3-14-52471/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 01.07.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52471 Haldusasi A.D.’i kaebus Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 31.07.2014 käskkirja nr 997 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.D. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 31.07.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 31.07.2014 käskkirjaga nr 997 karistati A.D.it vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumise eest ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Distsiplinaarrikkumine seisnes käskkirja kohaselt selles, et A. D. ei allunud 14.07.2014 kella 10.10 ajal vanglaametniku poolt antud korraldusele panna kinni vanglavormi jaki nööbid.

2. A. D. esitas 29.08.2014 vaide 31.07.2014 käskkirja nr 997 kehtetuks tunnistamiseks, mille Tallinna Vangla jättis 19.09.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/23522-2 rahuldamata.

3. A. D. esitas 15.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 31.07.2014 käskkirja nr 997 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 17.12.2014 määrusega kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 31.07.2014 käskkirja nr 997 tühistamist järgmistel põhjustel:

4.1 Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vormijaki ülemine nööp oli lahti. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale anti korraldus järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja I.M. poolt eesti keeles. Vaieldav on ametniku žestikulatsioon ja vene keeles antud korralduse arusaadavus kaebajale. Videosalvestisest nähtuvalt I. M. ei näidanud enda peal nööpide kinnipanemist ning tema vene keele oskus on kasin, nagu märgib I. M. ise 23.07.2014 e-kirjavahetuses. I. M. on ainuke, kes väidab, et kaebaja sai tema antud korraldusest aru.

4.2 Vale on vastustaja väide, nagu oleks kaebaja riigikeele tase B1. Kaebaja on nimetatud loenguid külastanud mõned korrad ja B1-taseme eksamit pole ta sooritanud. Ka seletuskiri on kirjutatud kaaskinnipeetava poolt. I. M. nõudmise sisust sai kaebaja aru hiljem, kui kaaskinnipeetavad selle tõlkisid. I. M. jt olid selleks ajaks sektsioonist juba lahkunud. Isikut ei saa süüdistada rikkumise toimepanemises, kui ta pole sellest ise teadlik. Antud juhul polnud korraldus kaebajale arusaadav ning tegemist on kaebaja ja I. M. vahelise arusaamatusega, mida on valesti tõlgendatud. Seega ei saa kaebaja tegu lugeda tahtlikuks.

5. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahuldamata.

5.1 Distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja I.

M. 14.07.2014 ettekandega nr 1717 ning vanemvalvur K. V. 28.07.2014 e-kirjas antud selgitustega. Kaebajat teavitati tema kohta ettekande koostamisest 14.07.2014. 18.07.2014 on koostatud distsiplinaarmenetluse alustamise teade, millega tutvumist on kaebaja 21.07.2014 kinnitanud oma allkirjaga.

5.2 Kaebaja oli teadlik talle antud korralduse sisust ning seda kinnitab videosalvestiselt nähtu, kus kaebaja pärast vastavat korraldust kohendab küll oma vormijakki (videosalvesti aeg 10:01:00), kuid jätab nööbid siiski kinni panemata. Kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus 14.07.2014 antud seletuskirjas selgitanud, et: „14.07.14 väljusin kambrist 233 ja koheselt andmata eelnevaid selgitusi ametnik M. kirjutas märkmikusse minu nime. Olin riietatud korrektselt ja kandsin nimesilti. Põhjuseks tõi ta, et vormi ülemine nööp oli avatud. Rohkem selgitusi M. ei jaganud.” Veel märkis kaebaja 14.07.2014 seletuskirjas, et: „selgitan, et peale nööbi kinnitamist ei toimunud meie (M.) vahel mittemingisugust sõnade vahetust“. Seega selgitas kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus, et tema ja ametniku vaheline vestlus toimus seonduvalt vormiriietuse nööpidega. Arvestades, et kaebaja asus alles vaidemenetluses väitma, et ta ei saanud talle antud korraldusest aru ning on varasemalt toonud üheselt välja, et tema ja ametniku vaheline vestlus toimus seonduvalt nööpidega, siis on kaebaja vastupidine väide lisaks videosalvestisele ning ametnike selgitustele ümber lükatud ka tema enda selgitusega.

5.3 Asjaolu, et korralduse andnud ametniku vene keele oskus on kasin, ei välista veel seda, et kaebajale anti korraldus ka vene keeles.

Kaebaja on Tallinna Vanglas õppinud eesti keelt alates 10.09.2012. Märgitud kuupäevast kuni käesoleva ajani on kinnipeetav läbinud A1, A2, ja B1 taseme kursused. Eesti keele B1-taseme õppekava läbis kaebaja ajavahemikul 06.01.2014–30.04.2014 ning sooritas kursuse lõppedes koolieksami tulemusega 54% 100-st. Eeltoodut kinnitab Tallinna Vangla riigikeele õppe korraldaja 16.01.2015 koostatud teatises.

5.4 Vaidlustatud käskkirjaga määratud karistust ei saa pidada ülemäära raskeks, arvestades, et vaidlustatud käskkirja kohaselt määrati kaebajale karistuseks üks lühiajalise kokkusaamise keeld. Kinnipeetava poolne allumatus on vangla julgeolekut ohustav raske rikkumine. Raske rikkumise korral noomituse määramine olnuks ilmselgelt liiga leebe karistus. Raske rikkumise korral määratakse üldjuhul ka rangem karistus. Kuna käesoleval juhul isikul varase M.d distsipliinirikkumisi ei olnud, piirduti ranguselt n-ö vahepealse karistusega, sest kartserikaristus esmase rikkumise korral olnuks liiga range.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

7. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras ühe lühiajalise kokkusaamise keeluga selle eest, et ta 14.07.2014 kella 10.10 paiku ei allunud vanglaametniku korraldusele vanglavormi jaki nööbid kinni panna. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja vormijaki ülemised nööbid olid eest lahti ning vanglaametnik I. M. andis kaebajale korralduse nööbid kinni panna. See on tõendamist leidnud nii distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega (vanglaametnik I. M. 14.07.2014 ettekanne nr 1718, 23.07.2014 e-kirjavahetus I. M.ga, 28.07.2014 e-kirjavahetus vanemvalvur K.V.ga, videosalvestis) kui ka kaebaja enda poolt kaebuses märgituga. Vaidlus seisneb üksnes selles, kas kaebaja sai temale antud korralduse sisust piisavalt aru.

8. Vanglaametnik I. M. 23.07.2014 täiendavatest selgitustest (e-kiri) nähtuvalt andis ta kaebajale korralduse vormijakil nööbid kinni panna nii eesti kui ka vene keeles. Vanglaametnik selgitas, et kuna tema vene keele oskus on kasin, siis ta viitas ka käega nööpide kinnipanemisele. Kaebaja ei vaidle vastu, et talle anti korraldus nii eesti kui ka vene keeles, kuid väidab, et ta ei valda eesti keelt piisavalt ning ametnik omakorda on kinnitanud, et ei valda hästi vene keelt.

Kohus leiab, et üksnes vanglaametniku väitest tema kasina vene keele oskuse kohta ei saa teha järeldust, et kaebaja korraldusest tegelikult aru ei saanud. Kohtu hinnangul pidi kaebaja mõistma vanglaametniku poolt temale eesti keeles antud korraldust. Kaebaja väide, et ta ei ole saavutanud riigikeele taset B1 ega oska eesti keelt, on vastustaja poolt esitatud tõendiga ümber lükatud. Nimelt nähtub kohtule esitatud riigikeele õppe korraldaja R. M.gre 16.01.2015 teatisest, et kaebaja on Tallinna Vanglas õppinud eesti keelt alates 10.09.2012 ning läbinud A1, A2 ja B1 taseme kursused. Eesti keele B1-taseme õppekava läbis kaebaja 06.01.2014-30.04.2014 ja sooritas kursuse lõppedes koolieksami tulemusega 54% 100-st. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et isik, kes on juba alates 2012.a septembrist õppinud eesti keelt ning sooritanud rahuldavale tulemusele B1-taseme eksami, ei ole suuteline aru saama eesti keeles antud lihtsatest korraldustest. Antud juhul kaasnes suulise korraldusega ka selle sisule viitav žest, mis pidi veelgi hõlbustama arusaamist. Kohtule esitatud videosalvestiselt on näha, et vanglaametnik pöördus kaebaja poole ja osundas samal ajal käega tema lahtisele (pooleldi kinninööpimata) vormijakile. Pärast seda kaebaja vaatas koheselt oma rinnaesist ning kohendas pisut oma vormijakki, millest võib järeldada, et ta sai aru, mida tal teha paluti. Korralduse jättis kaebaja sellele vaatamata täitmata (jaki kinni nööpimata).

Kaebaja eesti keele oskusele viitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et nii distsiplinaar-, vaidekui ka kohtumenetluses on kaebaja poolt esitatud dokumendid eesti keeles. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et distsiplinaarmenetluses antud seletuskirja koostas tema eest kaaskinnipeetav. Kaebaja ei ole väidet tõendanud, ega isegi märkinud, kes teda aitas. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja kõikides enda kaebustega seonduvates haldusasjades alates 2013.a oktoobrist kuni käesoleva kaebuse esitamiseni (16.10.2014) kohtule kõik dokumendid esitanud eesti keeles.

9. Lisaks eeltoodule on kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus 14.07.2014 antud seletuskirjas selgitanud, et: „14.07.14 väljusin kambrist 233 ja koheselt andmata eelnevaid selgitusi ametnik M. kirjutas märkmikusse minu nime. Olin riietatud korrektselt ja kandsin nimesilti. Põhjuseks tõi ta, et vormi ülemine nööp oli avatud. Rohkem selgitusi M. ei jaganud.” Veel märkis kaebaja seletuskirjas, et: „peale nööbi kinnitamist ei toimunud meie (M.) vahel mittemingisugust sõnade vahetust“. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja distsiplinaarmenetluses ise kinnitanud, et tema ja vanglaametnik I.

M. vahel toimus vestlus seoses tema vormijaki kinnitamata nööpidega. Seega pidi kaebaja korraldusest aru saama. Alles vaidemenetluses asus kaebaja väitma, et ta ei saanud tegelikult korraldusest aru. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse ning vaideja kohtumenetluse käigus antud seletused on seega vastuolulised ega võimalda tema seletusi pidada usutavateks. Ükski tõend kaebaja väiteid ei kinnita. Tulenevalt VangS § 105 lg-st 22 avaldatakse vangla kodukord vangla veebilehel ning tehakse allkirja vastu teatavaks vanglasse saabuvale kinnipeetavale või vahistatule. Seega on kinnipeetavad kursis vangla kodukorras sätestatuga ning muuhulgas sellega, et väljaspool elukambrit tohib kinnipeetav viibida üksnes korrektselt riietatuna (kodukorra p-d 4.2, 4.2.1). Kaebajale pidi seega teada olema, et väljaspool kambrit ei ole lubatud liikuda ebakorrektselt riietatuna, sh poolenisti eest avatud vormijakiga.

10. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid (VangS § 64). Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seletuse kirjutamiseks, karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning selle määramist ja karistuse liigi valikut on vastavas käskkirjas ka põhjendatud.

Kaebajale määratud karistus (ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine) ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toimepandud rikkumisega. Kõnealuse karistuse liigi puhul on noomituse järel tegemist ühe leebeima võimaliku karistusega. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 67 p-s 1 sätestatud kinnipeetava kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele on oluline vangla julgeoleku tagamiseks. Vanglaametnike korraldustele mitteallumine võib mõjutada ka teisi kinnipeetavaid vanglas kehtivat korda rikkuma ning viia massilisele allumatusele ja rahutusteni. See ohustaks nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate elu ja tervist. Seetõttu käsitletakse korraldustele mitteallumist reeglina raske rikkumisena. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on karistuse määramisel arvestatud distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetaval eelnevate samaliigiliste distsiplinaarkaristuste puudumist, vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Seega on vastustaja lähtunud karistuse valikul õiguspärastest kriteeriumidest ning kui kohtul ei ole alust pidada karistust ilmselgelt ebaproportsionaalseks ning karistuse valikut on kaevatavas haldusakti põhjendatud, ei ole kohtul ka põhjust tunnistada haldusorgani diskretsiooniõiguse alusel tehtud otsustust õigusvastaseks.

11. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 31.07.2014 käskkiri nr 997 on õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi.

12. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks ning vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik