4-15-3034/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-15-3034

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2015. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1 Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number 4-15-3034 (2780,15,001420) Väärteoasi

A.S kaebus Lõuna Prefektuuri Tartu

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 06.04.2015. a otsusele väärteoasjas nr 2780,15,001420 Kohtuistungisekretär Elen Heidok Menetlusalune isik, kaebuse esitaja A.S Isikukood: XXX, elukoht: XXXX Kaitsja Advokaat Rene Varul Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus Ülikooli 4, Tartu rene@advokaadid.ee Kohtuvälise menetleja esindaja Lõuna Prefektuurist Kert Kotkas RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 1, kohus otsustas:

jätta A.S kaebus rahuldamata. Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 06.04.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,001420.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kassatsiooniteate saamisel on otsuse täistekst kättesaadav kohtu kantseleis alates 26.06.2015. a.

Asjaolud

A.S karistati Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 06.04.2015. a otsusega KarS § 218 lg 1 järgi rahatrahviga 5 trahviühikut, s.o 20 eurot. Otsuse kohaselt lõhkus klient A.S 21.01.2015. a ajavahemikul 24.00 kuni 01.00 ajal XXXX asuvas toitlustusettevõttes XXXXtahtlikult ära baari saalis asuva laua klaasi, millega tekitas varalist kahju 60 eurot. Sellega pani A.S toime KarS § 203 süüteokoosseisus kirjeldatud võõra asja kahjustamise, millega tekitatud kahju ei ületanud olulise kahju piiri, s.o A.S pani toime KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava varavastase väärteo.

24.04.2015. a esitas A.S kaitsja Rene Varul kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse. Kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Kaebuse kohaselt näeb KarS § 218 lg 1 ette vastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja vastu. Eelnev koosseis eeldab isiku tahtluse tuvastamist ja väärteootsuse kohaselt ongi kaebaja tahtlikult lõhkunud laua klaasi.

Kaebaja ei eita, et väärteoasjas kirjeldatud sündmus aset leidis ja laua klaas tõepoolest katki läks, kuid kindlasti ei ole ta lõhkunud klaasi tahtlikult. Baaris asuv laud oli keskelt klaasist ja see purunes, kui kaebaja asetas sellele oma joogikruusi. See on kvalifitseeritav õnnetusena ja mingit tahtlust siit välja lugeda ei ole võimalik.

Kaebaja on hiljem otsinud võimalusi laua parandamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid ei ole rahul, et tema käitumises nähakse midagi tahtlikku ja teda on selle eest väärteokorras karistatud.

Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht saabus kohtusse 21.05.2015. a. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuväline menetleja on tutvunud esitatud kaebusega ning vaadanud läbi väärteoasja materjalid. Tunnistaja J.P. ütlustest nähtub, et A.S oli eelmainitud toitlustuskohas tekkinud kaaslastega konflikt. Selle kulgedes oli A.S läinud esmalt välja rahunema ning tagasi saali tulles lõi ta rusikaga vastu tühja lauda, mille tagajärjel laud purunes. Seega ei osunda kõnealused ütlused kohtuvälise menetleja hinnangul võimalikule purunemisele mitte väidetava õnnetusjuhtumi, vaid hoopis kavatsetult sooritatud tegevuserusikaga löömise läbi.

Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata.

Kohtu seisukoht

VTMS § 123 lg 2 sätestatu kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ei esine.

KarS § 203 lg 1 näeb ette vastutuse võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju.

KarS § 218 lg 1 näeb ette vastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimise, arvutiandmetesse sekkumise, arvutisüsteemi toimimise takistamise, arvutikuriteo ettevalmistamise, röövimise, väljapressimise ja asja omavolilise kasutamise eest vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuurivõi ajalooväärtusega eseme varguse või süstemaatilise varguse eest.

Menetlusalune isik selgitas istungil, et ta ei tunnista enda süüd, et ta oleks tahtlikult laua lõhkunud, see purunes iseenesest. Pärast intsidenti tegi ta ka pilte, siis selgus, et igal jumala klaasil on mõra sees, see võib juhtuda iga kliendiga. Ta ei ole seda tahtlikult teinud. Saalis toimus väike sõnelemine ja pärast seda pidi ta rahunema. Kuna arvestades, et saalis on videosalvestus ja ka väljas, siis selge see, et ei ole mõtet käsi käiku lasta, mida ta ka arvestas.

Kui ta väljast tagasi sai, siis oli tal õlleklaas käes, läks mööda ja pani selle lauale ja see puruneski selle tagajärjel. Tuli tagasi, pani klaasi lauale ja see juhtuski, see võis juhtuda igaühega. Omal ajal ta vahetas neid klaase, kui klaas on alamõõduline, siis klient ei saagi vastutada, klaas kukkus ise läbi. On juhtunud, et klaas kukub kliendile sülle. Asjad on nii kaugele lastud, et klaasid on väga halvas seisundis. Laual on keskel klaasriba ja laud koosneb sellest, et on ainult klaasriba ja puitäär. Kui klaas ei ole mõõdus, siis ongi nii, et on pool klaas ja pool puit. Proportsioonist on laud laiem kui need ääred. Seal oli rahvuslik probleem. Olid venelased ja eestlased ning ta kuulis, mida nad rääkisid ja ta ei lubanud neil halvustavalt rääkida.

Vaidlus oli kaasviibijatega, ta ei oska öelda, palju neid oli, üks laud oli täis. Tema ei ole tahtlikult midagi lõhkunud. Nii, kui ta õlle pani, see polnud turvaklaas, see purunes.

Menetlusalusele isiku kaitsja selgitas, et nad ei hakka rääkima, et neid polnud kohvikus ja klaas jäi terveks Küsimus on kuidas asja vaadata kas inimene tuli ja lõi laua vihaga katki või teine situatsioon, kus kohvikus on ebaõnnestunud klaas, mis võib puruneda ka sellest, et asetad sinna klaasi või taldriku või nõjatud raskemalt.

Tunnistaja J.P. andis ütlusi, et tema oli öises vahetuses tööl, kella ta ei mäleta, aga see võis olla

4 või poole 6 paiku hommikul. Tuli A.S tüdruksõbraga, võib-olla oli veel keegi. Nad olid saali pimedamas kohas, neil tekkis sõnavahetus teistega ja A.S tõusis püsti ja läks välja rahunema ja tuli tagasi saali ja lõi vastu saali keskel olevat lauda rusikaga. Tunnistaja mõtles, et hoiab neil silma peal, kuna nad olid purjus ja neil oli sõnavahetus. Ta oli neist nii kaugel, kui see on baarilett (saali tunnistajapink), siis kohtuniku laud on see laud, s.o mõned meetrid. Ta ei näinud, et A.S oleks olnud midagi käes, kui ta käis väljas rahunemas. Lauad on probleemsed siis, kui isik virutaks klaasi lauale, siin on ikka jõudu vaja, niisama need ei purune. Nii on enne ka juhtunud, et lauad on purunenud. Saalis oli veel inimesi peale Vadimi, oli ta sõbranna ja võis olla keegi veel. Ei mäleta, kas see oli Vadimi sõber või keegi. Nad olid ainukesed seal. See löök tuli ülevalt alla ja parema käega, ülevalt alla, mitte küljega. A.S kõndis. A.S tuli väljast tuppa, kõndis lauast mööda ja pani rusikaga ja kõndis edasi. Lauaklaas on laua keskel. Mõlemas ääres on puit ja keskel klaas. Laud on laiem kui klaas, laud on ca 1,5 m ja selle võib umbes kolmeks jagada nii, et keskel on klaas ja äärtes puit. Laud on ümbritsetud puiduga, seal on puidust liist. Laud läks kildudeks, üks äär jäi tervemaks. See, kuhu ta lõi, läks kildudeks. Klaas ei purune ise, kui sa jõudu ei rakenda. Tunnistaja ei tea, et seal klaasil on kile, tema töötab seal. Tema ajal ei ole see kordagi katki läinud, ta ei ole pidanud isegi kätt alla panema, kui ta lauda puhastab. A.S oli käsi rusikas, klaasi ei olnud käes.

Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et 21.01.2015. a viibis

A.S XXXX. Vaidlust ei ole ka, et A.S pidi toitlustuskohas tekkinud konflikti tõttu minema välja rahunema ning et pärast seda, kui A.S väljast rahunemast tagasi saabus, purunes toitlustuskohas see laud, mida ta puutus. Tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused erinevad selles osas, mis oli laua purunemise põhjuseks. Tunnistaja selgitas, et A.S tuli väljast tuppa, kõndis lauast mööda ja pani sellele rusikaga, mille järel kõndis edasi. A.S käsi oli rusikas, klaasi käes ei olnud. A.S selgitas, et kui ta väljast tagasi sai, siis oli tal õlleklaas käes, läks mööda ja pani selle lauale ja see puruneski selle tagajärjel.

Kohtu hinnangul tuleb A.S antud ütlusi pidada ennastõigustavateks, kuivõrd need on ümber lükatud tunnistaja Jaanika Paide poolt kohtuistungil antud ütlustega.

Riigikohus on märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (Riigikohtu 28.03.2013. a otsus nr 3-1-1-37-13). Teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditeletäpsemalt öeldes ütlustele (Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-1-1-15-12).

Vaadates tunnistaja J.P. poolt kohtuistungil antud ütlusi, tuleb asuda seisukohale, et need ei erine ühegi asjaolu osas tema poolt kohtueelsel uurimisel toimunud ülekuulamisel antud ütlustest. Tema poolt antud ütlused vaidlusaluse sündmuse kirjeldamisel on olnud kogu menetluse kestel ühetaolised. Sama ei ole võimalik öelda menetlusaluse isiku kohta.

Menetlusalune isik ei kasutanud kohtueelses menetluses võimalust ütluste andmiseks, vaid keeldus ütluste andmisest üldse. Väärteo kohta andis ta esmakordselt ütlusi kohtuistungil. Antud ütlustes sisalduv A.S kaitsepositsioon on kohtu hinnangul kogu menetletava sündmuse osas laveeriv, ta oli tõrges vastama menetletava sündmuse käiku puudutavatele täpsustavatele küsimustele. Ütlusi andes oli tema sõnade kohaselt saalis väike sõnelemine, mille pärast ta pidi rahunema. Samas, kuigi A.S pidi selle sõneluse tõttu minema välja rahunema, avaldas ta hiljem, et tõsist konflikti ei olnud ja see lahenes ruttu, polnud midagi.

See ei ole probleemne koht. Ta läks välja. Ei pidanud olema pinget, tark inimene keerab selja ja läheb ära, lihtsalt läkski, tahtis ja läks, võttis õlleklaasi ka, loobus vaidlusest. Ta ei pea seda vaidlust kohtusaalis lahkama, aga oli rahvuslik probleem. Vaidlus oli kaasviibijatega, ta ei oska öelda, palju neid oli, üks laud oli täis.

Seega nähtub menetlusaluse isiku ütlustest, et menetletava sündmuse ajal tal kord oli sõnelus, vaidlus, mille tõttu ta pidi minema välja rahunema ja seejärel antud ütluste kohaselt enam probleemi ega pinget ei olnud. Seetõttu on menetlusaluse isiku ütlused laua katki minemisele eelneva aja osas muutuvad. Samasuguseid muutuvaid ja laveerivaid ütlusi andis ta ka laua purunemise osas. Esialgu selgitas, et kui ta väljast tagasi sai, oli tal õlleklaas käes, läks mööda ja pani selle lauale ja see laud puruneski selle tagajärjel. Seejärel selgitas, kuidas ta omal ajal ise neid klaase vahetas ning kui klaas on alamõõduline, siis klient ei saagi vastutada, klaas kukkus ise läbi. On juhtunud, et klaas kukub kliendile sülle.

Kohtu hinnangul ei ole võimalik seada kahtluse alla tunnistaja J.P. ütluste usaldusväärsust, kuivõrd nimetatud ütlustes puuduvad vastuolud ning need on kogu menetluse vältel olnud ühetaolised. Kohus ei ole tuvastanud, et tunnistajal, kes teab A.S kliendina oleks mingit põhjust anda sündmuse kohta A.S süüstavaid ütlusi. Selliseks asjaoluks ei saa pidada ka tunnistaja selgitust, et menetlusalune isik mängib nende toitlustuskohas väikest viisi ülemust, öeldes, et tal on kodus kaamerad, kust ta toitlustuskohas toimuvat jälgib. Seetõttu on põhjendatud alus arvata, et tunnistaja kirjeldab sündmust vastavalt vahetult tajutule. A.S antud ütlustesse tuleb aga suhtuda kriitiliselt, kuna need on muutuvad, sisaldades heitlikku ja laveerivat sündmuste kirjeldust. Kaebuse esitaja on väitnud, et tunnistaja ütluste osas on kerged kahtlused, kuna tunnistaja ajab sassi kellaaja: kas oli tegemist öise või varahommikuse ajaga. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmine tõsiseltvõetav. Tunnistaja on istungil ütlusi andes selgitanud, et ta ei mäleta kella, aga see võis olla 4 või poole 6 paiku hommikul. Väärteoprotokollis, otsuses ja ka teates varavastase süüteo kohta on sündmuse toimumise ajana märgitud 21.01.2015. a kella 00.00 ja 01.00 vahel. Pärast sündmuse kellaaja täpsustamist selgitas tunnistaja, et see võis olla nii nagu avalduses (lk 17), et kesköö ja kella 1 vahel, kuna ta võib eksida, sest ei mäleta enam. Antud tunnistaja ütlustest nähtub, et tunnistaja ei ütle resoluutselt, et sündmus toimus just kella 4 või poole 6 ajal hommikul, vaid oletab, et see võis siis toimuda. Arvestades asjaolu, et tunnistaja töötas öises vahetuses, jälgis A.S purjus seltskonda, kellel tekkis omavahel sõnavahetus, on kohtu hinnangul eluliselt igati usutav, et tunnistaja ei mäleta vaidlusaluse sündmuse täpset kellaaega. Seda enam, et sündmus toimus peaaegu pool aastat tagasi. Samuti ei muuda kellaaja mittemäletamine olematuks asjaolu, et tegelikkuses puudub vaidlus selles, et laud A.S toitlustusasutuses viibimise ajal purunes A.S-ist lähtuva füüsilise mõjutamise tõttu. Seda on kinnitanud nii menetlusalune isik ise kui ka tunnistaja J.P.. Küsimus on vaid selles, kas A.S lõhkus laua tahtlikult, nagu seda on talle ette heidetud, või oli tegemist õnnetusega.

Kohus loeb tunnistaja J.P. ütlustega, kes jälgis A.S ja temaga koos olnud inimesi ning asus purunenud lauast paari meetri kaugusel, tõendatuks, et A.S lõhkus baaris olnud laua (lõi pärast väljast rahunemast tulemist tühja rusikas käega ühel korral vastu lauda).

J.P. poolt kellaaja mittemäletamine ei anna kohtu hinnangul alust kahelda sündmuse toimumises tunnistaja poolt antud ütlustes kirjeldatud viisil, kuivõrd sündmuse enda, laua purunemise, kohta on tunnistaja andnud järjekindlalt ühetaolisi ütlusi. Oma tegevusega täitis A.S seega väärteokoosseisu objektiivse küljevõõra asja kahjustamise.

Samas peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et kuigi kohtu hinnangul lõi A.S laua klaasi katki tühja rusikas oleva käega, ei oma käesolevas asjas tegelikult sisuliselt tähtsust, kas laud purunes seetõttu, et A.S pani sellele õlleklaasi või lõi vastu seda rusikaga, kuivõrd nii tunnistaja kui menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et lauad purunes just

A.S-ist lähtuva tugeva füüsilise mõjutamise tagajärjel. Laua lõhkumine ongi talle etteheidetav tegu.

Hoolimata sellest, kas A.S asetas lauale õlleklaasi või lõi lauda rusikaga, on tunnistaja ütlustega tõendatud, et mõlemal juhul pidi A.S poolt lauale rakendatav jõud olema suhteliselt suur. Kuigi A.S esitas kohtus kaitseversioone, kuidas laud purunes õlleklaasi sellele asetamisega või et laudade klaasid on alamõõdulised ja võivad ise läbi kukkuda, mis võis juhtuda ka menetletava sündmuse ajal, on selline asjade käik tunnistaja ütlustega ümber lükatud. Nimelt on tunnistaja, kes on antud asutuses töötanud alates 2014. a septembrist, märkinud, et lauad on probleemsed vaid siis, kui isik jõuga virutaks klaasi lauale. Ikka on jõudu vaja, niisama need ei purune. Tunnistaja ütlustest järeldub, et laua klaasid on purunenud ennegi, kuid seda vaid jõu rakendamisel. Ise klaasid ei purune, kui jõudu ei rakenda.

Tunnistaja ei ole pidanud lauda puhastades kätt lauale alla panema, et vältida klaasi läbi kukkumist.

KarS § 203 objektiivne koosseis on asja kahjustamine, mis võib seisneda selle rikkumises või hävitamises ning sellega olulise kahju tekitamises. Asja kahjustamine üldmõiste tähenduses seisneb selle füüsilises mõjutamises, mis muudab asja ainelist koosseisu ja välistab või raskendab selle sihipärast kasutamist või vähendab oluliselt selle majanduslikku väärtust. Asja kahjustamine võib ilmneda kahes vormisrikkumises või hävitamises. Asja rikkumine on selline mõjutamine, mis muudab tema substantsi, kuid ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. Sellisel juhul väheneb asja majanduslik väärtus ja võimalus selle täielikuks sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Teiseks asja selline mõjutamine, mis küll ei riku ega muuda tema substantsi, kuid muudab oluliselt muid omadusi ning vähendab asja kasutatavust.

Asja rikkumine on, kui rikutakse selle välisilmet kas või ajutiselt. Asja kasutuskõlbmatuks muutmine ilma substantsi muutmata võib olla ka ajutine, kuid sellisel juhul on oluline, et esialgse kasutamisväärtuse taastamine nõuaks tööd, aega ja kulutusi. Näiteks on substantsi ajutise kahjustamisega tegemist mingi seadme lammutamisega osadeks või sellelt tööks vajaliku osa eemaldamisega, ehkki seadet on võimalik taastada või uuesti kokku panna.

Asja hävitamine on selle omaduste (eelkõige füüsilise substantsi) selline muutmine, mille tagajärjel muutub see senisel eesmärgil kasutuskõlbmatuks. Igasugune hävitamine tähendab ühtlasi substantsi kahjustamist, kuna aga rikkumine võib seisneda nii substantsi muutmises kui ka muudes muudatustes, mis substantsini ei küündi. Hävitamisega on tegemist juhul, kui asi (nt loom) väljub omaniku valdusest ja hävib.

A.S-ist lähtuva füüsilise mõjutamise tagajärjel laud purunes, samas võib kohtu hinnangul teatest varavastase süüteo kohta (lk 17) eeldada, et laua klaas vahetatakse ära ning seejärel selle sihtotstarbeline kasutamine jätkub. Samas nõuab laua purunenud klaasi uue vastu vahetamine kulutusi ning samuti aega, et klaas vahetada (tööd). Kuivõrd laua sihtotstarbeline kasutamine on takistatud ajutiseks perioodiks ning saab pärast klaasi asendamist jätkuda, seisnes A.S poolne asja kahjustamine selle rikkumises, mitte hävitamises. KarS § 218 järgi on asja kahjustamine väärtegu, kui rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel KarS § 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustata olulist kahju, kuid asja on siiski kahjustatudrikutud või hävitatud. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus, märkides 02.05.2006. a otsuses nr 3-1-1-23-06, et kui varem loeti KarS § 218 järgi väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks tõepoolest üksnes asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära, siis kehtiva õiguse kohaselt loetakse väheväärtuslikuks ka asi või õigus, mille kahjustamisel seadustiku eriosa paragrahvides 203, 204 ja 206 sätestatud väärtegude toimepanemisel ei põhjustata olulist kahju. Seetõttu ei oma tähtsust see, kui palju maksis kannatanu asi, vaid see, kui suurt kahju rahalises väljenduses sellele väärteokoosseisu realiseerimisel tekitati ning kas see kahju oli hinnatav olulisena või mitte. Kuivõrd A.S poolt lõhutud laua klaasi hinnakirjaline väärtus on 60 eurot (lk 17), jääb laua kahjustamisega, rikkumisega, tekitatud kahju alla KarS § 203 sätestatud olulise kahju, mistõttu tuleb asja kahjustamine kvalifitseerida KarS § 218 järgi.

Asudes seisukohale, et A.S-ist lähtuva füüsilise mõjutamise tagajärjel sai võõras vara, baari laud, kahjustadasee sai purunemise tagajärjel rikutud, tuleb kontrollida, kas subjektiivne koosseis on täidetud. Nimelt on Riigikohus 13.04.2009. a lahendis nr 3-1-1-20-09 märkinud, et asja rikkumine või hävitamine, millega tekitatakse kahju alla olulise määra, on KarS § 218 lg 1 järgi väärteona karistatav üksnes tingimusel, kui toimepanija te gutses vähemalt kaudse tahtlusega. Võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest ei ole KarS § 218 lg 1 järgi karistatav.

A.S on ütlustes nentinud, et tema tegevuse tagajärjel laud purunes, kuid on selgitanud, et ei lõhkunud lauda tahtlikult.

Tahtlus on üldmõiste, mis hõlmab kõiki kolme tahtluse liikikavatsetust, otsest ja kaudset tahtlust. Olenemata üksikjuhtumil tuvastatud tahtluse liigist (kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus), on alati tegemist tahtlikult toime pandud teoga.

Kohtu hinnangul pani A.S talle etteheidetava väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Kaudne tahtlus on määratletud selle intellektuaalse elemendi kaudu. Sellest lähtuvalt on tahtluse olemasoluks nõutav, et isik oleks teadlik kõikidest süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavatest faktilistest asjaoludest ehk teo tehioludest. Intellektuaalne element moodustab seega tahtluse tuuma. Psühholoogilisest vaatenurgast kujutab tahtluse intellektuaalne element endast katusmõistet sellistele kognitiivsetele protsessidele nagu mälu, taju, tähelepanu jms. Elemendi põhiküsimused on tahtluse ese ehk nende väliste asjaolude ring, mida toimepanija teadmine tahtlikuks käitumiseks peab hõlmama, ning teadlikkuse astmed.

Tahtluse esinemiseks peab intellektuaalse elemendi kõrval olema ka voluntatiivne element. Viimane eeldab, et lisaks teadlikkusele koosseisupärastest asjaoludest peab toimepanija nende realiseerumist ka tahtma. Tahtluse olemasoluks peab isiku tegu olema suunatud õigusvastase teo toimepanemisele. See teo suunatus ei tähenda siiski, nagu peaks isiku otsustus tegu toime panna olema kujunenud selge ettekujutuse mõjul teost ja selle tagajärgedest. Erinevalt kavatsetusest ja otsesest tahtlusest ei pürgi toimepanija kaudse tahtluse puhul tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Intellektuaalset elementi tähistavad kaudse tahtluse definitsioonis sõnad- . Viimane tähendab isiku sellist psüühilist suhtumist oma teosse, mille puhul materiaalsetes deliktides ei ole tagajärje saabumine kindel, vaid seda peetakse üksnes võimalikuks. Kui otsese tahtluse puhul on süüdlane kindel, et koos põhitagajärjega saabub ka kõrvaltagajärg, siis kaudse tahtluse puhul peab isik seda üksnes võimalikuks (tõenäoliseks). Kaudse tahtluse puhul võib tagajärg saabuda, kuid ei pruugi seda. Analoogselt otsese tahtlusega on ka kaudse tahtluse puhul voluntatiivsel elemendil üksnes definitoorne tähendus, mis on põhjendatav asjaoluga, et kui isik peab juba midagi võimalikuks, kuid sellest hoolimata käitub süüteokoosseisupäraselt, siis on ta sellele vastavaid asjaolusid soovinud. Kaudse tahtluse voluntatiivseks elemendiks tuleb lugeda isiku nõustumine koosseisupärase asjaolu saabumisega ehk selle , s.o toimepanija poolt

enda käitumises süüteokoosseisu realiseerumise ohu (tagajärje saabumine) heakskiitmine, sellega soostumine.

A.S selgituste kohaselt vahetas tema omal ajal neid klaase, klaasid on alamõõdulised. On olnud juhtumeid, kus klaas kukub kliendile sülle. Asjad on nii kaugele lastud, et klaasid on väga halvas seisus. Samuti ei ole klaasid turvaklaasist. Hoolimata nendest enda poolt väljendatud teadmistest tuli A.S pärast n.ö. rahunemist õuest toitlustuskohta ning mõjutas füüsiliselt seal olnud lauda, lõi rusikaga vastu klaasi, mille tagajärjel laud, selle klaas purunes. Seega pidi A.S enda teadmistest, tähelepanekutest lähtuvalt pidama võimalikuks, et temale teadaolevalt halvas seisus laua klaasi vastu lüües, on võimalik, et see puruneb. Hoolimata selle võimalikuks pidamisest, möönmisest ei hoidunud ta vastu lauda löömisest, kiites sellega heaks realiseerunud tagajärjelaua, selle klaasi purunemise. Sellest tulenevalt puudub igasugune kahtlus, et A.S tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ehk siis tahtlikult KarS § 16 mõttes.

Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

Kohtu seisukoht karistuse osas

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. KarS § 218 lg 1 järgi karistatakse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimise, arvutiandmetesse sekkumise, arvutisüsteemi toimimise takistamise, arvutikuriteo ettevalmistamise, röövimise, väljapressimise ja asja omavoliline kasutamise eest vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuurivõi ajalooväärtusega eseme varguse või süstemaatilise varguse eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

A.S-ile määras kohtuväline menetleja KarS § 218 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 5 trahviühiku ulatuses, s.o 20 eurot.

Kohus ei ole tuvastanud, et A.S puhul esineks karistust kergendavaid ja/või raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate ja/või raskendavate asjaolude puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. KarS § 218 lg 1 maksimaalne sanktsioon on 300 trahviühikut ning selle keskmine määr 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja, määrates karistuse 5 trahviühiku ulatuses, on seega kohaldanud A.S-ile karistust oluliselt alla karistusmäära keskmise.

Arvestades, et A.S ei ole karistusregistrisse kantud ning asjaolu, et kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kohaldada karistust 5 trahviühiku ulatuses, s.t oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, seaduses ettenähtud minimaalse määra lähedase karistusega, ei ole mõistetud karistuse muutmiseks alust. Määratud karistus vastab nii süü suurusele kui ka toimepandu raskusele.

Kokkuvõtvalt tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/