3-14-51765/56 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-51765

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51765 Haldusasi V.V.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – V.V. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kohtuistungil, 28.05.2015 RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätte menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 29.07.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt 03.06.14 ja 11.06.14.a. jalutuskäigu ja suitsetamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot.

2. Kaebaja oli esitanud 07.07.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude nr 5-18/14/18974- 1, milles taotles Tallinna Vanglalt 03.06.2014 ja 11.06.2014 jalutuskäigu ja suitsetamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt. 17.12.2014 otsusega nr 5-18/14/18974-2 jäeti V. V.i taotlus rahuldamata.

3-14-51765

Tallinna Vangla võttis omaks, et 03.06.2014 kaebajale jalutuskäiku ei võimaldatud ja seetõttu ei saanud ta ka suitsetada, ent ära jäänud jalutuskäik võimaldati täiendava jalutuskäiguna 12.06.2014. Tallinna Halduskohtu 18.11.2014 kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Tallinna Vangla esitas kaebusele kirjaliku vastuse, tõendid ja videosalvestised. Kuna Tallinna Vangla ei lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlusi (registreeritud 09.06.2014 ja 02.07.2014) tähtaegselt, luges kohus, et mittevaralise kahju nõudes on kohtueelne menetlus läbitud. Kuna kaebaja palus säilitada videosalvestise 11.06.2014 sündmuste kohta, siis uuriti salvestist kohtuistungil.

3. Kaebaja on tasunud riigilõivu (15 eurot).

4. Kompromissi asjas ei sõlmitud.

KAEBAJA (V.V.) NÕUE JA SEISUKOHAD

5. 05.06.14.a. vanglale esitatud taotluses märkis V. V., et 03.06.2014 jäi ta ilma seadusega ette nähtud tunniajalisest jalutuskäigust. Jalutuskäik algab 8:15, tunnid algavad 8:40, taotleja ei läinud jalutama, kuna leiab, et vastasel juhul ei oleks teda kooli viidud. Tavaliselt jalutab ta õhtuti peale kooli. Kooli viidi ta alles 09:30 paiku ning õhtul jalutama enam ei viidud ning öeldi, et ta oleks pidanud hommikul jalutama, kuna ta ei läinud kooli. Kaebaja taotles rahalist kompensatsiooni, kuid rahalise nõude suurust ta sinna ei märkinud. 11.06.2014 esitas ta vanglale uue kaebusena pealkirjastatud avalduse, milles märkis, et 11.06.2014 hommikul ei läinud ta jalutama, kuna 09:50 algas tal riigieksam. Kui kambrikaaslased suunati jalutama, siis ta ütles valvuritele, et tal tuleb eksam ja et nad märgiks ära, et ta ei läinud jalutama. Õhtul temale jalutuskäiku ei võimaldatud. Kaebuse esitaja selles kahjunõuet ei formuleerinud, mistõttu esitati talle vastus 20.06.14.a. nr 5- 18/14/17304-2 (tlk 4) ja selgitati asjaolusid.

02.07.14 esitas ta kahjunõude (pealkirjastas kui vaide) 11.06.2014 ärajäänud jalutuskäiguga seonduvalt, milles märkis, et talle ei tagatud jalutuskäiku ja seetõttu ei saanud ta suitsetada. Kui ta oleks läinud jalutama, siis poleks ta saanud minna kooli riigieksamile. V. V. palus videosalvestiselt vaadata, mis kell hommikul tema järele tuldi ja säilitada videosalvestis kohtumenetluse jaoks. Ta palus hüvitada kahju jalutuskäigust ja suitsetamisest ilmajäämise eest ja et ta pidi keelduma protesti märgiks õhtusöögist.

6. Kohtukaebuse täpsustuses ja kohtuistungil leidis kaebaja, et tekkinud kahju kokku summas 500 eurot palub ta hüvitada selle eest, et rikuti tema õigusi, kui ta kahel korral ei saanud jalutama ning seotult sellega ka suitsetama. Õiguste rikkumine seisnes selles, et ta ei saanud hingata värsket õhku, mis kahjustab ta tervist; samas ei saanud ta kasutada ettenähtud suitsetamise korda, mis tekitas stressi. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et vangla on kahel korral jätnud ta ilma jalutuskäigust ja et ta on suitsetaja, siis tundis ta nikotiininälga, millest oli depressioon kummalgi juhtumil 1 ööpäev. Depressiooni all peab kaebaja silmas seda, et tal on vanglas viibimisest depressioon ja juhtunu teravdas vanglas olekust tingitud seisundit. Vastustaja alandab tema väärikust. Kaebaja leiab, et ta ei saa jalutuskäike kasutada hommikuti, kuna ta käib koolis ja kui ta läheks jalutuskäigule, siis teda ei viidaks kooli. Vangla väidab valesti, et ta tagab koolijõudmise. Peale jalutuskäiku kinnipeetavat kooli enam ei viida. Kui jalutuskäigu ajal on kool, siis viiakse jalutuskäigule õhtul. Esimesel korral kooli viiv korrapidaja lihtsalt ei tulnud talle järele, et kooli viia, jättis kambri vahele ehk tegi tööd lohakalt. Teisel korral lõppes jalutuskäik siis, kui ta järgi

3-14-51765

tuldi, et ta kooli viia. Eksitav on vangla vastuses see, justkui toimuksid jalutuskäigud alati ühel ja samal ajal, sest tegelikult toimub see valves oleva vahetuse äranägemisel.

7. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et korrapidaja tuli teda eksamile viima enne seda, kui kambrikaaslased jalutamast naasid. Kui ta oleks jalutama läinud, ei oleks teda õigeks ajaks eksamile viidud. Ta ei mäleta, kas talle anti 12.06.2014 nn lisajalutuskäik, ta ei saa kinnitada, et seda ei toimunud. Kahjunõude mõte on selles, et vangla ei saa niimoodi käituda, et kord lubab jalutama, siis ei luba ja asendab ära jäänud jalutuskäigu, see pole kahju heastamine. Vangla väide, et ta oleks jõudnud 11.06.2014 nii kooli kui ka jalutama on vale, niisuguste valikute ette ei saa teda seada. Vanglasse paigutamisest ja seal viibimisest on ta olnud depressioonis ja kui muudetakse ettenähtud korda nii, et kaks jalutamiskorda jäid ära, siis on tema olukorda halvendatud. Tema õiguste mitteaustamisega on teda alandatud, vangla käitus inimväärikust mitteaustavalt ja selle tõttu soovib kaebaja kahju hüvitamist rahas.

VASTUSTAJA (TALLINNA VANGLA) SEISUKOHT

8. Vangla palub jätta V.V.i kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

9. 03.06.14.a. hommikuse jalutuskäigu osas selgitab vangla, et kambrist nr 225 liikusid kinnipeetavad jalutuskäigule kell 8:13, kuid kaebaja oli jäänud kambrisse. Kell 8:14 paiku valvur kontrollis läbi uksesilma kambrit nr 225, kuid kaebajat ta kambris ei näinud. V. V. viidi sel päeval meditsiinilisele protseduurile, sealt edasi kooli. Õhtul sooviti teda viia jalutuskäigule, kuid seda takistas korrarikkumine kambris ja ametnik otsustas jalutuskäigu ära jätta. 12.06.14.a. anti kaebaja osas jalutamise lisavõimalus ja kaebaja viidi jalutama. Vangla ei saanud kaebajale tekitada kahju sellega, et kaebaja jäi ühel korral ilma jalutuskäigust, so 03.06.14.a, seda enam, et ära jäänud jalutuskäik asendati koheselt ja kaebajale oli võimaldatud ära jäänud jalutuskorra asemel jalutamine 12.06.14.a, mille ta kasutas ära. See, et kaebaja ei saanud väidetult suitsetada ja jalutada 1 korral, ei saanud tekitada tervel noorel mehel kahjulikke tagajärgi, veel vähem raskeid tagajärgi. Kaebaja ei ole esile toonud neid tagajärgi. Kaebajale on ära jäänud jalutuskäik hüvitatud kohasel viisil, so jalutuskäiguga, mil ta sai suitsetada ja viibida värskes õhus.

10. 11.06.14.a. oli eksamipäev ja kaebaja ei soovinud ise minna hommikul võimaldatud jalutuskäigule. Eksam algas kell 10:00, peale jalutuskäiku oleks viidud kaebaja eksamile ettenähtud ajal ja vastupidised oletused on asjakohatud. Kaebaja ise loobus jalutuskäigust, see on tema õigus ja vastu tahtmist ei ole vangla kedagi jalutama viinud. Vangla ei pea hüvitama ära jäänud jalutuskäiku ja suitsetamise võimalust, kuna kaebaja ise otsustas jalutuskäigule mitte minna.

11. Kohtuistungil kuuldu põhjal leiab vangla jätkuvalt, et vangla on tunnistanud oma süüd, kui

03.06.14 a hommikune jalutuskäik jäi ära, sest kontrollimisel ei olnud teda kambris näha, kaebaja võis olla WC-s. Kuid see heastati lisa jalutuskäigu võimaldamisega 12.06.14.a.

12. Seotult suitsetamise ära jäämisega 11.06.14.a. nähtub, et kaebaja selgitas, et ta on saanud suitsetada, ehkki jalutuskäik jäi ära, seega lisastressi ei saanud suitsetamata jätmisest tekkida. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist rahas, kuid üks graafikujärgne ära jäänud jalutuskäik ei saanud kokkuvõttes põhjustada kaebajale kahju, seejuures ei ole see juhtum arvestades asjaolusid kogumis, inimväärikust alandav. Isegi kui mõlemal juhul jäänuks jalutuskäik ja suitsetamine ära vangla süül, ei oleks kaebajal saanud tekkida kahju, mida tuleks hüvitada rahas. Kaebajat ei ole jäetud jalutuskäiguta pikemal perioodil, nähtub, et enne ja pärast neid sündmusi ei ole teda samuti jäetud jalutuskäigust. Ka tavaelus tuleb ette olukordi, mil isik peab viibima pikemat perioodi siseruumis. Võimalikust kahjust tervisele saab kõnelda siis, kui pikka perioodi ei ole võimalik viibida värskes õhus. Kui ühel päeval jäi jalutuskäik ära, siis on võimalik kõnelda ebamugavusest, kuid tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega. Suitsetamine kahjustab tervist, see on üldteada olev fakt ja kui kaebajal jäi tervis kahjustamata, siis ei saa suitsetamisest ilmajäämine olla õigustuseks hüvitise

3-14-51765

nõudmisel. Kaebajal ei tekkinud mittevaralist kahju, mille eest rahalise hüvitamise nõue oleks põhjendatud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt võib isik mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui on täidetud järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.

14. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul ei ole kahjunõude rahuldamiseks vajalikud eeldused täidetud, ehkki vastustaja on nõustunud, et ta tunnistab 03.06.2014 tegevuse osas õigusvastasust.

15. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Kaebuses kohtule ei saa esitada nõude alusena asjaolusid, millele ei ole tuginetud vanglale esitatud kahjunõudes. Kaebaja on vaidlustanud küsimuse, kas vangla oli kehtiva õiguse kohaselt kohustatud jalutuskäigu ja suitsetamise võimaluse tagama, millisel ajal see peab olema tagatud ning kas kaebajale on ära jäänud jalutuskäik kompenseeritud, kui talle võimaldati uus jalutuskäik ning lõpuks, kas kaebajale on tekkinud kahju, mis tuleb rahaliselt hüvitada ja kas esineb asjaolusid, et hüvitise summat vähendada. RVastS § 7 lg-st 1 lähtudes tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas vangla tegevus oli õigusvastane. Kaebaja peab temale kahju tekitanud õigusvastaseks toiminguks kahe jalutuskäigu ja sellega seotult

2 suitsetamise korra ära jäämist.

16. Vaidlust ei ole vastustaja esitatud andmetes, mille kohaselt Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi Vangiregister) andmetel paiknes V. V. 03.06.2014 ja 11.06.2014 Tallinna Vanglas I üksuses, sektsioonis 1-4, kambris nr

225. Kamber on 4-kohaline ja sündmuse toimumise ajal paiknes peale kaebuse esitaja kambris lisaks kaebajale kolm kinnipeetavat. Vangiregistri väljavõttest nähtuvalt omandas V. V. ajavahemikul 20.11.2013-18.06.2014 üldhariduskoolis põhiharidust (tõendab Vangiregistri väljavõte töö ja õppimise kohta). Vastustajal oli 03.06.2014 ja 11.06.2014 kohustus kaebuse esitajale tema soovi korral tagada ühetunnine jalutuskäik.

17. Vastustaja on tunnistanud, et 03.06.2014 jalutuskäik ja suitsetamise ära jäämine on toimunud vangla süül, kuid vangla kompenseeris selle jalutuskäiguga 12.06.2014, mil kaebajale tagati ka suitsetamise võimalus. Lisajalutuskäigu võimaldamine otsustati J. J. 13.06.2014 õiendiga (tl 114), milles analüüsitakse juhtunut ning millest selgub, et kuivõrd kogutud tõendid juhtunu kohta jäid ebaselgeteks ning kuivõrd kaebaja viibis koolis ja arsti juures, siis tuleb ära jäänud jalutuskäik võimaldada 12.06.14.a. J. J.12.06.2014 ja 23.12.2014 e-kirjadest nähtub, et ta sellise korralduse andis (tlk 117). Kuna kaebaja kohtuistungil ei väitnud, et talle lisajalutuskäiku selliselt ei võimaldatud, siis loeb kohus, et jalutuskäik võimaldati, koos sellega sai kaebaja ka suitsetada. Kaebaja leidis seejärel, et see ei ole kohane kahju hüvitamise viis ja ta soovib lisaks kahju hüvitamist rahas.

3-14-51765

Kohus leiab, et 03.06.14 ära jäänud jalutuskäik on kaebajale õiguspäraselt kompenseeritud. Kaebaja oli jätnud tähelepanuta, et antud juhul on vastustaja oma rikkumist tunnistanud ja kaebajale võimaldanud jalutuskäigu, mis on kohane viis tagajärgede kõrvaldamiseks ja millega on kaebajale väidetud mittevaraline kahju hüvitatud. Kaebaja ei nõudnud vabandamist ja vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, mistõttu ei oleks eesmärgipärane HKMS § 41 lg 5 alusel vastustaja toimingu õigusvastasust veel tuvastada ka kohtuotsuse resolutsioonis või kohustada vastustajat muuks tegevuseks ( Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-11-2841). Kaebaja ei soovi muud, kui hüvitist rahas. Kuivõrd aga kaebajale on jalutuskäik juba kompenseeritud, ei ole kohtul vajadust kohustada vastustajat veelkord jalutuskäiku organiseerima. Kuna kaebaja kinnitas, et ta ei soovi muud hüvitist, kui rahalist, siis leiab kohus, et see nõue ei ole põhjendatud. Kuigi mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud seetõttu, et vangla on enda süüd tunnistanud, kui jalutuskäik jäi sellel päeval ära, on kahju juba kohaselt hüvitatud. RVastS § 9 lg

2 , RVastS § 7 lg 4 ning VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 tulenevalt mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse üle otsustab kohus diskretsiooni kohaselt. Arvestades rikkumise laadi, raskust jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise, leiab kohus, et vangla on talitanud õigesti, kui asendas ära jäänud jalutuskäigu uue jalutuskäiguga teisel ajal. Vastustaja on asja tehiolusid arvestades oma rikkumise heastanud ja kohaseks viisiks oli jalutuskäigu võimaldamine rahas kompenseerimise asemel.

Kaebaja ei ole seejuures ise suutnud kirjeldada, mismoodi oleks rahaline hüvitis asetanud ta paremasse olukorda, kui nüüd, mi talle anti võimalus jalutada ja suitsu teha. Kohtuistungil nimetas kaebaja küll seda, et ta on vanglas viibimise tõttu niigi depressioonis ja kuna jalutuskäik jäi ära, siis oli ta selle tõttu depressioonis 1 ööpäeva, kuid kohus leiab, et tegemist oli lühiajalise väheintensiivse kannatusega. Kuivõrd kaebajale võimaldati uus jalutuskäik kiirelt ning mingeid arvestatavaid tõsiseid tagajärgi kaebaja tervisele ja olukorrale ei tekkinud, siis on kahju heastatud proportsionaalselt ning kohasel viisil.

Kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks õigus saada veel lisahüvitist, sest antud juhul ei esine asjaolusid, et tal oleks kaalukas põhjus nõuda rahalist hüvitist. Jalutuskäigu võimaldamine ning sellega koos suitsetamise võimalus loomine on kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks esinenud. Muude hüvitavate vahenditega sellist olukorda ei saavutaks. Pealegi nähtub asja materjalidest, et vangla ei tulnud toime V. V.i jalutuskäigule viimisega 03.06.2014, kuid vangla ei olnud kavandanud kaebaja suhtes mingit piinamist või alaväärset kohtlemist.

Kaebaja ei ole ise suutnud selgitada täpsemalt, miks ta ei olnud valmis minema jalutuskäigule siis, kui teised kambrikaaslased sinna viidi, põhimõtteliselt oleks see olnud võimalik, samuti jääb ebaselgeks, miks kaebaja ei andnud endast märku, et ta viibib kambris, kui valvur kambrit kontrollis läbi uksesilma ja oli selge, et teda pole märgatud. Saatja valvur J. L. vaatas (kell 8:39) uksesilmast kambrisse nr 225, kuid et ta ei näinud seal kedagi, seetõttu ta ka kambri ust ei avanud. Kaebaja toimetati sellel päeval ettenähtud arstlikule protseduurile ja seejärel veel ka kooli ja isegi kui see toimus hilinemisega, ei viita need asjaolud, et kaebajat sooviti jätta hommikusel ajal jalutuskäiguta või kuidagi muud moodi alandada või piinata.

Ka sooviti teda saata jalutama sama päeva õhtul, kuid 03.06.2014 õhtusöögi ajal toimus intsident, kuna kambris nr 225 keeldusid kinnipeetavad õhtusöögist põhjusel, et kaebaja jäi jalutuskäiguta. Nagu nähtub asja materjalidest oli

V. V.i ja M. Ü. vahelisse vestlusesse sekkunud hoopiski kambris nr 225 paiknev kinnipeetav A.N., kes hakkas M. Ü. peale karjuma ja alles seejärel tegi M. Ü. kinnipeetavatele teatavaks, et jalutuskäik jääb halva käitumise tõttu ära. Suure tõenäosusega ei oleks peale sellist intsidenti jäänudki enam aega jalutuskäigu organiseerimiseks ja ehkki kaebaja märkis vaid, et protestiks jättis ta ka õhtusöögi söömata, nähtub kohtule, et sellel konkreetsel ajal ei ole soovitud kaebajat jätta ilma jalutuskäigust; vangla poleks saanud ise kavandada kinnipeetavate käitumist nii, et kaebaja jääks ilma õhtusest

3-14-51765

jalutuskäigu võimalusest või hoopiski õhtusöögist. Kaebaja ei teinud ise midagi selleks, et olukord laheneks rahumeelselt ja mõistlikult. Vangla püüdis kaebajale koheselt pakkuda ära jäänud jalutuskäigule asendust, kuid see ei õnnestunud. Kohus leiab, et vangla on õiguspäraselt võimaldanud kaebajale uue jalutuskäigu ning kuigi kaebaja ise ei soovi rahalise hüvitise asemel muul viisil tagajärgede kõrvaldamist (RVastS § 11 lg 1), on kahju vangla valitud viisil heastatud.

18. 11.06.2014 jalutuskäigu ja suitsetamise mittetagamise osas on menetlusosalised lahkarvamusel. Kaebaja leiab, et temale ei tagatud jalutuskäiku, kuid vastustaja leiab, et see oli tagatud ning kaebaja ise otsustas jalutuskäigust loobuda.

19. Kohtuistungil uuriti vastustaja esitatud ja kaebaja taotletud videosalvestist 11.06.14.a. jalutuskäigu kohta (olemas ka CD-na tlk 148). Vastustaja selgitas, et Tallinna Vangla 11.06.2014 saatmiskavast nähtuvalt pidi V. V. minema kell 9:50 üldhariduskooli lõpueksamile. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku J. J. 20.06.2014 vastusest nr 5-18/14/17304-2 V. V.i märgukirjale tulenevalt täpsustas ta 11.06.2014 toimunud asjaolusid ja selgitas välja, et sektsiooni 1-4 jalutuskäikudele saatmised toimusid 11.06.2014 hommikul ajavahemikul 8:00-9:30. Kaebuse esitaja jalutuskäigule ei suundunud ja seda kinnitab ka uuritud videosalvestis (tlk 29).

20. Videofailidest nähtub, et naisvalvur avab kell 8:16 kambri nr 225 ukse ja jalutuskäigule suunduvad kolm kinnipeetavat, kelle seas kaebuse esitajat ei ole. V. V. jäi kambrisse nr 225 ja kell 8:17 sulges valvur kambri ukse. Kuivõrd jalutuskäiguks saab arvestada 1 tunni, siis nähtub kohtule, et kui kaebaja oleks suundunud jalutama võimaldatud ajal, pidanuks ta tagasi naasma ca kella 9:17 paiku ehk kui kooli eksami ajaks oli määratud kella 9:50, oleks kaebajale jäänud piisavalt aega, et jõuda kooli. Kaebaja selgitused, et sageli jäetakse kinnipeetavad kooli viimata, kui nad lähevad jalutama või esineb ka muid eksimusi selle valvekorra aja töötajate tegevuses, ei ole see asjakohane.

Kaebaja saab vaidlustada vaid temaga seotud asjaolusid ning kohtule ei nähtu, et kaebajal oli põhjust arvata, et teda kooli ei viida, kui ta läheb jalutama. Samas ei nõustu kohus ka sellega, et kaebajal oli mõjuv põhjus mitte minna jalutama hommikul seetõttu, et tal oli põhjust arvata, et ta saab jalutama õhtusel ajal. Vanglal ei ole seatud sisse sellist korda, et koolis õppivatele isikutele on ette nähtud jalutuskäik justnimelt õhtusel ajal ning kaebaja ei olnud ka saavutanud mingeid siduvaid kokkuleppeid, et tema osas kehtiks selline kord.

Kuigi kaebaja püüdis istungil väita, et ta leppis jalutuskäigu korraldamises kokku valvuriga ja sai loa minna jalutama hoopiski õhtusel ajal, ei ole see tõendatud. Nagu nähtub videost, ei liikunud kaebaja enne hommikuse jalutuskäigu algust ühegi valvuri juurde, et selline kokkulepe saavutada. Selline luba oleks pidanud olema saavutatud loogiliselt enne jalutuskäigu algust või vähemalt sellele mineku ajal. Samas nähtub, et kui kohus kaebajat sellel teemal usutles, siis kaebaja kinnitas, et teda ei huvitanudki valvur T. seisukoht, kuna „mul ei olnud tema luba vaja“.

Kaebaja kinnitas, et ta „ei küsinud mitte selle pärast, et kas ta lubaks mind jalutama“. Kaebaja seletustest nähtub, et selline jutuajamine ei saanud toimuda, sest ukse avas naisvalvur ning kaebajast võib aru saada, et ta siiski selle seletuse juurde enam ka ei jää, kuna ta leiab, et piisav oli, kui ta ise soovis minna jalutama õhtusel ajal. Seega puuduvad kaebajal mistahes siduvaid lubadused sellest, et ta saaks minna jalutama justnimelt siis, kui tema seda soovib ja kaebaja pidi arvestama, et kui jalutuskäik on hommikul ja kui ta seda ei kasuta, siis ta jalutama ei saa.

Kohtule ei ole äratuntav, kuidas saaks videosalvestis kinnitada, et kaebajat ei oleks saadetud kooli või et talle ei oleks tagatud jalutuskäiku. Nagu nähtub, oli jalutuskäik tagatud ning kooli minek planeeritud, seda kinnitavad lisaks videole dokumentaalsed tõendid. Kõik tegevused olid kavandatud nii, et kaebaja oleks jõudnud nii jalutama kui ka kooli. Kaebaja pigem oli ise arvestanud ja planeerinud oma tegevusi valesti ja nagu võib aru saada, muretses ta pigem selle pärast, kas kambrikaaslased jõuvavad enne kambrisse, kui teda kooli viiakse, kuid mitte sellel põhjusel, kas ta

3-14-51765

kooli jõuab. Tegelikult lootis kaebaja, et talle tuuakse jalutuskäigult saabuvate kinnipeetavate poolt suitsu, mida ta siis eeskirjade vastaselt kavandas suitsetada kas koolis või jõudis ta seda teha enne, kui kooli läks. Vastavalt kinnitas ta seda kohtule, kui kohus küsis üle, kas kaebaja soovides parandada oma ütlusi, soovib väita, et ta oli arvestanud, et teised jõuvavad jalutuskäigult enne tema kooliminekut tagasi ja annavad talle suitsu üle, millele kaebaja vastas „jah“ (kohtuistungi protokoll lk 6 ülal). Varem oli kaebaja nimetanud, et ta tegi enne kooli minekut kambris suitsu ära ja seetõttu tuli valvuril oodata teda kambri ukse juures kaua (istungi protokoll lk 2). Videosalvestiselt nähtub, et kell 9:39 tulevad jalutuskäigult V. V.i kambrikaaslased ja suunduvad kambrisse nr 225 ning kell 9:41 väljub kambrist V. V. ja valvur J. L. saadab ta kooli. Seega on asjas tõendatud ka videoga, et jalutuskäik toimus hommikusel ajal, see oli kõigile võimaldatud, kuid kaebaja sinna ei suundunud, kuna ta oli otsustanud jalutama mitte minna. Jalutuskäigult saabuti kell 9:39, seega oleks kaebaja saabunud samuti kambrisse samal kellaajal ning kell 9:41 oli võimalik kaebaja saata kooli, mis tagas tema õigeks ajaks kooli jõudmise. Kohus seetõttu ei nõustu kaebajaga, justkui ei oleks vangla arvestanud tema teiste tegevustega ning reaalselt ei oleks tagatud jalutamine ja kooli jõudmine. Vangla oli arvestatud kaebaja teiste tegevustega ning kui kaebajale oli teatatud jalutuskäigu toimumisest muul ajal, siis ei saanud ta loota, et see toimub õhtusel ajal. Vangla tegevus ei olnud selliselt õigusvastane ning vangla ei pidanud võimaldama kaebajale jalutuskäiku õhtusel ajal. Kuna puudub õigusvastane tegevus ei saanud sellele järgneda kahjulikke tagajärgi. Kaebuse esitajale oli vangla oma töökorraldusega taganud võimaluse soovi korral minna hommikusele jalutuskäigule ja kasutada selliselt ära suitsetamise võimalust. Ajavaru eksamile jõudmiseks oli piisav, seega pidi kaebajal olema mingi muu temale teadaolev põhjus, miks ta ei läinud jalutuskäigule ja selleks põhjuseks võiski olla soov teha suitsu ka siis, kui ta jalutama ei lähe.

21. Kohtule nähtub, et vaidlusküsimuseks on ka see, millal oli vanglal õigus kaebajale jalutuskäik võimaldada, st kas vangla sai päeva jooksul ise valida jalutuskäigu aja, kui asjaolud muutusid. Vastustaja leiab, et tal oli õigus tagada jalutuskäik ajavahemikul kell 08:15 – 18:00, mil V. V.il oli 03.06.2014 ja 11.06.2014 võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Kaebaja siiski möönis kohtuistungil, et ta mõistab, et ta ise jalutamise aega ei vali, kuid talle tuleb päeva jooksul sellel ajavahemikul jalutuskäik tagada. Kohus juba märkis, et kaebajale ei olnud antud mingeid siduvaid lubadusi, et ta saab kooli tõttu jalutada õhtustel aegadele. Nagu nähtus, ei olnud kaebaja rahul juba sellega, et ta 03.06.14.a. ei saanud jalutama hommikusel ajal, seega saab kohus järeldada, et kaebaja kooliskäimisega seotult oli teadlik, et jalutama tuleb minna hommikul. Mingit erikorraldust antud sündmuste päevadel jalutamise aja suhtes ei olnud antud, st et koolis käival isikul tuleks arvestada õhtuse jalutamise ajaga. Kui kaebajal oleks esinenud ka tegelikult teadmine, et jalutamine oli talle lubatud õhtusel ajal, siis oleks ta saanud selle selgelt teatavaks teha juba kohtueelses menetluses, et lasta seda vastustajal täpsemalt uurida. Kohtule nähtub, et kaebaja oli aru saanud, et jalutuskäik toimub nendel päevadel justnimelt hommikul ja et selleks tuli kohale valvur, kes jalutuskäigule mineku tagas.

22. Tallinna Vangla on kaebajale 20.06.2014 vastuses nr 5-18/14/17304-2 (vangla vastuse lisa 13) asjaolusid selgitanud. Tallinna Vangla 11.06.2014 saatmiskavast nähtuvalt pidi V. V. minema kell 9:50 üldhariduskooli lõpueksamile, seega oli ta lülitatud saatmiskavasse, mis kinnitab, et temaga seotud tegevustega oli arvestatud. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku J. Jõe 20.06.2014 vastusest nr 5-18/14/17304-2 V. V.i märgukirjale tulenevalt täpsustas ta 11.06.2014 toimunud asjaolusid ja selgitas välja, et sektsiooni 1-4 jalutuskäigutele saatmised toimusid 11.06.2014 hommikul ajavahemikul 8:00-9:30. Nii nähtus kohtule videosalvestiselt (fail V. V. 11.06.2014 jalutuskäik I.n3r), et naisvalvur avas kell 8:16 kambri nr 225 ukse ja jalutuskäigule suunduvad kolm kinnipeetavat. Justiitsministri 05.09.2011

3-14-51765

määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 lõike 2 kohaselt saatmine toimub üksnes saatmiskava või korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt planeeritud saatmine nähakse ette saatmiskavas. Planeerimata saatmine toimub korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel. Käesolevalt ei oleks tekkinud ka valvuril võimalust mitte arvestada planeeritud saatmisega ja ta oleks kaebajale taganud ettenähtud tegevuse vaid siis, kui planeeritud tegevust järgitakse. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lõikest 2 võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Kohus nõustub vastustajaga, et jalutuskäigule minek on kinnipeetava õigus, mitte kohustus, mistõttu võib kinnipeetav ise jätta jalutuskäigu ära, kui ta niimoodi otsustab ja jalutuskäigule ei saanud vangla kaebajat sundida. Kuivõrd kaebajale oli tagatud jalutuskäik ja sellega seotult ka suitsetamine ja kaebaja ise neid võimalusi ei kasutanud, siis ei ole vangla põhjustanud kaebaja jalutuskäigu ärajäämist ning ei saanud kaebajale tekitada kahju. Kaebaja ei saa nõuda antud sündmuse osas ei uut jalutuskäiku ega nõuda kahju rahas hüvitamist, kuna kaebajale ei ole kahju tekitatud vangla tegevuse tõttu vaid kaebaja ise tegi oma valikud. Juhul, kui sellega kaasneski kannatusi, siis ei seondu see vangla õigusvastase tegevusega ning kaebaja kahjunõue tuleb jätta rahuldamata.

23. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ lisa 1.1 ja 1.1.4 kohaselt toimub esimese üksuse sektsiooni 1-4 viibivate kinnipeetavate jalutuskäik ajavahemikul 08:15 – 18:00. Kuna suitsetamine toimub justnimelt jalutuskäigu ajal, siis tuleb arvestada VSkE § 82 lg-st 2 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 12.1, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. V. V. on suitsetaja. Kohtuistungil avaldas kaebaja, et ta tegi suitsu enne kooli minekut kambris. Vastustaja on seejärel asunud seisukohale, et kaebajal ei saanud kahju tekkida juba ka põhjusest, et ta tegelikult sellel päeval suitsetas ning seega puudub põhjus väita, et kaebajale tekkisid piinad, kuna tal jäi suits tegemata. Kohus siinkohal märgib, et kuivõrd asjas ei ole tõendatud, et kaebaja jäeti sellel päeval jalutuskäigust ilma vangla süül ja sellega seotult ka suitsetamise võimalusest, siis pole sellel faktil iseenesest enam ka määravat tähendust. Samas aga selgitavad kaebaja poolt antud ütlused, miks ta soovis ilmtingimata oodata ära jalutamast tulevad kinnipeetavad. Kaebaja selline käitumisviis ja lootuste võimalik luhtumine võis teda ärritada, kuid see ei ole tingitud vangla õigusvastasest tegevusest ega ole kahju hüvitamise aluseks. Kaebajale vastuseks märgib kohus, et kuna kaebaja oli koolis, siis ei ole iseseisvat tähtsust sellel, milline valvur või mis kell oli temale järgi tulnud, et ta kooli viia. Enne kooli minekut oli kaebajal võimalik viibida jalutuskäigul värskes õhus või siis teha suitsu. Kui mõnel päeval viia kinnipeetav jalutama õhtul ja mõnel hoopiski hommikul, siis ei ole see ettenähtud jalutuskäigu tagamata jätmine.

24. Mittevaralise kahju tekkimine ja hüvitise nõue Kokkuvõtteks nähtub, et kuigi kaebaja taotleb 03.06.2014 ja 11.06.2014 jalutuskäigu ja suitsetamise mittevõimaldamise eest vaid rahalist hüvitist ja seda summas 500 eurot, ei pea kohus seda nõuet põhjendatuks. Vangla on 03.06.2014 oma tegevuse tõttu ära jäänud jalutuskäigu V. V.ile 12.06.2014 täiendava tunniajalise jalutuskäiguga juba kompenseerinud, seega olukord on talle heastatud. 11.06.2014 oli aga kaebuse esitajale jalutuskäik võimaldatud, kuid ta ise loobus sinna minemast, mistõttu ei tule vanglal kaebajale midagi heastada.

3-14-51765

Jalutuskäigu ja suitsetamise võimaldamise ärajäämine vangla õigusvastase tegevuse tõttu, ei oleks kaebajale saanud tekitada kahju, mille eest oleks rahaline kompensatsioon põhjendatud. Kaebaja ei ole pidanud jalutuskäigust ilma jääma pikema ajaperioodi jooksul. Kohus nõustub seejuures vastustajaga, et ühel päeval jalutuskäigust ilmajäämine võib tekitada ebamugavust, kuid tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega, mis tooks kaasa selle rahas hüvitamise. Riigikohus on tõlgendanud RVastS § 9 lg-t 1 selliselt, et väärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Käesolevalt sellist olukorda ei esine. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS ei reguleeri üksnes kahju hüvitamist, vaid selle kõrval on oluline tähendus kahju kõrvaldamisel, vältimisel ning vähendamisel (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-18-12, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika; VÕS § 127 lg 1). Kuna kaebaja jäi jalutuskäigust ilma vangla tegevuse tõttu ühel päeval ja seetõttu ei saanud ta ka suitsetada, võis see talle küll ebamugavust tekitada, ent tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega, mis tooks kaasa hüvitise väljamõistmise rahas tekitatud mittevaralise kahju eest. Muud RVastS § 9 lg-s 1 ettenähtud alused puuduvad. Kui jalutuskäik jäi ära, on kaebajale hilisemalt see korvatud ning kaebaja sai jalutuskäigu ja suitsetamise võimaluse 12.06.2014. Arvestades kehtivat õigust, ei saa kohus pidada õigusvastaseks jalutuskäigu ära jäämist 11.06.14.a. ning kui vastustaja õigusvastane toiming, millega seostatakse kahju tekkimist, puudub, siis ei vaja siinkohal käsitlemist muud kahjunõude rahuldamise eeldused. Kohus jätab kaebaja kahju hüvitamise nõude tervikuna rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Karin Kalmiste Kohtunik