4-15-2394/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-2394 (2316,15,002489) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik, Raivo Seppo Väärteoasi

B.R-i (B.R) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 17.03.2015 otsusele väärteoasjas nr 2316,15,002489

Kaebaja B.R isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX; töökoht: XXX Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskond; esindaja Liisa Miil.

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus o t s u s t a s:

1. Jätta kohtuvälise menetleja 17.03.2015 sisuliselt muutmata ja B.R-i kaebus rahuldamata, kuid määrata, et KarS § 66 lg 2 alusel võib B.R talle kohtuvälise menetleja otsuse alusel mõistetud rahatrahvi 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 eurot, tasuda 12 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on mitte vähem, kui 20,00 eurot.

2. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on ära näidatud kohtuvälise menetleja 17.03.2015 otsuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab kaevata.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Asjaolud:

17.02.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1437621 kohaselt füüsiline isik B.R,

05.02.2015 kella 14.00 Tallinnas, XXX, hoidis oma valduses püstol Grand-Power kaliiber 9mm laskemoona 251 tk, püstol Astra-A-60 kaliiber 7,65mm 311 tk ja püstol TT-33 kaliiber 7,62mm. Antud relvade laskemoona on lubatud hoida kuni 100 püstoli padrunit. B.R rikkus Relvaseaduse (RelvaS) § 46 lg 5 p 1 ja pani toime RelvaS § 89

1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

17.03.2015 otsuses leidis kohtuväline menetleja, et B.R-i väärtegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud RelvaS § 891 lg 1 järgi. Menetleja hinnangul B.R-i karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puudusid ning B.R-ile määrati karistuseks rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 eurot.

Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil: Kohtule esitatud kaebuses taotleb B.R kohtuvälise menetleja 17.03.2015 otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Alternatiivselt taotleb kaebaja otsuse alusel määratud rahatrahvi vähendamist.

B.R-i hinnangul ei ole väärteoprotokollis täpsustatud, kui mitu pardunit ühe relva kohta väidetavalt võib omada. B.R-i sõnul ta selgitas, et on laskesportlane, millest tulenevalt on lubatud omada erinevat laskemoona kogust. Ta esitas oma väited ja vastuväited ka politsei esindajale K. Lekkile, kuid kaevatavast otsusest neid ei nähtu. B.R rõhutab, et ta on laskespordiklubi XXX liige ja omab XXX laskesportlase staatust. Ta tegi eksamid 2013 aastal ning on sellest ajast klubi liige. Ta on tasunud kõik liikmemaksud ning osales 14.03.2014 laskespordivõistlustel.

Väärteoprotokoll on üldsõnaline ning ei selgita võimalike puuduste kõrvaldamise asjaolusid. Karistuse vähendamise osas märgib kaebaja, et tema ülalpidamisel on 2-aastane laps, lapse ema ei tööta. Tema igakuine töötasu ei ole suur ning seetõttu on määratud rahatrahv ülemäärane.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et isiku süü väärteo toimepanemises on tõendatud ja karistus määratud õigetel alustel. Menetleja hinnangul on asjas tõendatud, et B.R-i näol ei ole tegemist laskesportlasega ning seetõttu puudus tal õigus omada rohkem laskemoona. Isikule on karistus määratud alla sanktsiooni keskmist määra ning selle vähendamiseks alus puudub. Menetleja hinnangul tuleb kaebus jätta rahuldamata ning taotles 17.03.2015 otsuse muutmata jätmist.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et B.R-i valduses oli püstol Grand Power P 1 (kal

9 mm) laskemoona 251 tk, püstol Astra A 60 (kal 7,65 mm) 311 tk ja püstol TT-33 (kal 7,62 mm). Kaebaja ei vaidlusta, et nimetatud esemed olid tal kodus ning need võeti 05.02.2015 tema kodust,

XXX korterist ära. Tunnistaja XXXandis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et nad said kolleegiga ülesande võtta ühelt isikult hoiule relvad seoses viimase suhtes alustatud kriminaalmenetlusega. Tunnistaja sõnul läksid nad XXXaadressile, kaebaja võttis nad vastu, juhatas kabinetis asuva šeifi juurde. Relvad olid laua peal, kaebaja oli kõigest teadlik ja rahulik. Laskemoona lugesid nad koha peal üle. Nad ei tuvastanud koha peal, kas seda oli liiga palju või mitte, kuid juttu sellest oli. Kaebaja rõhutas, et on laskesportlane. Relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti nr 45-15 kohaselt on B.R 05.02.2015 üle andnud püstoli Grand Power P 1 (kal 9 mm), laskemoona 251 tk, püstoli Astra A 60 (kal 7,65 mm) 311 tk ja püstoli TT-33 (kal 7,62 mm). Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et B.R-ile on väljastatud C-kategooria relvaluba - kohtuväline menetleja esitas kohtule B.R-i relvaload, millest tehti koopiad.

Käesolevas väärteoasjas on vaidlus selles, kas kaebajal oli laskesportlasena õigus omada rohkem laskemoona ning selles, kas kaebaja pidi esitama taotluse talle väljastatud relvaloa kategooria muutmiseks. Kohtuvälise menetleja väitel ei ole B.R-i näol tegemist laskesportlasega – asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et isik ei ole täitnud vastavaid nõudeid ning teda ei ole vastavasse registrisse kantud; samuti oli kaebajal kohustus esitada taotlus relvaloa kategooria muutmiseks - menetleja hinnangul tekkinuks kaebajal alles siis õigus omada rohkem laskemoona.

Kaebaja selgitas kohtus, et ta sooritas laskesportlase eksami ja sai laskesportlase staatuse 2013 aastal, järgmisel aastal maksis ta juba klubiliikme maksu. Kaebaja esitas oma väidete tõendamiseks maksekorralduste koopiad (24.12.2013 maksekorraldus nr 827 summas 120,00 eurot, saaja XXX, selgitus klubiliikme aastamaks 2014, 12.01.2015 maksekorraldus nr 947 summas 130,00 eurot, saaja XXX, selgitus XXX aastamaks) ning väljavõtte registripäringust (isik isikukoodiga XXX omab XXX laskesportlase staatust). Kaebaja sõnul ei osalenud ta 2014 aastal võistlustel, sest tal oli väike laps, ta andis sellest klubile teada ning talle öeldi, et sellega ei ole probleemi. Laskesportlase staatust temalt ära ei võetud. 2014 oktoobris tuli ringkiri (vt 12.10.2014 XXXe-kiri) selle kohta, et registris on probleeme – suure hulga laskesportlaste staatust ei olnud sealt näha. Tema klubi juht saatis registripidajale e-kirja (vt 13.11.2014 D. Udrase e-kiri), milles paluti teda nimekirja lisada. 2015 aasta alguses tasus ta taas klubi liikmemaksu, ta osales 2015 aasta alguses ka võistlustel – kui ta ei eksi, siis need olid märtsis. Kaebaja ütluste kohaselt oli ta veendunud, et omab laskesportlase staatust ning tal on õigus sellest tulenevalt hoida rohkem laskemoona.

Väärteoasja kohtulikul arutamisel üle kuulatud tunnistaja XXXandis ütlusi selle kohta, et laskesportlase staatuse omandamiseks on vajalik vastava koolituse läbimine. Staatuse aktiivsena hoidmiseks on vajalik koguda vähemalt 5 võistluspunkti. Laskesportlase staatuse omandamisel tuleb mõistliku aja jooksul deklareerida RelvaS § 42 lg 1 p 3 alusel muudatused, mis puudutavad relvaloa kategooriat, alles siis võib isik hoida rohkem laskemoona. Tunnistaja sõnul kontrollis ta kaebaja väiteid selles, et viimase näol on tegemist laskesportlasega, kuid ta sai eitava vastuse. XXX juhatuse esimehe XXX16.03.2015 vastuse kohaselt osales B.R 2013-2014 ainult ühel võistlusel.

Miinimumosalusnõue rakendus kaebaja suhtes alles 2014 aasta seisuga. B.R-i laskesportlase staatus peatati 2015 aasta alguses. Tunnistaja XXXütlustega ning XXXvastuskirjaga on seega tõendatud asjaolu, et laskesportlase staatuse säilitamiseks oli vajalik teatud nõuete (so võistluspunktide kogumine) täitmine. Kohus märgib, et XXXvastuskirjas esitatud väide selle kohta, et kaebaja osales 2014 aastal ainult ühel võistlusel, riimub ka kaebaja enda ütlustega selle kohta, et

2014 aastal ei saanud ta väikese lapse tõttu võistlustel osaleda. Kohtu hinnangul on seega õige kohtuvälise menetleja väide selles, et B.R ei omanud laskesportlase staatust.

Kaebaja kaitsja väitel on väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus ebapiisav. Väärteoprotokollis olev teokirjeldus on järgmine: , 05.02.2015 kella 14.00 Tallinnas, XXX, hoidis „füüsiline isik B.R

oma valduses püstol Grand-Power kaliiber 9mm laskemoona 251 tk, püstol Astra-A-60 kaliiber 7,65mm 311 tk ja püstol TT-33 kaliiber 7,62mm. Antud relvade laskemoona on lubatud hoida kuni

100 püstoli padrunit“. Kohus möönab, et väärteoasjas on keskseks vaidluseks laskesportlase staatuse olemasolu ning seega võinuks väärteoprotokoll sisaldada viidet nimetatud asjaolu puudumise kohta. Valitseva arvamuse kohaselt peab väärteoprotokolli teokirjeldus sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid. Samas ei ole kohtu arvates väärteoprotokolli lakoonilisus seganud kaebajat realiseerimast oma kaitseõigust nii kohtueelseskui kohtulikus menetluses. Seega ei saa antud hetkel rääkida sellest, et kaebaja ei saanud täpselt aru, mida talle ette heidetakse; asjaolu, et isikul oli lubatust rohkem laskemoona, on protokolli teokirjeldusest üheselt arusaadav.

RelvaS § 46 lg 5 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida laskemoona kuni 100 püstolivõi relvolvripadrunit. B.R-i juurest leiti laskemoona koguses, mis ületas lubatu. Kehtivat laskesportlase staatust isikul 2015 aastal seoses 2014 aastal miinimumnõuete mittetäitmisega ei olnud. Seega on B.R-i tegevus õigesti kvalifitseeritud RelvaS § 89

1 lg 1 järgi, mille kohaselt on

relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu relva käitlemise nõuete rikkumine väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus. B.R-i väitel oli ta veendunud, et tema näol on tegemist laskesportlase staatust omava isikuga, kohtu hinnangul oleks kaebaja piisava hoolsuse korral pidanud aru saama, et tema staatus on seoses miinimumnõuete mittetäitmise tõttu tühistatud. Kohus märgib, et kaebaja oli oma sõnul läbinud laskesportlase koolituse ning seega pidanuks kaebaja teadma, et staatuse säilitamiseks tuleb täita kehtestatud miinimumnõuded.

Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

RelvaS § 891

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. B.R-ile määrati kohtuvälise menetleja 17.03.2015 otsuse alusel karistuseks rahatrahv 60 trahviühikut.

Esmalt märgib kohus, et kohtuväline menetleja on karistamisel lähtunud kergemast sanktsioonialternatiivist, so isikule määrati karistuseks rahatrahv, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja on õigesti tuvastanud, et B.R-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. B.R-i elukohast ära võetud laskemoona hulk ületab tunduvalt lubatu piiri (tegemist ei ole lubatust kahes või kümnekonnas enamas ühikus) ning kohtu arvates puudub seega võimalus isikule alla sanktsiooni keskmise määra mõistetud rahatrahvi vähendamiseks. Kohtu hinnangul on relvad ja laskemoon suurema ohu allikas ning RelvaS nõuete täpne täitmine on äärmiselt oluline. Kohus märgib, et kuigi puudub alus mõistetud rahatrahvi vähendamiseks, on kaebajal alaealise lapse olemasolul siiski põhjendatud rahatrahvi tasumise ajatamine KarS § 66 lg 2 sätteid järgides maksimaalseks võimalikuks perioodiks; kohus ei kahtle kaebaja väidetes selle kohta, et tema sissetulek XXXei ole ülemäära suur.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/