3-14-51907/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51907 Otsuse kuupäev 29. juuni 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Nikolai Sokolovi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Nikolai Sokolov Vastustaja – Tallinna Vangla 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Mõista Tallinna Vanglalt Nikolai Sokolovi kasuks välja hüvitis 792 eurot. 3. Mõista Tallinna Vanglalt Nikolai Sokolovi kasuks välja menetluskulu summas 23,75 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuli 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Nikolai Sokolov viibis perioodil 01.11.2011 - 23.04.2013 Tallinna Vanglas. 29.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse N. Sokolovi kaebus, milles ta nõuab kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Kaebaja taotles ka enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus esitas 16.10.2014 Tallinna Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada kohtueelse menetluse materjalid ning kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 24.10.2014

2

3. Oma 05.11.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus rahuldamata N. Sokolovi taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. N. Sokolov esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 28.11.2014 rahuldamata. Tartu Halduskohtu 05.11.2014 määrus jõustus 17.12.2014.

4. 10.12.2014 saabus kohtusse N. Sokolovi avaldus, milles ta teatas riigilõivu tasumisest.

5. Tartu Halduskohus võttis 12.01.2015 kaebuse menetlusse ning andis Tallinna Vanglale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

6. Tallinna Vangla esitas 02.02.2015 kaebusele kirjaliku vastuse, milles paluti jätta kaebus 01.08.2012 osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2015 määrusega kaebuse läbi vaatamata 01.08.2012 puudutavas osas, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 27.05.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse haldusasjas teatavaks 29.06.2015.

8. 14.05.2015 edastas Tallinna Vangla selgituse oma varasemalt esitatud andmete tähenduse kohta.

Kaebuse põhjendused

9. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibimise ajal rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et EIK jättis otsuses asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualetiala pindala ning samuti tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine.

10. Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m2. Kaebaja pidi viibima kambris koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega. Jalutusboksides puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Jalutusboksid olid ka vihmaga märjad ja mustad. Need olid umbes 15 m2 suurused, mis on ebapiisav selleks, et kuus isikut saaksid samaaegselt teha harjutusi. Kaebaja sõnul on tal seoses liikumisvaegusega tekkinud erinevad liigesevalud.

11. N. Sokolov selgitab, et kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Enda sõnul on ta püüdnud antud olukorda Tallinna Vanglas viibides ka ära hoida ehk väljendanud inspektor- kontaktisikule suuliselt kinnipidamistingimuste üle pahameelt, kuid talle vastati, et kambrid on seadusega kooskõlas. Kaebaja sõnul sai ta oma õiguste rikkumisest teada EIK otsusest asjas Tunis vs Eesti, mis on analoogne praeguse asjaga.

3

Vastustaja vastuväited

12. Vastustaja märgib, et kaebajale oli tagatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonile vastav põrandapind. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6 ei ole vastuolus põhiseadusega. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et põrandapinna hulka ei tohi arvestada tualeti pindala ega mööblialust pinda. Ka väljapool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Käesoleval juhul aga asusid WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

13. Seoses väidetega sportimisvõimaluste puudumise kohta märgib Tallinna Vangla, et kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Kaebuse esitaja väide, nagu poleks tal olnud võimalik end üldse füüsiliselt koormata, on ebaõige. Igapäevaselt oli talle tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemisharjutusi, venitada jne). Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et enne vanglasse saabumist tal ei esinenud selja-, põlve ja õlavalusid, ka ei ole selle tõendamiseks kaebaja ühtegi tõendit esitanud. Asjas puuduvad tõendid ka avaliku võimu kandja mistahes õigusvastase tegevuse kohta.

14. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud.

15. Vastustaja märgib ka, et N. Sokolov ei rakendanud vanglas viibides esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kui ta Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik. Kaebaja väide, nagu oleks ta suuliselt kambrite kitsaste tingimuste osas kontaktisiku poole pöördunud, on vangla hinnangul tagantjärgi otsitud. Kaebaja ei ole välja toonud mitte ühegi ametniku nime, kellel poole ta väidetavalt suuliselt pöördus. Lisaks arvestades asjaolu, et kaebaja on korduvalt oma õiguste kaitseks vangla poole pöördunud, sh kahjunõudega, ei ole usutav, et just vangistustingimuste osas ei avaldanud ta oma pahameelt kirjalikult.

Kohtu seisukoht

16. Asjas ei ole vaidlust, et N. Sokolov viibis 01.11.2011 – 31.07.2012 ning 02.08.2012 – 23.04.2013 Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla on kinnitanud, et kaebaja viibis kogu selle aja

4

suletud eluosakondades. Kuivõrd kaebaja vahistati 04.10.2011 ning tema suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-628 Riigikohtu määrusega 25.03.2013, järeldab kohus sellest, et kuni 25.03.2013 oli kaebaja vahistatu ning pärast seda viibis ta vangistusseaduse (VangS) § 14 lõike 3 alusel vastuvõtuosakonnas, kus kinnipeetavad viibivad VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambris.

17. Tallinna Vangla on esitanud kohtule tabeli kaebaja kambrite suuruse ning neis viibinud isikute arvu kohta (tl 53-58) ning pooled ei vaidle esitatud andmete tõesuse üle. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tallinna Vanglas viibides oli sedavõrd vähene, et see alandas tema inimväärikust ning seetõttu on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Seejuures nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul tuleb isikliku ruumi arvestamisel maha arvata nii WC kui mööbli alla jäänud põrandapind.

18. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist.

19. Teisalt ei saa kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Seega on kohtu järgnevates arvestustes põrandapinnast maha arvatud WC, kui see asus kambris, kuid mööblialune pind on arvestatud põrandapinna hulka.

20. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile oli kambrites, kus kaebaja perioodidel 01.11.2011 – 31.07.2012 ja 02.08.2012 – 23.04.2013 viibis, põrandapinda ühe isiku kohta järgmiselt: 70 päeval jäi põrandapind alla 2,5 m2, 283 päeval jäi see vahemikku 2,5 – 2,75 m2, 16 päeval oli see vahemikus 2,75 – 2,99 m2 ning 171 päeval ületas see 3 m2. Seejuures viibis kaebaja kogu selle aja suletud eluosakonnas ning sai väljaspool kambrit liikuda vaid eelkõige igapäevase ühetunnise jalutuskäigu vältel.

21. RVastS § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

22. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli kaebaja viibimine 70 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, juba VSkE § 6 lõike 6 kohaselt õigusvastane. Kaebaja on aga seisukohal, et tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK artikli 3 rikkumine.

5

23. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Samas ei pidanud Riigikohus oma 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 veel 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid Riigikohus möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Riigikohus jättis VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni vastuolu põhiseadusega tuvastamata seetõttu, et iseenesest ei välista vangistust reguleerivad õigusaktid vanglas viibiva isiku ulatuslikku liikumisvabadust, mis võiks leevendada vähesest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid.

24. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas viibimise aja suletud eluosakonnas, kus ta sai väljaspool kambrit viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal. Vahistatu puhul tuleneb see juba iseenesest VangS § 90 lõikest 3. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud. Seega ei saa kohtu hinnangul käesoleval juhul pidada vähemalt 2,5 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. Kokku oli N. Sokolovil isiklikku ruumi alla 3 m2 Tallinna Vanglas viibides 369 päeval.

25. Kaebaja on Tallinna Vanglale ette heitnud ka sportimisvõimaluste puudumist. Tulenevalt VangS § 90 lõikest 3 ei ole vahistatutele sportimisvõimalust ette nähtud, mistõttu ei ole rikkunud vastustaja selles osas kaebaja õigusi. Perioodil 25.03.2013 – 23.04.2013 ehk 29 päeva vältel oli N. Sokolov Tallinna Vanglas kinnipeetavana. Samas oli tulenevalt VangS § 14 lõikest 4 Tallinna Vanglal õigus teda hoida kuni kolm kuud vastuvõtuosakonnas, mis on VSkE § 8 lõike 4 alusel suletud. Seega ei olnud Tallinna Vangla kohustatud ka sel perioodil tagama N. Sokolovile sportimisvõimalust. Järelikult ei ole Tallinna Vangla seoses sportimisvõimalustega kaebaja õigusi rikkunud. Sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud ebamugavusi saab seetõttu pidada vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks.

26. RVastS § 7 lg 1 võimaldab nõuda kahju hüvitamist siis, kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei olnud võimalik kahju vältida ega ära hoida. Tallinna Vangla on tuginenud sellele, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibides vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga oma olukorra parandamiseks. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla väited vastuolulised ja ennastõigustavad. Tallinna Vangla on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes. Sellisel juhul ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud.

27. RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

6

sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada ning samuti peeti kaebajat osaliselt kinni otseselt VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni rikkudes, loeb kohus Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul on Tallinna Vangla jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid käesoleval juhul ei esine. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse.

28. Eeltoodu alusel mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 70 päeva eest 210 eurot. Iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli vahemikus 2,5 – 2,75 m2 mõistab kohus välja hüvitise 2 eurot iga päev eest ehk kokku 566 eurot. Aja eest, mil kaebaja isiklik ruum oli üle 2,75 m2, kuid alla 3 m2 ning kaebaja õiguste rikkumine oli kõige väheintensiivsem, mõistab kohus välja hüvitise 1 eurot päeva eest ehk kokku 16 eurot. Järelikult mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kokku hüvitise 792 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

29. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja tasus asjas riigilõivu 161,7 eurot. Muid kuludokumente ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja nõue oli asjas 5390 eurot ning kohus mõistab kaebajale välja 792 eurot ehk rahuldab kaebuse 14,69% ulatuses. Seega mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõivust 14,69% ehk 23,75 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 29. september 2016.a otsusega.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 29.06.2015. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 2. Kanda kaebajale välja mõistetud summa 792 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) 23,75 eurot Ludmila Simonova arvelduskontole EE121010202030485001.