3-14-160/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30.06.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-160 Haldusasi Helmeniidu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX ja 18.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX ning 17.01.2014. a vaideotsus nr XXXXXXX tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.09.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Helmeniidu osaühingu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Helmeniidu OÜ Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Kaasatud haldusorgan - Põllumajandusministeerium RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. septembri 2014. a otsus muutmata. 2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.06.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Helmeniidu OÜ taotles mahepõllumajandusliku tootmise pindalatoetust 2010. ja 2011. a eest muuhulgas ka põllumassiivil nr XXXXXXX asuvate põldude nr 1 ja 3 eest. Toetuse taotlemisel deklareeris kaebaja nimetatud põllud põllumajandusministri 08.04.2010. a määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 44) § 2 lg 1 p 2 alusel kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaana. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras Helmeniidu OÜ-le mahepõllumajandusliku tootmise toetuse vaidlusaluste põldude eest. 2012. a spetsialiseerus Helmeniidu OÜ mahepõllumajanduslikule lihaveisekasvatusele ning 2012. ja 2013. a eest sai PRIA-lt nn pikaajalise rohumaa toetust. 15.11.2013. a otsusega nr XXXXXXX ja 18.11.2013. a otsusega nr XXXXXXX tunnistas PRIA kehtetuks mahepõllumajandusliku tootmise toetuse määramise otsused vaidlusaluste põldude eest põhjusel, et põldudel on heintaimi kasvatatud kauem, kui kahel järjestikusel aastal. Põldudel kasvanud heintaimi ei küntud haljasväetisena sisse 2012. a sügisel ega ka 2013. a kevadel. Samuti ei võetud põlde kasutusele muude põllukultuuride kasvatamiseks.

2. Helmeniidu OÜ esitas PRIA 15.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX ja 18.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX peale vaide, mille PRIA jättis 17.01.2014. a vaideotsusega nr XXXXXXX rahuldamata.

3. Helmeniidu OÜ esitas 19.02.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles PRIA 15.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX ja 18.11.2013. a otsuse nr XXXXXXX ning 17.01.2014. a vaideotsuse nr XXXXXXX tühistamist. Kaebuse kohaselt on kaebaja toetust taotledes 2010. ja 2011. a eest vaidlusalustele põldudele kui külvikorras olevatele lühiajalistele rohumaadele ja neid vastavalt majandades ning 2012. ja 2013. a pikaajalistele rohumaadele ja neid vastavalt majandades käitunud õiguspäraselt ning toetuse saamise nõuetele vastavalt. Määruses nr 44 ei sisaldu normi, mis tunnistaks õigusvastaseks varem lühiajalise rohumaana kasutusel olnud põllu pikaajaliseks rohumaaks muutmise ning näeks sellise tegevuse puhul ette sanktsioone. Kaebaja on seisukohal, et tema poolt 2012. a algul tehtud otsus spetsialiseeruda mahepõllumajanduslikule lihaveisekasvatusele ja sellele vastavalt tegevuse ümberkorraldamine ei ole vastuolus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse eesmärkidega. Kaebaja kasutas 2010. ja 2011. a põlde nr 1 ja 3 lühiajaliste rohumaadena, mistõttu ta ei saanud tulu, mida võinuks saada nimetatud põldudel teravilja või kartulit kasvatades, samas tegi täiendavaid kulutusi. Kaebajale ei antud kontrolli läbiviimisel võimalust esitada selgitusi ja vastuväiteid. Vastustaja ei ole erinevatel aastatel esitatud pindalatoetuse taotluste võrdlemisel pööranud tähelepanu põldude numeratsiooni ja pindalade muutumisele, mis seab kahtluse alla kontrolli läbiviimise metoodika. Pindalatoetuste taotluste võrdlemise teel ei ole PRIA-l võimalik kindlaks teha, et lühiajalist rohumaad ei ole 3. aastal üles küntud või sinna uuesti heintaimi külvatud, kuna pindalatoetuste taotlustel ei kajastu põldudel tehtud tööd.

4. Tartu Halduskohus jättis 23.09.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vastustaja on põhjendatult tagasiulatuvalt leidnud, et mahepõllumajandusliku tootmise toetuse toetusõiguslikkuse kriteeriumid põllumassiivil nr XXXXXXX asuvate põldude nr 1 ja 3 osas ei olnud 2010. ja 2011. a täidetud. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nn pikaajalise rohumaa ja nn lühiajalise rohumaa toetamisel on erinevad eesmärgid. Kuni kaheaastaste rohumaade toetamine põllukultuuride

3

grupis kõrgema toetuse määraga peab tagama ettevõtja konkurentsivõimelisuse olukorras, kus mullaviljakuse säilitamise vajaduse tõttu ei ole osa põllumaad konkreetsel aastal aktiivselt tootmiseks kasutatav. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 rohumaa kirjeldamiseks kasutatud tingimust, st määratlust „kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa“, tuleb mõista toetuskõlbulikkuse kriteeriumina. Rohumaad, mida asutakse kasutama püsirohumaana ei ole alust pidada määruse nr 44 tähenduses rohumaa rajamise järgselt külvikorras olevaks. Rohumaad saab pidada külvikorras olevaks, kui tegevus viiakse lõpule haljasväetise sissekündmisega. Seega võib toetuskõlblikkuse kriteeriumi täitmata jätmine selguda ka toetuse määramisele järgnevatel aastatel. Taotleja saab juhtida tegevust toetataval põllul selliselt, et vastuolu toetuskõlblikkuse kriteeriumitega ei tekiks ka toetuse saamise järgselt. PRIA-l puudus toetuse tagasinõudmise osas kaalutlusruum olukorras, kus mittevastavus abikõlblikkuse kriteeriumidele on tuvastatud. Käesoleval juhul on abikõlblikkuse kriteeriumi rikkumine sellist laadi, et puuduse ilmnemisel toetuse taotlemisel ei oleks kaebajale toetust määratud. Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja ära kuulamata jätmine vaidlusaluste otsuste andmisel on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 järgi õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Helmeniidu OÜ palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 23.09.2014. a otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning tõendite ebaõige hindamise tõttu, ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 5.1. Määruses nr 44 ei sisaldu normi, mis tunnistaks õigusvastaseks varem lühiajalise rohumaana kasutusel olnud põllu pikaajaliseks rohumaaks muutmise ning näeks sellise tegevuse puhul ette sanktsioone. 5.2. Halduskohtu väide, et vaidlusalustel põldudel rohumaa rajamine külvikorras ei ole kontrollitav, on ekslik, sest aastatel 2010-2013 kontrollisid PRIA ja Põllumajandusamet kaebaja tegevust kohapeal igal aastal ning fikseerisid kontrolli tulemused aktides. Halduskohtu seisukoht, et rohumaad saab pidada külvikorras olevaks, kui tegevus viiakse lõpule haljasväetise sissekündmisega, ei ole õige. 5.3. Kaebaja toetuse taotlustel aastatel 2010-2013 esitatud andmed toetuskõlbulikkuse kohta on vastanud tegelikkusele ning olnud nõuetele vastavad. 5.4. Kaebaja hinnangul ei ole lühiajaliste rohumaade ja püsirohumaade toetamisel erinevad eesmärgid, vaid erinevad on eesmärgi saavutamiseks tehtavad kulutused. See tingibki erinevate toetusmäärade kasutamise.

6. PRIA vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja seisukohad apellatsioonkaebuse osas on järgmised: 6.1. Väidet, et vaidlusalustel põldudel rohumaa rajamine külvikorras ei ole kontrollitav, kohtuotsuses ei sisaldu. 6.2. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud külvikorras olevaks kuni kaheaastaseks rohumaaks ei saa lugeda maad, mida kahel järjestikusel aastal küll külvikorra plaanis lühiajaliselt kajastati ja ka vastavalt majandati, kuid seejärel külvikorra plaanist välja jäeti ning edaspidi ikkagi rohumaana kasutati. Rohumaad, mida asutakse kasutama püsirohumaana ei ole alust pidada määruse nr 44 tähenduses rohumaa rajamise järgselt külvikorras olevaks. Rohumaad saab pidada külvikorras olevaks, kui tegevus viiakse lõpule haljasväetise sissekündmisega. 6.3. Kaebajale oleks määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud määras vaidlusalusele maale toetuse maksmine olnud õigustatud vaid juhul, kui lühiajaliselt külvikorras hoitud rohumaad, mida majandati külvamise aastal ja 2. aastal pärast seda, oleks küntud kas sügisel või järgmisel kevadel haljasväetisena sisse või kasvatatud seal 3. aastal mõnda teist kultuuri.

4

6.4. Kuni kaheaastaste rohumaade toetamine põllukultuuride grupis kõrgema toetuse määraga peab tagama ettevõtja konkurentsivõimelisuse olukorras, kus mullaviljakuse säilitamise vajaduse tõttu ei ole põllumaad konkreetsel aastal aktiivseks tootmiseks kasutatavad. Sarnast vajadust toetuse maksmiseks ei esine, kui ettevõtja kasutab rohumaad pikaajaliselt püsirohumaana loomade karjatamiseks. Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalune maa ei olnud kahel aastal aktiivses kasutuses, ei ole kõrgemas ühikumääragrupis toetatav. Et kaebaja rajas vaidlusalusele maale 2010. a rohumaa ning ei kündnud põlde seoses külvikorra rakendamisega haljasväetisena sisse ega kasvatanud seal ka muid kultuure, ei tekkinud kaebajal külvikorra rakendamisega seotud tulude vähenemist, samuti ei tulnud tal teostada täiendavaid masintöid, mida suurema ühikumääraga kompenseeritakse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et Helmeniidu OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

8. Vaidlust ei ole selles, et Helmeniidu OÜ taotles mahepõllumajandusliku tootmise pindalatoetust 2010. ja 2011. a eest muuhulgas ka põllumassiivil nr XXXXXXX asuvate põldude nr 1 ja 3 eest. Toetuse taotlemisel deklareeris kaebaja nimetatud põllud kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaana, s. o määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 tähenduses põllukultuurina. Toetustaotlusel esitatud andmetest lähtudes määras PRIA Helmeniidu OÜ-le mahepõllumajandusliku tootmise toetuse vaidlusaluste põldude eest vastavalt 1. veebruari 2011 käskkirjaga nr 12-6/123 ja 30. juuli 2012 otsusega nr 12-6/1151. Käesolevas asjas vaidlustatud 15. novembri 2013 otsusega nr XXXXXXX ja 18. novembri 2013 otsusega nr XXXXXXX tunnistati kehtetuks mahepõllumajandusliku tootmise toetuse määramise otsused vaidlusaluste põldude eest põhjusel, et põldudel on heintaimi kasvatatud kauem, kui kahel järjestikusel aastal. Pooled ei ole vaielnud ka selle üle, et kaebaja rajas vaidlusalused rohumaad 2010. aastal ning vaidlustatud otsuste tegemise ajal kasutas ta põlde endiselt rohumaana. Põldudel kasvanud heintaimi ei küntud haljasväetisena sisse 2012. a sügisel ega 2013. a kevadel. Samuti ei olnud kaebaja võtnud põlde kasutusele muude põllukultuuride kasvatamiseks. Helmeniidu OÜ esindaja selgituse kohaselt otsustati 2012. aastal muuta ettevõtte majandustegevust, keskendudes loomakasvatusele. Sel põhjusel võeti vaidlusalused põllud kasutusele nn pikaajalise rohumaana ega küntud põldudel kasvanud heintaimi haljasväetisena sisse. Menetlusosalised vaidlevad endiselt selle üle, kas eeltoodud asjaoludel on Helmeniidu OÜ rikkunud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse tingimusi, s. t kas kaebaja tegevuse tõttu on

5

tagantjärele ilmnenud vaidlusaluste põldude osas mittevastavus toetusõiguslikkuse kriteeriumidele. Tulenevalt määruse nr 44 § 2 lg-st eristatakse mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotlemisel ja määramisel rohumaad (määruse nr 44 § 2 lg 1 p 1) ning kuni kaheaastast rohumaad (määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2). Sealjuures on nn. pikaajalise rohumaa eest makstava toetuse määraks 76,69 eurot aastas hektari kohta (määruse nr 44 § 2 lg 1 p 1) tingimusel, et iga hektari kohta peetakse põllumajandusettevõttes vähemalt 0,2 ühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikke karjatatavaid loomi. Nn lühiajalise rohumaa eest makstava toetuse määraks on 119,20 eurot aastas hektari kohta (määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2). Vastavalt ELÜPS § 58 lg-le 5 võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada maaelu arengu toetuse saamise täpsemad nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta, sealhulgas väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise täpsemad miinimumnõuded, ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta. Seega oli põllumajandusministril määruse nr 44 andmisel pädevus piiritleda muuhulgas toetuskõlblikkuse kriteeriume, mida ka tehti, määrates, et põllukultuuride rühmas on toetatav kuni kaheaastane rohumaa. Halduskohus leidis määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud rohumaade (nn pikaajalised rohumaad) ning § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kuni kaheaastaste külvikorras olevate rohumaade (nn lühiajalised rohumaad) erinevust arvestades ja viidatud määruse eelnimetatud paragrahve tõlgendades õigesti, et PRIA on põhjendatult tagasiulatuvalt leidnud, et mahepõllumajandusliku tootmise toetuse toetusõiguslikkuse kriteeriumid põllumassiivil nr XXXXXXX asuvate põldude nr 1 ja 3 osas 2010. ja 2011. aastal ei olnud kaebajal täidetud.

9. Helmeniidu OÜ märgib esitatud apellatsioonkaebuses, et ekslik on halduskohtu väide, mille kohaselt vaidlusalustel põldudel rohumaa rajamine külvikorras ei ole kontrollitav. Samuti väidab kaebaja, et aastatel 2010-2013 kontrollisid teda kohapeal igal aastal nii PRIA kui ka Põllumajandusamet, kes aastatel 2010 ja 2011 tuvastasid külvikorra olemasolu ja taimekasvatusplaani järgimise. Esmalt osundab ringkonnakohus sellele, et halduskohus ei ole vaidlusaluses otsuses esitanud väidet, et vaidlusalustel põldudel rohumaa rajamine külvikorras ei ole kontrollitav. Halduskohus ütleb vaidlusaluses otsuses järgmist: „Kohus nõustub, et kaebaja väide, et vaidlusalustel põldudel rajati rohumaa külvikorras ja püsirohumaaks muutmise otsus sündis alles 2012. aastal, ei ole kontrollitav ega saa olla aluseks vaidlusaluste põldude mahepõllumajandusliku tootmise toetuse tingimustele vastavaks kvalifitseerimiseks.“ Halduskohtu sellisele seisukohale eelneb ka analüüs määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud rohumaade (nn pikaajalised rohumaad) ning § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kuni kaheaastaste rohumaade (nn lühiajalised rohumaad) kohta ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 rohumaa kirjeldamiseks kasutatud tingimust, st määratlust „kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa“, tuleb mõista toetuskõlblikkuse kriteeriumina ning põllukultuuride grupis on seega toetatav üksnes rohumaa, mille vanuseks ei ole rohkem kui kaks aastat ning mis on rohumaa mullaviljakuse taastamiseks samal põllul muude põllukultuuride kasvatamise vahelisel ajal. Kuna kaebaja rajas vaidlusalustele põldudele rohumaad 2010. aastal, kontrollis halduskohus sisuliselt seda, kas pikaajalise rohumaa rajamise esimesed aastad isegi tootmissuuna muutmise tingimustes võiks olla kriteeriumiks, mille esinemisel oleks õigustatud toetuse maksmine kõrgemas toetusmääragrupis (põllukultuuride toetusmääragrupis). Ringkonnakohtu hinnangul

6

on halduskohus omapoolse analüüsi kokkuvõtteks öelnud otsuses põhimõtteliselt seda, et asjaolu, mille kohaselt rajati 2010. aastal vaidlusalustele maadele rohumaad, mille suhtes püsirohumaaks muutmise otsus tehti alles 2012. a, ei oma sisulist tähendust küsimuses, kas vaidlusalused põllud vastavad määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud toetuskõlblikkuse kriteeriumitele. Kaebaja on aga püüdnud külvikorda ja selle kontrollitavust selgitada üksnes läbi ettevõtte külvikorra plaani ja taimekasvatusplaani pidamise kohustuse. Arvestades seda, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, kas kaebaja rajas vaidlusalused rohumaad 2010. aastal, kas ta kajastas vastavad tegevused taimekasvatusplaanis ja külvikorraplaanis jne, siis ei ole ka asjakohane selgitada külvikorra mõistet mahepõllumajandusliku tegevusega seotud kohustuslike dokumentide pidamise kohustuse täitmise abil, mida kontrollib Põllumajandusamet. Mis puudutab kaebaja väidet, et aastatel 2010-2013 kontrollis teda kohapeal igal aastal ka PRIA, siis selle väite lükkas vastustaja oma vastuses ümber, selgitades, et PRIA kontrollis Helmeniidu OÜ majandusüksust kohapeal vaid kahel korral – 2010. a teostati kogu põllumajandusmaa kontroll ning aastal 2011 teostati nõuetele vastavuse raames põllumassiivil nr 6104325894 asuva põllu kontroll, kusjuures antud põllumassiiv ei ole seotud käesoleva vaidlusega seonduva maaga.

10. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses ka seda, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt saab rohumaad pidada külvikorras olevaks, kui tegevus viiakse lõpule haljasväetise sisse kündmisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline kaebaja väide asjassepuutuv, sest kaebaja ei taotlenud aastatel 2010 ja 2011 toetust püsirohumaadele, vaid põllukultuuridega samas toetusmääragrupis olevatele rohumaadele, mille osas on toetuse maksmise tingimused täidetud juhul, kui tegevus viiakse lõpule haljasväetise sisse kündmisega (või kasvatatakse põllul muud kultuuri). Kohustus künda kuni kaheaastased külvikorras olevad rohumaad 2. aasta lõpus või hiljemalt järgneval kevadel haljasväetisena sisse või kasvatada seal mõnda muud kultuuri, tuleneb määruse nr 44 § 2 lg 1 p-st 2, mille sõnastusest „kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa ja heinaseemnekasvatuseks kasutatava rohumaa“ saab välja lugeda, et vastava sätte alusel toetatav rohumaa ei või olla vanem kui kuni kaheaastane ja peab olema külvikorras. Järelikult tuleb hiljemalt pärast seda, kui rohumaad on teisel toetuseaastal rohttaimede kasvatamiseks kasutatud, külvikord ka nõuetekohaselt lõpetada, s. o maa haljasväetisena sisse künda või sellel muud kultuuri kasvatada. See tähendab, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud külvikorras olevaks kuni kaheaastaseks rohumaaks ei saa lugeda maad, mida kahel järjestikusel aastal küll külvikorra plaanis lühiajaliselt kajastati ja ka vastavalt majandati, kuid seejärel külvikorra plaanist lihtsalt välja jäeti ning edaspidi ikka rohumaana edasi kasutati. Eelnevat arvesse võttes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et rohumaad, mida asutakse kasutama püsirohumaana ei ole alust määruse nr 44 tähenduses pidada rohumaa rajamise järgselt külvikorras olevaks. Rohumaad saab pidada külvikorras olevaks siis, kui tegevus viiakse lõpule näiteks haljasväetise sissekündmisega. 11. Helmeniidu OÜ märgib apellatsioonkaebuses, et tema toetusetaotlustel aastatel 2010-2013 esitatud andmed toetuskõlblikkuse kohta vastasid tegelikkusele ning olid ka nõuetele vastavad ning leiab, et vastuolu oleks tekkinud üksnes juhul, kui Helmeniidu OÜ oleks aastatel 2012 ja 2013 taotlenud vaidlusalustele põldudele mahepõllumajandusliku tootmise toetust põllukultuuride toetusmääragrupis.

7

Ringkonnakohus nõustub ka selles osas vastustaja ja halduskohtuga, kes leidsid, et kuigi Helmeniidu OÜ toetusetaotlustel aastatel 2010-2013 esitatud andmed vaidlusaluste põldude osas vastasid tegelikkusele, ei ole üksnes selle asjaolu pinnalt võimalik teha järeldust, et need andmed vastasid ka määruses nr 44 sätestatud toetuskõlblikkuse kriteeriumitele. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud toetuse määr on ette nähtud maale, mida kasutatakse põllukultuuride kasvatamiseks, kuid mida mullaviljakuse säilitamise ja umbrohu tõrjumise eesmärgil hoitakse lühiajaliselt külvikorras oleva rohumaana selleks, et edaspidi taas põllukultuure kasvatada. Seega oleks kaebajale määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud määras vaidlusalusele maale toetuse maksmine olnud õigustatud juhul, kui lühiajaliselt külvikorras hoitud rohumaad, mida majandati külvamise aastal ja 2. aastal pärast seda, oleks küntud kas sügisel või järgneval kevadel haljasväetisena sisse või kasvatatud seal 3. aastal mõnda teist kultuuri. Lisaks selgitas vastustaja, et taotlusandmetest lähtudes oleks kaebaja tegevus vaidlusalustel põldudel vastanud määruse nr 44 toetuskõlblikkuse kriteeriumitele juhul, kui Helmeniidu OÜ oleks 2012. a pindalatoetuste taotluse vormile XXXXXXX märkinud vaidlusalused põllud märkega P (lühiajaline rohumaa) ning märkega HV (HV märkega märgitakse põld vormi XXXXXXX selgituste kohaselt haljasväetisena kasvatatavate taimede puhul haljasmassi muldaviimise aastal). 2013. a Helmeniidu OÜ pindalatoetuste taotlusel pidanuks vaidlusaluste põldude osas olema märgitud kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks muu kultuur kui heintaim. Seega oleks kaebajal olnud õigus kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa eest makstavale toetusele (119,20 eur/ha) määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 kohaselt vaid juhul, kui ta oleks kasvatanud vaidlusalustel põldudel heintaimi rohumaa aastatel 0-2 ja kündnud seejärel põllud haljasväetisena sisse või kasvatanud põldudel mõnda muud kultuuri. Ka Riigikohus on sarnast vaidlust puudutavas 06.03.2015. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-1-15 selgitanud määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud rohumaade (nn pikaajalised rohumaad) ning § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kuni kaheaastaste külvikorras olevate rohumaade (nn lühiajalised rohumaad) erinevust ja leidnud, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 eristatakse selgelt tavalist rohumaad lühiajalisest rohumaast ja sellest tuleneb, et kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa moodustab täpselt piiritletud erandi muust rohumaast. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 eesmärk on aga ette näha muu hulgas kõrgem toetusemäär rohumaale, mis on lühiajaline, s. o kuni kaheaastane ning kasutatud ajaline kriteerium "kuni kaheaastane" sätestab piirangu põllu rohumaana hoidmise kestusele. Seega tuleb määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaana mõista põldu, mis on muidu mõeldud põllukultuuride kasvatamiseks, kuid on ajutiselt (kuni kaheks aastaks) muudetud rohumaaks. Eeltoodud põhjustel leidis ka Riigikohus seega, et määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 järgi ei ole rohumaa toetuskõlbulik, kui seda ei künta kolmandal aastal üles. 12. Kaebaja hinnangul ei ole lühiajaliste rohumaade ja püsirohumaade toetamisel erinevad eesmärgid, vaid erinevad on eesmärgi saavutamiseks tehtavad kulutused ja hoopis eesmärgi saavutamiseks tehtavate kulutuste erinevus tingib erinevate toetusmäärade kasutamise. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et erinevate toetusmäärade kasutamine ei ole sõltuvusse seatud taotleja kaalutlustest, millises toetusmääras taotlemine on kulutustega seonduvalt majanduslikult kasulikum, vaid sõltub tegevuste kompenseerimisest, milliste teostamise kohustus kaasneb vastavas toetusmääragrupis toetuse taotlemisega. Eesti maaelu arengukava 2007-2013 kohaselt on mahepõllumajandusliku tootmise toetamise eesmärgiks muuhulgas säilitada ja suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust, säilitada ja parandada mullaviljakust ja veekvaliteeti ning parandada loomade heaolu. Viidatud

8

eesmärkide saavutamisele aitavad suuremal ja/või vähemal määral kaasa nii kuni kaheaastased külvikorras olevad rohumaad kui ka pikaajalised rohumaad ning nende eesmärkide saavutamise toetamiseks ongi määruse nr 44 § 2 lg-s 2 sätestatud erinevad toetuse määrad. Pikaajaliste rohumaade rajamine võib küll ka mullaviljakuse suurendamise eesmärki pikas perspektiivis täita, kuid kuna määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa on toetatav põllukultuuride toetusmääragrupis, peab nimetatud toetusmääragrupis olema tegemist põllumaaga, mida mullaviljakuse säilitamise ja umbrohu tõrjumise eesmärgil hoitakse lühiajaliselt külvikorras oleva rohumaana. Nagu varasemalt märgitud, kasutatakse vastavasse põllukultuuride gruppi kuuluvat rohumaad juhtumitel, mil taotleja tegelebki maal peaasjalikult muude kultuuride kasvatamisega, ent maale puhkuse andmiseks ning umbrohtumuse piiramise eesmärgil hoiab ta maad lühiajaliselt rohumaana, et seal seejärel muude põllukultuuride kasvatamisega jätkata. See tähendab, et eelnimetatud rohumaa toetamise eesmärgiks on mullaviljakuse säilitamine ja umbrohu tõrjumine põllumaal, et seal edaspidi põllukultuuride kasvatamisega jätkata, mitte aga püsirohumaa rajamine. Eelnevat arvesse võttes on halduskohus õigesti leidnud, et nn. pikaajalise rohumaa ja nn. lühiajalise rohumaa toetamisel on erinevad eesmärgid. Kuni kaheaastaste rohumaade toetamine põllukultuuride grupis kõrgema toetuse määraga peab tagama ettevõtja konkurentsivõimelisuse olukorras, kus mullaviljakuse säilitamise vajaduse tõttu ei ole osa põllumaad konkreetsel aastal aktiivseks tootmiseks kasutatav. Sarnast vajadust toetuse maksmiseks ei esine, kui ettevõtja kasutab rohumaad pikaajaliselt püsirohumaana loomade karjatamiseks. Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalune maa ei olnud kahel aastal aktiivses kasutuses, ei ole kõrgemas ühikumääragrupis toetatav. See ilmneb muuhulgas ka Eesti maaelu arengukava 2007-2013 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ühikumäärade arvestamise alustest, mille kohaselt kuni kaheaastaste külvikorras olevate rohumaade eest ühe hektari kohta makstav 42,50 euro võrra kõrgem ühikumäär on seotud tulu vähenemisega seoses külvikorra rakendamisega ning täiendava masinatööga. Et kaebaja rajas vaidlusalusele maale 2010. a rohumaa, ning ei kündnud põlde seoses külvikorra rakendamisega haljasväetisena sisse ega kasvatanud seal ka muid kultuure, ei tekkinud tal külvikorra rakendamisega seotud tulude vähenemist, samuti ei tulnud kaebajal teostada täiendavaid masinatöid, mida suurema ühikumääraga kompenseeritakse. Seda, et kõrgema toetusemäära peamine eesmärk ei ole kompenseerida võimalikke lisakulutusi, mis võivad kaasneda põllumaa esmase muutmisega rohumaaks, märkis ka Riigikohus varasemalt viidatud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-15, viidates samuti määruse nr 44 seletuskirjale, mille järgi on kuni kaheaastasele rohumaale kohalduva kõrgema toetusemäära eesmärgiks soodustada mullale lühiajalise puhkuse andmist, tagamaks mullaviljakuse säilimine. 13. Lähtudes HKMS § 108 lg-st 1 jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

Tiina Pappel Madis Ernits Maili Lokk

9

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/