3-10-3046/83 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.06.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-10-3046

Haldusasi

E A E B (E S B õigusjärglane) kaebus õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tal-

linna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuste nr 13004,

13005, 13006 ja 13007 tühistamiseks ning kaebaja taot-

luste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E A E B, esindaja v.adv Jaak Oja

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.06.2011 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E A E B ja Tallinna linna apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 09.06.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna ja E A E B apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 28.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-3046 muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt E A E B kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 1080 (üks

tuhat kaheksakümmend) eurot.

3. Mõista Tallinna linnalt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 645

(kuussada nelikümmend viis) eurot ja 6 senti, millest Tallinna linn on tasunud ettemak-

suna 300 (kolmsada) eurot. Tallinna linnal tasuda riigituludesse 345 (kolmsada neli-

kümmend viis) eurot ja 6 senti.

4. Kanda Tallinna linna poolt ettemaksuna tasutud 132 (ükssada kolmkümmend kaks)

eurot ja 61 senti riigituludesse.

5. Muus osas jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.07.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

3-10-3046

2(12)

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E S B taotles oma isale E K A B le, onule E V R B le, tädile E A H B le ja vanaemale

D A M B le kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. E K A B oli 16.06.1940

seisuga Eesti Vabariigi kodanik ja lahkus 1941. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale.

D A M B, E V R B ja E A H B ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallin-

na linnakomisjon jättis 31.08.2010 otsusega nr 13004 Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse (ORAS) § 17 lg 5 alusel rahuldamata E S B taotluse Tallinnas endisel aadressil Kada-

ka tee 4, endisel kinnistul nr 1391 asunud hoonete ja maa tagastamiseks, sest nimetatud vara

eest on Saksamaa Liitvabariik maksnud taotleja isale E K A B le kompensatsiooni. Otsuse

põhjendustest nähtuvalt kuulus nimetatud kinnistu E K A B le. Maa natsionaliseeriti Riigivo-

likogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Berliinis Bundesarhchivis säilitatava E K A B 1942. a

esitatud kompensatsioonitaotluse lahendamise kohta säilitatava kirjavahetuse ja muude doku-

mentide põhjal järeldub, et Saksa võimud olid valmis kompenseerima Eestisse jäänud varasid.

E K A B soovis Eestisse jäänud varade eest saada Poolas naturaalkompensatsiooni suurema

maaomandi näol, kuid seda ei võimaldatud. Läbirääkimised ametnikega jätkusid. E K A B

avaldas nõusolekut asendada maaomand nt konservivabrikuga Danzigis või Lääne-Preisimaal.

Arhiivi dokumendid näitavad, et E K A B Eestisse jäänud varade kompenseerimise asjaajami-

ne oli põhimõtteliselt positiivse otsuseni jõudnud 1943. a alguseks. E K A B palvel lükati lõp-

liku lahenduse vastuvõtmine kuni 1943. a veebruari keskpaigani edasi, kuid on alust arvata, et

menetlus viidi seejärel lõpule. Lisaks nendele materjalidele on Saksamaal Bayreuthi Laste-

nausgleicharchivis olemas E K A B kompensatsioonitoimik (ZLA 1/14120724), s.t et E K A

B on taotlenud 1952. a vastu võetud kahjude hüvitamise seaduse alusel hüvitist. Samuti on

olemas E B kompensatsioonitoimik (ZLA 1/14120828).

3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 31.08.2010 otsusega nr 13005 ORAS § 17 lg 5

alusel rahuldamata E S B taotluse Tallinnas endisel Kadaka teel asunud endise kinnistu nr

1372 maa 1/3 mõttelise osa tagastamiseks ja kompenseerimiseks, sest nimetatud vara eest on

Saksamaa Liitvabariik maksnud taotleja isale E K A B le kompensatsiooni (p 1). Samuti jäeti

ORAS § 7 lg 2 alusel rahuldamata E S B taotlus tagastada tema onule E V R B le kuulunud

1/3 mõtteline osa ja tädile E A H B le kuulunud 1/3 mõtteline osa sellest maast, sest nad ei

olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud ja seega ei saa nemad ega nende pärijad olla

omandireformi õigustatud subjektideks (p 2). Otsuse põhjendustest nähtuvalt kuulus nimeta-

tud kinnistu võrdsetes mõttelistes osades E K A B le, E V R B le ja E A H B le. 16.06.1940

seisuga oli Eesti Vabariigi kodanik üksnes E K A B . E V R B ja E A H B vabastati koda-

3-10-3046

3(12)

kondsusest 1939. a. Ülejäänud osas kattuvad otsuse põhjendused otsuse nr 13004 põhjendus-

tega.

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 24.08.2010 (poolte kinnituse kohaselt

31.08.2010) otsusega nr 13006 ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata E S B taotluse Tallinnas

endisel aadressil Kadaka tee 2, endise kinnistu nr 1331 maa 1/4 mõttelise osa tagastamiseks ja

kompenseerimiseks, sest nimetatud vara eest on Saksamaa Liitvabariik maksnud taotleja isale

E K A B le kompensatsiooni (p 1). Samuti jäeti ORAS § 7 lg 2 alusel rahuldamata E S B taot-

lus tagastada tema vanaemale D A M B le kuulunud 1/4 mõtteline osa, onule E V R B le kuu-

lunud 1/4 mõtteline osa ja tädile E A H B le kuulunud 1/4 mõtteline osa sellest maast, sest nad

ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud ja seega ei saa nemad ega nende pärijad olla

omandireformi õigustatud subjektideks (p 2). Otsuse põhjendustest nähtuvalt kuulus nimeta-

tud kinnistu võrdsetes mõttelistes osades E K A B le, D A M B le, E V R B le ja E A H B le.

16.06.1940 seisuga oli Eesti Vabariigi kodanik üksnes E K A B. D A M B, E V R B ja E A H

B vabastati kodakondsusest 1939. a. Ülejäänud osas kattuvad otsuse põhjendused otsuse nr

13004 põhjendustega.

5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 31.08.2010 otsusega nr 13007 ORAS § 17 lg 5

alusel rahuldamata E S B taotluse Tallinnas endisel Kadaka teel asunud endise kinnistu nr

1330 maa 1/4 mõttelise osa tagastamiseks ja kompenseerimiseks, sest nimetatud vara eest on

Saksamaa Liitvabariik maksnud taotleja isale E K A B le kompensatsiooni (p 1). Samuti jäeti

ORAS § 7 lg 2 alusel rahuldamata E S B taotlus tagastada tema vanaemale D A M B le kuu-

lunud 1/4 mõtteline osa, onule E V R B le kuulunud 1/4 mõtteline osa ja tädile E A H B le

kuulunud 1/4 mõtteline osa sellest maast, sest nad ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi koda-

nikud ja seega ei saa nemad ega nende pärijad olla omandireformi õigustatud subjektideks (p

2). Otsuse põhjendused kattuvad otsuse nr 13006 põhjendustega.

6. E S B esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

31.08.2010 otsuste nr 13004, 13005, 13006 ja 13007 tühistamiseks ning kaebaja taotluste

uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.

Kompensatsiooni maksmine on tõendamata ja oletuslik. Vastustaja ei ole tuginenud ühelegi

dokumendile, mis sisaldaks otsustust vaidlusaluste kinnistute eest kompensatsiooni maksmise

kohta. Professor P J aruannet ei saa lugeda tõendiks Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse

nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise

ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (Kord) ega haldusmenetluse sea-

duse (HMS) tähenduses, samuti on tema väited paljasõnalised ja tõendamata. Üksnes hüvitise

taotlemine või toimiku olemasolu arhiivis ei tõenda hüvitise saamist. Arusaamatuks jääb viide

E B kompensatsioonitoimikule. Kaebaja ei ole saanud vaidlusaluste kinnistutega seoses min-

gisugust hüvitist.

Linnakomisjon on viidanud otsustes 1952. a kahjude hüvitamise seadusele (Gesetz über den

Lastenausgleich; LAG), kuid ei ole selgitanud, millise konkreetse sätte kohaselt saab selle

alusel makstud hüvitist käsitleda kompensatsioonina õigusvastaselt võõrandatud vara eest.

Vajadus üldakti analüüsimiseks tuleneb Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09 p-st 21. LAG alusel

makstud hüvitis ei välista õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist Eestis, sest tegemist oli

sotsiaalabiga, seega ei oma selle saamine või mittesaamine vara tagastamise avalduse lahen-

damisel tähtsust.

Linnakomisjoni otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 2 sätestas, et välisriikide,

nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute omandis olnud ja Eesti Va-

bariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused

lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega. Kuna riikidevahelist le-

3-10-3046

4(12)

pingut ei olnud otsuste tegemise ajal sõlmitud, ei saanud linnakomisjon sellele sättele tugine-

des jätta taotlusi rahuldamata. Otsustes ei ole viidatud õiguslikule alusele, mis välistaks vara

tagastamise kaebajale. Asjaolu, et tänaseks on viidatud õigusnorm tunnistatud kehtetuks, ei

muuda otsuseid õiguspärasteks. Muudatused seadusandluses ei tohi kahjustada õigustatud

subjekti huve, kes on asunud seadusest tulenevaid õigusi realiseerima.

Kaebaja ei saanud haldusmenetluses avaldada oma arvamust ega vastu vaielda otsuste puudu-

likele motiividele. Kaebaja kahjuks välja antud haldusaktid on üllatuslikud, sest varem on

ametnikud korduvalt kinnitanud, et arhiivis puuduvad kompensatsiooni maksmist tõendavad

dokumendid.

7. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja tugines otsuse tegemisel prof P J aruandes viidatud Bayreuthi Lasten-

ausgleicharchivis säilitatavatele E K A B kompensatsioonitoimikus sisalduvatele tõenditele,

mille olemasolu tõendab, et E K A B on LAG alusel taotlenud hüvitist. Saksamaa arhiivisea-

duse järgi puudub kompensatsioonitoimikule vaba juurdepääs ja seda on võimalik tellida päri-

jate nõusolekul või kohtu nõudel. Prof P J on leidnud toimikust dokumente, mis tõendavad

vaidlusaluste maade eest kompensatsiooni maksmist. Toimikule viitamist ei saa pidada mee-

levaldseks, sest Laustenausgleicharchivi on kogutud positiivselt lahendatud taotluste toimi-

kud, mis on tunnistatud lõpetatuks ja saadetud alaliseks säilitamiseks Bayreuthi. Toimiku

olemasolu viitab asjaolule, et taotlust lahendati ja selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada

taotluse positiivset lahendamist. Toimikud ei sisalda hüvitise maksmisest keelduvaid otsuseid

ega dokumente ning on vähetõenäoline, et taotleja ei tundnud huvi positiivse lahenduse vastu.

Asjakohane on ka viide E K A B õe E B toimikule, sest tihti taotleti hüvitist ka sugulastele

kuulunud varade osas ja käesoleval juhul võib E B toimikus sisalduda dokumente E K A B le

hüvitise maksmise kohta.

LAG § 1 kohaselt on seaduse eesmärk kompenseerida mh kahjud, mille on põhjustanud sõja

ajal aset leidnud väljasaatmine ja vara hävitamine. Kuigi nimetatud sättes ei kasutatud terminit

„õigusvastaselt võõrandatud vara”, on Riigikohus otsuse nr 3-3-1-84-09 p-s 19 asunud seisu-

kohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunutele võidi kompenseerida

Eestisse jäetud vara, seostamata seda õigusvastase võõrandamisega.

Linnakomisjonil oli õigus jätta kaebaja taotlus ORAS § 7 lg 2 alusel rahuldamata D A M B le,

E V R B le ja E A H B le kuulunud varade osas, sest nad ei olnud 16.06.1940 seisuga Eesti

Vabariigi kodanikud. ORAS § 7 lg 2 tunnistati 01.09.2010 kehtetuks, sest see vastab paremini

ORAS üldistele põhimõtetele, sh sellele, et Eesti riik on võtnud kohustuse tagastada õigusvas-

taselt võõrandatud vara oma kodanikele.

Vastustajal oli tulenevalt Korra p-st 33 ja Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-84-09 kohustus kontrol-

lida, kas taotletava vara eest on varasemalt makstud kompensatsiooni. Seetõttu ei saa teavita-

mis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumist pidada asjaoluks, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuste

tühistamise. Kaebaja ei ole selgitanud, mil viisil oleks tema arvamuse ärakuulamine muutnud

otsuse tegemist. Kui varasemalt on kaebajale kinnitatud, et kompensatsiooni maksmist tõen-

davad dokumendid arhiivist puuduvad, siis seda põhjusel, et vajalikke dokumente ei olnud sel

hetkel veel leitud.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.06.2011 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 13004, 31.08.2010 otsuse nr 13005 p 1,

24.(31.)08.2010 otsuse nr 13006 p 1 ja 31.08.2010 otsuse nr 13007 p 1 ning tegi tühistatud

osas ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutuse vaadata kaebaja taotlused uuesti läbi.

Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuselt mõisteti kaebaja kasuks

3-10-3046

5(12)

välja menetluskulu 39,95 €, ülejäänud osas jäid menetlusosaliste menetluskulud nende enda

kanda.

Vaidlust ei ole selle üle, et endine kinnistu nr 1391 ning mõtteline osa endistest kinnistutest nr

1372, 1331 ja 1330 kuulus nende õigusvastaselt võõrandamise ajal kaebaja isale E K A B le,

kes oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik ja lahkus 1941. a riikidevahelise lepingu alusel

Saksamaale. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja vanaema D A M B (endiste kinnistute

nr 1331 ja 1330 kaasomanik), kaebaja onu E V R B ja tädi E A H B (mõlemad endiste kinnis-

tute nr 1372, 1331 ja 1330 kaasomanikud) ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud.

Kooskõlas Riigikohtu 10.12.2009 otsusega nr 3-3-1-84-09 tuleb ORAS § 17 lg-st 5 ja Korra

p-st 33 juhinduda ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunute õigusvastaselt võõ-

randatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse lahendamisel, välistades nii mõnelt

teiselt riigilt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saanud isikute alusetu ri-

kastumise (p-d 16-17). Õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu ORAS § 17 lg-st 5 tulenevalt

tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest (p 20). Selle kindlakstegemiseks,

kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti,

mille alusel kompensatsioon anti (p 21). Seega tuleb välja selgitada, kas Saksamaa Liitvaba-

riik maksis E K A B le vaidlusaluste kinnistute eest kompensatsiooni ning kas seda saab käsit-

leda kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes.

Õigusvastaselt võõrandatud varade toimikutesse nr 14063, 6603, 14062 ja 14504 on lisatud

prof P J arvamus, mis kajastab pikemalt vaidlustatud otsustes kokkuvõtlikult esitatud põhjen-

dusi. Toimikutes ei ole aga ühtegi tõendit, mis P J arvamuses või vaidlustatud otsustes toodud

seisukohti kinnitaks. Sellest järeldub, et linnakomisjoni käsutuses ei olnud otsuste tegemise

ajal ühtki tõendit kompensatsiooni maksmise kohta. Selliseid tõendeid ei ole vastustaja esita-

nud ka kohtumenetluses. Tõendeid esitamata ei ole võimalik kontrollida vaidlustatud otsuste

põhjenduste paikapidavust. Vaidlustatud otsustes toodud põhjendused koos P J arvamusega on

üldsõnalised ja oletuslikud ega veena, et E K A B le vaidlusaluse vara eest kompensatsioon

tõepoolest välja maksti. Vastustaja selgitused kompensatsiooni väljamaksmise asjaolude kohta

on vastuolulised.

Võimalik, et 1940. a-tel toimusid E K A B ja Saksa riigi vahel läbirääkimised Eestisse jäänud

varade kompenseerimiseks, kuid otsustest ega P J arvamusest ei selgu, millele tuginedes leiti,

et menetlus viidi seejärel lõpuni; milles menetlus täpselt seisnes; millise konkreetse Eestisse

jäänud vara eest ja millisel õiguslikul alusel E K A B l kompensatsioonile õigus tekkis; kas ja

millise vara eest kompensatsioon ka tegelikult välja maksti. Kompensatsiooni tegelikku väl-

jamaksmist ei ole võimalik järeldada pelgalt läbirääkimisi puudutavate „dokumentide toonist.“

P J arvamuses on märgitud, et E K A B jättis Eestisse maha konservitehase, mille eest soovis

kompensatsioonina vastu saada lihakonserve tootva tehase Poolas. Samuti arutasid E K A B

ja Saksa riigi ametnikud P J arvamuse kohaselt ettevõtte kompensatsiooni asendamist maa-

kompensatsiooniga. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 6603 materjalide kohaselt oli

konservitehas pelgalt üks endisel kinnistul nr 1391 asunud hoonetest. Seega võisid 1940. a-tel

läbirääkimised toimuda hoopis ettevõtte, mitte kogu Eestisse jäänud vara kompenseerimise

üle. Seega on pelk oletus, et kompensatsioon maksti E K A B le välja ja see hõlmas kõiki

vaidlusaluseid kinnistuid. Otsustes toodud põhjenduste üldsõnalisust ja igasuguste tõendite

puudumist arvestades ei ole see oletus veenev. Otsustest ja P J arvamusest võib ka järeldada,

et P J ei tutvunud Saksa arhiivides kohapeal ühegi tõendiga, mis oleks selgesõnaliselt kinnita-

nud kompensatsiooni maksmist – tema arvamuses on viidatud vaid tõenditele, milles arutati

erinevaid kompenseerimise võimalusi.

3-10-3046

6(12)

Kompensatsioonitoimiku olemasolu võib viidata asjaolule, et E K A B ja E A H B taotlesid

Saksa riigilt kompensatsiooni. Taotluse esitamisest ei saa aga järeldada, et kompensatsioon ka

tegelikult määrati ja välja maksti. Vastustaja väited, et Lastenausgleicharchivile anti üle ainult

sellised toimikud, mis lõppesid kompensatsiooni väljamaksmisega, on paljasõnalised ja eba-

tõenäolised. Kompensatsioonimenetluse, nagu iga haldusmenetluse, võis tõenäoliselt lõpeta-

tuks lugeda veel mitmel erineval põhjusel, nt keelduti mingil põhjusel hüvitise maksmisest,

taotleja loobus oma avaldusest vms. Isegi kui E K A B le LAG alusel mingisugust hüvitist

maksti, ei saa ainuüksi hüvitise maksmise faktist järeldada, et hüvitis oli mõeldud kompensat-

siooniks Eestisse jäänud vara eest.

Vastustaja ei ole oma seisukohtades järjekindel. Vastustaja selgitab, et tal ei olnud E K A B

kompensatsioonitoimikule juurdepääsu, kuid väidab seejärel, et vastustaja nimel tegutsenud ja

tema tarbeks Saksa arhiividest tõendeid kogunud P J on samast toimikust leidnud kompensat-

siooni maksmist tõendavaid dokumente. Jääb arusaamatuks, kas vastustajal oli tegelikult juur-

depääs kompensatsioonitoimikule või mitte; kui juurdepääs oli olemas, siis millised konkreet-

sed tõendid kompensatsiooni väljamaksmist kinnitavad ja miks ei olnud P J il võimalik neist

pärast tutvumist koopiaid teha.

Korra p 23, 24 ja 34 arvestades oleks saanud jätta kaebaja taotlused ORAS § 17 lg 5 alusel

rahuldamata alles siis, kui asjakohased tõendid on kogutud või mõistlikud võimalused uute

tõendite hankimiseks ammendunud. Seega kui kompensatsioonitoimiku väljastamine Saks-

maal asuvast arhiivist oli võimalik vaid kaebaja nõusolekul, tulnuks vastustajal vajadusel kü-

sida selleks tema nõusolekut haldusmenetluses enne haldusaktide andmist. Tõenditest ei näh-

tu, et haldusmenetluses kaebajale selline nõue esitati ja kaebaja oleks nõusoleku andmisest

keeldunud. Vastustaja ei ole välja toonud ühtki mõistlikku põhjust, mille tõttu ei saanud enne

kaevatud otsuste andmist kaebajalt nõusolekut küsida. Seetõttu ei saa vastustaja praeguses

asjas tugineda sellele, et tõendite saamine Saksa arhiividest oli võimatu.

Seega tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsus nr 13004 tervikuna ning otsu-

sed nr 13005, nr 13006 ja 13007 p 1 osas tühistada ning teha tühistatud osas ÕVVTK Harju

maakonnakomisjonile (ORAS § 16 lg 21) ettekirjutus kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks.

Vaidlust ei ole selle üle, et D A M B, E V R B ja E A H B vabastati 04.11.1939 kodakondsu-

se seaduse ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli art I alu-

sel Eesti Vabariigi kodakondsusest (Riigi Teataja Lisa, 15.02.1940 nr 14; õigusvastaselt võõ-

randatud vara toimik nr 14063). Seega oli nende näol tegemist Saksamaale ümberasunutega,

kes ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud. Nii kaebaja kui vastustaja arvates tuli sell-

iste isikute suhtes 31.08.2010 kohaldada ORAS § 7 lg-t 2. Seda, et selliste isikute taotluste

lahendamisel tuli lähtuda ORAS § 7 lg-st 2, võib järeldada ka omandireformiga seonduvate

seaduste muutmise seaduse eelnõu (11. Riigikogu 715 SE III) seletuskirjast, millega ORAS §

7 lg 2 tunnistati kehtetuks. Kui ORAS § 7 lg 2 oli nimetatud isikute suhtes kohaldatav, on

linnakomisjoni otsuste lõppjäreldus õige ja nende tühistamiseks puudub alus. Sarnaselt kuni

12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg-le 3 kehtis ka ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud isikutele kuulu-

nud vara suhtes nn moratoorium (ORAS §-st 18 tulenev keeld tagastada, kompenseerida või

võõrandada selles sättes nimetatud isikutele kuulunud vara) kuni ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud

lepingute jõustumiseni või sätte kehtivuse kaotamiseni (vrd Riigikohtu 10.03.2008 otsuse nr

3-3-2-1-07 p 30). Sellised taotlused tuli linnakomisjonil jätta rahuldamata (vrd Riigikohtu

14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08), kuid neil isikutel säilis lootus, et riikidevahelise lepingu

sõlmimise korral on vara tagastamine tulevikus siiski võimalik. Sellisel juhul ei ole ka põhjust

teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutust taotluse uueks läbivaatamiseks. Eel-

toodu ei välistaks Harju maakonnakomisjonil kaebaja taotluse läbivaatamist üldistel alustel,

sest ORAS § 7 lg 2 on alates 01.09.2010 kehtetu. Analoogiliselt Riigikohtu praktikaga ORAS

3-10-3046

7(12)

§ 7 lg 3 kohaldamisel oleks see käsitletav seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena

(vrd Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-1-07 p 43).

Kohus leiab siiski, et praegusel juhul ei tule kohaldada ORAS § 7 lg-t 2. Kuni 12.10.2006

kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse

järgi (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-10-10 p 17). Seega sai ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud kokku-

leppega reguleerida üksnes nende isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvas-

taselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste lahendamist, kes ei lahku-

nud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. See tähendab, et ORAS § 7 lg 3 oli eri-

norm ORAS § 7 lg 1 suhtes, mitte ei sätestanud erandit sama paragrahvi lg-st 2 (vt ka Riigi-

kohtu 22.03.1999 määrust nr 3-3-1-6-99). Riigikohus leidis 06.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63-

05, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele

või kompenseerimisele ORAS-ga sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Järelikult ei tõl-

gendanud ka Riigikohus ORAS § 7 lg-t 2 selliselt, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjel kan-

dub osa selle sisust üle ORAS § 7 lg-sse 2. Riigikohtu silmas peetud üldine kord ei oleks saa-

nud tähendada ühe põhiseadusevastase määramata olukorra asendamist teise, samuti potent-

siaalselt põhiseadusevastase määramatusega (st siduda Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

ümber asunud Saksa kodanike omandis olnud ja Eestis asunud vara tagastamiseks või kom-

penseerimiseks esitatud taotluste lahendamist Saksamaaga ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud lepingu

sõlmimise eeldusega). Seega ORAS § 7 lg 3 kui erisätte kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuu-

lus kohaldamisele üldsäte ehk ORAS § 7 lg 1. ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel,

mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid ORAS

jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kellel oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi koda-

kondsus. Kuna D A M B, E V R B ja E A H B ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud

ja õigusvastaselt võõrandatud vara toimikutest võib järeldada, et keegi neist ei elanud ORAS

jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil, ei saaks nimetatud isikuid ORAS § 7 lg 1 alusel

õigustatud subjektideks tunnistada. Kooskõlas Riigikohtu 28.04.2010 otsuse nr 3-3-1-10-10

seisukohtadega ei saa sellise isiku pärijal olla vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem

õigusi kui vara omanikust ümberasujal endal.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsustes märkinud, et taotlus jääb rahuldama-

ta põhjusel, et kaebaja vanaema D A M B, onu E V R B ja tädi E A H B ei olnud 16.06.1940

Eesti Vabariigi kodanikud ning sellised isikud ega nende pärijad ei saa olla omandireformi

õigustatud subjektideks. Seega oleks linnakomisjoni otsused lõpptulemusena õiged ka siis, kui

linnakomisjon oleks tuginenud ORAS § 7 lg 2 asemel ORAS § 7 lg-le 1 (mida linnakomisjon

sisulise argumentatsiooni osas on põhimõtteliselt teinud). Sellises olukorras ei ole alust tühis-

tada linnakomisjoni otsust ja teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile ettekirjutust asja

uueks lahendamiseks, sest viimasel tuleks taotlus uuesti rahuldamata jätta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. E S B palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, milles jäeti kaebus

osaliselt rahuldamata, ja rahuldada uue otsusega kaebus terves ulatuses. Menetluskulud palu-

takse jätta vastustaja kanda.

Antud juhul tuli D A M B le, E V R B le ja E A H B le kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara osas kohaldada ORAS § 7 lg-t 2 ja seda sätet on vastustaja ka kohaldanud. ORAS § 7 lg

2 sätestas erinormi ORAS § 7 lg 1 suhtes. Asjaolu, et seadusandja tahe oli näha ORAS § 7 lg-s

2 ette eriregulatsioon välisriikide kodanikele, kinnitab ka omandireformiga seonduvate sea-

duste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, milles märgitakse, et ORAS § 7 lg 2 kehtetuks

3-10-3046

8(12)

tunnistamisel kaotavad välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud ning nende pärijad

õiguse neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ja kompenseerimisele,

v.a juhtudel, kui see õigus tuleneb seaduse muudest sätetest. Vastustaja lähtus küll õigest õi-

gusnormist, kuid on teinud selle alusel ebaõige otsuse. Linnakomisjonil ei olnud ORAS § 7 lg-

st 2 tulenevalt õigust jätta taotlusi rahuldamata, vaid ta oleks pidanud otsuses märkima, et vara

tagastamise avaldus jääb välisriigi kodanike vara osas lahendamata kuni riikidevahelise kok-

kuleppe sõlmimiseni.

Halduskohtu otsus on vastuoluline, sest vaatamata mittekohase õigusnormi kohaldamisele

luges kohus haldusaktid õiguspärasteks ja jättis tühistamata. Halduskohus on pädevuse piire

ületades sisustanud haldusorgani otsuseid õigusnormiga, mida haldusorgan otsuste tegemisel

ei kohaldanud. Kohus ei saa asuda linnakomisjoni asemel vara tagastamise taotlusi lahenda-

ma. Samuti peab kohus hindama haldusakti õiguspärasust selle andmise ajal kehtinud seaduste

alusel. Seetõttu ei oma tähendust, kas kohtuotsuse tegemise hetkeks on haldusakti andmise

aluseks olnud õigusnorm kehtiv või mitte.

Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse § 1 p 1 on põhiseadusega vastuolus

ja tuleb jätta asjas kohaldamata. Nimetatud sättega kaotati kaebajal võimalus vara tagasi taot-

leda. Selle sätte kohaldamata jätmine võimaldab kohtul teha ÕVVTK Harju maakonnakomis-

jonile ettekirjutuse lahendada vara tagastamise taotlus uuesti tervikuna, seega on tegemist as-

jassepuutuva normiga. Säte rikub õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiipe. ORAS §

7 lg-s 2 nimetatud isikuid koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt, võrreldes ülejäänud oman-

direformi õigustatud subjektidega ning ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutega. ORAS § 7 lg 2

kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb Harju maakonnakomisjonil lahendada vara tagastamise

avaldus üldkorras, s.o jätta ORAS § 7 lg 1 alusel avaldus rahuldamata. Selline olukord rikub

kaebaja õiguspärast ootust, et riik lahendab restitutsiooninõude, sõlmides vastavad kokkulep-

ped välisriigiga. Samuti oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et olukord lahendatakse sar-

naselt ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega, st positiivselt õigusnormi adressaadi suhtes.

ORAS § 7 lg 2 kehtima jäämisel säilib normi adressaatidel õigus nõuda vara tagastamist, sa-

muti laieneb taotletavale varale jätkuvalt ORAS § 18 lg-st 1 tulenev vara käsutamise piirang

kuni seadusandja poolt uue õiglase ja õiguspärast ootust arvestava regulatsiooni kehtestamise-

ni.

10. Tallinna linn palus jätta E S B apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kuigi vastustaja leiab, et linnakomisjon kohaldas õigesti ORAS § 7 lg-t 2, nõustub ta ka hal-

duskohtu seisukohaga, et ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleb üldreegel, mille kohaselt on vara

tagastamise nõudeõigus isikutel, kes elasid ORAS jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriu-

mil või kellel oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodakondsus. Kuna D A M B, E V R B

ja E A H B vabastati 04.11.1939 Eesti Vabariigi kodakondsusest, on lõpptulemus sama, ole-

nemata sellest, kas linnakomisjon oleks kohaldanud ORAS § 7 lg 1 p 1 ja 2 või ORAS § 7 lg-t

2. Kuigi linnakomisjon oleks võinud otsustes märkida, et vara tagastamise ja kompenseerimise

avaldused jäävad lahendamata kuni riikidevahelise kokkuleppe sõlmimiseni, ei muuda see

praegust olukorda, sest ORAS § 7 lg 2 tunnistati 01.09.2010 kehtetuks. Seega tuleb kaebaja

avaldused nimetatud isikutele kuulunud vara osas jätta ORAS § 7 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ra-

huldamata.

Ebaõige on kaebaja väide, et halduskohus on asunud linnakomisjoni asemel vara tagastamise

taotlusi lahendama. Halduskohus on menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt jätnud haldus-

akti tühistamata ja maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemata, sest viimasel tuleks jätta taot-

lus uuesti rahuldamata.

3-10-3046

9(12)

Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse § 1 p 1 põhiseadusevastaseks tun-

nistamine ei vii kaebajat sihile, sest Eesti Vabariik ei ole sõlminud siiani riikidega (v.a

Ühendkuningriik) vastavaid kokkuleppeid. Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirjast selgub, et

lähiajal ei ole ka oodata ühtegi vastavat kokkulepet. ORAS § 7 lg 2 kehtetuks tunnistamisel ei

rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid jõuti ORAS algse ideeni, et õigustatud subjektideks

saavad olla vaid isikud, kellel oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodakondsus. Rikutud ei

ole ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Selline rikkumine saaks kõne alla tulla vaid siis, kui Ees-

ti Vabariigil oleks sõlmitud vastav leping Saksa Liitvabariigiga.

11. Tallinna linn palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kae-

bus rahuldati, ning jätta uue otsusega kaebus terves ulatuses rahuldamata. Menetluskulud pa-

lutakse jätta kaebaja kanda. Halduskohus on jätnud uurimisprintsiipi rikkudes välja selgitama-

ta asjas tähtsust omavad asjaolud, samuti eiranud otsuse tegemisel kohustust uurida tõendeid

ja asjaolusid mitmekülgselt ja objektiivselt. Selline menetlusnormide rikkumine viis kohtu

ebaõigele järeldusele ja tingis ebaõigesti ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmise. Kuigi kohus

märkis, et tõendeid esitamata ei ole võimalik kontrollida vaidlustatud otsuste põhjendatuse

paikapidavust, jättis kohus põhjendamatult rahuldamata vastustaja taotluse kohustada kaebajat

Saksamaal asuvast arhiivist E K A B kompensatsioonitoimikut välja nõudma. Vastustajal ei

olnud võimalik E K A B toimikule seatud juurdepääsupiirangu tõttu saada toimikust sisaldu-

vatest ja asjas tähtsust omavatest dokumentidest koopiaid. Tulenevalt Saksa riigiarhiivi seadu-

se (Bundesarchivgesetz) § 5 lg-st 2 on alla 30 aasta tagasi surnud isikutega seotud andmetele

seatud juurdepääsupiirang. Enne selle aja möödumist võivad toimiku materjale kasutada vaid

surnud isikuga seotud isikud. Seetõttu saigi P J toimikutega vaid tutvuda, kuid koopiate tege-

mine ei olnud võimalik. Tõendite saamine Saksa arhiividest oli võimatu ja vaidlusaluste otsus-

te tegemise ajaks olid mõistlikud võimalused tõendite hankimiseks ammendunud, samas olid

olemas piisavad tõendid kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks ORAS § 17 lg 5 alusel. Vas-

tustajal ei olnud põhjust kahelda P J aruandes sisalduva informatsiooni õigsuses. Kaebaja oli

teadlik päringute tegemisest Saksa arhiividesse, mida tõendab tagastamise toimikus sisalduv

kaebaja ja vastustaja vaheline kirjavahetus. Seega oli kaebajal endal võimalus pöörduda do-

kumentide saamiseks Saksa arhiivide poole. Ühtsete usaldusväärsete asjaolude saamiseks saa-

tis Saksamaa Riigiarhiivile päringu Rahandusministeerium. Lisaks sõlmis vastustaja arhiivi-

materjalide kogumiseks käsunduslepingu prof P J iga.

12. E S B palus jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Otsus sisaldab viiteid uuritud tõenditele ja ko-

haldatud seadustele, otsuse motivatsioon on mõistetav. Kohus ei ole rikkunud ka uurimispõ-

himõtet, vaid on uurinud kõiki otsuse tegemise aluseks olnud dokumente, sh vara tagastamise

toimikut. Kohus sai hinnata otsuseid just nende tõendite pinnalt, mis olid komisjonile aluseks

otsuste tegemisel. Halduskohtul ei ole pädevust asuda motiveerimata otsuseid uute tõenditega

sisustama.

Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendatud väidet selle kohta, et Saksa arhiivis on olemas

tõendid õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni maksmise kohta. Paljasõnaline

on väide, et kompensatsiooni maksmist tõendab üksnes toimiku olemasolu arhiivis.

Halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata vastustaja taotluse kohustada kaebajat dokumen-

te arhiivist välja nõudma. Prof P J üldsõnalised oletused ei anna alust kaebajale sellise kohus-

tuse panemiseks. Korra loogikast tulenevalt esitab avalduse esitaja üksnes sugulust ja pärimi-

sõigust tõendavaid dokumente. Kohustust esitada tõendeid taotletava varaga seonduvate hüvi-

tiste kohta Kord ei sätesta.

3-10-3046

10(12)

Vastustaja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks pöördunud arhiivi toimiku saamiseks

ja arhiiv oleks keeldunud selle väljastamisest. Samuti ei ole kaebajalt haldusmenetluses küsi-

tud nõusolekut juurdepääsupiiranguga dokumentide saamiseks. Kohtu ülesanne ei ole koguda

tõendeid haldusorgani eest ja kohtu pädevuses ei ole nende tõendite alusel haldusorgani ase-

mel otsuse tegemine. Samuti ei ole tõenäoline, et P J sai dokumentidega tutvuda, kui arhiiv

neid linnale ei väljasta.

Kaebajale teadaolevalt ei ole vaidlusaluse vara eest ükski riik hüvitist maksnud. Olematu

kompensatsiooni maksmist ei ole võimalik tõendada. Seega on halduskohus õigesti tühistanud

vastustaja otsused varasema kompensatsiooni maksmise osas.

13. Ringkonnakohus lubas 27.05.2014 menetlusse astuda E S B õigusjärglasel E A E Bl.

Ringkonnakohus rahuldas Tallinna linna taotluse ja nõudis Lastenausgleicharchiv´ist välja E

K A B kompensatsioonitoimiku nr ZLA 1/14120724.

Asja arutamisel ringkonnakohtus toetas E A E B oma õiguseellase E S B apellatsioonkaebust

ja palus jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et jätkuvalt puuduvad

tõendid selle kohta, et Saksa riik oleks maksnud E K A B le kompensatsiooni.

Tallinna linn palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldada vastustaja apel-

latsioonkaebus. Vastustaja leidis, et kuigi arhiivis puuduvad dokumendid hüvitise väljamaks-

mise kohta, ei tähenda see seda, et hüvitist ei ole välja makstud. Toimikus puuduvad tõendid

ka selle kohta, et hüvitise maksmisest oleks keeldutud ning on ebatõenäoline, et E K A B

jättis hüvitise saamiseks vajalikud toimingud tegemata. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele,

et 01.06.1965 otsuse, millega määrati kindlaks E K A B , E V R B ja E A H B kahju suurus,

põhjendustest nähtuvalt sai E A H B hüvitist ning seega on tõendatud vähemalt 1/3 vara kom-

penseerimine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et E A E B apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Haldusko-

hus on põhjalikult selgitanud, miks tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 13005 p

2, otsuse nr 13006 p 2 ja otsuse nr 13007 p 2 jätta tühistamata ja kaebus selles osas rahulda-

mata. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel pädevust

ületanud.

16. Ka Tallinna linna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, sest halduskohus on lõppjä-

reldusena õigesti leidnud, et õigusvastase võõrandamise ajal E K A B le kuulunud vara tagas-

tamise taotlusi ei saa ÕVVTK komisjon jätta ORAS § 17 lg 5 alusel rahuldamata olukorras,

kus puuduvad tõendid vara eest kompensatsiooni maksmise kohta. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga, et linnakomisjoni käsutuses ei olnud otsuste tegemise ajal ühtegi

tõendit kompensatsiooni maksmise kohta ja selliseid tõendeid ei esitatud halduskohtule ka

kohtumenetluse ajal. Halduskohtu sellekohaseid põhjendusi ringkonnakohus ei korda.

17. Kuna vaidlustatud linnakomisjoni otsuste tegemise ajaks ei olnud E K A B surmast möö-

dunud 30 aastat, puudus komisjonil juurdepääs Saksamaa Liitvabariigi arhiivis olevatele E K

A B vara võimaliku kompenseerimisega seotud materjalidele. Asja lahendamiseks oluliste

asjaolude tuvastamiseks rahuldas ringkonnakohus vastustaja taotluse ja tellis Saksamaa Liit-

vabariigi arhiivist E K A B kompensatsioonitoimiku nr ZLA 1/14120724. Ka kõnealune toi-

mik ei sisalda dokumente, millest saaks järeldada, et Saksa riik on maksnud E K A B le kuu-

lunud Eestis asuva vara eest E K A B le endale või kellelegi teisele hüvitist.

3-10-3046

11(12)

18. Toimik nr ZLA 1/4120724 sisaldab 01.06.1965 otsust ühise kahju kindlaksmääramise

kohta vastavalt kahju kindlaksmääramise seadusele mitme vahetult kannatanu osalemisel.

Vahetult kannatanuteks on otsuse kohaselt E B, E B ja E B. Selle otsuse näol ei ole tegemist

mitte hüvitise määramise, vaid kahju kindlakstegemise otsusega. Eeltoodu nähtub ilmekalt

otsuse p-s 7 sisalduvast märkusest: “Käesolevas otsuses kindlaksmääratud summad on arves-

tatud väärtuse kriteeriumide järgi, mis on sätestatud kahju kindlaksmääramise seaduses. Need

ei kujuta endast veel väljamakstavat hüvitist, vaid moodustavad kahjusumma väljaarvutamisel

LAG (sõjakahjude hüvitamise seaduse) §-de 243 ja 245 ja põhisumma väljaarvutamisel LAG

§ 246 kohaselt ainult lähtepunkti põhihüvitise aluseks võetavatele väärtustele.“ Lisaks kahju

suuruse kindlaksmääramisele pidi Saksamaa Liitvabariigi pädev ameti-asutus tegema otsuse

ka hüvitise määramise kohta ning pidama dokumenteeritud arvestust hüvitise väljamaksmise

kohta. Tõendid hüvitise määramise ja maksmise kohta kõnealuses toimikus puuduvad.

19. Vastustaja osutab 01.06.1965 otsuses sisalduvatele märgetele selle kohta, et E B le on

varem hüvitist makstud. Kõnealuses otsuses ja selle lisades on tõepoolest märked selle kohta,

et E B le on varem hüvitist makstud. Neist märgetest ei saa aga teha järeldust, et E B oleks

saanud hüvitist E K A B le kuulunud vara eest. Kuna linnakomisjoni otsuses nr 13004 märgi-

tud vara oli õigusvastase võõrandamise ajal E K A B ainuomandis ja kohus ei tühista linna-

komisjoni otsuseid nr 13005, nr 13006 ja nr 13007 osas, millega jäeti kaebaja õiguseellase

vara tagastamise taotlus rahuldamata E A H B le, E V R B le ja D A M B le kuulunud vara

osas, siis ei ole E B le hüvitise maksmine temale kuulunud vara eest praeguse vaidluse lahen-

damisel oluline.

20. ORAS § 17 lg 5 alusel avalduse rahuldamata jätmiseks peab kogutud tõenditest olema

võimalik järeldada, et kompensatsiooni on makstud. Üksnes teave, et kahjuhüvitise taotlust

menetleti ja selle kohta koostati ka toimik, mis on arhiivis säilinud, ei anna veel alust tuvasta-

da, et hüvitamine leidis reaalselt aset. Väidet, et Saksamaal säilitati neid juhtumeid puuduta-

vaid toimikuid, mille puhul kahjuhüvitis maksti välja, ei ole vastustaja põhistanud. Pelgalt

oletusele, kuidas võisid sündmused areneda pärast kahju kindlakstegemist, ei saa ORAS § 17

lg 5 kohaldamist rajada. Samale seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus 05.12.2011 otsu-

ses nr 3-10-2971. Seisukohale, et kompensatsiooni maksmist ei saa järeldada üksnes kahju

kindlakstegemise otsusest, asus ka Tallinna Halduskohus 07.04.2014 otsuses nr 3-13-70232,

mida vastustaja ei apelleerinud.

21. Neil põhjustel jäävad mõlema poole apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

23. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 47,91 eurot ja esindaja kulu 1800 eurot. Menetlus-

kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus ei rahulda kaebaja apellatsioonkaebust ega

muuda halduskohtu otsust osas, milles kaebus jäi rahuldamata, mistõttu jääb apellatsioonkae-

buse esitamisel tasutud riigilõiv kaebaja enda kanda. Samas ei rahulda ringkonnakohus ka

vastustaja apellatsioonkaebust ning teeb seega otsuse osaliselt (osas, milles kaebus esimese

astme kohtus rahuldati) kaebaja kasuks. Halduskohus hindas otsusest nähtuvalt kaebuse ra-

huldatud osa proportsiooniks ca 60%. Ringkonnakohus nõustub selle proportsiooniga ning

leiab, et samas proportsioonis on kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu

seotud ka vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega. Ringkonnakohus mõistab kaebaja

esindaja kuludest 60%, s.o 1080 eurot kaebaja kasuks vastustajalt välja. Muus osas jäävad

kaebaja esindaja kulud kaebaja enda kanda.

3-10-3046

12(12)

24. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja menetluskuluks riigilõiv

63,88 eurot, mille tasumine on tõendatud. Kuna ringkonnakohus ei rahulda vastustaja apellat-

sioonkaebust, jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv vastustaja enda kanda.

Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja menetluskuluks ka Tallinna Ring-

konnakohtu 26.11.2014 määruse täitmiseks ettemaksuna tasutud dokumentaalsete tõendite

saamise kulu 300 eurot. Ettemaksu tasumine on tõendatud. Selle ettemaksu arvelt on Tallinna

Ringkonnakohtu 15.04.2015 määruse alusel tasutud Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivi

20.03.2015 arve summas 167,39 eurot toimiku nr ZLA 1/14120724 koopia valmistamise ja

edastamise eest. Seega on vastustajal jätkuvalt ettemaks summas 132,61 eurot.

Asja läbivaatamise kuluna on menetluskuluks ka dokumentaalsete tõendite tõlkimise kulu,

mille ettetasumist ringkonnakohus vastustajalt ei nõudnud. Toimikus nr ZLA 1/14120724

sisalduva 01.06.1965 otsuse ja nelja kirja tõlkimise eest esitas AD REM Tõlkebüroo OÜ Tal-

linna Ringkonnakohtule 14.05.2015 arve nr 15292253 summas 477,67 eurot, mille kohus on

tasunud. Nimetatud kulu tuleb samuti jagada.

Dokumentaalsete tõendite saamise ja tõlkimise kulu kokku on 167,39+477,67=645,06 eurot

ning see tuleb jätta vastustaja kanda, sest tõendid puudutavad kohtuotsuse osa, milles haldus-

kohus rahuldas kaebuse ja mida ringkonnakohus ei muuda. Nimetatud summa tuleb vastusta-

jalt vastavalt HKMS § 109 lg-le 3 mõista välja Eesti Vabariigi kasuks. 645,06 eurost on vas-

tustaja tasunud ettemaksuna 300 eurot, mistõttu tuleb vastustajal täiendavalt tasuda riigitulu-

desse 345,06 eurot. Kohtu deposiidis olev ettemaks 132,61 eurot tuleb kanda riigituludesse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

Virgo Saarmets

Ruth Plaks