1-13-10380/161 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-10380 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla Istungisekretär Tõlgid Liina Kaev Svetlana Talli, Irina Leetberg Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. septembri 2014. a otsus Kriminaalasi

Alissa Bautkina, Alexey Shvedovi, Maksim Merkulovi,

Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Grigori Kervališvili,

Andres Truu, Lembit Paani, G.M-i , Heldur

Tammela, Aivar Murakase, J.A , Jaanus Rebase, Pavel Kudrjavtsevi, F.L, Edvard Švartsi Ja N.E süüdistuses Kars § 133 lg 1 ja § lg 1 järgi

Apellandid

Andres Truu ja Grigori Kervališvili kaitsja Alexander

Sergeev, Edvard Švartsi kaitsja Aleksei Smelov, Alexey

Shvedovi ja Alissa Bautkina kaitsja Rein Laid, Maksim

Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Aivar Murakase, Lembit Paani, Jaanus Rebase, Heldur Tammela ja F.L kaitsja Andres Simson vad ning süüdistata Grigori Kervališvili ja Andres Truu Süüdistatavad Alissa Bautkina (ik 48612200260; elukoht XXXXX XX- XXX XXXXXXX ); Alexey Shvedov (ik 35909080325; elukoht XXXXX XX XXXXXXX);

Maksim Merkulov (ik 38302210318; elukoht XXXXXXX X-XX XXXXXXX ); Maido Allikvee (ik 36003180364M elukoht XXXXX XXX XX-XX XXXXXXX ); Kristjan Kroon (38410020234; elukoht XXXX XXX X- XX, XXX XXXXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXX) Lembit Paan (ik 35310020225; elukoht XXXXXXX XX- XXX XXXXXXX ); Heldur Tammela (ik 36006270334; elukoht XXXXXXXXX XXXX X-XXX XXXXXXX ); Aivar Murakas (ik 36011110222; elukoht XXXXX XXX XX-XX XXXXXXX ); Jaanus Rebane (ik 35703040240; elukoht XXXXXXX XX-X XXXXXXX ); F.L (ik XXX; elukoht XXXXXX XX/X, XXXXXXX ); Grigori Kervališvili (ik 35711180355; elukoht XXXXXX XX-XXX XXXXXXX ); Andres Truu (ik 36102150327; elukoht XXXXXXX XX- XXX XXXXXXX ): Edvard Švarts (ik 38412280276; elukoht XXXXXXXXX XXX XX-XXX XXXXXXX)

Prokurör Elle-Mai Velling Kaitsjad Rein Laid, Alexander Sergeev, Aleksei Smelov, Rein Laid, Andres Simson, Eva Rivis Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt, nimelt Alissa Bautkina süüdimõistmise osas KarS 133 §

lg 1 ja § 255 lg 1 järgi, tema suhtes konfiskeerimise asendamise kohaldamise osas ning talt menetluskulude väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Alissa Bautkina KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi õigeks, jätta talt KarS § 84 välja mõistmata. Mõista Alissa alusel 47 817,42 eurot Bautkina kasuks riigieelarvest 6000 välja maakohtu menetluses kantud menetluskulud eurot.

Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada Alissa Bautkina kaitsja Rein Laidi apellatsioon. Teised apellatsioonid jätta rahuldamata.

3.

Mõista Grigori Kervališvililt KrMS § 185 lg 2 alusel välja apellatsioonimenetluse kulud, s.o riigi õigusabi osutanud kaitsjale maksutav tasu 260 eurot. Menetluskulude tasumise kord edastatakse eraldi dokumendis.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. septembri 2014. a otsusega 1) tunnistati Alexey Shvedov süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning teda karistati vastavalt 4- istis kohus aastase ja 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõ liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

Kohus määras, et KarS § 73 lg 2,3 alusel kuulub Alexey Shvedovil mõistetud karistusest koheselt kandmisele 1 aasta 4 kuud vangistust ja karistust 3 aastat 2 kuud ei pöörata täitmisele kui A. Shvedov 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 832 pani kohus Alexey Shvedovile konfiskeerimise asendamiseks lg 1 ja § 84 alusel kohustuse tasuda riigituludesse 233

800 €. 2) tunnistati Alissa Bautkina süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

, et Alissa Bautkinale KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus

mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 831 lg 1 alusel kohustas maakohus Alissa Bautkinalt ja KarS § 84 tasuma riigituludesse 47

817,42 €. 3) tunnistati Maksim Merkulov süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 2 kuud ja 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja määras

3 alusel maakohus -aastase , et Maksim Merkulovile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 5 katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. M. Merkulovile pandi KarS § 832 lg 1 ja § 986,12 €

84 alusel kohustus tasuda riigituludesse 35 . 4) tunnistati Maido Allikvee süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat 6 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

3 alusel

KarS § 73 lg 2, määras kohus, et M.

Allikveele kuulub mõistetud karistusest koheselt ärakandmisele 3 kuud 27 päeva vangistust ning 3 aasta 2 ku vangistust Allikvee ei pane 5-aastase u ulatuses ei pöörata täitmisele, kui M. katseaja kestel uut tahtlikku kuritegu. 5) tunnistati Kristjan Kroon süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 4 kuud ning 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg jäeti

1, 3 alusel Kristjan Kroonile mõistetud karistus täitmisele pööramata

, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu 5) tunnistati Grigori

Kervališvili süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 4 aastat ja 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus liitkaristuseks 4 aastat vangistust. K maakohus arS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust tetud karistuse 3

G. Kervališvilile Harju Maakohtu 25.09.2012 kohtuotsusega mõis kuud ja 10 päeva vangistust võrra ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust. KarS § 832 kohustas maakohus t tasuma riigituludesse lg 1 ja § 84 alusel Grigori Kervališvili 7077 €. 6) tunnistati Andres Truu

süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 rgi ning

lg 1 jä talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat 6 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

3 alusel, et Kohus määras KarS § 73 lg 2, mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud ja 29 päeva vangistust ning

3 aastat

2 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui A. Truu 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 7) tunnista Lembit Paan ti süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 talle m

lg 1 järgi ning õisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

, et Lembit Paanile KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus

mõistetud pöörata täitmisele karistust ei

, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 8) tunnistati Heldur Tammela süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Kohus määras KarS § 73 lg 1 , 3 alusel, et Heldur Tammelale mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele

, kui ta 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 9) tunnistati Aivar Murakas

süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt 3 aastat 4 kuud ja 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määras kohus, et Aivar Murakasele mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 5-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 10) tunnistati Edvard Švarts süüdi KarS § 255 lg 1 ja KarS § 1332 lg 1 alusel ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 3 aastat ja 1 aasta vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määras kohus, et Edvard Švartsile mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu . 11) Jaanus Rebase mõistis kohus KarS § 255 lg 1 järgi õigeks, KarS § 1332 lg 1 järgi aga süüdi ning karistas teda 1-

3 alusel, et Jaanus aastase vangistusega. Kohus määras KarS § 73 lg 1, Rebasele mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

12 F.L , ) mõistis kohus KarS § 255 lg 1 järgi õigeks KarS § 133

2 lg 1 järgi aga süüdi ning karistas teda 1-aasta

3 alusel, et F.L-ile se vangistusega. Kohus määras KarS § 73 lg 1, mõistetud karistust ei pöörata täitmisele

, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

A. Shvedov mõisteti KarS § 1332 lg 1 järgi süüdi selles, et ta organiseeris ja kontrollis bordelli pidamist, otsustades selle nn äriküsimusi. A. Bautkina mõisteti süüdi selles, et ta andis rendile maja, milles bordell tegutses.

, J. Rebane,

G. Kervališvili, A. Truu, M. Allikvee, TL

M. Merkulov, K. Kroon, L. Paan, , E. HT Švarts ja A. Murakas mõisteti süüdi selles, et nad toimetasid bordelli kliente ning said selle eest endale osa intiimteenuse eest makstud rahasummast.

KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti isikud süüdi selles, et nad kuulusid XXXXXXX XXX XX bordelli huvides tegutsedes kuritegelikku ühendusse.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Elle Mai Velling, süüdistatavate - Andres Truu ja Grigori Kervališvili kaitsja Alexander Sergeev, Edvard Švartsi kaitsja Aleksei Smelov, Alexey Shvedovi ja Alissa Bautkina kaitsja Rein Laid, Maksim Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Aivar Murakase, Lembit Paani, Jaanus Rebase, Heldur Tammela ja

F.L kaitsja Andres Simson, Pavel Kudrjavtsevi kaitsja Aivar Ennok ning süüdistatavad Grigori Kervališvili ja Andres Truu. Prokuröri ja P. Kudrjavtsevi kaitsja apellatsioonid jättis ringkonnakohus läbi vaatamata.

2.1

G. Kervališvili ja A. Truu kaitsja A. Sergeev taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning A. Truu ja G Kervališvili õigeksmõistmist. .

Kaitsja leiab, et Andres Truu ja Grigori Kervališvili tuleb mõista KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks, kuna sellele koosseisule vastava teo toimepanemine ei ole tõendatud.

Esitatud ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et taksojuhid, sh A. Truu ja G. Kervališvili olid teadlikud intiimteenuste osutamisest majas aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XX. Kohtumenetluses ei ole üle kuulatud ühtegi salongi klienti, kes oleks kinnitanud, et taksojuhid toimetasid XXXXXXX XXX XX juurde kliente, teades, et viimased soovivad saada intiimteenuse tasulisi id. Massaažisalongi töötajate sõnade järgi osutati mainitud majas vaid massaažiteenuseid. Harju Maakohtu arvamus selle kohta, et taksojuhid aimasid, et aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XX on bordell ja seal osutatakse intiimteenuseid on kohtu hinnang, mitte tõend.

Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et A. Truu ja G.

Kervališvili kõnede sisu ei hinnatud objektiivselt, millega Harju Maakohus rikkus KrMS § 61. Telefonikõned olid erineva sisuga ja iga kõne sugugi ei eeldanud kliendi toimetamist salongi. Seoses süüdistusega KarS § 255 lg 1 järgi märgib kaitsja seda, et KarS § 255 lg 1 järgi mõisteti õigeks taksojuhid, kes tegid salongi alla 20 kõne, need kes tegid vähemalt 20 kõnet, mõisteti , KarS § 255 lg 1 järgi süüdi. Kaitsja peab sellisest piirist lähtumist alusetuks. KarS § 255 lg 1 dispositsioon ja riigikohtu lahendid sama KarS paragrahvi järgi ei sisalda viidet episoodide arvudele (antud juhul 20 korda). Seega ei saa episoodide arvu pidada kuritegeliku ühenduse püsivaks tunnuseks ja ühenduse tunnuseks. vastavalt kuritegeliku

A. Truu ja G. tegelesid taksoteenuste osutamisega. Kuna nad tegelesid seadusliku Kervališvili

tegevusega, ei saanud nad kuuluda kuritegelikku ühendusse, kuna selle püsivus näeb ette püsivat osavõttu organisatsioonis sissetuleku või teise kasu saamiseks ning kuritegelikust ühendusest osavõtu arvelt enda ülal

pidamist.

2.2 Edvard Švartsi kaitsja Aleksei Smelov palub tühistada maakohtu otsus E. Švartsi suhtes täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista Edvard Švarts KarS § 255 lg 1 ja §

1332 lg 1 järgi õigeks.

Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Otsuse põhjendustest ilmneb, et E. s Švart on KarS § 255 lg 1 järgi süüdi mõistetud üksnes põhjusel, et tema number on mingis nimekirjas. koosseis ja riigikohtu lahendid sama Kaitsja märgib, et KarS § 255 lg 1 KarS paragrahvi järgi ei sisalda viidet episoodide arvudele (antud juhul 20 korda). Seega ei saa episoodide arvu pidada kuritegeli ega ku ühenduse püsivaks tunnuseks kuritegeliku ühenduse

tunnuseks. Kaitsja märgib, et helistamine ei ole ebaseaduslik tegevus, selle kohta aga, et helistades oleks E. Švarts rääkinud millestki ebaseaduslikust, k ühtegi ohtuotsuses viidet ei ole. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on alusetult lugenud E. Švartsi ütlused paljasõnalisteks. Süüdistatava ütluste puhul on tegemist tõendiga ning neid ei ole teiste uuritud tõenditega ümber lükatud. Järelikult on E. Švarsti ütlustega tõendatud, et ta toimetas XXXXXXX XXX XX aadressile ainult oma sõpru, kes soovisid seal saunas käies ja alkoholi tarbides aega veeta ning ta ei teadnudki, et seal osutatakse ka intiimteenuseid. E. dnud, et Švartsi kaitsja leiab, et telefonikõnesid hinnates on maakohus põhjendamatult lei E. XXXXXXX XXX XX Švarts kasutas aadressile helistades mõistukõnet. Kaitsja arvates ei olnud maakohtul mingit alust tõlgendada vestlust teisiti E. Švartsi enda antud selgitustest.

Kaitsja hinnangul telefonikõnede salvestused kinnitavad E. Švartsi ütlusi.

Seejuures peab kaitsja oluliseks seda, et Edvard Švarts andis oma ütlusi enne tunnistajate üle kuulamist ning telefonikõnede lindistuste kuulamist, mis tähendab seda, et tal ei olnud võimalust oma ütlusi korrigeerida vastavalt tunnistajate ütlustele ja/või telefonikõnede lindistustele.

Samuti kritiseerib kaitsja maakohtu seisukohta, mille kohaselt pidi E. Švarts saama aru, et XXXXXXX XXX XX toimuv tegevus ei ole õiguspärane, kuna Apellant E. märgib, et kuna Švarts ei ole ennast süüdi tunnistanud ja tema süü tõendamine on prokuröri ülesanne.

Kaitsja möönab , tüdrukud massöörid) ütlustega on tõendatud see, et , et tunnistajate ( , GG IM - XXXXXXX XXX XX osutati muu hulgas intiimteenuseid. Samas kinnitasid kõik ülalmainitud tunnistajad, et selles maj

as olid baar, saun ja ööbimisvõimalus, samuti osutati ka tavalise massaaži teenuseid. On tähtis, et kõik ülekuulatud tunnistajad ütlesid, et selles majas võis id kliendid kasutada sauna või ööbida ilma intiimteenuste kasutamiseta ning polnud alati teada, millist teenust klient kasutada sooviks. Kaitsja hinnangul näitab see, et tegevuse eesmärgiks ei olnud üksnes intiimteenuste osutamine. Ükski kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatest pole kinnitanud, et Edvard Švarts oli kursis, mis majas toimus tõendatud ka teiste ja see ei ole tõendite abil. Samas GG ütles kohtus ülekuulamisel, et ta ei ole taksojuhtidele sellest, mis majas toimub,

rääkinud. See, et ja

GG IM telefoniraamatust leiti Edvard Švartsi telefoninumber, ei tõenda, et E. Švarts oleks tegelenud kupeldamisega või kuulunud kuritegelikku ühendusse. Oluline on see, mis teemal inimesed omavahel suhtlesid. Maakohtus on uuritud Edvard Švartsi ja IM vahelise telefonikõne suhtlemise kohta, siis selles osas esitas prokurör telefonikõne lindistust, millest selgus, et Edvard Švarts küsis üksnes vabade tubade olemasolu kohta. Samuti uuriti Edvard Švartsi ja vahelise telefonikõne lindistust, millest selgus, et Edvard Švarts ja rääkivad GG GG omavahel Ukraina teemal. Edvard Švarts seletas, millega see oli seotud. Ühestki telefonikõnest ei nähtu, et Edvard Švarts suhtles IM ja -ga intiimteenuste teemal. GG Seega ei ole tõendatud, et E. Švarts oleks pannud toime KarS § 255 lg 1 või KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

2.3 Alexey Shvedovi kaitsja advokaat Rein Laid palub tühistada maakohtu otsus

A. Shvedovi KarS 255 lg §

1 ja §1332

lg 1 järgi süüditunnistamise ja karistamises osas ning teha uus otsus, millega mõista Alexey Shvedov KarS §

1 ja §

255 lg 1332

lg 1 järgi õigeks.

Kaitsja arvamuse kohase

lt on maakohus jätnud tähelepanuta, et esitatud süüdistuses on omistatud A. Shvedovile nii KarS

255 lg 1 kui ka § KarS §

lg järgi identsed

käitumisaktide deklaratiivsed kirjeldused, jättes samas konkreetselt ära näitamata, milles konkreetselt seisnes A. Shvedovile etteheidetav tegu.

Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud: kohus on lihtsalt loetlenud kirjalikke tõendeid, esitanud tunnistajate ja kolmanda isiku ütluste refereeringu ja asjatundja hinnangu andmise fakti, kuid mingeid omapoolseid järeldusi või hinnanguid lisanud ei ole. Kaitsja hinnangul ei nähtu üle kuulatute ütlustest, et Alexey Shvedovi käitumises esineksid talle inkrimineeritud kuritegude koosseisulised tunnused.

Apellatsioonis märgitakse, et kaitsja taotles maakohtult jälitustoimingute õiguspärasuse kontrollimist. Kohtuliku kontrolli teostamise ja kaitsja poolt konkreetselt esitatud küsimustele prokuratuuri taotluste ja vastavate Harju Maakohtu määruste põhjendatuse kohta vastamise asemel asus maakohus kaevatavas kohtuotsuses ise põhjendama, miks oli antud kriminaalasjas jälitustoimingute teostamine vajalik ja miks tõendite kogumine teiste meetmete abil ei oleks olnud võimalik, jättes samas kaitsja poolt tõstatatud küsimustele konkreetselt vastamata. Sellest tulenevalt palub kaitsja ringkonnakohtul kontrollida ja kujundada oma seisukoht küsimuses, kas prokuratuuri taotlused kohtule jälitustoimingu loa saamiseks olid põhjendatud ja kas vastavad Harju Maakohtu kohtumäärused, millega eeluurimiskohtunik andis loa jälitustoiminguks, vastavad seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele ning kas Harju Maakohus jälitustegevuse loa andmisel järgis ka põhimõtet.

KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohus teinud tõenditest (eelkõige jälitustoimingu protokollidest) oletuslikke järeldusi. märg Kaitsja ib, et A.Shvedovi elukohast

leitud märkmiku sisu, millele maakohus kohtuotsuses tugines, kohtuistungil ei uuritud, ei avaldatud ega vaadeldud. Kaitsjale on arusaamatu, miks maakohus viitab kohtuotsuses kohtulikul uurimisel mitteuuritud tõendile. Samale asjaolule viitab kaitsja ka konfiskeerimise asendamist vaidlustades. Lisaks viitab kaitsja sellele, et vara arestimise menetluses on nii

Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus jõudnud jõustunud kohtulahendites otsusele, et

A.Shvedovi legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena ei ole võimalik jõuda veendumusele, et

IT poolt omandatud sõiduauto on soetatud tema abikaasa A.Shvedovi poolt toimepandud kuritegude toimepanemise tulemusel ehk sõiduauto näol on tegemist kriminaaltulu ning kriminaaltulu arvel saadud varaga ning et A.Shvedovi üheks sissetulekuallikaks oli ka kupeldamisega saadud raha ning et tema vara oleks võimalik käsitleda kriminaaltuluna.

2.4 Alissa Bautkina osas taotleb advokaat R. Ka Laid süüdimõistva otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist.

Kaits Bautkinaga on maakohus konkreetselt viidanud kolmele ja märgib, et seonduvalt A.

tõendile – Bautkina ütlustele ja telefonikõnedele, seejärel aga järeldanud rendilepingule, A.

kaitsjale arusaamatul alusel, et süüdistatav Bautkina oli oma maja välja üürinud bordelli A.

pidamiseks. Samuti jääb otsusest arusaamatuks see, mille alusel luges kohus tõendatuks A.

Bautkina süü KarS § 255 lg 1 järgi. M Bautkina aakohus ei viita isegi mitte ühelegi tõendile, kust oleks võimalik välja lugeda A. kavatsust välja üürida oma maja bordelli pidamiseks või tema mööndust, et ta võib kuuluda kuritegelikku ühendusse ja siis selle liikmena anda oma omand teistele võimalike kuritegeliku ühenduse liikmetele rendile. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja veel, et kohtuotsuse kohaselt on kohus leidnud, et

A. Bautkina poolt kohtuistungil antud ütlused on eluliselt usutavad, kuid märkinud, et samas ei välista A.Bautkina taoline suhtumine tema vastutust kuritegelikku ühendusse kuulumise ja kupeldamise eest. Kaitsja märgib, et karistusõiguse põhimõtete ja kohtupraktika kohaselt võib isikut võtta karistusõiguslikule vastutusele konkreetse seadusega keel

atud teo, kui välise käitumisakti toimepanemise eest, aga mitte „taolise suhtumise“ eest. Maakohus avaldab kohtuotsuses seisukohta, mille kohaselt oli A. Bautkinal maja omanikuna ja rendile andjana kohustus huvi tunda ja kontrollida, et majas ei tegeletaks millegi ebaseaduslikuga. Seejuures ei ole aga maakohus viidanud sellele, millise õigusaktiga nimetatud kohustus on maja omanikule ja rendile andjale pandud.

Kaitsja leiab veel, et maakohtu otsuse põhjendused on kohati vastuolulised, teineteist välistavad. Nii on maakohus kõigepealt konkreetselt väitnud, et A. Bautkinale oli teada, millega tegeletakse talle kuuluvas majas ning seejärel juba ettevaatlikumalt ja oletuslikult, et

A. Bautkina poolt üles näidatud ükskõiksus talle kuuluva vara kasutamise osas saab kõne alla tulla vaid juhul, kui vara kasutamisega seonduv toimub omaniku heakskiidul.

Seoses konfiskeerimisega märgib kaitsja, et prokurör ei esitanud kohtuistungil kohtule arvutuskäiku selle kohta, kuidas oli kindlaks tehtud A. Bautkina poolt saadud renditulu. Sellest tulenevalt prokurör nimetas ühe arvu, kohus luges aga kokku teise arvu. Kaitsja leiab, et sellise prokuröri poolt kohtule esitatud tõendusbaasil ei ole võimalik teha järeldust, et sõlmitud rendilepingu alusel saadud renditulu on oma olemuselt süüteoga saadud vara.

2.5 Maksim Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Lembit Paani, Heldur Tammela,

Aivar Murakase, Jaanus Rebase ja F.L kaitsja advokaat Andres Simson palub tühistada maakohtu otsus tühistada maakohtu otsus Maksim Merkulovi, Maido Allikvee,

Kristjan Krooni, Aivar Murakase, Lembit Paani ja Heldur Tammela süüditunnistamises KarS § 133² lg 1 ja KarS § 255 lg 1 järgi ning Jaanus Rebase ja F.L süüditunnistamises KarS § 133² lg 1 järgi. Uue otsusega palub kaitsja Maksim Merkulov, Maido Allikvee, Kristjan Kroon, Aivar Murakas, Lembit Paan, Heldur Tammela, Jaanus Rebane ja F.L neile esitatud süüdistustes õigeks mõista.

Kaitsja leiab, et Harju Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, mille tõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav ega kontrollitav. Nimelt peab mitme süüdistatavaga jälgitav, millise ja paljude kuritegudega kriminaalasjas kohtuotsusest olema tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Käesolevas asjas ei ole kohus seda põhimõtet järginud. Iga süüdistatava osas eraldi puudub kolmeastmelisele deliktistruktuurile vastav an alüüs.

Kohus on otsuse põhistamisel keskendunud asjaoludele, mis ei ole kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast relevantsed ja jätnud olulised küsimused tähelepanuta.

Kohtuotsuse põhistusest nähtub, et kohus on isikute süüdimõistmisel tuginenud osade tunnistajate ütlustele ja peamiselt jälitustegevusega kogutud materjalidele. Sealjuures on kohus analüüsinud kuritegeliku ühenduse süüdistuse juures peamiselt väidetavale dispetšertelefonile helistamiste arvu ja pelgalt selle tõendi alusel teinud järelduse, et kõik isikud, kes on helistanud kõnealusele numbrile rohkem kui 20 korda, on kuritegeliku ühenduse liikmed. Sisuline süüteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse külje analüüs ning nende seostamine uuritud tõenditega aga otsuses puudub. Nii kuritegeliku ühenduse kui ka kupeldamise süüdistuse puhul on eiratud tõendite hindamise reegleid. Vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohtuotsus tugineb mõlema süüdistuse punkti osas peamiselt sideettevõtjalt saadud andmete protokollile, millest kohus järeldab, et kui isik helistas konkreetsele numbrile, siis ta on kupeldanud ja kuulub kuritegelikku ühendusse. Iga isiku puhul eraldivõetuna on tõendikogum napp, s.t. iga süüdistatava süüküsimuse otsustamisel on kohus lähtunud osade tunnistajate ütlustest, jälitusprotokollidest ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollidest. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud süüdistatavate kohtus antud ütlustega ega ole neid ka veenvalt kummutanud. Maksim Merkulovi osas puudub kohtuotsuses tõendite analüüs, süüteokoosseisule vastavate asjaolude tuvastamine ja kohtu järeldused nendes küsimustes. Merkuloviga seoses kohus mõistis ka konfiskeerimise asendamiseks välja 35 986,12 eurot. Apellant leiab, et seoses asjaoluga, et isik ei ole süüdi, puudub alus ka tema vara konfiskeerimiseks. Maido Allikveega suhtes on kohus KarS § 255 lg 1 osas teinud otsustuse analoogia põhjal teiste süüdistatavatega. Süüdistuses KarS § 133² lg 1 järgi on kohus analüüsinud M. Allikvee ütlusi ja jälitustoimingu protokolli. Apellant leiab, et kohtu järeldused on ekslikud ja isiku süü ei ole tõendatud. Kohtus kuulatud lindistatud kõnede põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et

M. Allikvee pidi olema teadlik, et XXXXXXX XXX XX osutatakse intiimteenuseid. Kohtus uuritud tõ oli olemas baari ja massažisalongi enditest ilmneb, et XXXXXXX XXX XX tegevusluba. Kliendi baari viimine taksojuhi poolt ei saa olla kriminaalkorras karistatav tegu. Jälitustegevuse materjalidest ilmneb, et valdav osa klientide transpordist XXXXXXX XXX XX maja juurde ei olnud pika ajalise kestusega. Enamus külastusi kestsid 10-20 minutit, mis on selgelt ebapiisav aeg, et rääkida intiimteenuste osutamisest. Taksojuhi kohustuseks ongi viia klient vastavalt kliendi soovile punktist A punkti B ja küsida selle eest ette nähtud tasu. Olukorras, kus ka linna poolt oli väljastatud baari tegevusluba, ei ole kliendi transportimisel tegemist seaduse rikkumisega. Käesolevas asjas ei ole tõsikindlalt tõendatud, et süüdistatav oleks saanud mingit raha baarilt. Tunnistajate ütlused selles osas ei ole piisava konkretiseeritusse astmega: keegi tunnistajatest ei väitnud, et ta oleks maksnud taksojuhtidele raha. KrMS § 66 lg 2¹ kohaselt üldreeglina tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Puuduvad ka sama sätte p 1 4 märgitud alused, et väita vastupidist. Käesolevas asjas on väide, et taksojuhtidele -

maksti 70 eurot kliendi eest, kuulujutu tasemel. Tunnistaja

IM ütlused selles osas ei ole

usaldusväärsed. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et Maido Allikveed süüdi mõistes on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kohtu järeldused on oletuslikud.

Kristjan Krooni puhul ei ole kohus KarS § 255 lg 1 osas eristanud teda teistest süüdistatavatest, puudub objektiivse ja subjektiivse koosseisu analüüs. KarS § 133² lg 1 osas analüüsis kohus süüdistatava ütlusi ja jälitustoimingu protokolli ning jõudis järeldusele, et K. Kroon on teo toime pannud. Kaitsja leiab, et kohus on tõendite hindamisel eksinud, omistades süüdistatavale tahtluse. Krooni kohtus antud ütluste põhjal oli tema teada tegemist erootilise massaažiga, mis on analoogselt striptiisiklubidega legaalne tegevus. Samuti ei ole loogiline kohtu järeldus, et küsides telefoni teel konkreetse massööri kohalviibimise kohta, K. Kroon vahendas klienti tasu eest seksuaalse rahulduse pakkujale. K. Kroon majas ei viibinud ja seetõttu ei saanud teada, mida seal konkreetselt tehakse – kas klient lihtsalt joob, kasutab majutusteenust, käib saunas, saab erootilist massaaži või tegemist on prostituutide kasutamisega. Kohtu järeldused on oletuslikku laadi ja süüteokoosseis K. Krooni tegevuses on tõendamata. Lembit Paani puhul on jällegi individuaalselt analüüsimata kuritegeliku ühenduse süüdistus.

Kohus on jätnud süüteokoosseisu individuaalselt analüüsimata ja järeldused põhistamata.

Süüdistuses KarS § 133² lg 1 järgi rajas kohus otsuse jälitusprotokollile. Apellandi hinnangul on kohus otsuses tõendeid ebaõigesti hinnanud ja kohtu järeldused on ekslikud. Kohus on otsuses mitmel korral tähelepanu pööranud asjaolule, et taksojuhid helistasid ette ja maja juures puudusid sildid vms, mis viitaksid baarile ja seetõttu pidid taksojuhid aru saama, et tegemist pole legaalse või ametliku tegevusega. Kaitsja leiab, et baari või sihtkohta helistamine ei ole taksojuhi jaoks mingi erandlik juhtum. Samuti on ainetu väide, et siltide puudumisel on tegemist millegi kahtlasega. Tallinnas on kümneid vaba aja veetmise kohti, millel ei ole reklaame ega silte, kuid mis toimivad ja on täiesti seaduslikud. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et süüdistatav teadis või oleks pidanud teadma, et tegemist on bordelliga. Heldur Tammela osas on tõendite kogum eriti napp. On kaks telefonikõne lindistust, milles

H. Tammela uurib, kas vabu tubasid on. Kohtu järeldus on, et isik kuulub kuritegelikku ühendusse ja tegeleb kupeldamisega. Kaitsja leiab, et osas ilmneb selline tõendite

H. Tammela

defitsiit, mille põhjal ei ole võimalik kõiki kahtluseid isiku süüs kõrvaldada. Otsuses pole arvestatud tunnistajate ütlustega. Neli küsitletud tunnistajatest kinnitasid, et ei tunne

H. Tammelat.

Aivar Murakas on samuti süüdi mõistetud peamiselt jälitustoimingute protokollide põhjal. KarS § 255 osas puudub analoogselt teiste taksojuhtidega individuaalne lähenemine, mis on menetlusseadusega vastuolus. KarS § 133² lg 1 järgi kvalifitseeritavas süüdistuses on kohus lähtunud jälitustoimingute protokollidest, kuid kohtu järeldused ei vasta tegelikkuses aset leidnule. Kohtus kuulatud lindistatud kõnede põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et Murakas pidi olema teadlik, et XXXXXXX XXX XX toimub intiimteenuste osutamine. Samuti puuduvad tõendid, et ta oleks baari poolt raha saanud. Jaanus Rebane mõisteti KarS § 133² lg 1 järgi süüdi ühe telefonikõne põhjal. Telefonikõne sisuks on see, et ta helistas enne klientidega kohale jõudmist baari ette. Kohtu järeldus, et ette helistamise tõttu pidi J. Rebane teadma, et majas ei tegeleta legaalse äriga, on täiesti oletuslik.

Puudub süüteokoosseisu analüüs Rebase suhtes eraldi, mistõttu ei olegi võimalik kohtuotsuse pinnalt aru saada, kuidas selle ühe kõnega isik kohtu silmis kupeldajaks muutus. Puuduvad tõendid, et J. Rebane oleks baarilt mingit raha saanud, keegi baariga seotud tunnistajatest

J. Rebast ei tundnud ega Rebane neid. Sellistel asjaoludel ei ole võimalik väita, et isik oleks toime pannud kuriteo, kui ta kliendi palvel vastavasse sihtkohta sõitis.

F.L mõisteti KarS § 133² lg 1 järgi süüdi nelja telefonikõne põhjal. Kohus on põhjendamatult arvestamata jätnud isiku ütlustega, mida on ka kohtuotsuses refereeritud. Ühe konkreetse kliendi mitmel korral kliendi palvel sihtkohta viimine ei moodusta kuriteokoosseisu.

Kohus on tõendeid hinnanud ebaobjektiivselt, tehes neist järeldusi, mida tõend tegelikult ei võimalda. Telefonikõnedest ei nähtu midagi, mis süüdistatava ütlused ümber lükkaks. Seetõttu on kohtu järeldus prostitutsiooni vahendamises ainetu.

Kaitsja leiab, et kohus on vääralt kohaldanud KarS § 255. Kohus on leidnud, et isiku süüditunnistamiseks ei pea tõendama tema seotust ühegi konkreetse kuriteoga, piisab, kui ta on

§ 255 mõttes seotud kuritegeliku ühendusega. Apellant on seisukohal, et selline laiendav tõlgendamine on vastuolus õigusselguse põhimõttega ja karistusõiguses lubamatu. Nii teoorias kui ka praktikas on ebaselge, mida tähendab seotud kuritegeliku ühendusega. Kaitsja peab liigselt lihtsustatuks kohtu seisukohta, et ühendusse kuulumise alguseks tuleb lugeda süüdistatava enda poolt nimetatud esmane kliendi aadressile XXXXXXX XXX XX toimetamise aeg või esmane kontakt selle majaga. Kaitsja leiab, et tuvastatud ei ole rollijaotust kui kuritegeliku ühenduse tunnust. Kaitsja märgib, et juhul kui kohus siiski leiab, et esines objektiivne koosseis, on ta seisukohal, et isikute tegevuses puudus subjektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest peab isik aru saama, et eksisteerib kuritegelik ühendus ja peab aru saama, et ta on selle liige. Kriminaalasjas kogutud tõendid sellist võimalust ei kinnita.

Kohus otsustas Maido Allikveed karistada osaliselt reaalse vangistusega. Arvestades, et tegemist on varasemalt kriminaalkorras karistamata isikuga, kes on oma senise elu (54 aastat) elanud õiguskuulekalt, ei ole reaalse vangistuse kohaldamine apellandi hinnangul põhjendatud ja karistus on põhjendamatult range. Apellant taotleb süüdimõistva otsuse muutmata jätmisel Maido Allikvee karistuse kergendamist selliselt, et kogu mõistetud karistus jäetakse KarS § 73 lg 1

, 3 alusel täitmisele pööramata.

2.6 Süüdistatav Andres Truu on esitanud apellatsiooni, milles taotleb kriminaalasja uuesti läbivaatamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

Apellant leiab, et süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 1332 järgi süüdimõistmise aluseks on pealt kuulatud telefonikõned ja nii intiimteenuseid kui massaažiteenust osutanud naisterahvaste ütlused. A. Truu leiab, et sellised tõendid on kaudsed ja tema kliendid kasutasid ainult massaažiteenust. Mingit raha pole tema intiimteenuse vahendamise eest saanud.

2.7 Süüdistatav G. Kervališvili palub apellatsioonis maakohtu otsus tema süüdimõistmise osas tühistada ja mõista ta KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi õigeks. KarS § 1332 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib apellant, et tal puudus tahtlus koosseisu asjaolude suhtes. Ta ei korraldanud klientide kokkusaamisi prostituutidega, vaid töötades mitteametlikult taksojuhina, täitis ta klientide korraldusi. G. Kervališvili kinnitab, et ta teadis vaid seda, et XXXXXXX XXX XX tegutseb baar-hostel. Kohus hindas jälitusprotokolli sisu meelevaldselt ning ka jälitusprotokollist ei nähtu tegelikult, et ta oleks olnud kursis sellega, et ses majas osutatakse intiimteenuseid. Kuna ta ei ole pannud toime KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu, ei saanud ta toime panna ka KarS § 255 lg-le 1 vastavat tegu.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väiteid selle kohta, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust (I). Seejärel käsitleb kohtukolleegium küsimust, kas maakohus on õigesti lugenud tõendatuks selle, et süüdistatavad, kelle huvides on apellatsioon esitatud, on pannud toime KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo (II). Selle raames võtab ringkonnakohus A. Shvedovi ja A. Bautkina kaitsja apellatsioonides esitatud taotluse alusel seisukoha ka küsimuses, kas jälitustoimingute tulemusel saadud tõendid on lubatavad. Seejärel käsitleb ringkonnakohus kuritegeliku ühendusse kuulumise süüdistuse kohta apellatsioonides esitatud argumente (III), konfiskeerimise kohaldamist (IV), M. Allikvee kaitsja tõstatatud küsimust M. Allikveele mõistetud karistuse põhjendatuse osas (V) ning menetluskulusid.

I

5. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et süüdistuses on jäetud ära näitamata, milles täpselt seisnesid vastavalt süüdistatavate KarS § 1332

-le 1 ja KarS -le 1 lg § 255 lg vastavad teod. Õige on küll apellatsioonis esitatud väide, et mõlema sätte järgi kvalifitseeritud tegusid on kirjeldatud ühte moodi, kuid see ei tähenda, et tegusid ei oleks nõuetekohaselt kirjeldatud. KarS § 255 lg 1 näeb ette vastutuse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest.

Kuivõrd kuritegelik on ühendus, mille tegevus on suunatud kuritegude toimepanemisele, näitabki isiku kuulumist kuritegelikku ühendusse see, kui ta on osalenud nende kuritegude toimepanemises, mille toimepanemisele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Nõutav on seejuures see, et tema teod iseloomustaks sellisel juhul tema kindlat rolli kuritegelikus ühenduses ning, et oleks võimalik tuvastada, et see ühendus oli püsiv. Käesoleval juhul oli süüdistuse kohaselt kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud kupeldamisele, mistõttu on põhjendatud see, et süüdistatavate roll kuritegelikus ühenduses on avatud tegevuse kaudu, milles neid süüdistatakse KarS § 1332 alusel.

A. Shvedovi KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu seisnes süüdistuse kohaselt selles, et ta a kontrollis enda ja poolt viimase nimel javahemikul märts 2007 kuni 04.06.2013 GG

A. Bautkinalt renditud majas Tallinnas, XXXXXXX XXX XX tegutsevat bordelli, otsustas bordelli pidamisega seotud nn äriküsimusi ning sai oma tegevuse eest tema poolt organiseeritud bordellis tulu rahast, mis oli prostituutide poolt teenitud klientidele raha eest intiimteenuste osutamisega. Seega on kirjeldatud seda, milles seisnes A. Shvedovi tegu, mis süüdistaja hinnangul vastab kupeldamisele KarS § 1332 lg 1 tähenduses.

A. Bautkina puhul on samuti kirjeldatud konkreetset tegu, mis süüdistaja hinnangul KarS § 1332 lg 1 koosseisule vastab. Nimelt andis A. Bautkina GG-le rendile elumaja aadressil XXXXXXX XXX XX Tallinnas, milles tegutses GG ja Alexey Shvedovi poolt organiseeritud bordell, saades selle eest tulu rahast, mis oli prostituutide poolt teenitud klientidele raha eest intiimteenuste osutamisega. Nimetatud majas lasi ta Alexey Shvedovi rahaliste vahendite arvel teha remonti, mille käigus kohandati elumaja bordelli pidamiseks sobivaks. Ülejäänud süüdistatavate puhul seisnes nende tegu selles, et nad toimetasid XXXXXXX XXX XX tegutsevasse bordelli kliente. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on lisaks süüdistatavatele etteheidetava kupeldamise kirjeldusele toodud välja väidetavasse kuritegelikku ühendusse kuulumise ajavahemik ja teiste kuritegelikku ühendusse kuuluvate isikute nimed, kusjuures vahetult bordelli pidamisega seotud isikutest eraldi on ära nimetatud taksojuhid. Seega on kirjeldatud väidetava kuritegeliku ühenduse püsivust, kindla struktuuri olemasolu, selle suunatust kuritegude toimepanemisele ning erinevate isikute rolli selles. Eelnevast tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et süüdistus oleks esitatud nii üldsõnalisena, et ainuüksi see tingiks süüdistatavate õigeks mõistmise.

6. Maksim Merkulovi, Maido Allikvee, Kristjan Krooni, Aivar Murakase, Lembit Paani, Jaanus Rebase, Heldur Tammela ja F.L kaitsja Andres Simson apellatsioonis esitatud seisukoha kohaselt ei vasta maakohtu otsuse põhistus menetlusseadustikust ja kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, kuna põhjendused ei järgi karistusseadustikust tulenevat deliktistruktuuri. Ringkonnakohus kaitsja arvamusega ei nõustu. Õige on see, et jälgitavuse tagamiseks peab kohus isiku süü tõendatust põhjendades lähtuma karistusseadustiku üldosast tulenevast deliktistruktuurist, kusjuures isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, põhidelikti puhul süüteokoosseisu objektiivsest küljest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.01.2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-148-03). Maakohus ongi aga nii toiminud. Esmalt on maakohus toonud välja vastavalt

KarS § 1332

lg 1 ja § 255 lg 1 objektiivse koosseisu tunnused ning seejärel esitanud süüdistatavate kaupa põhjendused, miks ta leiab, et nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused on täidetud. Alles pärast seda on maakohus esitanud põhjendused, miks ta leiab, et täidetud on ka subjektiivse koosseisu tunnused. Mingeid lahendamist vajavaid kahtlusi, kas esineb õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid, käesolevas kriminaalasjas tõusetunud ei ole, mistõttu puudus maakohtul ka vajadus neid otsuses käsitleda.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuses ei ole objektiivse koosseisu analüüs kohati esitatud kõige süsteemsemal moel (juba käsitletud küsimuste juurde pöördutakse tagasi pärast seda, kui vahepealsetes lõikudes on käsitletud teisi küsimusi; lähemalt käsitleb ringkonnakohus seda küsimust nt M. Merkulovi süüküsimuse käsitluse raames), kuid kindlasti ei saa üldistavalt rääkida sellest, et kohtuotsuse põhjendused ei oleks jälgitavad. Pigem tuleb maakohtu otsusele heita ette seda, et kohtuotsuses käsitletud tõendite puhul ei ole kohati selge, kas kohus tugines sellele tõendile või jättis selle kõrvale. Süüdistusaktis ja maakohtu otsuses on esimesena käsitletud süüdistust KarS § 255 lg 1 järgi ning seejärel KarS § 1332

lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab aga, et põhjenduste parema jälgitavuse huvides tuleb esmalt käsitleda isikutele kupeldamises esitatud süüdistusi ning alles pärast seda süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises. Nimelt on süüdistuses isikute kuulumist kuritegelikku ühendusse näidatud läbi selle, milline oli nende seos XXXXXXX

XXX XX tegutsenud bordelliga. Seega selleks, et lugeda tõendatuks isiku kuulumine kuritegelikku ühendusse, tuli tuvastada see, et isik on pannud toime teo, milles on talle esitatud süüdistus KarS § 1332 lg 1 alusel. Kuna maakohus esitas esmalt põhjendused selle kohta, miks ta leidis, et isikud kuulusid kuritegelikku ühendusse, põhjendas ta seda, miks ta leiab, et süüdistatavad tegelesid kupeldamisega, kaks korda – esmalt lühidalt kuritegeliku ühenduse käsitlemise raames ning seejärel põhjalikumalt KarS § 1332 lg 1 järgi esitatud süüdistust käsitledes. Selline samade küsimuste topelt käsitlemine võib raskendada otsuse põhjenduste jälgimist ning kui kasutatud argumendid täies ulatuses ei kattu, võib tekkida küsimus, millised argumendid mingi koosseisutunnuse kontekstis kohtu jaoks määravat tähtsust omasid. Selle ebaselguse vältimiseks käsitlebki ringkonnakohus esmalt küsimust, kas süüdistatavad, kelle huvides apellatsioonid on esitatud, on pannud toime KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, ning pärast seda võtab vaatluse alla neile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse. II

7. Apellatsioonides vaidlustatakse maakohtu seisukohta, et kupeldamistegu on kõigi süüdistatavate puhul, kelle huvides apellatsioon on esitatud, tõendatud.

Seoses sellega tuleb esiteks märkida järgmist. Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et XXXXXXX XXX XX majas tegutses bordell. Kohus tugines tunnistajate , , JP OL AI, ,

OK KŠ

ja

JV ütlustele, kes kinnitasid, et nad osutasid seal raha eest seksuaalteenuseid. Seda, et kõnealuses majas bordell tegutses, kinnitasid oma ütlustes ka tunnistaja . , kes on GG GG kokku tunnistas, et leppemenetluses kupeldamises süüdi mõistetud, tegeles bordelli igapäevase tegevuse juhtimisega. Nii seda, et JP, OL, AI, , OK KŠ ja JV tegutsesid prostituutidena, kui GG rolli bordelli tegevuses tõendavad ringkonnakohtu hinnangul selgelt ka jälitustoimingute protokollid. Nimetatud protokollides on kajastatud suurel hulga bordellis GG kõnesid

administraatorina töötanud IM- ja

- , kui ka bordellis intiimteenuseid pakkunud le SA le prostituutidele, milles ta tegeleb bordelli igapäevase tegevuse korraldamise küsimustega (vt nt kd I; toim.l. 212), samuti annavad (vt nt kd I; toim.l. 211) ja (vt nt kd I; toim.l. 201 IM SA pöördel palju on kliente käinud ning teavitavad, kas on vaja tuua ) talle aru, kas ja kui mingisuguseid kaupu (nt kd I; toim.l. 185). ja

IM SA olid isikud, kes võtsid vastu taksojuhtide telefonikõnesid ja avasid värava kohale jõudnud taksodele. Ringkonnakohus peab jälitustoimingute protokolle lubatavaks tõendiks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu määrused, millega anti oad jälitustoimingute tegemiseks või pikendati vastavaid lubasid, l nõuetekohaselt põhjendatud.

7.1 a Kohtukolleegium on seisukohal, et Harju Maakohtu 1. märtsi 2013. määrus nr 115,

millega anti luba , ja XXXXXXX XXX XX kasutuses olevate abonentnumbrite GG IM

pealtkuulamiseks, on nõuetekohaselt põhistatud. Selles on antud ülevaade tehtud menetlustoimingutest ja kogutud informatsioonist, on selgitatud, milliste tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude suhtes on vaja jälitustoimingutega informatsiooni koguda (välja on vaja selgitada, millised taksojuhid kliente XXXXXXX XXX XX bordelli toimetavad), ning põhjendatud, miks seda on vaja teha just jälitustoimingutega (XXXXXXX XXX bordelli XX

tegevust iseloomustab konspireeritus, bordelli tegevuse kohta ei ole avaldatud kuulutusi ajakirjades ega internetis, sinna toovad kliente ainult taksojuhid ning peamised kliendid on välismaalased). Samadele andmetele tuginedes ja samadel argumentidel on maakohus andnud

22. märtsil 2013 määrusega nr 169 loa SA kasutuses oleva abonentnumbri pealtkuulamiseks.

Harju Maakohtu 2. mai 2013. , ja a määrusega nr 260 anti luba pikendada GG IM, SA XXXXXXX XX abonentnumbrite pealtkuulamist. Ka selles määruses antakse ülevaade juba kogutud tõenditest, sh sellest, milliseid andmeid on seni kogutud jälitustoimingutega. Kohus märkis määruses, et seni on välja selgitatud, et XXXXXXX XXX XX bordellis tegutsevad vahetustega kaks dispetšerit – st kõnedest on üheselt arusaadav, et

ja . Omavaheliste IM SA GG pärib regulaarselt igal hommikul dispetšeritelt, kui palju kliente on öö jooksul bordellis käinud ja kas bordellis on kõik korras. Samas ei ole õnnestunud välja selgitada kupeldajate täpseid rolle. Lisaks on selgunud, et maja omanik A. Bautkina suhtleb XXXXXXX XXX XX regulaarselt ca paar korda kuus - GG ga ning vestluste teema on peamiselt raha. Määruses on välja toodud asjaolud, mille välja selgitamiseks on jälitustoimingute jätkamine vajalik. Nimelt märkis kohus, et välja ei ole õnnestunud selgitada seda, kas maja omanik on teadlik, et tema poolt välja renditud majas tegeldakse kupeldamisega. Samuti on vaja jälitustoiminguid teha, tuvastamaks kupeldamisega tegelevate isikute teadlikkus sellest, et XXXXXXX XXX XX tegeletakse prostitutsiooniga. Seda, miks ei ole võimalik muude menetlustoimingutega tõendeid koguda, põhjendab maakohus lisaks bordelliga seotud isikute omavahelise suhtlemise konspiratiivsusele veel sellega, et prostituudid reeglina ei ole huvitatud koostööst õiguskaitseorganitega. Selline väide on põhjendatud, kuivõrd 1. märtsi 2013. a jälitus toimingu taotluses, mille alusel on tehtud Harju Maakohtu 1. märtsi 2013. a määrus nr 115, on toodud välja, et 12.09.2012 kontrolliti majas viibivaid isikuid, mille käigus XXXXXXX XXX XX AI, KM ja stituutidena, kinnitasid, et OL, kelle kohta olid olemas andmed, et nad on töötanud pro on baari külastajad. Käesolevas kriminaalasjas andsid samad isikud tunnistajatena ütlusi selle kohta, et nad osutasid XXXXXXX XXX XX tegutsevas bordellis intiimteenuseid. Ringkonnakohtu hinnangul on nõuetekohaselt põhjendatud a määrus nr 305, ka 24. mai 2013. millega anti luba pikendada , , ja XXXXXXX XX abonentnumbrite pealtkuulamist. GG IM SA Ka selles määruses on välja toodud, millised andmed on seni kogutud, s.t määrusest nähtub, et kohtule on teada, milliseid menetlustoiminguid on tehtud ja millised andmed on seni kogutud.

Kohtu määrusest nähtub, et kohtu hinnangul on seniste kogutud andmete alusel kahtlustus põhjendatud. Samuti on kohus eraldi põhjendanud, miks on vajalik isikute edasine pealtkuulamine. Nimelt selgub määrusest, et enne jälitustoimingu senise tähtaja lõppu oli planeeritud , ja kinnipidamine ning nende elukohtades ja XXXXXXX XXX XX GG IM SA

läbiotsimise teostamine. Seda ei olnud aga võimalik teha, kuna GG ja viibisid Iisraelis SA puhkusel. Kriminaalmenetluse edukaks lõpetamiseks on vaja teostada läbiotsimised erinevates kohtades üheaegselt, kuna vastasel juhul tekib oht, et asutakse tõendeid kõrvaldama. Jälitustoimingute jätkamist peetigi vajalikuks muuhulgas nende menetlustoimingute edukuse tagamiseks.

31. mail 2013. a anti Harju Maakohtu määrusega nr 314 luba A. Shvedovi kasutuses oleva abonentnumbri ja teiste tema kasutuses olevate sidevahendite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salakaseks pealtkuulamiseks ja audiosalvestamiseks. Selleski määruses viidatakse seni läbi viidud jälitustoimingutele, mille alusel on tuvastatud A. Shvedovi suhtlus -ga ning IM see, et nimetab A. Shvedovit telefonivestluses -ga IM VS ülemuseks. Maakohus leidis kuriteo

toimepanemise konspiratiivsusele viidates, et muude tõenditega peale määruses nimetatud jälitustoimingute ei ole võimalik A. Shvedovi seotust bordelliga XXXXXXX XXX XX tuvastada. Ringkonnakohus leiab, et kuna loa andmise ajaks kogutud tõendite kohaselt näitas

A. Shvedovi seotust XXXXXXX XXX XX bordelli tegevuse korraldamisega tema suhtlus bordelli tegevust vahetult korraldavate isikutega, on maakohtu seisukoht, et muude tõenditega ei ole võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta info kogumine võimalik, põhjendatud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et prokuratuuri taotlused kohtule jälitustoimingu loa saamiseks olid põhjendatud ja Harju Maakohtu määrustest nähtub, et maakohus on kaalunud, kas esineb alus lubada jälitustoiminguid.

7.2 et Lisaks jälitustoimingu protokollidele kinnitas tunnistajate ütlusi selle kohta, XXXXXXX XXX XX hoones tegutses bordell, maakohtu hinnangul ka XXXXXXX XXX XX teostatud läbiotsimise protokoll koos fototabeliga, mille kohaselt oli majas olevates tubades ainult lai voodi ja voodi kõrval sahtliga tumba, mille sahtlitest leiti hulgaliselt pakendites kondoome, samuti libesteid. Kondoome ja libesteid leiti ka tubade juures asuvate WC-de valamukappidest või sahtlitest. Kokku leiti 606 pakki kondoome. Ringkonnakohus nõustub - maakohtu järeldustega selle kohta, et tubade sisustus ning neist leitud kondoomide hulk näitab seda, et majas osutati intiimteenuseid.

8. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus seda, kas konkreetsete süüdistatavate roll bordelli tegevuses (talle süüks pandav kupeldamistegu) on tõendatud.

8.1

A. Bautkina seotus XXXXXXX XXX

XX asunud bordelliga seisnes süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt selles, et ta andis GG-le rendile hoone, milles bordell tegutses. KrMS

§ 1332

lg 1 nimetab bordelli pidamiseks ruumi rentimist ühe kupeldamisena käsitatava käitumisaktina. Vaidlus puudub selles, et XXXXXXX XXX XX kinnistu kuulus A. Bautkinale, kes andis selle rendile - . Toimiku GG le. Seda on oma ütlustes kinnitanud nii A. Bautkina ise kui ka GG materjalides on ka rendilepingu koopia (kd 11; toim.l. 1-4). Kuivõrd GG rajas A. Bautkina poolt rendile antud hoonesse bordelli, vastab A. Bautkina tegu hoone rendile andmine –

– KarS § 1332 lg 1 objektiivsele koosseisule. Apellatsioonis vaidlustatakse aga A. Bautkina tahtlust anda maja rendile bordelli pidamiseks. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukohad A. Bautkina tahtluse olemasolu põhjendamisel on vastuolulised: kord ütleb kohus, et A. Bautkina teadis, et majas tegutseb bordell, kord aga seda, et A. Bautkina näitas üles ükskõiksust majas toimuva suhtes ning taoline suhtumine ei välista vastutust.

Kohtukolleegium nendib, et maakohtu otsuse põhjendused A. Bautkina tahtluse osas on tõepoolest vastuolulised ja ebaselged. A. Bautkina ise andis ütlusi, et pärast maja rendile andmist ta enam seal ei käinud, ei teadnud, millega GG seal tegeles, ega tundnud selle vastu huvi. Maakohus märgib otsuses, et silmas pidades A. Bautkina noorust ja elukogemust maja rendile andmise ajal, on tema väited eluliselt usutavad, kuid A. Bautkina taoline suhtumine ei välista tema vastutust. Ka märgib kohus järgmises lõigus, et kohtu hinnangul oli A. Bautkinale teada, millega tegeletakse talle kuuluvas majas. Kohe seejärel esitab maakohus aga seisukoha, mis on vastuolus väitega, et A. Bautkina teadis, et talle kuuluvas majas tegutseb bordell. Nimelt ütleb maakohus: „Kohtu hinnangul oli A.Bautkinal maja omanikuna ja rendile andjana kohustus huvi tunda ja kontrollida , et majas ei tegeletaks millegi ebaseaduslikuga. Asjaolu, et

G , avas majas baari ja hiljem ka massaažisalongi ilmsiks tulekul oli A.Bautkinal võimalik kontrollida, et need oleksid legaalselt tegutsevad ja asjakohaselt reklaamitud ärid ning internetist info, et majas võidakse osutada seksuaalteenust, leidmisel tulnuks A.Bautkinal maja omanikuna kontrollida selle info tõepärasust. Kuid A.Bautkina ei teinud seda“. Seega kohus algselt justkui loeks A. Bautkina ütlused usaldusväärseks, kuid lõpuks asub siiski A. Bautkina väidetuga vastupidisele seisukohale, mistõttu ei ole võimalik aru saada, kas kohus tugines A. Bautkina ütlustele või jättis need kõrvale.

Samuti ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu järeldustega selle kohta, et A. Bautkina ükskõiksus majas toimuva vastu näitab seda, et bordell tegutses tema XXXXXXX XXX XX heakskiidul. Kohtukolleegiumi hinnangul ei näita see, et isik ei tunne tema välja renditud majas toimuva vastu huvi, tingimata seda, et ta hoiab eemale seetõttu, et teab majas toimuvast ebaseaduslikust tegevusest. Võimalik on ka see, et isik tõesti lihtsalt ei tunne huvi, kuidas tema välja renditud maja kasutatakse. Siinkohal tuleb arvestada sellega, et A. Bautkina viibis ise õpingute tõttu peamiselt Moskvas, maja andis ta rendile oma isa tuttavatele. Pealegi andsid nii

A. Bautkina kui GG ütlusi, et kui A. Bautkina tundis huvi, miks kinnistu on muudetud ärimaaks, väitis assaažisalong, kusjuures maa muutmine ärimaaks GG talle, et majas tegutseb baar ja m oli vajalik tegevuse õiguspärasuse tagamiseks. Ringkonnakohus leiab, et A. Bautkina tahtlus tõendatud ei ole. Süüdistuses on märgitud, et

A. Bautkina pani kupeldamise toime alates 2007. aastast. Seega algas tema tegu XXXXXXX

XXX XX maja rendile andmisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Bautkina oleks maja rendile andes vähemalt pidanud võimalikuks, et GG soovib majas hakata pidama bordelli. A. Bautkina ise andis ütlusi, et ta ei tundnud plaanide vastu GG huvi. Alles hiljem, kui ta sai teada, et XXXXXXX XXX XX kasutusala oli muudetud ärimaaks, uuris ta -lt selle kohta.

GG GG ütles, et oli teinud majja baari. Mõni aeg hiljem sai ta teada, et

GG GG

Bautkina versiooni kinnitavad tegi majja massaažisalongi. A. ütlused. Mingeid tõendeid, mis need väited ümber lükkaks, ringkonnakohtu hinnangul ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul välistab juba see A. Bautkina vastutuse. Nimelt on Riigikohus KarS § 1332 -s 1 lg

nimetatud rendile andmist tõlgendades asunud seisukohale, et rentimine on võimalik vaid tegevusega. Riigikohus ütleb otsuses sõnaselgelt: „Rentimine tegevusetusega ei ole võimalik.“

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-14 p 13). Ühtlasi on Riigikohus samas otsuses (otsuse p 9) selgitanud, et tegevusena saab käsitada lepingu sõlmimist ja/või valduse üleandmist (Riigikohtu otsuse kontekstis korterivõtmete üleandmist). Kui isik saab hiljem teada, et tema poolt lepingu alusel üle antud ruume kasutatakse bordellina, oleks tegevusena käsitatav nt uutel tingimustel ruumide kasutamist võimaldava lepingu sõlmimine. Kui ta laseb aga pärast seda, kui on saanud teada ruumides bordelli tegutsemisest, ruume varem sõlmitud lepingu alusel edasi kasutada, on tegemist tegevusetusega (Riigikohtu otsuse p 10). Lisaks sellele, et Riigikohtu seisukoha kohaselt ei ole rentimine võimalik tegevusetusega, välistab vastutuse veel see, et mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul saab tegevusetuks jäävat isikut vastutusele võtta vaid juhul, kui ta on garant KarS § 13 lg 1 tähenduses, Eesti õiguskorrast ei tulene aga alust, millest tuleneks isiku kohustus hoida ära prostitutsiooni osutamine tema omandis olevates ruumides (vt Riigikohtu otsuse p-d 16-17). Kirjeldatud seisukohast tulenevalt nõustub ringkonnakohus A. Bautkina kaitsja apellatsiooni väidetega selle kohta, et alusetu on maakohtu otsuses märgitu, nagu oleks A. Bautkina olnud omanikuna ja rendile andjana kohustatud kontrollima, et majas ei tegeletaks millegi ebaseaduslikuga. Kuivõrd tõendatud ei ole, et A. Bautkina oleks olnud lepingut sõlmides ja maja valdust GG-le üle andes teadlik viimase plaanist hakata pidama majas bordelli ning hiljem ei olnud tal õiguslikku kohustust hoida ära bordelli tegutsemine majas, ei oma tähtsust see, kas A.

Bautkina sai hiljem teada, et majas tegutseb bordell. Siiski tõdeb kohtukolleegium, et tõendatud ei ole ka see, et A. Bautkina sai hiljem teada majas olevast bordellist. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, kinnitas lisaks A. Bautkinale endale seda, et ta pärast maja rendile andmist seal enam sees ei käinud, ka tunnistaja IM.

GG sõnul vahetas ta majal välisukse ja sellega ka luku ning A. Bautkinal ei olnud maja seega võtitki. Jälitustoimingu protokollides kajastatud A. Bautkina ja GG telefonivestluste kohaselt oli neil küll korduvalt juttu maja eest makstavast rendist ja A. Bautkina soovist maja müüki panna, kuid vestlustes ei ole A. Bautkina ja GG rääkinud viimase äri iseloomust. A. Bautkina on 25.04.20 toimunud vestluses küll märkinud, et tahab maja

13. a

müüki panna, et mitte sattuda ise löögi alla ning lisanud, et müüki paneku põhjuseks on „see istumine püssirohutünnil“. See ei ole siiski kohtukolleegiumi hinnangul piisav, väitmaks, et

A. Bautkina teadis majas tegutsevast bordellist. Nimetatud fraase kasutas A. Bautkina vaieldes GG GG -ga maja rendi suuruse üle, soovides saada kõrgemat renti, samas kui kurtis, et tal ei lähe äri hästi. Seega ei saa välistada, et A. Bautkina mõtles finantsilist ebakindlust. Sellele viitab ka GG vastus A. Bautkinale: „Noh, sina nüüd püssirohutünnil küll ei istu, raha saad siiski alati“ (kd IV; toim.l. 229 pöördel). Ka ei tõenda A. Bautkina teadmist majas tegutsevast bordellist ütlused selle kohta, et A. GG

Bautkina helistas talle „mingil ajal“ ja käskis internetist lugeda seda, et Pirita LOV pressikonverentsi kokkuvõttes märgiti, et võidakse osutada XXXXXXX XXX XX

seksuaalteenuseid. Nimelt kinnitas

GG samas, et see teema lahenes, kuna maja käidi kontrollimas ja midagi ebaseaduslikku ei leitud. Eelnevast tulenevalt tuleb A. Bautkina mõista KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks. Kuna tema roll kuritegelikus ühenduses seisnes just maja bordelli pidamiseks välja rentimises, tuleb ta mõista õigeks ka KarS § 255 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt tuleb tühistada maakohtu otsus ka A. Bautkina suhtes KarS § 84 kohaldamise osas.

8.2 Seevastu nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tõendatud on A. Shvedovi süü KarS 133 §

lg 1 järgi.

Olulisimad A. Shvedovi süüd tõendavad tõendid on jälitustoimingute protokollid, mis kajastavad A. Shvedovi vestlusi GG-ga ja -ga, aga vestlusi A. Bautkinaga ja vestlusi IM GG IM VS-ga s, tehes otsuse . Nendest vestlustest tuleb välja, et A. Shvedov osales bordelli juhtimise olulisemates küsimustes ja sai osa bordelli tegevuse kasumist. Esiteks nähtub ja A. Shvedovi vahel 22.04.2013. a peetud telefonikõnedest, kuidas GG GG ja

A. Shvedov arutavad seda, kui palju nad 2013. a algusest kuude kaupa teeninud on.

GG väidab: Seal on, minu arust, jaanuaris tuhat, veebruaris 500… viiesaja kaupa ja märtsis mitte midagi ja praegu viissada. Nii või kuidas?“ (kd IV; toim.l. 214 pöördel). Kuna A. Shvedov väitis, et on hõivatud, leppisid nad kokku, et A. Shvedov helistab Shvedov helistaski vähem kui GG- . A. le

10 minuti pärast tagasi. A. Shvedov asus oma andmeid ette lugema, väites et esimene kuu oli „miinus“. GG avaldab imestust: „Oota. Jaanuari me mis, mitte midagi ei teeninud?“ A. Shvedov kinnitab, et nii see oli, ja põhjendab seda sellega, et hakkas remonti tegema (kd IV; toim.l. GG

215 ja 215 pöördel). Seda, et tegemist oli just XXXXXXX tee bordelli tulude jagamisega, näitab Ringkonnakohtu hinnangul see, et 25.04.2013 vastab GG A. Bautkinaga peetavas telefonivestluses vastuseks A. Bautkina soovile renti tõsta, et äri ei lähe hästi: „Jaanuar, jaanuaris me ei töötanud pool kuud, tegin remonti“ (kd IV; toim.l. 230 pöördel).

Seda, et ja A. Shvedov olid

GG XXXXXXX tee majas peetava bordelli pidamisel n.ö äripartnerid näitavad ka A. Shvedovi ja ning ja A. Bautkina vahelised vestlused GG GG 31.05.2103 ja 02.06.2013. Nimelt helistas A. Shvedov 31.05.2013. - a GG le ja teatas: „ma ühesõnaga, mind on kõik ära tüüdanud, ma mõtlesin, et ega meil sinuga midagi välja ei tule, võta see kupatus endale, mulle aga anna kolmekümnekas ära ja, ee, voh sulle“(kd VI; toim.l. 241 pöördel). Seda, et tegemist on just tee ho

XXXXXXX onet puudutava ühise äriga, näitab see, et GG helistas seejärel A. Bautkinale ja informeeris viimast, et A. Shvedov astub ärist välja. Samas kinnitab G, et nende, s.o tema ja Bautkina vahel jääb kõik nii nagu on. Sama vestluse raames arutavad GG ja A. Baut

kina viimase soovi maja müüa. Vestlus ja A. Bautkina vahel heidab valgust ka A. Shvedovi rollile XXXXXXX tee GG lõbumaja juures. Saanud teada, et A. Shvedov astub ärist välja, uuris A. Bautkina GG-lt, kas viimane saab üksi hakkama. vastas, et A. Shvedov ainult „tampis tal ajusid“, samas pidi GG raha jagama. Samas kinnitas GG, et kui mingi probleem on („bandiidid“), siis Shvedov sekkub (kd VII; 132-133 pöördel). Seega kontrollis A. Shvedov omakorda GG tegevust, kes omakorda oli bordelli vahetu juht.

A. Shvedovi otsustamispädevust näitab see, et A. Shvedov otsustas, kui suure rendiga võib GG nõustuda. Nimelt avaldas A. Bautkina 25.04.2013. a toimunud telefonivestluses -ga soovi GG tõsta renti 1550 euroni (kd IV; toim.l. 229 pöördel). ü GG tleb selle raames A. Bautkinale, et ta räägib Ljohhaga, s.t A. Shvedoviga (seda näitab nt pöördumine A. Shvedovi poole GG 26.04.2015. a telefonivestluses – kd IV; toim.l. 234 pöördel) üle ja siis annab teada (kd IV; toim.l. 231). 26.04.2013. a helistas

A. Shvedovile ja informeerib viimast, et A. Bautkina GG tahab renti tõsta 1550 euroni kuus. A. Shvedov käsib GG-l A. Bautkinale vastata, et ta maksab niigi üle turuhinna. Seejuures räägib A. Shvedov sellest, et turg on „läbi tuuseldatud“ ning „selle asjaga eriti paljud ei tegele“. Järgnevalt selgitab ta, et neid, kes samasuguse äriga tegelevad küll on, kuid ka neil ei lähe hästi: „Samuti istuvad nagu, kuid teist klubi nad ei hakka avama.“ A. Shvedov kordab, et toimus turu kokkuvarisemine, ning lisab: „Kui vot sul just vaja on, ma leian sulle kiiresti maja samasuguse loaga ja kõikide muude värkidega. Ainult teises rajoonis.“ Selle kohta, millisest turust A. Shvedov ja omavahel vestlevad, annab aimu vastus A. GG GG Shvedovi sõnadele, et sellise äriga eriti paljud ei tegele: „hah, üldse keegi ei tegele, kui juba XXXXX 235) Seda, et XXXXX on kinni pandud, ma ju rääkisin sulle“ (kd IV; toim.l. tänaval asus bordell, võib pidada üldteada asjaoluks KrMS § 60 lg 3 tähenduses, kuivõrd sellekohaseid väiteid on esitatud ajakirjanduses (nt 24.11.2009 uudis „Prostitutsiooniäri tõi meestele tingimisi karistused“- http://uudised.err.ee/v/eesti/e77220b7-d1d9-45e0-8a9c-06a74f22d4bd) ning Riigi Teataja kodulehel on avalikult kättesaadavad Harju Maakohtu 24. novembril 2009. a otsus, millega mõisteti süüdi mitmed XXXXX X asunud bordelliga seotud isikud, ning Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2010. a otsus, millega jäeti maakohtu otsus muutmata. Seega arutasid

GG ja A. Shvedov omavahel küsimust, kui suurt renti on mõtet A. Bautkinale maksta, kusjuures

A. Shvedovi räägitust nähtub, et ta teab, et ses majas tegutseb bordell. Koheselt pärast A. Shvedoviga peetud kõne lõppu helistas GG taas A. Bautkinale ning teatas, et rääkis A. Shvedoviga ning tulemus on see, et A. Bautkina küsitud rent on liiga suur. GG teatab, et on valmis maksma 1500, kusjuures selle ta võtab juba enda peale, sest A. Shvedov ei oleks valmis niigi palju maksma: „Ühesõnaga, see on liiga palju Alis. Olen valmis tõstma sulle kuni tuhande viiesajani, rohkem ei saa. Ütlen sulle ausalt. Mõistad?... Sest tööd ei ole ja ta… ta üldsegi räägib, et: „Griš, kuram“… noh et justkui… ma rääkisin sulle eile. Seda ma võtan juba enda

peale“ (kd IV; toim.l. 235 pöördel).

Veel näitab A. Shvedovi osalemist bordelli juhtimises tema kohtumine IM-ga ja temaga bordelli tegevuse arutamine.

Jälitustoimingu protokolli kohaselt helistas A. Shvedov 27.05.2013. le ning ütles, et

- a IM soovib temag kohta ja a kokku saada ja paar küsimust esitada. Seejuures uuris ta eelnevalt GG nentis, et

GG suhtub sellisesse sekkumisse kadedalt ja seepärast ta eriti tihti ei sekku, sest see tooks - as oma emale IM le probleeme kaasa (kd VI; toim.l. 229 pöördel). Selle peale helist IM

VS- kurtis, et A. Shvedov soovis kokku saada ja le ning rääkis talle, et „boss helistas“. IM küsimusi küsida. arvates oli A. Shvedov väga tige ning ta lisas, et teda paneb muretsema IM see, mis küsimused A. Shvedovil on. Vestluse käigus kordas mitu korda, et ta pabistab.

IM IM ja

VS arutavasid, mis teemal A. Shvedov võiks rääkida tahta ning VS õpetas, et rääkida tuleb igal juhul tõtt ja direktorit, s.o t ei tasu proovida puhtaks rääkida (kd VI; toim.l. 230 GG- -231). 27.05.2013 kell 20:25:25 helistas A. Shvedov - IM le, et see tuleks viieks minutiks välja (kd VI; toim.l. 155; 231 pöördel). Varjatud jälgimise protokolli kohaselt sõitis A. Shvedov kell 20:25 XXXXXXX XXX XX maja väravate ette. 20:26 väljus majast , kes läks ja istus A. Shvedovi IM autosse. 20:38 väljus ta uuesti autost ja suundus majja, A. Shvedov aga sõitis ära (kd VI; toim.l. 155-157). Pärast seda (kell 20:42:37) helistas ja andis ülevaate A. IM taas - VS le Shvedoviga toimunud vestlusest.

IM sõnul tundis A. Shvedov huvi, miks on tulud nii väiksed. Tähelepanu väärib, et IM miinus, sõnade kohaselt näitas A. Shvedov talle tulude graafikut kuude kaupa: „Jaanuar – veebruar + tuhat, märts –

– tuhat (kd VII; toim.l. 232). Need summad lähevad miinus, aprill

kokku summadega, mida nimetati A. Shvedovi ja 22.04.2013. a toimunud GG telefonivestlustes, milles nad vaidlesid 2013.

a algusest saadud tulude üle.

22.04.2013. kell 16:58:53 alanud telefonivestluses väitis A. Shvedov, et siis ta ei teeninud midagi, sest raha läks remondi peale (kd IV; toim.l. 215, 215 pöördel). Veebruari kohta ütles

A. Shvedov: „Teine kuu pluss / /, noh tuhat tähendab“ (kd IV; toim.l. 215) Hiljem kordab ---

A. Shvedov: „Veebruaris tuhat… See samune, kuidas see on, eeee… mai… märtsi kuu mitte midagi. Noh, ja praegu kui palju…“ (kd IV; toim.l. 215 pöördel). Ka kinnitas, et märtsi GG tulemus oli „mitte midagi“ (kd IV; toim.l. 214 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu A. Shvedovi kaitsja seisukohaga, et IM ja telefonivestlused ei VS oma erilist tõenduslikku väärtust, kuna tegemist oli lihtsalt naiste omavahelise keelepeksuga.

Nagu tõendavad varjatud jälgimise protokoll ja A. Shvedovi ja IM omavaheliste telefonivestluste stenogrammid, kajastasid ja telefonivestlused tegelikult aset leidnud IM VS IM ja A. Shvedovi kokkusaamist. Enne kokkusaamist andis A. Shvedov teada, et tal on -le IM mõned küsimused. esimese vestluse stenogrammist nähtub ilmne mure selle üle, IM ja

VS IM

mida A. Shvedov talt teada tahab: kordab vestluse jooksul mitu korda, et ta kardab. IM

Hilisemas vestluses räägib Shvedoviga juttu oli. Tema räägitu IM detailselt, millest neil A. läheb omakorda kokku A. omavahelises vestluses räägituga. Samuti sobib Shvedovi ja

GG IM jutt sellest, et A. -ga veel Shvedov oli väikeste tulude pärast rahulolematu ja lubas rääkida GG viimast korda, kokku sellega, et 31.05.2015 teatas A. Shvedov - GG le, et soovib ärist välja astuda. Seega haakub erinevates telefonivestlustes räägitu omavahel ning koostoimes näitavad ülaltoodud telefonivestluste stenogrammid ja varjatud jälgimise protokoll seda, et A. Shvedov osales XXXXXXX tee bordelli juhtimises ning sai bordelli tegevusest tulu. Nagu maakohtu otsuses märgitud, kajastusid summad, millest nendes telefonivestlustes juttu on, XXXXX XX XX tugines toimunud läbiotsimisel leitud märkmikus, mille andmetele maakohus A. Shvedovi kuritegelikul teel saadud tulu suuruse kindlaksmääramisel. A. Shvedovi kaitsja leidis, et sellele tõendile ei oleks tohtinud tugineda, kuna maakohtus ei uuritud seda nõuetekohaselt: prokurör küll näitas seda märkmikku põgusalt, kuid andis selle kohtule üle, ilma et teistel kohtumenetluse pooltel oleks olnud võimalik sellega lähemalt tutvuda.

Kohtukolleegium leiab, et selle asitõendi kõrvale jätmiseks ei ole alust. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on märkmikku kohtuistungil uuritud. Menetlusseadustik ei sätesta detailselt, kuidas asitõendeid kohtuistungil vahetult uurida tuleb. See ei ole ka võimalik, kuna asitõendi uurimine sõltub sellest, mis esemega on tegemist ja mida konkreetselt asitõendiga tõendada soovitakse. Ühtlasi sõltub see kohtumenetluse pooltest, kellel on õigus esitada seoses menetluse käiguga, sh tõendite uurimisega taotlusi (süüdistatava vastav õigus tuleneb KrMS § 35 lg-st 2 ja § st 8, kaitsjal KrMS § 47 lg 1 p st 3). Käesoleval juhul ei nähtu, et ka

34 lg 1 p- - itsja oleks

maakohtu istungil esitanud seoses kõnealuse asitõendi uurimisega taotlusi, millest tuleb järeldada, et kaitsja nõustus tõendi uurimisega sellisel moel nagu see maakohtus aset leidis.

8.3 Kliente XXXXXXX XXX XX juurde toimetanud taksojuhtide (sh isikute, kes ei osutanud taksoteenust ametlikult) kohta on apellatsioonides väidetud, et nad ei teadnud, et selles majas tegutseb bordell ning nende teada oli tegemist baari, massaažisalongi ja hosteliga. Sellest tulenevalt ei ole apellatsioonide kohaselt taksojuhtide puhul tõendatud tahtluse olemasolu. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium peab tõendatuks seda, et taksojuhtidele oli teada, et XXXXXXX XXX XX asus bordell ning nad pidasid vähemalt võimalikuks, et sinna toimetatud klientidele osutatakse intiimteenuseid. Seega panid nad toime kupeldamise kaudse tahtlusega.

Ringkonnakohus ei nõustu A. Truu ja G. Kervališvili huvides apellatsiooni esitanud kaitsja

A. Sergeevi seisukohaga, et kriminaalasjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et taksojuhid oleks olnud teadlikud intiimteenuste osutamisest XXXXXXX XXX XX majas.

Kaitsja märgib, et üle ei ole kuulatud ühtegi klienti, kes oleks kinnitanud taksojuhi tahtlust kupeldamise osas. Seoses sellega tuleb märkida, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu. See tähendab muuhulgas seda, et menetlusseadustik ei näe ette seda, et mingit asjaolu tuleks tõendada just kindla tõendiga. Kuigi käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus tõesti kuulatud tunnistajana üle ühtegi bordelli külastanud XXXXXXX XXX XX

klienti, ei tähenda see, et kriminaalasjas ei oleks üldse tõendeid, mille alusel taksojuhtide tahtlust tuvastada. Vastavalt KrMS § 61 lg le 2 peab kohus asjassepuutuvaid tõendeid kogumis - hindama. Maakohus on seda teinud ning otsuses ära näidanud, millele tuginedes ta leiab, et taksojuhid vähemalt aimasid, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell. Seega ei saa nõustuda ka A. Sergeevi apellatsioonis väidetuga, et maakohtu sellekohane järeldus on vaid tema arvamus.

Olulist rolli erinevate taksojuhtide tahtluse olemasolu tõendamisel omavad XXXXXXX XXX XX bordelli administraatoritele tehtud telefonikõnede stenogrammid, mida kohus käsitleb iga süüdistatava osas eraldi. Osa tõendeid, mis omavad tähtsust aga kõigi süüdistatavate puhul, kellele pannakse süüks klientide toimetamist XXXXXXX XXX XX tegutsevasse bordelli.

Kuigi süüdistatavate endi väited selle kohta, kuidas nad said XXXXXXX XXX XX telefoninumbri, erinevad (J.A väitel sai ta numbri kelleltki naisterahvalt, J. Rebase, A. Truu ja

TL sõnul said nad numbri teiselt taksojuhilt, L. Paani ja A. Muraka väitel said nad numbri oma klientidelt, M. Allikvee, K. Kroon tunnistasid, et said numbri -lt), kinnitavad GG

tunnistajate ütlused, mida toetavad ka jälitustoimingu protokollid, seda, et kliente võisid

XXXXXXX teele toimetada taksojuhid, kellega oli sellekohane kokkulepe, kusjuures tulemiseks pidi alati ette teatama. Seda on tunnistanud oma maakohtus antud ütlustes GG ja IM, samuti tunnistajad , JP OL, , , ja . AI OK KŠ JV Seda, et iga taksojuht ei saanud toimetada kliente XXXXXXX XXX XX juurde, näitavad ka jälitustoimingute protokollid. Jälitustoimingu protokollid kajastavad suurel hulgal erinevate taksojuhtide kõnesid selle kohta, et nad hakkavad kliendi või klientidega tulema ning seejärel annavad nad teada, et on nüüd värava taga. Lisaks on nende kõnede hulgas vestlusi, mis näitavad selgelt, et klientide toomiseks XXXXXXX XXX XX pidid taksojuhid olema saanud loa. See tuleb üheselt välja IP IP telefonivestlustest IM-ga ja -ga. Nimelt helistas GG

24.04.2013. a esmalt - -le, tundes huvi, kas XXXXXXX XXX XX tohib GG ile ja seejärel IM tulla. Kuuldes, et

, kes - IP tuleb esimest korda, küsib IM IP le numbri andis. Ta selgitab: „Ei,

noh niisama ma sisse lasta, võõraid ma sisse ei lase“ (kd IV; toim.l. 223). Järgmisel päeval helistab

- GG IP le, et lahendada tekkinud segadust. Ta selgitab: „Ta seal on nimekirjad… nimekiri on ju suur, mõistad… Vaat, ta lihtsalt ei taibanud, ma räägin, vaadata, et oled sa seal või ei ole sind seal“ (kd IV; toim.l. 227). Samuti näitab seda, et taksojuhid, kellel vastavat luba ei olnud, ei olnud XXXXXXX XXX XX oodatud, 10.05.2013 toimunud vestlus J.A ja IM - vahel. Selle käigus J.A uurib IM lt: „Kuule, kas see minu paarimees võib su juurde tulla teed jooma? Juua, seal.“ vastab: „Noh, ma ei lase ju võõraid sisse.“ J.A vastab: IM „Auto number on 499.“ kordab selle peale: „Ma ei lase teda siia. Kliente lasen, teda mitte“ IM (kd V; toim.l. 204). Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et nad said numbri kas anonüümselt kolleegilt või kliendilt: tegemist ei olnud vabalt jagatava numbriga, vaid selleks pidi olema ka

GG või tema volitatud isiku nõusolek. Ringkonnakohus leiab, et on loogiline, et kui taksojuhtidega lepiti kokku selles, et viimased toimetaksid XXXXXXX XXX XX kliente, siis pidi neid informeeritama sellestki, mis teenuseid seal võimalik saada on.

Teiseks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et suheldes XXXXXXX XXX XX administraatoritega, kasutasid taksojuhid tihti mõistukõnet, mis näitab seda, et nad teadsid, et kõnealusel aadressil ei asu lihtsalt baar, massaažisalong või hostel, vaid, et sealne tegevus on illegaalne. Seda, et taksojuhtidel oli kästud kasutada mõistukõnet, näitavad taas selgelt telefonivestlused ja vahel, millele on viidanud ka maakohus. Nimelt helistas

IP GG IP

24.04.2013. -le ja avaldas soovi tuua XXXXXXX XXX XX vastas, et a GG küttepuid. GG XXXXXXX XXX XX

ei ole küttepuid vaja (kd IV; toim.l. 223). Järgmisel päeval helistas GG IP IP -le tagasi, selgitades, et ei saanud eelmisel päeval aru, mida tast soovib. Viimane vastab:

„Noh, aga mulle öeldi – niimoodi rääkida.“ õpetab selle peale: „Võib ju öelda, et

GG seda samust, siin on nagu massaažisalong“ (Kd IV; toim.l. 226 pöördel).

Seda, et bordelli administraatoriga suheldes kasutati mõistukõnet, näitavad selgelt ka mitmete teiste taksojuhtide kõned bordelli administraatorile. Nii on M. Allikvee helistanud XXXXXXX XXX XX numbrile selliste küsimustega, nagu mitu kraadi on päikese käes (kd IV; toim.l. 220 pöördel) või mitu taldrikut täna on (kd IV; toim.l. 256). Viimase küsimuse puhul nähtub edasisest vestlusest, et M. Allikvee on tulemas ühe kliendiga. Ilmselgelt tekib küsimus, miks peaks toimetama klienti kesklinnast kaugel asuvasse anonüümsesse baari, kus peab lausa ühe kliendi puhul ette küsima, kas taldrikuid ikka jätkub. Sama kehtib J.A küsimuse kohta, kas teed kahele on (kd VI; toim.l. 210 pöördel). A. Truu uuris aga 06.04.2013. a, mitu tumbat müügiks on. Lisaks sellele, et sellise küsimuse esitamine baari või massaažisalongi helistades on kummaline, näitab edasine vestlus selgelt, et tumbade asemel tundis A. Truu huvi vabade prostituutide vastu. Kui IM vastas A. Truu küsimusele, et seitse, küsis A. Truu täpsustavalt:

„Seitse… Aga nii… see tähendab, et kõik on seal või? Kes seal on?“ IM vastas omakorda: „Peaaegu. Peale Veronika“ (kd III; toim.l. 228). Ka teistes telefonikõnedes tuleb ette seda, et esialgu esitatakse küll küsimusi ruumide, laudade vmt esemete arvu kohta, kuid täpsustavatest küsimustest nähtub selgelt, et tegelikult soovitakse teada, mitu prostituuti vabad on. Nt 15.03.2013. a kell 22:02:21. helistab A. Truu ja uurib, kuidas olukord on. SA aga: vastab, et on viis lauakest ja kõik on vabad. Seejärel täpsustab SA „Noh, jah… noh, jah. Seal Aljonka nagu läheb ära. Nii, et jääb neli… pärast.“ Vastuseks A.

Truu küsimusele loetleb seejärel , kes need neli on: „Zenja, Ksjuha, Veronika ja… / SA ---/

Olesja.“ (kd I; toim.l. 203). Seega selgub, et „lauakesed“ kannavad naisenimesid ning üks „lauakestest“ läheb hiljem ära. Sarnane olukord on M. Merkulovi ja SA vahel 13.04.13 kell 05:00:36 toimunud vestluse puhul.

M. Merkulov uurib, kuidas tubadega on. Saanud vastuseks, et hetkel on vaba üks, umbes kahe tunni pärast tuleb kolm, küsib ta: „Aga kes? Mis tuba on?“ (kd III; toim.l. 100, tõlge 253 pöördel). 26.04.2013. a kell 16:14:23 uurib K. Kroon XXXXXXX XXX XX numbrile helistades: „Kuidas teil läheb?“ Sellele vastab SA: „Praegu kolm… tuba on.“ Selle peale küsib

K. Kroon: “Aga Samanta…ei ole? (kd IV; toim.l. 236). 26.04.2013 kell 11:43:10 helistab

G. Kervališvili ja uurib, mis olukord on. Ka talle vastab , et on kolm tuba. Selle peale küsib SA G.

Kervališvili: „Kõigest?“ ja räägib, et talle helistati ja kell kaks tuleb tal kolm klienti. SA julgustab, et „A, siis juba on… ,seal tulevad tagasi, tulevad tagasi.“ (kd IV; toim.l. 85, tõlge 234, 234 pöördel).

Nagu juba eelnevatest vestluste väljavõtetest näha, tundsid taksojuhid prostituute nimepidi, uurides nimeliselt, kes kohal on. Seegi lükkab ümber süüdistatavate maakohtus antud ütlused selle kohta, et nad kõigest toimetasid kliente baari või hostelisse ning XXXXXXX XXX XX neil ei olnud aimu seal tegutsevast bordellist. Lõpuks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et maakohtus tunnistajatena üle kuulatud XXXXXXX

XXX XX tegutsenud bordellis intiimteenuseid pakkunud prostituutide ütluste kohaselt läks kliendi poolt intiimteenuse eest makstud rahast osa taksojuhtidele. Tunnistajate JP, OL, AI, KŠ ja JV ütluste kohaselt oli intiimteenuse hind 100-150 eurot. Kui klient maksis 150, siis prostituut sai 50, kui klient maksis vähem, siis 40. OL ütluste kohaselt tuli juhul, kui kliendil ei olnud maksta 150 eurot, kooskõlastada intiimteenuse osutamine taksojuhiga. Kui taksojuht ei olnud nõus, siis taksojuhi toodud kliendile intiimteenust ei osutatud. Ka JV andis ütlusi selle kohta, et hinnaalandust tuli arutada kas taksojuhi või baarmeniga, aga mõnikord võis intiimteenuse osutaja selle ise otsustada.

-st eurost prostituut 50 eurot,

30 ja JV sõnade kohaselt sai 150 GG

ülejäänu taksojuht. Kui klient maksis 100 eurot, siis sai prostituut 40,

30 ja ülejäänud GG summa taksojuht. Ka kinnitas, et hind oli 100- ellest 50 eurot, 30 IM

150 eurot ja tüdruk sai s pidi jääma kassasse ja ülejäänu maksti taksojuhile, kes kliendi tõi. Tema ise, s.t IM oli see, kes taksojuhtidele maksis.

Ringkonnakohus nendib, et maakohus on küll eespool nimetatud tunnistajate ütlusi refereerinud, kuid otsuse põhjendusest ei nähtu, et maakohus oleks tuginenud nendele tõenditele, lahendades küsimust, kas taksojuhid olid teadlikud, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks lugenud tunnistajate ütlused ebausaldusväärseks ja need kõrvale jätnud. Arvestades seda, et kõnealused ütlused riimuvad omavahel, aga ka jälitusprotokolliga, peab ringkonnakohus neid ütlusi usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei nõustu vandeadvokaat A. Simsoni apellatsioonis esitatud väitega, et tunnistajate ütluste puhul on tegemist kuuldusega ning tegemist ei ole seega lubatud tõendiga. Kuna ütluste kohaselt tuli intiimteenuse osutamine tavapärasest hinnast OL ja

JV odavamalt kooskõlastada taksojuhtidega, ei saa rääkida sellest, et nende teadmine sellest, et osa rahast maksti taksojuhtidele, põhineks kuuldusel. Nende ütlustega langevad kokku ka tunnistaja IM ütlused, seda nii fakti osas, et osa summast sai taksojuht, kui ka summa suuruse osas. Kuigi apellatsioonis on märgitud, et ütlused ei ole usaldusväärsed, jääb apellatsioonist IM arusaamatuks, miks apellant neid ebausaldusväärseks peab. Arvestades, et IM ütlused langevad teiste tunnistajate ütlustega kokku, ei näe ringkonnakohus põhjust neid ebausaldusväärseks pidada. Tunnistajate ja

JP KŠ ütluste kohaselt jäi taksojuht ise tavaliselt eesruumi klienti ootama. Ka III, IV, V, VI ja VII köites asuvates jälitustoimingu protokollides kajastatud varjatud jälgimise tulemused näitavad, et reeglina sisenes taksojuht koos klientidega XXXXXXX XXX XX majja, jäädes sinna valdaval osal juhtudest kogu ajaks, mis klient XXXXXXX XXX XX veetis. Tegemist on kõigis nimetatud toimikutes niivõrd valdava olukorraga, et kohtukolleegium ei näe võimalust hakata eraldi loetlema neid kordi, kui taksojuht varjatud jälgimise kohaselt koos kliendiga majja sisenes. Eelnevaga haakub veel 07.03.2013. a kell 08:52:06 toimunud telefonivestlus ja vahel, kus nimetab - IM GG IM GG le kaupu, mida oleks vaja tuua, öeldes muuhulgas: „Jah, taksojuhtidele kohvi suhkruga“ (kd I; toim.l. 185). S.t taksojuhtide viibimine majas oli nii tavapärane, et kohvi telliti spetsiaalselt nende jaoks. Kokkuvõtvalt nähtub eeltoodust, et taksojuhid said XXXXXXX XXX XX aadressile kliente tuua vaid siis, kui nendega oli see kokku lepitud ja nad olid kantud vastavasse nimekirja. XXXXXXX XXX XX telefoninumbril helistades kasutati tihti mõistukõnet. Taksojuhid jäid tihti klienti majja sisse ootama ning lisaks kõigele maksti neile seal osa rahast, mille klient oli prostituudile andnud. Juba nendest asjaoludest nähtub, et taksojuhid, kes XXXXXXX XXX XX kliente toimetasid, olid teadlikud, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell.

8.4 Lisaks eespool toodud tõenditele tõendavad G. Kervališvili süüd KarS § 1332 lg 1 järgi selgelt tema telefonivestlused j XXXXXXX XXX XX bordelli administraatoritega. GG a

Esiteks tuleb G. Kervalivili puhul selgelt välja see, et ta teadis, kes XXXXXXX XXX XX bordellis prostituutidena töötavad – korduvalt lasi ta endale loetleda, kes prostituutidest on kohal (kd III; toim.l. 272; kd V; toim.l. 201 pöördel, toim.l. 226). Ka toimetas ta prostituute intiimteenuseid osutama klientide juurde. Nii helistas G. Kervališvili 15.03.2013. a kell

13:27:35

XXXXXXX XXX XX telefonile ja teatas, et õhtul on tulemas kaks klienti, kes tahaksid tüdrukuid ööseks enda juurde. G. Kervališvili käsib l uurida, kes tüdrukutest SA- sõidab (kd I; toim.l. 202). Olukorras, kus G. Kervališvili toimetas XXXXXXX XXX XX majas töötavaid „tüdrukuid“ ka G. Kervališvili vahendatud klientidega „ööd veetma“, ei saa kuida gi pidada usaldusväärseks G. Kervališvili väiteid, et tema teada tegutses

XXXXXXX XXX XX kõigest baar ja massaažisalong. G. Kervališvili tihedat seotust XXXXXXX XXX XX bordelliga näitab veel teinegi kord, kui ta jälitustoimingu protokolli kohaselt toimetas prostituudi bordellist väljapoole intiimteenust osutama. 13.04.2013 kell 11:13.36 helistab G. Kervališvili XXXXXXX XXX XX administraatorile, et hakkab jõudma ja selgitab, et „tuli järele“ (kd III; toim.l. 255 pöördel). Kell 12:15:54 helistab ta taas ja annab olukorrast SA-le ülevaate: „üldiselt, justkui kaheks tunniks, kuid seal on selline viivitus selles plaanis, et ta andis raha kahe tunni eest, kui hotellis lubatakse pikendada seal, neil on üleandmine… kell üks tuleb võtmed ära anda, aga nii… noh… aga aeg saab kell kaks läbi. Noh kaks tundi. “ Edasi küsib G. Kervališvili:

„Vot. Aga mina talle… temaga… ma annan raha temaga pärast edasi, eks? Või toon ise pärast ära?“ Järgneva arutelu käigus ütleb G. Kervališvili: „Mina ju… mina ju võtsin raha, ütlesin, e t viin selle ära… viin selle ära, noh…“ (kd III; toim.l. 256). Seega ilmselgelt ei osutanud G. Kervališvili lihtsalt taksoteenust, vaid ta leidis ka kliente, kelle juurde toimetas prostituute, ning tasu intiimteenuse eest anti samuti sellisel juhul G. Kerv ališvili kätte. Seda, et G. Kervališvili ülesanne oli leida bordellile kliente, näitavad XXXXXXX XXX XX mitmed

GG telefonikõned G. Kervališvilile, milles GG küsib G.Kervališvililt, kas „nad“, s.t taksojuhid, streigivad (kd III; toim.l. 228 pöördel, 247; kd V; toim.l. 223 pöördel; kd. VI; toim.l. 241). 12.04.2013 vastas G.

Kervališvili GG küsimusele, kas nad streigivad: „Ah ei, püüame tööd teha. Aga kedagi ei õnnestu üles kütta.“ (kd III; toim.l. 247) Samasugune vestlus oli G. -ga. Ka Kervališvilil ja IM IM kurtmise peale, et nemad on kõik ootel, aga sellest pole kasu, kui iga päev on vaikus, vastab G. Kervališvili, et peab siis leidma sellise koha, kus näkkab. (kd VI; toim.l 239 pöördel). Need vestlused näitavad selgelt, et taksojuhtide, sh G. Kervališvili roll oli mitte lihtsalt pakkuda taksoteenust ja vajadusel kliente aadressile ja XXXXXXX XXX XX sealt ära toimetada, vaid nad olid bordelli tegevusega tihedalt seotud ning nende ülesanne oli bordellile kliente leida.

8.5

M. Allikvee

Sarnaselt G. Kervališvilile on telefonivestlustest XXXXXXX XXX XX administraatoritega näha, et tema roll ei olnud lihtsalt taksoteenuse osutamine, vaid bordellile klientide leidmine. Nii uuris M. Allikvee 12.03.2013. a kell 17:42:11 tehtud kõnes IM-lt, kuidas olukord on. Kui

IM kurtis, et kliente ei ole, vastas M. Allikvee: „Ma just lähengi rindele. Ma vaatan, mis mulle seal edasi antakse“ (kd I; toim.l. 198) S.t M. Allikvee andis teada, et asub potentsiaalseid kliente otsima. M. Allikvee rolli klientide vahendajana näitab ka tema 22.05.2013 kell 20:28:00 tehtud kõne, milles ta teavitas, et I sõidab kohale nelja kliendiga, kuid palus M. Allikveel helistada. Vastuseks

IM küsimusele, kes see on, kinnitab M. Allikvee kinnitab, et

IM teab teda küll, s.t tegemist on n.ö nimekirja kuuluva taksojuhiga. Tähelepanu väärib ka M. Allikvee vastus küsimusele, miks IM I ise ei helistanud: „Noh, ma ei tea, kardab arvatavasti.“ (kd VI; toim.l. 217 pöördel). See vastus näitab kohtukolleegiumi hinnangul M.

Allikvee teadlikkust sellest, et XXX XXX XX XXXX toimuv ei ole õiguspärane. Viimast

näitab ringkonnakohtu hinnangul ka see, et M. Allikvee kasutas oma suhtluses XXXXXXX

XXX XX XXXXXXX administraatoritega palju mõistukõnet. Nt 06.03.2013 kell 22:04:51 XXX XX laud on kaetud.

numbrile tehtud kõnes küsis ta, kas IM vastas sellele: „Kuus, jah“.

M. Allikvee palub selle peale „panna kaks diivanit aukohale“ (kd I; toim.l. 184 pöördel). 09.03.2013. a kell 17:39:52 tehtud kõnes küsis M. Allikvee, mitmele inimesele laud on kaetud. Saanud vastuse, et viiele, teatab ta, et tal on pudel konjakit (kd I; toim.l. 194). Seda, et küsimuste mõte oli teada saada, kui palju prostituute vabad on, näitab kohtukolleegiumi hinnangul järgmine vestlus: 23.03.2013. a helistab M. Allikvee ja tunneb huvi, kuidas lood on. vastab, IM et vaikus. M. Allikveed see vastus ei rahulda: „Ei ei. Mis number sul seal on?“

- - ei IM vastab, et kuus, mille peale M. Allikvee informeerib, et ta tuleb ühe kliendiga. (kd I; toim.l. 230) Veelgi selgemini näitab mõistukõne kasutamist järgmine episood: 14.03.2013 teavitab M. Allikvee, et „talle lubati kaks pudelit viina“. Mõni aeg hiljem helistab ta taas ja teatab, et see osutus „tühjaks taaraks“. Järgmisel hommikul GG-le aru andes räägib SA, et üldse ei ole midagi, ning vastuseks GG küsimusele, kas kõnesid vähemalt oli, ütleb: „Noh, üks ainult. Maido helistas. Ta ei sõitnud kohale.“ (kd I; toim.l. 201 pöördel). See näitab selgelt, et jutt viinapudelitest ja tühjast taarast tähendas tegelikult seda, et M. Allikvee lootis, et saab tuua kaks klienti, kuid see langes ära. Seda, et M. Allikvee oli kursis sellega, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell ning teadis ka seal töötavaid prostituute, näitavad ringkonnakohtu hinnangul näiteks järgmised kõned. 09.03.2013. - itades, et teda kell 02:17:15 kõnes IM le küsib M. Allikvee Samanta järele, selg “tahetakse ühte kohta“. Sellele vastab , et Samanta ei sõida kuskile. Kell 02:22:15 helistab IM

M. Allikvee uuesti ja uurib: „Nii, oota, Inna. Mis nüüd, keegi ei sõida välja? Või ei saa ma üldse enam millestki aru?“ võib välja sõita (s.t osutada teenuseid väljaspool IM selgitab, et Veronika

maja), Samanta aga mitte. M. Allikvee püüab siiski veenda: „Aaa… Ei, noh siin lihtsalt, seesamune, soomlane tahab Samantat tunnikeseks oma koju.“ kordab, et Samanta ei sõida IM kuhugi. (kd I; toim.l. 188, 188 pöördel). Selline vestlus näitab esiteks, et M. Allikvee teadis XXXXXXX XXX XX töötavaid prostituute nimeliselt. Teiseks viitab M. Allikvee küsimus, kas enam keegi välja ei sõidagi, et M. Allikvee teadis varasemast, et kliendi soovil on võimalik viia prostituute ka kliendi juurde. Seda, et M. Allikvee teadis, kes XXXXXXX XXX XX töötavad ja mis teenuseid nad pakuvad, näitab ka 14.03.2013. a kell 04:23:21 tehtud kõne, kus M. Allikvee teatab, et tal on üks klient, kes tahab aga valida ja nooremaid. (kd I; toim.l. 200) Sama näitab 24.03.2013. a kell 19:57:25 vestlus M. Allikvee ja vahel. M. Allikvee uurimise peale, kes vabad on, loetleb. Selle IM IM peale M. Allikvee teatab, et need ei sobi. IM uurib: „Aga milliseid vaja on? Mis vahet on? Võibolla proovime“ M. Allikvee vastab: „Ei, ei hakka. Olgu.“ (kd I, toim.l. 235) See näitab, et M. Allikveel oli ülevaade XXXXXXX XXX XX tegutsevatest prostituutidest ning tema tegevus ilmselgelt ei piirdunud lihtsalt taksoteenuse pakkumisega, vaid tema otsustas ise, kas üldse hakata kliente XXXXXXX teele toimetama.

8.6

A. Truu puhul leidub samuti mitmeid telefonikõnesid, mis näitavad ringkonnakohtu arvates selgelt, et XXXXXXX XXX XX aadressile võisid kliente tuua vaid kindlad taksojuhid.

A. Truu kõned XXXXXXX XXX XX administraatorile ei piirdunud ainult kliendi toomisest etteteatamistega, vaid A. Truu tundis korduvalt ka huvi, kas keegi teine on toonud XXXXXXX XXX XX kliente. Nt 12.03.2013. a kell 12:08:24 toimunud kõnes uuris A. Truu IM-lt, ega keegi kolleegidest ei ole helistanud, selgitades, et keegi tema tuttavatest olevat teise juhi (F) autosse istunud. A. Truu palub talle helistada, kui see teine auto kohale jõuab (kd I; toim.l. 197 pöördel). 20.03.2013 tehtud kõnes tunneb A. Truu jälle huvi, ega keegi XXXXXXX ele ei tulnud: ta te

nägi, et teine takso võttis kolm meesterahvast peale ja arvas, et need võib-olla otsustasid XXXXXXX teele minna (kd I; toim.l. 215). 07.04.2013 kell 09:56:24 helistab A. Truu -le IM ja lihtsalt niisama uurib, kuidas olukord on (kd III; toim.l. 233).

Nagu otsuses eespool välja toodud, kasutas ka A. Truu XXXXXXX XXX XX administraatoritele helistades mõistukõnet (06.04.2013. a küsimus, mitu tumbat müügiks on

-

kd teadis ta III; toim.l. 228, vt ka kd I; toim.l. 203). Samuti tuleb samast näitest välja, et XXXXXXX XXX XX

töötavate prostituutide nimesid. 12.04.2013. a telefonikõnedest selgub, et A. Truu oli kursis sellegagi, kes täpselt tema toodud kliendiga tegeleb. Kell 10:48 tõi A. Truu

XXXXXXX XXX XX -le ja vestlusest kliendi ning sõitis ära. 11:06:59 helistab A. Truu SA selgub, et A. Truul on palutud osta alkohoolseid jooke: A. Truu küsib üle, mida ja kui palju ta võtma peab. Kell 11:28:50 helistab SA A. Truule ja teatab, et klient juba ootab. A. Truu vastab, et tal läheb veel aega ja ta arvas, et Samantal läheb kliendiga kauem. A. Truu soovitab, et las

Samanta ajab kliendiga veel juttu või leiab talle mingit tegevust. (kd III; toim.l. 247, 247 pöördel). Eriti selgelt näitab A. Truu seotust bordelli tegevusega ning seda, et ka A. Truu sai bordellilt tasu, aga järgnev episood: 21.03.2013. a kell 12:13:45 helistab A. Truule . Sissejuhatuseks uurib , kuidas A. Truul GG GG läheb, A. Truu kurdab, et kehvasti, lisades: „Ise ju näed rahade järgi.“ See tähendab, et A. Truu oli kursis sellega, kui hästi või halvasti tegutseval bordellil läheb, ning XXXXXXX XXX XX sellest omakorda oli võimalik teha järeldusi A. Truu enda tulude kohta. Järgnevalt ütleb : „Seal, see kana viidi minema. Noh, sa oled kõigega kursis, jah?“ A. GG Truu

vastab sellele, et tal on praegu „ebamugav rääkida“ ja palub l 10 minuti pärast tagasi GG- helistada. Kell 12:45:42 helistabki

GG A. Truule uuesti. Nende vestlusest selgub, et üks prostituutidest oli läinud kliendiga hotelli ning öelnud A. Truule, et leppis - SA ga kokku, et sõidab sinna „oma asjus“. väidab aga, et prostituudil ei olnud luba antud: „Keegi ei lasknud teda ära, saad GG aru?“ GG kurdab A. Truule, et see võib neile mõlemale, s.t A. Truule ja GG-le halvasti lõppeda, sest „tal on see kleptomaania“. (kd I, toim.l. 218) A. Truu lubab kell viis järele minna ja räägib, et hotellis on kõik kinni makstud ja kirjeldab, kuidas ta neid Viru keskuse juures tund aega ootas, kui klient ostis tüdrukule kingitusi. GG ütleb: „…siis ma hakkan kohe temalt raha maha arvama nii sinu kui minu jaoks. Said aru?“

GG helistab kell 12:48:44 KK- , kellest oligi eelnevates telefonik le õnedes juttu, ja nõuab, et too oleks kell 5 tagasi ning selgitab, et leppis selles Trunjaga, s.t A. Truuga kokku (kd I; 219). Kell 17:29:24 helistav uuesti - GG KK le ja uurib, kus ta on, sest kell on viis läbi. KK vastab, et tema on juba riides, klient alles sätib (kd I; 219 pöördel). Kell 18:04:44 toimub telefonivestlus KK ja vahel. Vestlusest selgub, et on koos A. Truuga ning GG KK KK palub A. Truul kinnitada, et kõik on korras. A. Truu kinnitabki seda (kd I; toim.l. 220, 220 pöördel).

8.7

K. Krooni kaitsja leiab, et tahtlus ei ole tõendatud, kuna K. Kroon ei saanud teada, mis teenuseid XXXXXXX XXX XX kliendile pakutakse. Ühtlasi märgitakse apellatsioonis, et K. Krooni teada pakuti seal erootilist massaaži (K. Kroon on ütlustes ise täpsustanud, et ta eeldas, et seal pakutakse „õnneliku lõpuga“ massaaži – kd XVI; toim.l. 24 pöördel). Kaitsja lisab, et viimane on analoogselt striptiisiklubidega legaalne tegevus. Seoses sellega märgib kohus, et erootilist massaaži loetakse prostitutsiooniks, mis küll ei ole ise illegaalne, kuid mille vahendamine on keelatud. Nimelt mõistetakse prostitutsiooni all igasugust tasulist seksuaalpartnerlust, s.t partnerile tasu eest seksuaalse rahulduse pakkumist. Seksuaalse rahulduse pakkumine võib seisneda suguühenduses või muus seksuaalse iseloomuga teos (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14185; p 10). Seega möönis K. Kroon ise, et on teadlik sellest, et XXXXXXX XXX XX pakutakse intiimteenuseid.

Ka K. Krooni puhul näitavad telefonivestlused, et ta teab nimeliselt XXXXXXX XXX XX tegutsevaid prostituute: 15.03.2013 telefonikõnes küsib K. Kroon Samanta kohta. Saanud vastuse, et Samantat ei ole, nendib K. Kroon: „Ei… aaaa…, okei, väga kahju. Olgu.“ (kd I; toim.l. 201 pöördel). Nagu sideettevõtjalt saadud andmetest nähtub, helistas K. Kroon aasta jooksul XXXXXXX XXX XX administraatori telefonile kokku 36 korda, s.t rääkida ei saa sellest, et tema kokkupuude XXXXXXX XXX XX bordelliga oleks olnud juhuslik. Seda, et K.

Kroon oli bordelli tegevusega kursis, näitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et ta kuulus taksojuhtide hulka, kes ootas toodud klienti hoones sees (vt nt kd III; toim.l. 80).

8.8

A. Murakas, lisaks sellele, et toimetas ise kliente XXXXXXX XXX XX

(jälitustoimingu protokolli kohaselt nt 02.04.2013, 03.04.2013 helistab esmalt, et tuleb kliendiga, kuid siis hiljem teatab, et ikkagi ei tule), korraldas ka teiste taksojuhtide toodavate klientide sissepääsu XXXXXXX XXX XX bordelli. Nii helistas A. Murakas 23.03.2013 kell 16:39:25 -

IM le ja teatas, et tal sõber sõidab sinna kahe kliendiga. IM küsis, kas ta tuleb sisse lasta, millele A. Murakas vastab, et ei, tema sisse ei tule ning ka selleks, et kliendile uuesti järele tuldaks, tuleb helistada A. Murakasele.

IM uurib klientide eelistuste kohta: „Aga millise järgi?“

A. Murakas vastab: „Noh, seal vaatad.“ (kd I; toim.l. 229 pöördel). Seega A. Murakas ilmselgelt ei osutanud taksoteenust, vaid vahendas teise taksojuhi toodavaid kliente. Seejuures rääkis ta bordelli administraatoriga läbi selle, et teine taksojuht sisse ei tule ning talt küsiti ka seda, kas klientidel on prostituutide suhtes eelistusi. 10.04.2013 helistas A. Murakas SA-le ja teatas, et üks klient on jalgsi tulemas, ja uurib, kas see on juba kohale jõudnud. Ühtlasi ütleb A. Murakas: „Ta küsis minult numbrit, ta on kaval... Ma ei öelnud numbrit.“ (kd III; toim.l. 245 pöördel) Taas A. Murakas ei osutanud taksoteenust.

Seejuures näitab see, et ta ei andnud soovijale „baari“ numbrit ja helistas ise SA-le, A. Muraka, aga ka üldiselt taksojuhtide rolli vahendajana: A. Murakas ei tahtnud, et klient saaks ise, ilma tema vahenduseta XXXXXXX XXX XX bordelli minna.

8.9

M. Merkulovile

Ringkonnakohus nendib, et esitatud süüdistuse osas on maakohtu otsuse põhjendused väga napid ning paiknevad otsuse erinevates osades laiali, mis teeb nende jälgitavuse keeruliseks. Kuivõrd aga maakohtu otsuses ei puudu M. Merkulovi osas põhjendused täielikult, on tegemist menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning vastavad puudused on võimalik kõrvaldada sellega, kui ringkonnakohus esitab oma põhjendused M. Merkulovi süü küsimuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on

M. Merkulovi põhjendatult KarS § 1332

järgi süüdi mõistnud. Nagu maakohtu otsuses märgitud, nähtub sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, et ajavahemikul 01.06.2012 kuni

04.06.2013. a helistas M. Merkulov XXXXXXX tee dispetšertelefonile 31 korda. Nende vestluste sisu kohta võimaldavad teha järeldusi jälitustoimingute protokollid. Jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt on M. Merkulov helistanud 24.03.2013. a ja 13.04.2013. a helistanud sooviga toimetada XXXXXXX XXX XX bordelli kliente. 24.03.2013. a kell 05:17:31 tehtud kõnest on näha M. Merkulovi roll klientide vahendajana. Nimelt annab M. Merkulov teada, et tal on kaks klienti, kes mõtlevad, kas tulla (kd I; toim.l. 232 pöördel). Ka on mõlema korra puhul on näha, et M. Merkulov on kursis konspiratiivsusnõuetega ja püüab neist kinni pidada.

24.03.2013 kell 05:20:54 helistab M. Merkulov ja teatab, et hakkab tulema, sõidab Viimsi lõpust. uurib: „Mhmh, aga mis, nad on kohalikud või?“ M. Merkulov rahustab: „Ei ei.“ IM

- - ei (kd I; toim.l. 232 pöördel). S.t M. Merkulov oli teadlik, et XXXXXXX XXX XX on oodatud

vaid välismaalastest kliendid. 13.04.2013 kell 05:00:36 tehtud kõnes uurib M. Merkulov ringkonnakohtu hinnangul mõistukõnet kasutades, mitu ja millised prostituudid vabad on. Nimelt küsib M. Merkulov, kuidas tubadega on. SA vastab, et üks. M. Merkulov uurib, et kuidas veidi hiljem.

SA vastab, et kuskil kahe tunni pärast „tuleb kolm“. M. Merkulov küsib: „Aga kes? Mis tuba on?“ (kd III; toim.l. 253, 253 pöördel). vastab: „Keskmine.“ Seoses selle SA vestlusega tuleb pöörata tähelepanu esmalt sel Merkulov küsib öösel kell 5, kas on lele, et M.

lähiajal tube vabanemas, milleks ei oleks olnud alust, kui tegemist oleks hosteliga. Selgelt näitab aga seda, et tegelikult pakkus M. Merkulovile huvi, millised prostituudid vabad on, see, et kuulnud, et vabanemas on veel tube, küsis ta: „Aga kes?“, parandades seejärel: „Mis tuba on?“ Kuigi viidatud jälitustoimingu protokollidest nähtub vaid kahel kuupäeval tehtud telefonivestluste sisu, saab sellest, et mõlemal juhul oli vestluse sisuks soov toimetada

XXXXXXX XXX XX kliente, teha järelduse, et samasisulised olid ka teised vestlused.

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus M. Merkulovi süüd KarS § 1332 lg 1 järgi tõendatuks.

8.10

L. Paani kaitsja apellatsiooni kohaselt kujutas kesklinnast eemal olevasse baari ette helistamine, et kindlaks teha, kas seal on vabu kohti, tavalist praktikat ja tegemist ei ole sellise käitumisega, millest saaks järeldada, et L. Paan oli teadlik, et XXXXXXX XXX XX tegutses bordell. Jälitustoimingu protokollis kajastatud L. Paani telefonivestlused -ga ja -ga IM SA näitavad aga ringkonnakohtu hinnangul selgelt, et L. Paan oli teadlik sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell.

30.03.2013 kell 20:06:16 tehtud kõnes, millele on oma otsuses tähelepanu pööranud ka maakohus, teatab L. Paan kliendist, aga lisab, et kliendil on vaja Viagrat, ning küsib IM-lt, kas neil on seda.

IM vastab, et seda neil ei ole, mille peale nad lepivad kokku, et L. Paan püüab leida kliendile Viagrat ja siis helistab (kd I; toim.l. 253). Kell 21:03.20 helistab L. Paan uuesti ja teatab, et tuleb kliendiga ja jõuavad pisut enam kui 10 minuti pärast (kd I; toim.l. 254). Seega ei olnud ilmselgelt tegemist kõnega, mille eesmärgiks on kindlaks teha, kas baaris on vabu kohti. I. Paani selgitus, et kliendil läheb vaja Viagrat, näitab, et L. Paan pidi olema teadlik sellest, et tema toodav klient soovib astuda seksuaalvahekorda. See, et ta pidas võimalikuks, et XXXXXXX XXX XX võib Viagrat olemas olla, näitab seda, et ta oli teadlik, et seal tegutseb bordell itab, et tema arvates olid seal pakutavad teenused sellised, et nende

– tema küsimus nä puhul oli Viagra varu olemasolu põhjendatud. Ka 20.04.2013 kell 05:25:07 tehtud kõne, milles

L. Paan annab teada, et toodav klient tahab valida (kd III; toim.l. 274), näitab ringkonnakohtu hinnangul seda, et L. Paan oli pakutavatest teenustest teadlik. XXXXXXX XXX XX

L. Paani seotust XXXXXXX tee bordelliga näitab ringkonnakohtu hinnangul ka 19.04.2013 episood. Kell 21:37:04 helistab L. Paan ja küsib, kas tohib tulla. (kd III; toim.l. 272) Kell 21:40:47 helistab -

IM le G. Kervališvili ja küsib, kuidas olukord on. IM vastab: „Jah, Lembit toob ühe, muidu on kuus“ (kd III; toim.l. 276 pöördel). Seega tundsid nii IM kui G. Kervališvili

L. Paani ning

IM pidas vajalikuks G. Kervališvilit informeerida sellest, et L. Paan tõi ühe kliendi. Lõpuks väärib tähelepanu l. Paani 20.04.2013 kell 20:47:31 tehtud kõne, mis näitab, et SA-le

L. Paan on muuhulgas kursis ka sellega, kui palju kliendid kulutavad. XXXXXXX XXX XX Nimelt teatab L. Paan, et on tulemas koos Markuga, kes kunagi aastate eest ka käis. L. Paan küsib n, ja selgitab: „Noh, ta on see kurat, 20 SA-lt, kas viimane ikka teab, kes see Marku o tuhande euroga“ (kd III, toim.l. 278 pöördel).

8.11 Ringkonnakohus ei nõustu HT kaitsja seisukohaga, et

HT puhul on tõendite kogum nii

napp, et kahtlusi tema süü osas ei ole võimalik kõrvaldada ning ta tuleb õigeks mõista. Jälitustoimingu protokollis olevad 07.04.2013. a ja 19.04.2013. a telefonikõnede stenogrammid näitavad, et HT XXXXXXX XXX XX toimetas aadressile kliente. Seda, et tegemist ei olnud juhuslike episoodidega, näitavad sideteenuse pakkujalt saadud andmed, mille kohaselt helistas HT ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013 XXXXXXX XXX XX telefonil kokku 22 korda. Apellatsiooni väite, et HT ei teadnud, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell ning teda seal ei tuntud, lükkavad ümber telefonivestluste stenogrammid ning varjatud jälgimise andmed. Nagu otsuses eespool märgitud, on tõendatud see, et võisid kliente tuua XXXXXXX XXX XX ainult taksojuhid, kellel oli vastav kokkulepe ja kes kuulusid vastavasse nimekirja. Kummalgi korral, kui HF.L XXX XX telefonil helistas, ei tekkinud kõne vastu võtnud bordelli administraatoril küsimust, kes helistab. Varjatud jälgimise protokolli kohaselt sisenes HT 07.04.2013 (19.04.2013. a ei olnud halva pildikvaliteedi tõttu võimalik tuvastada, mitu inimest ja kes autost välj – us kd III; toim.l. 154) koos klientidega XXXXXXX XXX XX majja (kd III; toim.l. 41). Ringkonnakohus peab oluliseks ka seda, et 07.04.2013. a telefonikõnes teavitab HT

IM-t, et ta räägib parajasti potentsiaalsete klientidega läbi (kd III; toim.l. 235 pöördel), mis näitab ringkonnakohtu hinnangul, et HT mitte lihtsalt ei toimetanud kliente nende soovil

XXXXXXX XXX XX aadressile, vaid tema ise oli see, kes potentsiaalsetele klientidele XXXXXXX XXX XX

bordelli välja pakkus.

8.12 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta ütlused ning on teinud tõenditest meelevaldseid järeldusi. Kohtukolleegiumi TL hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud ütlused kõrvale, kuna need on vastuolus teiste TL tõenditega – sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ja jälitustoimingu protokolliga.

Nimelt väitis TL, et ta toimetas ühte klienti 6 aadressil. Ka väitis ta, et -7 korral XXXXXXX XXX XX oli teadlik, et kliendile meeldib seal ühe tütarlapsega suhelda, kuid nimesid ta öelda ei oska, sest ta ei tundnud nimede vastu huvi. Sideettevõtjalt saadud andmetest nähtub, et TL on XXXXXXX XXX XX telefonil helistanud 11 korral. Jälitustoimingu protokolli kohaselt uuris TL 19.04.2013 kell 17:49:32 XXXXXXX XXX XX administraatorile helistades, kas Aljona on seal (kd III; toim.l. 272). Seoses sellega tuleb märkida, et üks tunnistajatest, kes andis ütlusi selle kohta, et ta töötas XXXXXXX XXX XX bordellis prostituudina, kandis eesnime Aljona. Seega teadis TL XXXXXXX XXX XX töötavaid prostituute nime pidi, kuigi ta ise seda kohtus antud ütlustes eitas. Ka annavad sideettevõtjalt saadud andmed alust järeldada, et TL toimetas kliente XXXXXXX XXX XX

7 korral. Seega ei ole

rohkem kui tema poolt väidetud 6 – TL ütlused usaldusväärsed. Märkida tuleb veel seda, et sõnul sai ta TL XXXXXXX XXX XX telefoninumbri teiselt juhilt ning ka väitis ta, et ei ole XXXXXXX XXX XX bordellist klientide sinna toimetamise eest raha saanud. See on vastuolus jälitustoimingu protokolli ja tunnistajate ütlustega, mille kohaselt ei olnud telefoninumber vabalt jagatav, vaid loa klientide toomiseks XXXXXXX XXX XX

XXXXXXX XXX XX said anda ainult bordelli endaga seotud isikud nimekirja – mittekuuluvaid taksojuhte sisse ei lastud. Ka kinnitasid tunnistajad, et taksojuhtidele maksti klientide bordelli toomise eest ning neid ütlusi ümber lükatud ei ole. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et TL

süü on tõendatud.

8.13

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud ka E. Švartsi ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Küsimus ei ole aga mitte niivõrd selles, et oma ütlustega teostas

E. Švarts aktiivselt kaitseõigust, vaid selles, et need ütlused on vastuolus teiste tõenditega, mis

– vastupidiselt apellatsioonis väidetule – lükkavad Švartsi ütlused ümber ja tõendavad, et ta

E. oli teadlik sellest, et tegutseb bordell, ning toimetas sinna kliente. XXXXXXX XXX XX XXXXXXX XXX XX bordellis töötanute ütlused ja jälitustoimingute protokollid tõendavad seda, et XXXXXXX XXX XX ei tegutsenud baari, mida oleks saanud külastada igaüks, kellel selleks soovi oli. Külastajatena olid oodatud vaid välismaalased, kusjuures neil oli võimalik sisse saada vaid selliste isikute vahendusel, kellel oli vastav kokkulepe -ga. S.t vajadus GG XXXXXXX XXX XX telefonile oma tulekust ette helistada ei olnud tingitud sellest, et oli vaja uurida, kas baaris vabu kohti on, vaid tegemist oli konspiratiivmeetmega. Seega ei ole võimalik, et E. Švarts külastas XXXXXXX XXX XX baari ja sauna, teadmata, et majas tegutseb bordell.

Hoolimata sellest, et E. Švartsi sõnul ei ole ta olnud taksojuht (mille luges maakohus ka tõendatuks), on tõendatud see, et ta kuulus isikute hulka, kes toimetasid XXXXXXX XXX XX bordelli kliente. Seda tõendavad tema kõned XXXXXXX XXX XX mobiiltelefoni numbril ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013. – a, mida, nagu ka maakohtu otsuses märgitud, on kokku 20 (kd II; toim.l. 65- a kell 04:36) on 101). Neist kõnedest viimane (20.03.2013.

toimunud ajal, kui toimus juba abonentnumbril XXXXXXXX nede tehtavate kõ pealtkuulamine. Selles kõnes andis E. Švarts teada, et tal on kaks potentsiaalset klienti ja uuris olukorra kohta (kd I, toim.l. 82). Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et E. e ja nende seisukorra Švarts kasutas mõistukõnet, kui uuris vabade tubad kohta (E. Švarts uuris, kas tegemist on vanade või uuemate, euroremondiga tubadega). Esiteks tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui E. Švarts soovis tube kahele kliendile, siis jääb arusaamatuks, miks ta pidi pärast seda, kui sai teada, et on kolm vaba tuba, uurima, kas mitte vabad pärast vabanevad. Teiseks väärib tähelepanu, et E. Švarts helistas kell 04:35:55.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit põhjust keset ööd helistades eeldada, et lähiajal peaksid hostelitoad vabanema. Seega küsimus, kas hõivatud toad lähiajal vabanevad, näitab seda, et vestluse sisuks ei olnud tavaliseks ööbimiseks mõeldud hostelitoad. Lisaks tuleb selle vestluse hindamisel lähtuda sellest, et kliente XXXXXXX XXX XX toimetavatele autojuhtidele oligi antu otsuse p 8.3). Ka mitmed teised d käsk kasutada mõistukõnet (vt taksojuhid (

HT – kd III; toim.l. 235 pöördel; M. Merkulov – kd III; toim.l. 253 pöördel) küsisid oma kõnedes vabade tubade kohta, kusjuures vestlusest tuleb välja, et tegelikult ei tunta huvi vabade tubade, vaid prostituutide vastu. Nii küsis M. Merkulov 13.04.2013 algusega kell 05:00:36 toimunud vestluses SA-ga samuti, mitu tuba on, uuris seejärel, kas on veel vabanemas lähiajal tube, ning lõpuks küsis: „Aga kes? Mis tuba on?“ E. XXXXXXX XXX XX Švartsi kaitsja väitis veel, et pakuti ka massaažiteenust, kusjuures tunnistajate sõnul oli intiimteenuste ja massaaži suhe 50:50, mistõttu ei saanud E. Švarts ka juhul, kui ta tõesti kellegi sellele aadressile toimetas, teada, et kliendile pakutakse just intiimteenust. Seoses sellega tuleb nentida, et KarS § 1332 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu ei eelda kindlat tahtluse vormi. Seega ei eelda nimetatud kuriteokoosseis teo toimepanijalt otsest tahtlust, s.t isik ei pea teadma kindlalt, et tema vahendatud isikule osutatakse intiimteenust. KarS § 1332 -le 1 vastav tegu on pandav toime ka kaudse tahtlusega, s.t piisav on see, et isik lg

peab võimalikuks, et tema vahendatud kliendile pakutakse intiimteenust. Seega on tahtluse jaatamiseks piisav see, et isik, kes kliendi ja prostituudi omavahel kokku viib, teab, et kliendil on võimalik saada ka intiimteenust. Nagu tunnistajate ütlustest nähtub, selgus see, kas isikule intiimteenust pakutakse, alles siis, kui klient oli läinud „tüdrukuga“ eraldi tuppa (vt nt kd XVI; toim.l. 88 pöördel), eelkõige osutati ikkagi intiimteenuseid. Tõsi on see, et tunnistajad AI (kd XVI; toim.l. 83) ja

OK (kd XVI; toim.l. 85) väitsid, et lisaks intiimteenustele tehti klientidele ka massaaži (siinkohal tuleb märkida, et tunnistajate ütluste kohaselt oli osa massaažist omakorda erootiline massaaž, mis sugulise iseloomuga teona kujutab endast samuti intiimteenust). Seevastu

JP vastas küsimusele, kas osutati ka massaažiteenuseid: „Kui lihtsalt, elementaarselt, kui tüdruk tahab, siis võib teha, kuid ametlikult sellist asja ei olnud“ (kd XVI; toim.l. 80 pöördel). OL andis ütlusi, et tema massaaži ei teinud ja teiste kohta ta ei tea (kd XVI; toim.l. 82 pöördel). JV kinnitas samuti, et tema osutas ainult seksuaalteenuseid (kd XVI; toim.l. 90).

Arvestades eeltoodut ning seda, et E. Švarts kasutas XXXXXXX XXX XX telefonil helistades mõistukõnet, on tõendatud see, et E. Švarts pidas vähemalt võimalikuks, et ta viib oma tegevusega kliente kokku prostituutidega, s.t pani kupeldamise toime kaudse tahtlusega.

8.14

J. Rebase

Kuigi pealt kuulatud on vaid ühte

XXXXXXX XXX XX kõnet administraatorile, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on põhjendatud ka J. Rebase süüdimõistmise osas. J. Rebase kõne

XXXXXXX XXX XX telefonile ei olnud juhuslik, vaid see oli tehtud selleks, et toimetada sinna kliente. Kõnest nähtub, et J. Rebane oli teadlik korrast, kuidas XXXXXXX XXX XX kliente toimetatakse. Ka ei tekkinud XXXXXXX XXX XX administraatoril küsimust, kes helistab ja kas sel isikul on õigust kliente tuua. Sideettevõtjalt saadud andmete kohaselt helistas J. Rebane ajavahemikul 01.06.2012 kuni 04.06.2013. a XXXXXXX XXX XX telefonile 12 korral. Seega kuulus ta taksojuhtide hulka, kellel oli õigus kliente XXXXXXX XXX XX tuua. Nagu käesolevas otsuses eespool märgitud, näitab see ringkonnakohtu hinnangul, et tegemist oli taksojuhiga, keda oli informeeritud sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb bordell.

8.15 Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellantide väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust G. Kervališvili, M. Allikvee, A. Truu, K. Krooni, A. Murakase, M. Merkulovi,

L. Paani, H. Tammela, F.L, E. Švartsi ja J. Rebase KarS § 133

2 lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

III

9.1

M. Allikvee, K. Krooni, A. Murakase, M. Merkulovi, L. Paani, H. Tammela, F.L, ja J. Rebase kaitsja vandeadvokaat A. Simson heidab maakohtule ette seda, et kohtuotsuses ei ole KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas süü küsimust iga kaitsealuse osas eraldi käsitletud, leides, et sellega on rikutud süüdistatavate kaitseõigust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. M. Allikvee , K. Krooni , A. Murakasele, M. Merkulovi , L. Paani , H. Tammela , le le le le le F.L-ile, ja J. Rebase oline le on süüdistusakti kohaselt esitatud KarS § 255 lg 1 järgi üheta süüdistus. Süüdistuse kohaselt seisnes nende roll kuritegelikus ühenduses selles, et vastavalt

GG d pikema aja jooksul ja antud instruktsioonidele töö korralduse kohta toimetasid na regulaarselt kliente XXXXXXX XXX XX lnevalt bordelli bordelli, kooskõlastades selle ee administraatoriga, mille eest maksti neile osa intiimteenuse eest tasutud rahast. Seega tegu, mis näitas isiku kuulumist kuritegelikku ühendusse, oli sama, mille eest ta vastutab KarS § 1332 lg 1 järgi ja ses osas on maakohus erinevate isikute süü esinemist eraldi analüüsinud. KarS 1332 XXXXXXX XXX lg 1 kontekstis omas tähtsust ka fakt, et klientide toimetamine XX GG bordelli toimus instruktsioonide alusel: see näitas, et isikud olid teadlikud sellest, et XXXXXXX XXX XX tegutseb just bordell. KarS § 255 lg 1 kontekstis on see oluline, kuna näitab, et taksojuhtidel oli informatsioon kuritegeliku ühenduse struktuuri kohta: nad teadsid bordelli administraatoreid ja nende rolli; samuti, kuna nad ise olid saanud eraldi loa kliente

XXXXXXX XXX

XX bordelli toimetada, teadsid nad, et on kindlad autojuhid, kellel on õigus kliente bordelli toimetada. Lisaks, selleks, et saaks rääkida püsivast kuritegelikust ühendusest, oli oluline see, et nende tegevus oli pikemaajaline ja regulaarne. Ses osas tugines maakohus sellele, kui palju kordi erinevad isikud olid aasta jooksul

XXXXXXX XXX XX

administraatoritele helistanud. Maakohus selgitas, et peab püsivat ühendusse kuulumist näitavaks seda, kui taksojuht on toimetanud kliente bordelli vähemalt kord kuus. Seejuures kitsendas kohus vastavat kriteeriumit aga veelgi, märkides, et loeb kuritegelikku ühendusse kuuluvaks need taksojuhid (s.h mitteametlikult taksoveo teenust osutanud juhid), kes toimetasid kliente aasta jooksul XXXXXXX XXX XX korral. Maakohus tugines bordelli vähemalt 20 seejuures sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuvast kõnede arvust.

9.2 Mitmes apellatsioonis kritiseeriti maakohtu sellist lähenemist ja leiti, et KarS § 255 lg 1 ei võimalda siduda isiku kuuluvust kuritegelikku ühendusse tema tehtud telefonikõnede arvuga.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõnealused etteheited põhjendatud. Seadus ei seo kuritegelikku ühendusse kuulumist mingi konkreetse episoodide arvuga, kuid kohtu hinnata on see, kas mingite faktiliste asjaolude esinemine (käesoleval juhul aasta vältel bordelli telefonile tehtud kõnede arv ja sagedus) on käsitatav koosseisuasjaoludele (ühenduse püsivus) vastavana. Andmed, millele maakohus tugines, näitavad, et konkreetsed taksojuhid (sh vastavat litsentsi mitteomavad juhid) on olnud bordelli tegevusega seotud pikema perioodi vältel. See, et kohus on võtnud piiriks just 20 kõnet, on küll tinglik, kuid kohus on valinud piiriks suure kõnede arvu

(keskmiselt enam kui üks kõne kuus) ja seega on kohus tõlgendanud võimalikud kahtlused süüdistatavate kasuks ja lugenud kuritegeliku ühendusega seotuks taksojuhid, kelle puhul on tõesti tuvastatav pikemaajaline ja regulaarne kontakt bordelliga. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellantide seisukohaga, et kuna sideettevõtjalt saadud andmetest ei nähtu telefonivestluste sisu, siis ei ole teada, mis oli tehtud kõnede sisu ja nendest andmetest ei saa teha järeldust, et need olid seotud isikute toimetamisega bordelli. Kuigi sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kajastab suures hulgas kõnesid, mis on tehtud enne, kui alustati XXXXXXX XXX XX bordelliga seotud abonentnumbrite pealtkuulamist, on ka varasemate telefonikõnede kohta võimalik teha järeldusi pealt kuulatud kõnede alusel ning jälitusprotokollidest nähtub, et taksojuhtide kõned olid vähemalt valdavas osas seotud XXXXXXX XXX XX bordelli klientide toimetamisega.

9.3 Kaitsja A. Simson leiab apellatsioonis veel, et tema kaitsealused ei saanud kuuluda kuritegelikku ühendusse, kuna ei olnud kindla struktuuriga, range juhtimisstiiliga ühendust. Käesolevas asjas on taksojuhtide maja numbri saamislugu erinev ja paljud taksojuhid ei teadnud XXXXXXX XXX XX baarist mitte kedagi. Selline väide tugineb süüdistatavate endi ütlustele, mida aga maakohus ega ringkonnakohus ei ole pidanud usaldusväärseteks. Nagu otsuses eespool märgitud, luges ringkonnakohus tõendatuks selle, et XXXXXXX XXX XX aadressile ei tohtinud tuua kliente iga taksojuht, vaid selleks pidi olema vastav kokkulepe. Kuna igaüks kliente

XXXXXXX XXX XX tuua ei võinud, mõistsid ka vastava loa saanud isikud, et kuuluvad piiratud isikute ringi, kellel vastav õigus on. Ka on ümber lükatud väide, et taksojuhid ei tundnud XXXXXXX XXX XX töötajatest kedagi. Esiteks tuleb nentida, et KarS § 255 lg 1 koosseis ei eelda, et kuritegeliku ühenduse liikmed tunneks kõiki teisi samasse ühendusse kuuluvaid isikuid. Oluline on see, et isik saaks aru, et ühendus kui selline eksisteerib ning mõistaks oma rolli selles. Kohtukolleegiumi hinnangul oli XXXXXXX XXX XX bordelli tegevusega seotud kuritegelikul ühendusel selge struktuur: bordelli vahetut tegevust juhtis GG, kes olulisemate küsimuste otsustamisel allus omakorda A. Shvedovile. GG-le allusid omakorda bordelli administraatoritena ja . Samuti lahendas

IM SA GG vähemalt lõppkokkuvõttes küsimusi, millised taksojuhid võivad kliente tuua (see nähtub XXXXXXX XXX XX GG ja

IP

vahelistest telefonivestlustest). Taksojuhtidel oli ühenduses kindel roll – vahendada kliente XXXXXXX XXX XX bordelli. Seda näitavad telefonikõned, kus informeeritakse sellest, kui klienti soovib tuua juht, kes vastavasse nimekirja ei kuulu või kui klient soovib tulla omal käel.

Lisaks päris G.Kervališvililt regulaarselt aru, miks taksojuhid kliente ei ole toonud. GG Taksojuhtide rolli olulisust näitab ka nt IM kurtmine nii G. Kervališvilile kui A. Truule, et üldse keegi ei helista. (nt kd I; toim.l. 197 pöördel). Vähemalt osaliselt teadsid taksojuhid ka seda, kellel veel on õigus XXXXXXX XXX XX kliente toimetada. Seda näitab nt see, et 19.04.2013 kell 21:40:47 helistab -

IM le G. Kervališvili ja küsib, kuidas olukord on. IM vastab: „Jah, Lembit toob ühe, muidu on kuus“ (kd III; toim.l. 276 pöördel). Seega tundsid nii IM kui G. Kervališvili L. Paani ning pidas vajalikuks G. Kervališvilit informeerida sellest, et L. Paan IM tõi ühe kliendi.

9.4

A. Shvedovi kaitsja vaidlustab A. Shvedovi süüdimõistmist KarS § 255 lg 1 järgi põhjendusega, et ei ole tõendatud A. Shvedovi osalemine bordelli juhtimises. Seda, miks ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud asjaolu on tõendatud, selgitas ringkonnakohus otsuse punktis 8.2. Eelnevast tulenevalt ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka A. Shvedovi süüdimõistmises KarS § 255 lg 1 järgi.

IV

10.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud A. Shvedovilt KarS § 84 alusel välj

800 eurot. Kohtukolleegium ei nõustu A. Shvedovi kaitsja seisukohaga, et a 233 maakohtu sellekohane otsustus ei ole sisuliselt põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Maakohtu otsuse põhjendustest ( ) on selgelt näha, millele tuginedes maakohus on leidnud, et otsuse lk 75

A. Shvedovi kuritegelikul teel saadud vara suurus on 233 800 eurot. Maakohus tugines asitõendina uuritud märkmikule, milles on aastate ja kuude kaupa fikseeritud rahasummad. Kohus selgitas ka sed XXXXXXX a, millest ta järeldab, et need rahasummad kujutavad endast

XXX XX bordelli pidamisest saadud tulusid: kohus tugines jälitusprotokollile, milles on kajastatud A. Shvedovi ja omavahelised vestlused, ning

GG IM ütlustele. Maakohus tõi välja,

et 2012. a ja 2013. a osas, mida viimati mainitud tõendid puudutavad, kattuvad summad märkmikus sisalduvatega. Sellest tegi maakohus järelduse, et ka varasemate aastate kohta käivad summad kajastavad XXXXXXX XXX XX bordelli tegevusest saadud tulusid. Selline järeldus on loogiline, mistõttu ei saa rääkida sellest, et maakohtu otsustus A. Shvedovilt KarS § 84 alusel 233 800 euro väljamõistmise kohta oleks põhjendamatu. Mis puutub A.

Shvedovi kaitsja väitesse, et kõnealusest märkmikust saadud andmetele ei oleks üldse tohtinud tugineda, siis seda, miks ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, selgitas kohtukolleegium otsuse punktis 8.2. Maakohtu seisukohta, et A. Shvedov on saanud kuritegelikul teel tulu 233 800 eurot, ei lükka ümber A. Shvedovi kaitsja viited sellele, et Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu määrustega tühistati maakohtu määrused A. Shvedovi vara arestimise kohta. Kaitsja märgib: „Seega A.Shvedovile kuuluva vara arestimine on läbinud kõik kolm kohtuinstantsi, kusjuures kõrgema astme kohtud, nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus on jõustunud kohtulahendites jõudnud otsusele, et A.Shvedovi legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena ei ole võimalik jõuda veendumusele, et poolt omandatud sõiduauto on soetatud tema abikaasa IT

A. Shvedovi poolt toimepandud kuritegude toimepanemise tulemusel ehk sõiduauto näol on tegemist kriminaaltulu ning kriminaaltulu arvel saadud varaga.“ Kohtukolleegium osutab, et käesoleval juhul ei ole tegemist kaitsja nimetatud sõiduauto konfiskeerimise küsimusega. Ka tuleb tähele panna seda, et maakohus ei kohaldanud konfiskeerimist KarS § 832 alusel, vaid KarS § 831 alusel. Maakohus leidis, et kuna tõendatud on see, et A. Shvedovil olid lisaks Eestis deklareeritud sissetulekutele ulatuslikud sissetulekud ka Venemaal, ei saa konfiskeerimisel tugineda väitele, et tema sissetulekud ei ole piisavad, võimaldamaks tema eluviisi. S.t maakohus ei konfiskeerinud vara põhjendusel, et selle legaalne pärituolu pole tõendatud, vaid maakohus, tuginedes konkreetsetele tõenditele, luges nimetatud rahasumma puhul selle seotuse konkreetse kuriteoga tõendatuks.

10.2 Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust tühistada Harju

Maakohtu otsust M. Merkulovilt KarS § 84 alusel 35 986,12 euro väljamõistmise osas

.

Apellatsiooni argumendid jätavad tähelepanuta asjaolu, et väljamõistetud summa puhul oli tegemist KarS 83 §

ette nähtud laiendatud konfiskeerimise asendamisega. KarS § 832 lg 1 võimaldab konfiskeerida osa kuriteo toimepanija varast või kogu vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Käesoleval juhul on maakohus lugenud tõendatuks selle, et M. Merkulov pani toime kuriteod, mille tulemusel ta sai tulu.

M. Merkulovi varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokolli kohaselt esines

M. Merkulovil erinevusi legaalsete sissetulekute ning tegelike kulutuste ja elatustaseme vahel, kusjuures teadmata allikatest pärit sissetulekute suurus oli 35 986,12 eurot. Vastavalt KarS 83 § -le 1 lasub lg kohustus tõendada vara legaalset päritolu isikul, kelle vara suhtes konfiskeerimist kohaldatakse. Apellatsioonis märgitakse, et M. Merkulov on FIE-st taksojuht ning taksojuhid arveldavad valdavalt klientidega sularahas. Seega ei ole kogu kontole makstud sularaha, mida on vaatlusprotokollis käsitatud teadmata päritoluga tuluna, isegi tulu, rääkimata sellest, et tegemist oleks ebaseadusliku tuluga. Sellise üldsõnalise väite puhul ei saa kuidagi rääkida sellest, et tõendatud oleks vara legaalne päritolu. Teatavasti kehtib ka füüsilisest isikust ettevõtjale raamatupidamiskohustus (raamatupidamise seaduse § 2 lg 2), seega juhul, kui isik väidab, et kõnealune sularaha võiv vähemalt osa sellest kujutab endast tema kui FIE legaalse äritegevuse käivet, saab ta seda tõendada oma raamatupidamisdokumentide abil. Apellatsioonis ei ole viidatud mingisugustele raamatupidamisdokumentidele, mille maakohus oleks jätnud konfiskeerimist otsustades tähelepanuta, ega esitatud mingeid uusi tõendeid, mis tõendaks kõnealuse raha legaalset päritolu. Apellatsioonis esitatud arvutust, mille kohaselt ei saaks konfiskeeritav summa olla suurem kui 2170 eurot, võiks pidada põhjendatuks juhul, kui konfiskeerimine toimuks KarS § 831 alusel – sellisel juhul tohib konfiskeerida ainult vara, mille puhul on tõendatud selle vahetu seotus toime pandud kuriteoga selle tõendamist leidnud kujul. Laiendatud konfiskeerimise puhul ei oma tähtsust see, et tuvastatud on aasta jooksul toimunud

31 telefonikõnet. KarS § 832

alusel konfiskeerimist kohaldades ei ole kohus seotud nende episoodidega, mis on leidnud aset ajavahemikus 2012. a juunist 2013. a juunini.

V

11.

M. Allikvee kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on põhjendamatult pööranud

M. Allikveele mõistetud karistuse osaliselt täitmisele. Apellant leiab, et kui süüdimõistev otsus jäetakse M. Allikvee suhtes muutmata, tuleks talle mõistetud vangistus jätta KarS § 73 lg 1 ja

3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, sest M. Allikvee on varem kriminaalkorras karistamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on otsuse põhjenduste kohaselt seda, et M. Allikvee on varem kriminaalkorras karistamata, arvesse võtnud. Just sellega põhjendas kohus seda, miks ta jätab M. Allikveele mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata.

Seda, miks ta 4 kuu ulatuses peab siiski vajalikuks M. Allikveele mõistetud vangistuse täitmisele pöörata, põhjendas maakohus sellega, et M. Allikvee kuulus aktiivsemalt kupeldamisega tegelenud taksojuhtide hulka (sama põhjendusega määras kohus, et karistuse peab osaliselt ära kandma A. Truu). See, et M. Allikvee tõesti kuulus taksojuhtide hulka, kes kõige aktiivsemalt kliente bordelli toimetasid, on tõendatud. XXXXXXX XXX XX Toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, s.t isiku aktiivsem või ulatuslikum roll võrreldes kaassüüdistatavatega, on sellised asjaolud, mis võivad anda alust karistuse osaliselt täitmisele pööramiseks ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus KarS § 73 sätteid rikkunud.

VI

12.1

M. Merkulovi, M. Allikvee, K. Krooni, L. Paani, H. Tammela, A. Murakase ja J. Rebase kaitsja A. Simson on taotlenud kaitsealustele nende kantud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Švartsi kaitsja. Kuivõrd ringkonnakohus jättis Samasuguse taotluse esitas E. maakohtu otsuse M. Merkulovi, M. Allikvee, K. Krooni, L. Paani, H. Tammela, A. Murakase

J. Rebase ja E. Švartsi osas muutmata, jäävad aga kantud apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg le 2 süüdistatavate kanda. -

12.2 Seevastu tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel rahuldada A. Bautkina kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus hüvitada

A. Bautkinale maakohtumenetluses kantud õigusabikulud, kuna

ringkonnakohus mõistis A. Bautkina talle esitatud süüdistuses õigeks. Vastavalt õigusabi aruandele ja arvele (kd XVII; toim.l. 139, 140) on vastavate kulude suurus 6000 eurot. Seega tuleb A. Bautkina kasuks mõista riigieelarvest välja 6000 eurot. Apellatsioonimenetluse kulude kohta kaitsja taotlust ega kulusid tõendavaid dokumente ei esitanud.

12.3 snud vandeadvokaat

G. Kervališvilit ringkonnakohtu istungil riigi õigusabi korras kait

Eva Rivis taotles apellatsioonimenetluses osalemise eest tasu kokku 260 eurot.

Ringkonnakohus rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluse kulu mõista välja G. Kervališvililt.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.03.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. septembri 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2015. a otsus Alexey Shvedovile KarS § 255 lg 1 ning § 1332 lg 1 järgi karistuste ja KarS §

64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise ning temalt KarS § 83

1 lg 1 ja § 84 alusel 233 800 euro väljamõistmise osas.

2. Mõista Alexey § 255 lg 1 ja § 133 Shvedovile KarS

lg 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust.

3. Arvata KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka Alexey Shvedovi eelvangistuses viibitud aeg 4. juunist 2013 kuni 3. oktoobrini 2014, s.o 1 aasta ja 4 kuud vangistust, lugedes ärakantavaks karistuseks 2 aastat ning 8 kuud vangistust.

4. Jätta KarS § 73 lg te 1 ja 3 alusel Alexey Shvedovile mõistetud karistuse ärakandmata

- osa, s.o 2 aastat ja 8 kuud vangistust, 5-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Katseaja alguseks lugeda 5. september 2014.

5. Mõista Alexey Shvedovilt KarS § 83

1 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamiseks riigituludesse välja 226 545 (kakssada kakskümmend kuus tuhat viissada nelikümmend viis) eurot 35 (kolmkümmend viis) senti.

6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

7. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Mõista Eesti Vabariigilt Alexey Shvedovi kasuks välja 1344 (üks tuhat kolmsada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 224 (kakssada kakskümmend neli) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.