4-15-4555/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4555

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02.juulil 2015, Tallinn Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-4555 Kohtunik Leo Kunman Väärteoasi T.V kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 18.05.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006530 Kvalifikatsioon: LS § 227 lg 3 Toimepanemise aeg ja koht: 25.04.2015 kell 17:29, Tallinn- Pärnu-Ikla 33 km, Saue vald, Harju maakond Kaebuse esitaja T.V (isikukood XXX, elukoht: xxx, Eesti Vabariigi kodanik) Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet, Põhja Prefektuur Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 66 lg 2, V™S § 120 lg 1, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas:

1. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.05.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,006530 ning teha väärteoasjas uus otsus.

2. Mõista T.V-le LS § 227 lg 3 alusel karistuseks rahatrahv 120

trahviühiku ulatuses, s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot.

3. Võimaldada T.V tasuda mõistetud rahatrahv 480 (nelisada

kaheksakümmend) eurot osade kaupa 6 kuu jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest, so 80 (kaheksakümmend) eurot igakuiselt viietestkümnendaks (15)

kuupäevaks Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 18.05.2015 otsuses väärteoasjas nr

2302,15,006530 näidatud arvele SEB Pank EE891010220034796011, Swedbank

EE932200221023778606, Danske pangas arvele EE403300333416110002 või

№rdea pangas arvele nr EE701700017001577198 märkides viitenumbri

10220155088352 rahatrahv, väärteoasi nr 4-15-4555, T.V“. ja selgitusse „

2 Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise

soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik 09.06.2015 laekus Harju Maakohtule T.V kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.05.2015

otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006530 (tl 1-5). Eelnimetatud otsusega karistati T.V

LS § 227 lg 3 rikkumise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 (kuussada) eurot. Kaebaja palub kohtul üle vaadata rahatrahvi suurus ning võimaldada selle tasumist osadena.

Kohtuväline menetleja on esitanud kohtule kirjaliku seisukoha kaebuse suhtes (tl 9), milles on seisukohal, et 18.05.2015 koostatud otsus väärteoasjas nr 2302,15,006530 on seaduslik ning

selle muutmiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kui isik juhib mootorsõidukit ja hoolsuskohustust rikkudes on jätnud veendumata sõidukiiruses ja selle

lubatavuses, vastutab ta LS § 227 järgi. LS § 14 kohustab liiklejat järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et

vältida ohu ja kahju tekitamist. Lohakus ja hoolimatus, mille tulemusena juht eirab temale pandud kohustust, võib endaga kaasas tuua väga raskeid tagajärgi. Liikluskorraldust ja lubatud

sõidukiirust on reguleeritud selleks, et vältida ohu saabumist või muuta selle tekkimise

võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Karistusmäära valikul on kohtuväline menetleja

lähtunud KarS § 56 lg 1 sätestatust, mille kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Ei saa

jätta tähelepanuta asjaolu, et menetlusalusele isikule on inkrimineeritud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 49 km/h ning see annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud

otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumist ositi. Kohtuväline menetleja ning kaebuse esitaja on nõustunud kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 1-2, 9). Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud T.V kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning lähtudes kohtuvälise menetleja seisukohast leiab, et kaebuse saab vastavalt väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §

123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoprotokollist 20150425369002 (VT tl 1) selgub, et 25.04.2015 kell 17:29 juhtis T.V

mootorsõidukit BMW530XD (registreerimismärk XXX) kiirusega 144 km/h+-/5 km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime LS 227 lg 3

kvalifitseeritava rikkumise. Menetlusalune isik märkis oma ütlustes (VT tl 2), tegin

möödasõitu, ees oli kolm autot, oli vaja natukene kiiremini sõita.Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on T.V tutvunud V™S § 19 sätestatud õiguste ja kohustustega (VT lk 2). Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on

3 jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli (VT tl 4) kohaselt kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega

Ultralyte 100LR LTI20.20 nr UXO18488. Seade oli töökorras rikkumise tuvastamise ajal. Kõnealust seadet on testitud ka veel 25.04.2015 kell 07:45.

Kohus ei tuvastanud, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Antud väärteoasjas on mõõtmistulemused kohtuvälise menetleja ametniku poolt fikseeritud nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis, s.o kiirusmõõturi kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ja milles on muude asjaolude kõrval ka märgitud andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg, koht ning tehisolude kirjeldus. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis –karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kõik liiklejad on kohustatud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kõigi endal lasuvate kohustuste täitmiseks ning endal vajaliku sissetuleku tagamiseks peab isik ise valima käitumisviisi, mis

tagaks talle vajaliku majandusliku olukorra säilimise. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu.

Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste

määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 16 lg 3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava teo ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et T.V käitumine LS § 227 lg 3 nõuete rikkumisel on aset

leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine asjas ei kaebaja süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kaebusest selgub, et T.V mõistab oma rikkumist. Vaidlustatud Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.05.2015 otsuselt väärteoasjas nr 2302,15,006530 nähtuvalt karistati T.V LS § 227 lg 3 kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot. T.V-le mõistetud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Isikut ei ole karistusregistrisse kantud (VT tl 7). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtu hinnangul on põhjendatud isiku karistamine LS § 227 lg 3 järgi 120 trahviühiku ulatuses, s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumine

ositi. Selliseks mõjuvaks põhjuseks on Riigikohtu praktika kohaselt eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma,mistõttu kohus võimaldab kaebajal tasuda rahatrahv ositi 6 kuu jooksul, s.o 80 eurot kuus.

Leo Kunman Kohtunik