3-14-52466/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52466 Haldusasi SR kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 800 eurot ja viivise väljamõistmiseks määraga 8,15% aastas Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja SR Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. mai 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus SR määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta SR määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. mai 2015.a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ning § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 27.03.2014 SR taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. Taotluse kohaselt jääb enamikes Tallinna Vangla kambrites ühe kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m2. Lisaks tõi taotleja välja, et Tallinna Vanglas võimaldatakse ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites puudub soe vesi, õhuakendele on paigaldatud õhuvahetust takistavad perforeeritud metallplaadid ning kambrist väljaspool on võimalik viibida vaid 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on 2,7 m2 × 4,7 m2. Taotluse kohaselt on SR alates 2007. a Tallinna Vanglas viibinud 86 kuud ning taotleb kahju hüvitamist 500 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

2. Tallinna Vangla 24.06.2014 kirjaga nr 5-18/14/9326-2 tagastati kahju hüvitamise taotlus 25.03.2011 eelnenud perioodi osas, sest see oli esitatud tähtaja rikkumisega. Väidetava mittevaralise kahju (ebapiisavast põrandapinnast tingitud inimväärikuse alandamine ja

3-14-52466 2(4) ebainimlik kohtlemine) tekkimine ei saa olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava kohtuotsuse (Tunis vs Eesti), vaid see kahju pidi olema taotlejale Tallinna Vanglas viibimisel vahetult tuntav. Vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.03.2005 otsus nr 3-3-1-86-04). SR viibib Tallinna Vanglas alates 2006. a ning on mitmel korral paigutatud kambritesse, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda alla 3 m2. Seega pidi SR tajuma ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju. Kahjunõude esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui SR oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata (s.o Tallinna Vanglasse saabumise hetkest) ning sellest ajast alates sai ta vanglale nõude esitada. Vangla ei tea ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas SR-il pöörduda inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude või tähelepanekuga enesele kahju tekitamise osas vangla poole varem. Käesoleval juhul on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaeg kolme aastaga (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3) ja tähtaja piiride laiendamine põhjendatud ei ole. SR ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 16.10.2014 SR kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 800 eurot. Kaebuse kohaselt oli SR sunnitud viibima Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes kokku 86 kuud ajavahemikul 31.01.2007- 25.03.2014.

4. Tallinna Halduskohus luges 15.05.2015 määrusega SR-i kaebuse kahjunõude aluseks oleva perioodi 31.01.2007-24.03.2011 osas esitatuks tähtaja rikkumisega ning jättis kaebuse selles osas läbi vaatamata. Inimväärikuse alandamine on kannatanu poolt tunnetatav vahetult, kui isik vastavasse olukorda satub, mistõttu saab ta vahetult aru ka kahju tekkimisest. Kui SR tundis, et tingimused, milles ta viibis vangla kambrites, olid inimväärikust alandavad, siis pidi ta mõistma, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, ja pöörduma seaduses ettenähtud tähtajal (s.o 3 aasta jooksul) oma õiguste kaitsmiseks kohtusse. See, et jätkuva toimingu korral on isikul võimalik nõue esitada selle toimingu lõpetamisel, oleks mõeldav juhul, kui see, kas kahju tekib või mitte või milles see kahju seisneb, ei selgu ega saagi isiku jaoks selguda enne, kui konkreetne jätkuv toiming lõpeb. Samamoodi ei saa läheneda olukorrale, kus mingitest asjaoludest tingitud kahjulik mõju (kahju) hakkab isikule avalduma kohe, kui ta satub nende asjaolude mõjusfääri. Sel juhul ei saa isik jääda ootama kahjuliku mõju lõppemist, vaid õiguste kaitsmiseks antud tähtaega tuleb arvestada hetkest, kui kahjulik mõju isikule avaldus. SR võis 25.03.2014 taotleda RVastS § 17 lg 3 kohaselt sellise kahju hüvitamist, millest ta sai teada 25.03.2011. Sellise kahju hüvitamiseks, millest SR sai teada varem, oli kahju hüvitamise taotluse esitamise 3-aastane tähtaeg möödunud. Tallinna Vangla on põhjendatult leidnud, et kahjunõue perioodi 31.01.2007-24.03.2011 osas on esitatud pärast RVastS § 17 lgs 3 sätestatud tähtaja möödumist. Järelikult ei olnud SR läbinud selles osas kohustuslikku kohtueelset menetlust ning kaebus tuleb vastavas osas jätta läbi vaatamata.

5. SR esitas 21.05.2015 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 15.05.2015 määruse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2015 määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. SR palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.05.2015 määrus. Halduskohus on kaebuse alusetult tagastanud, kuivõrd kinnipidamisega inimväärikust alandavates tingimustes tekitatud kahju hüvitamise tähtaeg saab hakata kulgema hetkest, mil SR vanglast vabaneb (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2014 määrus nr 3-3-1-93-13, p

3-14-52466 3(4) 14). SR on viibinud Tallinna Vanglas 31.01.2007-25.03.2014 ning ei ole vahepeal vanglast vabanenud, mistõttu ei ole ka nõude aegumistähtaeg alanud ega saanud lõppeda.

7. Tallinna Vangla vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Viibides väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, pidi SR juba 31.01.2007 Tallinna Vanglasse saabudes aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja enda inimväärikust alandavast kohtlemisest, mistõttu on kaebus perioodi 31.01.2007-24.03.2011 osas esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. SR ei ole avaldanud varem kinnipidamistingimuste osas rahulolematust, samuti ei tea vangla ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas SR-il pöörduda inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem. Kui lähtuda sellest, et SR-le tekitatud kahju lõplik ulatus selgub alles pärast vabanemist, ei ole tegelikult praegusel hetkel SR-le kogu vangistuses viibimise ajal tekitatud kahju ulatus teada, kuna tema vangistustingimused võivad muutuda. See siiski ei tähenda, et isik ei saaks oma õiguste kaitseks midagi juba varem teha, kui talle jätkuvalt kahju tekitatakse. Jätkuvalt kinnipeetava isiku jaoks peaks primaarne nõue olema haldusakti andmise, toimingu sooritamise või toimingu lõpetamise nõue. SR-il ei ole küll õigust valida vanglat, milles ta karistust peab kandma, kuid arvestades, et SR on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis ulatuses oleks SR tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes korrata.

9. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kahju hüvitamise taotlus perioodi 31.01.2007-24.03.2011 osas oli vanglale esitatud tähtaja rikkumisega, vangla tagastas selle õiguspäraselt ning seetõttu oli kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

10. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on seega oluline esmalt selgitada, milles seisneb kahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb; seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.06.2009 määrus nr 3-3-1-39-09, p 9).

11. Kahtlust ei ole selles, et kahjunõue tuleb esitada haldusorganile 3 aasta jooksul arvates kahjust teadasaamisest või hetkest, mil isik pidi kahjust teada saama. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja tingimustes on jätkuv haldustoiming ning jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Samas võib erandina hakata kaebetähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Seda olukorras, kus on ilmne, et isik

3-14-52466 4(4) pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Riigikohus lisas, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest; kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 15).

12. SR on viibinud Tallinna Vanglas pikemat aega ning väidetavalt ebainimlikes tingimustes. Kaebuse kohaselt tundis SR ennast alandatuna ja allasurutuna seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega ajavahemikul 31.01.2007-25.03.2014 (tl 20 pöördel), kuid olles heausksena eksitusse viidud Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist, arvas kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused on need, mida VangS § 41 lg 1 käsitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena (tl 21). Eelnevast nähtub, et SR adus tingimuste väidetavalt kahju tekitavat – kuigi ta pidas seda õiguspäraselt tekitatud kahjuks – iseloomu alates Tallinna Vanglasse paigutamisest (31.01.2007), mistõttu hakkas sellest hetkest kulgema ka 3-aastane kaebetähtaeg. Asjassepuutumatu on see, millal SR sai teada Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusest, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib vähem kui 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Oluline on see, et kaebaja tundis juba kambris viibimise ajal ruumikitsikust ja sellest põhjustatud suurt ebamugavust. SR ei ole välja toonud, et tal oleks esinenud objektiivseid takistusi kahjuhüvitise nõude esitamiseks vanglale tähtaegselt, arvestades, et kahju põhjustanud isikus tal kahtlust olla ei saanud. Riigikohus on rõhutanud, et kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Tõlgendades RVastS § 17 lg-t 3 kaebuses toodud viisil, viiks see tulemusele, mis annaks võimaluse viivitada kaebuse esitamisega eesmärgiga saada suuremat hüvitist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe