3-15-1549/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1549 Kohtuasi A.P. kaebus apellatsioonkaebuse koostamise takistamise, selle vastuvõtmisest keeldumise ja 12.05.2015 vastuse nr 6-16/24-4 õigusvastaseks tunnistamiseks ning 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada A.P. kaebus.

2. Saata määrus vene keelde tõlgituna kaebajale teadmiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrust saab vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus. Määruskaebuse võib esitada Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 23.02.2015 koostas kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale (edaspidi vastustaja) kahjunõude, milles kurtis selle üle, et vanglateenistuse ametnikud ajasid meelega segamini kambris olevad dokumendid, mille alusel ta apellatsioonkaebust kirjutas ega võtnud 23.02.2015 vastu apellatsiooni haldusasjas nr 3-14-51882, kuigi ta teatas neile kohtuotsust näidates, et on viimane päev selle esitamiseks. Ta väitis, et sellega jäeti ta ilma võimalusest oma õigusi kaitsta, saada rahaline hüvitus Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju eest ning alandati väärikust ja solvati teda, mistõttu nõuab ta mittevaralise kahju hüvitamist apellatsioonkaebuses märgitud 17 500 suuruses summas. 12.05.2015 otsusega nr 6-16/24-4 jättis vastustaja kahjunõude rahuldamata.

2. 11.06.2015 koostatud kaebuses palus kaebaja, et kohus tunnistaks ametnike tegevuse ja tema kahjunõude rahuldamata jätmise kohta 12.05.2015 antud vastuse õigusvastaseks ning mõistaks tekitatud mittevaralise kahju eest välja 5000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et vähendab esialgu küsitud hüvitise suurust, kuna Tartu Ringkonnakohus tuvastas ametnike tegevuse õigusvastasuse ja võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Seejuures ta selgitas, et mittevaraline kahju seisneb tema õiguste rikkumises, inimväärikuse alandamises ja au solvamises, samuti selles, et ametnike tegevus jättis ta ilma võimalusest kaevata edasi halduskohtu otsus ja võimalusest kaitsta oma õigusi ringkonnakohtus.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HMKS) § 120 lg 1 p-st 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel kontrollima, kas ei esine alust selle tagastamiseks. HMKS § 121 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui selle esitajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

4. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad riigivastutuse seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda süüliselt väärikuse alandamise ja au teotamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes õiguserikkumise ja süü raskust arvestades.

5. Käesoleval juhul on vastustaja kaebaja kahjunõudele vastates ise tunnistanud nii seda, et 22.02.2015 teostasid ametnikud kaebaja kambris läbiotsimise kui asjaolu, et 23.02.2015 keeldusid nad vastu võtmast tema kirja ametiasutusele. Sedasama kinnitavad ka vastustaja poolt asja materjalidesse esitatud ettekanded ja selgitus. Kohtul puudub alus kahelda selles, et nimetatud kuupäevadel toimunu võis kaebajale ebamugavust, pahameelt, üleelamisi ja muid sarnaseid tundeid tekitada. Kindlasti ei saa aga olla tegemist niisuguse olukorraga, mida oleks võimalik pidada tema väärikuse süüliseks alandamiseks ning mis saaks seetõttu õigustada suure rahalise hüvitise määramist. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-40-07 leidnud, et kambri läbiotsimisega võidakse kinnipeetavale küll ebamugavusi tekitada, kuid on küsitav, et talle tekitatakse seeläbi sellist varalist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Lahendis nr 3-3-1-44-06 aga leiti, et väiksema rikkumise korral pole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud ning piisav võib olla ka üksnes see, kui kohus tuvastab vaidluse põhjustanud tegevuse õigusvastasuse. Samad järeldused saaks teha ka käesolevas asjas. Lisaks nähtub kaebajale antud vastusest, et tema ees on toimunu pärast vabandatud. Seetõttu on võimalik lugeda talle põhjustatud ebameeldivused hüvitatuks ning tema inimväärikuse alandamisega seotud rahalisel nõudel ei ole ilmselgelt mingit edulootost.

6. Põhiseaduse § 17 ei luba kellegi au ega head nime teotadata. Vastav rikkumine saab seisneda halvustava tähendusega hinnanguid sisalduva informatsiooni levitamises mistahes viisil ja vormis ning eeldab pahausksust ja sihipärast soovi kellegi mainet oluliselt rikkuda. Käesolevas asjas kohtule esitatud väidetest ja dokumentidest ei nähtu, et kaebuse põhjustanud tegevuse käigus oleks vanglateenistuse ametnikud soovinud kaebaja mainet kahjustada ja levitasid sel eesmärgil tema kohta halvustava tähendusega hinnanguid sisalduvat informatsiooni. Seega on kaebaja nõue ka tema au solvamist puudutavas osas ilmselgelt perspektiivitu.

7. Lisaks kahjunõudele on kaebaja sõnastnud ka tuvastamisnõude. HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatu võimaldab niisuguse nõude esitamist üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude rahuldamise korral konstateerib kohus üksnes seda, et vaidlustatud haldusakt või toiming oli õigusvastane, kuid see ei muuda haldusakti kehtetuks või toimingut olematuks ega võimalda seetõttu reeglina ka tekkinud tagajärgi kõrvaldada. Kohtupraktikas on tuvastamisnõude esitamist peetud lubatuks juhul, kui see soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et suunab vastustajat käituma kehtestatud korda järgides. Käesoleva juhtumi puhul on vastustaja kaebaja apellatsioonkaebuse vastuvõtmisel toimunud rikkumise omaks võtnud ning kinnitanud, et juhtis ametnike tähelepanu sellele. Sellises olukorras ei ole mingit alust arvata, et järgmisel korral korratakse sama viga ning vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale mingisugust eelist.

8. Alust kaebuse menetlusse võtmiseks ei saa tuleneda ka kaebaja väidetest, et ametnike tegevus jättis ta ilma võimalusest kaevata edasi halduskohtu otsus ja võimalusest kaitsta oma õigusi ringkonnakohtus. Kaebuses on ta ise väitnud, et kohus on apellatsioonkaebuse siiski vastu võtnud. Seda, et see tõesti nii ka on, kinnitab Tartu Ringkonnakohtu 17.04.2015 kohtumäärus haldusasjas nr 3-14-51882. Seega pole apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud raskused reaalselt mingeid kahjuklikke tagajärgi kaasa toonud ning kaebajal on olemas kõik võimalused, et oma õigusi ringkonnakohtus kaitsta.

9. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu lubatav. Tartu Halduskohus ei pea seda menetlusse võtma ning võib HMKS § 121 lg 2 p 1 tuleneval alusel täies ulatuses tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane