3-15-1630/32 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 03.07.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1630 Haldusasi T.K.i kaebus Tahkuranna valla üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks ja Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu Natura 2000 alast ja Luitemaa looduskaitsealast välja arvamiseks. Menetlusosalised Kaebaja — T.K. Vastustaja — Tahkuranna vald Kolmas isik — V.S. Menetlustoiming Kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamine, menetluse osaline lõpetamine ja osaline läbi vaatamata jätmine. Resolutsioon 1. Kõrvaldada haldusasja nr 3-15-1630 menetlusest haldusasjas nr 3-12-1420 kolmanda isikuna menetlusse kaasatud V.S.. 2. Lõpetada haldusasja nr 3-15-1630 menetlus Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamise nõudes. 3. Jätta kaebus asjas nr 3-15-1630 üldplaneeringu osalise tühistamise nõudes läbi vaatamata. 4. Määruse ärakiri toimetada kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates.

1. Tallinna Halduskohus võttis 17.03.2015 määrusega (tl 103–104) haldusasjas nr 3-12-1420 menetlusse T.K.i kaebuse järgmiste nõuete osas: 1) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 kehtestatud valla üldplaneering Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire puudutavas osas; 2) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsus nr 39 „Detailplaneeringu kehtestamine“; 3) kohustada Tahkuranna Vallavalitsust esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu

2 väljaarvamiseks Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast. Kohus tunnistas vastustajaks Tahkuranna valla (resolutsiooni p 2) ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse V.S.i (resolutsiooni p 4). 2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu 17.03.2015 määruse peale määruskaebuse (tl 105) paludes muuhulgas tühistada Tallinna Halduskohtu 17.03.2015 määruse resolutsiooni p 4 ja jätta V.S. kolmanda isikuna menetlusse kaasamata. 3. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse 15.05.2015 määrusega rahuldamata (tl 122–124). Ringkonnakohus märkis määruses muuhulgas, et vaidlus nende nõuete osas, millega kaebaja soovib Sarapuu kinnistu väljaarvamist Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast, ei puuduta kolmanda isiku õigusi ning menetluse selles osas saaks läbi viia ka nõuded eraldi menetlusse eraldades. 4. Kohus eraldas 26.06.2015 määrusega (tl 1–2) haldusasjast nr 3-12-1420 Saparuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamisega seotud nõuded (Tahkuranna valla üldplaneeringu osalise tühistamise nõue ja kohustamisnõue). Eraldatud haldusasja numbriks sai 3-15-1630.

I 5. HKMS § 21 lõike 5 kohaselt võib kohus kolmanda isiku määrusega menetlusest kõrvaldada, kui asjaolude muutumise tõttu ei saaks kohtuotsus ilmselgelt enam kolmanda isiku õigusi mõjutada. Kolmas isik V.S. kaasati haldusasja nr 3-12-1420 menetlusse põhjusel, et V.S.ile kuulub Heliste kinnistu omandiõigus, mida võidakse Heliste kinnistu detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidluses kohtulahendiga mõjutada. Kuna haldusasjast nr 3-12-1420 eraldatud haldusasjas nr 3-15-1630 on vaidluse esemeks Tahkuranna valla üldplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasus ja Tahkuranna Vallavalitsuse poolt Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamisega seotud toimingute sooritamine, ei saa asjas nr 3-15-1630 tehtav kohtulahend puudutada V.S.i Heliste kinnistuga seotud omandiõigust. Kohus kõrvaldab seetõttu V.S.i haldusasja nr 3-15-1630 menetlusest.

II 6. HKMS § 152 lg 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus haldusasja menetluse muuhulgas juhul, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming sooritatud. Vastustaja on edastanud kohtule pöördumise Pärnu Maavalitsusele, milles vastustaja teeb 06.04.2015 kirjaga nr 7-1.3 Pärnu Maavalitsusele ettepaneku Luitemaa Looduskaitseala kaitserežiimi lõpetamiseks ja Natura alast väljaarvamiseks Sarapuu kinnistu osas (tl 112). Ettepanekust ilmneb, et käesoleval ajal on koostamisel Pärnu maakonna planeering. Vastustaja märgib ettepanekus, et kui kõrgema astme planeering muudab Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire, muutuvad need automaatselt ka Tahkuranna üldplaneeringus ja üldplaneeringu tühistamiseks puudub vajadus. Kohus leiab, et Pärnu Maavalitsusele osundatud ettepaneku tegemisega on vastustaja sooritanud toimingu, mille sooritamist on kaebaja kohustamiskaebusega taotlenud. Alates 01.07.2015 kehtiva PlanS § 10 lõike 3 kohaselt peab kohalikku huvi väljendav planeering lähtuma kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve väljendava planeeringuga. Pole kahtlust, et üldplaneering väljendab kohaliku kogukonna huve. Maakonnaplaneeringu olemuslik ülesanne on aga riigi huvide väljendamine. PlanS seletuskirjas on märgitud, et riikliku huvi alla kuulub näiteks ka looduskaitse ning muinsuskaitse, sest tegu on kohalikust tasandist kõrgemate üldiste väärtustega, mida peab kogu riigi territooriumil võrdselt kaitsma. Seega peab üldplaneering olema sama maa-ala hõlmava maakonnaplaneeringuga kooskõlas. Riiklikku huvi väljendav planeering peab lähtuma riiklikest huvidest, arvestades võimaluse korral kohalikke huve ja vajadusi (PlanS § 10 lg 2). Lisaks peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse (PlanS § 10 lg 1). Maakonnaplaneeringul on seega omakorda kohustus tasakaalustada kohalikud huvid ja riigi huvid. Ehkki kehtiva PlanS-ga ei ole sarnaselt varasemale

3 (kehtetu PlanS § 7 lõikele 4) otsesõnu sõnastatud maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu korral maakonnaplaneeringu ülimuslikkust, tuleneb maakonnaplaneeringu ülimuslikkus ülalmärgitud põhimõtetest, kehtivas PlanS § 55 lõikest 2, mille kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu koostamise alus ja § 56 lg 1 punktist 11, mille kohaselt on maakonnaplaneeringu ülesandeks üldplaneeringu koostamiseks suuniste andmine, ning planeeringute hierarhiast üldiselt. Vastustaja viitas ettepanekut tehes kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 7 lg 3 punktile 11, mille kohaselt on maakonnaplaneeringu üheks ülesandeks kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamine planeeringus, vajaduse korral ettepanekute tegemine kasutamistingimuste täpsustamiseks, uute kaitsealade loomiseks või kaitserežiimi lõpetamiseks. Selles sättes sisalduvad põhimõtted kehtivad ka täna kehtivas PlanS-s. Maakonnaplaneeringu ühe ülesandena on sätestatud väärtuslike põllumajandusmaade, maastike ja looduskoosluste säilitamiseks üldiste kasutustingimuste määramine (PlanS § 56 lg 1 p 7). On küll tõsi, et kehtivas PlanS-s ei nähta maakonnaplaneeringu ülesannete hulgas otsesõnu ette kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamist ega ettepanekute tegemist kaitserežiimi lõpetamiseks, kuid kehtiva PlanS § 56 lg 1 punktiga 12 on maakonnaplaneeringu ülesannete loetelu jäetud lahtiseks. PlanS seletuskirjas märgitakse, et lisaks loetelus toodule võib lahendada ülesandeid, mida otseselt pole nimetatud, kuid mis seonduva loetelus toodu ülesannetega. Nii võib näiteks ettepaneku tegemist uute kaitsealade loomiseks käsitleda meetmena, mis on vajalik looduskoosluse, kultuuripärandi või muu sellesarnase säilitamiseks. Kohus leiab, et üldplaneeringu muutmiseks või õigusaktidesse muudatuste tegemise ettepaneku tegemine on käsitatav maakonnaplaneeringu ühe ülesandena tänaseni. Eelnõu seletuskirjas märgitakse veel, et eelnõus [on] välja jäetud /…/ sätted, mis näevad ette võimaluse teist liiki planeeringutesse või õigusaktidesse muudatuste tegemiseks, kuna selliste ettepanekute tegemine on alati võimalik olenemata sellest, kas selline võimalus on seaduses ettenähtud või mitte. Kohus nõustub PlanS seletuskirjas märgituga. Maakonnaplaneeringuga kaitseala kaitserežiimi lõpetamiseks ettepaneku tegemise õigus tuleneb maavanemale muuhulgas juba looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lõikest 1 ja § 13 lõikest 1. 7. Kaebaja ei olnud kaebuses konkretiseerinud, kellele ta soovib, et vastustaja ettepanekud esitaks. Kohus on kaebaja kohustamisnõuet tõlgendades 17.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 leidnud (tl 58 pöördel), et kaebaja sooviks oli, et vastustaja esitaks Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamiseks Keskkonnaministeeriumile, kellel on pädevus otsustada ala kaitsealast väljaarvamise menetluse algatamine või algatamata jätmine. Seejärel on kaebaja kohtu poolt tõlgendatut kinnitanud (tl 60). Samas nähtub haldusasjas nr 3-12-1420 esitatud kaebuse materjalidest, et Keskkonnaministeerium ja ka Keskkonnaamet on kaebaja avalduse alusel juba keeldunud Sarapuu kinnistu Luitemaa looduskaitsealast ja Natura 2000 alast väljaarvamisest (tl 79 pöördel). Sama nähtub ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2014 määrusest haldusasjas nr 3-14-51290 T.K.i kaebuses Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Sarapuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast välja arvamiseks ning Sarapuu kinnistu Natura-alal ja Luitemaa looduskaitsealal paiknemisest tingitud majandusliku ja moraalse kahju hüvitamiseks.

Viidatud määrusest ilmneb, et Keskkonnaministeeriumile esitatud taotluses Sarapuu kinnistu väljaarvamiseks Natura võrgustikust ei esitanud kaebaja selgitusi ala keskkonnaseisundi halvenemise kohta, ei seadnud kahtluse alla ala ökoloogilist seisundit ega toonud välja ühtegi tõendit või argumenti ala ökoloogilise seisundi halvenemise kohta ega põhjendanud kinnistu väljaarvamist Natura võrgustikust ja kaitsealast lähtuvalt loodusväärtuste puudumisest alal. Ringkonnakohus on viidatud määruses märkinud, et kaebaja nõuab ala väljaarvamist üksnes põhjusel, et piirangud takistavad tal omandiõiguse igakülgset teostamist. Maavanem on vastustaja tehtud ettepanekule vastates (tl 120) märkinud, et maakonnaplaneering koostatakse koostöös maa-ala kohalike omavalitsustega ja nende ministeeriumidega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb. Maavanema vastuse kohaselt kaalutakse vastustaja ettepanekut Pärnu maakonna planeeringu ja selle keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) koostamise käigus. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine on ka kehtiva PlanS § 55 lõike 3 järgi kohustuslik. Samuti on ka kehtiva PlanS § 57 lõike 1 järgi kohustuslik koostada maakonnaplaneering koostöös muuhulgas ministeeriumide, planeeringuala kohaliku omavalitsuse üksuste ja valitsusasutustega, kelle

4 valitsemisalas olevaid küsimusi maakonnaplaneering käsitleb. Seetõttu tuleb Pärnu maakonnaplaneeringu menetlemise käigus Sarapuu kinnistu Natura 2000 alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamise küsimuse kaalumisel arvestada ka Keskkonnaministeeriumi arvamusega. Sisuliselt saavutab kaebaja maakonnaplaneeringu kaudu tehtud kaitserežiimi lõpetamise menetluse algatamise ettepaneku esitamise Keskkonnaministeeriumile. Kusjuures maakonnaplaneeringu menetlemise käigus tehtava KSH raames hinnatakse vastustaja ettepaneku tõttu ka Luitemaa looduskaitseala ja Natura ala keskkonnaseisundit. Seeläbi on kaebajal võimalik saavutada kaitserežiimi lõpetamise menetluse algatamine vastustaja maavalitsusele esitatud ettepaneku kaudu tõhusamalt kui Keskkonnaministeeriumile esitatava ettepaneku kaudu. 8. Seetõttu puudub vajadus kohustamisnõude edasiseks menetlemiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 15.04.2015 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 märkinud, et kuna aga vastustaja 28.04.2015 seisukohast nähtub, et vastustaja on maakonnaplaneeringu koostajale juba kaebaja nõutud ettepaneku teinud, siis võib olla õigustatud kohustamisnõudes menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel (tl 124). HKMS § 152 lõike 2 järgi ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea praegusel juhul kaebaja õiguste kaitseks tuvastamisnõudega jätkamist vajalikuks. Kaebajal ei saaks tuvastamisnõudega jätkamiseks olla muud huvi kui kahju hüvitamise nõudmine tulevikus. Sarapuu kinnistu looduskaitseala ja Natura 2000 võrgustiku ala hulka kuulumisest tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on kaebaja kohtu poole pöördunud ning halduskohus on kaebuse 31.10.2014 määrusega asjas nr 3-14-51290 tagastanud kahjunõuete perspektiivituse tõttu. Halduskohtu määruse on Tallinna Ringkonnakohus 29.12.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51290 jõusse jätnud ja Riigikohtu 26.02.2015 määrusega nr 3-7-1-3-63- 15 jäeti T.K.i määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2014 määruse peale haldusasjas nr 3-14- 51290 menetlusse võtmata. Muud huvi tuvastamisnõudega jätkamiseks kaebajal praegusel juhul olla ei saa. Kohus lõpetab kohustamisnõude osas haldusasja nr 3-15-1630 menetluse HKMS § 152 lg 1 puntki 4 alusel.

III 9. Tühistamisnõude osas jätab kohus kaebuse läbi vaatamata. HKMS § 151 lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 punkti 2 järgi võib kohus määrusega kaebuse selle esitajale tagastada kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus on 17.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-12-1420 (tl 57–58) kaebaja esitatud üldplaneeringu osalise tühistamise nõude eesmärgina käsitanud kaebaja soovi vabaneda Luitemaa looduskaitsealast ja Natura alast tulenevast kaitserežiimist (tl 58 pöördel). Kohus võttis kaebaja üldplaneeringut puudutava nõude 17.03.2015 määrusega haldusasjas nr 3-12-1420 menetlusse (tl 103–104), tõlgendades üldplaneeringu tühistamise nõuet selliselt, et kaebaja taotleb Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu tühistamist Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire puudutavas osas (tl 103 pöördel). Kaebaja kohtu tõlgendusele üldplaneeringut puudutava tühistamisnõude eesmärgist vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks esitatud nõudega kaebaja Sarapuu kinnistu Luitemaa looduskaitsealast ja Natura alast väljaarvamist ei saavuta. Kui kohus ka tühistaks Tahkuranna valla üldplaneeringu Sarapuu kinnistu kaitserežiimi piire puudutavas osas, ei looks see Tahkuranna vallale iseenesest kohustust esitada ettepanekuid piiride muutmiseks ega tühistaks piire seadnud õigusakte. Luitemaa looduskaitseala, mille koosseisu Sarapuu kinnistu kuulub, kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 „Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskiri“. Sarapuu kinnistu jääb ka Natura 2000 võrgustiku Luitemaa linnualale ja Luitemaa loodusalale ning on

5 Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni art 2 lõike 1 kohaselt rahvusvahelise tähtsusega märgala. Riigisisese kaitse osas kaitseala koosseisust väljaarvamine on Vabariigi Valitsuse pädevuses ja Natura 2000 võrgustikust ala väljaarvamise otsustab Euroopa Komisjon. Protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks peab toimuma samamoodi, nagu ala nimetamine Natura võrgustiku alaks. Nagu objekti kaitse alla võtmine toimub lähtuvalt loodusväärtuste olemasolust, saab ka kaitse alt välja arvamine toimuda üksnes juhul, kui loodusväärtusi ei esine. Seda on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (otsuses C-301/12 leidis Euroopa Kohus, et loodusdirektiiv lubab ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud). Seega sõltub kaebaja vabanemine Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala kaitserežiimist eelkõige Sarapuu kinnistu ökoloogilisest seisundist ning saab teoks saada üksnes Vabariigi Valitsuse või Euroopa Komisjoni kaudu. Tahkuranna valla üldplaneeringu osaline või ka täielik tühistamine saaks kaasa tuua üksnes üldplaneeringu osalise või täieliku puudumise. Üldplaneeringu tühistamine ei saa olla aluseks teatud ala Natura võrgustikust ja looduskaitsealast väljaarvamiseks. Tühistamisnõude rahuldamine ei paneks vallale ka kohustust Natura ala ja looduskaitseala režiimi muutmise menetluse algatamiseks ettepanekute esitamiseks. Kohtu hinnangul ei saavutaks kaebaja üldplaneeringu osalise tühistamise nõude rahuldamise korral loodetud eesmärki. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-12-1420 märkinud (02.01.2013 määrus, tl 47–49), et pole välistatud kaebuse ühe eesmärgi (Sarapuu kinnistu Luitemaa hoiualast väljaarvamine) saavutamine ka Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 „Üldplaneeringu kehtestamine“ vaidlustamise kaudu. Vastavalt PlanS § 4 lg 2 punktile 2 tagab kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. PlanS § 8 lg 3 p 13 sätestab üldplaneeringu ühe ülesandena vajaduse korral ettepanekute tegemise kaitse alla võetud maa-alade ja üksikobjektide kaitserežiimi täpsustamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. Hoolimata Sarapuu kinnistu omaniku T.K.i esitatud vastavasisulistest taotlustest ei näinud vald vajadust sellist ettepanekut teha, põhjendades seda sellega, et kohalikul omavalitsusel puudub pädevus Natura alad üldplaneeringust välja jätta. Samas puuduks ringkonnakohtu hinnangul PlanS § 8 lg 3 punktil 13 mõte, kui vaatamata ettepaneku tegemise võimalusele poleks kaitsealade muutmine niikuinii võimalik. Ettepaneku tegemine võib viia kaitsealade režiimi muutmiseni. Järelikult oli Tahkuranna Vallavolikogul üldplaneeringu menetluses võimalik kaaluda, kas Sarapuu kinnistu kaitserežiimi muutmiseks ettepanek esitada või mitte. Viidatud seisukoht ei ole käesoleval ajal aktuaalne, kuivõrd kohus on eraldanud nõuded valla kohustamiseks ja üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks uude menetlusse ning vastustaja on kaitserežiimi muutmise menetluse algatamiseks vajaliku ettepaneku teinud. Üldplaneeringu tühistamine kohustamisnõudest eraldiseisvalt ei saa vastustajale tuua kaasa kohustusi ühegi ettepaneku tegemiseks. 10. Kohus jätab kaebuse asjas nr 3-15-1630 tühistamisenõudes HKMS § 151 lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata. 11. HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et vastustaja on toimingu sooritanud kaebuse esitamisest tingituna. Kuna käesoleva määrusega lõpeb üksnes haldusasja nr 3-15-1630 menetlus, mis on kohtute infosüsteemi andmete kohaselt alanud 26.06.2015, kuna kohus lõpetab menetluse üksnes osaliselt, ning kuna kaebaja ei ole ka haldusasjas nr 3-12-1420 ligi kolm aastat kestnud menetluse vältel üheski menetlusetapis esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust, loeb kohus, et kaebajal puuduvad menetluskulud, mille väljamõistmist ta käesolevas haldusasjas taotleks. Riigilõivu tagastamise küsimust käesolevas haldusasjas tõusetuda ei saa, sest kohus ei lõpeta praegusel juhul menetlust kõigi haldusasjas nr 3-12-1420 esitatud nõuete osas. Kaebus, mille eest riigilõivu tasuti, on haldusasjas nr 3-12-1420 osaliselt menetluses.

6 (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik