3-14-51507/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51507 Haldusasi MR kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 932 eurot Menetlusosalised Kaebaja – MR Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. novembri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus MR määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MR määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.11.2014 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 haldusasjas nr 3-14-51507.

3. Jätta MR kaebus perioodi 29.10.2007-30.04.2010 puudutava kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 3, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MR esitas 17.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on viibinud inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas perioodidel 29.10.2007-28.07.2011 ja 11.02.2012-20.02.2012 ning talle on tekkinud tervisekahju. Eelmainituga seoses soovib kaebaja 14 432 euro hüvitamist ning tervise kahjustumise eest 1500 eurot, kokku 15 932 eurot. Vastuseks Tallinna Halduskohtu 03.09.2014 käiguta jätmise määrusele selgitas kaebaja, et sai kahju tekkimisest teada 15.11.2013 ajaleheartiklit lugedes ning tutvudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Kaebaja ei saanud varem kaebust esitada, kuna asjas ei olnud täit selgust ning lisaks puuduvad kaebajal vahendid advokaaditeenuse kasutamiseks. Isegi kui ta oleks pöördunud vangla poole kahju tekkimise ärahoidmiseks, siis ei oleks see olnud tõhus vahend. Kaebaja tutvus Euroopa vanglareeglistikuga kolm aastat tagasi, kuid

3-14-51507 2(5) vanglaametnikele sellele viitamine ei mõjunud, mis kaebaja arvates näitab, et vangla on olnud teadlikult tegevusetu. Kaebaja leiab, et kaebus on tähtaegne, lähtudes sellest, et kaebuse kahju hüvitamiseks võib esitada 10 aasta jooksul, sõltumata kahjust teadasaamisest. Kui kohus siiski leiab, et kaebus ei ole tähtaegne, soovis kaebaja taotleda kaebetähtaja ennistamist.

2. Tallinna Halduskohus luges 24.11.2014 määrusega kaebuse perioodi 29.10.2007- 28.01.2011 puudutava kahju hüvitamise nõude osas mittetähtaegseks (resolutsiooni p 1), jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas perioodi 29.10.2007-28.01.2011 puudutava kahju hüvitamise nõude osas menetluse (resolutsiooni p 2) ning jätkas menetlust ajavahemikke 29.01.2011–28.07.2011 ja 11.02.2012–20.02.2012 puudutava kahju osas (resolutsiooni p 3). Kaebaja pidi kahjust teada saama varem kui 28.07.2011. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.

Ka kaebaja ise on möönnud, et ebamugavused avaldavad isikule üldjuhul mõju vahetult vastavates tingimustes viibides. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda, seega ei saa käesoleval juhul kahjust teadasaamise hetkeks lugeda aega, mil kaebaja tutvus Euroopa vanglareeglistikuga või luges ajakirjanduses avaldatud artiklit (seoses Tunis vs Eesti kohtuasjaga). Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, siis sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada juba vastavates tingimustes viibides ning lähtuda tuleb kolmeaastasest kaebetähtajast.

Inimväärikust alandavates tingimustes kinni peetava isiku jaoks peaks primaarne nõue olema haldusakti andmise, toimingu sooritamise või toimingu lõpetamise nõue. Vähemalt mingis ulatuses oleks kaebaja tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega (vajadusel kohtusse pöördudes). Kahju hüvitamise nõude lahendamisel on küll muu hulgas oluline, kui kaua isik inimväärikust alandavates tingimustes viibis ning arvestada tuleb tingimuste kumuleeruvat mõju, kuid samas ei saa isik aastaid oodata, kuni talle tekkiv kahju üha kasvab.

Kahju hüvitamise nõude esitamiseks sätestatud üldine kolmeaastane tähtaeg on piisavalt pikk aeg, et isik selle aja jooksul teadvustaks kahju tekkimist ja pöörduks nõudega haldusorgani ja kohtu poole. Kaebaja on lisaks vähesele põrandapinnale välja toonud veel mitmeid probleeme, nt jalutuskäigu ajal valjult raadio mängimine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, kambrites sooja vee puudumine, kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine jne. Isegi kui selgub, et põrandapinna osas ei oleks kaebaja saanud midagi ette võtta, ei ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju muude tingimuste parandamist nõudes vähemalt vähendada.

Kaebaja esitas esimese nõude kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglale 29.01.2014 ehk asus sellega oma õigusi kaitsma, mistõttu saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta ehk ajavahemike 29.01.2011-28.07.2011 ja 11.02.2012-20.02.2012 osas. Kaebetähtaja ennistamise taotlus ajavahemiku 29.10.2007-28.01.2011 osas tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et kaebajal ei olnud vahendeid advokaaditeenuse kasutamiseks, või et ei olnud selgust selles, kas kahju hüvitamise nõue seoses ebapiisava isikliku ruumi ja muude inimväärikust alandavate tingimustega vanglas oleks tulemuslik, ei saa lugeda objektiivseks takistuseks kaebuse esitamisel.

See, kas tema inimväärikust on alandatud ja sellega talle mittevaralist kahju põhjustatud, peaks isikule selguma juba ilma eriliste õigusteadmisteta.

3. MR esitas 10.12.2014 Tallinna Halduskohtule määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus 15.12.2014 määrusega rahuldamata jättis ning Tallinna Ringkonnakohtule lahendamiseks edastas.

3-14-51507 3(5)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. MR palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse p-d 1 ja 2 ning saata asi halduskohtule edasiseks menetlemiseks. Tallinna Vangla ei ole kaebaja taotlust tähtaegselt lahendanud, vangla ei ole andnud aega puuduste kõrvaldamiseks ega võtnud seisukohta taotluse esitamise tähtaegsuse osas, seega on vastustaja taotluse esitamise tähtaja vaikimisi ennistanud. Sellele tuginedes arvas kaebaja, et kohtueelne menetlus on läbitud ja sisuliseks aruteluks võib pöörduda kohtu poole. Õiguspäraselt ja õigusvastaselt tekitatud kahju nõuetele kehtivad erinevad nõuded. Peale 19.12.2013 oli kaebajal õigus esitada õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Tunis vs Eesti on riik selgitanud, et perioodil 29.10.2007-19.12.2013 on Tallinna Vanglas valitsenud tingimused seaduslikud ning seega oleks kaebaja saanud esitada kaebuse vaid õiguspärase haldusakti või toiminguga põhjustatud kahju hüvitamise nõude. Kaebajal puudub õigusharidus ning temalt ei saa oodata, et ta teaks, et kinnipidamistingimused on ebainimlikud, kui isegi riik ei näinud kahju tekkimist enne Tunis vs Eesti lahendit. Kaebaja jaoks jääb mõistetamatuks, miks kohus on perioodi 28.01.2011-28.07.2011 poolitanud. Tallinna Ringkonnakohus on 07.11.2014 lahendis nr 3-14-50362 kohaldanud vastustaja poolt tähtaja vaikimisi ennistamise võimalust.

5. Tallinna Vangla palub 15.12.2014 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Kaebaja oli teadlik, et tema väidetavalt ebapiisavast põrandapinnast tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on puudused, st osaline mittetähtaegsus. Tallinna Vanglas registreeriti 13.05.2014 kaebuse esitaja 29.01.2014 mittevaralise kahjunõudega sarnane kahjunõue. Kuna 29.01.2014 ja 13.05.2014 esitatud kahjunõuete erinevus seisnes üksnes tervisekahju väites, siis on kaebuse esitaja poolt meelevaldne väita, et ta arvas, et vangla ennistas vaikimisi tema mittetähtaegse nõude esitamise tähtaja. Kuna kaebuse esitaja poolt väidetud kannatused kaasnesid vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, siis pidi ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saama juba vastavates tingimustes viibides, mitte läbi teise isiku suhtes tehtud EIK lahendi ning seetõttu tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Kui kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik pöörduda sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole. Kaebuse esitaja seda teinud pole, seega ei ole kaebuse esitaja rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebuse esitaja ei ole seega väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud. Isik ei saa väita, et ta sai hiljem aru, et mõned aastad tagasi tundis ta ebameeldivusi, mis avaldasid mõju tema hingelisele seisundile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus seisneb selles, kas perioodi 29.10.2007-28.07.2011 eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine 29.01.2014 oli ajavahemiku 29.10.2007-28.01.2011 osas esitatud hilinemisega.

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Tallinna Vangla ei ole kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega nn vaikimisi ennistanud. See oleks saanud aset leida juhul, kui vangla oleks kaebaja 29.01.2014 kahjunõude sisuliselt läbi vaadanud. Asja materjalidest nähtub, et

3-14-51507 4(5) vangla jättis kahjunõude puuduste tõttu 03.04.2014 käiguta. Kaebaja puudusi ei kõrvaldanud, vaid teatas 17.04.2014 vanglale, et kuna puuduste kõrvaldamise kiri oli saadetud pärast kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaega, on kahjunõude lahendamine võimalik üksnes kohtus. Kaebaja esitas 13.05.2014 vanglale uue, eelmisega samasisulise kahjunõude, mida ei olnud kaebaja poolt 17.07.2014 halduskohtusse pöördumise ajaks veel lahendatud. Kuna kaebaja pöördus kohtusse, lõpetas Tallinna Vangla kaebaja 13.05.2014 kahjunõude menetluse. Seega on kohus pädev kontrollima, kas kaebaja rikkus kohtueelselt kahjunõude esitamisel RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ning kas selle ületamiseks puudusid mõjuvad põhjused. Tähtaja rikkumise korral ei ole kaebaja nõuetekohaselt läbinud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning arvestades, et halduskohus oli kaebuse 25.09.2014 määrusega menetlusse võtnud, oleks kahjunõude esitamise tähtaega ületanud osas tulnud kaebus jätta halduskohtukohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja 151 lg 1 p 1 kohaselt läbi vaatamata.

8. Riigikohus on 06.03.2014 otsuses asjas 3-3-1-93-13 leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv haldustoiming. Kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Nimetatud põhimõtet kordas Riigikohus 15.06.2015 määruses nr 3-3-1-20-15.

Lisaks rõhutas Riigikohus eelviidatud lahendis, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane hüvitamisnõude esitamise tähtaeg on seotud kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisega, mitte aga kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju ja selle tekitaja saab isikule teatavaks üldjuhul kahju tekkimise hetkel. Antud juhul on küsimus selles, millist ajavahemikku tuleb vaadelda jätkuva toiminguna. Halduskohus leidis, et taotlus on mittetähtaegne perioodi 29.10.2007-28.01.2011 osas.

Kaebaja viibis sel ajal Tallinna Vanglas järgmiselt: 29.10.2007-26.11.2007 (kamber nr 219), 27.11.2007-03.01.2008 (kamber nr 208), 05.03.2008-09.02.2009 (kamber nr 208), 09.02.2009-17.02.2009 (kamber nr 355), 01.05.2010-21.05.2010 (kamber nr 224), 21.05.2010-24.05.2010 (kamber nr 227) ning 24.05.2010-14.03.2011 (kamber nr 224). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige viimast perioodi osadeks jagada, leides, et kaebaja ei saa nimetatud perioodil kambris nr 224 viibimise eest nõuda mittevaralist kahju, mis tekitati enne 29.01.2011. Samuti ei ole põhjendatud eraldi vaadelda perioode alates 01.05.2010, mil kaebaja viibis katkematult Tallinna Vangla kambrites, mis tema hinnangul ei olnud nõuetekohased.

Eelviidatud Riigikohtu lahendeid silmas pidades, tuleb kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 28.07.2011, mil lõppes järjekordne periood kambrites nr 244 ja 233. Käesoleval juhul puuduvad need erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestvusega. Seega saab lõplik kahju selguda alles pärast kambrist vabastamist. Kaebaja ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 18.02.2009-30.04.2010 eest.

Nimetatud ajavahemikul viibis kaebaja kambris nr 45, mis asus avatud tsoonis ning kus oli liikumisvõimalus alates äratusest kuni öörahuni. Ringkonnakohtu hinnangul katkestab see enam kui aasta pikkune ajavahemik toimingu – ebapiisava kambripinna tagamine – jätkuvuse.

3-14-51507 5(5) Seega tuleb kahju hüvitamise nõude vanglale esitamine lugeda tähtaegseks ja kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks alates 01.05.2010.

9. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole kaebaja tuginenud ainuüksi mittenõuetekohasele kambripinnale, vaid on viidanud ka muudele probleemidele vangla olmetingimustes: halb ventilatsioon, rõskus, vähene valgus, halvad hügieenitingimused, sooja vee mittetagamine, piirangud spordisaali külastamisel ja kehakultuuriga tegelemisel, ulatuslikud ja põhjendamatud piirangud isiklike esemete omamisele ja kasutamisele, jalutusbokside vähesed mõõtmed ja jalutusboksis mängitav valju muusika. Taotlusest ei selgu, kas eelkirjeldatud puudusi vaatleb kaebaja kumulatiivselt kambripinna vähesusega või on tegemist iseseisvate nõude alustega. Kuna kahjuarvestus on kaebajal ühine, tuleb jaatada esimest varianti. Seega peab halduskohus eelnimetatud etteheiteid hindama samuti üksnes ajavahemike 01.05.2010-28.07.2011 ja 11.02.2012-20.02.2012 osas.

10. Eelnevat silmas pidades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Kuna halduskohus lahendas ebaõigesti kohtueelses menetluses esitatud kahjunõude tähtaja ennistamise küsimust, tuleb 24.11.2014 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada ning tähtaega ületavas osas jätta kaebus läbi vaatamata. Tähtaeg on ületatud perioodi 29.10.2007- 30.04.2010 osas.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets