3-13-658/102 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-13-658

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2015.a, Tallinn Haldusasja number 3-13-658 Haldusasi T.L. ja P.T.i kaebus siseministri kohustamiseks andma neile piirivalveleitnandi teenistusastmed ning A.A.i, T.L., A.L., M.M.i, J.M.i, A.M.i, M.O., A.R., K.S.i, I.S., P.T.i kaebus siseministri 30.01.2014.a käskkirja nr 1-3/11 osalise õigusvastasuse kindlakstegemiseks, Siseministeeriumi ja Politseija Piirivalveameti poolt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ning kaebajate õiguste taastamiseks Asja läbivaatamine 19.06.2015.a Menetlusosalised Kaebajad A.A., T.L., A.L., M.M., J.M., A.M., M.O., A.R., K.S., I.S., P.T.; esindajad advokaadid Jaana Nõgisto ja Kristel Tuul Vastustajad - Siseministeerium, esindajad Svetlana Meister ja Monika Silvet; Politseija Piirivalveamet, esindaja Aare Hõbe ja Sandra Litvinenko RESOLUTSIOON Jätta A.A.i, T.L., A.L., M.M.i, J.M.i, A.M.i, M.O., A.R., K.S.i, I.S., P.T.i kaebused rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Piirivalveametnikud A.A., T.L., A.L., M.M., J.M., A.M., M.O., A.R., K.S., I.S. ja P.T. alustasid 2006.a septembris õpinguid Sisekaitseakadeemia (SKA) piirivalvekolledžis piirivalvealase rakendus-kõrghariduse omandamiseks ning täitsid piirivalveteenistuse rakenduskõrghariduse õppekava ja neile väljastati vastavad diplomid 17.06.2010.a v.a P.T., kes täitis piirivalveteenistuse rakenduskõrghariduse õppekava ja sai vastava diplomi 16.06.2011.a (kd II, tl 39-40; kd III, tl 6-7, 19).

2

Siseministri 20.02.2013.a käskkirjaga nr 3-1/44p „Teenistusastmete ülendamine“ anti A.A.ile (p 3.1), J.M.ile (p 3.18), A.M.ile (p 3.7), M.O.le (p 3.26), A.R.le (p 3.9) ja K.S.ile (p 3.20) alates 24.02.2013.a piirivalveleitnandi teenistusaste ning T.L.le (p 3.31), M.M.ile (p 3.25), I.S.le (p 3.16) ja P.T.ile (p 3.27) piirivalvevanemkomissari teenistusaste (kd III, tl 34-36). Siseministri 18.02.2014.a käskkirjaga nr 3-1/21p „Teenistusastmete ülendamine“ anti M.M.ile (p 3.4) ja I.S.le (p 3.3) alates 24.02.2014.a piirivalveleitnandi teenistusaste (kd V, tl 54-63). Siseministri 16.02.2015.a käskkirjaga nr 3-1/21p „Teenistusastmete ülendamine“ anti P.T.ile (p 1.249) alates 24.02.2015.a piirivalveleitnandi teenistusaste (kd V, tl 44-53).

2. T.L., M.M., I.S. ja P.T. esitasid 22.03.2013.a Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 20.03.2013.a käskkirja nr 3-1/44p „Teenistusastmete ülendamine“ tühistamiseks p-de 3.16, 3.25, 3.27 ja 3.31 osas ning siseministri kohustamiseks andma neile leitnandi teenistusastmed (kd I, tl 4).

Kohus võttis 19.04.2013.a kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks siseministri (kd I tl 104- 105). 12.05.2014.a jättis kohus kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (kd I tl 159-161). Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2014.a määrusega tühistati kohtumäärus T.L. ja P.T.i kohustamiskaebusi puudutavas osas ja saadeti Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks (kd II tl 8-11). 19.02.2015.a lõpetas Tallinna Halduskohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel (kd II tl 55-58). Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2015.a määrusega kohtumäärus tühistati (kd II tl 93-97).

3. A.A., T.L., A.L., M.M., J.M., A.M., M.O., A.R., K.S., I.S. ja P.T. esitasid 18.06.2013.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles arvestades 08.10.2013.a esitatud kaebuse täpsustust (kd III, tl 108- 110), esitatakse järgmised nõuded: 1) tuvastada politseija piirivalveseaduse (PPVS) vastuolu põhiseadusega (PS) osas, milles see ei sätesta vastava kõrghariduse omandanud ametnikele politseileitnandi teenistusaste omistamise regulatsiooni; 2) tühistada siseministri 30.05.2013.a käskkiri nr 1-3/61 „Politseija Piirivalveameti palgajuhend“ osas, millega kehtestati palgaastmed ja ametikoha põhigrupp põhitöödele nr 148 ja 168; 3) mõista solidaarselt siseministrilt ja Politseija Piirivalveametilt (PPA) välja P.T.il perioodil 17.06.2010.a kuni kaebuse esitamiseni saamata jäänud palgaastme ja teenistusastme tasud 2709,32 eurot; T.L.l perioodil 17.06.2010.a kuni kaebuse esitamiseni saamata jäänud palgaastme ja teenistusastme tasud 4573,20 eurot; I.S.l 17.06.2010.a kuni kaebuse esitamiseni saamata jäänud palgaastme ja teenistusastme tasud 3152,92 eurot; M.M.il perioodil 17.06.2010.a kuni kaebuse esitamiseni saamata jäänud teenistusastme tasud ning perioodil 17.06.2010.a kuni 01.03.2013.a saamata jäänud palgaastme tasud kokku 6126,88 eurot; 4) mõista siseministrilt välja K.S.il perioodil 17.06.2010.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 2522,92 eurot; J.M.il perioodil 17.06.2010.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 2607,52 eurot; A.L.l perioodil 17.06.2010.a kuni 06.03.2011.a saamata jäänud teenistusastme tasud 920,32 eurot; A.R.l perioodil 17.06.2013.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 3451,20 eurot; M.O.l perioodil 17.06.2010.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 2522,92 eurot; A.A.il perioodil 17.06.2010.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 2522,92 eurot; A.M.il 17.06.2010.a kuni 24.02.2013.a saamata jäänud teenistusastme tasud 2522,92 eurot; 5) taastada kaebajate õigused, kohustades siseministrit ja PPA-d lähtuma teenistusastmete vanuse ning õigusaktides sätestatud sotsiaalsete tagatiste rakendamisel arvestusest, nagu oleks kaebajatele politseileitnandi teenistusaste omistatud 17.06.2010.a.

3

Kohus tagastas 01.11.2013.a kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel järgmiste nõuete osas: 1) tühistada siseministri 30.05.2013.a käskkiri nr 1-3/61 „Politseija Piirivalveameti palgajuhend“ osas, millega kehtestati palgaastmed ja ametikoha põhigrupp põhitöödele nr 148 ja168; 2) taastada kaebajate õigused, kohustades siseministrit ja PPA-t lähtuma teenistusastmete vanuse ning õigusaktides sätestatud sotsiaalsete tagatiste rakendamisel arvestusest, nagu kaebajatele oleks politseileitnandi teenistusaste omistatud 17.06.2010.a; 3) hüvitada siseministri tegevusetusega oma valitsemisalas PS-e järgimise tagamisel ning PPA peadirektori 31.01.2012.a käskkirjaga nr 1.1-2/21 ja 25.01.2013.a käskkirjaga nr 1.1-1/29 osas, millega kehtestati palgaastmed ja ametikohad põhigrupp põhitöödele nr 148 ja 168, tekitatud varaline kahju (kd III tl 111-116). Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2013.a määrusega kohtumäärus tühistati (kd III tl 134-137). Kohus võttis 14.04.2014.a kaebuse menetlusse ja määras vastustajateks Siseministeeriumi ja PPA (kd III tl 142-144).

Kaebajad täiendasid 11.08.2014.a kaebust nõudega tuvastada siseministri 30.01.2014.a käskkirja nr 1-3/11 „Politseija Piirivalveameti palgajuhend“ õigusvastasus - osas, milles see näeb ette põhitööde nr 148 ja 168 ametikoha põhigrupiks „vanemspetsialist“ ja palgaastmeks „4“ ning muutsid siseministri 30.05.2013.a käskkirja nr 1-3/61 „Politseija Piirivalveameti palgajuhend“ suhtes esitatud tühistamisnõude tuvastamisnõudeks (kd IV tl 3, 6p). Kohus võttis 22.10.2014.a kaebuse täienduse vastu (kd IV tl 11-15).

4. Kohus liitis 12.05.2015.a kaebused ühte menetlusse (kd V tl 1-2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebuste põhjendused.

5.1 Kohustamiskaebus. Kaebajate õpingute alguses kehtinud kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) § 31 lg 5 p 5 sätestas, et pärast vastava sõjalise väljaõppe saamist ja hariduse omandamist antakse teenistujale kaadriohvitseri auaste – nooremleitnant. Seega ei sõltunud auastme andmine KVTS-e tähenduses ametikohast, staažist ja põhiväeliigist, vaid üksnes vastava sõjavälise väljaõppe saamisest ja kõrghariduse omandamisest. Samasugusest loogikast lähtus ka 01.07.2007.a jõustunud piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) asjakohane regulatsioon. Seega tekkis kaebajatel KVTS-e ja hiljem PVTS-e imperatiivse regulatsiooni alusel õiguspärane ootus pärast kõrghariduse omandamist leitnandi teenistusastme saamisele. Uskudes regulatsiooni kehtima jäämist kandsid kaebajad riigieelarvevälisel õppekohal õppides õppemaksu tasumise näol ka märkimisväärseid kulutusi (u 80 000 kuni 85 000 krooni). Kaebajad tegid sealjuures olulisi pingutusi ja muudatusi oma senises elukorralduses, et lisaks täiskohaga tööülesannete täitmisele omandada kõrgharidus. Seega olid kaebajad asunud vastavat subjektiivset õigust juba realiseerima. Kaebajate hinnangul on PPVS osas, milles see ei sätesta KVTS-e ja PVTS-e kehtivuse ajal õpinguid alustanud ning vastava kõrghariduse omandanud teenistujatele leitnandi teenistusastme andmise kohustust, vastuolus PS-ga, sest rikub PS-st tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet.

5.2 Hüvitamisja heastamiskaebuse esemeks olev vastustajate õigusvastane tegevus ja tegevusetus. PPA 2012.a käskkirja õigusvastasus on tingitud koostoimest põhiseadusvastase PPVS-e regulatsiooniga osas, milles see ei sätesta kaebajatele leitnandi teenistusastme andmist pärast kõrghariduse omandamist. PPA 2012.a käskkirjaga hinnati kaebajate P.T.’i, I.S. ning T.L. ametikohad „vanemspetsialisti“ põhigruppi kuuluvaks, mis välistas nende leitnandiks ülendamise, kuna leitnandi teenistusastmele vastav ametikoht eeldab PPVS § 49 lg 3 p 3 kohaselt vähemalt ametikoha põhigruppi „juhtivspetsialist“, samas kui „vanemspetsialist“ vastab PPVS § 49 lg 2 pst 5 nähtuvalt maksimaalselt vaid vanemkomissari teenistusastmele. Seejuures on tähelepanuväärne, et P.T.’il, T.L.’l ja I.S.’l olid kuni 01.01.2013.a politseileitnandi

4

teenistusastmele vastavad ametikohad tegelikult olemas, kuid PPA 2012.a käskkirjaga, mida rakendati tagasiulatuvalt alates 01.01.2012.a, hinnati need leitnandi teenistusastmele mittevastavaks. Põhiseadusega kooskõlas olnuks aga olukord, kus kaebajatele oleks arvates kõrgkooli lõpetamisest, s.o 17.06.2010.a omistatud leitnandi teenistusaste. Sellisel juhul oleks olnud ka kaebajate ametikoha ümberhindamine madalamaks kui leitnandi teenistusastet eeldavaks ametikohaks PPVS § 1198 alusel keelatud. Eelkäsitletud põhjustel on õigusvastane ka PPA 2012.a käskkirjaga samasisuline PPA 2013.a käskkiri.

Siseministri 2014.a käskkirjaga tunnistati kehtetuks siseministri 2013.a käskkiri. Formaalselt uus siseministri käskkiri asendab 2013.a käskkirja aga vaid ulatuses, milles see endist käskkirja muudab. 2014.a käskkiri ei kõrvaldanud kaebajate õiguste riivet, kuivõrd käskkiri on osas, milles see kehtestab põhitööde nr 148 ja 168 ametikoha põhigrupiks „vanemspetsialist“ ja palgaastmeks „4“, samasisuline 2013.a õigusvastase käskkirjaga ja rikub seega kaebajate õigusi.

Siseministri viivitus K.S.’ile, J.M.’ile, M.O.’le, A.R.’ile, A.M.’ile, A.A.’ile leitnandi teenistusastme ülendamisel ning tegevusetus oma valitsemisalas PS-e järgmise tagamisel. Kehtiv PPVS sätestab alates 01.01.2012.a võimaluse politseiametniku teenistusastme ülendamiseks rohkem kui ühe teenistusastme võrra korraga PPVS § 56 lg 4 ja § 53 lg 5 alusel. Järelikult oli arvates 01.01.2012.a siseministril võimalus ülendada kaebajate teenistusastet leitnandi teenistusastmeni. K.S.’i, J.M.’i, M.O.’, A.R.’i, A.M.’i ja A.A.’i teenistusaste ülendati leitnandi teenistusastmeks aga alles siseministri 20.02.2013.a käskkirjaga, s.o ligi aasta ja kolm kuud hiljem PPVS-e vastava muudatuse jõustumisest. Siseministri käskkirjaga 20.02.2013.a keelduti I.S.’le, M.M.’ile, P.T.’ile ja T.L.’le leitnandi teenistusastet andmast ning omistati piirivalvevanemkomissari teenistusastmed, kuivõrd neil puudusid leitnandi teenistusastmele vastavad ametikohad. Samas olid kuni ametikohtade ümberhindamiseni PPA 2012.a käskkirjaga I. S.’l P.T.’il ja T.L.’l leitnandi teenistusastmele vastavad ametikohad olemas. Võttes arvesse PPVS-e vastuolu PS-ga osas, milles see ei sätesta KVTS-e ja PVTS-e kehtivuse ajal õpinguid alustanud ning vastava kõrghariduse omandanud teenistujatele leitnandi teenistusastme andmise kohustust, on siseminister õigusvastaselt viivitanud ja olnud tegevusetu. Siseminister pidanuks kaebajate teenistusastet ülendama vahetult pärast PPVS-e jõustumist, kuna tema kaalutlusõigus oli redutseerunud nullini.

5.3 Kahju hüvitamine. Kaebajate õigusi on seega rikutud koostoimes põhiseadusvastase PPVS-ga (osas, milles see ei sätesta vastava kõrghariduse omandanud ametnikele politseileitnandi teenistusastme omistamise regulatsiooni), siseministri tegevusetuse, viivituse (M.M.’i osas ka PPA õigusvastase tegevusetuse) ning PPA ja siseministri õigusvastaste käskkirjadega. Nimetatud rikkumiste koosmõju tagajärjel on kaebajatel tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol. Sellest tulenevalt nõuavad kaebajad siseministrilt ja PPA-lt solidaarselt kahju hüvitamist.

5.4 Heastamine. Kaebajad rõhutavad, et kahju hüvitamine pelgalt rahas ei aseta neid olukorda, nagu nende õiguste rikkumist ei oleks aset leidnud, kuna kaebajad on nõudnud kahju hüvitamist üksnes osas, millises see on juba (kaebuse esitamise aja seisuga) tekkinud. Kaebajate õiguste täielikuks taastamiseks tuleb aga tagada ka õiguste rikkumise vältimine tulevikus kaebajate teenistusastme vanuste arvestamisel ja sotsiaalsete tagatiste rakendamisel, milleks on heastamiskaebus kohane õiguskaitsevahend. PPVS § 36 lg 2 sätestab, et teenistusastmele kehtestatakse nõutav teenistusaeg ehk teenistusastme vanus. Teenistusastme vanuse täitumisega on seotud kaebajate teenistusastmete ülendamine, kuna ülendamine on PPVS § 53 lg 3 kohaselt võimalik reeglina ainult siis, kui ametniku teenistusastme vanus on täitunud. Kui kaebajad oleksid saanud leitnandi teenistusastmed kõrghariduse omandamisel, oleks neil leitnandi teenistusastme vanus (3 aastat) juba täitunud ning võimalik oleks kaebajate teenistusastmete ülendamine. Lisaks sõltub politseiametniku teenistusastmest ja teenistusastmetasust tema pension. Liiatigi ei saa

5

välistada, et seadusandja kehtestab tulevikus sotsiaalseid garantiisid, hüvitisi jms, mis sõltuvad teenistusastmest.

6. Vastustajad leiavad, et kaebused tuleb jätta rahuldamata ja esitavad järgmised vastuväited:

6.1 Kaebajatel ei saanud SKA-s õppimise ajal teenistusalaseid suhteid reguleerivate seaduste alusel tekkida täiskindlat veendumust, et neile antakse viivitamatult pärast piirivalvekolledži lõpetamist nooremleitnandi auaste. Kõrghariduse omandamine on ohvitseriks saamise eeldus, kuid mitte ainus tingimus. Isikul peavad olema ka vastavad oskused, kogemused, isikuomadused ja ametikoht. Kaebajate subjektiivset õigust nõuda leitnandi teenistusastet pärast SKA piirivalvekolledži lõpetamist ei eksisteerinud ning sellest tulenevalt ei saanud neil tekkida ka vastavat õiguspärast ootust.

6.2 Piirivalveteenistuse reformimise vajadus pidi kaebajatele olema ettenähtav juba vähemalt 2006.a-l. 1995.a-l kirjutas Eesti alla assotsiatsioonilepingule Euroopa Liiduga (EL) ning esitas ametliku avalduse EL-ga liitumiseks. Eesti ühinemine EL-ga toimus üheksa aastat hiljem (2004.a). Samal ajal liitus Eesti ka Schengeni viisaruumiga. Vabariigi Valitsuse 27.03.2004.a korraldusega nr 212-k kinnitatud „Kaitsejõudude struktuuris ja arenguplaanis kuni aastani 2010“ ei nähtud Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjaväeliselt korraldatud üksustele enam ette riigi sõjalise kaitsega seonduvaid ülesandeid. 16.06.2004.a Riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustes ei nähtud piirivalvel enam Eesti sõjalise kaitsmise funktsiooni. 02.09.2004.a kiitis Vabariigi Valitsus heaks „Piirivalve prioriteetsed arengusuunad aastani 2007 (2008)“, milles tõdeti vajadust sätestada piirivalveteenistus PVTS-ga, mille rakendumisel ei loeta piirivalveteenistust kaitseväeteenistuse liigiks.

Seega pidid kaebajad juba 2006.a-l aru saama Schengeni viisaruumi rakendumisega kaasnevatest muudatuste mõjudest nende teenistusele, uute vastavate seaduste kehtestamise vajadusest ja piirivalvurite arvu vähendamise vajadusest. Pidi olema ette näha, et piirivalvurite suhtes kehtiv õiguslik raamistik, mis reguleerib muuhulgas ka piirivalvurite teenistusalaseid suhteid, ei saa jääda samaks. Mõnevõrra eksitav on kaebajate väide, nagu oleks õpperühm BK060 loodud eelkõige Schengeni viisaruumiga liitumisest tingituna. Juhul, kui see nii oleks olnud, oleks õpingute eest tasunud riik, konkreetsel juhul tasusid õppe eest kaebajad ise, mis viitab sellele, et õpingud olid vajalikud lähtudes eelkõige kaebajate endi soovist teha karjääri piirivalves.

Õigusaktid ei andnud kaebajatele subjektiivset õigust leitnandi teenistusastmele. KVTS-st, PVTS- st ega ka PPVS-st ei tulenenud imperatiivset kohustust anda kõrghariduse omandanule viivitamatult peale kõrghariduse omandamist (noorem)leitnandi auaste/teenistusaste ja sellele vastav ametikoht. Õiguspärane ootus ei saanud tekkida enne hariduse omandamist. Õppima asudes ei saa olla kaebajatel õiguspärast ootust sellele, et õpingute ajal kehtiv regulatsioon jääb püsima. PPVS jõustumisega kaebajate olukord ei halvenenud. Leitnandiks saamiseks on endiselt vajalik kõrgharidus. Ebaõige on ka väide nagu oleks kaebajad, võrreldes kaks aastat varem lõpetanud õppegrupiga, olnud oluliselt halvemas olukorras.

Kaebajate mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse ei kaalunud üles avalikku huvi ümberkorralduse järele. Kaalukas avalik huvi ümberkorralduste tegemiseks oli riigi ressursside otstarbekam ja säästlikum kasutamine, sh ametite tegevuse tarbetu dubleerimise vältimine, töö optimeerimine; politseija piirivalveametnike karjäärisüsteemi ühtlustamine; võrdne kohtlemine; õigusselgus; sisejulgeolekuasutuste sujuv üleminek ühistele tööja teenistusregulatsioonidele; tugifunktsioonide suutlikkuse tugevdamine ja tsentraliseerimine. Kaebajad nõuavad endale eeliseid teiste politseiametnike ees. Teenistuste ühendamise eesmärk oli kohelda politseiteenistuse ja piirivalveteenistuse erialade lõpetajaid sarnaselt. Ühtses karjäärisüsteemis viidi piirivalve auastmed ja politseiametnike ametinimetused vastavusse ühtsete teenistusastmetega.

6

6.3 PPA palgajuhendid on õiguspärased. Hindamise käigus ei hinnatud mitte kaebajate ametikohta vaid kõiki PPA töid ning neid töid võrreldi omavahel. Hinnati töid, mitte ametnikke, kes vastavat tööd teevad. Selle hindamise käigus jaotusid tööd erinevatesse põhigruppidesse. Hindamisel ei võetud arvesse seda, milline konkreetne isik üht või teist ametikohta hindamise ajal täitis. Hindamise eesmärgiks oli määratleda ametikohtade tööülesanded ja olulisus tööandja jaoks. PPA 15.12.2011.a käskkiri nr 446 ja PPA palgajuhendid ei saa eraldiseisvalt kaebajate õigusi rikkuda.

6.4 Kaebajatel puudub õigus nõuda väidetavalt saamata jäänud teenistusastme tasu hüvitamist. Kõikide kaebajate palgad sisaldasid palga säilitamise diferentsi (lisatasu, mida maksti peale PPA moodustamist selleks, et säilitada senine palk). Teenistusastme tõus ei oleks endaga vältimatult kaasa toonud palgatõusu, kuna tegelik palgatõus kaasnes praktikas üldjuhul kõrgemale ametikohale asumisega, mitte aga ülendamisega. Teenistusastme tasu suurendamisel vähendati selle võrra diferentsi osa.

6.5 Vastustajad käitusid õiguspäraselt, mistõttu neil puudub kohustus kahju hüvitamiseks. Riigivastuse seadus § 13 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kuna vastustajad on teinud kõik endast oleneva, et kaebajatele vastu tulla ja nende olukorda parandada, siis ei ole vastustajatel kohustust kahju hüvitada isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et kaebajad on tõesti kahju saanud.

6.6 Vastuväited heastamisnõudele. Kaebajate tulevikus tekkiv kahju on tõendamata ning nende nõuded on vaid hüpoteetilised. Esiteks ei saa kaebajad nõuda enda ülendamist, kuna ülendamise otsuse teeb olenevalt asjaoludest asutuse juht või siseminister. Vastavalt PPVS § 53 lg-le 3 võib politseiametniku teenistusastet ülendada, kui muuhulgas on täitunud teenistusastme vanus. Teenistusastme ülendamine ei ole seega kohustus. Kuna oluline on ka vastava ametikoha olemasolu, siis ei saa muude PPVS §-st 53 tulenevate tingimuste täitmisel kuidagi eeldada, et isiku teenistusastet iga kolme või nelja aasta järel kindlasti ülendatakse.

PPVS § 100 lg 1 sätestab, et politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks olevaks ametipalgaks on tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või diferentseeritud palgamäär või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim palgamäär või diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja tema viimasele teenistusastmele vastav teenistusastmetasu. Seega ei oma kaebajate praegune palk mingisugust tähtsust neile tulevikus pensioni määramisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.

7.1 Kaebajad leiavad, et PPVS ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna ei sätesta neile (kui KVTS-e ja PVTS-e kehtivuse ajal õpinguid alustanud ning vastava kõrghariduse omandanud isikutele) politseileitnandi teenistusastme andmise kohustust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isegi juhul, kui usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid on riivatud, ei pruugi selline riive olla ebaproportsionaalne, arvestades sätte eesmärki ja sättega põhjustatud riive mõõdukust (vt RKPJKo nr 3-4-1-13-09, p 39). Asjas puudub vaidlus, et kaebajad alustasid 2006.a septembris SKA-s õpinguid piirivalvealase rakenduskõrghariduse omandamiseks ning täitsid vastava õppekava ja said diplomid 17.06.2010.a, v.a P.T., kes täitis vastava õppekava ja sai diplomi 16.06.2011.a. Seega tuleb välja selgitada: 1) kas kaebajate õpingute alustamise ja

7

õpingute ajal kehtinud KVTS-st ja PVTS-st tulenes kaebajatele subjektiivne õigus piirivalvealase kõrghariduse omandamisel ohvitseri auastme saamisele; 2) kas regulatsioon on 01.01.2010.a muutunud neile ebasoodsas suunas; 3) ebasoodsa muudatuse vastavus proportsio-naalsuse põhimõttele.

7.2 Vastustajad leiavad ekslikult, et KVTS-st ja PVTS-st ei tulenenud kohustust anda erialase kõrghariduse omandanule ohvitseri auaste. Nimelt sätestas nii KVTS (§ 31 lg 5 p 5) kui ka kuni 31.12.2009.a kehtinud PVTS (§ 18 lg 3 p 1) imperatiivselt, et „auaste antakse“ pärast vastava hariduse omandamist. Seega tuli pärast vastava hariduse omandamist ohvitseri auaste anda. Puudub vaidlus, et „vajalikule tasemele vastava piirivalvehariduse“ (PVTS § 18 lg 3) all tuleb mõista piirivalvealase kõrghariduse omandamist. See nähtub siseministri 13.06.2007.a määruse nr 37 „Piirivalveametnike ametikohtadele vastavad kvalifikatsiooniastmed“ § 2 lg 1 p-st 7, mille kohaselt eeldas piirivalveleitnandi auastmega ametikoht kutsekvalifikatsiooni „Piirivalveametnik IV“ olemasolu, mille kutseeksami sooritamine toimus piirivalvealase kõrghariduse õppekava täitmise käigus.

Kohus ei nõustu vastustajatega ka selles, et PPVS jõustumisega kaebajate olukord ei halvenenud. PVTS ja 01.01.2010.a jõustunud PPVS regulatsioonide võrdlusest nähtub, et seadus on muutunud kaebajatele ebasoodsas suunas. Nimelt kui PVTS kehtivuse ajal oleks õpingute lõpetamisel tulnud kaebajatele anda ohvitseri auaste, siis uues seaduses (PPVS) kaebajate kõrghariduse omandamise ajal võrreldavat regulatsiooni ei olnud. Lisaks kõrgema teenistusastmega kaasnevale ametiaule võib kaebajate õigusliku seisundi halvenemine puudutada ka sissetulekut, kuna PPVS §-st 70 tulenevalt on politseiametniku palk seatud sõltuvusse tema teenistusastmest.

7.3 Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kaebajatega, et nende õiguspärast ootust on riivatud. Järgnevalt tuleb seega välja selgitada, kas kaebajate suhtes toimunud ebasoodsat muutust õigustavad ülekaalukad avalikud huvid. Vastustajate väitel seisnes kaalukas avalik huvi ümberkorralduste tegemiseks: 1) riigi ressursside otstarbekamas ja säästlikumas kasutamises, sh ametite tegevuse tarbetu dubleerimise vältimises ja töö optimeerimises; 2) politseija piirivalveametnike karjäärisüsteemi ühtlustamises; 3) politseija piirivalveametnike võrdses kohtlemises; 4) õigusselguses; 5) sisejulgeolekuasutuste sujuvas üleminekus ühistele tööja teenistusregulatsioonidele; 6) tugifunktsioonide suutlikkuse tugevdamises ja tsentraliseerimises (kd V, tl 22p).

7.4 Kohtu hinnangul on muuhulgas ka politsei tegevuse kaasajastamise eesmärgil (vt PPVS seletuskiri, lk 4; http://www.riigikogu.ee) toimunud kolme ameti ja teiste keskasutuste baasil 01.01.2010.a uue ühendasutuse - PPA - loomisega kaasnenud politseija piirivalveametnike karjäärisüsteemi ühtlustamise ning ühisele teenistusregulatsioonile sujuva ülemineku vajaduses (vt PPVS seletuskiri, lk 13) seisnev avalik huvi ka eraldivõetuna selgelt kaalukam kaebajate ootusest õpingutele vahetult järgnevale kõrgemale ametiaule ja suuremale sissetulekule, arvestades seejuures ka õpinguteks tehtud kulutusi ja muutusi elukorralduses. Kohus märgib, et vastustajate selgituste kohaselt poleks teenistusastme tõus endaga vältimatult kaasa toonud sissetuleku kasvu, kuna praktikas kaasnes tegelik palgatõus üldjuhul kõrgemale ametikohale asumisega (kd V, tl 23p). Kohus arvestab ka asjaoluga, et piirivalvurite grupile erineva üleminekuregulatsiooni loomine oleks tekitanud politsei ja piirivalve õppesuuna lõpetajate ebavõrdse kohtlemise, kuna esimesed oleksid teenistusse asudes saanud vanemkonstaabli, teised aga neli teenistusastet kõrgema - politseileitnandi - teenistusastme. Vastustajate väitel põhjustanuks selline ebavõrdne kohtlemine pingeid ja rikkunud töörahu, sest sellisel juhul tulnuks sama haridustasemega politseiametnikel töötada vähemalt üheksa aastat, et jõuda samale tasemele, mis oleks piirivalveametnikel olnud kohe peale õpingute lõpetamist (kd V, tl 22p). Eeltoodud põhjustel asub kohus seisukohale, et avalik huvi ümberkorralduste järele kaalus üle kaebajate mõistliku ootuse õiguskorra püsimisse, mistõttu kaebajate õiguspärase ootuse põhimõtet ei ole rikutud.

8

7.5 Kuna kaebajate õiguspärase ootuse põhimõtet ei ole rikutud, puudub alus kaebuste kõigi nõuete rahuldamiseks ning sellest tulenevalt ka vajadus menetlusosaliste muude väidete käsitlemiseks.

8. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustajad pole menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys