või sadamaühenduselt tuleneva transiitliikluse või muu lisakoormuse tõttu kaasnevate kulude jaotamisel lähtuti MKM teedetalituse poolt 2013. aastal koostatud juhendist „Lisakoormusega kohalike teede toetuse taotlemise tingimused ja kord ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele“. Riigivõimu seaduslikul alusel teostamise põhimõttest lähtudes ei saa Vabariigi Valitsuse korraldus rajaneda MKM struktuuriüksuse e-kirjaga kehtestatud juhendile. TeeS § 16 lg 4 ei anna MKM-le volitust kehtestada teehoiu vahendite jaotamise tingimusi, millega kitsendatakse apellandi õigusi teehoiu vahendite taotlemisel, seades piiranguid raha saamiseks. Riigieelarves ettenähtud vahendite taotlemise tingimused saavad tuleneda üksnes seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist. Praegusel juhul oli sisuliselt tegemist äraspidise haldusmenetlusega, kus MKM tegevusele loodi õiguslikud alused tagantjärgi antud Vabariigi Valitsuse korraldusega. Lisaks ei ole Vabariigi Valitsus juhendist ka kinni pidanud, sest korralduse kohaselt lähtuti taotluste hindamisel juhendis toodud kriteeriumitest nende tähtsuse järjekorras, kuid juhend ise sellist tähtsuse järjekorda ette ei näinud. Samuti on osadest kriteeriumitest hiljem loobutud (nt täiendava liikluse osakaalu arvestamine). Tagamaks kõigile taotlejatele võrdne võimalus osaleda konkursil ühtsete ja ette teada olevate reeglite alusel, oleks tulnud korraldada uus konkurss.

Kohalike teede korrashoiu rahastamine on TeeS § 16 lg-test 3 ja 4 tulenevalt riigi ülesanne (rahastatakse riigieelarvest). Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsus jätta omavalitsusüksustele raha eraldamata ega eraldada vahendeid suvaliselt. TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on vastuolus põhiseaduses sätestatud riigivõimu teostamise seaduslikkuse (PS § 3 lg 1) ja õiguskindluse (PS § 10) põhimõtetega ega kaitse kohaliku omavalitsuse üksusi Vabariigi Valitsuse suva eest. Selline õigusselgusetus tähendab ka PS § 154 sätestatud enesekorralduse õiguse põhiseadusevastast riivet. Ehkki apellant on sisuliselt võtnud riigi kohustuse teehoiutööde rahastamiseks seni osaliselt enda kanda, ei pea see nii olema ega jääma. Ka juhul, kui tegemist on omavalitsuse ülesandega, peavad korralduses sisalduma õiguslikud alused, kaalutlused ja põhjendused raha

3-14-50498 6(12) jagamiseks konkreetsete omavalitsusüksuste vahel. Teehoiu vahendite jaotamine peab lähtuma põhimõttest, et raha jaotamisel võetakse aluseks kõiki teehoiu tagamiseks olulisi asjaolusid. Halduskohus on jätnud täielikult hindamata apellandi väite, et kuivõrd riikliku teeregistri andmed on puudulikud (vt Riigikontrolli 31.10.2013 aruanne „Andmete esitamine riigi andmekogudele valdades ja linnades“ – nt 98% ulatuses puuduvad andmed tee seisunditaseme kohta ja 22% ulatuses tee laiuse kohta), siis ei ole kohalike teede hoiuks raha eraldamisel õige neist andmetest lähtuda. Seega põhineb vaidlustatud korraldus ebaõigetel faktilistel asjaoludel. Tallinna linnal on TeeS § 15 lg-st 1 ning § 16 lg-test 3 ja 4 tulenevalt subjektiivne õigus nõuda riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotamist õiguspärasel ja kontrollitaval viisil ning see ei sõltu linna finantsseisundist (korraldusest ei nähtu, et Vabariigi Valitsus oleks sellisest kriteeriumist juhindunud). Apellant ei vaidlusta korralduses märgitud summa temale ülekandmist, vaid leiab, et talle oleks teehoiu kulude katteks tulnud eraldada oluliselt rohkem raha. Põhiosa kohalike teede hoiuks ettenähtud raha jagamine maanteede ja tänavate pikkuse järgi koefitsiendi 1:5 alusel ei ole põhjendatud ja on vastuolus TeeS § 15 lg-ga 1, sest see ei arvesta tegelikke teehoiu vajadusi (sh teede seisundit, liikluskoormust ega laiust – nt Tallinnas Laagna tee laius kokku 56 meetrit, sh eraldusriba 15 meetrit). Viidatud koefitsiendist lähtumist ei saa argumenteerida pelgalt asjaoluga, et seda on rakendatud juba 2007. aastast. Tee laiuse täiendav arvessevõtmine ei muudaks süsteemi ebamõistlikult keeruliseks ega raskesti hallatavaks.

Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et omavalitsusliitudega ei ole saavutatud kokkulepet 2014. aasta riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud raha eraldamises. Kuna kokkuleppele ei jõutud, siis ei oma ka tähtsust, millise meetodi alusel raha eraldati või mis aastast seda kasutatakse. Riik rahastab riigiteede otstarbele vastavaid teid kohalike teede hoiu raha arvelt. Esiteks on korraldusega regionaalpoliitilistest ja piiriäärse teedevõrgu integreerimise kaalutlustest lähtuvalt eraldatud seitsmele Setumaa vallale kokku 420 000 eurot. Selliste täiendavate vajaduste katmine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne (ei lähtu kohalikest, vaid riigi vajadustest), mistõttu ei tohi seda katta riigieelarves kohalike teede hoiuks eraldatud vahenditest. Teiseks eraldati kaheksale omavalitsusüksusele kohalikele teedele riigimaanteedega seoses tekkiva lisakoormusega seonduvalt kokku 3 022 793 eurot. Trans-Euroopa transpordivõrgustiku (TEN-T) arendamine on Euroopa Liidu riikliku prioriteedina määratletud ülesanne, mille täitmisega kaasneb ka selle riikliku rahastamise kohustus. Kolmandaks rahastatakse riigieelarves kohalike teede hoiuks eraldatud vahenditest objekte, mis tegelikult vastavad riigimaantee definitsioonile, peaksid olema kantud riigimaanteede nimekirja ja mille hoidu tuleks täies ulatuses finantseerida riigimaanteede hoiuks riigieelarves eraldatavatest vahenditest. Korraldusega Piirissaare vallale 4479 euro eraldamine saare ja mandri vahel liiklemise korraldamiseks ei ole kooskõlas kütuseaktsiisi loogikaga (TeeS § 16 – s.o teede kasutajate osalemine teehoiukulude katmises). Eelnev ei tähenda, et Setumaa ja Piirissaare valdadele ei tuleks raha anda, kuid seda tuleks teha riiklike ülesanne täitmiseks ettenähtud vahenditest.

8. Vabariigi Valitsus (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna linn on püüdnud oma 18.12.2013 kirjale anda tagantjärele tegelikkusest erinevat sisu. Nimetatud kirjas teatas apellant vastustajale selgesõnaliselt, et ei esita taotlust lisakoormusega kohalikele teedele 2014. aastal toetuse saamiseks. See, kuidas MKM vaidlustatud korralduse eelnõu ette valmistades laekunud taotluste põhjal hindamismenetlust läbi viis ja etteantud kaalutluskriteeriume rakendas, ei saa rikkuda Tallinna linna õigusi, kuna apellant konkursil ei osalenud. Halduskohus on hinnanud kõiki kaebuse väiteid ning nõustus kokkuvõttes täielikult vastustaja seisukohtadega.

3-14-50498 7(12) Riigieelarvest kohalike teede hoiu rahastamise aluseks ei saa olla Tallinna teeregister, vaid üksnes riiklik teeregister, mis koondab andmeid kõigi omavalitsusüksuste kohta. Neist andmetest lähtumine on kokku lepitud ka Eesti Linnade Liiduga. Igast omavalitsusüksusest endast oleneb, kui täpsed andmed ta riiklikusse teeregistrisse esitab. TeeS § 15 lg-st 1 ega §

16 lg-test 3 ja 4 ei tulene riigi kohustust rahastada kõigi omavalitsusüksuste kohalike teede hoidu ühetaoliselt (sh täiendavalt toetada väga heas finantsseisundis olevaid omavalitsusüksusi nagu Tallinna linn). Kohalike teede hoid ja selle rahastamine on kohaliku elu küsimus ning TeeS § 16 lg-d 3 ja 4 on põhiseaduspärased (vt lahend nr 3-4-1-8-09). Kohalike teede hoiuks 2014. aasta riigieelarves ettenähtud vahendite suuruse osas omavalitsusliitudega kokkuleppe mittesaavutamine ei takista eraldatud toetuse jagamist. Apellant ei ole lisaks vaidlustanud riigieelarvet, vaid üksnes toetuse jagamist. Kohalik tee jääb ka siis kohalikuks teeks, kui selle liikluskoormust mõjutab riigimaanteelt või sadamaühenduselt tulenev transiitliiklus. Maanteede ja tänavate koefitsient 1:5 põhineb kokkuleppel omavalitsusliitudega (sh Eesti Linnade Liiduga, mille liikmeks on ka Tallinna linn). TeeS § 16 lg-te 3 ja 4 põhiseadusevastaseks tunnistamise korral ei oleks kehtivas õiguses enam üldse õiguslikku alust toetada omavalitsusüksuste kohalike teede hoidu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis sätestasid TeeS § 16 lg-d 2 ja 3, et iga-aastases riigieelarves nähakse teehoiu rahastamise kulud ette üldsummas (mille suurus vastab vähemalt 75%-le kütuseaktsiisi, v.a erimärgistatud kütuste ja maagaasi aktsiisi, ning 25%-le erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest) ning lisaks määratakse riigieelarves raha jaotus riigimaanteede hoiuks ja kohalike teede hoiuks. TeeS § 16 lg 4 andis Vabariigi Valitsusele volituse kinnitada riigieelarve alusel muu hulgas raha jaotus kohalike teede hoiuks omavalitsusüksuste kaupa. Praeguses asjas ongi vaidluse all Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korraldus nr 82, millega on kinnitatud avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks 2014. aastaks eraldatud raha jaotus omavalitsusüksuste kaupa. Kuivõrd vaidlustatud ei ole 2014. aasta riigieelarves avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks kokku 28 071 300 euro eraldamist, ei analüüsi ringkonnakohus küsimust, kas riigieelarvest riigimaanteede hoiuks ja kohalike teede hoiuks raha eraldamise proportsioon (vastavalt 90% ja 10% teehoiu vahenditest) on olnud õiguspärane (s.o kas riik on kohaliku omavalitsuse üksustele kokkuvõttes taganud piisavad rahalised vahendid oma ülesannete täitmiseks, sh KOKS § 6 lgs 1 nimetatud kohalike teede ja tänavate nõuetekohaseks hoiuks).

Perioodil 01.01.2015–30.06.2015 kehtinud TeeS § 16 lg-d 2-4 ja alates 01.07.2015 kehtiva liiklusseaduse § 11 lg-d 2-5 ei seosta teehoiu rahastamise miinimumsummat enam kütuseaktsiisi kavandatava laekumisega ning kehtestatud regulatsiooni kohaselt nähakse riigiteede teehoiu rahastamise ja kohalike teede hoiu toetuste maht ette riigi eelarvestrateegias ja igaks eelarveaastaks teehoiuks eraldatav summa määratakse riigieelarves. Raha jaotamine toimus kuni 30.06.2015 varasemaga sarnases korras, kuid alates 01.07.2015 nähakse kohalike teede hoiuks antav toetus ette kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfondis (v.a juhtumipõhine toetus, mida jaotatakse eraldi).

10. Tallinna linn on Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korralduse nr 82 (I kd, tl 185-193) vaidlustanud mitmest aspektist. Esmalt on apellant seadnud kahtluse alla kohalike maanteede ja tänavate pikkuse suhtest koefitsiendiga 1 : 5 lähtuva teehoiurahade jaotamise õiguspärasuse. Sellisel alusel jaotati 2014. aastal omavalitsusüksuste vahel kokku 24 624 028 eurot ehk 87,7% kogusummast. Apellant on rõhutanud eelkõige vajadust võtta pikkuse kõrval täiendavalt arvesse toetatavate teede ja tänavate laiust ning liiklemissagedust. Samas ei ole

3-14-50498 8(12) Tallinna linn esitanud mingeid konkreetseid põhjendusi selle kohta, et teede ja tänavate koefitsient 1 : 5, mis arvestab vähemasti teatud määral tänavate eelduslikult suuremat liikluskoormust ja kõrgemat hooldamisvajadust võrreldes kohalike maanteedega, oleks sisuliselt ebaõige (nt ruutmeetripõhise arvestuse korral). Vastustaja on viidanud Tallinna linna soovitud arvutuskäigu teostamiseks vajalike andmete riiklikust teeregistrist puudumisele ning koefitsiendi 1 : 5 osas omavalitsusliitudega saavutatud kokkulepetele (nt Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühma 03.09.2013 koosoleku protokoll ning Eesti Linnade Liidu 30.09.2013 seisukoht – I kd, tl 63-66).

Ringkonnakohus möönab, et teehoiuks ettenähtud vahendite jaotamisel omavalitsusüksuste vahel tuleks põhimõtteliselt võtta arvesse nii teede tehnilisi näitajaid kui ka kõiki TeeS § 15 lg-s 1 loetletud aspekte, mida omavalitsusüksused peavad teehoidu kavandades järgima (st liiklusohutus, keskkonnakaitse ja tee seisundi nõuded, piirkonna ja riiklikud arengukavad, eeldatav liiklussagedus jm olulised asjaolud), sest neist sõltub otseselt teehoiu korraldamiseks tegelikult vajamineva raha suurus. Samas ei ole menetlusosaliste vahel olnud sisulist vaidlust selles, et riiklikus teeregistris (https://teeregister.riik.ee/) sisalduvad andmed kohalike teede ja tänavate kohta on hetkel märkimisväärselt puudulikud ning praeguses olukorras on tõsikindlad andmed kõigi omavalitsusüksuste kohta olemas üksnes teede ja tänavate pikkuse, kuid mitte näiteks nende laiuse või seisunditaseme kohta. TeeS § 11 lg 3 alusel vastu võetud ja kuni 30.06.2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.07.2005 määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 7 lg 2 p-de 3-5 ja 8-10 kohaselt tuleb kohalike teede kohta riiklikusse teeregistrisse kanda muu hulgas andmed tee pikkuse, laiuse, katte, ehitamisaja ja seisunditaseme kohta, samuti üksikasjalikud andmed kergliiklusteede, sildade, truupide jms kohta. Määruse § 9 p 2 kohaselt peavad kohalike teede osas registrisse andmed esitama omavalitsused ja neil on määruse §-st 14 tulenevalt kohustus tagada registris olevate andmete õigsus.

Vastustaja selgituse kohaselt on põhjalikud registrid kohalike teede ja tänavate kohta olemas Tallinna linnal, Tartu linnal ja Pärnu linnal, kuid ülejäänud omavalitsusüksustes nendega võrreldavad andmepangad puuduvad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2015 istungi protokoll, lk 3). Seetõttu ei olnud Vabariigi Valitsusel praeguses olukorras objektiivselt võimalik võtta teehoiuraha kohaliku omavalitsuse üksuste vahel jaotamisel aluseks muid andmeid peale kohalike teede ja tänavate pikkuse, mistõttu ei ole ka põhjust neist andmetest ja omavalitsusliitudega varasemalt saavutatud kokkulepetest lähtumist vastustajale ette heita. Lisaks võib märkida, et Vabariigi Valitsuse 09.03.2015 korralduse nr 126 „Avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud juhtumipõhise toetuse jaotuse kinnitamine omavalitsusüksuste kaupa 2015. aastal“ kohaselt on riikliku teeregistri korrastamiseks (s.o kohalike teede inventariseerimiseks) 2015. ja 2016. aasta teehoiuvahenditest reserveeritud kuni 250 000 eurot aastas. Seega on põhjust arvata, et lähiaastatel osutub võimalikuks võtta teehoiuvahendite jaotamisel aluseks senisest oluliselt täpsemad andmed.

11. Seonduvalt MKM poolt välja töötatud ning 15.11.2013 e-kirjaga omavalitsusliitudele edastatud juhendi „Lisakoormusega kohalike teede toetuse taotlemise tingimused ja kord ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele“ (I kd, tl 17-18; I kd, tl 68-70) alusel läbiviidud konkursi tulemusena vaidlusaluse korraldusega kaheksale projektile kokku 3 022 793 euro eraldamisega, tuleb kõigepealt lahendada küsimus, kas Tallinna linn konkursil osales või mitte.

MKM määras 15.11.2013 e-kirjas taotluste esitamise tähtajaks 18.12.2013. Tallinna Linnakantselei 18.12.2013 kirjast nr LV-1/16425 (I kd, tl 18p-19p) nähtuvalt pidas apellant

3-14-50498 9(12) läbiviidavat menetlust õigusvastaseks ning keeldus selgesõnaliselt käimasoleval konkursil osalemisest. Sellest, et Tallinna linn soovis kirjas pärast täiendavate selgituste saamist uue konkursi korraldamist ja viitas abstraktselt muu hulgas asjaolule, et MKM-le on Tallinnas paiknevad lisakoormusega transiitteed teada ja nende hoiuks saab raha eraldada sarnaselt teistele kohalikele omavalitsustele, ei saa teha järeldust, et apellant siiski konkursil osales. Toetuse saamise vastu huvi ülesnäitamine ei ole samastatav toetuse taotlemisega.

MKM 14.01.2014 vastuse nr 12-8/13-00113/061 (I kd, tl 20) ja 03.03.2014 vastuse nr 12-8/13- 00113/065 (I kd, tl 21p-22) kohaselt mõistis Tallinna linna pöördumist samamoodi ka vastustaja (sama on märgitud Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korralduse nr 82 faktiliste asjaolude kirjelduses). Kuna mingit arusaadavat taotlust Tallinna linn ei esitanud, siis ei olnud MKM-l ka midagi käiguta jätta. Ehkki Tallinna linn taotles 03.02.2014 kirjas nr LV-1/16425 (I kd tl 20p-21) üldistavalt raha eraldamist kõigile Tallinnas paiknevatele lisakoormusega tänavatele, ei saanud ega pidanud MKM sellega arvestama, sest taotluste esitamise tähtaeg oli lõppenud juba 18.12.2013.

Tallinna linnal puudus oma 18.12.2013 järelepärimise koostamisel igasugune alus eeldada, et MKM viib pärast lisaselgituste esitamist läbi uue konkursi või pikendab taotluste esitamise tähtaega, vaid ta pidi arvestama võimalusega, et jättes taotluse õigeaegselt esitamata, ei pruugi ta juhendi alusel eraldatavast rahast osa saada. Kaheldes läbiviidava konkursi õiguspärasuses, tulnuks Tallinna linnal selle õiguslikke aluseid puudutav järelepärimine esitada aegsasti enne taotluste esitamise tähtpäeva saabumist. Seejuures oli kohalike teede hoiuks riigieelarvest eraldatud summast ligikaudu 3 miljoni euro sihtotstarbeline jagamine sarnases menetluses toimunud juba 2013. aastal (vt Vabariigi Valitsuse 07.02.2013 korraldus nr 46, mis on vaidlustatud haldusasjas nr 3-13-594).

Kuna taotluste esitamine oli võimalik üksnes kuni 18.12.2013, siis ei oma tähtsust, millal MKM korralduse eelnõu Vabariigi Valitsusele otsustamiseks edastas ning kas vastustaja oleks objektiivselt jõudnud Tallinna linna 03.02.2014 taotluse enne seda läbi vaadata. Olukorras, kus kõigil kohaliku omavalitsuse üksustel oli võrdne võimalus osaleda juba algsel konkursil, mille reeglid olid neile arusaadavalt teatavaks tehtud, on põhjendamatu ka apellandi seisukoht, et taotlejate võrdseks kohtlemiseks tulnuks korraldada uus konkurss.

12. Kuna Tallinna linn lisakoormusega kohalike teede toetuse saamiseks õigeaegselt taotlust ei esitanud, siis ei saa MKM juhendi väidetava mittejärgimise küsimus iseenesest tema õigusi puudutada, mistõttu ringkonnakohus juhendis toodud hindamiskriteeriumitest kinnipidamist sisuliselt ei hinda. Küll aga tuleb analüüsida, kas osa riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatud rahast on lubatav jagada omavalitsusüksuste vahel nn sihtfinantseeringutena konkreetsete projektide elluviimiseks, sest see riivab muu hulgas Tallinna linna õigust saada teatud osa riigieelarvest omavalitsustele eraldatud rahast (st vastavalt vähenesid kõigile omavalitsusüksustele kohalike teede ja tänavate pikkuse alusel jaotatavate toetuste summad).

MKM juhend lisakoormusega kohalike teede toetuse taotlemise tingimuste ja korra kohta vastab ringkonnakohtu hinnangul osaliselt (eelkõige p-s 6 sätestatud hindamiskriteeriumite osas) halduseeskirja tunnustele, olles esmajärjekorras suunatud haldusele endale ja abistades teda edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel (vt Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07, pd 13-14; 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-72-13, p 21). Sellise halduseeskirja võib kehtestada ilma volitusnormita ning juhul, kui selles sätestatud kaalumisreeglid on puudutatud isikutele teatavaks tehtud, ei ole hilisema haldusakti andmisel halduseeskirjale tuginemine õigusvastane. Vaidlusalusest korraldusest ei saa järeldada, et Vabariigi Valitsus oleks kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotamisel lugenud ennast MKM juhendis sätestatuga jäigalt seotuks, vaid juba apellandi enda väited juhendi sisulisest mittejärgimisest kinnitavad, et Vabariigi Valitsus otsustas raha jaotamise kaalutlusõiguse alusel. Ka toetuse taotlemise ja taotluste menetlemise korra MKM juhendis ettenägemine ei ole õigusvastane. Olukorras, kus

3-14-50498 10(12) riigieelarvest eraldatud raha jaotamiseks ei ole õigusaktides eraldi menetluskorda sätestatud, võib sellise korra kehtestada halduse siseaktiga ning kuigi tegemist ei ole õigusaktiga, on taotluse esitajatel hea halduse põhimõttest tulenevalt siiski õigus eeldada nende taotluste lahendamist kooskõlas viidatud reeglistikuga (vt Riigikohtu 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-54-05, p 11). Kuivõrd Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 1 lg 2 kohaselt teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu nii vahetult kui ka valitsusasutuste (sh ministeeriumi – VVS § 39 lg 3, § 46 lg 1) kaudu ning Vabariigi Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul (VVS § 19 lg 1) ja transpordiga seonduv (sh vastavate õigusaktide eelnõude koostamine) kuulub MKM valitsemisalasse (VVS § 63 lg 1), siis on Vabariigi Valitsuse ja MKM toimingute eristamine ainetu ja kogu menetlust tuleb käsitada ühe tervikuna (s.o ettevalmistav etapp toimus MKM-s ja otsuse langetas valitsus). Sisuline küsimus saab järelikult olla üksnes selles, kas Vabariigi Valitsusel on õigus otsustada kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotamine omavalitsusüksuste vahel viisil, et osa summa saamiseks seatakse täiendavad tingimused (sh taotluse esitamise kohustus, omafinantseeringu nõue jne).

13. TeeS § 14 kohaselt hõlmas teehoiu mõiste teetööde (sh ehitamine, remontimine, hooldamine) tegemist ja kavandamist, teekasutuse korraldamist, tee kaitsevööndi hooldamist, tee projekteerimist ning tee haldamisega seotud muud tegevust. TeeS § 15 lg 1 kohustas teehoidu kavandades järgima liiklusohutuse, keskkonnakaitse ja tee seisundi nõudeid, piirkonna ja riiklikke arengukavasid, eeldatavat liiklussagedust, samuti muid olulisi asjaolusid. KOKS § 6 lg-st 1 ja TeeS § 25 lg-st 3 tulenevalt on valla teede ja linnatänavate korrashoiu korraldamine vastava omavalitsusüksuse ülesandeks, kes peab teehoidu kavandades samuti lähtuma muu hulgas TeeS § 15 lg-st 1. Teehoiu kavandamine on lahutamatult seotud teehoiu rahastamisega, sest kui teehoiuks raha puudub, oleks teehoiu kavandamine eesmärgipäratu.

TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 sätestasid, et üldsumma ning riigimaanteede ja kohalike teede hoiuks eraldatava osa suurus määratakse igaks aastaks riigieelarves. Arvestades, et teehoiu rahastamine oli seotud kütuseaktsiisi kavandatava laekumisega ning osa kütusest kulutatakse vaieldamatult ära liiklemiseks kohalikel teedel ja tänavatel, tuleb asuda seisukohale, et TeeS §

16 lg-d 2 ja 3 ei võimaldanud jätta kohalike teede hoidu riigieelarvest üldse toetamata ega lugeda kohalike teede hoiu rahastamiseks piisavaks muid riigieelarvelisi eraldisi omavalitsusüksustele (seda ei ole ka praegusel juhul tehtud). Kuivõrd rahastamiskohustus tulenes teeseadusest, siis ei ole ka määrav, et PS § 154 lg 1 seisukohalt ei peaks riik kohalike teede korrashoidu iseenesest üldse eraldi rahastama, kui omavalitsusüksusele on muude meetmetega tagatud piisavalt raha kõigi kohalike ülesannete (sh kohalike teede korrashoiu) täitmiseks minimaalselt vajalikus mahus (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsus nr 3-4-1-8-09, p 121). Eelnevast ei tulene siiski, et TeeS § 16 lg 2 alusel riigieelarves teehoiuks ettenähtud summa peaks tingimata katma kõik teehoiuga seonduvad kulud. See ei oleks ka reaalselt võimalik, sest teehoiu rahastamisvajadus sõltub väga paljudest teguritest (nt ilmastik, varasem ehituskvaliteet jm), mis ei seondu sugugi otseselt kütusemüügiga.

TeeS § 16 lg 4 volitas Vabariigi Valitsust kinnitama omavalitsusüksustele kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotuse, nägemata selleks ette mingeid täpsustavaid kriteeriume või põhimõtteid. Nagu märgitud, on kohalike teede ja tänavate hoiu kavandamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse üksuste, mitte aga Vabariigi Valitsuse ülesandeks. Osas, milles Vabariigi Valitsus jaotab kohalike teede hoiuks riigieelarvest eraldatud raha juhtumipõhiselt, valides ise prioriteetsed ja toetatavad projektid, ei ole omavalitsusüksustel võimalik täita KOKS § 6 lg-st 1 ja TeeS § 25 lg-st 3 tulenevat ülesannet ehk kavandada ja korraldada ise kohalike teede hoidu kooskõlas TeeS § 15 lg-ga 1. Kohalike teede korrashoiu kui omavalitsusliku ülesande kavandamisel ja täitmisel peab kohaliku omavalitsuse üksustel

3-14-50498 11(12) olema PS § 154 lg-st 1 tulenev seaduste alusel iseseisva otsustamise õigus. Tuleb rõhutada, et teehoiuvahendid jagatakse riigimaanteede ja kohalike teede vahel Riigikogu poolt vastuvõetava iga-aastase riigieelarve seadusega, mitte ei otsusta seda Vabariigi Valitsus. Kuna kohalike teede hoid ja järelikult ka selleks seadusega (riigieelarvega) eraldatud raha kasutamine on omavalitsusüksuste ainupädevuses, siis ei saa Vabariigi Valitsus ilma selleks seaduses eraldi sätestatud volitusnormita asuda kohaliku omavalitsuse üksuste asemel hindama ja otsustama, milliseid projekte tuleks teehoiurahadest ellu viia. Sellist volitust TeeS § 16 lg 4 ette ei näe, mistõttu tuleb vaidlusalune korraldus juba ainuüksi sellel põhjusel tunnistada õigusvastaseks osas, milles sellega jagati üldisest proportsionaalsest jaotusest erinevas korras (s.o projektivõi juhtumipõhiselt) kokku 3 447 272 eurot ehk 12,3% üldsummast (see hõlmab 3 022 793 euro ulatuses lisakoormusega kohalike teede toetamist, kokku 420 000 euro suurust toetust seitsmele Kagu-Eesti vallale ja Piirissaare valla veeliikluse toetamist 4479 euroga). TeeS § 16 lg 4 ei ole siiski põhiseadusega vastuolus, sest see ei takista iseenesest Vabariigi Valitsusel jaotada riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatud raha omavalitsusüksuste vahel vastavuses legaalsuse ja õiguskindluse printsiipidega.

14. Ringkonnakohus leiab, et kuna Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korraldus nr 82 on täidetud ja ka 2014. eelarveaasta on läbi saanud, siis on vaidlusaluse korralduse kehtivus lõppenud ja selle mõju ammendunud. Riigikohtu 13.11.2014 otsuses nr 3-3-1-44-14 (p-d 10- 12) viidatud olukorda, kus kehtivuse kaotanud haldusaktil on säilinud mõju ja praktiline tähendus, käesolevas asjas ei esine. Seetõttu ei ole korralduse tühistamise nõue enam asjakohane, vaid piirduda tuleb alternatiivselt esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamisega, mis on HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav, sest vaidlusaluse korralduse tagajärjel Tallinna linnale hüvitamisele kuuluva kahju tekkimine ei ole välistatud.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 03.10.2014 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Tallinna linna kaebuse osaliselt ja tunnistab Vabariigi Valitsuse 10.03.2014 korralduse nr 82 õigusvastaseks 3 447 272 euro jaotamist puudutavas osas. Muus osas jääb Tallinna linna kaebus rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna linn on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot (I kd, tl 22p; II kd, tl 16). Muude menetluskulude kandmise kohta kumbki pool esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tallinna linna kaebus lugeda rahuldatuks ligikaudu 50% ulatuses ja sellest lähtudes mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja pool asjas tasutud riigilõivust (s.o 15 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 20.04.2016

3-14-50498 12(12) otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2015. a otsused haldusasjades nr 3-13-594 ja 3-14-50498 osas, milles Tallinna linna kaebus rahuldati.

3. Jätta tühistatud osas jõusse Tallinna Halduskohtu

24. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-594 ning

3. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50498, muutes otsuste põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.