3-14-52725/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.06.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52725

Haldusasi

PR kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 10 000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – PR

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.02.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja PR apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla ja PR apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Hal-

duskohtu 26.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 muutmata.

2. Jätta PR apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) 268 eurot ja 29 senti Eesti Vabariigi

kanda. Muud poolte võimalikud apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

3-14-52725

2(13)

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PR esitas Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000

eurot. Taotluse kohaselt viibis taotleja Tallinna Vanglas augustist 2011 kuni 18.02.2014. Teda

hoiti ülerahvastatud kambrites, kus oli ebapiisavalt põrandapinda. Liikumine kambris oli põ-

himõtteliselt võimatu ja taotleja pidi viibima sundasendis. Dušši sai ta kasutada vaid kord nä-

dalas. Taotlejat hoiti 20 tundi ööpäevas lukustatud kambris.

2. Tallinna Vangla jättis 10.10.2014 vastusega nr 5-18/14/11342-3 PR taotluse rahuldama-

ta.

3. PR esitas 06.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla õigusvastase

tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot.

1) Kaebaja viibis 2011 augustist kuni 18.02.2014 Tallinna Vanglas, kus talle tekitati väärikust

alandavate kinnipidamistingimustega (nõuetele mittevastavad elamis- ja pesemistingimused)

mittevaralist kahju. Kaebajat peeti kinni ülerahvastatud kambrites, kus oli ebapiisavalt põran-

dapinda ja liikumisvõimalusi, dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas, ehkki kambrites

puudus soe vesi. Kaebajat hoiti 20 tundi ööpäevas lukustatud kambris, välja arvatud üks tund

jalutuskäikudeks, kehakultuuriga võimaldati tegeleda vaid kord nädalas.

2) Kaebaja tugineb vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-le 1 ja § 45 lg-le 1, põhiseaduse (PS) §-

le 18, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art-le 3, PS §-le 25 ning

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-tele 1 ja 2 ning Euroopa Inimõiguste Koh-

tu (EIK) praktikale, sh 19.12.2013 otsusele asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti. Piinamise ja ebai-

nimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisu-

kohtade järgi on aktsepteeritav isikliku ruumi miinimumstandard mitmekohalistes vangla-

kambrites 4 m2.

3) Tallinna Vanglas oli isiklik ruum kambrites isiku kohta vähem kui 3 m2. Muude kinnipi-

damistingimusi mõjutavate asjaoludena tuleb arvestada ebapiisavaid pesemisvõimalusi. Kord

nädalas 20-minutilise duši kasutamise võimaluse tagamine on vastuolus Euroopa Vanglareeg-

listikus seatud miinimumstandardiga, eriti olukorras, kus kambris puudub soe vesi.

4) Vangla tegevuse süülisus on tuvastatud EIK otsusega asjas Tunis vs Eesti. Vastustaja ei

täitnud kohustust tagada nõuetekohased kinnipidamistingimused ning hoidis kaebajat pikka

aega füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustanud tingimustes. Puuduvad süüd välistavad või

vastutust piiravad asjaolud. Viidatud EIK lahendi seisukohti arvestades on kaebaja nõude suu-

rus mõistlik ja põhjendatud.

5) Vastustaja seisukohad ei anna nõude rahuldamata jätmiseks alust. Väited kinnipidamistin-

gimuste normaalse taseme kohta on paljasõnalised. Lühiajalised kambrist väljaskäimised

(kokkusaamised, kohtumised spetsialistiga) ei kompenseeri tingimuste inimväärikust alanda-

vaid mõjusid. Vastustaja ei saa õigustada oma tegevust sellega, et ta tegutses kehtiva õiguse

raames.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud põrandapind vangla sisekorraeeskirja

(VSKE) kuni 31.12.2013 kehtinud § 6 lg-s 6 (VSKE § 6 lg 6 v.r) ettenähtud ulatuses, s.o vä-

hemalt 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

3-14-52725

3(13)

kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et nimetatud norm ei riivanud VSKE re-

gulatsiooni kogumis arvestades kinnipeetavate õigusi inimväärikale kohtlemisele. Seetõttu ei

olnud norm põhiseadusega vastuolus ning kaebajale tagatud põrandapinna suurus oli kooskõ-

las kehtiva õigusega. Järelikult puudub vastustaja tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutami-

sel õigusvastasus.

2) Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid põhjustanud kaebuses

märgitud kannatusi. Vangistustingimused ei saanud ületada minimaalset raskusastet, sest need

olid vähemalt rahuldaval tasemel.

3) Kehtiva õigusega on ette nähtud duši kasutamine üks kord nädalas. Kambrites ei pea olema

juurdepääsu soojale veele. Võimalused sooja vee saamiseks on olemas, sest kinnipeetavatele

on tagatud juurdepääs voolavale veele ning lubatakse kasutada veekeetjaid.

4) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas süüdimõistetuna üldjuhul avatud sektsioonis, kus lisaks 1-

tunnisele jalutuskäigule oli tagatud 4-tunnine vaba aeg, mille vältel võis ta soovi korral liikuda

oma sektsiooni piires ka väljaspool kambrit. Samuti oli kaebajal võimalus viibida ühel korral

nädalas spordisaalis. Väljaspool kambrit sai ta viibida ka lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste,

kutseharidussüsteemis õppimise ja erinevates programmides osalemise käigus. Seega olid

kaebaja liikumisvõimalused kaebuses näidatust oluliselt suuremad. Suletud sektsioonis viibi-

mise ajal olid kaebaja liikumisvõimalused piiratud seoses kartserikaristuse kandmise või lu-

kustatud kambris viibimisega.

5) Vaba põrandapinna mõiste sisustamisel tuleb arvestada kambri üldpinnaga. Kambris pidi

iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võisid paikneda ka kambri

sisustuse kohustuslikud elemendid.

6) Väärikuse alandamise puhul peab olema tegemist olukorraga, kus avalik võim on isikut

alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele

õiguste riivele. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale suulisi ega

kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või kaudselt, et kinnipidamistingimused põh-

justavad talle kaebuses kirjeldatud kannatusi.

7) Arvestada tuleb riigi tegevust EIK praktika selginedes ja seejärel kasutusele võetud meet-

meid: alates 01.01.2014 on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 3 m2; ehitatud on

uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu; alates 01.01.2015 võib täitmiskohtunik

vangistuse täitmisele pööramise lükata edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa

karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel

tuleb arvestada ka seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse.

Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus

kooskõlla EIK praktikaga. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sar-

nastes asjades, sest seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa

varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane haldusprakti-

ka muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.02.2015 otsusega PR kaebuse osaliselt (resolut-

siooni p 1); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1057 eurot (resolutsiooni p 2);

tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis

257 päeva jooksul ajavahemikus 01.08.2011-31.12.2013, kui põrandapind ühe kinnipeetava

kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud poolte

endi kanda (resolutsiooni p 4).

1) VangS § 45 lg 1 sätestab nõuded kinnipeetava kambrile. VSKE § 6 lg 6 v.r sätestas vähe-

malt 2,5 m2 suuruse põrandapinna nõude ning alates 01.01.2014 on põrandapinna miinimum-

suuruseks 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

3-14-52725

4(13)

2) Kambritesse paigutamiste ja kambrite täituvuse tabeli kohaselt oli kaebaja alates

01.01.2014 paigutatud kambrisse VSKE § 6 lg-t 6 järgides (ühe isiku kohta vähemalt 3 m2

põrandapinda). 01.01.2014 eelnenud perioodil on kambri pinna suurus ühe inimese kohta ol-

nud väga erinev. Esineb pikemaid ajavahemikke ja ka üksikuid päevi, mil pinda oli vähemalt

3 m2, vahemikus 2,5-3 m2 ja ka alla 2,5 m2. Seetõttu tuleb kinnipidamistingimuste õiguspära-

sust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites hinnata eraldi.

3) Kui kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda kambri pindala hulka (vä-

hemalt praeguse vaidluse kontekstis) arvata ning lähtuda tuleb andmetest, kus pindala ühe

inimese kohta on toodud ilma tualettruumi arvestamata. Ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kin-

nipeetava isikliku ruumi arvestamisel tualeti pindala kambri üldpindalast välja. Tualeti pindala

arvestamine ei ole põhjendatud. Tegemist on seintega eraldatud ruumiga ning arvestada tuleb

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus mitu kinnipeetavat (praegusel juhul elas kambris val-

davalt 6 kinnipeetavat) kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks

vaba liikumist lisaks kambri elupinnale.

4) Kambripinna kindlakstegemiseks ei ole oluline võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega

selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määru-

sega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 kasutatud mõiste „põrandapind“

ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid põrandapinna suurust, mille arvestami-

se aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala

määramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (nt otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46), lähtudes

isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja kinnipeetavate arvu jagatisest. Sarnasele seisu-

kohale asus Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses nr 3-14-50078 (p 10). EIK on

mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see takistab kambris liikumist, pidades

EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m2 oli reaalselt väiksem mööbli tõttu ja

seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs Sloveenia).

Pinna suuruse ja muude tingimuste koosmõju ning pinna ebapiisavust kompenseerivaid as-

jaolusid käsitleb kohus allpool. Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei ole praegusel juhul

mööblialuse pinna mahaarvamine põhjendatud. Normaalseks igapäevaeluks vajalik mööbel on

kambri kui eluruumi oluline osa. Minimaalselt vajalikud mööbliesemed on kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid (VSKE § 7 lg 1), mille puudumine muudaks omakorda kinnipida-

mistingimused õigusvastaseks.

5) Ajavahemikus 01.08.2011-31.12.2013 (kokku 883 päeva) viibis kaebaja 136 päeva tingi-

mustes, kus ühe kinnipeetava jaoks oli pinda 3 m2 või rohkem; 270 päeva oli pinda 2,5-3 m2

ning 472 päeva oli pinda alla 2,5 m2.

6) Tallinna Vanglas süüdimõistetuna avatud sektsioonis viibides oli tal vastavalt päevakavale

neli tundi vaba aega, mille jooksul sai kaebaja osakonnas vabalt ringi liikuda. Perioodidel 06.-

07.08.2011, 15.08.-02.09.2011, 12.-26.10.2012, 06.02.-04.05.2013 viibis ta kartseris või lu-

kustatud kambris, millega olemuslikult kaasnevad liikumispiirangud. Neist perioodidest ühel

(06.02.-04.05.2013) viibis kaebaja oludes, kus pinda oli alla 3 m2. Ebapiisava kambripinnaga

tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei saa arvestada ajavahemikke, mil isik viibis kartse-

rikaristuse kandmiseks või täiendava julgeolekumeetme tõttu küll ööpäevaringselt lukustatud

kambris, kus liikumisvõimalused olid oluliselt piiratumad, kuid probleemiks ei olnud kambri

pindala (nimetatud perioodidel oli pinda isiku kohta vahel isegi 14,35 m2).

7) Igapäevase ühe tunni pikkuse jalutuskäigu võimaluse tagamata jätmist vastavalt VangS §

55 lg-le 2 kaebaja ei väida. Ka ei eita ta täielikult võimalust tegeleda kehakultuuriga, kuigi ta

peab võimalusi ebapiisavaks. Seadusandja on jätnud VangS § 55 lg-st 1 tuleneva kehakultuu-

riga tegelemise võimaluse sisustamisel vanglale kaalumisruumi.

3-14-52725

5(13)

8) Päevakavas ettenähtud vabal ajal sektsioonis liikumisele ning igapäevasele jalutuskäigule

lisaks oli kaebaja hõivatud tegevustega, mis eeldavad täiendavaid suhtlemis- ja liikumisvõi-

malusi. Kinnipeeturegistri väljatrükist ilmneb, et kaebaja viibis kahjunõudega hõlmatud aja-

vahemikus 22 korral lühiajalistel kokkusaamistel ning 6 korral pikaajalistel kokkusaamistel

oma lähedastega (ema, abikaasa). Ta on õppinud puidupingi töölise eriala, osalenud riigikeele

õppes, MTÜ Convictus tugigrupis, sotsiaalsete oskuste treeningul ning AN tugigrupis. Seega

oli kaebaja olulise osa (ca 16 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust hõivatud vähemalt

ühe eelnimetatud tegevusega (õppimine, grupitöö), mis eelduslikult tähendab kodukorrast

lähtuvast minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi. Soovi korral

võinuks tema liikumis- ja suhtlemisvõimalus olla veelgi avaram (kaebaja kustutati tugigrupi

nimekirjast põhjuseta puudumise tõttu).

9) Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokku-

saamised, õppimine, grupitöö) ei kompenseeri õigusvastaste kambritingimustega tekitatud

mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Olukorras, kus väidetav väärikuse

alandamine on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähesest liikumisvõimalusest, saab

seda vähemalt teatud määral kompenseerida täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sot-

siaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, programmides osalemine) saadav

emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.

10) Ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest on kaebaja nimetanud pesemisvõima-

lust. Vähemalt üks kord nädalas sauna, vanni või duši kasutamise võimaluse põhjendatuse üle

võib vaielda, kuid kaebaja ei väida, et talle VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumtaset ei

tagatud. Kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti ei halvenda hüve võimaldamine vähe-

malt minimaalses ulatuses. Ka Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust

kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja ei ole kohustatud sellesisulist

toimingut tegema.

11) Perioodil 01.01.-18.02.2014 hoiti kaebajat kambrites, kus ühe isiku kohta oli põrandapin-

da vähemalt 3 m2. Sellel ajavahemikul (49 päeva) ei saa kinnipidamistingimusi pidada õigus-

vastaseks. EIK praktikas väljakujunenud seisukohtadest lähtudes oli aga õigusvastane kaebaja

kinnipidamine ajavahemikus 01.08.2011-31.12.2013 kokku 742 päeva vältel kambrites, kus

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2.

12) Hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel on oluline arvestada järgmiste teguritega.

Ruuminappust leevendas kaebaja puhul võimalus 4 tunni vältel liikuda väljaspool kambrit,

kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegeleda vähemalt min-

gil määral kehakultuuriga, osaleda õppetööl ja erinevates grupilistes tegevustes, viibida kor-

duvalt lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kaebaja ei ole varasemalt kinnipidamistingimusi

vaidlustanud. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused (ventilatsioon, tempera-

tuur, õhuniiskus, valgustus, hügieenitingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuk-

sid raskendada vastustaja rikkumist. Kaebaja on viibinud kambrites, kus ei olnud tagatud isegi

miinimummäär kehtiva õiguse järgi, suhteliselt pikki ajavahemikke järjest. Samuti on ta pikka

aega viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Samas on nende ajava-

hemike seas päevi, mil kinnipeetute arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste krono-

loogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates 22.11.2013 ei viibinud kaebaja enam

ühelgi päeval tingimustes, kus pinda olnuks alla 3 m2. Ajavahemikus 06.02.-04.05.2013 viibis

kaebaja nn suletud sektsioonis oludes, kus põrandapinda oli alla 3 m2.

13) Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul on põhiprobleemiks ebapiisav põrandapind,

võib kujutada endast väärikuse alandamist, millega põhjustatud kahju kuulub RVastS § 9 lg 1

järgi hüvitamisele. Kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõud-

3-14-52725

6(13)

miseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjusta-

nud toimingu õigusvastasuse (HKMS § 41 lg 5). Kaebajale on tekkinud tema väärikust alan-

davate kinnipidamistingimustega kahju, arvestades eelkõige sellistes tingimustes viibimise

pikaajalisust ning järjepidevust, ning kaebus tuleb osaliselt rahuldada.

14) Olukorra puhul, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta küll alla 3 m2, kuid rohkem

tollasest miinimumnõudest 2,5 m2, on varem käsitletud asjaolusid arvestades piisavaks hüviti-

seks nimetatud oludes 257 päeva vältel hoidmise õigusvastasuse tuvastamine.

Oludes, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, milles põrandapinda oli ini-

mese kohta 2,5-3 m2 (13 päeva), olid liikumisvõimalused piiratumad ning leevendavaid mõju-

reid täies mahus ei esinenud. Selliste tingimustega tekitatud kahju on kohane hüvitada rahas.

Olukorras, kus täidetud ei olnud isegi imperatiivne 2,5 m2 nõue (472 päeva, neist 74 lukusta-

tud kambris), on inimväärikust riivatud rahalist hüvitamist vääriva tasemeni küündival määral

ning täiendavad liikumisvõimalused ega muude õigusvastaste tingimuste puudumine seda

täielikult ei kompenseeri. Ruuminappust leevendavaid tegureid ning tingimuste üldist kvali-

teeti on asjakohane arvestada hüvitise suuruse määramisel.

15) Hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline koh-

tupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud

päeva kohta on oluliselt varieerunud.

Hüvitise suuruse üle otsustamisel on põhjendatud lähtuda selliste ühiskonnagruppide nagu

keskmise pensioni saajad ja alampalga saajad -, toimetulekust. Alates 01.01.2015 kehtiv

kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral on 390 eurot, millest 154 eurot ületav osa on

maksustatav tulumaksuga. Riigi keskmine pension 44-aastase staažiga inimesel on 2015. a-l

375,04 eurot. See moodustaks pensionisaaja jaoks päeva kohta 12,5 eurot ning alampalga saa-

ja jaoks 13 eurot (pärast tulumaksu mahaarvamist 11,43 eurot). Sellisest sissetulekust peavad

nad tegema paratamatult väljaminekuid toidule, eluasemele, transpordile, sidele, majapidami-

sele, tervishoiule ja haridusele, mille osakaal on Statistikaameti 2012. aasta leibkondade kulu-

tuste uuringu kohaselt kokku vähemalt 73% sissetulekust. Nii jääks pärast kõige hädavajali-

kumaid väljaminekuid pensionärile päeva kohta üle 3,38 eurot ning tulumaksuga maksustatud

alampalga saajale 3,1 eurot. Eelnevad kuluarvutused ei hõlma aga kulutusi kestvuskaupadele

ega erakorralisi, kuid igapäevaelus möödapääsmatuid väljaminekuid.

Erinevalt keskmise pensioni või alampalga saajast on kinnipeetavatele tasutud riigieelarvest

kõik esmavajalik (eluase, toit, riided), samuti tervishoiuteenused ning ravimid ja meditsiinili-

sed abivahendid, ajakirjandusväljaannete ning raadio- ja televisioonisaadete kättesaadavus,

haridus, huviringid, hädavajalikud teenused (nt juuksuriteenus). Kinnipeetavatel puudub vaja-

dus teha tavaelus vältimatuid kulutusi nt majapidamistarvetele, eluaseme korrashoiule jms.

Kulutusi, mille tegemist kehtiv õigus kinnipeetavale sõnaselgelt ette näeb, on vaid piiratud

hulk (eelkõige telefoni- ja kirjavahetuse kulud, väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise kulud).

Eeltoodud arvutusi aluseks võttes vastaks ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele

õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hin-

nanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis sta-

tistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Selliseks summaks oleks 3 eurot

päeva kohta, kuid hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõte-

te ja vastutust piiravate asjaoludega ning õiglusega.

16) Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus

põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2 (kokku 87 päeva), on põhjendatud välja mõista rahaline

hüvitis 3 eurot päeva kohta, seega kokku 261 eurot. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kamb-

rites, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerisid täiendavad

3-14-52725

7(13)

liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna (kokku 398 päeva), on põhjendatud

välja mõista rahaline hüvitis 2 eurot päeva kohta, seega kokku 796 eurot. Kokku on väljamõis-

tetava hüvitise suurus 1057 eurot.

17) Kaebaja on lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja mõistetud hüvitise suuru-

sest. Praeguse haldusasja ning viidatud kohtuasja asjaolud erinevad kasvõi selle poolest, et

EIK lahend puudutab T. Tunise viibimist Tallinna Vanglas eelvangistuses, kaebaja aga viibis

seal süüdimõistetuna. Vahistatu võimalused vanglasiseseks liikumiseks ja suhtlemiseks erine-

vad süüdimõistetu omadest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus kaebust ra-

huldavas osas ja teha uus otsus, millega jätta PR kaebus täies ulatuses rahuldamata.

1) Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus

põrandapinda on alla 3 m2 kinnipeetava kohta, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemi-

se keeluga ja õigusvastane. Halduskohus on tuginenud EIK praktikale, mille kohaselt alla 3

m2 põrandapinda kinnipeetava kohta kambris on inimväärikust alandav. Riigikohus ei tuvas-

tanud otsuses nr 3-4-1-9-14 VSKE § 6 lg 6 v.r vastuolu põhiseadusega ning märkis järgmist:

„Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga./…/Tuvastamaks või välista-

maks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne

VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

2) Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC

pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põran-

dapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks ruumiga (esemetega),

mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis võtab põhjendamatult kambripinna ära. EIK lahendi-

tes on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses

asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. EIK lahenditest tuleneb

seegi, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Kambri-

tes, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris eraldiseisva ruumina, mille saab uksega sulgeda

(v.a kartserikambrid, kus asuv WC ei ole uksega suletav iseseisev ruum).

3) Kaebajale oli perioodil 01.08.2011-31.12.2013 tagatud alati põrandapinda rohkem kui keh-

tiva siseriikliku õiguse miinimum ette nägi. Vangla täitis VSKE § 6 lg 6 v.r nõuet ega ole see-

ga siseriikliku õiguse normi rikkunud. Kuna kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid

siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, ei ole kaebajat väärikust

alandavates tingimustes hoitud. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu on vanglalt

hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. VSKE § 6 lg 6 v.r näol oli tegemist kuni 31.12.2013

kehtinud sättega, mida ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud. Kehtivast õigusest lähtunud

vangla tegevus ei saanud olla õigusvastane.

7. PR palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vangla apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas on halduskohtu otsus piisavalt põhjendatud.

Vastustaja seisukoht, et WC ja mööbli alust pinda ei tule kambri põrandapinna suuruse arvu-

tamisel maha arvata, on alusetu. Tavapärase eluruumiga võrreldes on kamber väike ning seal

asuv mööbel ja WC võtavad enda alla ebaproportsionaalselt suure osa pinnast, jättes kinnipee-

tavatele tegutsemiseks üsna vähe ruumi. Sellistes tingimustes on kinnipeetavad sunnitud vii-

3-14-52725

8(13)

bima peaaegu ööpäevaringselt, mistõttu mõjub ruumipuudus psüühikale äärmiselt negatiivselt.

Asjaolu, et seadus võimaldas paigutada kinnipeetavaid kambritesse, mille põrandapind on

vastuolus rahvusvahelisel tasandil tunnustatud inimväärikuse standardiga, ei anna alust keel-

duda inimõiguste rikkumise hüvitamisest.

8. PR palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebust ei

rahuldatud, ja rahuldada uue otsusega kaebus täies ulatuses, st mõista kaebaja kasuks välja

hüvitis 10 000 eurot.

1) Ebaõige on kohtu seisukoht, et perioodil 01.10.2014-18.02.2014 ei olnud vastustaja tegevus

õigusvastane. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et kambri sisustuse tõttu ei olnud kambri vaba

pind ühe isiku kohta rohkem kui 2,5 m2. Mööblialuse pinna maha arvamata jätmise põhjendus

pole asjakohane. Küsimus pole selles, kas mööbel pidi kambris olema või mitte. Vastustaja ei

taganud, et kinnipeetaval oleks kambri kohustusliku sisustuse kõrval ka piisavalt vaba ruumi.

2) Kohus viitas õigesti EIK seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku

kohta. Samas kohus tuvastas, et perioodil 01.08.2011-31.12.2013 (kokku 883 päeva) hoiti

kaebajat 740 päeva kambrites, kus oli põrandapinda kinnipeetava kohta isegi vähem kui 3 m2.

Kohtu osutatud viibimised väljaspool kambrit (sotsiaalprogrammides osalemine, õppimine,

lühi- ja pikaajalised kokkusaamised) ei kompenseeri kuidagi õigusvastaste kinnipidamistingi-

mustega tekitatud mittevaralist kahju. Tegemist oli lühiajaliste viibimistega väljaspool kambrit

ning need ei olnud sagedased. Kohus leidis ebaõigesti, et olude puhul, kus põrandapinda oli

küll alla 3 m2, kuid rohkem tollasest miinimumnõudest 2,5 m2, on piisavaks hüvitiseks kinni-

pidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. EIK praktika kohaselt on olukord, kus kinni-

peetaval on vähem kui 3 m2 põrandapinda, juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise

ja hüvitise väljamõistmise aluseks. Asjaolu tõttu, et riik kehtestas EIK praktikaga vastuolus

oleva normi, ei saa jätta kaebajat 257 päeva eest hüvitiseta.

3) Hüvitise määramisel pensioni ja alampalga saajate toimetulekust lähtumine on põhjenda-

matu. Kohtu määratud hüvitiste suurused (2 ja 3 eurot päeva eest) on ebamõistlikult väikesed

ning väljamõistetud hüvitis ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ja õiglustundele. Ruu-

mipuudus on üks raskematest psüühikat mõjutavatest teguritest. Suuruse poolest kaubaliftiga

võrreldavas ruumis üle kahe ja poole aasta viibimine ei ole sedavõrd ebaoluline inimõiguste

rikkumine, mis õigustaks nii väikeste summade hüvitiseks määramist.

9. Tallinna Vangla palub jätta PR apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Halduskohus jättis õiguspäraselt mööblialuse pinna põrandapinna arvutamisel maha arva-

mata. Kohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga.

2) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema kaasuse puhul hõivetegevuses osalemine

ja kokkusaamistel viibimine ebapiisavat põrandapinda ei kompenseeri. EIK 12.03.2015 lahen-

dis asjas nr 7334/13 Muršić vs Horvaatia ei tuvastanud kohus EIÕK art 3 rikkumist ja asus

seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt art 3 rikkumine. Kohus märkis, et kuigi

isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK art 3 rikkumise kohta, välistab teatud

juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3 rikkumise. Seega on

kaebaja etteheited halduskohtule põhjendamatud, sest arvestada tuleb kõiki tingimusi kogumis

ja igasugune tegevus väljaspool kambrit ja täiendav liikumisvõimalus on selles kogumis oluli-

ne tegur.

3) Kaebaja peab talle väljamõistetud hüvitist ebamõistlikult väikeseks ning ühiskonna üldise

heaolu tasemele ja õiglustundele mittevastavaks. Vastustaja leiab, et kaebajale mistahes suu-

ruses hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu ja õigusvastane, sest kaebajale ei ole mitteva-

ralist kahju tekkinud. Ühiskonna õiglustunnet riivav on hoopis rahalise hüvitise väljamõistmi-

3-14-52725

9(13)

ne kinnipeetavale, kes on riiklikul ülalpidamisel ja kellele on tagatud inimväärsed elutingimu-

sed, mida kõik õiguskuulekad isikud endale paraku võimaldada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu hinnangul olid kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 01.08.2011-

31.12.2013 õigusvastased ja väärikust alandavad kokku 742 päeval, mil kaebajal oli isiklikku

ruumi vähem kui 3 m2.

Sellest 257 päeva osas, mil kaebaja viibis avatud sektsioonis ja tal oli isiklikku ruumi 2,5-3

m2, piirdus kohus kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamisega.

Rahalise hüvitise 1057 eurot mõistis kohus välja 485 päeva osas. Sellest 87 päeva (hüvitise

määr 3 eurot päeva kohta) viibis kaebaja piiratud liikumisvõimalusega lukustatud kambris

isikliku ruumiga alla 3 m2. Sealhulgas 13 päeva oli kaebaja kasutuses isiklik ruum suurusega

2,5-3 m2 ning 74 päeva suurusega alla 2,5 m2. 398 päeva (hüvitise määr 2 eurot päeva kohta)

viibis kaebaja kambrites, kus isiklik ruum oli alla 2,5 m2, kuid seda kompenseerisid täienda-

vad liikumisvõimalused.

11. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tugineb kokkuvõtvalt järgmistele väidetele. Haldus-

kohus on kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel arvestanud kambris asuva uksega suletava

tualeti pinna ebaõigesti kambri põrandapinna hulgast välja ja seetõttu tuvastanud valesti, et

kaebaja isikliku ruumi suurus oli alla 2,5 m2. Kuna kaebajale oli tagatud isiklik ruum VSKE §

6 lg-s 6 v.r ettenähtud miinimumsuuruses ja Riigikohus nimetatud sätte vastuolu põhiseaduse-

ga ei tuvastanud, siis ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alan-

dav.

12. Kaebaja apellatsioonkaebus tugineb kokkuvõtvalt järgmistele väidetele. Halduskohus on

jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel mööblialuse pinna ebaõigesti kambri põranda-

pinna hulgast maha arvamata ja seetõttu järeldanud ebaõigesti, et kaebaja kinnipidamistingi-

mused olid perioodil 01.01.2014-18.02.2014 õiguspärased. Lühiajalised viibimised väljaspool

kambrit kahju ei kõrvalda. Olude puhul, kus isiklikku ruumi oli vahemikus 2,5-3 m2, ei ole

kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine piisavaks hüvitiseks. Kohtu poolt välja

mõistetud hüvitis on ebamõistlikult väike.

13. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), seejärel PR

apellatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III).

I

14. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Ringkonnakohus ei nõustu vangla seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutami-

sel tuleb tualeti alune pind arvata kambri pinna hulka. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

sellekohaste põhjendustega (halduskohtu otsuse p 16). Seisukohta, et tualeti alune pind tuleb

kambri pinnast maha arvata, on Tallinna Ringkonnakohus varem väljendanud 18.05.2015 ot-

suses nr 3-13-821 (p 10) ja 28.05.2015 otsuses nr 3-13-70245 (p 12) ning jääb selle seisukoha

juurde. Seisukohale, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on seda nimetatud kambri sisustusse kuuluva-

na, on asunud ka Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsuses nr 3-13-1610 (p 11). Ka EIK la-

hendist Tunis vs Eesti saab järeldada, et EIK kujundas oma seisukoha, tuginedes asjaoludele,

mille puhul isikliku ruumi arvutamisel oli kambri pinna hulgast välja arvatud WC alune pind

(EIK 19.12.2013 otsuse p-d 9, 10, 38, 46).

3-14-52725

10(13)

Seega ei ole halduskohus kaebaja isikliku ruumi suuruse tuvastamisel tualeti alust pinda

kambri põrandapinna hulgast välja arvates eksinud ning õige on halduskohtu seisukoht, et

kokku 472 päeval ei olnud kaebajale tagatud isiklikku ruumi isegi VSKE § 6 lg-s 6 v.r ette-

nähtud minimaalses suuruses.

16. On tõsi, et vaadeldaval perioodil kehtis VSKE § 6 lg 6 v.r, mis sätestas, et kinnipeetava-

le on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Õige on seegi, et Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 nimeta-

tud normi põhiseaduspärasust osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab

kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2, ning Riigikohus normi vas-

tuolu põhiseadusega ei tuvastanud.

Tallinna Vangla jätab aga piisava tähelepanuta viidatud otsuse põhjendused, mille tõttu Riigi-

kohus asus seisukohale, et VSKE § 6 lg 6 v.r ei olnud põhiseadusega vastuolus. Kolleegium

möönis, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõe-

näoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei pidanud Riigikohus 2,5 m2 kambri põ-

randapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väikeseks pindalaks, mille puhul saab inimvää-

rikuse alandamist eeldada. Riigikohus selgitas, et näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud

küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja

seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tin-

gimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Seetõttu

kontrollis Riigikohus, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alanda-

va kohtlemise (p 38) ning jõudis järeldusele, et VSKE ja VangS regulatsioon kogumis ei näi-

nud ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese põrandapinnaga kambris hoidmise ko-

hustust, jättes vanglale kui haldusorganile kaalutlusruumi kinnipidamistingimuste täpsemaks

määramiseks. Kui määrused ja seadused jätavad haldusorganile kaalutlusruumi, siis ei sõltu

määruste ega seaduste põhiseaduspärasus sellest, kas haldusorgan rakendab kaalutlusruumi

(põhi)seaduspäraselt. Kui haldusorgan toimib (põhi)seadusvastaselt, on küll tegemist rikkumi-

sega, aga see ei muuda seaduspärast tõlgendust ja tegevust võimaldavaid norme põhiseaduse-

vastaseks. Riigikohus osutas, et kinnipidamise täpsemad tingimused sätestatakse vangla direk-

tori kinnitatavas vangla kodukorras (p 40), VSKE näeb ette minimaalse vaba aja osakonnas

liikumiseks ning iga vangla kodukord sätestab selle täpsemalt ja võib ette näha pikema aja (p

39).

17. 2,5 m2 suuruse miinimumnõude kehtivus ja selle järgimine vangla poolt kohtuotsuses

tuvastatud ajal ei vii vältimatult järeldusele, et kinnipidamistingimused olid õiguspärased ja

isikule ei saanud inimväärikuse alandamisega kaasnevat mittevaralist kahju tekkida. Nii nagu

ei saa ka üksnes selle põhjal, et kinnipeetavale ei tagata isiklikku ruumi vähemalt 3 m2, järel-

dada tingimata isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist (Riigikohtu

15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 17; EIK 12.03.2015 lahend Muršić vs Horvaatia (aval-

dus nr 7334/13)). Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale koht-

lemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimvää-

rikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu

hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel

juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikoh-

tu otsuse nr 3-4-1-9-14 p 36). Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis

õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis

austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kan-

natusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

18. Praeguses asjas on halduskohus juhtumi asjaolusid põhjalikult analüüsides jõudnud õi-

gele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased ja inimväärikust alan-

3-14-52725

11(13)

davad ka olukorras, kus tema kasutuses oli isiklik ruum vahemikus 2,5-3 m2. Halduskohus on

oma järeldust asjakohaselt põhjendanud sellega, et muud kinnipidamistingimused, sh avatud

sektsioonis suhteliselt vähesed ja lukustatud kambris viibimise ajal väga piiratud võimalused

liikuda väljaspool kambrit ruumikitsikust ei kompenseerinud ning sellistes tingimustes viibi-

mine oli pikaajaline ja järjepidev. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjen-

dustega ega korda neid.

Vaadeldaval juhul ei ole tegemist Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-9-14 näitena toodud olukorraga,

kus isik on kohustatud kambris viibima vaid ööajal. Seoses vastustaja viitega EIK otsusele

asjas Muršić vs Horvaatia, milles EIÕK art 3 rikkumist ei tuvastatud, peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida, et ka viidatud asjas vaadeldud juhtumi asjaolud on praeguse juhtumi as-

jaoludest oluliselt erinevad – Muršić ei viibinud ööpäevaringselt (v.a 1 tund jalutuskäiku) lu-

kustatud kambris; perioodid, mil tema kasutuses oli isiklikku pinda vahemikus 2,8-2,86 m2,

olid lühiajalised ja ruumikitsikuses viibitud aeg kokku oli kinnipidamise üldise kestusega võr-

reldes lühike; sportimisvõimalused olid avaramad.

Vastustaja etteheide, et halduskohus on tuginenud oma seisukohtade kujundamisel üksnes

EIK praktikale, on kohatu ja pole ka õige. Halduskohus on korduvalt kajastanud otsuses Rii-

gikohtu lahendis nr 3-4-1-9-14 toodud seisukohti ning järginud otsuse p-s 44 sisalduvat juhist:

tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud

vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel pe-

rioodil.

19. Kuna halduskohus on praeguses asjas õigesti tuvastanud nii kinnipidamistingimuste

õigusvastasuse kui ka kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud mittevaralise kahju tekki-

mise ajal, mil kaebaja kasutuses oli isiklikku ruumi alla 3 m2, ei ole Tallinna Vangla apellat-

sioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata jät-

miseks alust.

II

20. Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks

ei anna alust ka PR apellatsioonkaebuse väited.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et perioodil 01.01.2014-18.02.2014

olid kinnipidamistingimused õiguspärased ja kaebajat sel ajal väärikust alandavalt ei kohel-

dud. Kaebaja vastupidine seisukoht tugineb ebaõigel arusaamal, et kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel tuleb põrandapinna hulgast välja arvata kambris asuva mööbli alune pind. Seisu-

kohta, miks ei tule mööblialust pinda kambri pindala hulgast välja arvata, küll aga arvestada

sellega kinnipidamistingimusi koosmõjus hinnates, on halduskohus põhjalikult selgitanud

otsuse p-s 17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata. Seisukohale, et mööblialust pinda ei tule isikliku ruumi arvutamisel maha arvata, on

Tallinna Ringkonnakohus lisaks halduskohtu viidatud 18.12.2014 otsusele nr 3-14-50078 väl-

jendanud hiljem ka 18.05.2015 otsuses nr 3-13-821 (p 10). Samal seisukohal on Tartu Ring-

konnakohus 15.04.2015 otsuses nr 3-13-1610 (p 12).

22. Kaebaja ei ole rahul sellega, et 257 päeva osas, mil kaebaja viibis avatud sektsioonis ja

talle oli tagatud isiklik ruum pindalaga 2,5-3 m2, jättis halduskohus rahalise hüvitise välja

mõistmata ja piirdus HKMS § 41 lg 5 alusel kahju põhjustanud toimingu õigusvastaseks tun-

nistamisega. Halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel, mida kaebaja ei vaidlusta, oli tal kõ-

nealusel ajal vastavalt päevakavale võimalus liikuda 4 tunni vältel väljaspool kambrit, kasuta-

da igapäevast 1 tunni pikkust jalutuskäiku värskes õhus, käia kord nädalas spordisaalis, osale-

da õppetööl ja erinevates grupilistes tegevustes, viibida korduvalt lühi- ja pikaajalistel kokku-

saamistel, talle oli võimaluste piires tagatud meelelahutus (ajalehed, raamatukogu, televisioon,

3-14-52725

12(13)

raadio) ning kinnipidamistingimuste kvaliteet tervikuna ei raskendanud ebapiisavas kambri-

pinnas seisnevat õigusvastast tegu. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse selles osas

muutmine ei ole põhjendatud. Rikkumise raskus ja kaebaja kannatuste määr ei ole sedavõrd

suur, et õigustaks kirjeldatud tingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

rahas. Samuti halduskohtu poolt tuvastatud ja hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel muu

hulgas oluliseks peetud asjaolu (otsuse p 29.2), et kaebaja ei ole varasemalt kinnipidamistin-

gimusi vaidlustanud, lubab järeldada, et kaebaja õiguste riive ei olnud väga intensiivne.

23. Kaebaja ei ole rahul ka talle välja mõistetud hüvitise suurusega, pidades seda ebamõist-

likult väikeseks ning ühiskonna üldise heaolu tasemele ja õiglustundele mittevastavaks. Ring-

konnakohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et lõpptulemusena on halduskohus mõistnud kaebaja

kasuks välja piisava suurusega hüvitise, mistõttu ei ole põhjendatud kohtuotsuse muutmine ka

hüvitise suuruse osas.

24. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sä-

testatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki as-

jaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus

üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isi-

ku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka

konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg

samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-

13, p-d 21, 23).

25. Kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitise suuruse leidmine ei saa ringkonna-

kohtu arvates seisneda pelgalt sarnastele oludele ühtse päevamäära kehtestamises, seejärel

päevade kokkulugemises ja korrutustehte tegemises. Arvestada tuleb sellega, et õiguspärased

tingimused vahelduvad õigusvastaste tingimustega ja reeglina vaheldub kinnipidamise kestel

ka õigusvastaste kinnipidamistingimuste raskusaste. Erilise hoolega tuleb tähele panna suures

ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes vaevlemine ei põh-

justa sedavõrd intensiivseid kannatusi kui kuude kaupa ruumikitsikuse talumine. Ka praeguses

asjas on halduskohus leidnud hüvitamisele kuuluva summa liitmis- ja korrutamistehete abil,

kuid otsusest nähtuvalt on kohus erinevaid olusid selgelt eristanud, ei ole jätnud tähelepanuta

erinevates oludes viibitud ajavahemikke ning on rõhutatult esile toonud pika ajavahemiku

(06.02.2013-04.05.2013), mil kaebaja oli suletud kambris (p-d 29.4 ja 29.5). Seega on haldus-

kohus hüvitise leidmisel erinevate olude vaheldumise ja perioodide pikkusega arvestanud ning

ringkonnakohtul ei ole põhjust halduskohtu poolt kõiki olulisi asjaolusid arvestades tehtud

kaalutlusotsust hüvitise suuruse osas muuta.

26. Õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse

sidumist ühiskonna vähemkindlustatud rühmade vältimatuteks väljaminekuteks mittekuluva

sissetuleku osaga ei pea ringkonnakohus õigeks. Inimväärikuse alandamises seisneva kahju

suurust ei saa mõõta ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetulekuga. Samas aga näitab

kohtuotsuses toodud statistika keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta siiski

ühiskonna heaolu taset ning ei ole ühiskonna õiglustundele vastava hüvitise suuruse põhjen-

damisel asjakohatu.

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praeguse juhtumi asjaolud erine-

vad oluliselt EIK lahendis Tunis vs Eesti vaadeldud juhtumi asjaoludest, mistõttu ei saa kaeba-

jale väljamõistetavat hüvitist kõrvutada EIK poolt välja mõistetud hüvitisega. Halduskohus on

õigesti osutanud, et vahistatu ja süüdimõistetu võimalused vanglasiseseks liikumiseks ja suht-

lemiseks on erinevad. Samas ei saa seda praegusel juhul pidada peamiseks ja määravaks eri-

nevuseks, sest ka kaebaja on osa vaadeldavast perioodist viibinud 23 tundi ööpäevas lukusta-

3-14-52725

13(13)

tud kambris ruumikitsikuses, võimalusega jalutada värskes õhus vaid 1 tund päevas. Kõrvuta-

tav ei ole aga esmalt sellise kohtlemise kestus. Kõnealusest EIK lahendist nähtuvalt pidi T.

Tunis viibima sellistes oludes üle kahe aasta ja kümne kuu, välja arvatud lühikesed viibimised

muudes vanglakambrites või vanglahaiglas. Lisaks märkis EIK, et T. Tunisel olid selja- ja

kaelavalud ning tal oli raskusi ettenähtud harjutuste tegemisega, mis raskendas kitsaste elutin-

gimuste mõju. Praeguses asjas ei ole kitsaste elutingimuste mõju raskendavaid asjaolusid tu-

vastatud.

28. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega peab ringkonnakohus kohaseks osutada ka

Riigikohtu 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-13 (p 21) märgitule: „Määratav hüvitis ei tohi olla

võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjenda-

matult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on keh-

testanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sel-

lest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tin-

gimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustase-

mega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.““

III

29. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest HKMS § 15 lg-

te 2 ja 3 ning § 104 lg 10 alusel vabastatud. Tallinna Halduskohus vabastas 19.11.2014 mää-

rusega PR maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamisel 10 000 euro suuruselt nõudelt 300 euro

suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 31.03.2015 määrusega kaebajale menet-

lusabi andmist, mistõttu oli ta vabastatud ka apellatsioonkaebuse esitamisel 8943 euro suuru-

selt nõudelt tasumisele kuulunud 268,29 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Apellatsioonkae-

buse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest PR oli menetlusabi korras

vabastatud, jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmise kohta

ei ole pooled ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõt-

tu jäävad poolte võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets