1-15-3421/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-3421 1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2015, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-3421 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Andres Parmas ja Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 27. mai 2015 otsus lühimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatav (ik XXX, viibib Tallinna Z.B

Vanglas), määruskaebus menetluskulude väljamõistmise peale

RESOLUTSIOON

Jätta Z.B määruskaebus Harju Maakohtu 27. mai 2015 otsuse peale

menetluskulude väljamõistmise osas kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, kui isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27.05.2015 otsusega tunnistati Z.B lühimenetluses süüdi KarS § 424 järgi

ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel

1 aastani. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 11.11.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - tegemata 19 tundi üldkasuliku tööd võrra, so 9 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti Z.B-le vangistus 1 aasta ja 9 päeva. KarS § 68 lg 1 kohaselt loeti eelvangistus karistusaja hulka ja karistuseaja alguseks loeti 29.03.2015. Sama kohtuotsusega mõisteti Z.B-lt välja menetluskuludena kaitsjatasu 144 eurot ja sundraha 585 eurot. Kohus määras, et menetluskulud kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

2. Harju Maakohtu 27.05.2015 otsuse peale esitas Z.B määruskaebuse, milles taotleb temalt

väljamõistetud menetluskulude osalist või täielikku riigi kanda jätmist, kuna vangistusega

seonduvalt on ta kaotanud oma töö ning sel põhjusel puuduvad tal igasugused võimalused

1-15-3421 2

menetluskulude hüvitamiseks. Samuti on tal tasumata varasemad võlgnevused. Vangla poolt pakutava tööga ei ole võimalik seda hüvitada, kuna tunni indeks on 0,63 senti.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel KrMS 11. või 12. peatüki

sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. KrMS § 326 lg 3 (11. ptk) teine lause lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 kehtib KrMS § 326 lg-s 3 ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse üle otsustamisel.

4. Esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustab Z.B maakohtu otsust temalt menetluskulude väljamõistmise osas.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud määruskaebusega, leiab

üksmeelselt, et see määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest

tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust

esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebusel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega. Maakohus on juba märkinud, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuuluvad menetluskulud hüvitamisele

süüdimõistetu poolt. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega võimaldab nimetatud säte kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt

riigi kanda või võimadada nende tasumist pikema aja vältel, kuid ei näe ette võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda, nagu seda süüdistatav on esitatud määruskaebuses taotlenud. Mis puudutab võimalikke menetluskulude vähendamist seoses vangistusega, siis sellega seonduvalt

tuleb märkida, et kehtiv ja asjakohane kohtupraktika on kestvalt seisukohal, et kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt RKKKm nr

3-1-1-105-12 p 7). Antud juhul ei ole süüdistatav mistahes asjakohaseid tõendeid esitanud ega taotlenud ka vastava teabe väljanõudmist. Seega on isiku võimetus seoses varatusega tasuda

menetluskulusid tõendamata ning kohtul puudub objektiivne võimalus jaatada isiku võimetust

menetluskulusid mitte tasuda seoses varatusega ning vähendada või kaaluda menetluskulude vähendamist seoses süüdistatava varatusega. Osutatada tuleb ka vangistusseaduse §-le 37, mille

kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid

võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb

lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega sõltumata sissetuleku võimalikust

1-15-3421 3

vähesusest kinnipidamisasutuses on võimalik süüdistataval vangistuse tingimustes menetluskulusid tasuda ning nagu nähtub maakohtu otsusest, on maakohus arvestanud asjaoluga, et süüdistatavale mõistetakse reaalne vangistus ning seda silmas pidades on talle võimaldatud menetluskulude hüvitamist 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Seega, kuna selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise väljamõistetud menetluskulude osas pole Z.B esitanud ja kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt ei tuvastanud ka ringkonnakohus selliste asjaolude esinemist, siis tuleb Harju Maakohtu 27.05.2015 otsus jätta muutmata ja tühistamata.

5. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

Julia Katškovskaja

Andres Parmas

Sten Lind

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/