3-15-570/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-570

Otsuse kuupäev

30. juuni 2015

Kohtunik Eda Muts

Kohtuasi Rannar Vesi kaebus Politseija Piirivalveameti 05.02.2015. a otsuse nr 53/1/15 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja avaldus relvaloa vahetamiseks

Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja – Rannar Vesi Vastustaja – Politseija Piirivalveamet

Resolutsioon

1. Jätta Rannar Vesi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30.juuli 2015.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Rannar Vesi esitas 07. jaanuaril 2015 Politseija Piirivalveametile taotluse relvaloa vahetamiseks. 5. veebruari 2015 Politsei-ja Piirivalveameti otsusega nr 53/1/15 keelduti Rannar Vesile relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 7 alusel, kuna taotlejat oli väärteomenetluses karistatud relva ja laskemoona hoidmist reguleerivate nõuete rikkumise eest.

2. Rannar Vesi esitas 9. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti

5. veebruari 2015 otsuse nr 53/1/15 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja avaldus relvaloa vahetamiseks. Ühtlasi taotleb kaebaja relvaseaduse § 41 lg 9 koostoimes § 36 lg 1 p 7 põhiseadusvastaseks tunnistamist ning palub jätta nimetatud sätted asja läbivaatamisel kohaldamata.

3. Tartu Halduskohus võttis 10. märtsi 2015 määrusega kaebuse menetlusse ning 16. aprilli 2015 määrusega määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

Kaebaja seisukohad

4. Kaebaja on seisukohal, et RelvS § 41 lg 9 koostoimes § 36 lg 1 p 7 on vastuolus põhiseaduse §-ga 19, kuna see piirab põhjendamatult suures ulatuses isikute, sh kaebaja õigust vabale eneseteostusele.

5. Kaebaja on tegutsenud jahimehena ja omanud relvaluba peaaegu 15 aastat ning relvaloa pikendamisest ja uue relvaloa väljaandmisest keeldumine piirab kaebaja vaba eneseteostuse õigust, mille kohaselt on kaebajal õigus relvaga jahti pidada. Pärast PPA poolt tehtud otsust andis kaebaja relvad politseiprefektuurile üle ning tal puudub õiguslik vabadus relvaga jahil käimiseks.

6. Kaebaja möönab, et teiste isikute elu ja tervise kaitseks või avaliku korra või riigi julgeoleku tagamiseks võib piirata isikute põhiõigusi, sh ka isiku õigust vabale eneseteostusele. Samas peavad sellised piirangud olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad vajaliku eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja on seisukohal, et RelvS § 41 lg 9 ja § 36 lg 1 p 7 sätestatud piirang on intensiivne ning ebaproportsionaalne võimaliku ohuga võrreldes. Uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb ajaja rahakulu. Lisaks on kaebaja sunnitud võõrandama talle kuuluvad jahirelvad, mille müügihind kujuneb piiratud käibe tõttu tõenäoliselt ostuhinnast oluliselt madalamaks ning ei kata hiljem uue jahirelva soetamiseks vajalikke kulusid.

7. Kaebaja on vastutustundlikult kasutanud talle usaldatud õigust relvaga jahti pidada ning varasemalt pidanud kinni relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, kandmise, veo ja kasutamise nõuetest ning jahipidamise reeglitest. Käesoleval juhul on relva ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumine tingitud vaid asjaolude ebasoodsast kokkulangemisest. Kuigi relvakapp oli kontrolli päeval nõuetekohaselt kinnitamata, puudus kõrvalistel isikutel juurdepääs seal olevatele relvadele ja laskemoonale. Väärteomenetluse käigus tuvastatud puudused on kõrvaldatud. Oluline on ka asjaolu, et varasemalt on kaebaja eluviisi ja käitumist loetud relva soetamiseks ja omamiseks piisavalt turvaliseks. Kaebaja selgitab, et monteeris relvakapi seina küljest lahti, kuna korteris oli vaja mööblit, sh ka relvakappi ümber paigutada. Kuna mööbli ümberpaigutamine oli kontrolli hetkel pooleli, ei olnud ka relvakapp veel uude kohta paigutatud ega nõuetekohaselt kinnitatud. Lukustatud relvakapis olev padrunite seif ei olnud lukustatud, kuna selle võti oli kadunud. Relvakapi kinnitas kaebaja nõuetekohaselt 16. jaanuaril 2015 ehk samal päeval.

8. Kuna väärteomenetluses karistuse määramisel on juba antud hinnang kaebaja teole ja selle ohtlikkusele, siis relvaloa pikendamata jätmisega karistatakse kaebaja hinnangul teda sama teo eest teistkordselt ja oluliselt rangemalt, kuna ei võeta arvesse kaebaja isikut ja väärteo toimepanemise asjaolusid. Samuti on kaebaja relvaloa pikendamise taotlemisel põhjendamatult halvemas olukorras võrreldes relvaloa pikendamist taotlevate isikutega, kes on toime pannud mistahes kuriteo, mille eest karistatus ei ole kustunud, kuna nende taotluste menetlemisel on lubatud arvesse võtta nende isikut ning teo toimepanemise asjaolusid. Vastustaja seisukohad

9. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et PPA Lõuna prefektuuri 05.02.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ja kaebaja relvaloa vahetamise taotluse uuesti läbivaatamiseks puudub alus. Samuti pole põhjendatud kaebaja taotlus tuvastada RelvS § 41 lg 9 koostoimes RelvS § 36 lg1 p 7 vastuolu Põhiseaduse §-ga 19, sest vastustaja arvates mingit vastuolu põhiseaduse ja nimetatud relvaseaduse sätete vahel ei ole.

10. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, keda on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona hoidmist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest. Relvaloa saamisel võtab isik endale vabatahtlikult kohustuse järgida kõiki relvaseaduse nõudeid, muuhulgas ka tulirelvade ja nende laskemoona hoidmise osas. Kaebaja on nii relvaloa vahetamise kui ka väärteomenetluse käigus antud seletustes ning ka kaebuses ise tunnistanud, et monteeris olemasoleva relvakapi seina küljest lahti, sest korteris oli vaja mööblit ümber paigutada. Relvakapis asuva padrunilaeka lahtiolekut selgitas kaebaja sellega, et selle võti oli kadunud. Seega ei pidanud kaebaja teadlikult kinni relvaseaduse nõuetest tulirelvade ja laskemoona hoidmise kohta. Selle eest teda karistati väärteomenetluse korras ja rikkumise tagajärg – relvaloa vahetamisest (uue relvaloa väljastamisest) keeldumise otsus ei saanud tema jaoks olla ootamatu ja ebameeldiv üllatus.

11. Vastustaja on veendunud selles, et seadusandja on RelvS § 36 lg 1 punktis 7 tahtlikult välistanud relvaloa väljastamise isikutele, kellel on kehtiv väärteokaristus just relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist sätestavate nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Selline karistus näitab, et isik ei soovi või ei ole võimeline relva ja laskemoona nõuetekohaselt käitlema. Kuivõrd nii relvad kui ka laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mis vajavad kõrgendatud turvameetmete kohaldamist, võib nende eiramine kaasa tuua ohu teiste isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale ning sellisel juhul on piirang Põhiseaduse §-s 19 sätestatud isiku õigusele vabale eneseteostusele õigustatud ja põhjendatud, sest sellesama Põhiseaduse § 19 teise lause kohaselt peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

12. Vastustaja ei nõustu ka kaebajaga osas, nagu oleks relvaloa tähtaja lõppemisel relvade ja laskemoona realiseerimise puhul tegemist teistkordse karistusega sama rikkumise eest. Tulenevalt RelvS § 44 peab relvaloa kehtivuse lõppemisel relvaloa omaja hiljemalt loa kehtivuse viimasel päeval relvaloa ja vastava relva ning laskemoona üle andma politseile (lg 1) ja need kolme kuu jooksu võõrandama (lg 6). Selle nõude puhul ei ole tegemist mitte täiendava karistusega, vaid seadusandja poolt ettenähtud ennetava meetmega, millega välistatakse loata relva ja laskemoona hoidmine ja kasutamine.

13. Isegi kui vastustajal oleks olnud võimalik arvestada kaebaja isikut ja tema poolt toimepandud süüteo asjaolusid, oleks temale järjekordse relvaloa väljastamine olnud kaheldav just rikkumise asjaolusid arvestades. Vastustaja arvates oli tegemist mitte asjaolude ebasoodsa kokkulangemisega, nagu kaebaja kaebuses väidab, vaid lausa küünilise tulirelvade ja laskemoona hoidmise nõuete eiramisega olukorras, kus kaebaja ise oli varasemalt esitanud taotluse relvaloa vahetamiseks. Kuivõrd kaebaja puhul polnud tegemist esmakordse relvaloa vahetamisega, pidi ta väga hästi teadlik olema sellest, et sellise taotlusega kaasneb järelevalvemenetlus, mille käigus kontrollitakse muuhulgas ka taotleja poolt tulirelvade ja laskemoona hoidmise nõuete täitmist. Seega ei saanud selline kontrollimine olla talle ootamatu ning kaebaja poolt toodud rikkumiste põhjendused – mööbli ringipaigutamine ja ära kadunud laskemoonalaeka võti – on vastustaja arvates hoolimatus. Sellise käitumise tulemusena oli kaebaja loonud olukorra, kus kõrvalistele isikutele võisid suhteliselt kergelt kättesaadavaks osutuda nõuetekohaselt kinnitamata relvakapis asuvad relvad ja nendele sobiv relvakapis lahtiselt paiknev laskemoon. Kohtu seisukoht

14. Kaebaja Rannar Vesi on kohtus vaidlustanud Politsei-ja Piirivalveameti otsuse, millega keelduti talle väljastamast relvaluba. Relvaloa väljaandmise keeldumise aluseks on märgitud RelvS § 36 kg 1 p 7 ja § 41 lg 9.

15. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja nimele oli varasemalt väljastatud relvaluba nr RL0725124, mille kehtivusaeg lõppes 26.01.2015.a, mis andis kaebajale loa omada ja kanda üht sileraudset püssi ja üht vintraudset püssi jahipidamise eesmärgil.

7. jaanuaril 2015 esitas kaebaja Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurile taotluse varasemalt väljastatud relvaloa nr RL0725124 vahetamiseks relvaloa kehtivuse tähtaja lõppemise tõttu. 16. jaanuaril 2015 kontrolliti kaebaja relvade hoidmise tingimusi ning koostati väärteomenetluse käigus kiirmenetluse otsus nr 10220912832107, mille kohaselt hoidis kaebaja tulirelvi ja laskemoona relvakapis, mis ei olnud statsionaarselt kinnitatud põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge ning ei hoidnud padruneid relvadest eraldiolevas lukustatavas sahtlis. R.Vesile määrati kiirmenetluses RelvS § 891 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 60 eurot.

16. Relvaloa ja relvakandmisloa vahetamist reguleerib RelvS § 41. RelvS § 41 lg 1 kohaselt vahetatakse relvaluba selle omaja avalduse põhjal muuhulgas ka loa kehtivuse lõppemise korral. Kaebaja poolt oli relvaloa vahetamiseks esitatud nõuetekohane avaldus, selles vaidlust ei ole. Samas RelvS § 41 lg 9 sätestab, et relvaluba või relvakandmisluba väljastatakse, kui ei esine käesoleva seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavad asjaolud. Seega sätestab RelvS § 41 lg 9, et relvaluba ei väljastata, ehk antud juhul kehtivuse kaotanud relvaloa asemel ei anta uut relvaluba, kui esinevad RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavad asjaolud. Seega on tegemist viitelise õigusnormiga, kus relvaloa väljaandmist välistavaks aluseks on muuhulgas ka RelvS § 36 lg 1 p 7, mille järgi ei anta relvaluba isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. PPA Lõuna prefektuuri 05.02.2015 relvaloa väljastamisest keeldumise otsusega (tlk.5) keelduti relvaloa andmisest kaebajale ning kohustati R. Vesi viivitamatult andma üle tema valduses olevad püssid ja relvaluba nr RL0725124. Keeldumise aluseks oli asjaolu, et kaebajat oli väärteomenetluses karistatud relva ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumise tõttu RelvS § 891 lg 1 alusel rahatrahviga.

17. Vaidlust ei ole selles, et RelvS § 36 lg 1 p 7 ei anna vastustajale kaalutlusõigust. Selle sätte kohaselt ei saa anda isikule, kes on väärteokorras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest, relvaluba, antud juhul väljastada uut relvaluba. Kuna kaebaja omas karistust relva ja laskemoona hoidmist reguleerivate nõuete rikkumise eest, siis oli vastustajal võimalus vastu võtta ainult relvaloa väljaandmisest keelduv otsus. RelvS §

36 lg 1 p 7 ei anna otsuse tegijale õigust ega võimalust anda hinnangut taotleja isikule ja väärteo toimepanemise asjaoludele, vastustajal puudub siin kaalutulusõigus. Tegemist on koosmõjus imperatiivsete sätetega, mis ei sisalda ka varjatud kaalutlusvolitusi (RKHKo 3-3-1-23-06, p 13). Seega on vaidlustatud otsuse puhul tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga.

18. Kaebaja leiab, et RelvS § 41 lg 9 koostoimes § 36 lg 1 p 7 on vastuolus PS §-ga 19, kuna see piirab põhjendamatult suures ulatuses isikute, sh kaebaja õigust vabale eneseteostusele. Kuna vaidlustatud otsuse kohaselt peab kaebaja relvad ja laskemoona üle andma politseile ja lõppkokkuvõttes võõrandama, ei ole tal ka enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia. Seega piiravad käesolevas asjas vastustaja otsuse aluseks olnud seadusesätted oma koosmõjus kaebaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Edasi tuleb kontrollida, kas kaebaja õiguste riive on üle kasvanud kaebaja õiguste rikkumiseks. Põhiõigusi riivav õigusakt on põhiseaduspärane, kui see on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo 3-4-1-5-05 p 7).

19. Põhiseaduse riivet saab pidada õigustatuks siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11) ja seda mitte ainult õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja poolt (RKÜKo 3-4-1-7-01 p 21). Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

20. Kaebaja on möönnud, et teiste isikute elu ja tervise kaitseks või avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks võib piirata isikute põhiõigusi, sealhulgas õigust vabale eneseteostusele. Seega kaebaja tunnistab, et relvaloa mitteandmine on teatud juhtudel õigustatud ehk sobilik ja vajalik. Kohus leiab, et antud asjas tuvastatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et õiguste riive on sobiv, vajalik ja mõõdukas, ehk proportsionaalne. Riigikohus on asunud seisukohale, mille kohaselt piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav, kusjuures mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. (vt RKPJKo 3-4-1-1-99 p 13, RKPJKo 3-4-1-10-10 p 55).

21. Antud juhul ei ole kaebajale relvaloa andmisest keeldumise aluseks olnud mitte lihtsalt tema eelnev karistamine väärteomenetluses, vaid aluseks on olnud asjaolu, et kaebajat on karistatud väärteomenetluses just relva ja laskemoona hoidmist reguleerivate nõuete rikkumise eest. Relvade hoidmise nõuete rikkumine loob ohu relvade sattumiseks kõrvaliste isikute kätte. Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda, tekitab ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Seetõttu on relvade omandamiseks, käibeks ja järelevalveks kehtestatud ka konkreetsed eeskirjad ja nõuded. Relvaloa saamisel võttis kaebaja kohustuse järgida kõiki relvaseaduse nõudeid, sealhulgas ka tulirelva ja laskemoona hoidmise nõudeid. Asjaolud annavad tunnistust, et kaebaja on suhtunud nende nõuete täitmisse ja eeskirjade järgimisse hoolimatult. RelvS § 46 lg

3 sätestab, et tulirelva hoidmiseks peab olema hoiukoht, mis on selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud raudkapp (relvakapp). RelvS §

46 lg 6 nõuab, et padruneid, püssirohtu ja sütikuid hoitakse relvakapis relvadest eraldi lukustatavas osas või relvahoidlas. Kaebaja puhul oli mõlemaid nimetatud nõudeid rikutud – relvakapp ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud, samuti ei olnud laskemoona laegas lukustatud, kusjuures selle võti oli kadunud. Relvade hoidmist kontrolliti vastustaja poolt 16.01.2015. Kaebaja poolt 20.01.2015 antud seletuse järgi saabus ta Norrast koju 14.01.2015, relvakapp oli aga olnud seetõttu lahti, et naine oli mööblit ringi paigutanud. Seega saab järeldada, et relvakapp oli lahti ja relvade ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumine kestis pikemaajalisemalt ning see toimus ka ajavahemikul 14.01.2015 kuni 16.01.2015, ajal kui kaebaja oli ise juba kodus. Kuna nii relvad kui laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, siis vajavad need ka kõrgendatud turvameetmete kohaldamist ja nende pidevat järgimist ja täitmist.

22. Kohus jagab vastustaja veendumust, et seaduseandja on RelvS § 36 lg 1 p 7 tahtlikult välistanud relvaloa väljastamise isikutele, kellel on kehtiv väärteokaristus just relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist sätestatavate nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Riigikohus ei ole välistanud, et teatud kuritegude puhul on võimalik keelduda relvaloa kehtetuks tunnistamisest või relvaloa väljaandmisest ilma kaalutlusõiguseta. Seega on võimalik ka teatud väärtegude puhul relvaloa andmisest keeldumine ilma kaalutlusõiguseta.

Relva ja laskemoona hoidmise eeskirjade järgimine peab ära hoidma relvade või laskemoona sattumise kõrvaliste isikute kätte, see on ohtu ennetav abinõu. Kui relvad või laskemoon on kõrvaliste isikute kätte sattunud, siis on juba hilja otsida vabandusi miks ja millistel asjaoludel ettenähtud nõudeid rikuti.

23. Ekslik on kaebaja seisukoht, et relvaloa pikendamata jätmisega karistatakse teda teistkordselt sama rikkumise eest. Relvaloa andmata jätmine on mitte karistus, vaid tagajärg tulenevalt relvaseaduse rikkumisest. Ka on alusetu võrrelda omavahel kaebajat ja mistahes kuritegu toime pannud isikut. Antud juhul ei ole relvaloa pikendamisest keeldutud mistahes väärteo toimepandnud isikule, vaid konkreetselt relvakäitlemise eeskirju rikkunud isikule. Seega ei ole kaebaja poolt näidatud isikud võrreldavad.

24. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et väärteokorras relva ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest karistatud isikule relvaloa väljastamisest keeldumine ilma kaalutlusõiguseta on vajalik, sobiv ja mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks ning puudub alus RelvS § 41 lg 9 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 7 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Riive Põhiseaduse §-s 19 sätestatud isiku õigust vabale eneseteostusele on antud juhul proportsionaalne ja põhjendatud. Vaidlustatud Politseija Piirivalveameti 05.02.2015 otsus nr 53/1/15 on õiguspärane, ükski kaebaja poolt esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kuna kohus vaidlustatud otsust ei tühista, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus asja uueks läbivaatamiseks saatmiseks. Seega jääb R.Vesi kaebus rahuldamata.

25. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude välja mõistmiseks taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik