2-11-34116/87 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-34116

Tsiviilasi

CC hagi AS Sanwood vastu tervisekahjustusega tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 331,10 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Sanwood apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (I astme menetluses kostja): AS Sanwood

(registrikood: 10240128); esindaja vandeadvokaat Rando

Maisvee;

Vastustaja (I astme menetluses hageja): CC (isikukood:

XXXXX); esindaja Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

12. jaanuari 2015 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus AS-i

Sanwood kanda.

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. CC (hageja) esitas 20. juulil 2011 hagiavalduse AS Sanwood (kostja) vastu kutsehaigusest

tuleneva kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil 21. juuli

1997 kuni oktoober 2009. Hagejal on 10. septembri 2009 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse arstide poolt diagnoositud kutsehaigus, mis tõi kaasa

hageja töövõimekaotuse 60 % ulatuses.

Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni uurimistoimikust (I kd tl 25–30) nähtuvalt töötas hageja

kostja juures pingitöölisena erinevatel seadmetel. Hageja on teinud tervist kahjustavat tööd

järgmiselt: lamellide tõstmine ja ladustamine, pidev sundasendis olemine ja lamellide

läbilõikamiseks kogu kehaga saeplaadi lükkamine; 1 000 kg kaaluvate materjalipakkide

käsikahveltõstukiga teisaldamine. Puudus ventilatsioon, mis tekitas halva mikrokliima (pidev

tuuletõmbus). Hagejale ei õpetatud kuidas oleks võimalik vältida või vähemalt leevendada

vibratsiooni, ühetaoliste liigutuste ja raskuste teisaldamisega kaasnevaid negatiivseid mõjutusi

tervisele. Kostja ei ole korraldanud juhendamisi, milles oleks selgitatud ergonoomilisi ja tervisele

ohutuid töövõtteid erinevate saagidega töötamisel ning käsikahveltõstukiga raskuste teisaldamisel.

Tööandja tekitas hagejale kahju vähemalt hooletusega. Tööandja pidi olema teadlik, et

tööohutusnõuete mittejärgimine tekitab töötajale taolisi tervisekahjustusi. Tööandja õigusvastase

käitumise ja kutsehaigusega tekitatud kahju vahel põhjuslikku seost tuleb eeldada, kui

õigusvastane käitumine seisneb selliste töötervishoiunormide rikkumises, mille eesmärk oli

hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguri kõrvaldamine või leevendamine. Riskianalüüsi

puudumine tingis olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ja selle

põhjal vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Töökeskkonnas mõõtmiste tegemata jätmine tingis

olukorra, kus kostja ega hageja ei teadnud, kui suurt negatiivset mõju üks või teine ohutegur hageja

tervisele avaldab. Selle tulemusel puudus info vajadusest võtta kasutusele meetmeid hageja

töökeskkonna ohutumaks muutmiseks. Hagejale pole teostatud tervisekontrolle, kus oleks

kontrollitud töötingimuste mõju hageja tervisele osas, mis seondub hageja kutsehaigusega, s.o käe,

õlavöötme ja selja piirkond. Samuti ei teinud kostja tervisekontrollimisi seaduses ettenähtud

regulaarsusega.

Kostja kahtlustus, et osaliselt vastutab hagejale tekitatud kahju eest Eesti Vabariik, on asjakohatu

ja põhjendamata. Asjas on esitatud töötervishoiuarsti ekspertarvamus selle kohta, millised

tööandjad võisid hagejale diagnoositud kutsehaiguse põhjustada, milles on toodud välja ja

tuvastatud, et kutsehaigus on kujunenud välja kostja juures. Töötingimused Valga Tarbijate

Kooperatiivis erinesid kostja tingimustest kardinaalselt, hageja töötas seal juhatajana.

3

Hageja kahju seisneb sissetuleku vähenemises võrreldes kutsehaigusele eelnevat perioodi

kutsehaiguse diagnoosimisele järgneva ajaga. Kui hagejal kutsehaigust diagnoositud ei olnud, siis

oli tal võimalik teenida sissetulekut keskmiselt 6 938,11 EEK-i. Pärast kutsehaiguse diagnoosimist

kostja lõpetas hagejaga töölepingu põhjusel, et viimase tervislik seisund ei võimalda töösuhte

jätkumist. Uut sissetuleku teenimise võimalust pole hageja oma püsiva töövõime kaotuse tõttu

leidnud. Keskmisest indekseeritud töötasust on arvestatud 60 %, mis väljendab kahju kogusuurust.

Keskmisest töötasust on arvestatud maha need sissetulekud, mida hageja saab seoses

kutsehaigusega.

Hageja palus mõista välja ühekordse hüvitisena saamata jäänud tulu 7 552,76 eurot ja alates

01. detsembrist 2014 igakuise hüvitisena 147,90 eurot, mida tuleb indekseerida tegevusalal

„Mööblitootmine“ brutopalga juurdekasvuindeksiga, mis avaldatakse Statistikaameti poolt.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväite kohaselt ta ei ole rikkunud töötervishoiunõudeid.

Kostja on andnud hagejale isikukaitsevahendeid, v.a vibratsioonikindaid; hagejat on juhendanud;

hagejale räägiti ohututest töövõtetest; hageja ei ole pidanud teisaldama 1000 kg raskusi

materjalipakke; lamellid, mida hageja tõstis, kaalusid 400 g, mõned 2 kg; hageja ei pidanud tõstma

10–32 kg kaseplaate 80 cm kõrgusele saekelgule; hageja ei ole laadinud 16 kg raskuseid

toolipakke. Hageja tervist mõjutanud ohutegurid esinesid ka hageja varasema tööandja juures.

Arvestades asjaolu, et hageja töötas varasema tööandja juures 14 aastat, tuleb kohaldada

osavastutust. Kostja vastu suunatud nõue kuulub vähendamisele 40,6 protsendini. Kuna kostja ei

ole hagejale tervisekahjustuse tekitamises süüdi, tuleb hagi jätta rahuldamata.

Hageja nõuded on aegunud. Püsiv töövõimetus hagejal tuvastati enne kutsehaiguse diagnoosimist.

Püsiva töövõimetuse tuvastamist aastal 2002 tõendavad Sotsiaalkindlustusameti 18. juuli 2002

õiendid, millest nähtub, et hageja sai alates 05. juunist 2002 töövõimetuspensioni. Ka kohtu

määratud eksperdi Tiia Piho 28. aprilli 2014 arvamuse kohaselt määrati 07. juunil 2002 hageja

töövõime kaotuse ulatuseks 60%. Hagejal tekkis kahju hüvitamise nõue ja see muutus

sissenõutavaks hiljemalt 07. juunil 2002. Arvestades VÕSRS § 9 lg 2 ja TsÜS § 153 lg 1, hakkas

hageja nõue aeguma ka tulevikus sissenõutavaks muutuva kahju osas, sealhulgas hagi aluseks

oleva perioodi osas, ning hagi aegus 1. juulil 2005.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2015 otsusega CCi hagi AS Sanwood vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks täielikult ning mõistis AS-lt Sanwood CCi

kasuks välja tervisekahjustuse hüvitise 30. novembri 2014 seisuga 7 552,76 eurot ja alates 01.

detsembrist 2014 igakuiselt 147,90 eurot. Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele igal aastal

mööblitootmise brutopalga juurdekasvuindeksiga. Hüvitis kuulub ümberarvestamisele vastavalt

CCile seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni ja/või kutsehaigusest tingitud püsiva

töövõimekaotuse protsendi muudatusele. Maakohus jättis menetluskulud AS Sanwood kanda.

3.1. Maakohus jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Tervisekahjustusest

tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine ei alga mitte kutsehaiguse diagnoosimisest,

vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamisest. Hagejal diagnoositi

kutsehaigus 10. septembril 2009 (I kd tl 9), 6. novembril 2009 määrati kutsehaigusest tingitud

töövõimekaotus 60 % ulatuses (I kd tl 11). Seega pidi hageja temale varalise kahju tekkimisest

saama teada ajal, kui temale määrati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus. Järelikult algas

käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuete aegumine 6. novembril 2009. Hagiavalduse esitamise ajaks

(20. juuli 2011) ei olnud möödunud 3-aastane aegumistähtaeg.

4

3.2. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja töötas AS-is Sanwood 1997–2010, töötervishoiuarsti

teatise (I kd tl 9) kohaselt kujunes hageja kutsehaigus välja 1997–2009, kuuluvad kohaldamisele

nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätted, kui ka VÕS sätted.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused sätestati enne 1. juulit 2002

tsiviilkoodeksis. Samuti on kohaldatav Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172

kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse

või

muu

tervisekahjustusega

tekitatud

kahju

hüvitamise

ajutine

kord“.

Alates 1. juulist 2002 võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044

lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele

teole, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Deliktilise vastutuse eeldused

on TsK ja VÕS võrdluses samad. Kuivõrd hageja on valinud kahju hüvitamiseks lepinguvälise

kahju alused, ei ole vaja eelduste esinemise kontrollimisel eristada olulisel määral perioode enne

VÕS ja pärast.

3.3. Maakohus leidis, et kutsehaigus hagejal on tekkinud AS-is Sanwood töötamise ajal, mitte

varasemal perioodil.

Ekspertarvamuses (II kd tl 83–105) on ekspert T. Piho asunud seisukohale, et kuna hageja

töötamise ajal XXX kaupluses ei ole dokumenteeritud pöördumisi arsti poole ega fakte

töövõimetuse või ravil viibimise kohta 10. septembril 2009 kutsehaigustena diagnoositud haiguste

tõttu, siis ei saa varasemat ajaperioodi (1981–1996) aluseks võtta kutsehaiguse tekke suhtes.

Ekspert T. Piho on kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks märkinud 1997–2009, mil hageja

töötas kostja juures. Kuigi kutsehaiguse diagnoosimise teatisest ei nähtu hageja töötamine teiste

tööandjate juures, ei ole see viinud ebaõige eksperdi järelduseni kutsehaiguse väljakujunemise

perioodi osas. Maakohus leidis, et kohtul puuduvad alused kahelda märgitud kutsehaiguse

väljakujunemise perioodis.

3.4. Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole esitanud kohtule andmeid hageja töökoha

kohtvibratsiooni osas, tuleb eeldada, et vibratsioon hageja töökohal oli olemas ja see oli nõuetele

mittevastav.

Tööandja vastutab töövahendite tehnilise korrasoleku eest. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja

peamine töövahend (järkamissaag) ei olnud valmistatud tehases, vaid oli isevalmistatud, suurendas

see tööandja riski, et eraisiku poolt valmistatud seade ei vasta vajalikele normidele, nt tal on

suurem vibratsioon kui lubatud. AS Medicover poolt 2000 koostatud riskianalüüsist (I kd tl 153–

173) selgub, et kohtvibratsioonitase on oluliselt kõrgem (enam kui 1,5 kordselt) kui normaalne.

Riskianalüüsist ei nähtu, et vibratsioonitaseme mõõtmist oleks teostatud hageja töökohal.

Arvestades kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes toodud hageja tööoperatsioonide kirjeldusi ning

järkamissae kasutusjuhendit on hageja kostja juures töötamise aja jooksul kokku puutunud kõigi

temal kutsehaigust põhjustanud ohuteguritega, ning on alus eeldada, et hageja kutsehaigestumine

on toimunud kostja juures töötamise ajal. Maakohtu hinnangul kinnitab eksperdi arvamus

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse järeldust kutsehaiguse

põhjuste osas. Ekspert on arvamuse p 7 alapunktis 3.1 (II kd tl 102) leidnud, et hageja püsiva

töövõime kaotuse põhjuseks on olnud tööga seotud tervisekahjustused. Kutsehaigust põhjustanud

töökeskkonna-teguriteks on:

füüsiline üle(koormus) lülisamba-kaela-õlavöötme-õlavarte-

küünarvarte-labakäte-selja-nimme-ristluu, põlvede, labajalgade piirkondadele; sundasendid-

liigutused, intensiivne töötempo, stereotüüpsed liigutused; üld- ja lokaalne vibratsioon

(ülenormatiivne või normi ülemisel piiril) kätele, jalgadele, teistele kehapiirkondadele (II kd tl 93).

Asjas ei ole tõendatud, et diagnoositud ülekoormushaiguse tekkepõhjused pärineksid väljastpoolt

töökeskkonda.

5

Maakohus pidas tõendatuks, et hagejal on töötervishoiuarsti poolt diagnoositud kutsehaigusena

haigused, mis on nimetatud sotsiaalministri 09. mai 2005 määrusega nr 66 kehtestatud

kutsehaiguste loetelu § 4 p-des 12, 13, 22: kõõluseümbrise haigused füüsilise ülekoormuse

tagajärjel; lihaste ja kõõluste kinnistuskohtade haigus füüsilise ülekoormuse tagajärjel; muud

haigused, mida põhjustavad töökeskkonna füüsikalised või füsioloogilised ohutegurid.

Maakohtule ei ole esitatud andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus diagnoositud valesti.

Kohtumenetluses antud eksperdiarvamus (II kd tl 83–105) kinnitab hagejal kutsehaigusena

diagnoositud ülekoormushaigust.

3.5. Maakohus leidis, et hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse

(kutsehaiguse) tõttu ning talle on tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses

alates 6. novembrist 2009.

Maakohus tuvastas, et hagejal on 10. septembril 2009 diagnoositud kutsehaigusena

ülekoormushaigus, ning et hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu 60% töövõimest. Soovitus

edasise töökorralduse osas: vastunäidustatud on raske füüsiline töö, sundasendid, koormus

õlavöötmele, kätele. Seoses töösoovitusega ja tervise halvenemisega kutsehaigusega samal

perioodil oli hageja sunnitud tervise tõttu töölt kõrvale jääma, mis päädis tervislikel põhjustel

töölepingu lõpetamisega ja püsivalt sissetuleku kaotamisega. Alates 6. novembrist 2009 ei ole

hageja enam saanud tööle asuda. Kuna hageja on kaotanud 60% kutsealasest töövõimest, siis on

eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut.

3.6. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja

tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja

eiras tööohutuse nõudeid. Eelkõige tuleb tuvastada, kas kostja kahjustas hageja tervist kahjulike

töötingimustega ning põhjustas sellega hagejale kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus

vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid

ohutusnõudeid kostja rikkus.

Töökaitset reguleeris peamiselt 9. juunil 1992 vastuvõetud Eesti Vabariigi töökaitseseadus (TKS),

kuigi samas kehtisid ka TööK vastavad sätted, sest TööK §-d 147–162 tunnistati kehtetuks alles

16. juunil 1999 vastuvõetud TTOS-ga. Tööandja kohustus tagada töö korraldamisel ohutud ja

tervislikud töötingimused tuleneb TKS § 5 lg 2 p-st 1, TTOS § 9 lg-test 1 ja 3, TLS § 49 p-st 4 ja

TTOS § 12 lg-st 1. Maakohus leidis, et kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993

määruse nr 321 „Raskuste teisaldamise korra“ III peatüki p 3 ning korra lisa p 3.

Korra III peatüki p 3 kohaselt pidi kostjal olema mehhaniseeritud üle 20 kg kaaluvate raskuste

teisaldamine. Tunnistajad (TT, KK, SS, MM) on avaldanud (II kd tl 208, 209), et polnud abitöölisi,

kelle tööülesanneteks oleks olnud materjali pakkide teisaldamine. Kuna kostja on kinnitanud, et

raskuste teisaldamine ei olnud mehhaniseeritud, siis on tõenäoline, et hagejal tuli teisaldada oma

töö iseloomust tulenevalt materjalide pakke. Samuti on kostja omaks võtnud asjaolu, et kuni 2008.

aastani oli tsehhi põrand ebatasane, mis raskendas taoliste raskuste teisaldamist märkimisväärselt.

Eeltooduga on tõendatud, et hageja pidi teisaldama üle 20 kg kaaluvaid raskusi. Kostja oleks

saanud vähendada raskuste teisaldamist töökohas, kui raskuste teisaldamine oleks

mehhaniseeritud.

3.7. Maakohus leidis, et kostja on rikkunud korra III peatüki p 2 ja 4 ning TKS § 5 lg 2 p 1 ja

TTOS § 9 lg 3, kuna kohustas hagejat teostama tööülesandeid, mis eeldasid raskemate raskuste

tõstmist.

Korra III peatüki p 2 kohaselt kui raskuste käsitsi teisaldamist ei ole võimalik vältida, peab

tööandja korraldama töö nii, et võimalikult vältida töötaja kummardamist üle 30 korra, sirutamist

(venitamist), keha pööramist, ebamugavaid asendeid ning raskuste teisaldamist kaugemale kui

20 m või kõrgemale kui 1,5 m. Kui neid tingimusi ei ole võimalik täita, tuleb töö korraldada nii,

6

et ei teisaldataks raskusi, mille mass ületab lubatava piirnormi 50 %. Korra lisa 1 kohaselt oli

naiste lubatud piirnorm raskuste pideval käsitsi kandmisel tasasel pinnal 10 kg ja vahelduvalt teise

tööga 15 kg. Raskuste teisaldamise korra III peatüki p 2 kohaselt korra lisas esitatud piirnorme

ületatavate raskuste käsitsi teisaldamine on keelatud.

Asjas on tuvastatud ning tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hagejal tuli iga päev kanda ja

teisaldada nii valmistoodangut kui ka materjali, mille kaal ületas 15 kg. Samuti on tõendatud

tunnistajate ütlustega, et töötades saega tuli hagejal igapäevaselt ja pidevalt teostada oluliselt enam

kummardamisi, et võtta maast materjal ja tõsta see saekelgule. Korra III peatüki p 4 teise lõigu

järgi oli kostja kohustuseks tagada hageja töö selliselt, et ta ei peaks 50% korra lisas märgitud

raskustest raskemaid raskusi teisaldama. Seega ei võinud kostja lubada hagejal raskemate kui

5 kg–7,5 kg kaaluvate raskuste teisaldamist.

Kostja oli kohustatud tagama kontrolli töökaitsenõuete järgimise üle raskuste käsitsi teisaldamisel

(korra III peatüki p 4 viimane lõik). Kostja ei ole kunagi teinud hagejale ettekirjutust selle kohta,

et hageja tõstab normidest raskemaid raskuseid või täidab raskuste teisaldamist eeldavaid

tööülesandeid ergonoomiliselt ebaõigesti ja tervistkahjustavalt.

Kuna hageja kutsehaigust põhjustanud tööohuteguriks on olnud muuhulgas ka füüsilise tööga

kaasnev koormus, on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses kostja rikkumisega.

3.8. Hageja on kostjale ette heitnud enne tööle asumist ja pärast seda perioodiliste

tervisekontrollide tegemata jätmist (TööK § 162 lg 1).

Maakohus leidis, et hageja töötingimused ja -ülesanded vastasid Eesti Vabariigi Valitsuse 22. juuli

1992 määrusega nr 214 kinnitatud „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline

kontrollimine“ p 4 kõikidele alternatiividele, millest tulenevalt pidi kostja teostama normidele

vastavat tervisekontrolli.

Asjas on tuvastatud, et hageja on läbinud 3 tervisekontrolli aastatel 2000, 2003, 2008. Esimene

tervisekontroll tehti hagejale alles 2000. aastal, kuigi tööle asus ta 1997. aastal. Seega on kostja

rikkunud Eesti Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992 määrusega nr 214 kinnitatud „Tööde loetelu, kus

nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline kontrollimine“ p-i 4, mis kohustas kostjat enne tööle

asumist viima läbi nõuetekohase tervisekontrolli. Samuti ei täitnud kostja NSVL

Tervishoiuministeeriumi 29. septembri 1989 käskkirjast nr 555 tulenenud nõudeid (kehtisid kuni

31. maini 2000), mille kohaselt pidi tööandja tagama hagejale, kuna tema töö oli seotud lokaalse

lihaspingega, eriti randme ja õlavarrelihaste pingega, perioodilise arstliku kontrolli vähemalt

1 kord 2 aasta jooksul. Kostja on rikkunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973

määruse nr 34 „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim“ (muutus kehtetuks TTOS

jõustumisega 1999. aastal) p-i 25, mille kohaselt oli kostja kohustatud hagejale korraldama

perioodilisi meditsiinilisi läbivaatusi vähemalt üks kord igal aastal. Selliseid perioodilisi

tervisekontrolle hagejale korraldatud ei ole ja hageja on kostja poolt suunatud tervisekontrolli

12 töötamise aasta jooksul üksnes kolmel korral. Seoses asjaoluga, et hageja puutus töötades

kokku vibratsiooniga ja pideva raskuste teisaldamisega, oli kostja alates 2003 kohustatud

Sotsiaalministri määruse nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“ ja TTOS § 13 lg 1 p-i 7 alusel

teostama hagejale tervisekontrolle iga-aastaselt. Nimetatud kohustust on kostja rikkunud,

teostades hagejale tervisekontrolle 2000., 2003. ja 2008. aastal.

3.9. Hageja on kostjale ette heitnud kutsehaiguste ennetamiseks ennetusmeetmete kasutusele

võtmata jätmist.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973 määruse nr 34 „Vibratsiooniohtlike kutsealade

töötajate töörežiim“ p-i 11 kohaselt tuli kostjal vibratsiooniohtlike kutsealade töötajatele

sanitaarnorme ületavate teiste kahjulike tegurite (müra, temperatuur, toksilised ained, kiirgus jms)

puhul määrata töö- ja puhkerežiim kindlaks töötingimuste tegurite kogu kompleksi

7

inimorganismile toimiva kahjustava mõju astet peegeldavate töövõimemuutuste uurimise kaudu.

Kostja nimetatud uurimist teinud ei ole. Uurimise tegemata jätmine on põhjustanud olukorra, kus

hageja ega kostja ei teadnud, milline on vibratsiooni kahjulik mõju saega töötamisel. Kostja on

rikkunud töörežiimi p-i 12, mille kohaselt pidi kostja töötama hageja töökohas välja töörežiimi,

võttes arvesse inimorganismile vibratsiooni mõjul kõige ohtlikumalt kahjustavate süsteemide,

nagu kesknärvisüsteemi, südame-veresoonkonna, närvide ja lihaskonna ning vestibulaaraparaadi

füsioloogiliste funktsioonide muutumist. Samuti ei ole kostja välja töötanud ennetusmeetmeid,

mille rakendamise korral oleks olnud võimalik vibratsiooni tõttu hagejale diagnoositud

kutsehaigust ennetada.

3.10. Hageja on kostjale ette heitnud masinate nõuetekohase ekspluateerimise ja

vibratsioonitaseme mõõtmiste tegemata jätmist Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973

määruse nr 34 „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim“ p-i 18 kohaselt.

Maakohus leidis, et hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud hageja töökeskkonnas vibratsiooni

olemasolu ja taset kontrollima, on õige, kuid kuna vibratsiooni puudutavad küsimused olid

reguleeritud uutes õigusaktides, puudus otsene vajadus lähtuda ENSV Ministrite Nõukogu

22. jaanuari 1973 määrusest nr 34.

Maakohus leidis, et kostja on rikkunud TKS § 7 lg-t 4 ja alates 29. juulist 1999 ka TTOS § 3

lg-t 3, sest pole tõendatud, et töökeskkonna vibratsiooni oleks kontrollitud. Seega ei saa maakohtu

arvates antud juhul rääkida sellest, et kostja oleks täitnud TTOS § 6 lg-st 2 tulenevat kohustust

füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kuna hageja kutsehaigust

põhjustanud tööohuteguriks on olnud muuhulgas ka vibratsioon, on hagejal tervisekahjustuse teke

põhjuslikus seoses kostja rikkumisega.

3.11. Hageja on kostjale ette heitnud, et töökeskkonnas kus töötajal tuli kokku puutuda

vibratsiooniga, oli õhu liikumiskiirus üle 0,3 m/s.

Asjas on tuvastatud, et nõuetekohane ventilatsioonisüsteem ehitati välja alles 2008. aastal, seega

rikkus kostja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973 määruse nr 34 „Vibratsiooniohtlike

kutsealade töötajate töörežiim“ p 18, 5 ja 6 ning TTOS § 6 lg-d 2, 4, 6. Kuna hageja kutsehaigus

seisneb peamiselt luu- ja liigestehaiguses, siis on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses

kostja rikkumisega.

3.12. Hageja on kostjale ette heitnud töökeskkonna sisekontrolli ja riskianalüüsi nõuetekohast

läbiviimata jätmist seoses raskuste teisaldamisega, vibratsiooniga ja sisekliimaga.

Maakohus leidis, et kostja jättis tuvastamata töökeskkonna seisundi ning töötaja tervisele riskid

hindamata seaduses ettenähtud viisil, ja rikkus sellega TTOS § 13 lg 1 p-i 3 ja 5. 27. veebruari

2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 1

p-i 1 kohaselt oleks pidanud kostja viima läbi riskianalüüsi. milles oleks arvestatud viidatud

määruses loetletud ohutegureid. Kostja esitatud riskianalüüs sellist riskide hindamist ei sisalda.

Samuti ei ole riskianalüüsis andmeid selle kohta, et oleks teostatud vibratsiooni mõõtmisi hageja

töökoha osas. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja koostatud riskianalüüs vähemalt

pingitöölise töökoha osas ei ole vastavuses TTOS § 13 lg 1 p-ga 3, mille mõtteks on hinnata riske

tegelikkusele vastavatena. Kostja on hageja töös ettetulevaid riske alahinnanud, kuna laskis

hagejal teha ülejõukäivat tööd pikka aega. Maakohus leidis, et puudused riskianalüüsi koostamisel

on üheks põhjuseks hagejal kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse tekkimisel.

3.13. Hageja on kostjale ette heitnud, et kostja ei juhendanud hagejat tööohutuse ja töötervishoiu

alaselt.

Maakohus leidis, et kostja on rikkunud TKS § 5 lg 2 p-i 2 ja § 17 lg-t 5, Vabariigi Valitsuse

19. oktoobri 1993 määruse nr 321 „Raskuste teisaldamise korra kohta V peatüki p-i 1,

8

sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase

väljaõppe ja täiendamise kord“ § 8 lg-t 1 ja sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrusega nr 26

kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg-t 4.

Kostja töösisekorraeeskirjad on kinnitatud ja kooskõlastatud aastal 2007 (I kd tl 57–63), seega ei

ole nendega kaetud hageja töötamise aeg 1997–2007. Kostja esitatud tõenditest hageja

juhendamiste kohta nähtub, et see on toimunud 1997. aastal, kui hageja asus tööle järkamissaele.

Rohkem tõendeid hageja edasiste juhendamiste kohta ei ole esitatud. Tunnistajate ütlustega (II kd

tl 203–208) on tuvastatud, et kostja ei ole hagejat juhendanud ergonoomiliste töövõtete (raskuste

teisaldamine, õiged töövõtted) osas, selgitanud millised on hageja töös esinevad ohutegurid, ega

teinud täiendavaid juhendamisi töötamise aja kestel. Valgamaa Inspektsiooni 10. septembri 2002

ettekirjutuse nr 8-12-42/17983-0087 (I kd tl 131–132) p-st 1 nähtub, et töötajate tööohutusalaste

juhendamiste

registreerimisel

ei

ole

märgitud

juhendamise

liiki

(esmajuhendamine,

täiendjuhendamine).

3.14. Hageja on kostjale ette heitnud vibratsiooni vähendavate isikukaitsevahendite

(vibratsioonikindad) andmata jätmist.

Maakohtu hinnangul ei ole tavalised töökindad (mida on kirjeldanud nii hageja kui tunnistajad)

vaadeldavad isikukaitsevahendina vibratsiooni kahjuliku mõju eest Isikukaitsevahendite korra § 3

lg-st 1 tulenevalt. Kostjale on etteheidetav vibratsiooniohu vähendamiseks vastavate

kaitsekinnaste kasutusele mittevõtmine. Olukorras, kus kostja hageja töökeskkonnas valitseva

vibratsiooni taset üldse kindlaks ei teinud, ei saanud eeldada, et tavaliste töökinnaste kasutamine

oleks vibratsioonist tuleneva kahjuliku mõju ära hoidnud või seda küllaldaselt vähendanud.

3.15. Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt tuleb antud juhul asuda seisukohale, et

kostja tegevuse ja hagejale kutsehaigusega tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna

kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötamise ajal (conditio sine qua non). Kostja süüd

välistavad asjaolud puuduvad.

Tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 130

lg 1 järgi hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt

töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju. Sellest johtuvalt on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju

perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida

ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Riigikohus on 6. novembri 2014 lahendi

nr 3-2-1-106-14 p-s 11 asunud seisukohale, et sellist hüvitist saab indekseerida indeksiga, mis

kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutust. Selliseks indeksiks võib

kolleegiumi arvates olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal

tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks.

Maakohus nõustus hageja esitatud indeksiga, milleks on kahju kannatanud isikuga samal

tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, s.o mööblitootmise

juurdekasvuindeks, samuti hageja esitatud arvutuskäiguga tema sissetuleku suuruse kohta, mis on

aluseks kutsehaigusest tingitud kahju hüvitise väljamõistmiseks. Arvutuskäik (I kd tl 18–21) on

kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide

töötajatele

tööülesannete

täitmisel

saadud

vigastuse

või

muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korraga“. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista ühekordne hüvitis 7 552,76 eurot (bruto), alates 1. detsembrist 2014 igakuine hüvitis

147,90 eurot kuus ning määrata igakuine hüvitis sõltuvaks töövõimekaotuse protsendi või

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest ja indekseerida saamata jäänud tulu nõue tegevusalal

„mööblitootmine“ brutopalga juurdekasvuindeksiga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel

www.stat.ee.

9

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Sanwood esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 12. jaanuari 2015 otsus täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata. Apellant palub kõik menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) leidis maakohus ekslikult, et vastustaja hagiavalduse täiendusi ei saa käsitleda hagi muutmisena

ning jättis apellandi taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Hageja esialgne hagi oli

hagi aluste puudumise tõttu perspektiivitu (hagiavalduses puudusid hagi alustena väited

sissetuleku vähenemise kui kahju ja väidetavate rikkumiste ning rikkumiste ja kahju seoste kohta),

tulnuks see TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata. Hilisem hagi areng tõi kaasa aga

vastuolu TsMS § 376 lg-ga 1, kuna vastustaja muutis samaaegselt nii hagi eset kui alust, mis on

sõltumata kohtu või kostja nõusolekust õiguslikult välistatud;

2) kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS §-i 153 ja VÕSRS § 9 lg-t 1, leides, et vastustaja nõuded

ei ole aegunud. Vastustaja sidus oma kahju õigusvastasuse apellandi väidetavate

töötervishoiunõuete rikkumisega juba alates 18. juulist 1997 (vastustaja 15. novembri 2013

menetlusdokument, 26. novembri 2013 istungi protokolli lk 4), mitte kutsehaiguse

diagnoosimisega 10. septembril 2009. Seega on asjakohatu lähtuda aegumise arvestamisel ajast,

mil vastustajale määrati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus. Hageja oli teadlik oma töövõime

vähenemist juba hiljemalt 07. juunil 2002. Samuti oli ta selleks ajaks teadlik temale sellest varalise

kahju tekkimisest. Kõik vastustaja nõude alused esinesid enne 1. juulil 2002 VÕS jõustumist.

Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab aeguma kogu tulevikus

tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda

samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (Riigikohtu lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-177-12). Seega tuleb VÕSRS § 9 lg 2 ja kehtiva TsÜS § 153 lg 1 koosmõjus vastustaja

nõuete 3-aastast aegumistähtaega, sh ka tulevikus sissenõutavaks muutuva kahju ning hagi aluseks

oleva perioodi osas, arvestada alates 1. juulist 2002. Seetõttu aegusid vastustaja nõuded 1. juulil

2005;

3) on vastustaja nõuded aegunud, isegi kui vastustaja nõuete aegumist peaks arvestama alates

6. novembrist 2009, mil vastustajale määrati kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemine.

Vastustaja on käesolevas asjas hagi eset ja alust korduvalt lubamatult muutnud. Esmakordselt

esitas vastustaja väited kõigi nõutud hagi aluste, sh põhjusliku seose kohta apellandi väidetava

õigusvastase käitumise ja vastustaja kahju vahel, alles 15. novembri 2013 menetlusdokumendis.

Sisuliselt oli nimetatud menetlusdokumendi näol tegu uue hagiga. Seetõttu oleks õige lugeda, et

vastustaja on oma nõuete kohta esitanud hagi alles 15. novembril 2013. Selleks ajaks oli 3-aastane

aegumistähtaeg lõppenud aga ka juhul, kui arvestada aegumistähtaja kulgema hakkamist alates

6. novembrist 2009;

4) hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, tuvastades, et vastustajal tekkis kutsehaigus üksnes

apellandi juures töötamise perioodil. Kui vastustaja hagi apellandi vastu kuulub rahuldamisele,

tuleb apellandi nõuet 53,85% võrra vähendada. Seda põhjusel, et vastustaja kutsehaiguse

väljakujunemise perioodiks on ka XXX Tarbijate Kooperatiivis XXX kaupluses töötamise aeg.

Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni uurimistoimiku nr 8.2-35/153 (I kd tl 25–30) kohaselt

esines kutsehaiguse ohutegureid ka vastustaja töökohas XXX Tarbijate Kooperatiivi XXX

kaupluses. Kuivõrd XXX Tarbijate Kooperatiiv (hiljem XXX Tarbijate Ühistu) on lõpetatud

õigusjärglaseta (I kd tl 95–105), oleks TsK § 473 lg 1 alusel apellandiga kaasvastustav Eesti

Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu;

5) on apellandil tekkinud kahtlus, et vastustajal diagnoositud kutsehaigus võib olla tingitud lisaks

tööga seotud ohuteguritele ka ravivõtetest ja/või vastustaja enda tegevusest/tegevusetusest;

10

6) hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, leides, et apellandi ettevõtte tööprotsess on olnud

vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning et apellant on eiranud tööohutuse nõudeid.

Asjaolu, et riskianalüüsis (I kd tl 153–173) ei ole viidatud järkamissaele, ei tähenda, et järkamissae

osas ei oleks vibratsiooni mõõtmist toimunud, vaid et järkamissael vastavat ohutegurit ei

tuvastatud. Riskianalüüsi lehekülgedelt 5 ja 6 on ilmne, et järkamissae puhul on mõõtmisi

teostatud. Järkamissae töökaitsejuhendi kohaselt, millega tutvumist on vastustaja oma allkirjaga

tõendanud, pidi vastustaja seisma järkamissaest eemal ehk kontakt järkamissaega oli keelatud

(I kd tl 113–114). Apellant ei rikkunud vastustaja tööohutuse ja töötervishoiualase juhendamise

kohustust. Vastustaja allkirjastatud kinnituse (I kd tl 115) kohaselt tutvustati talle

töösisekorraeeskirju juba tööle asumisel 21. juulil 1997. TKS § 17 lg 5 kohaselt tuleb töötajale

täiendõpet korraldada üksnes vajadusel – käesoleval juhul ei ole vastustaja ega kohus taolist

vajadust tuvastanud;

7) on maakohtu etteheide apellandile vibratsiooniohu vähendamiseks vastavate kaitsekinnaste

kasutusele mittevõtmise kohta asjakohatu ja ebaõige. Mitte üheski maakohtu poolt viidatud ega

muus õigusaktis ei ole konkreetselt sätestatud tööandja kohustust tagada vibratsiooni vähendava

kaitsevahendina vibratsioonikindaid. Vibratsiooni summutamiseks oli vastustajal jalge all kas

puidust rest või kummimatt;

8) ei saa tervisekontrollide vähesuse ja kutsehaiguse väljakujunemise ning sellest tingitud

vastustaja sissetuleku vähenemise vahel olla põhjuslikku seost, kuna vastustaja oli apellandi juures

töötamise ajal palju haige, operatsioonidel, ja seetõttu arstide järelevalve all;

9) leidis maakohus ebaõigesti, et käesolevas asjas puuduvad apellandi süüd välistavad asjaolud.

Tunnistaja Meelis Kõivu ütlustega on tõendatud, et tööandja üritas töökeskkonda parandada (II kd

tl 209). Samuti ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks apellant andnud

vastustajale korraldusi teostada tööülesandeid töötervishoiunorme rikkuval viisil. Seega on alusetu

leida, justkui apellant soovinuks töötervishoiunõudeid eirata või, ta oleks rikkunud neid

hooletusest. Isegi kui apellant oleks töötervishoiunõudeid vastustaja suhtes rikkunud, oleks hea

usu põhimõtte vastane lugeda apellant selle eest vastutavaks, kuivõrd vastustaja enda poja ning

abikaasa, kes on vastavalt tehase direktor ja masinate tehnilise seisukorra eest vastutav mehhaanik,

ülesandeks on olnud tagada apellandi poolt töötervishoiunõuete järgimine. Kui vastustaja

perekondlik seotus tööandjaga ei anna alust apellandi süü välistamiseks, toob see alternatiivselt

kaasa VÕS § 139 kohaldamise ning selle alusel apellandilt väljamõistetava kahjuhüvitise

vähendamise nullini;

10) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 130 lg-t 1 ja § 136 lg-t 4, mõistes apellandilt

vastustaja kasuks välja 30. novembri 2014 seisuga ühekordse hüvitise 7 552,76 eurot ning alates

1. detsembrist 2014 igakuise hüvitise 147,90 eurot. VÕS § 136 lg 4 näeb indekseerimise õiguse

ette üksnes etteulatuvute perioodiliste maksete puhul, aga mitte juba sissenõutavaks muutunud

hüvitise osas. Seega saab apellandilt ühekordse kahjuhüvitisena välja mõista üksnes tegeliku ja

tõendatud kahju, mis põhineb vastustaja tegelikul, s.o indekseerimata, keskmisel töötasul enne

apellandiga töösuhte lõpetamist. Sellisel juhul oleks ühekordse hüvitise suuruseks 6 813,05 eurot.

Ülaltoodud põhjusel peaks ka alates 1. detsembrist 2014 igakuiselt väljamõistetav hüvitis olema

mitte indekseeritud töötasul põhinev 147,90 eurot, vaid 95,76 eurot (keskmine kuutasu

443,43 eurot x 60% miinus töövõimetuspension 170,30 eurot);

11) tulnuks hagi rahuldamise korral menetluskulud TsMS § 162 lg 4 järgi jätta poolte endi kanda,

kuna vastustaja on hagi korduva muutmisega menetlust venitanud ja kasvatanud selle mahtu ning

põhjustanud apellandile põhjendamatuid menetluskulusid.

T. Piho ekspertarvamuse ümberlükkamiseks ning selleks, et teha kindlaks ning tõendada vastustaja

tervisekahjustuse tekkimise põhjuseid, sh seda, milline on vastustaja kutsehaiguse

väljakujunemise periood, milline seos on vastustaja kutsehaiguse kujunemisel vastustaja tööga

11

XXX Tarbijate Kooperatiivi XXX kaupluses, kas vastustajal diagnoositud kutsehaigus on tingitud

üksnes

tööga

seotud

ohuteguritest

või

ka

ravivõtetest

ja/või

vastustaja

enda

tegevuse/tegevusetusega, mis annaks aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel, esitas

apellant koos apellatsioonkaebusega ortopeed dr. Kaidu Meiterni seisukoha ning taotles kohtult

omapoolse arstliku ekspertiisi tellimiseks tõendite kogumist. Apellant taotles TsMS 38 lg 1 p 3

alusel menetluse kinniseks kuulutamist.

Tartu Ringkonnakohus jättis 16. märtsi 2015 määrusega AS-i Sanwood taotluse tõendi

vastuvõtmiseks rahuldamata ning tagastas AS-ile Sanwood dr Kaidu Meiterni 3. veebruari 2015

kirja. Ringkonnakohus jättis 16. märtsi 2015 määrusega AS-i Sanwood taotlused tõendite

kogumiseks ning menetluse kinniseks kuulutamiseks rahuldamata.

5. AS Sanwood esitas vastuväide ringkonnakohtu 16. märtsi 2015 määruse peale, millega

ringkonnakohus jättis apellandi taotlused tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite kogumiseks ning

menetluse kinniseks kuulutamiseks rahuldamata. Vastuväite kohaselt jättis apellatsioonikohus

alusetult apellandi taotlused rahuldamata, leides, et apellant on neid esitanud hilinenult ning et

pole alust taotletud tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks ja uurimiseks TsMS § 652 lõigetest 3 ja

4 tulenevalt. Asjaolusid, mille tõendamist apellant esitatud taotluste abil apellatsioonimenetluses

soovib, on apellant maakohtus esitanud, mistõttu ei ole nimetatud asjaolud uued TsMS § 633 lg 5

tähenduses. Sellele vaatamata ei ole maakohus arutanud pooltega võimalust alternatiivse ja/või

täiendava ekspertiisi tegemiseks eesmärgiga kõrvaldada kahtlused ja puudused dr. T. Piho

ekspertiisis ning kontrollida apellandi ning tunnistaja väiteid vastustajal diagnoositud

terviseprobleemide

võimaliku

muu

tekkepõhjuse

osas.

Maakohus

on

rikkunud

selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata võimaluse esitada täiendavaid tõendeid TsMS

§ 230 lg 2 teise lause tähenduses.

6. CC vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda.

Vastusväidete kohaselt:

1) ei ole vastustaja hagi muutnud. 20. juuli 2011 hagiavalduse põhiliste asjaoludena on toodud

välja, et seoses diagnoositud kutsehaigusega kaotas vastustaja püsiva töövõime kaotuse määra

ulatuses oma keskmise sissetuleku, kuna tervislikel põhjustel ei olnud võimalik töötamise

jätkamine apellandi juures. Lisaks on hagis esitatud apellandi õigusvastase käitumise ja süü

asjaolusid. Eelmenetluses on vastustaja algselt esitatud faktilisi asjaolusid täiendanud lähtuvalt

apellandi vastuväidetest. Vastustaja on täiendanud hagi faktilisi ja õiguslike väidetega TsMS § 376

lg 4 p 1 tähenduses. 15. oktoobri 2014 kohtuistungil jättis maakohus rahuldamata apellandi

taotluse jätta hagiavaldus läbi vaatamata ja menetlus lõpetada. Apellant ei esitanud vastuväidet

kohtu tegevusele kohtuistungil ega pärast istungit järgmises menetlusdokumendis;

2) ei ole vastustaja nõue aegunud. Maakohus on õigesti leidnud, et vastustaja nõude

aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne, kui talle diagnoositi kutsehaigus. Kannatanu ei

saa kahju nõuda enne, kui tegelikkuses on kahju tekkinud. Kahju tekkimiseni viis apellandi poolt

järjepidev tööohutusnormide rikkumine, mistõttu kujunes välja kutsehaigus. Kahju tekkimise

põhjuslik seos sai alguse kutsehaiguse diagnoosimisega, mis tõi kaasa sissetuleku vähenemise,

mille hüvitamist vastustaja apellandilt nõuab. Aegumise kohaldatavuse hindamise seisukohalt on

määrav üksnes eelnev põhjusliku seose ahel, eelkõige ajahetk, kui vastustaja kaotas oma püsiva

sissetuleku seoses diagnoositud kutsehaigusega. Töövõimetuslehe nr 0368783 väljastamisest

21. jaanuaril 2002 ei lõppenud vastustaja ja apellandi vaheline töölepinguline suhe. Pärast

nimetatud ajutise töövõimetuse perioodi naasis vastustaja apellandi juurde tööle tagasi ning tema

igakuine töötasu ei vähenenud. Seega hagis nõutavat kahju (st püsiv sissetuleku kaotamine ja

sellega kaasnenud saamata jäänud tulu) 21. jaanuaril 2002 ei tekkinud;

12

3) on vastustaja kutsehaigus kujunenud välja kostja juures töötamise tagajärjel. XXX Tarbijate

Kooperatiivi vastutusele võtmise eeldused on täitmata. Kuna vastustaja on puutunud kokku

ühetaoliste ja sundasendis liigutustega koosmõjus teiste ohuteguritega üksnes apellandi juures

töötades, siis saab kutsehaiguse eest vastutada üksnes apellant. Kaks töötervishoiuarsti on

erinevate ekspertiisidega (I kd tl 9, II kd tl 83–105, II kd tl 198–200) tuvastanud, et vastustaja

kutsehaigus võis kujuneda välja üksnes apellandi juures töötamise tagajärjel. Apellant ei ole

viidatud ekspertide järeldusi ühegi tõendiga veenvalt ümber lükanud;

4) on apellant rikkunud tööohutusnorme. Kuna järkamissae osas riskianalüüsis mõõtmistulemusi

esitatud ei ole, siis eelduslikult ei ole viimasel vibratsioonitaset mõõdetud. Apellant ei ole esitanud

tõendeid, mille kohaselt oleks tuvastatud vibratsioonitase järkamissael. Isegi juhul, kui apellant

teostas ohutegurite mõõtmisi, siis ei tehtud seda nõutava järjepidevusega. Apellandi poolt

korraldatud juhendamised ei olnud piisavad ja kooskõlas tööohutusnormidega, et kaitsta töötaja

tervist töökeskkonnas esinevate ohutegurite eest. Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide,

et töökeskkonnas, kus töötajal tuleb olulisel määral puutuda kokku vibratsiooniga, ei ole tööandja

kohustus

tagada

vibratsiooni

vähendava

kaitsevahendina

vibratsioonikindad.

Apellatsioonkaebuses ei ole apellant vaielnud vastu sellele, et ta on rikkunud tervisekontrollide

läbiviimise kohustust. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et tervisekontrollide läbiviimise

kohustuse rikkumine ei saa olla põhjuslikus seoses vastustaja kutsehaiguse diagnoosimisega ning

sellega kaasnenud kahjuga. Apellant ei ole viinud vastustajale kordagi läbi sellist tervisekontrolli,

kus kontrolliti töötaja luu- ja lihaskonna seisundit. Kuna kutsehaigusega seonduvalt ei ole võimalik

vastustajal jätkata apellandi juures töötamist, siis apellandi ebapiisavad ja -regulaarsed

tervisekontrollid on vastustajale tekkinud kahju vajalikuks põhjuseks;

5) on apellant süüdi töötervishoiunormide rikkumises ja sellega vastustajale kaasnenud kahju

tekkimises. Vastustaja on pöördunud töökeskkonnas esinevate probleemidega meistri poole.

Apellant ei toonud välja ega tõendanud objektiivseid põhjuseid, mille alusel ei saanud apellant

tööandjana täita õigusaktides sätestatud töötervishoiunorme. Asjaolu, et apellandi kasuks töötasid

koos vastustajaga ka viimase sugulased, ei välista hea usu põhimõttest tulenevalt apellandi süüd

ja vastutust. Vastustaja on olulisel määral ja mahus rikkunud tööohutusnorme, mis on

kvalifitseeritav vähemalt hooletusena VÕS § 104 lg 3 või ettevaatamatusena TsK 227 tähenduses;

6) on maakohus kohaldanud õigesti VÕS § 130 lg 1 ja VÕS § 136 lg 4, indekseerides perioodilise

hüvitise tegevusalal „Mööblitootmine“ brutopalga juurdekasvuindeksiga. Apellandi käsitus, et

kahjuhüvitist saab indekseerida üksnes alates edasiulatuvalt kohtulahendi tegemisest, ei ole

kooskõlas VÕS § 127 lõike 1 ja VÕS § 136 lõike 4 mõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

12. jaanuari 2015 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

8. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid,

kohaldanud materiaalõigus-

ja

protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud

otsuse tühistamise aluseks.

8.1. Ebaõige on apellandi väide, et hageja on menetluse kestel muutnud nii hagi alust kui eset.

Nähtuvalt asja materjalidest on hageja menetluse kestel täiendanud ja parandanud tema poolt

esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ilma, et oleks muudetud hagi aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid ning sellist hagi täiendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 1 alusel hagi muutmiseks.

13

Hageja ei muutnud oma nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, nõudes hagi esemena

kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamist. Samuti ei ole käsitletav hagi muutmisena TsMS

§ 376 lg 4 p 2 järgi põhinõude suurendamine, vähendamine, laiendamine või kitsendamine.

Lähtudes eeltoodust nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga (II kd tl 197), et hageja poolt

maakohtule 31.08.2011 (I kd tl 66-71), 01.12.2011 (I kd tl 116-127) ja 15.11.2013 (II kd tl 2-27)

esitatud menetlusdokumentides hagiavalduse täiendused ning parandused ei ole käsitletavad hagi

aluse ja eseme muutmisena, st viidatud menetlusdokumentides esitatut saab käsitleda esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete täiendamise ja parandamisena ning tegemist ei ole hagi muutmisega.

Seetõttu on maakohus jätnud õigesti kostja taotluse menetluse lõpetamiseks (II kd tl 184-185)

rahuldamata.

8.2. Apellandi väite kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS §-i 153 ja VÕSRS § 9 lg-t 1,

leides, et hageja nõuded ei ole aegunud. Siinkohal tugineb kostja sellele, et hageja sidus oma kahju

tekkimise õigusvastasuse väidetavate töötervishoiunõuete rikkumisega alates 18. juulist 1997,

mitte kutsehaiguse diagnoosimisega 10. septembril 2009, ning hageja oli teadlik oma töövõime

vähenemist ja kahju tekkimisest juba hiljemalt 07. juunil 2002; seega tuleb kostja seisukoha

kohaselt kohaldada VÕSRS § 9 lg 2 ja kehtiva TsÜS § 153 lg 1 koosmõjus hageja nõuetele

3-aastast aegumistähtaega alates 1. juulist 2002 ja hageja nõuded aegusid 1. juulil 2005.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõue kutsehaigusega põhjustatud

kahju hüvitamiseks ei ole aegunud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-des 33-36. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja järgib maakohtu

otsuse põhjendusi, siis TsMS § 654 lg 6 alusel ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude kutsehaigusega

põhjustatud kahju hüvitamiseks aegumine algas terviskahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimisest teadasaamisest ning varalise kahju tekkimisest sai hageja teada siis, kui talle määrati

06.11.2009 kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 60% ulatuses, s.o tervisekahjustusest tulenev

varaline kahju tekkis hagejal seoses töövõime kaotusega, mis oli tingitud kutsehaigusest, ning mis

tõi kaasa sissetuleku vähenemise.

Ringkonnakohus on käesoleva otsuse p-s 8.1. asunud seisukohale, et hageja ei ole menetluse kestel

muutnud hagi eset ja alust ning apellandi väited hagi aegumise kohta seoses sellega, et hageja

muutis kostja arvates korduvalt hagi alust ja eset, on alusetud.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et hageja sissetulek vähenes tervisekaotuse tõttu hiljemalt

töövõimetuslehe väljastamisest 21.02.2002, kuna hageja sai töövõimetuspensioni alates

05.06.2002 ning tal oli tuvastatud püsiv töövõime kaotus 60% ulatuses 07.06.2002.

Asja materjalidest nähtuvalt jätkas hageja pärast ajutise töövõimetuse perioodi töötamist kostja

juures ning kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hagejal tuvastatud püsiv töövõime kaotus

07.06.2002 tõi kaasa sissetuleku vähenemise (s.o varalise kahju tekkimise). Hageja enda väitel

jätkas ta 2002. aastal pärast ajutise töövõimetuse perioodi lõppemist töötamist ning tema igakuine

töötasu ei vähenenud, s.o tal ei tekkinud varalist kahju.

Seega on põhjendamatu kostja väide, et hagi on aegunud.

8.3. Apellandi seisukoha kohaselt hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, tuvastades, et vastustajal

tekkis kutsehaigus üksnes apellandi juures töötamise perioodil. Ringkonnakohus ei nõustu

apellandi väitega ning leiab nagu maakohus, et asjas olevate tõenditega on tõendatud asjaolu, et

hageja kutsehaigus on välja kujunenud kostja juures töötamise tagajärjel ning kutsehaiguse

väljakujunemise perioodiks ei ole XXX Tarbijate Kooperatiivis XXX kaupluses töötamise aeg.

Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-s 41.1., ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

14

Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid (kutsehaiguse diagnoosimise teatis

– I kd tl 9; Lõuna Inspektsiooni Tööinspektsiooni uurimistoimik nr 8.2-35/153 – I kd tl 25-30;

ekspertarvamus – II kd tl 83-105; 15.10.2014 istungil eksperdi ütlused – II kd tl 198-200) ning

ükski apellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et

uurimistoimikus oleva hageja seletuse kohaselt Sangaste kaupluses töötades tuli tal lohistada

ca 40 kg kaaluvaid kuivainete kotte umbes 5 m kaugusele ja kütta ahjusid (puude vedu), ei anna

alus kahelda ekspert Tiia Piho ekspertarvamuse õigsuses.

Ekspertarvamuses (II kd tl 83–105) on ekspert T. Piho asunud seisukohale, et kuna hageja

töötamise ajal Sangaste kaupluses ei ole dokumenteeritud pöördumisi arsti poole ega fakte

töövõimetuse või ravil viibimise kohta 10. septembril 2009 kutsehaigustena diagnoositud haiguste

tõttu, siis ei saa varasemat ajaperioodi (1981–1996) aluseks võtta kutsehaiguse tekke suhtes.

Ekspert T. Piho on kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks märkinud 1997–2009, mil hageja

töötas kostja juures.

Ekspert on 15.10.2015 istungil antud ütlustes selgitanud, et kutsehaiguse tekkimisele ei ole kaasa

aidanud töö Sangaste kaupluses, kuna hageja ei puutunud seal kokku ühetaoliste ja sundasendis

liigutustega koosmõjus teiste ohuteguritega. Asjas on kaks töötervishoiuarsti erinevate

ekspertiisidega (I kd tl 9, II kd tl 83–105, II kd tl 198–200) tuvastanud, et hageja kutsehaigus võis

kujuneda välja üksnes kostja juures töötamise tagajärjel.

8.4. Apellandi poolt on apellatsioonkaebuses esitatud kahtlus, et hagejal diagnoositud kutsehaigus

võib olla tingitud lisaks tööga seotud ohuteguritele ka ebaõigetest ravivõtetest ja hageja enda

tegevusest. Ringkonnakohus jätab apellandi poolt esitatud asjaolu tähelepanuta, sest puuduvad

TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused, mil ringkonnakohus tuvastab alusel esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid.

8.5. Põhjendamatu on apellandi väide, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, leides, et kostja

ettevõtte tööprotsess on olnud vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning, et kostja on

eiranud tööohutuse nõudeid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et kostja

rikkus tööohustusnorme. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse p-des

43.1.-43.8, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et apellant ei ole vaidlustanud maakohtu poolt p-des 43.1 (käsitleb raskuste

tõstmise ja teisaldamisega seonduvat) ja 43.5 (käsitleb Töörežiimi p 18 p-te 5 ja 6 ning TTOS § 6

lg-te 2, 4, 6 rikkumisega seonduvat) tuvastatut ning seetõttu ei kontrolli selles osas ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

8.5.1. Apellandi väite kohaselt asjaolu, et riskianalüüsis ei ole viidatud järkamissaele, ei tähenda,

et järkamissae osas ei oleks vibratsiooni mõõtmist toimunud, vaid, et järkamissael vastavat

ohutegurit ei tuvastatud.

Nähtuvalt 30.09.2000 koostatud riskianalüüsist (I kd tl 153-173) on vibratsiooni mõõdetud

toolitsehhis paiknenud vaheltlõikajal. Seda, et muudel seadmetel (sh järkamissael) oleks

vibratsiooni mõõdetud, riskianalüüsist ei nähtu. Vibratsiooni kohta on p-s 3.5 märgitud, et

„Vibratsioon on paljude seadmetega töötamisel olulise terviseriski allikaks./…/Vibratsiooni

kahjulikku mõju kätele saab siiski eelkõige kõige efektiivsemalt vähendada kaasaegsete seadmete

ja tehnoloogia kasutamisega.“ Riskianalüüsist nähtub seega, et vibratsioon on oluliseks

terviseriskiks, kuid samas ei selgu, milliste tööprotsessis kasutusel olevate seadmete puhul on

vibratsioon võimalik ja kas vibratsiooniohtlike seadmete puhul vibratsioon jäi mõõtmise hetkel

normi piiridesse. Kuna järkamissae osas riskianalüüsis mõõtmistulemusi esitatud ei ole, siis

eelduslikult ei ole viimasel vibratsioonitaset mõõdetud.

15

Asjaolu, et Valga Inspektsiooni 10.09.2002, 21.05.2003, 09.05.2006 ja 20.11.2006 ettekirjutustes

(I kd tl 131-138) ning Lõuna Inspektsiooni 22.08.2008 ettekirjutuses puudub viide riskianalüüsis

vibratsiooniga arvestamata jätmise kohta, ei tõenda kostja poolt vibratsiooni mõõtmist

järkamissael või seda, et kostja ei pidanudki järkamissael vibratsiooni mõõtma. Viidatud

ettekirjutused ei puudutanud seadmete vibratsiooni kontrolli (v.a vaheltlõikaja vibratsioonitase).

Seega on õige maakohtu seisukoht, et kuna pole tõendatud töökeskkonna vibratsiooni

kontrollimine, on kostja rikkunud TKS § 7 lg-t 4 ja alates 29.07.1999 TTOS § 3 lg-t 3.

8.5.2. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt apellandi poolt korraldatud juhendamised ei

olnud piisavad ja kooskõlas tööohutusnormidega tagamaks töötaja tervise kaitse töökeskkonnas

esinevate ohutegurite eest (vaidlustatud otsuse p 43.7). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega ning apellandi väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Kostja poolt hagejale töösisekorraeeskirjade tutvustamine tööle asumisel 21. juulil 1997 ei tõenda

seda, et kostja oleks andnud hagejale juhiseid töötervishoiu kohta, sh ergonoomiliste töövõtete ja

–asendite, vibratsiooniga seotud ohutegurite jms kohta.

8.5.3. Apellandi väite kohaselt on maakohtu etteheide vibratsiooniohu vähendamiseks vastavate

kaitsekinnaste kasutusele mittevõtmise kohta asjakohatu ja ebaõige. Ringkonnakohus ei nõustu

sellise apellandi seisukohaga. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse p-s 43.8,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

TKS § 5 lg 2 p-st 1 tuleneb üldine kohustus tööandjale tagada töö korraldamisel ohutud ja

tervislikud töötingimused, sama paragrahvi lg 2 p-i 3 kohaselt oli tööandja kohustatud andma

töötajale ettenähtud kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid. Lisaks eeltoodule Vabariigi

Valitsuse 11.01.200 määruse nr 12 lisas 2 on loetletud kindad masinatest ja seadmetest lähtuva

ohu (sh vibratsioon) eest kaitsmiseks.

Kuna vaidlust ei ole selles, et hageja puutus kokku vibratsiooniga, siis kostja tööandjana oli

kohustatud hagejale kui töötajale tagama ohutud töötingimused ning selline kohustus hõlmas ka

vastavate kaitsekinniste andmist. Tunnistaja KK ütlused, mille kohaselt platesaega ei saakski

arvatavasti vibratsioonikinnistega töötada, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja ei pidanud

hagejat kindlustama töötamisel vajalike kaitsevahenditega.

8.5.4. Ebaõige on apellandi seisukoht, et tervisekontrollide läbiviimise kohustuse rikkumine ei ole

põhjuslikus seoses hagejal kutsehaiguse diagnoosimisega ning sellega kaasnenud kahjuga. Kuna

apellant ei ole viinud hagejale kordagi läbi sellist tervisekontrolli, kus oleks kontrollitud töötaja

luu- ja lihaskonna seisundit, siis ei avastatud kutsehaigussümptome võimalikult varalikult ning

seetõttu ebapiisavad ja -regulaarsed tervisekontrollid on hagejale tekkinud kahju vajalikuks

põhjuseks. Asjaolu, et hageja vastustaja oli kostja juures töötamise ajal väidetavalt palju haige

(operatsioonidel) ja seetõttu arstide järelevalve all, ei välistanud kostja kohustust läbi viia korralisi

tervisekontrolle.

8.6. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei

ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul puuduvad kostja süüd välistavad

asjaolud. See, et tunnistaja KK ütluste kohaselt on kostja üritanud töökeskkonda parandada, ei

välista apellant süüd töötervishoiunormide rikkumises ja sellega hagejale kaasnenud kahju

tekkimises. Apellant ei toonud välja ega tõendanud objektiivseid põhjuseid, mille alusel ta ei

saanud tööandjana täita õigusaktides sätestatud töötervishoiunorme. Asjaolu, et apellandi kasuks

töötasid koos hageja ka viimase sugulased, ei välista hea usu põhimõttest tulenevalt apellandi süüd

ja vastutust. Asjas puuduvad alused VÕS § 139 kohaldamiseks.

16

8.7. Apellandi väitel on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 130 lg-t 1 ja § 136 lg-t 4, mõistes

apellandilt vastustaja kasuks välja 30. novembri 2014 seisuga ühekordse hüvitise 7 552,76 eurot

ning alates 1. detsembrist 2014 igakuise hüvitise 147,90 eurot, kuna VÕS § 136 lg 4 näeb

indekseerimise õiguse ette üksnes etteulatuvute perioodiliste maksete puhul, aga mitte juba

sissenõutavaks muutunud hüvitise osas.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 130 lg-t 1 ja VÕS § 136

lg-t

4, indekseerides perioodilise hüvitise tegevusalal „Mööblitootmine“ brutopalga

juurdekasvuindeksiga. Apellandi väide, et kahjuhüvitist saab indekseerida üksnes alates

edasiulatuvalt kohtulahendi tegemisest, ei ole kooskõlas VÕS § 127 lõike 1 ja VÕS § 136 lõike 4

mõttega.

9. Maakohus on õigesti kohaldanud menetluskulude jaotusel TsMS § 162 lg-t 1 ning

ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et hagi rahuldamise korral tulnuks menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 järgi jätta poolte endi kanda, sest hageja on hagi korduva muutmisega menetlust

venitanud.

Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus erandina jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt esiletoodud asjaolud (hageja on korduva hagi

muutmisega

menetlust

venitanud

ja

põhjustanud

kostjale

sellega

põhjendamatuid

menetluskulusid) ei anna alust asuda seisukohale, et kostjalt menetluskulude väljamõistmine

hageja kasuks oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt ei

ole hageja menetluse kestel hagi muutnud (põhjendused otsuse p-s 8.1.). Iseenesest õige on

apellandi väide, et hageja on korduvalt esitanud täiendavaid faktilisi ja õiguslikke väiteid ning

muutnud põhinõude suurust, kuid asja materjalidest nähtub, et tsiviilasja menetluse kestvust ei ole

mõjutanud ainuüksi hageja käitumine, vaid ka kostja ise on menetluses esitanud taotlusi

(paikvaatluse taotlus, ekspertiisi taotlus, täiendava kostja kaasamise taotlus), milledele hageja pidi

vastama ning mis on mõjutanud tsiviilasja mahukust ja kestvust. Menetluskulude vajalikkust ja

põhjendatust hindab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu

kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme

kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

Käesolevas asjas ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ja seetõttu ka

ringkonnakohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Maakohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/