3-14-50059/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50059 Haldusasi AS Skinest Energia kaebus Keskkonnaministeeriumilt õigusvastaselt tekitatud kahju 1 040 348.18 eurot hüvitamise nõudes ning viivisenõudes. Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS Skinest Energia, volitatud esindajad vandeadvokaadid Jaana Nõgisto ja Kirsti Pent; Vastustaja Keskkonnaministeerium, volitatud esindajad Meelis Münt, vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kadri Härginen.

Asja läbivaatamise kuupäev 24.04.2015.a Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista AS Skinest Energia kasuks Keskkonnaministeeriumilt välja kahju summas 60 899,00 eurot.

2. Mõista Keskkonnaministeeriumilt AS Skinest Energia kasuks välja viivis perioodi 10.01.2014 kuni 29.06.2015 eest 7286,52 eurot ja alates 30.06.2015 kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses.

3. Mõista Keskkonnaministeeriumilt AS Skinest Energia kasuks välja menetluskulud 473,85 eurot. Jätta Keskkonnaministeeriumi menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamata.

4. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 29.06.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Skinest Energia (edaspidi kaebaja) kuulub Läänemaal Hanila vallas Rõuste tuulepark. Kaebaja nõukogu otsustas 03.02.2005 teostada tuulepargi arenduse ühisrakenduse projektina Kyoto protokolli art 6 ja välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 1201 lg 1 tähenduses (otsus I kd tl 24).

2. Kaebaja taotlusel väljastas keskkonnaminister Rõuste tuulepargi ühisrakenduse projektile 06.05.2005 toetuskirja (I kd tl 25, tõlge II kd tl 7).

3. Kaebaja ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium sõlmisid 19.12.2008 ühisrakenduse projekti algatamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute (HVÜ) müügilepingu (ERPA) (I kd tl 68-92, tõlge II kd tl 24-49), millega kaebaja kohustus müüma heitkoguste vähendamise ühikuid (HVÜ) - 171 287 ühikut à 9,5 eurot.

4. Kaebaja esitas 22.12.2010 Keskkonnaministeeriumile avalduse, milles palus väljastada Rõuste ühisrakendusprojektile kinnituskirja (Letter of Approval) (I kd tl 126). 22.02.2011 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile kordusavalduse, milles palus lisaks Rõuste ühisrakendusprojektile kinnituskirja väljastamisele kanda nimetatud projekt Eesti Vabariigi ühisrakendusprojektide reservi nimekirja (I kd tl 128).

5. Keskkonnaministeerium teatas 30.06.2011 kirjaga nr 12-2-2/906 kaebajale, et kaebaja Rõuste Tuulepargi ühisrakendusprojekt on arvatud hetkel menetluses olevasse Eesti Riikliku Jaotuskava 2008-2012 (RJK) eelnõusse. Projekt on kantud ühisrakenduse projekti reservi. Euroopa Komisjoni poolse heakskiiduta RJK-le ei saa kõnealusele projektile heakskiidukirja väljastada (I kd tl 131).

6. Keskkonnaminister palus 19.08.2011 kirjaga nr 12-1/6239-1 Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt (MKM) kooskõlastust Rõuste tuulepargi heakskiidukirja eelnõule hiljemalt 25.08.2011, märkides, et selleks kuupäevaks mittevastamisel loetakse heakskiidukiri MKM poolt kooskõlastatuks (I kd tl 132). MKM teatas keskkonnaministrile 01.09.2011 kirjaga nr 17-8/11- 00144/037 (I kd tl 135, tõlge II kd tl 80), et ei kooskõlasta ettepanekut Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojekti heakskiidukirja väljastamiseks.

7. Vabariigi Valitsuse 01.09.2011 kabinetinõupidamise protokollilise otsuse (väljavõte III kd tl 10 pöördel ) p-ga 2 otsustati tulenevalt majandusja kommunikatsiooniministri ettepanekust jätta Rõuste tuulepargi projekt jaotuskava ühisrakenduse reservist (jaotuskava lisa 2) välja.

8. Põllumajandusminister keskkonnaministri ülesannetes teatas kaebajale 30.09.2011 kirjaga nr 12- 2-2/906-7 (I kd tl 137 - edaspidi keskkonnaministri kiri), et tulenevalt MKM 01.09.2011 kirjast nr 17-8/11-00144/037 ei väljastata Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja ühisrakenduse raames ning projekt on Eesti riikliku kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste jaotuskavaga NAP ühisrakenduse reservist välja arvatud.

9. Haldusasja materjalidest (III kd tl 75-97) nähtuvalt esitas kaebaja 18.10.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (algselt haldusasi nr 3-11-2461), paludes tühistada keskkonnaministri 30.09.2011 kirjast tuleneva keeldumise AS Skinest Energia Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest ning kohustada keskkonnaministrit väljastama Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukiri või uuesti lahendama kaebaja taotlus heakskiidukirja väljastamiseks. 17.10.2011 esitas AS Skinest Energia Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks lisama Rõuste tuulepargi projekt Eesti riigi kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste riikliku jaotuskava aastateks 2008-2012 eelnõu ühisrakenduse projektide reservi nimekirja või alternatiivselt tuvastama Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojektide nimekirjast väljajätmise õigusvastasus (haldusasi nr 3-11-2457, millega liideti ühte menetlusse 18.10.2011 esitatud kaebus). 30.01.2012 esitas kaebaja kaebuse muutmise avalduse, mille kohaselt jäeti kaebusest välja Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi suhtes 17.10.2011 esitatud nõuded, kuid lisati kaebusele nõue tuvastada, et keskkonnaminister oli kohustatud mõistliku aja jooksul pärast kõigi heakskiidukirja saamiseks vajalike dokumentide saamist 22.02.2011 kaebajale heakskiidukirja väljastama. Tallinna Halduskohtu 23.03.2012 määrusega lõpetati HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel menetlus „Vabariigi Valitsuse vastu esitatud nõuetes“. 10.04.2012 kohtuistungil esitatud täpsustuste kohaselt jäid kaebuse taotlusteks: 1) tühistada keskkonnaministri 30.09.2011 kirjast tulenev keeldumine Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest; 2) teha ettekirjutus, millega kohustada keskkonnaministrit väljastama Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukiri või kohustada vastustajat taotlust uuesti lahendama; 3) alternatiivselt tuvastada heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastasus. Kaebaja leidis, et hiljemalt seisuga 30.09.2011 oli vastustajal kohustus väljastada kaebajale heakskiidukiri ning põhjendas tuvastamisnõuet kahju hüvitamise nõude esitamise sooviga.

Tallinna Halduskohtu 08.05.2012 otsusega tunnistati AS Skinest Energia Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest keeldumine õigusvastaseks, kaebuse ülejäänud nõuded jäid rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.01.2013 kohtuotsusega Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus otsustas 25.04.2013 määrusega

nr 3-7-1-3-89-13

jätta Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

10. Kaebaja esitas 10.01.2014 Tallinna Halduskohtule

kaebuse nõudega mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks välja õigusvastaselt tekitatud kahju summas 1 040 348,18 eurot, samuti seadusjärgne viivis alates 10.01.2014 kuni kohtuotsuse tegemise päevani kindla summana arvestatuna määras 0.0226% päevas summalt 1 040 348.18 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnetava kohustuse kohase täitmiseni määras 0.0226% päevas võlgnetavalt summalt iga võlgnetava päeva eest. Kohus võttis kaebuse 19.03.2014 määrusega menetlusse (II kd tl 97-99).

KAEBAJA SEISUKOHAD

11. Haldusasjas nr 3-11-2457 on Tallinna Halduskohtu 08.05.2012 jõustunud otsusega tuvastatud keskkonnaministri 30.09.2011 kirjaga vormistatud heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastasus põhjusel, et keeldumine oli täielikult põhjendamata ja keeldumise kaalutlusi ei olnud kohtutel võimalik tagantjärele kontrollida ning vastustaja ei teostanud kaalumist ka sisuliselt, rikkudes nii HMS § 4 lg-t 2 (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 38).

12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on isikule avaliku võimu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise eelduseks, et vaidlusaluse tegevuse (või tegevusetusega) on rikutud kannatanu õigusi. Haldusasjas nr 3-11-2457 on jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud, et heakskiidukirja andmata jätmine saab kaebaja õigusi rikkuda, kuivõrd heakskiidukirja andmata jätmise õiguslik toime seisneb selles, et projekti arendamine ühisrakenduse projektina VÕKS § 1201 mõttes ja selle alusel HVÜ-de ülekandmine on välistatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 25). Kuna kaebajale keelduti õigusvastaselt heakskiidukirja väljastamisest ning kuivõrd vastustajal ei olnud teist õiguspärast valikut kui kaebajale heakskiidukiri väljastada, tekkis kaebajale heakskiidukirjast ilmajäämise tõttu kahju. Kahju seisneb võimaluse kaotamises täita Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingut (ERPA) ning saada nimetatud lepingu täitmisest tulu. Samuti on kaebaja seoses õigusvastase haldusmenetlusega kandnud usalduskahju heakskiidukirja saamiseks tehtud ning kasutuks muutunud kulutuste näol.

13. Kaebusega halduskohtusse pöördumisega on kaebaja ammendanud kõik abinõud oma õiguste kaitsmiseks ning kahju tekkimise vältimiseks, täites sellega kahju hüvitamise nõude eelduse RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud tähenduses.

14. Peamiseks kaebajale tekkinud kahjuks on Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud ERPA täitmisest saamata jäänud tulu. Kaebaja sõlmis 19.12.2008 Soome Keskkonnaministeeriumiga ERPA usaldades, et projekti kinnitamisel TÜV SÜD Industrie Service GmbH-ga (edaspidi TÜV) poolt, kellega kaebaja oli 19.02.2009 sõlminud lepingu ühisrakenduse projekti kinnitamismenetluse läbiviimiseks ja toetuskirja olemasolu kinnitamiseks, saab kaebaja heakskiidukirja. TÜV-i koostatud kinnitusaruanne (Determination Report, edaspidi DR) valmis lõplikult 21.02.2011. ERPA täitmise eelduseks oli kaebajale heakskiidukirja väljastamine, mis oleks võimaldanud Rõuste tuulepargi poolt toodetud HVÜ-d üle kanda Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile ning kaebajal HVÜ-de müügist tulu saada (vt lepingu preambul p (f); art

1 mõistet „Lepingutasu“ („Contract Price“); art-d 4 ja 6).

Kaebajal oleks olnud kauplemisperioodi 2008-2012 jooksul toodetud HVÜ-de müügist võimalik saada 897 686,18 eurot vastavalt toodetud HVÜ-de kogusele ning ERPA-s kokkulepitud ühiku hinnale 9,5 eurot. Kaebaja andmebaas on registreerinud kauplemisperioodil 2008-2012 toodetud elektrienergia koguse arvuliseks näitajaks kokku 85 747 080 kW/h. HVÜ-de kogus arvestatakse käitise poolt toodetud taastuvenergia hulga (MW/h) ja baasjoone saastefaktori (määratletud Eesti baasjoone uuringus „Estonian Joint Implementation Project Development Baseline Study“, edaspidi nimetatud „Eesti baasjoone uuring“) korrutisena. Vastavalt Eesti baasjoone uuringule on Eesti energiatootjate saastefaktor 1,102 tCO2/MWh (st 1 MW/h taastuvenergia tootmine vähendab kasvuhoonegaaside emiteerimist 1,102 t CO2 võrra). Seega on kaebaja tootnud rakendusperioodi 2008-2012 jooksul kokku 493,28 HVÜ-d. Heakskiidukirja väljastamisel oleks Keskkonnaministeerium pidanud toodetud HVÜ-d üle kandma Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile ning Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium oleks pidanud HVÜ-de eest tasuma kaebajale.

15. Kaebajale on otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes tekkinud kahju õigusvastasele menetlusele tehtud kasutuks muutunud kulutuste näol, samuti on kaebaja kandnud suuremaid kulutusi laenuintresside näol, kui ta oleks kandnud juhul, kui vastustaja oleks heakskiidukirja väljastanud.

15.1 Kaebaja on kandnud kulutusi seoses heakskiidukirja taotlemisega ning selle saamiseks vajalike eelduste täitmisega, sh projektdokumentatsiooni (mh PDD) koostamisega, EPRA sõlmimiseks peetud läbirääkimiste ja konsultatsioonidega, TÜV peetud läbirääkimistega ning projekti kinnitamismenetluse läbiviimisega (DR-i saamisega).

15.1.1 Kuivõrd kaebajale on heakskiidukirja väljastamisest keeldutud õigusvastaselt ning rikkumist ei ole muul moel enam võimalik heastada, taotleb kaebaja õigusvastasele menetlusele tehtud ning kasutuks muutunud järgmiste kulutuste hüvitamist:

a) TÜV-i poolt kinnitamismenetluse läbiviimisele tehtud kulutused summas 28 800 eurot. Kaebaja on Rõuste tuulepargi projekti nõuetekohaseks määratlemiseks ühisrakenduse projektina tellinud sertifitseeritud hindamisasutuselt TÜV kinnitamismenetluse, mille tulemusel tuvastas TÜV projekti vastavuse ühisrakenduse nõuetele ning koostas vastustajale heakskiidukirja saamise eeldusena nõutud kinnitusaruande (Determination Report -DR). Teenuse eest on kaebaja TÜV-ile tasunud 28

800 eurot.

b) SA-le Säästva Eesti Instituut, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskus makstud lepingutasu PDD eest. Kaebaja tellis heakskiidukirja taotlemiseks ja projekti kinnitamismenetluse läbiviimiseks vajaliku PDD SA-lt Säästva Eesti Instituut, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (edaspidi SEI) vastavalt poolte vahel 01.12. 2006. a sõlmitud lepingule nr 30-1106. Viidatud lepingu p 5.1 kohaselt kohustus kaebaja SEI-le PDD koostamise (vt p-d 2.1 ja 2.2 ning lisa 1) eest tasuma 236 000 krooni (15 083 eurot). Kaebaja on SEI-le nimetatud summa tasunud.

c) OÜ-le Resviron makstud tasu PDD täiendamise, HVÜ-de müügilepingu lepingupartneri leidmise ja ERPA läbirääkimise eest. Kaebaja on OÜ-ga Resviron 01.08. 2007 sõlmitud lepingu nr 2-2007 (I kd tl 155-160) alusel tellinud OÜ-lt Resviron PDD vajaliku täiendamise teenuse. Nimetatud lepingu alusel leidis OÜ Resviron ka lepingupartneri ERPA sõlmimiseks ning esindas kaebajat ERPA läbirääkimisel. Kaebaja tasus OÜ-le Resviron lepingu p 5.1 alusel 146 000 krooni (9331 eurot).

d) OÜ-le Resviron makstud lepingutasu pädeva kinnitamismenetluse läbiviija (TÜV) leidmise, temaga lepingu läbirääkimise ning kaebaja huvide esindamise eest kinnitamismenetluses, sh täiendavate dokumentide esitamine ning PDD-sse vajalike täienduste sisseviimine kinnitamismenetluse käigus. Kaebaja on OÜ-le Resviron vastavalt 01.08.2008 lepingu täiendusele (vormistatud lepingu lisana 3) ning vastavale „Tööde raportile“ tasunud kinnitamismenetluse läbiviimisega seotud tegevuste eest (pädeva kinnitamismenetluse läbiviija leidmine, TÜV-iga lepingu läbirääkimine, kinnitamismenetluse raames vajalike dokumentide esitamine ja PDD täiendamine vastavalt TÜV-i märkustele) kokku 120 250 krooni (7685 eurot).

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seoses heakskiidukirja saamiseks vajalike dokumentide koostamise, konsultatsioonide, lepingute läbirääkimise ja sõlmimise ning Kyoto protokolli art 6 rakendusaktide kohase kinnitamismenetluse läbiviimisega kandnud kulutusi kokku summas 60 899 eurot. Sõltumata sellest, kas vastustaja oleks saanud õiguspäraselt heakskiidukirja väljastamisest keelduda (mis siiski poleks kaebaja hinnangul olnud vaidlusaluse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades võimalik), on kaebaja menetlusele tehtud ja kasutuks muutunud kulutuste näol kandnud usalduskahju ülalnimetatud ulatuses. Kuivõrd heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastasus on kindlaks tehtud haldusasjas nr 3-11-2457 jõustunud kohtuotsusega ning kaebaja taotlust heakskiidukirja väljastamiseks ei ole kauplemisperioodi möödumise tõttu enam võimalik õiguspäraselt lahendada, kuulub usalduskahju hüvitamisele.

15.2 Enammakstud laenuintressid. Kaebaja sõlmis 14.03.2007 kolme krediidiasutusega laenulepingu laenusummas 14 154 926 eurot. Laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 3 p 4 kohaselt on kaebaja kohustatud saadud laenu tagastama hiljemalt 01.10.2018. Vastavalt Laenulepingu p-le 4.1 tasub kaebaja laenuandjatele laenu kasutamise eest aastaintressi, mis võrdub 6 kuu EURIBOR-i ja intressimarginaali summaga (vt laenulepingu muutmise kokkuleppe nr 3 p 3). Samas sätestab laenulepingu p 4.6, et juhul, kui kaebaja tagastab laenu suuremate osadena, kui maksegraafikus ette nähtud, ei pea kaebaja tasuma ennetähtaegselt tagastatavalt laenu osalt alates laenu ennetähtaegsest tagastamisest intressi. Laenulepingu p 10.3.l kohustab kaebajat kolmandatelt isikutelt (sh toetusfondid, riik, muud institutsioonid) Rõuste tuulepargi rajamise toetuseks erakorraliselt laekuvat raha vähemalt 50% ulatuses laenu ennetähtaegseks tagastamiseks kasutama. Arvestades eelviidatud laenulepingu punkte ning lähtudes majanduslikult enim põhjendatud teguviisist, oleks kaebaja juhul, kui vastustaja oleks heakskiidukirja väljastanud, kasutanud kõik HVÜ-de müügist saadud summad laenu ennetähtaegseks tagastamiseks, et vähendada intressikulu ja täita nõuetekohaselt laenulepingut.

Kuna vastustaja ei väljastanud õigusvastaselt kaebajale heakskiidukirja ning sellest tulenevalt ei kandnud ka Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile üle Rõuste tuulepargi poolt toodetud HVÜ- sid, ei saanud kaebaja ERPA-s sätestatud tasu HVÜ-de müügist. Kui kaebaja oleks saanud ERPA-st tulenevat 897 686,18 eurot HVÜ-de müügitulu, oleks ta saanud eelnimetatud summas osa laenust ennetähtaegselt tagastada. See oleks võimaldanud kaebajale intressikulu kokkuhoidu 81 763 eurot, kuivõrd laenulepingu p 4.6 kohaselt ei oleks kaebajal olnud laenu ennetähtaegse tagastamise päevast arvates vastavalt laenu osalt intressi tasumise kohustust.

Intressikulu kokkuhoiu arvestus põhineb järgmistel alustel. Keskkonnaminister edastas MKM-ile 19.08.2011 heakskiidukirja projekti ning palus sellele kooskõlastust hiljemalt 25. augustiks 2013, märkides seejuures, et juhul, kui MKM viidatud tähtpäevaks heakskiidukirja projektile kooskõlastuse andmisest keeldumisest ei teata, siis keskkonnaminister loeb heakskiidukirja projekti kooskõlastatuks. MKM ei teatanud 25. augustiks 2011 heakskiidukirja projektile kooskõlastuse mitteandmisest. Seega oleks keskkonnaminister pidanud heakskiidukirja väljastama hiljemalt 26.08.2011.

Vastavalt ERPA art-le 11.2 tuli kaebajal tagada iga-aastaselt toodetud HVÜ-de koguste kinnitamine akrediteeritud sõltumatu üksuse poolt iga järgneva aasta 31. maiks. Akrediteeritud üksuse kinnitatud raport möödunud aastal toodetud HVÜ-de koguste kohta tuli vastavalt ERPA artle 11.6 Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile esitada iga aasta 30. juuniks. Seega ERPA sõlmimisel lähtusid kaebaja ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium arvestusest, et iga lõppenud aasta HVÜ-de koguste kinnitamise ning Soome Keskkonnaministeeriumile akrediteeritud hindamisasutuse raporti esitamiseks ettenähtud aeg on maksimaalselt 6 kuud.

Kuivõrd kaebaja oleks saanud alustada perioodil 2008-2010 toodetud HVÜ-de koguste kinnitamise menetlusega vahetult pärast heakskiidukirja saamist 26.08.2011, siis oleks kaebajal viidatud perioodil toodetud HVÜ-de kogused tulnud kinnitada ning Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile vastav raport esitada hiljemalt 1. märtsiks 2012. Keskkonnaministri poolt MKM-ile edastatud heakskiidukirja projekti kohaselt kohustunuks Eesti Vabariik Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile HVÜ-d üle kandma pärast toodetud HVÜ-de koguste kinnitamist akrediteeritud hindamisasutuse poolt.

Kuivõrd tehniliselt ei ole tegemist keerulise protseduuriga (ülekanne tuleb teha vastavas elektroonilises süsteemis), siis lähtub kaebaja arvestusest, et Eesti Vabariik oleks pidanud Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile kaebaja poolt aastatel 2008-2010 toodetud HVÜ-d üle kandma 02.03.2012. Samal päeval oleks kaebaja esitanud Soome Keskkonnaministeeriumile arve ERPA - st tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmiseks. Vastavalt ERPA art-le 4.1 oleks Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium pidanud arve tasuma hiljemalt 60 päeva jooksul, st 2008-2010 HVÜ-de müügitulu oleks kaebaja kätte saanud hiljemalt 1. mail 2012.

Seega hiljemalt 01.05.2012 oleks kaebaja pangale ennetähtaegselt tagastanud laenu osa summas 423 304,07 eurot. Vastavalt ERPA art-tele 11.2, 11.6 ja 4.1 ning arvestades eespool antud selgitusi, oleksid järgmised laenu tagasimaksed toimunud järgnevalt: 2011. a toodetud HVÜ-de müügist saadud summa 252 587,59 eurot osas 29.08.2012; 2012. a toodetud HVÜ-de müügist saadud summa 221 794,52 eurot osas 29.08.2013. Kaebaja arvestused põhinevad AS-i SEB Pank kinnitusele sündikaatlaenusaldo kohta 01.04.2012 seisuga.

Heakskiidukirjast õigusvastase ilmajäämise tõttu on laenukulu olnud kaebajale seega 81 763 euro võrra suurem ning vastustaja on seeläbi põhjustanud kaebajale täiendavalt 81 763 eurot otsest varalist kahju.

16. VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestatakse võlgnetavalt rahalt kahju hüvitamise nõude puhul viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kaebaja leiab, et kooskõlas eeltoodud normidega tuleb viivise nõuet võlgnetavalt kohustuselt arvestada alates käesoleva kaebuse halduskohtule esitamise päevast. HKMS § 38 lg 3 kohaselt võib halduskohtumenetluses viivise või intressi nõude koos põhinõudega esitada kaebuses selliselt, et viivise või intressi väljamõistmist ei taotleta kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest. Kaebaja nõuab võlgnetavalt kohustuselt viivist seadusjärgses määras. Lähtudes VÕS § 94 lg-st 1 ja § 113 lg-st 1 on seadusjärgne viivise määr 0,0226% päevas. Kooskõlas eeltooduga palub kaebaja vastustajalt välja mõista viivis alljärgnevalt: alates 10.01.2014 kuni kohtuotsuse tegemise päevani kindla summana arvestatuna määras 0,0226% päevas summalt 1 040 348,18 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnetava kohustuse kohase täitmiseni määras 0,0226% päevas iga võlgnetava päeva eest.

17. Kuigi tavapäraselt tuleb kohtupraktika kohaselt põhjuslikku seost tõendada kahju saanud isikul ehk kaebajal, siis antud juhtumil langeb tõendamiskoormus vastustajale. Jõustunud kohtuotsusega on vaidlusalusel juhul tuvastatud, et heakskiidukirja väljastamisest keeldumisel tegi vastustaja kaalutlusvea (jättis kaalutlusõiguse teostamata). Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-77-04 (p 16) põhjendanud (lahendi seisukohtade juurde jäi Riigikohus ka otsuses nr 3-3-1-66-09, vt p 13), et eeskätt peab haldusorgan tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed. Vastustajal on tõendamiskoormus, et vaidlusaluse üksikjuhtumi asjaoludel tulnuks kaalutlusõiguse õiguspärase teostamise tagajärjel kaebajale heakskiidukirja väljastamisest keelduda ja keeldumine oleks olnud õiguspärane. Poolte vahel peetud kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-11-2457 on vastustaja küll läbivalt tuginenud kaalutlusõiguse olemasolule, kuid ei avaldanud, milline sai vaidlusalusel juhul olla see tegelik kaalutlus, mis sai kaasa tuua kaebajale õiguspäraselt heakskiidukirja väljastamisest keeldumise.

18.Kaebaja taotluse menetlemise ajal kehtisid Keskkonnaministeeriumi poolt 2009. a kehtestatud „Eesti ühisrakenduse juhised“ (edaspidi Eesti juhised). Heakskiidukirja andmine on küll kaalutlusotsus, kuid selle tegemisel on osalisriik piiratud COP juhistega ja Eesti juhistega Kyoto protokolli rakendamise kohta. Kaebaja on taotlenud oma Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja, seejuures esitanud 22. veebruariks 2011 kõik Eesti juhistes ja vastustaja poolt nõutud tõendid ja dokumendid. Kaebaja täitis kõik heakskiidukirja väljastamise eeldused. Vastustaja pole kordagi viidanud kaebaja esitatud dokumentide sisulistele puudustele ega palunud puudusi kõrvaldada (HMS § 15 lg 2). Vastustaja on vaid oma 24.12.2010 e-kirjas vastanud kaebaja küsimusele, et Rõuste tuulepargile pole väljastatud heakskiidukirja, kuna seni ajani puudus vastav taotlus. E-kirja kohaselt selgus taotluse ülevaatamisel üks puudus – taotlusele oli jäänud lisamata taotluskirja lisana 2 nimetatud kinnitusaruanne DR. Samas kirjas teavitas vastustaja, et heakskiidukirja väljastamiseks on vaja esitada kolm dokumenti: taotlus, PDD ja DR. Kaebaja kõrvaldas taotluse ainsa puuduse 22. 02.2011 kirjaga nr 114, millega esitas TÜV-i poolt koostatud DR-i.

Kaebaja taotlus oli nõuetekohane. MKM-i 01.09. 2011 kirjas toodud seisukohad väidetavate puuduste kohta kaebaja poolt heakskiidukirja saamiseks esitatud DR-is on sisuliselt asjatundmatud ja otsitud ning jätavad kohalduva õiguse täielikult tähelepanuta. Arvestades MKM-i seisukohtade asjakohatust, võib vaid spekuleerida MKM-i keeldumise motiivide üle (mh kas tegemist oli poliitiliste põhjuste või muude ajenditega, kusjuures MKM võis kooskõlastamisest keelduda selleks, et soodustada MKM-i haldusalas olevat AS-i Eesti Energia.

19. Pole vaidlust selles, et vastustaja praktika heakskiidukirja taotluste lahendamisel on olnud järjepidev, kohaldatud on Eesti juhiseid ning Kyoto protokolli rakendusakte. Kõigile projektidele, mis on varasemalt saanud toetuskirjad ning mis on ühisrakenduse projektidena välja arendatud ning mille omanikud on esitanud Eesti juhistes nõutud dokumendid (eelkõige aga AIE poolt koostatud ja kinnitatud DR-i, mis tõendab projekti vastavust ühisrakenduse nõuetele), on vastustaja heakskiidukirjad väljastanud. Kaebajat ei erista teistest heakskiidukirjad saanud tuuleparkidest mitte ükski asjaolu, mis saaks õigustada tema erinevat kohtlemist. Mingisugusele sisulisele erisusele võrreldes teiste taotlejatega pole vastustaja viidanud ka vaidlusaluses haldusmenetluses ning hilisemas kohtumenetluses nr 3-11-2457.

Kaebaja on seisukohal, et Rõuste tuulepargile heakskiidukirja väljastamata jätmine rikub tema põhiseaduse (PS) §-des 12 ja 31 sätestatud põhiõigusi. Kaebaja leiab, et tal on subjektiivne õigus nõuda riigilt enese võrdset kohtlemist oma konkurentidega ning ettevõtlusvabaduse piiramisel proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, mis oleks pidanud avalduma kaebajale heakskiidukirja väljastamises.

20. Poolte vahel puudus kohtuasjas nr 3-11-2457 vaidlus, et heakskiidukirja väljastamise näol on tegemist riigiabi andmisega. Heakskiidukirja väljastamisest keeldumine tähendab ettevõtlusvabaduse riivet, kuivõrd jätab taotleja ilma vastava tulu teenimise võimalusest. Ettevõtlusvabadust riivab ka see, et riik üldse teatud projekte toetab ja teatud projekte mitte, kuna toetuste ja soodustuste andmisega sekkub riik vabasse konkurentsi. Selline sekkumine peab vastama õiguse üldpõhimõtetele, mh võrdse kohtlemise põhimõttele. Ilmselge on, et kõik tuulepargid, mis on ühisrakenduse meetme raames heakskiidukirjad saanud, on kaebaja konkurendid, mida riik on toetanud, moonutades selliselt kaebaja kahjuks konkurentsiolukorda turul, eelkõige kahandades kaebaja võimalusi investeerida ning oma tegevust konkurentsis püsimiseks arendada. Vastustajal on riigiabi andmisel kohustus tagada ettevõtlusvabadus, hoidudes konkurentsi moonutamisest. Sellele kohustusele vastab kaebaja subjektiivne nõudeõigus.

21. Et antud kohtuasjas saaks hinnata, kas kaebajale oleks saanud õiguspäraselt ja proportsionaalselt heakskiidukirja väljastamisest keelduda, tuleb vastustajal avaldada sellise keeldumise legitiimne eesmärk. Alles seejärel on võimalik üksikjuhtumi asjaolusid hinnates vaagida, kas piirang saanuks olla eesmärgi suhtes proportsionaalne.

22. Kaebaja leiab, et antud üksikjuhtumi asjaolusid arvestades, ei oleks vastustaja saanud õiguspäraselt heakskiidukirja väljastamisest keelduda, sest see tähendanuks igal juhul kaalutlusvea tegemist. Kaalutlusveaga on tegemist ka juhul, kui rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet kui õiguse üldpõhimõtet (HMS § 4 lg 2). Alust kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks ei tulnud ka MKM-i 01.09.2011 kirjas vastustajale esitatud kahtlustest ja küsimustest. MKM viitas nimetatud kirjas, et heakskiidukirja väljastamine ei pruugi olla põhjendatud tuuleenergia tootjatele elektrituruseaduse alusel makstavate toetuste tõttu.

Kuid kõik heakskiidukirjad saanud seitse tuuleparki saavad nii toetust elektrituruseaduse alusel kui võimaluse saada tulu HVÜ-de müügist. Seejuures pärast elektrituruseaduse muudatusi (kehtestatud 15.02. 2007 ja jõustunud 01.05.2007), millega kehtestati taastuvenergiatoetused, on väljastatud vähemalt kolm heakskiidukirja. Kaebaja andmetel on eranditult kõik heakskiidukirja taotlused (v.a kaebaja taotlus) rahuldatud. Vanaküla tuulepargi heakskiidukiri väljastati 06.12.2010. Virtsu III tuulepargi heakskiidukiri väljastati 20.04.2009 (millega tühistati 01.04.2009 väljastatud heakskiidukiri).

Tooma tuulepargi heakskiidukiri väljastati 01.04.2011. Seejuures Viru-Nigula tuulepargi heakskiidukiri väljastati 13.11.2006, kuigi tuulepargi DR valmis alles 24.11.2009. Seega kaebaja erinev kohtlemine ei saa olla põhjendatud 2007. aastal jõustunud elektrituruseaduse muudatustega. Kõik võrdluse aluseks võetud viis tuulepargiprojekti on Kriteeriumite p 12 kohaselt Rõuste tuulepargiga võrreldavad. Lisaks on kõigi täiendatavuse nõude täitmise hindamisel võrdluse aluseks olnud tuulepargiprojektide puhul kinnitamismenetlus lõpetatud ning neile on väljastatud heakskiidukirjad.

Seega on täidetud eeldused Kriteeriumite p-s 44(b) toodud meetodi kasutamiseks. MKM-i väide, et mitmed tuulepargid toimivad piisavalt hästi ka elektrituruseadusest tulenevate toetuste abil (MKM-i kirja kommentaar nr 2 DR-i kohta), ei oma tähtsust isegi juhul, kui see tõele vastaks. Kriteeriumite p-s 44(b) sätestatud meetodi kohaselt tuleb tuvastada üksnes see, et võrdluse aluseks olevad projektid on ühisrakenduse projektid, mille osas on kinnitamismenetlus lõpetatud ning mis on vaadeldava projektiga võrreldavad. Antud juhul on kõik kolm tingimust täidetud ning seega on täiendatavuse nõude täitmine Rõuste tuulepargi puhul korrektselt tuvastatud.

Rõuste tuulepargi puhul tegi kaebaja nõukogu investeerimisotsuse 03.02.2005. Sel ajal ei saanud kaebaja nõukogu arvestada 2007. a jõustuva uue taastuvenergiatoetuste skeemiga. Sama selgituse on TÜV andnud ka Viru-Nigula tuulepargi kinnitusaruandes, riik on seda selgitust aktsepteerinud ja väljastanud Viru-Nigula tuulepargile heakskiidukirja. Täiendatavuse nõude täitmise hindamisel tuli seega lähtuda 2005. a kehtinud õiguslikust regulatsioonist ning 2007. a jõustunud elektrituruseaduse muudatusi ei saanud täiendatavuse nõude hindamisel arvesse võtta.

23. RVastS § 13 lg 1 p 4 kaudu kohalduva VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud alusel on kaebajal heakskiidukirja väljastamisele kohalduva regulatsiooni kaitse-eesmärki silmas pidades õigus nõuda käesolevas menetlusdokumendis nimetatud kahju hüvitamist. Riigil on kohustus vastava ala ettevõtjaid võrdselt kohelda ning vastava kohustuse kaitse-eesmärk on antud juhul kaitsta kaebajat ebavõrdsesse olukorda sattumise eest. Kaebajal oli subjektiivne õigus nõuda riigilt võrdset kohtlemist ning hoidumist kaebaja ettevõtlusavabaduse rikkumisest konkurentsiolukorra põhjendamatu moonutamisega (ehk kaebaja mittesoodustamisega olukorras, kus kõiki samadele kriteeriumitele vastavaid konkurente on soodustatud). Kaebaja subjektiivne õigus hõlmab mitte ainult menetluslikke õigusi, vaid sisulist nõudeõigust selles, et riigi poolt antavad toetused ei kahjustaks konkurentsi ning tagaks vastava ala ettevõtjate sisulise võrdse kohtlemise. Kui kaebajal oleks õigus nõuda üksnes õiglast menetlust, muutuks ettevõtlusvabadus näiliseks. Kaebaja võrdne kohtlemise teiste heakskiidukirjad saanud ettevõtjatega saanuks teoks vaid juhul, kui kaebaja oleks saanud heakskiidukirja. Kaebaja on võrreldes teiste heakskiidukirjad saanud konkurentidega ebavõrdses olukorras ERPA alusel HVÜ-de müügist tulu mittesaamise tõttu. Vaidlusalusel juhul on riik täiesti meelevaldselt ning rikkudes ka vastustaja poolt menetluses antud lubadusi, jätnud kaebajale heakskiidukirja väljastamata ning peab kaebajale tekkinud kahju eest vastutama.

Kaebaja 27.03.2015 seisukohad (II kd tl 142-148)

24. Vastustaja on oma positsiooni käesolevas kohtuasjas üles ehitanud meelevaldsele eeldusele, nagu Tallinna Ringkonnakohus oleks 15.01.2013 otsuses nr 3-11-2457 leidnud, et kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamise nõue on perspektiivitu. Ringkonnakohus ei ole kaalunud ega analüüsinud, kas vastustajal oli kujunenud olukorras õiguspärane kaalutlus heakskiidukirja väljastamisest keeldumiseks või oli tema kaalutlusõigus taandunud nullini. Ringkonnakohus ei ole ka asunud seisukohale kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamise kaebuse perspektiivituse kohta. See, kas vastustajal oli võimalik kaebajale heakskiidukirjast õiguspäraselt keelduda või mitte, on käesoleva kohtuasja esemeks. Samas pole vastustaja seni avaldanud ühtegi põhjendust ega kaalutlust, millisel vastustaja keeldumine kaebajale heakskiidukirja väljastamisest oleks saanud olla põhjendatud ja õiguspärane.

25. Kaebaja ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi vaheline leping kehtis. Vastavalt kaebaja ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi vahel sõlmitud ERPA artiklile 2.3 on Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumil õigus loobuda ERPA artiklis 2.1 sätestatud eeltingimuste täitmise nõudmisest või määrata eeltingimuste täitmiseks uus kuupäev. Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium on täiendava tähtaja andmise õigust korduvalt kasutanud. Viimati 30.03.2012 pikendas Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium ERPA artiklis 2.1 sätestatud eeltingimuste täitmise tähtaega kuni 31.08.2012. ERPA oli heakskiidukirja taotlemise ajal kehtiv leping, mille täitmise ainukeseks takistuseks sai vastustaja keeldumine.

26. Saamata jäänud tulu arvestuse perioodis puudub mistahes vastuolu. Kaebaja on seletanud kaebuse p-s 3.1., et saamata jäänud tulu arvestus põhineb perioodil 2008-2012 toodetud HVÜ-de kogustel ning ERPA-s kokkulepitud ühikuhinnal. Vastustaja nimetatud arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. Rakendusperioodil 2008-2012 on kaebaja seega tootnud HVÜ-sid vääruses 897 686,18 eurot ning samas summas oleks kaebajal olnud tasunõue Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi vastu juhul, kui vastustaja oleks toiminud õiguspäraselt ning kaebajale heakskiidukirja väljastanud.

27. Enammakstud laenuintresside nõue on kooskõlas rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS §

127 lg 2). Lisaks asjaolule, et vastustaja 30.09.2011 heakskiidukirja väljastamisest keeldumine oli õigusvastane kaalutlusõiguse sisulise teostamata jätmise ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, põhineb kaebaja kahju hüvitamise nõue mh asjaolul, et vastustajal polnud õiguspärast kaalutlust kaebajale heakskiidukirjast keelduda, st et keeldumine sai kujunenud asjaoludel olla ainult meelevaldne. Intressikulu kokkuhoiu arvestus põhineb mh ERPA sätetel, mis reguleerisid HVÜ-de toodangu kohta arvestuste esitamise tähtaegu ning tasu maksmise tähtaegu. Aastatel 2008-2012 toodetud HVÜ-de eest pidanuks Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium kaebajale tasuma 01.05.2012, 29.08.2012 ning 29.08.2013. Kuna HVÜ-de toodangu periood ning ERPA-st tulenevad tasu maksmise tähtajad ei ole üks ja sama asi, siis mistahes vastuolu kaebuse aluseks esitatud asjaoludes puudub.

28. Kaebaja kulutused heakskiidukirja menetluses olid põhjendatud. Kaebaja poolt SA-le Säästva Eesti Instituut (edaspidi SEI) makstud lepingutasu oli kohane, töö vastas lepingutingimustele. PDD koostamine toimuski kahes faasis, seejuures SEI-ga ning OÜ-ga Resviron sõlmitud lepingute skoobid olid erinevad. SEI pidi koostama baasjoone uuringu ja koguma projekti lähteandmed, vormistades dokumentatsiooni vastavalt Kyoto protokolli rakendusaktides nõutule. OÜ Resviron tööks oli täiendada PDD-d vastavalt Kyoto protokolli rakendusaktide muudatustele, uuendada projekti tehnilist dokumentatsiooni, ajakohastada 2006. a läbiviidud baasjoone uuringut. Kuid lisaks PDD täiendamisele kuulus OÜ Resviron lepingu skoopi koostööpartneri leidmine ERPA sõlmimiseks, ERPA konsultatsioonid ning lepingu sõlmimise nõustamine ja lepingu allkirjastamine. Seega sedavõrd, kuidas muutusid asjakohased regulatsioonid, baasjoone uuringu alusandmed ja Rõuste tuulepargi tehnilised omadused, tuli PDD-d täiendada. OÜ Resviron ülesanneteks oli aga lisaks PDD täiendamisele kogu läbirääkimisja konsultatsiooniprotsessi juhtimine, mis oli suunatud ERPA sõlmimisele.

29. Õigus HVÜ-de eraldamiseks tuleneb heakskiidukirjast, mitte Jaotuskavast. Vastustaja konstruktsioon asjaomaste õigusaktide omavahelistest seostest on ilmselt esitatud kohtu eksitamise eesmärgil, kuivõrd samasisulise vaidluse on pooled tegelikult ära pidanud asjas nr 3-11-2457, apellatsiooniastmes. Tallinna Ringkonnakohus leidis jõustunud lahendis, et HVÜ-de ülekandmise aluseks osalisriigi poolt ühisrakenduse projektile on väljastatud heakskiidukiri, mitte riiklik kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse Jaotuskava. Lisaks on kaebaja Jaotuskava suhtes rakendanud kõiki temast olenevaid asjakohaseid meetmeid. Kaebaja esitas 17.10.2011 kaebuse, millega taotles Vabariigi Valitsuse ning Keskkonnaministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamist seoses Eesti riigi kasvuhoonegaaside lubatud heitkohuste jaotuskava aastateks 2008-2012 menetlemisega ning Vabariigi Valitsuse ja Keskkonnaministeeriumi kohustamist Rõuste tuulepargi projekti lisamiseks Jaotuskava eelnõusse. Kaebuse esitamise hetkel oli Jaotuskava eelnõu edastatud järelevalve teostamiseks Euroopa Komisjonile, Euroopa Komisjon ei olnud järelevalvet veel lõpetanud ning Jaotuskava ei olnud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud. Kaebuses taotles kaebaja ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebus liideti asja nr 3-11-2457 menetlusega. Kaebaja loobus kohustamiskaebusest 30.01.2012, kuivõrd Vabariigi Valitsus kehtestas Jaotuskava 22.12.2011 määrusega nr 183. Kuid erinevalt eelnõust ei omistanud Vabariigi Valitsus lõplikus määruses ühelegi konkreetsele ühisrakenduse projektile HVÜ-de koguseid, st ei tekitanud ühelegi ühisrakenduse projekti omanikule subjektiivseid õigusi ega reguleerinud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajal poleks olnud alust Jaotuskava edukalt vaidlustada. Jaotuskava reguleerib nimelt Eesti Vabariigi poolt Euroopa Liidu ees võetud kohustusi (topeltarvestuse vältimine), mitte kohustust eraldada konkreetsele ühisrakendusprojektile konkreetne hulk HVÜ-sid.

30. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Meelevaldsuse, diskrimineerimise, konkurentsi moonutamise keelu ja ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse piiramise keelu kaitsealas on mh mõistlikult ettenähtav kahju, mis seondub asjassepuutuva tavapärase majandustegevusega. Vaidlust ei ole, et võõrkapitali kaasamine taastuvenergiaprojektidesse on pigem reegel, kui erand. Ühisrakenduse projektide eelduseks on seejuures, et arendaja ei teeks vastavat investeerimisotsust ilma ühisrakenduse projekti staatusest kaasnevate hüvedeta (s.o. täiendatavuse kriteerium). Olukorras, kus vastustaja meelevaldselt keeldub heakskiidukirja väljastamisest, rikkudes nii võrdse kohtlemise põhimõtet, ettevõtlusvabadust ja konkurentsi, vastutab ta ka kogu asjaomases majandustegevuses tavapäraselt tekkiva kahju eest, st kahju hüvitis peab tagama VÕS § 127 lg 1 kohaselt isiku asetamise olukorda, nagu rikkumist (antud juhul ebavõrdne kohtlemine, ettevõtlusvabaduse rikkumine ja konkurentsi moonutamine) ei oleks toimunud.

31. Vastustaja on oma seisukohas segamini ajanud kaks erinevat õiguslikku järeldust (a) kaalutlusõiguse olemasolu ehk haldusorganil valiku olemasolu haldusakti andmisest keelduda ning

(b) sellise keeldumise õiguspärasus. Et õigusaktide kohaselt oli vastustajal õigus haldusakt anda ning haldusakti andmisest keelduda (valikudiskretsioon), ei tähenda, et haldusorgan oli igas võimalikus olukorras õigustatud keelduma (sh ka meelevaldselt). Vastava kaalutlusõiguse olemasolu ei tähenda ka seda, et vastustaja oleks igal juhul ka kaalumise ja põhjendamise tulemusena heakskiidukirja väljastamisest keeldunud ning et selline keeldumine oleks igal juhul õiguspärane. Vastustaja seisukoht pole kooskõlas HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga, kaalutlusõiguse teostamise reeglite ja põhimõtetega. Vastustaja ei ole tõendanud põhjusliku seose puudumist (vt kaebuse p 4.1.3.).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

32. RVastS § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused RVastS alusel on: haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; isiku subjektiivse õiguse rikkumine; kahju olemasolu; teo või tegevusetuse õigusvastasus; põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

33. Tallinna Ringkonnakohus on 15.01.2013 lahendis asunud seisukohale, et välistada ei saa, et kaebajal on talle heakskiidukirja väljastamisest keeldumise tõttu tekkinud kahju, mille hüvitamist on tal riigivastutuse seaduse alusel õigust nõuda „Arvestades Riigikohtu 22.10.2009 otsuses (p 18-21) avaldatud seisukohti RVastS § 7 lg-st 4 ja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevatest piirangutest kahju hüvitamisel ja käesoleva otsuse p-s 22 märgitut, et puuduvad normid, mis annaksid kaebuse esitajale õiguse nõuda heakskiidukirja väljastamist ja võimaldamist teenida HVÜ-de müügist tulu, on küll vähetõenäoline, et kaebaja nõue Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel saamata jäänud tulus seisneva kahju hüvitamiseks oleks tulemuslik. Siiski ei saa välistada kaebaja õigust taotleda heakskiidukirja taotlemisel tekkinud ja kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist.“ (p 26).

Seega Ringkonnakohus on hinnanud kaebaja saamata jäänud tulu nõude perspektiivituks kaebaja subjektiivse õiguse puudumise ning VÕS § 127 lg-s 2 ) sätestatud kahju hüvitamise nõude piirangu tõttu.

34. Kaebaja saamata jäänud tulu nõude esitamiseks puudub alus. Kaebajal puudus heakskiidukirja taotlemise ajal kehtiv leping HVÜ-de müügiks. Lepingu artiklis 2 on kehtestatud eeltingimused lepingu jõustumiseks, mille kohaselt artiklite 3, 4, 6, ja 7 klauslid kehtivad eeldusel, et on täidetud muu hulgas tingimus vastuvõtjariigi (st EV) ja Soome Vabariigi poolt tingimusteta heakskiidukirjade andmise kohta. Pooled on leppinud kokku, et kui eeltingimused ei ole üheksa kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest täidetud, siis lõpeb leping viivitamatult. Vaidlusalune leping sõlmiti 19.12.2008, mistõttu kõik lepingu punktis 2 kehtestatud tingimused pidid olema täidetud hiljemalt 19.09.2009. Nimetatud kuupäeval ei olnud kaebaja esitanud ministeeriumile veel isegi taotlust heakskiidukirja saamiseks. Samuti ei olnud selleks kuupäevaks valminud ka kinnitusaruanne (aruanne valmis lõplikult 21.02.2011, kaebuse p 1.6). Seega, isegi kui kaebaja oleks saanud heakskiidukirja, ei oleks ta saanud täita lepingut, mis ei kehtinud.

35. Saamata jäänud tulu arvestuse periood on vastuolus kaebuses esitatuga. Saamata jäänud tulu suuruse osas on kaebaja võtnud kahju suuruse arvestuse aluseks perioodi 2008-2012. Samas enammakstud laenuintresside osas on kaebaja toonud välja, et ta oleks saanud teostada laenu tagasimakseid 2011. ja 2012. aasta HVÜ-de müügist kokku 474382,11 euro ulatuses (kaebuse p 3.2.2.4). Seega ei ole kaebaja lugenud võimalike laekumiste hulka 2008. kuni 2010. aasta HVÜ-de müüki.

36. Heakskiidukirja väljastamine ei olnud aluseks võimaliku tulu saamiseks. VÕS § 127 lg 1 ja 2 sätestavad, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS §

127 lg-s 2 on lähtutud normi eesmärgist, mille kohaselt tuleb lepingurikkumisega iseenesest adekvaatses kausaalseoses olev kahju hüvitada siiski üksnes juhul, kui selle kahju ärahoidmine oli selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on paragrahvi § 127 sisu üldpõhimõtete osas selgitatud, et mingi kohustuse rikkumise korral tuleb tuvastada, milliseid huve antud kohustus kaitsma pidi ehk millise kahju ärahoidmine oli antud kohustuse eesmärgiks ning asetada kahjustatud isik kahju hüvitamise kaudu olukorda, milles ta oleks olnud, kui antud kohustust ei oleks rikutud. Seega kaebaja nõude seisukohast on oluline hinnata, kas heakskiidukirja väljastamise tingimuste kaitse-eesmärgiga oli hõlmatud heakskiidukirja taotlejale saamata jäänud tulu näol kahju tekkimise ärahoidmine.

Kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga haldusasjas nr 3-3-1-66-09 (p 20) esines kaebajal heakskiidukirja väljastamise menetluse ajal subjektiivne õigus õiguspärase menetluse läbiviimiseks (vt ka ringkonnakohtu otsuse p 22, 23), kuid tal ei olnud heakskiidukirja väljastamise menetluse ajal subjektiivset õigust saada HVÜ-sid, sh HVÜ-de kasutamise kaudu tulevikus tulu teenida. See tähendab, et tuleb eristada kaebaja subjektiivset õigust heakskiidukirja väljastamise menetluse ja talle HVÜ-de eraldamise õiguse tekkimise vahel.

37. Kaebaja on väitnud, et heakskiidukirja väljastamise näol on tegemist riigiabi andmisega. Heakskiidukirja väljastamisest keeldumine tähendab ettevõtlusvabaduse riivet, kuivõrd jätab taotleja ilma vastava tulu teenimise võimalusest (kaebuse p 4.2.2.4). Kaebaja käsitlusega ei saa nõustuda, sest heakskiidukiri ei ole aluseks HVÜ-de eraldamiseks. Kyoto protokolli art 6 lg-s 1 on nimetatud projekti tulemusena saavutatud HVÜ-de üle kandmise tingimused. Eestile kui Euroopa Liidu liikmesriigile kehtivad täiendavad Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad nõuded HVÜ-de ülekandmise võimalikkuse osas. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2003/87/EÜ, direktiivist 2004/101/EÜ ning Euroopa Komisjoni otsusest 2006/780/EÜ ilmneb heakskiidukirja õiguslik toime ja seos jaotuskavaga. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 288 lgle 3 on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Sama artikli lg 4 sätestab, et otsus on tervikuna siduv. Ühenduse sätted, mis käsitlevad saastekvootide eraldamist liikmesriikides, on olulised, et aidata kaasa siseturu terviklikkuse säilitamisele ja vältida konkurentsimoonutusi (direktiivi 2003/87/EÜ preambula p 7). Kuigi Otsuse 2006/780/EÜ artikli 2 ps 4 antud heakskiidukirja definitsioon viitab dokumendi siduvusele, nähtub siiski selle art 3 lg-st 1, et heakskiidukiri on kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste jaotuskavasse saamise eelduseks ega loo taotlejale iseseisvalt ilma jaotuskavata õigusi ega hüvesid.

Kaebaja on taotlenud heakskiidukirja väljastamist Rõuste tuulepargi arenduse ühisrakenduse projektile. Tuulepargi arenduse projekti puhul on tegemist projektiga, mis põhjustab lubatud heitkoguste ühikute (LHÜ) topeltarvestust ja mille teostamine mõjutab Euroopa Liidu heitkogustega kauplemissüsteemi kuuluvate ettevõtete tegevust. Kuivõrd tuulepargid ja hüdroelektrijaamad, mis kuuluvad ühisrakenduse reservi tekitavad LHÜ-de topeltarvestust, tuleb nende elektritoodangule vastav kogus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguseid fossiilkütuseid kasutavatele elektrijaamadele jaotatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkogusest maha arvata (tulenevalt Otsuse 2006/780/EÜ art 5 lg-st 1 ja Direktiivist 2003/87/EÜ).

Seetõttu tuleb lisaks heakskiidukirja väljastamisel arvestada, et HVÜ-de eraldamisel välditaks topeltarvestust. Topeltarvestuse vältimine tähendab, et kuna ühisrakenduse projekti tulemusena väldib tuulepark, mis põhineb tuule kui taastuvenergiaallika kasutamisel, fossiilkütuste põletamist, siis tuleb elektritoodangule vastav kogus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguseid fossiilkütuseid kasutatavatele elektrijaamadele jaotatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkogusest maha arvata. Nimetatud kohustus tuleneb nii Direktiivi 2004/101/EÜ preambula p-st 10 kui ka Otsuse 2006/780/EÜ preambula p-st 11.

Direktiivi 2004/101/EÜ preambula punkt 10 sätestab, et topeltarvetuse vältimiseks ei tohiks THV-sid ja HVÜ-sid anda välja /.../, väljaarvatud kui liikmesriigi registris tunnistatakse kehtetuks sama arv THV-dest või HVÜ-dest pärinevaid saastekvoote. Seega on ühisrakenduse projektidele, mis toovad kaasa topeltarvestuse, HVÜ-de eraldamise eelduseks, et riiklikus jaotuskavas on topeltarvestuse vältimiseks sama arv LHÜ-sid fossiilkütuseid kasutatavatelt elektrijaamadele jaotatud lubatud heitkoguse ühikute (LHÜ-de) kogusest maha lahutatud.

Omakorda tähendab see, et sellisele ühisrakenduse projektile heakskiidukirja väljastamisega iseenesest HVÜ-sid eraldada ei saa, kuivõrd heakskiidukirja väljastamisel ei toimu HVÜ-de eraldamise kontrolli Komisjoni poolt ega topeltarvestuse vältimist. Sellest tulenevalt on heakskiidukiri vaid eelduseks projekti lülitamisel riiklikusse jaotuskavasse ning HVÜ-de eraldamine toimub alles peale jaotuskava kinnitamist Komisjoni poolt. Ka Otsuse 2006/780/EÜ preambula p-s 11 on selgitatud riikliku jaotuskava koostamise vajadust, et vältida topeltarvestamist.

Eeltoodust nähtub, et heakskiidukiri väljendab EL-i liikmesriigi valmisolekut lülitada ühisrakenduse projekt riiklikusse jaotuskavasse. Samas on EL-i liikmesriigil kohustus HVÜ- de eraldamisel kõnesolevatele ühisrakenduse projektidele vältida topeltarvestust, st arvestada sama arv LHÜ-sid EL-i liikmesriigis kauplemise süsteemi kuuluvatele paiksetele käitistele eraldatavast LHÜ-de kogusest maha. Selle kohustuse täitmise üle teostab kontrolli Komisjon, kellele EL-i liikmesriigid on kohustatud esitama riikliku jaotuskava. Järelikult ei anna heakskiidukiri iseseisvalt selle saajale õigust nõuda HVÜ-de eraldamist.

Kaebaja on ka ise kaebuse punktis 4.2.1.2 välja toonud Kyoto protokolli artikli 6 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib osalisriik kanda teisele osalisriigile üle HVÜ-sid, kui on täidetud protokollis loetletud tingimused.

Seega, tuginedes eeltoodule ei olnud heakskiidukiri riigiabi andmise (HVÜ-de eraldamise) aluseks, mistõttu heakskiidukirja väljastamisest keeldumisega ei saanud ministeerium ka piirata ettevõtlusvabadust. Võttes arvesse, et kaebuse kohaselt tekkis kaebajal saamata jäänud tulu kaebajale HVÜ-de eraldamata jätmise tõttu, kuid kaebaja projekt eemaldati 01.09.2011 Vabariigi Valitsuse nõupidamise protokollilise otsusega jaotuskava ühisrakenduse projektide reservist ning kaebaja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud, ei saa heakskiidukirja keeldumise otsus kaebajale kahju tekitada, kuna heakskiidukirja väljastamine ei ole aluseks HVÜ-de eraldamisele.

38. Lähtudes VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud normi eesmärgist, mille kohaselt tuleb lepingurikkumisega iseenesest adekvaatses kausaalseoses olev kahju hüvitada siiski üksnes juhul, kui selle kahju ärahoidmine oli selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, ning võttes arvesse, et Kyoto protokolli ja ühisrakendusprojektide, sh heakskiidukirja väljastamise eesmärgiks on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine (seda eesmärki aitab saavutada heitkoguste kauplemise skeem), mitte kaebaja poolt 14.03.2007 sõlmitud laenulepingu intresside suuremas ulatuses tasumine, on kaebaja enammakstud laenuintresside nõue põhjendamatu.

Kaebaja enammakstud laenuitresside nõue on vasturääkiv võimalike HVÜ-de müügitulu perioodi ja laenukulu arvestuse vahel. Kaebuse punktis 3.2.2.3 on kaebajat märkinud: „Seega hiljemalt 1. mail 2012 oleks kaebaja pangale ennetähtaegselt tagastanud laenu osa summas 423 304,07 eurot.“ Nimetatud summa aluseks on 2011. ja 2012. aastal toodetud HVÜ-de müügist saadud summa (vt kaebuse p 3.2.2.4). Samal ajal on kaebaja kaebuse punktis 3.2.2.6 selgitatud ka 2008 kuni 2010. aastal saamata jäänud müügitulude kasutuse võimalust laenu tagasimaksmisel.

39. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust heakskiidukirja väljastamiseks. Kaebaja on kinnitanud, et ministeerium kohustus kaebaja taotluse lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust. See aga tähendab seda, et nõuetekohase taotluse ja selle lisade esitamine ei oleks automaatselt kaasa toonud heakskiidukirja väljastamist. Kinnitades taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse kohaldamise õigust, pidi kaebajale olema teada, et nõuetekohase taotluse esitamine ei saa kaasa tuua tema suhtes positiivse otsuse tegemist. Haldusasjas nr 3-11-2457 on ringkonnakohus samuti tuvastanud, et kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. See tähendab, et nõuetekohase taotluse ja selle lisade esitamine oli üksnes eelduseks, et heakskiidukirja väljastamist otsustama hakataks. Omakorda tähendab see, et kaebaja, tunnistades kaalutlusõiguse teostamist, pidi aru saama, et tema taotlus võib jääda rahuldamata.

40. Juhul, kui kohus leiab, et kaebajal võis tekkida õigustatud ootus heakskiidukirja väljastamisele, ei ole kaebaja esitatud projektdokumentatsiooni koostamisele kulunud kulud osaliselt põhjendatud. Kaebuse kohaselt tasus kaebaja SA-le Säästva Eesti Instituut, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskusele lepingutasu (leping sõlmiti 01.12.2006) Rõuste tuulepargi projektdokumentatsiooni (kinnistamismenetluse läbiviimiseks vajalik) koostamise eest 236 000 krooni ehk 15 083 eurot. OÜ-le Resviron tasuti sama projektdokumentatsiooni täiendamise eest täiendavalt 146 000 krooni ehk 9331 eurot. Eeltoodust nähtub, et mingil põhjusel on OÜ Resviron täiendanud SA Säästva Eesti Instituudi, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse 01.12.2006 lepingu alusel koostatud projektdokumentatsiooni. Kaebaja ei ole välja toonud, miks on projektdokumentatsiooni täiendamine tellitud teiselt ettevõttelt ja millest tingituna esines vajadus projektdokumentatsiooni täiendamiseks.

Juhul, kui esialgne projektdokumentatsioon oli puudulik, tulnuks kaebajal kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid nõuetekohase projektdokumentatsiooni saamiseks. Sellest tulenevalt ei ole mõistlik, et ministeerium peab kinni maksma kaebaja kulud, mis on tekkinud viimase poolt õiguskaitsevahendite kohaldamata jätmise tõttu. Juhul, kui täiendamine ei olnud tingitud projektdokumentatsioonis esinenud puudustest, ei saa taotleda nimetatud töö täiendamise kulu väljamõistmist ministeeriumilt, sest ebamõistlik on nõuda sama töö eest kantud kulutuste hüvitamist.

41. Kaebaja väidetava kahju ja ministeeriumi poolt heakskiidukirja väljastamata jätmise vahel puudub põhjuslik seos. Riigivastutuse seadus põhjusliku seose tingimust ei reguleeri, mistõttu tuleb põhjusliku seoses sisustamisel tugineda VÕS § 127 lg-le 4 (kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb, on kahju hüvitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg). Riigivastutusõiguses on selliseks asjaoluks avaliku võimu kandja õigusvastane tegu isiku subjektiivseid õigusi rikkuvas ulatuses. Eelnevalt on välja toodud, et kaebajal oli subjektiivne õigus õiguspärase heakskiidukirja väljastamise menetluse läbiviimiseks, kuid mitte heakskiidukirja väljastamiseks. Haldusasjas nr 3-11-2457 tuvastati, et 30.09.2011 haldusakt oli õigusvastane HMS § 56 lg-te 1-3 rikkumise tõttu (ringkonnakohtu otsus lk 20 p 36). Seega tegemist oli põhjendamiskohustuse rikkumisega. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise ulatust, peaks põhjuslik seos olema põhjendamiskohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kahju hüvitamise kohustuse väljaselgitamiseks tuleb seega kontrollida, kas ministeeriumi õigusvastane tegevus on kaebajal kahju tekkimise põhjuseks. Põhjusliku seose osas on Riigikohus märkinud, et haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud (RKHKo nr 3-3-1-77-04). Lähtudes Riigikohtu seisukohast, oleks antud juhul kaebajal ikkagi jäänud tulu saamata, sest ministeeriumi seisukoht oleks jäänud ka põhjendamiskohustuse täitmise korral samaks, st ministeerium oleks keeldunud heakskiidukirja väljastamisest, kuna Vabariigi Valitsus soovis luua õiglast olukorda ning võrdsustada konkurentsitingimusi. Kohtud on haldusasjas tuvastanud, et ministeeriumil oli õigus keelduda heakskiidukirja väljastamisest(„Menetlusosalistel puudub vaidlus ka Keskkonnaministri pädevuse üle otsustada heakskiidukirja väljastamine või sellest keeldumine.“ –Tallinna Halduskohtu otsus p 8 lk 21).

42. Haldusasjas nr 3-3-1-66-09 on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud (p 13), et kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevusetuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus haldusakti sisu üle otsustamisel oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti. Vastasel juhul ületaks kohus oma volituse piire, asudes ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, et otsustada, millise sisuga haldusakti andmiseni oleks haldusorgan pidanud jõudma.

Antud juhul ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest ministeeriumi poolt 2009. aastal kehtestatud juhise „Eesti ühisrakenduse juhised“ p-s 2 sätestatud tingimuste täitmisel ei pidanud ministeerium heakskiidukirja väljastama. Seda on kinnitanud ka ringkonnakohus otsuse p-s 22, märkides, et kehtivas õiguses puudub norm, millest tuleneks kaebuse esitajale subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. Seega puudub põhjuslik seos õigusvastaseks tunnistatud haldusakti andmise ja võimaliku kahju vahel, sest 1) ministeerium ei oleks ka ilma põhjendamiskohustuse rikkumiseta väljastanud kaebajale heakskiidukirja ning 2) kaalutlusõigus heakskiidukirja väljastamisest keeldumise sisu üle otsustamisel ei olnud vähenenud sellisel määral, et ministeeriumil ei oleks olnud võimalik kaebaja esitatud dokumentidele tuginedes heakskiidukirja väljastamisest keelduda.

Vastustaja 15.04.2015 seisukohad (II kd tl 156-160:

43. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et seaduses puudub õigusnorm, millest tuleneks kohustus vastustajale heakskiidukirja väljastada ning kaebajale subjektiivne õigus sellist käitumist nõuda. Sellise õigusnormi puudumisel ei ole võimalik panna riigi vastu maksma ka kahjunõuet. Kui puudub võimalus tuvastada, milline pidanuks vastustaja käitumine olema ning kuidas ta seda kaebaja suhtes rikkus, puudub alus kahju väljamõistmiseks. Seda enam, et kehtivas õiguses puuduva normi puhul puudub võimalus tuvastada normi kaitse-eesmärki, millest lähtuvalt oleks võimalik hinnata, millise kahju ärahoidmine oli sellise normi eesmärgiks. Seega on kaebaja saamata jäänud tulu nõue perspektiivitu.

Alternatiivselt, juhul kui kohus peab võimalikuks normi kaitse-eesmärki siiski tuvastada, jääb vastustaja 26.05.2014 vastuses esitatud seisukohtade juurde, mis saab sellise normi kaitse-eesmärgiks olla.

44. Samas, isegi, kui kaebajapoolset kahju hüvitamise nõuet on võimalik menetleda, ei ole kahju suurus tõendatud. Kaebaja poolt esitatud Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi kinnitus ei tõenda, et kaebajal oli heakskiidukirja väljastamisest keeldumise hetkel kehtiv leping Soome Vabariigiga. Kinnituskirjast nähtub, et lepingu eeltingimuste täitmise kohustust pikendati 30.03.2012. Sellest aga ei nähtu, et leping oleks kehtinud 30.09.2011.

Ka ei ole usutavad kaebaja väited enammakstud laenuintressi maksmise kohustusest ega selle suurusest. Projekti rahastamiseks sõlmitud sündikaatlaenuleping ei kohustanud kaebajat Soome Vabariigiga sõlmitud lepingust saadavat tulu üldse laenu ennetähtaegseks tagasimaksmiseks kasutama. Kui kaebajal selline kohustus kohtu hinnangul siiski oli, on kaebaja poolt tõendamata, et ta pidi laenu ennetähtaegselt maksma tagasi 100% Soome Vabariigilt saadava tulu osas, mitte 50% osas, nagu nägi ette laenuleping.

45. Põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kahju tekkimise vahel puudub. Kaebaja hinnangul pidanuks vastustaja väljastama heakskiidukirja järgmisel päeval pärast Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) poolt vastamata jätmist. Sellest lähtuvalt on kaebaja väitnud, et Soome Vabariik oleks pidanud talle tegema makse hiljemalt 01.05.2012. Kuna MKM-ile antud tähtaeg oli haldussisene tähtaeg, ei saa kaebaja sellest tuletada subjektiivseid õigusi heakskiidukirja väljastamise tähtaja osas ega sellele ka kahju tekkimise eelduseks oleva põhjusliku seose tekkimise alusena tugineda. Järelikult on ebausutav, et Soome Vabariik oleks jõudnud sellise aja jooksul kaebajale makset üldse teha.

46. Kuigi kohtuotsusega on eelnevalt leitud, et vastustaja poolt oli haldusakti nõuetekohane põhjendamata jätmine õigusvastane, ei tähenda see seda, et vastustajal oleks asja otsustamisel puudunud õigus teostada kaalutlusõigust. Teisisõnu, kaaluda kaebajale heakskiidukirja väljastamise eelduseks olevaid argumente. Vaatamata sellele, et haldusakt nimetatud põhjendusi ei sisaldanud, on riik enne heakskiidukirja andmist kaalutlusõigust sisuliselt teostanud. Riik teostas kaalutlusõigust läbi heakskiidukirja kooskõlastamise MKM-iga ning heakskiidukirja väljastamise või väljastamata jätmise arutelu Vabariigi Valitsuse valitsuskabineti nõupidamisel. Sisuliseks põhjenduseks heakskiidukirja väljastamata jätmisel oli asjaolu, et kaebajale heakskiidukirja väljastamine oleks tekitanud olukorra, kus kaebajal on samaaegselt õigus saada tulu HVÜ-de müügist ning taotleda taastuvenergia toetust. Kuigi riik on varasemalt valinud tootjaid toetada nii läbi taastuvenergia toetuse kui ka soodustada tootjate tegevust HVÜ-de müügi heakskiitmisega, on riigil õigus energiapoliitilisi valikuid muuta, Vastustaja selline kaalutlus on õiguspärane, mistõttu oleks heakskiidukirja väljastamata jätmine ka selle nõuetekohasel põhjendamisel onud õiguspärane. Seega ei esine kaebaja poolt väidetud vastustaja poolset kohustuste rikkumist, mis saaks olla aluseks kahju nõudmiseks.

Asjakohatud on ka kaebaja väited, et kuna riik on varasemalt teistele sarnastele projektidele heakskiidukirja võimaldanud, siis on tegemist seadusvastase ebavõrdse kohtlemisega. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt võrdset kohtlemist olukorras, kus riik soovib oma energiapoliitilisi valikuid muuta. Seega puudub kaebajal õigus nõuda riigilt heakskiidukirja väljastamist tuginedes võrdse kohtlemise põhimõttele.

47. Tallinna Ringkonnakohus leidis kohtuotsuse p-s 22, et: „Kehtivas õiguses puudub norm, millest tuleneks kaebuse esitajale subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. Kyoto protokolli art 6, nagu ka selle täitmiseks vajalikud COP juhised on suunatud selle rahvusvahelise lepingu osalisriikidele ega ole mõeldud looma art-s 6 nimetatud projekte arendavatele eraisikutele subjektiivseid õigusi. Ka Eesti siseriiklikus õiguses ühisrakendusprojekte käsitlev VÕKS § 1201 ei anna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projekti arendajale õigust nõuda, et riik võimaldaks seda projekti arendada ühisrakendusprojektina ja saada HVÜ-de müügist tulu. Tegemist on pelgalt ühisrakendusprojekti mõistet määratleva sättega. Eesti õiguses on projekti määratlemine ühisrakendusprojektina VÕKS § 1201tähenduses nii materiaalõiguslike tingimuste kui ka menetluse koha pealt reguleerimata.“ Eelnevast tuleneb, et Eesti õiguses puudub norm, mille alusel oli kaebajal õigus haldusakti vastuvõtmist nõuda. Samas tuleneb ringkonnakohtu järeldusest ka see, et Eesti õiguses puudub ka selline norm, mis kohustanuks vastustajat igal juhul heakskiidukirja väljastama. Seda seisukohta kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus otsuse p-s 26.

Seega tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, et seaduses puudub norm, mille järgimata jätmist saab kaebaja sellisest normist tulenevate subjektiivse õiguse pinnal vastustajale ette heita. Kuna selline norm puudub, mis ühest küljest kohustanuks vastustajat, aga samas andnud kaebajale õiguse midagi nõuda, ei ole võimalik ka tuvastada kahju tekkimist sellise normi järgimata jätmise tõttu. Kui norm puudub, puudub võimalus ka kontrollida riigi poolt selle normi täitmist, nagu ka puuduoleva normi pinnalt kaebajale kahju tekkimist. Kui seadusandja ei ole täitevvõimule pannud seadusega kohustust mingil viisil käituda, millele korrespondeerub kaebaja subjektiivne õigus seda nõuda, ei eksisteeri ka õigusnormi, mille rikkumist saaks haldusorganile ette heita. Seda enam ei saa selliselt pinnalt väita, et haldusorgani poolne seaduse rikkumine sai olla kaebajale aluseks kahju tekkimiseks.

Eelnevast tuleneb loogiliselt ka see, et kui seaduses puudub norm, siis ei ole võimalik tuvastada, mis oli puuduva normi kaitse-eesmärk. Teisisõnu, millist kahju puuduv norm pidanuks ära hoidma ning millise kahju hüvitamiseks seega kaebajal sai tekkida ootus. Järelikult puudub ka alus kaebajale saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Järelikult tuleneb kogumis Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, et kaebaja saamata jäänud tulu nõue on eeltoodud põhjendustel õiguslikult võimatu ning perspektiivitu.

48. Riigi vastu esitatud kahjunõuet menetletakse eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt. Valitseva Riigikohtu praktika kohaselt (30.11.2005 otsus tsiviilasjas 3-2-1-123-05, 13. 06.2005 otsus tsiviilasjas 3-2-1-64-05) on deliktiõiguse järgi esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved, mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa. Õiguskirjanduses on levinuimaks puhtmajandusliku kahju definitsiooniks peetud järgmist: puhtmajanduslikuks kahjuks nimetatakse varalist kahju, mille tekkimine ei ole seotud isiku-või asjakahjuga. HVÜ-de müük Soome Vabariigile ei ole käsitletav ei isikuega asjakahjuna. Tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mida kaebajal ei ole seetõttu võimalik saamata jäänud tuluna nõuda.

49. Saamata jäänud tulu on nõuetekohaselt tõendamata. Kaebaja väidab kaebuse p-s 3.1.2.,et „kaebaja andmebaas on registreerinud kauplemisperioodil 2008-2012 toodetud elektrienergia koguse arvuliseks näitajaks kokku 85747 080 kW/h“ (85747.08 MW/h). Toodangu suuruse tõendamiseks on kaebaja esitanud väljavõtte (kaebuse lisa 15).Kaebaja majandusaasta aruannetes on igal aastal ära märgitud toodetud energia kogus tegevusaruandes. Kaebaja majandusaasta aruannetest nähtub, et kaebaja tootis aastatel 2008-2012 elektrienergiat järgmistest kogustes: aastal 2008–3285 MW/h; aastal 2009–20 779 MW/h; aastal 2010–16306 MW/h; aastal 2011 –23911 MW/h; aastal 2012 – 21306 MW/h. Kaebaja 2008-2012 majandusaasta aruannete kohaselt oli kaebaja elektrienergia toodang kokku 85587 MW/h. Seega nähtub ametlikest majandusaasta aruannetest, et kaebaja toodang oli kaebuses väidetust 160,08 MW/h võrra väiksem. Järelikult on väiksem ka kaebajale väidetavalt HVÜ-de müügist saamata jäänud tulu. Kaebaja andmete kohaselt tootis kaebaja 94 493,28 HVÜ-d. Lähtuvalt majandusaastate aruannetest sisalduvast väiksemast elektrienergia toodangust, sai see aga olla 94 316,87 HVÜ-d.

Toodetud HVÜ-de leidmiseks tuleb toodetud MW/h kogus korrutada Eesti baasjoone uuringus määratud Eesti energiatootjate saastefaktoriga, milleks on 1,102 tCO2/MW/h. Seega kujuneb kaebaja poolt tegelikult toodetud energia järgi HVÜ-de kogus järgmiselt: 85 587 MW/h x 1,102 tCO2/MW/h = 94 316,87 HVÜ-d. Kuna kaebaja ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud ERPA kohaselt (mis heakskiidukirja andmisest keeldumise ajal tegelikult ei kehtinud) oli ühe HVÜ müügihind 9,5 eurot, saanuks kaebaja HVÜ-de müügi eest mitte 897 686,18 eurot, vaid 896010,3 eurot.

50. Lähtuvalt sellest, et kaebaja poolt väidetavalt saamata jäänud tulu oli tegelikult väiksem kui kaebaja kaebuses väitis, on väiksemad ka kaebaja poolt enammakstud laenuintresside kui ka viivise nõue.

51. Kaebajal puudus kohustus laenu müügist saadud rahaga tagasi maksta. Kaebusest nähtub (p 3.2.2.1), et projekti rahastamiseks sõlmitud sündikaatlaenulepingu p-10.3.I kohustas kaebajat kolmandatelt isikutelt (sh toetusfondid, riik, muud institutsioonid) Rõuste tuulepargi rajamise toetuseks erakorraliselt laekuvat raha vähemalt 50% ulatuses laenu ennetähtaegseks tagastamiseks kasutama. Vastustaja hinnangul on kaheldav, kas viidatud sündikaatlaenulepingu punkt üldse kohustas kaebajat kasutama HVÜ-de müügist saadavat raha laenu tagastamiseks. Viidatud lepingupunkt ütleb selgelt, et kaebajal on kohustus kasutada laenujäägi kustutamiseks 50% sellest rahast, mida ta saab erakorraliselt „tuulepargi rajamise toetuseks“. Kaebaja ei ole tõendanud ning kaebuse asjaoludest ei nähtu, et HVÜ-de müügist saadav raha oleks käsitletav tuulepargi rajamiseks antava toetusena. Kaebaja on HVÜ-de müügist saadud tulu käsitlenud läbivalt (äri-) tuluna, mida kaebaja oli õigustatud tehtud investeeringute eest saama. Seega on vastustaja hinnangul tõendamata, et kaebajal oleks üldse olnud HVÜ-de müügist saadava tulu arvelt kohustus viidatud määras laenu tagasi maksta. Järelikult ei saanud kaebajal seetõttu laenuintresside maksmise tõttu kahju tekkida.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et viidatud sündikaatlaenulepingust tulenes kaebajale kohustus laen ennetähtaegselt tagastada ka HVÜ-de Soome Vabariigile müügist saadavast tulust, saab hüvitatava kahju summaks olla üksnes pool kaebaja esitatud enammakstud intresside nõudest. Kaebaja väidab, et ta oleks kasutanud kõik HVÜ-de müügist saadud summad laenu ennetähtaegseks tagastamiseks, et vähendada intressikulu ja täita nõuetekohaselt Laenulepingut (kaebuse p 3.2.2.1). Samas ei ole selline väide mitte millegagi kaebaja poolt tõendatud. Sündikaatlaenulepingust nähtub, et kohustus tagasi maksta on üksnes 50% ulatuses tulust. Kui kaebaja tahtnuks laenu maksta tagasi suuremas ulatuses, oleks see olnud kaebaja äriline otsus, mille kompenseerimiseks riigil aga kohustus puudub. Kahju hüvitamist saab nõuda üksnes osas, mis tulenes vältimatutest kohustustest, kuid mitte kaebaja vabatahtlikest ärilistest otsustest.

Kogumis on seega tõendamata, et kaebajapoolne enammakstud intressi summa oleks vältimatult olnud nii kõrge, nagu kaebaja seda väidab olevat. Kuna enammakstud intressi kui kaebajale tekkinud kahju summa on kaebaja poolt nõutavas ulatuses tõendamata, on põhjendamata ka kaebaja poolt enammakstud laenuintressidele tuginev viivisnõue.

52. Põhjusliku seose olemasolu on tõendamata. Kaebajal puudus heakskiidukirja väljastamise ajal kehtiv leping HVÜ-de müügiks Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga. Kaebaja esitas 27.03.2015 vastusega Soome Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kinnituse, millega pikendati lepingu eeltingimuste täitmise tähtaega kuni 31.08.2012. Olukorras, kus pikendus eeltingimuste täitmiseks anti alles 30.03.2012, ei ole tõendatud, et viidatud leping 30.09.2011 kehtis. Kaebaja põhiväide seisneb selles, et kui vastustaja oleks kohe augusti lõpus 2011 väljastanud heakskiidukirja, käivitanuks see automaatselt ahela, mis lõppenuks Soome Vabariigi poolse maksega kaebajale. Olukorras, kus Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium pikendas eeltingimuste täitmise tähtaega alles 30.03.2012 ehk ca 6 kuud pärast heakskiidukirja väljastamata jätmist, ei ole tõendatud, et selline automaatne sündmuste ahel oleks igal juhul käivitunud.

Seoses kaebaja ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud HVÜ-de müügilepinguga juhib vastustaja tähelepanu veel sellele, et lepingust nähtuvalt oli kaebaja teadlik, et Eesti Vabariigi poolne kinnituse andmine ei ole igal juhul kindel. Seega on kaebaja rajanud oma tegevuse eeldusele, et riik käitub igal juhul heakskiidu andmisel kaebajale soodsal viisil. Seetõttu on HVÜ-de müügiks sõlmitud leping, mille täitmise eelduseks on seotud Eesti Vabariigi kui kolmanda isiku nõusolek, kaebaja enda äririsk, millest tekkivaid kahjusid (saamata jäänud tulu) ei ole võimalik kanda üle vastustajale.

53. Kaebaja on enammakstud laenuintresside nõude puhul tuginenud sellele, et kahju oleks jäänud tekkimata, kui vastustaja oleks väljastanud kaebajale heakskiidukirja 26.08.2011. Vastustajal puudus seadusest tulenev kohustus väljastada heakskiidukirja järgmisel päeval pärast MKM-ile vastamiseks antud tähtaja möödumist. Nagu Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, puudub Eesti õiguses heakskiidukirja väljastamiseks õiguslik regulatsioon. Seega ei tulenenud õigusaktidest vastustajale konkreetset tähtaega otsuse vastuvõtmiseks. Lisaks oli MKM-ile antud tähtaja näol tegemist haldussisese tähtajaga, mis ei saa luua haldusorganile haldusvälises suhtest kohustusi ega välistada kaalutlusõigust. Samuti ei saa haldussisene tähtaeg luua haldusakti adressaadile subjektiivseid õigusi haldusvälises suhtes. Heakskiidukirja väljastamise või väljastamata jätmise näol on tegemist Eestile energiapoliitiliselt olulise küsimusega, mistõttu järgnes MKM-ilt arvamuse saamisele omakorda Vabariigi Valitsuse otsustus.

Kogumis tuleneb eelnevast, et kaebaja käsitlus kahju tekkimise ajalisest alusest on ebaõige. Kaebaja on Soome Vabariigilt makse saamise kuupäeva (01.05.2012) arvutamisel tuginenud vastustaja poolt teisele valitsusasutusele määratud haldussisesele tähtajale. Kaebajal puudus õigus sellisele tähtajale tugineda, mistõttu on tõendamata ja ebatõenäoline, et kaebaja oleks saanud Soome Vabariigilt makse sellisel ajal, nagu kaebaja seda väidab ning sellest lähtuvalt saanud võetud laenu asuda kiiremini tagasi maksma.

54. Põhjus, miks riik jättis heakskiidukirja väljastamata, seisnes selles, et kaebajal oli energiatootjana õigus taastuvenergia toetusele, kuid ta ei suutnud täita selle eelduseks olevaid tehnilisi tingimusi. Kaebaja 2008-2013 majandusaasta aruannetest tuleneb, et kaebaja on teinud jõupingutusi taastuvenergia toetuse saamiseks juba aastast 2008. Näiteks tuleneb 2008. aasta majandusaasta aruandest, et „Alustasime ka Põhivõrgu tehniliste tingimuste vastavuse kontrolli (Võrgueeskiri VT 603) ja tehniliste testide positiivse tulemuse saavutamisel saame esitada taotluse Taastuvenergia toetusele“. 2009. aasta majandusaasta aruandes märgib kaebaja, et „aasta jooksul teostati mitmeid Põhivõrgu tehnilistele tingimustele vastavuse kontrollteste (Võrgueeskiri VT603) ja esitati taotlus Taastuvenergia toetuse saamiseks“. 2012-2013 majandusaasta aruannetest nähtub (sisuliselt identses sõnastuses), et „Tuulepargi projekti käivitumise üks olulisi aluseid on elektrituruseaduses toodud toetuse saamine taastuvatest ressurssidest toodetud elektrienergia eest. Lähtuvalt elektrituruseadusest ja sellega sätestatud õigusaktidest, on nimetatud toetuse saamise eelduseks see, et tootmisseade on süsteemihalduri poolt nõuetele vastavaks tunnistatud. Nõuetekohasuse hindamise protsessi viimane test on pingelohu test ja selle edukal läbimisel väljastatakse seadmele nõuetekohasuse tunnistus võrgueeskirja nõuetele vastavuse osas ning alustatakse toetuse maksmist. Nimetatud toetuse saamise hetkeks võib projekti nimetada täielikult käivitunuks. Eelnevatel aastatel on tehtud mitmeid parendusi tõstmaks tuulepargi pingeolu läbimise võimet, 2013. aastal teostatud sisemiste testide ja täiendavate parenduste baasil on AS Skinest Energia juhtkonnal alust eeldada, et Rõuste tuulepark on süsteemihalduri katsetuseks valmis. Ning ettevõte suudab viia läbi lõplikud testid tõestamaks tuulikute vastavust võrgueeskirjadele. Pingelohu testide edukus sõltub suurel määral üksiku tuuliku võimest pingelohk läbida, seda silmas pidades on meil olnud võimalus spetsiaalse seadmega tuulikud ükshaaval läbi testida ja seadistada. Testide teostamise aeg sõltub ilmast ning süsteemihaldur valmisolekust testimiseks, oluliseks eelduseks on, et tuulepargi kõik seadmed on töös.“

Kogumis tuleneb eelnevast, et kaebajale ei tulenenud väidetav kahju mitte riigi tegemata jätmisest, vaid kaebaja ei ole ise suutnud täita taastuvenergia toetuse saamise eelduseks olevaid tehnilisi tingimusi. Seega puudub põhjuslik seos tekkinud kahju ja riigi tegevuse vahel ka seetõttu, et toetuse saamine HVÜ-de müügi asemel sõltus üksnes kaebajast endast. Nagu kaebaja majandusaasta aruannetest üheselt tuleneb, on kaebaja ka 2008. aastast alates selle nimel pidevaid jõupingutusi teinud, kuid on selles ebaõnnestunud. Olukorras, kus kaebaja ise ei suuda täita toetuse saamiseks olevaid tehnilisi tingimusi, ei ole võimalik kaebajal väita, et kahju tekkis hoopis riigi tõttu. Riigi poolt olid eeldused toetuse andmiseks tagatud ning kui kaebaja oleks tehnilised nõuded põhivõrguga ühendamiseks täitnud, saanuks kaebaja ka taastuvenergia toetust riigilt nõuda.

Kui kohus peab siiski kahju tekkimist kaebajale võimalikuks, esineb eelnevast tulenevalt alus kahjuhüvitise vähendamiseks riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 4 sätestatud alusel.

55. RVastS § 13 lg 2 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Seega tuleb tuvastada, kas vastustaja oli kahju põhjustamises süüdi või mitte.

Oma olemuselt on haldusorgani vastutus sarnane isiku deliktiõigusliku, s.t lepinguvälise vastutusega. Kuna riigivastutuse seadus süü vorme ei reguleeri, tuleb selles osas juhinduda eraõiguse süü vormidest. Selles osas on oluline viidata Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-54-07 toodud seisukohale, et deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane. Teisisõnu, enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine vastustaja poolt ning vastustaja teo õigusvastasus. Riigikohtu 28.05.2008 lahendis nr 3-2-1-43-08 on aga leitud (p 12), et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS §1050 lg 1 kohaselt kostja süüd (vt Riigikohtu 31.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). Seega tõusetub vastutuse süülisuse küsimus alles peale seda, kui on tuvastatud muud kahju hüvitamise eeldused ja elemendid (õigusvastane tegu, tagajärg, põhjuslik seos). Deliktiõiguses levinud süü eeldus ei kehti mitte iga süü vormi osas. Õiguskirjanduses on süülisuse presumptsiooni sisustamisel asutud seisukohale, et VÕS § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase põhjustaja süü presumptsiooni, mis tähendab õigusvastaselt kahju tekitanud isiku välise hooletuse (mitte tahtluse) eeldamist. Eeldatakse üksnes tavalist (mitte rasket) hooletust. Vastustajal lasub seega üksnes hoolika käitumise tõendamise koormis (sama seisukoht valitseb ka Riigikohtu praktikas; vt lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15). Vastustaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Süü kontekstis tuleb viidata ka lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-129-02, mille kohaselt kahju tekitamise analüüsimisel tuleb reeglina lähtuda isiku süüst teo, mitte aga süüst tagajärje (kahju) suhtes.

Kuigi vastustaja kirjalikult heakskiidukirja väljastamata jätmise põhjendusi ei kirjeldanud, on tõendatud, et vastustaja kaalutlusõigust siiski teostas. Seega on vastustaja käitunud käibes vajaliku hoolega ning vastustajale ei ole võimalik ette heita hooletust. Vastustaja oleks olnud hooletu üksnes siis, kui vastustaja oleks heakskiidukirja väljastamisest keeldunud seda üldse kaalumata ning sisuliselt diskretsiooniõigust teostamata. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seega on vastustaja poolne vastutus kaebaja väidetava saamata jäänud tulu eest riigivastutuse seaduse § 13 lg 2 alusel välistatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

56. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgmised.

57. Kaebaja palus kohtuistungil kohtul jätta tähelepanuta vastustaja 15.04.2015 esitatud seisukohad ja tõendid, leides, et need on esitatud hilinenult, kuna kohtu 06.02.2015 määrusega, millega tehti teatavaks kohtuistungi aeg, määrati täiendavate avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaeg kuni 27.03.2015 (III kd tl 131 pöördel, II kd tl 131). Antud juhul esitas kaebaja 27.03.2015 kohtule seisukoha vastustaja 26.05.2014 vastuväidetele (II kd tl 142-148) ning kohus andis 30.03.2015 kohtumäärusega (II kd tl 152) vastustajale võimaluse esitada oma seisukoht kaebaja 27.03.2015 seisukohtade kohta kohtule hiljemalt 15.04.2015. Seega on vastustaja esitanud oma seisukoha kohtule kohtu määratud tähtpäevaks. Ka ei ole vastustaja 15.04.2015 esitatud seisukohad ja tõendid põhjustanud menetluse viibimist ega asja arutamise edasilükkamist. Seega puudub alus vastustaja 15.04.2015 esitatud seisukohtade ja tõendite tähelepanuta jätmiseks kaebaja taotletud põhjusel.

58. Kaebaja taotleb seoses temale keskkonnaministri 30.09.2011 kirjaga heakskiidukirja väljastamata jätmisega saamata jäänud tulu 897 686,18 eurot, enammakstud laenuintresside 81 763,00 eurot ja usalduskahju 60 899,00 eurot hüvitamist.

RVastS § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on tähtaegselt vaidlustanud keskkonnaministri 30.09.2011 kirjast tuleneva keeldumise heakskiidukirja väljastamiseks Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-11-2457).

59. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegu rikkuma kannatanu subjektiivset õigust, põhjustades tagajärjena kannatanule kahju tekkimise. Kaebuse kohaselt on peamiseks kaebajale tekkinud kahjuks Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingu (ERPA) täitmisest saamata jäänud tulu 897 686,18 eurot. Heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingu täitmise eelduseks oli kaebajale heakskiidukirja väljastamine, mis oleks võimaldanud Rõuste tuulepargi poolt toodetud heitkoguste vähendamise ühikud (HVÜ-d) üle kanda Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumile ning kaebajal HVÜ-de müügist tulu saada.

59.1 RVastS § 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegium on kahju hüvitamise asjas tehtud otsustes (nr 3-3-1-66-09; 3-3-1-2-10) pidanud kohaldatavaks VÕS § 127 lg-t 2, mis sätestab: „Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.“ Riigikohus on leidnud, et tuleb kontrollida, kas kaebajale tekkinud kahju hüvitamine on lubatav vastavalt VÕS § 127 lg-le 2, rikutud kohustuse kaitse-eesmärki silmas pidades.

59.2 Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 15.01.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-11-2457 AS Skinest Energia kaebuses tühistada keskkonnaministri 30.09.2011 kirjast tulenev keeldumine Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest; kohustada keskkonnaministrit väljastama Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukiri või uuesti lahendama kaebaja taotlus heakskiidukirja väljastamiseks; alternatiivse taotlusena tuvastada heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastasus (III kd tl 87-97) leidnud (p 22): „Kehtivas õiguses puudub norm, millest tuleneks kaebuse esitajale subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. Kyoto protokolli art 6, nagu ka selle täitmiseks väljastatud COP juhised on suunatud selle rahvusvahelise lepingu osalisriikidele ega ole mõeldud looma art-s 6 nimetatud projekte arendavatele eraisikutele subjektiivseid õigusi. Ka Eesti siseriiklikus õiguses ühisrakendusprojekte käsitlev VÕKS § 1201 ei anna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projekti arendajale õigust nõuda, et riik võimaldaks seda projekti arendada ühisrakendusprojektina ja saada HVÜ-de müügist tulu. Tegemist on pelgalt ühisrakendusprojekti mõistet määratleva sättega. Eesti õiguses on projekti määratlemine ühisrakendusprojektina VÕKS § 1201 tähenduses nii materiaalõiguslike tingimuste kui menetluse kohapealt reguleerimata“ Samas kohtuotsuses on ringkonnakohus punktis 26 leidnud: „Ei saa välistada, et kaebajal on talle heakskiidukirja väljastamisest keeldumise tõttu tekkinud kahju, mille hüvitamist on tal riigivastutuse seaduse alusel õigust nõuda. Arvestades Riigikohtu 22.10.2009 otsuses (p 18-21) avaldatud seisukohti RVastS § 7 lg-st 4 ja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevatest piirangutest kahju hüvitamisel ja käesoleva otsuse p-s 22 märgitut, et puuduvad normid, mis annaksid kaebuse esitajale õiguse nõuda heakskiidukirja väljastamist ja võimaldamist teenida HVÜ-de müügist tulu, on küll vähetõenäoline, et kaebaja nõue Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel saamata jäänud tulus seisneva kahju hüvitamiseks oleks tulemuslik. Siiski ei saa välistada kaebaja õigust taotleda heakskiidukirja taotlemisel tekkinud ja kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist.“

59.3 Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldusega, et Eesti õiguses puudub õigusnorm, millest tuleneks vastustajale kohustus kaebaja ühisrakenduse projektile heakskiidukirja väljastada ning kaebajale subjektiivne õigus heakskiidukirja väljastamist nõuda. Kohus nõustub ka vastustajaga, et sellise õigusnormi puudumisel ei ole võimalik panna riigi vastu maksma ka kahjunõuet.

59.4 Samuti ei ole kehtivas õiguses puuduva normi puhul võimalik tuvastada normi kaitse-eesmärki. Arvestades, et Kyoto protokolli ja ühisrakendusprojektide, sh heakskiidukirja väljastamise, eesmärgiks on kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine ja/või vähendamine (Kyoto protokolli art 2, 3 ja 6), puudub kohtul alus pidada olematu normi kaitse-eesmärgiks kaebajal tulu saamise võimaluse tagamist ning tulu saamise võimalusest ilmajäämisest tekkida võiva kahju ärahoidmist. Seetõttu ei kuulu kaebaja saamata jäänud tulu VÕS § 127 lg 2 kohaselt hüvitamisele.

59.5 Nõustuda saab ka vastustaja seisukohaga, et ei ole tõendatud, et Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud heitkoguste vähendamise ühikute müügileping (II kd tl 24-49) keskkonnaministri 30.09.2011 keelduva kirja andmise ajal tegelikult kehtis. Lepingu artiklis 2 on kehtestatud eeltingimused lepingu jõustumiseks, mille kohaselt artiklite 3, 4, 6, ja 7 klauslid kehtivad eeldusel, et on täidetud muu hulgas tingimus vastuvõtjariigi (st Eesti Vabariigi) ja Soome Vabariigi poolt tingimusteta heakskiidukirjade andmise kohta. Pooled on leppinud kokku, et kui eeltingimused ei ole üheksa kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest täidetud, siis lõpeb leping viivitamatult. Nimetatud leping sõlmiti 19.12.2008, mistõttu kõik lepingu punktis 2 kehtestatud tingimused pidid olema täidetud hiljemalt 19.09.2009. Nimetatud kuupäevaks ei olnud kaebaja esitanud Keskkonnaministeeriumile veel taotlust heakskiidukirja saamiseks. Kaebaja esitas esimese avalduse alles 22.12.2010 ja kordusavalduse 22.02.2011. Seega oli leping alates 20.09.2009 lõppenud. Kaebaja väide, et Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium on täiendava tähtaja andmise õigust korduvalt kasutanud, on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja esitatud Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kiri, milles teatatakse, et kaebaja ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi vahel 19.12.2008 sõlmitud heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingu artiklis 2 sätestatud eeltingimuste uus tähtaeg on 31.08.2012, ei tõenda, et Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium lepingut 30.09.2011 heakskiidukirja väljastamisest keelduva kirja andmise ajal kehtivaks pidas.

59.6 Eeltoodut arvestades puudub alus kaebajale Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud heitkoguste vähendamise ühikute müügilepingu täitmisest saamata jäänud tulu

897 686,18 euro hüvitamiseks ning kaebus ei kuulu selles osas rahuldamisele.

60. Kaebaja on leidnud, et vastustaja poolt õigusvastaselt kaebajale heakskiidukirja väljastamata jätmise tõttu on kaebajal 14.03.2007 kolme krediidiasutusega sõlmitud laenulepingu intressikulu olnud 81 763 euro võrra suurem. Kaebaja oleks väidetavalt heakskiidukirja saamisel kasutanud kõik HVÜ-de müügist saadud summad laenu ennetähtaegseks tagastamiseks ja sellega vähendanud intressikulu. Kohus leiab, et kuna Eesti õiguses puuduvad normid, mis annaksid kaebajale õiguse nõuda heakskiidukirja väljastamist ja võimaldamist teenida HVÜ-de müügist tulu, ei teki vastustajale ka kohustust hüvitada kaebajale HVÜ-de müügist tulu mittesaamise tõttu enammakstud laenuintresse.

Kaebaja on enammakstud laenuintresside arvestusel leidnud, et vastustaja oleks pidanud heakskiidukirja väljastama hiljemalt 26.08.2011, s.o järgmisel päeval pärast MKM-ile vastamiseks antud tähtpäeva. Kohus leiab, et kuna Eesti õiguses puudub heakskiidukirja väljastamise õiguslik regulatsioon, ei ole sätestatud ka tähtaegu, millal oleks vastustaja kohustatud heakskiidukirja väljastamise küsimuse lahendama. Seetõttu on alusetu ka kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud väljastama kaebajale heakskiidukirja 26.08.2011. Lisaks oli MKM-ile antud tähtaja näol tegemist haldusesisese tähtajaga, mis ei saanud tuua Keskkonnaministeeriumile haldusvälistes suhetes kohustusi ega välistada Keskkonnaministeeriumi kaalutlusõigust heakskiidukirja väljastamise avalduse lahendamisel.

Lisaks nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja ei ole tõendanud, et tal oli kohustus laenu HVÜ-de müügist saadud rahaga tagasi maksta. Laenulepingu koos lisadega (I kd tl 26-50) p 10.3.l kohaselt kohustub laenusaaja AS Skinest Energia kasutama kolmandatelt isikutelt (sh toetusfondid, riik, muud institutsioonid) Rõuste tuulepargi rajamise toetuseks erakorraliselt laekuvat raha vähemalt 50% ulatuses laenu (osaliseks) ennetähtaegseks tagastamiseks. Kaebaja ei ole tõendanud ning kaebuse asjaoludest ei nähtu, et HVÜ-de müügist saadav raha oleks käsitletav Rõuste tuulepargi rajamiseks antava toetusena. Kaebaja on ise kaebuses HVÜ-de müügist saadavat raha käsitlenud tuluna, mida kaebaja oli tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu õigustatud saama. VÕS § 128 lg 4 käsitleb saamata jäänud tulu kasuna, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud.

61. Riigikohus on 22.10.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-66-09 (p 20) leidnud, et sõltuvalt sellest, kas isikul on üksnes menetluslikud või ka materiaalsed õigused, on võimalik eristada ka seda, millise kahjuliku tagajärje ärahoidmisele on suunatud isiku õigusi sätestavad normid. Menetluslikke õigusi sätestavad normid saavad üldjuhul olla suunatud üksnes nn usalduskahju ärahoidmisele. See tähendab, et menetlusõiguste rikkumise korral saab nõuda eelkõige menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist. Kohus on kindlaks teinud, et käesoleval juhul puuduvad kaebajal materiaalsed õigused nõuda heakskiidukirja väljastamist ja võimaldamist teenida HVÜ-de müügist tulu. Seega oleks kaebajal menetlusõiguste rikkumise korral õigus nõuda menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist.

61.1 Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 15.01.2013 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-11-2457 leidnud (p 22), et Eesti õiguses on projekti määratlemine ühisrakendusprojektina VÕKS § 1201 tähenduses ka menetluse kohapealt reguleerimata. COP otsuse 9/CMP.1 p-s 20 viidatud Kyoto protokolli art 6 kohaste projektide heakskiitmise siseriiklikke nõudeid ja menetluskorda pole kehtestatud. Keskkonnaministeeriumi veebilehel (http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1159206/juhised.pdf) avaldatud „Estonia’s Joint Implementation Guidelines“ (käesolevas otsuses nimetatud ka „Eesti juhised“), näol pole tegemist õigusaktiga.“ Kohtuotsuse punktis 23 on märgitud: „Samas on riik seda taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise toetamise mehhanismi praktikas rakendanud, mida näitab „Eesti juhiste“ olemasolu ja asjaolu, et erinevatele arendajatele on selliste projektide ühisrakendusprojektidena teostamiseks väljastatud heakskiidukirju, nagu ilmneb „Eesti riikliku kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse jaotuskava aastateks 2008-2012“ (II kd tl 100-110) p-st 2.5 ja lisast 2, mille kohaselt on heakskiidukiri väljastatud seitsmele tuulepargi projektile. Kujundatud on halduspraktika, mis aktsepteerib taotluste esitamist taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise projektide ühisrakendusprojektidena realiseerimise võimaldamist. Kaebuse esitaja projektile on väljastatud toetuskiri (I kd tl 22, tõlge II kd tl 248), mis Euroopa Komisjoni 13.11.2006 otsuse nr 2006/780/EÜ art 2 p 5 kohaselt tähendab ametlikku kinnitust valmiduse kohta anda projektile heakskiit. See loob kohtu arvates kaebuse esitajale õiguse nõuda, et tema taotlus võimaldada sellise projekti ühisrakendusprojektina realiseerimist lahendatakse õiguspäraselt, sealhulgas kooskõlas kaalutlusreeglite ja võrdse kohtlemise põhimõttega.“

Seega on ringkonnakohus leidnud, et kaebajal oli heakskiidukirja väljastamise menetluse ajal subjektiivne õigus õiguspärase menetluse läbiviimisele.

61.2 Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2457 otsuse punktis 36 leidnud, et keskkonnaministri 30.09.2011 kirja näol on tegemist motiveerimata haldusaktiga. Keskkonnaministri 30.09.2011 kirjas pole märgitud heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õiguslikke aluseid, faktilisi põhjendusi ega kaalutlusi.

Vastustaja on käesolevas haldusasjas väitnud, et ministeeriumi seisukoht oleks jäänud ka põhjendamiskohustuse täitmise korral samaks, st ministeerium oleks keeldunud heakskiidukirja väljastamisest, kuna Vabariigi Valitsus soovis luua õiglast olukorda ning võrdsustada konkurentsitingimusi. Vaatamata sellele, et haldusakt nimetatud põhjendusi ei sisaldanud, on riik enne heakskiidukirja andmist kaalutlusõigust sisuliselt teostanud. Riik teostas kaalutlusõigust läbi heakskiidukirja kooskõlastamise MKM-iga ning heakskiidukirja väljastamise või väljastamata jätmise arutelu Vabariigi Valitsuse valitsuskabineti nõupidamisel. Sisuliseks põhjenduseks heakskiidukirja väljastamata jätmisel oli asjaolu, et kaebajale heakskiidukirja väljastamine oleks tekitanud olukorra, kus kaebajal on samaaegselt õigus saada tulu HVÜ-de müügist ning taotleda taastuvenergia toetust. Kuigi riik on varasemalt valinud tootjaid toetada nii läbi taastuvenergia toetuse kui ka soodustada tootjate tegevust HVÜ-de müügi heakskiitmisega, on riigil õigus energiapoliitilisi valikuid muuta ja kaebajal puudub õigus nõuda riigilt heakskiidukirja väljastamist tuginedes võrdse kohtlemise põhimõttele.

61.3 Tallinna Halduskohus on jõustunud 08.05.2012 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-11-2457 (III kd tl 86) leidnud: „Kuna MKM-i kooskõlastamisest keeldumine edastati KM-le 01.09.2011, vahetult enne valitsuskabineti nõupidamist, kus otsustati, millisel kujul jaotuskava eelnõu Euroopa Komisjonile edastamiseks antakse volitused Keskkonnaministrile, siis oli KM-il objektiivselt võimatu mingit õiguslikku või faktilist analüüsi teostada. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletuse (majandusminister oli kindlal seisukohal, et toetamine ühisrakenduse kaudu ei ole üldise energiapoliitikaga kooskõlas) põhjal (tlk 58-59, III kd) on kohtul alust järeldada, et asjakohast analüüsimist (sh senise halduspraktika muutmise põhjendatus, võrdne kohtlemine) ei toimunud ka valitsuskabineti nõupidamisel. Jaotuskava edastati Euroopa Komisjonile juba 06.09.2011. Heakskiidukirja andmisest keeldumine tehti 30.09.2011. Arvestades vastustaja seisukohta, et nad pidasid MKM-i kooskõlastuse andmata jätmist siduvaks, on ilmne, et peale valitsuskabineti nõupidamist enam mingit asjaolude hindamist ja kaalutlusõiguse teostamist vastustaja poolt ei toimunud. Seega ei saanud KM põhjendada heakskiidukirja väljastamata jätmist MKM-i kirjale viidates. Kuna pädev haldusorgan on sisuliselt jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning vormistanud keeldumise tuginedes ebaõigesti MKM-i kooskõlastuse andmisest keeldumisele, siis on keeldumine õigusvastane. Kohtul puudub võimalus anda hinnangut puuduva kaalutlusotsuse sisulisele õiguspärasusele.“ Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2457 otsuse punktis 38 (III kd tl 97) sisuliselt nõustunud halduskohtuga, et keskkonnaminister on jätnud sisuliselt kaalutlusõiguse teostamata ebaõige arusaama tõttu, nagu ei võimaldanud MKM poolt heakskiidukirjale kooskõlastuse andmata jätmine heakskiidukirja väljastada. Ringkonnakohtu hinnangul on see halduskohtu hinnang kooskõlas nii 30.09.2011 kirja sõnastusega ning Keskkonnaministeeriumi poolt kohtumenetluses rõhutatuga, et heakskiidukirja ei väljastatud seetõttu, et MKM ei kooskõlastanud heakskiidukirja väljastamise taotlust. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse mittekasutamine on kaalutlusreeglite rikkumine ja tingib langetatud otsuse vastuolu HMS § 4 lg-ga 2.

Seega on kohtud leidnud, et vastustaja on rikkunud menetlusnorme, jättes kaalutlusõiguse teostamata ja heakskiidukirja väljastamisest keeldumise haldusakti motiveerimata.

61.4 Riigikohus on 22.10.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-66-09 p 11 leidnud, et haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Samas lahendis on Riigikohus p 13 leidnud: „10. märtsi 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-77-04 on kolleegium asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Kolleegium jääb nimetatud seisukoha juurde, kuid märgib, et eelkõige kehtib eeltoodu põhjusliku seose tuvastamisel conditio sine qua non testi abil, s.t olukorras, kus kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni. Kolleegium on seisukohal, et olukord on teistsugune, kui isik väidab, et kahju põhjuseks on isikut soodustava haldusakti andmata jätmine. Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, siis on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevusetuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus haldusakti sisu üle otsustamisel oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti. /…./ Vastasel juhul ületaks kohus oma volituse piire, asudes ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, et otsustada, millise sisuga haldusakti andmiseni oleks haldusorgan pidanud jõudma.“

Kaebajale heakskiidukirja andmata jätmise näol on tegemist soodustava haldusakti andmata jätmisega. Kuna Eesti õiguses on projekti määratlemine ühisrakendusprojektina määratlemata ja kehtivas õiguses puudub norm, millest tuleneks kaebuse esitajale subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile, ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja kaalutlusruum kaebajale heakskiidukirja väljastamise taotluse lahendamisel oli vähenenud sellisel määral, et vastustaja oleks pidanud kaebajale heakskiidukirja väljastama. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei ole seda haldusasjas nr 3-11-2457 leidnud. Seega ei saa kohus käesolevas haldusasjas asuda haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, et otsustada, millise sisuga haldusakti andmiseni oleks haldusorgan pidanud jõudma.

Eeltoodut arvestades saab kaebaja nõuda vaid menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist.

62. Käesoleval juhul on haldusasjas nr 3-11-2457 jõustunud kohtulahenditega kindlaks tehtud, et riik oli kujundanud halduspraktika, mis aktsepteeris heakskiidukirja taotluste esitamist ja taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise projektide ühisrakendusprojektidena realiseerimise võimaldamist. Eesti ühisrakenduse juhistes (II kd tl 84-88) on toodud heakskiidukirja taotlemiseks esitatavad dokumendid ja vajalikud toimingud, mille kohaselt on vajalikud projektdokumentatsioon (PDD), kinnitusaruanne, heitkoguste vähendamise ühikute ostu-müügilepingu (EPRA) esialgne kava ja heakskiidukirja taotlus. PDD tuleb esitada ühisrakenduse järelevalvekomitee (JISC) kinnitatud vormis. Kinnitamisega peab tegelema kas sõltumatu akrediteeritud asutus või määratud auditeerimisasutus. EPRA kavandit tuleb tutvustada Keskkonnaministeeriumile, kinnitamaks, et heitkoguste vähendamise ühikuid müüakse mõistliku hinnaga ja et tingimused vastavad Eesti seadustele. Kaebaja projektile on 06.05.2005 väljastatud ka toetuskiri (I kd tl 25, tõlge II kd tl 7), millega seoses sai kaebajal tekkida usaldus võimalikule heakskiidukirja väljastamisele ning on põhjendatud kaebajale Eesti ühisrakenduse juhistes toodud heakskiidukirja taotlemiseks esitatavate dokumentide ja toimingute tegemise kulutuste hüvitamine.

63. Kaebuse kohaselt on kaebaja seoses heakskiidukirja saamiseks vajalike dokumentide koostamise, konsultatsioonide, lepingute läbirääkimiste ja sõlmimise ning Kyoto protokolli art 6 rakendusaktide kohase kinnitamismenetluse läbiviimisega kandnud kulutusi kokku summas 60 899 eurot.

63.1 Kaebaja taotleb SA-le Säästva Eesti Instituut, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI) makstud lepingutasu projektdokumentatsiooni koostamise eest vastavalt poolte vahel 01.12. 2006 sõlmitud lepingule nr 30-1106 (I kd tl 147-149). Lepingu p 2.1 kohaselt on lepingu objektiks AS Skinest Energia poolt arendatavale Rõuste tuulepargile projekti planeerimise dokumentatsiooni koostamine Kyoto protokolli art 6 kohaselt ühisrakenduse teostamiseks Soome Vabariigiga. Lepingu lisa 1 kohaselt oli kavandatavaks tegevuseks energiasektori informatsiooni kogumine eesmärgiga välja töötada kõige viimastele andmetele tuginev nn baasjoon. Teine pool tööst kujutab endast AS

Skinest Energia poolt arendatava tuulepargi projekti planeerimise kirjeldust koos kõigi sinna juurde kuuluvate dokumentidega (kohaliku omavalitsuse load, detailplaneeringuga seonduvad otsused ja load, samuti ehitusload, elektrivõrguga liitumise load jms). Tellija poolt esitatavate dokumentide alusel koostatakse terviklik projekteerimise plaan. Lisas 2 esitatud ajakava kohaselt tuli mh läbi viia baasjoone uurimus ja koostada projektdokumentatsioon. Lepingu p 5.1 kohaselt kohustus kaebaja töö teostamise eest tasuma 236 000 krooni (15 083 eurot). Kaebaja on SEI-le vastavalt lepingule nr 30- 1106 04.12.2006 arve nr 26122 alusel 118 000,00 krooni tasunud 20.12.2006 ja 08.05.2007 arve nr 27028 alusel 118 000,00 krooni tasunud 01.08.2007 ( I kd tl 150-154).

63.2 Kaebuse kohaselt on kaebaja OÜ-ga Resviron 01.08. 2007 sõlmitud lepingu nr 2-2007 alusel tellinud OÜ-lt Resviron PDD vajaliku täiendamise teenuse. Nimetatud lepingu alusel leidis OÜ Resviron ka lepingupartneri ERPA sõlmimiseks ning esindas kaebajat ERPA läbirääkimisel. Kaebaja tasus OÜ-le Resviron lepingu p 5.1 alusel 146 000 krooni (9331 eurot).

OÜ-ga Resviron 01.08. 2007 sõlmitud lepingu nr 2-2007 objektiks on lepingu p 2.1 järgi AS Skinest Energia poolt arendatavale Rõuste 12 MW tuulepargile projekti planeerimise tehnilise dokumentatsiooni täiendamine ja modifitseerimine vastavalt Kyoto protokolli art 6 kohaselt ühisrakenduse teostamiseks kas Soome Vabariigi või mõne teise ÜRO kliimakonventsiooni I Lisa riigiga. Töö teise poole moodustab võimaliku tulevase ühisrakenduse koostööpartneriga ERU-de ostu-müügi lepingu (EPRA) koostamine Tellija (AS Skinest Energia) huvidest lähtudes, Tellija esindamine läbirääkimistel ning ostu-müügilepingu teostamisega seonduvate läbirääkimiste pidamine kõiki Tellija poolt esitatavaid nõudmisi järgides (I kd tl 155-158). Lepingu lisa 1 kohaselt oli kavandatavaks tegevuseks uusima informatsiooni kogumine rahvusvahelise koostöö reeglistiku muudatuste kohta ning projekti tehnilise dokumentatsiooni täiendamine. Samuti 2006.aastal valminud baasjoone uurimuse ajakohastamine. Tuulepargi projektdokumentatsiooni uuendamine vastavalt muudetud projekti täiendavuseja vastavuskriteeriumite seisukohalt koos kõigi sinna juurde kuuluvate täiendavate osade koostamisega. Töö käigus otsitakse sobivaid ühisrakenduse koostööpartnereid, organiseeritakse läbirääkimised valitud riigi esindajate ja AS Skinest esindajate vahel, koostatakse ERU-de ostu-müügileping. Lepingu p 5.1 kohaselt kohustub Tellija tasuma töö eest kokkuleppelise summa 146 000 krooni. Swedbank 30.12.2008 maksekorraldusest nr 220 nähtuvalt on kaebaja tasunud OÜ Resviron arve nr 2 (I kd tl 161) alusel 30.12.2008 summa 146 000,00 krooni (I kd tl 162). OÜ Resviron arve nr 2 töö kirjeldus vastab lepingu nr 2-2007 objektiks (p 2.1) märgitud töö kirjeldusele.

63.3 Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et OÜ-ga Resviron oleks 01.08. 2007 leping nr 2-2007 sõlmitud seetõttu, et SA-le Säästva Eesti Instituut, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI) poolt 01.12. 2006 sõlmitud lepingu nr 30-1106 täitmiseks tehtud töö oli puudulik. Kaebaja on oma 27.03.2015 seisukohtades (II kd tl 142-148) märkinud, et projektdokumentatsiooni koostamine toimus kahes faasis ja SA Säästva Eesti Instituudiga ning OÜ-ga Resviron sõlmitud lepingute ülesanded olid erinevad. SA Säästva Eesti Instituut pidi koostama baasjoone uuringu ja koguma projekti lähteandmed, vormistades dokumentatsiooni vastavalt Kyoto protokolli rakendusaktides nõutule. SA Säästva Eesti Instituudi töö vastas lepingutingimustele. OÜ Resviron tööks oli täiendada projektdokumentatsiooni vastavalt Kyoto protokolli rakendusaktide muudatustele, uuendada projekti tehnilist dokumentatsiooni, ajakohastada 2006. aastal läbiviidud baasjoone uuringut. Kuid lisaks projektdokumentatsiooni täiendamisele kuulus OÜ Resviron lepingu ülesannete hulka koostööpartneri leidmine ERPA sõlmimiseks, ERPA konsultatsioonid ning lepingu sõlmimise nõustamine ja lepingu allkirjastamine. Seega sedavõrd, kuidas muutusid asjakohased regulatsioonid, baasjoone uuringu alusandmed ja Rõuste tuulepargi tehnilised omadused, tuli projektdokumentatsiooni täiendada. OÜ Resviron ülesanneteks oli aga lisaks projektdokumentatsiooni täiendamisele kogu läbirääkimisja konsultatsiooniprotsessi juhtimine, mis oli suunatud ERPA sõlmimisele.

63.4 Kaebuse kohaselt on kaebaja OÜ-le Resviron vastavalt 01.08.2008 lepingu täiendusele (vormistatud lepingu lisana 3) ning vastavale „Tööde raportile“ tasunud kinnitamismenetluse läbiviimisega seotud tegevuste eest (pädeva kinnitamismenetluse läbiviija leidmine, TÜV-iga lepingu läbirääkimine, kinnitamismenetluse raames vajalike dokumentide esitamine ja PDD täiendamine vastavalt TÜV-i märkustele) kokku 120 250 krooni (7685 eurot).

Kohus märgib esmalt, et kaebaja on kaebuses ekslikult märkinud, et tegemist on 01.08.2008 lepingu täiendusega. Kohtule on esitatud Lisa 3 lepingule 01.08.2007, mis on koostatud 22.02.2009, tööde raport ja tööde vastuvõtu-üleandmise akt (lisa 3 lepingule 01.08.2007 (I kd tl 158 pöördel-160). Lepingu Lisa 3 kohaselt leppisid osapooled AS Skinest Energia (Tellija) ja OÜ Resviron (Täitja) kokku, et Täitja teostab järgmised täiendavad tööd: ühisrakendusprojektile verifitseerimisfirma leidmine ja läbirääkimiste juhtimine; vastavalt võimalike verifitseerimise alustamisega seotud ettekirjutustele ja nõudmistele lahenduste leidmine. Rõuste 12 MW Tuulepargi tehnilise dokumentatsiooni täiendamise tööde teostamine ja muutmine. Lisa p 3.1 kohaselt tasutakse Täitja töö vastavalt tunnitasule, milleks on 650 krooni. Tööde raporti (I kd tl 159 pöördel) kohaselt kulus tööde tulemuslikuks teostamiseks 185 töötundi ja tööde kogumaksumuseks on 120 250 krooni. Tööde raporti järgi on toimunud ühisrakendusprojektile verifitseerimisfirma leidmine ja läbirääkimiste juhtimine ning Rõuste 12 MW Tuulepargi tehnilise dokumentatsiooni täiendamise tööd vastavalt verifitseerimisega tegeleva Saksa konsultatsioonifirma TÜV-SÜD ettekirjutustele ja nõudmistele. Swedbank 20.11.2009 maksekorraldusest nr 144 nähtuvalt on kaebaja tasunud OÜ Resviron 17.11.2009 arve nr 3 (I kd tl 163) alusel 20.11.2009 summa 120 250,00 krooni (I kd tl 162). OÜ Resviron 17.11.2009 arve nr 3 töö kirjeldus vastab 01.08.2007 lepingu Lisa 3 objektiks märgitud töö kirjeldusele.

63.5 Kaebaja taotleb TÜV SÜD Industrie Service GmbH (TÜV) poolt kinnitamismenetluse läbiviimisele tehtud kulutuste summas 28 800 eurot hüvitamist. Kohtule on esitatud kliima ja energia sertifitseerimisasutuse TÜV SÜD Industrie Service GmbH 21.02.2011 kinnitusaruanne AS Skinest Eneria „JI Track 1 Projekti kinnitamine: Rõuste tuuleenergia ühisrakenduse projekt. Eesti. Aruanne nr 20159968“ (I kd tl 94-125, tõlge II kd tl 50-80) ja TÜV-i 10.02.2009 hinnapakkumine, TÜV 28.04.2009 arve nr 1049569671 summas 14 400,00 eurot ja 18.02.2010 arve nr 2040004315 summas

14 400,00 eurot (I kd tl 142-146, tõlge II kd tl 81-83) ning kaebaja poolt kulutuste 28 800 eurot kandmist tõendavad Swedbank 08.05.2009 ja 18.03.2010 maksekorraldused (I kd tl 144 ja 146).

63.6 Kohtu hinnangul on eeltoodud kulutuste näol tegemist Eesti ühisrakenduse juhistes toodud vajalike dokumentide ettevalmistamisele tehtud kulutustega. Seega kuuluvad kaebajale heakskiidukirja taotlemise menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutustena vastustajalt väljamõistmisele kulutused kokku summas 60 899 eurot.

64. Kaebaja on taotlenud vastustajalt viivisena välja mõista alates 10.01.2014 (kaebuse halduskohtule esitamisest) kuni kohtuotsuse tegemise päevani kindla summana arvestatuna määras 0.0226% päevas summalt 1 040 348.18 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnetava kohustuse kohase täitmiseni määras 0.0226% päevas võlgnetavalt summalt iga võlgnetava päeva eest. Käesoleval juhul on kohus leidnud, et kaebajale on tekitatud kahju summas 60 899 eurot, seega tuleb viivis alates 10.01.2014 arvutada summalt 60 899 eurot.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25%. 8,25% põhinõudest on 5024,17 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 13,76 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 10. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, so 172 päeva eest 2366,72 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014. a teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 4963,27 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 13,60 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest 2502,4 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), s.t 2015 esimesel poolaastal on kehtiv seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 4902,37 eurot, mis 365- päevast aastat arvestades teeb 13,43 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 29. juunini 2015, so 180 päeva eest 2417,4 eurot.

Kokku on viivisenõue 29.06. 2015 seisuga 7 286,52 eurot.

65. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitisena 60 899 eurot ning viivise perioodi 10.01.2014 kuni 29.06.2015 eest kokku 7 286,52 eurot ning alates 30.06.2015 kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses.

66.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kaebuse osaliselt rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on esitanud nõude 1 040 348,18 euro hüvitamiseks. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitisena 60 899 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse 5,85% ulatuses.

66.1 Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-09 p 11, ning otsused kohtuasjades nr 3-3-1-29-12 (p 29) ja 3-3-1-35-13 p 32)), samuti menetluse kestust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-11 p 31). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega ( Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-11 p 13).

66.2 HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

66.2.1 Kaebaja on esitanud kohtule taotluse ja kuludokumendid vastustajalt menetluskulude

11 350,50 euro väljamõistmiseks (III kd tl 98-112) ja kohtuistungil osalemisega seoses menetluskulude 360 euro väljamõistmiseks (III kd tl 139-142). Seega kokku 11 710,50 eurot. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 750,00 eurot (I kd tl 175). Riigikohus on leidnud, et riigilõivu märkimata jätmine menetluskulude nimekirjas ei saa takistada halduskohtus tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-11 p 15).

Tõendatud on Advokaadibüroo Nordeus 12.11.2013 arve nr 131114 summas 5430,00 eurot; Advokaadibüroo Fort 31.12.2013 arve nr 131256 summas 1276,50 eurot; 16.05.2014 arve nr 14041 summas 13 244,90 eurot; 02.09.2014 arve nr 140906 summas 1 890,00 eurot; 20.10.2014 arve nr 141021 summas 1500,00 eurot, 22.04.2015 arve nr 150429 summas 2850,00 eurot tasumine (tl 112) ja 27.04.2015 arve nr 150440 summas 360 eurot tasumine (III kd tl 141-142).

Taotluse kohaselt hõlmavad kaebuse esitamisele eelnenud kulud lisaks kaebuse koostamisele ka tõendite kogumist ja uurimist, nõuete ja positsioonide kujundamist, kooskõlastamist kliendiga jne. Kaebuse aluseks on ka keerukad asjaolud ning õiguslik kontekst. Samuti on kaebusel väga detailne tõenduslik baas – kaebusel on 35 lisa, lisaks kaebuse tekstis tehtud viited veebis kättesaadavale tõendusmaterjalile. Kaebaja kahjunõue koosneb mitmetest eraldiseisvatest nõuetest, kaebaja saamatajäänud tulu nõude ja enammakstud laenuintresside nõude esitamisele on eelnenud mahukad arvutused. Samuti on põhjendatud kaebaja ajakulu seoses tõlgete esitamisega. Kaebaja pidi esmalt analüüsi käigus kindlaks tegema, millises mahus on otstarbekas ja vajalik dokumente tõlkida (ja dokumendid on mahukad), samuti tuli kaebajal üle vaadata tõlgitud dokumendid ning teha tõlgetes parandusi, sest tõlgid ei pruugi tajuda kõiki olulisi õiguslikke nüansse. Põhjendatud on ka kaebaja kulutused kompromissi saavutamisele. Et vastustaja ettepanek ei olnud kaebajale vastuvõetav, ei tähenda kompromissi saavutamisele tehtud jõupingutuste ja ajakulu põhjendamatust.

66.2.2 Vastustaja vaidleb sellises suuruses õigusabikuludele ning nende vastustajalt väljamõistmisele vastu. Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja menetluskulud tervikuna on olnud põhjendatud ja vajalikud ning palub kohtul kontrollida HKMS § 109 lg 6 alusel kaebaja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust Näiteks on ebausutav, et üksnes kaebuse koostamiseks on kulunud kokku 43,75 h (arve nr131114 –34 h; arve nr 131256 –8,75 h; arve nr 140541 –1 h). Pidades silmas seda, et kaebus koosneb 18 leheküljest, millest 2 lehekülge kirjeldab varasema menetluse käiku ja faktilisi asjaolusid, mis on samasugused nagu eelmiseski haldusasjas, saaks sellise kaebuse koostamise mõistlikuks ajakuluks olla maksimaalselt 16h.

Ebavajalikeks tuleb pidada ka kaebaja kulutusi seoses esitatud kaebuse täpsustamise ning tõlgete esitamisega (arve nr 140541). Kohus nõudis kaebajalt võõrkeelsete materjalide tõlgete esitamist ning joonealustes märkustes esitatud viidete selgitamist. Kaebaja on kohtumääruse täitmist analüüsinud mitmel korral (nt analüüsinud kohtumäärust kolmel korral ning esitanud selgitusi ja tõlkeid, kokku ajakuluga 7,25 h). Põhjendamatu on see, kui vastustaja peaks kandma kaebaja poolt tehtud õigusabikulusid, mis on tehtud juba koostatud kaebuse parandamiseks või täiendamiseks.

Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu hüvitamisele menetluses tehtud ebavajalikest või tulemusteta toimingutest tingitud menetluskulud (Riigikohtu määruse nr 3-2-1-158- 12, p 12). Ka on ebausutav, et kohtuistungi 5-leheküljeliste teeside koostamiseks on kulunud 5,5 h. Esitatud teesid kordavad kokkuvõtlikult varasemalt esitatud seisukohti (arve nr150429) ega ole käsitletav uue seisukoha koostamisena, mis vajaks täiendavat analüüsi. Kuna kohtuistungi teeside koostamine 23.04.2015 5,5 h ulatuses on sisuliselt käsitletav kohtuistungi ettevalmistamisena, on küsitav, kas on põhjendatud samal päeval kantud õigusabikulud 1,5 h osas kohtuistungi ettevalmistamiseks.

Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista kulutused õigusabile seoses kompromissi sõlmimisega (arve nr 140906ja 141021). Pidades silmas, et vastustaja poolt tehtud kompromissettepanek oli arvestatav ja mõistlik lähtuvalt nendest nõuetest, mille esitamist pidas Tallinna Ringkonnakohus võimalikuks eelmises haldusasjas, tuleks ebamõistlikuks ja põhjendamatuteks pidada kaebaja kompromissläbirääkimiste osas kantud kulutusi. Kaebaja lükkas kompromissettepaneku tagasi, mistõttu on põhjendamatu, et vastustaja peaks kompromissläbirääkimistega seoses tehtud kulutused kandma.

Käesoleval juhul on alus HKMS § 108 lg 3 rakendamiseks.

66.2.3 Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse koostamiseks tehtud menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas. AS Skinest Energia esitas käesolevas haldusasjas kohtule kaebuse 10.01.2014.

Advokaadibüroo Nordeus 12.11.2013 arve nr 13114 kaebajale tasumiseks 45,25 tunni õigusnõustamise (tunnipõhise arvestuse alusel) eest summas 4 525,00 eurot (III kd tl 100). Arve lisast (III kd tl 101) nähtuvalt on kolm advokaati teostanud järgmist õigusnõustamist: 13.05.2013 laenulepingu analüüs ja e-kiri kliendile 1,25 h; 14.05.2013 vastused kliendi küsimustele seoses laenulepinguga 0,75 h;18.06.2013 nõupidamine kahju tõendavate dokumentide osas 1,5 h; 31.07.2013 arutelud Natalja Kumari ja Jaak Tuksamiga kahjunõude osas 0,5 h; 16.08.2013 kohtupraktika komplekteerimine ja analüüs 6,5 h; 22.08.2013 kahjuhüvitamise kaebuse põhistamise informatsiooni ja tõendite kogumine ja analüüs (mh teistele projektidele LoA-de väljastamise tingimused) 2,25 h; 26.08.2013 kaebuse koostamine 2,5 h; 27.08.2013 kaebuse koostamine, sh kahju hüvitamise praktika 12 h; 30.08.2013 analüüs seoses kahju hüvitamise kaebusega (kaebeõiguse teema) 1 h; 11.09.2013 kaebuse koostamine 10,5 h; 13.09.2013 kaebuse koostamine, vormistamine

8 h.

Advokaadibüroo Fort 31.12.2013 arve nr 131256 summas 1276,50 (III kd tl 102). Arve lisast (III kd tl 103) nähtuvalt on kaks advokaati teostanud 9,25 tunni jooksul järgmist õigusnõustamist: 25.11.2013 kahju hüvitamiseks kaebuse esitamiseks kliendi poolt esitatud sündikaatlaenu intressiarvutuse ja muude dokumentide analüüs 0,5 h; 29.12.2013 kahju hüvitamise kaebuse koostamine ja täiendamine, täiendava intressikulu arvutusega tutvumine 3,5 h; 30.12.2013 kaebuse ülevaatamine, nõude arvutuse kontroll, kaebuse taotluste täiendamine 3 h; 30.12.2013 suhtlus kliendiga, laenulepingu täiendavate lisade ülevaatamine, kahju hüvitamise kaebuse täiendamine 1,25 h; 31.12.2013 kahju hüvitamise kaebuse täpsustamine 1 h.

Advokaadibüroo Fort 16.05.2014 arve nr 140541 summas 13 244,90 (III kd tl 104). Arve lisast (III kd tl 105) ja kaebaja menetluskulude nimekirjast (III kd tl 99) nähtuvalt on teostatud 10,75 tunni jooksul õigusnõustamist, sellest on kaks advokaati teinud: 02.01.2014 kahju hüvitamise kaebuse lisade komplekteerimine 1,00 h; 03.01.2014 kahju hüvitamise kaebuse ülelugemine ja täiendamine (mh viivise arvestuse muutmine seoses aasta vahetumisega) 1 h; 07.01.2014 e-kiri kliendile (intress; kaebuse lõpliku versiooni edastamine; juhiste andmine riigilõivu tasumise kohta) 0,25 h; 10.01.2014 intressiarvutuse ülevaatamine, arutelu kliendiga 0,25 h; 10.01.2014 intressarvutuse ülevaatamine, vastavad muudatused kaebuses ja kaebuse lõplik kooskõlastamiseks esitamine 0,5 h.

Seega hõlmavad kaebaja esitatud tõenditest nähtuvalt kaebuse esitamisele eelnenud kulud koos sisuliselt 17 leheküljelise kaebuse (I kd tl 3-20) koostamisega kolme advokaadi tööd kokku 57,5 h.

Riigikohus on leidnud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-28-

09 p 11; kohtuotsus asjas nr 3-3-1-35-13 p 32). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (samas, p 11; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-17-11 p 18 ja 3-3-1-29-12 p 29). Samas on Riigikohtu halduskolleegiumi määruses asjas nr 3-3-1-23-06 (p 5 ja 6) leitud: „Kaheldamatult on menetlusosalisel õigus olla esindatud ka mitme lepingulise esindajaga. Samas ei sõltu väljamõistetavate kohtukulude suurus otseselt sellest, mitu esindajat poolel oli. Väljamõistetavad vajalikud ja põhjendatud kohtukulud sõltuvad kohtuasja keerukusest ning õigusabi osutamise vältimatusest ja selle abi iseloomust. Mitme esindaja palkamisel on mõistlik eeldada, et advokaatidele makstud tasu võib jääda osaliselt poole kanda ka siis, kui kohtuotsus tehakse selle poole kasuks. /…/Kohus ei saa seejuures hinnata eraldi ühe või teise advokaadi osas kulude põhjendatust ja vajalikkust.“

Kohus peab 57,5 tundi kaebuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks ülemääraseks, arvestades, et heakskiidukirja väljastamise osas oli juba läbitud kohtumenetlus haldusasjas nr 3-11-2457 ning osa kaebuse asjaolusid, põhjendusi ja esitatud tõendeid kattusid haldusasjas nr 3-11-2457 esitatud asjaolude, põhjenduste ja tõenditega. Arvestades jõustunud kohtulahendeid haldusasjas nr 3-11-2457 ei pea kohus käesolevat haldusasja ka väga keerukaks. Kohus leiab, et kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust arvestades saab kaebuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks mõistlikuks ajakuluks pidada 20 h. Arvestades, et arvetest nähtuvalt on tunnihind 100,00 eurot, on arvete nr 131114, 131256 ja 140541 alusel kaebuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks kulutatud summa 2000,00 eurot.

66.2.4 Advokaadibüroo Fort 16.05.2014 arve nr 140541 summas 13 244,90 (III kd tl 104) lisast (III kd tl 105) ja kaebaja menetluskulude nimekirjast (III kd tl 99) nähtuvalt on teostatud 10,75 tunni jooksul õigusnõustamist, sellest on kolm advokaati tegelenud kokku 2,25 h tõlgete mahu väljaselgitamisega ja materjalide tõlkimisvajaduse analüüsiga, dokumendi tõlkimisega ning üks advokaat lisaks 5.50 h dokumentide tõlgete kontrollimisega, täiendava tõlkimisega ja kohtule selgituste esitamisega joonealustes viidetes esitatud dokumentide osas ning tõlgete esitamisega koos kommentaaridega.

Kohus leiab, et haldusasja tõlgete mahu väljaselgitamiseks ja analüüsiks ning tõlkimiseks mõistlikuks ajakuluks saab pidada 2 h, mis 100 eurose tunnitasu juures moodustab 200 eurot.

Kaebaja on 11.03.2014 esitanud kohtule täiendavad tõlked ja selgituse joonealustes viidetes esitatud dokumentide osas (II kd tl 3-90). Kohus peab kaebaja esindaja esitatud 3-leheküljelise menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakuluks 3,50 h, mis 100 eurose tunnitasu juures moodustab 350 eurot.

Lisaks on üks advokaat 0,50 h tegelenud Tallinna Halduskohtus toimikuga tutvumisega, mida kohus peab põhjendatud ajakuluks, mis 100 eurose tunnitasu juures moodustab 50 eurot.

Seega kuulub arve nr 140541 alusel lisaks hüvitamisele 600,00 eurot.

66.2.5 Kaebaja esitatud Advokaadibüroo Fort 02.09.2014 arve nr 140906 summas 1 890,00 ja 20.10.2014 arve nr 141021 summas 1500,00 (III kd tl 106-109) sisaldavad kokku 4,25 h kompromissläbirääkimistega seonduvaid arutelusid, nõupidamisis ja läbirääkimisi. Kohus andis 19.03.2014 kohtumäärusega pooltele tähtaja kuni 15.04.2014 kompromissläbirääkimiste pidamiseks (II kd tl 97-99). Vastustaja taotles 09.04.2014 kompromissläbirääkimiste tähtaja pikendamist kuni 05.05.2014 ja kohus rahuldas taotluse (II kd tl 107-108). 28.04.2014 taotles vastustaja veel kompromissläbirääkimiste tähtaja pikendamist kuni 19.05.2014 ja kohus rahuldas taotluse (II kd tl 114-115). Kohus peab 4,5 h kompromissläbirääkimiste põhjendatud ajakuluks ja seega põhjendatuks ja asjakohaseks ka arvete nr 140906 ja nr 141021 alusel tasutud summat kokku 3390,00 eurot.

Kompromissläbirääkimiste käigus on vastustaja kaebajale teatanud, et vastustaja on valmis kompromissi korras hüvitama kaebajale pooles ulatuses kaebuse punktis 3.2.1 toodud heakskiidukirja taotlemiseks tehtud põhjendatud kulutused. Pooled kokkulepet ei saavutanud (II kd tl 116-118). Kohus on käesolevas kohtuotsuses leidnud, et kaebuse punktis 3.2.1 märgitud heakskiidukirja taotlemise menetluses osalemise tõttu kasutuks muutunud kulutused 60 899 eurot kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele täies ulatuses. Seda arvestades ei ole põhjendatud HKMS § 108 lg-st 3 tulenevalt 02.09.2014 arve nr 140906 alusel tehtud menetluskulusid jätta kompromissiga mittenõustumise tõttu kaebaja kanda.

66.2.6 Kaebaja esitatud Advokaadibüroo Fort 22.04.2015 arve nr 150429 summas 2850,00 eurot spetsifikatsioonist (III kd tl 110-111) nähtuvalt on kaks advokaati tegelenud kokku 13,75 h vastustaja 26.05.2014 vastusega (II kd tl 121-130) tutvumisega ja sellele vastuse koostamisega, mis esitati kohtule 27.03.2015 (II kd tl 142-148). Kaebaja 27.03.2015 esitatud sisuliselt 6-leheküljelisest seisukohtadest 2 lehekülge kordavad kohtule esitatud kaebuses toodud faktilisi asjaolusid ja senist menetluskäiku. Ülejäänud 4-leheküljelise menetlusdokumendi, mis kordab ka kaebuse seisukohti, koostamiseks 13,75 tunni kulutamist ei pea kohus põhjendatuks. Põhjendatuks saab pidada 4 h ja seega 100 eurose tunnitasu juures summat 400 eurot.

Sama arve sisaldab spetsifikatsioonist nähtuvalt kahe advokaadi tööd, kokku 10 h vastustaja 15.04.2015 täiendava seisukohaga tutvumist, kohtuistungiks ettevalmistamist ja kohtuvaidluse teeside koostamist. Arvestades, et kohtuvaidluse teeside koostamine on sisuliselt ka kohtuistungiks valmistumine, kohtuvaidluse teesid kordavad valdavalt kaebaja kaebuses ja 27.03.2015 seisukohtades esitatud seisukohti, saab põhjendatud ajakuluks lugeda, arvestades ka vastustaja 15.04.2015 seisukohtadega tutvumist (2h) kokku 6h ja seega põhjendatud kuluks 600 eurot.

Seega kuulub arve nr 150429 alusel hüvitamisele kokku 1000,00 eurot.

66.2.7 Kaebaja on esitanud Advokaadibüroo Fort 27.04.2015 arve nr 150440 summas 360 eurot (III kd tl 141) kahe advokaadi viibimise eest 24.04.2015 kohtuistungil kummalgi 1,5h. Kohtuistung 24.04.2015 kestis 1,37 h ja arve spetsifikatsioonis märgitud advokaadid viibisid kohtuistungil (III kd tl 131-134). Seega on summa 360 eurot põhjendatud.

Eeltoodut arvestades on kaebaja põhjendatud menetluskulud arvete nr 131114, nr 131256, nr 140541, nr 140906, nr 141021, nr 150429 ja nr 150440 alusel kokku 7350,00 eurot, millele lisandub riigilõiv 750 eurot, kokku seega 8100,00 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse 5,85% ulatuses, kuulub vastustajalt kaebajale väljamõistmisele 473,85 eurot.

66.2.8 Vastustaja on esitanud kohtule taotluse ja kuludokumendid kaebajalt menetluskulude 7478,40 euro väljamõistmiseks (III kd tl 113-125) ja kohtuistungil osalemisega seoses menetluskulude 2388,00 euro väljamõistmiseks (III kd tl 147-149). Seega kokku 9866,40 eurot. Vastustaja leiab, et välisele õigusabile tehtud kulutused ja menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks on õigustatud, kuna selline vaidlus ei kuulu vastustaja kui haldusorgani igapäevase tegevuse ja pädevuse raamidesse. Lisaks on vastutajale kui haldusorganile kantud õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud ka seetõttu, et kaebaja esitatud kaebus on perspektiivitu. Olukorras, kus Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-11-2457 (p-s 26) leidnud, et sellise nõude esitamine saamata jäänud tulu saamises seisneva kahju hüvitamiseks ei ole tulemuslik, on põhjendatud, et kaebaja tasub riigile sellise nõude esitamisega seonduvad õigusabikulud.

66.2.9 Kaebaja palub jätta vastustaja menetluskulud täielikult tema enda kanda ka juhul, kui kohus peaks jätma kaebuse osaliselt või täielikult rahuldamata. Antud kohtuasja esemeks olnud õigusküsimuste (haldusõigus ja riigivastutus, Kyoto protokolli kohaldamine Keskkonnaministeeriumi poolt) näol on tegemist Keskkonnaministeeriumi vastustusalasse kuuluvate tavapäraste küsimustega, mille lahendamisega peaks Keskkonnaministeerium toime tulema ka haldusesiseselt. Kaebaja leiab ka, et kohtuistungiks ettevalmistamise ja osalemise kulu ulatuses 11,30 h olukorras, kus kohtuistung kestis vaid 1,5 h, on selgelt liialdatud, arvestades mh asjaolu, et vastustaja esitas oma viimased seisukohad kohtuasjas vaid kaks nädalat enne istungit ja vaidlusega seotud õiguslikud seisukohad ja asjaolud pidid vastustaja esindajatel olema värskelt meeles. Kuivõrd advokaat Kadri Härginen kandis kohtuistungil ette üksnes vastustaja poolt esmakordselt ning hilinenult 15.04.2015 esitatud väiteid ja seisukohti seoses kaebajal laenulepingust tekkinud kahjuga ja taastuvenergia toetustega seotud asjaoludega, siis on K.Härgineni kohtuistungiks ettevalmistamise kulud täies ulatuses põhjendamata. Põhjendamatult suured on ka lepinguliste esindajate tunnitasud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt loetakse põhjendatud tunnitasuks 120 eurot.

66.2.10 Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu otsesed nr 3-3-1-52-07 ja nr 3-3-1-24-07). Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 sätestas kuni 01.07.2014, et Kyoto protokolli artiklites 6, 12 ja 17 sätestatu rakendamiseks volitab Vabariigi Valitsus korraldusega keskkonnaministrit sõlmima heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid. Selle paragrahvi alusel on Vabariigi Valitsus andnud 18.05.2006 korralduse nr 294 „Keskkonnaministrile volituse andmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks“, mille p 1 volitab keskkonnaministrit sõlmima Kyoto protokolli artiklis 6 sätestatu rakendamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvahelisi lepinguid. Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse §-s 2 asendati alates 01.07.2014 sõna „keskkonnaministrit“ sõnadega „valdkonna eest vastutavat ministrit“. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud kohtuotsuses asjas nr 3-11-2457 (p 28) leidnud, et korraldusega nr 294 keskkonnaministrile antud volitus hõlmab õigust anda Eesti Vabariigi nimel nõusolek projekti tulemusel tekkivate HVÜ-de ülekandmiseks projekti rahastanud riigile või selle käitajale, mis on ka heakskiidukirja sisu. Arvestades, et Keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt nähtuvalt on Keskkonnaministeeriumi koosseisus õigusosakond üle 10 ametikohaga, mille töötajad peavad tundma ka riigivastutusõigust, leiab kohus, et käesolev vaidlus ei välju Keskkonnaministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest ning tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega. Seetõttu ei rahulda kohus vastustaja taotlust kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik