3-09-1504/124 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.06.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1504

Haldusasi

AJ kaebus kohtu poolt ärikeelu kohaldamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AJ

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Alar Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.03.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AJ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17.06.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta AJ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 06.03.2015 otsuse haldusasjas nr 3-09-1504

põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse

resolutsioon jätta muutmata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-09-1504

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohus kohaldas 22.04.2004 määrusega tsiviilasjas nr 2-414/02

pankrotihaldurite taotluse alusel AJ suhtes ärikeeldu kuni AS Tamsalu TERKO (pankrotis)

pankrotimenetluse lõpuni. Pankrotihaldurite taotluse kohaselt oli AJl AS Tamsalu TERKO

juhatuse liikmena 2001. aastal vara võõrandamise tehingute tegemisel oluline osa AS

Tamsalu TERKO maksejõuetuks muutmisel. Taotluses viidati ka 02.04.2001 algatatud

kriminaalmenetlusele ettevõtte maksejõuetuks muutumise asjaolude väljaselgitamiseks.

Kohus toob määruses lisaks pankrotimenetluses selgunud ja pankrotihaldurite ettekandes

esitatud maksejõuetuse kujunemise asjaoludele välja, et majanduslikud raskused on tekkinud

ka AJ juhtimisel tegutseval AS-il Tamsalu VESKID, mis võib AJ-le tuua kaasa täiendavad

kohustused seoses nimetatud äriühingus tegutsemisega. See omakorda võib kahjustada

võlausaldajate huve AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses, kui juhatuse liikmete vastu

kavatsetakse esitada tsiviilhagid. Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrus jõustus

14.02.2005.

2. AJ esitas 20.06.2005 Lääne-Viru Maakohtule taotluse Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004

määrusega tema suhtes kohaldatud ärikeelu tühistamiseks.

Viru Maakohus jättis 23.01.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-02-399 (end nr 2-414/02) AJ

taotluse rahuldamata.

3. AJ esitas 09.11.2007 Viru Maakohtule taotluse Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004

määrusega tema suhtes kohaldatud ärikeelu tühistamiseks.

Viru Maakohus tühistas 09.02.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-02-399 AJ suhtes kohaldatud

ärikeelu seoses selle aluseks olnud asjaolude äralangemisega. Määrus jõustus 02.03.2009.

4. 09.05.2009 esitas AJ Justiitsministeeriumile taotluse, milles palus hüvitada kohtu poolt

alusetu ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju summas 4 666 428,31 krooni (298 239,13

eurot).

Justiitsministeerium jättis 10.06.2009 vastusega nr 16-3/6149 AJ taotluse täielikult

rahuldamata.

5. AJ esitas 10.07.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 10.06.2009

vastuse nr 16-3/6149 tühistamiseks ja põhjendamatu ärikeelu kohaldamisega põhjustatud

kahju hüvitamiseks.

1)

Kaebaja sai juhatuse liikmena töötades töötasu 14 405 krooni kuus. Kaebajal ei olnud

tema suhtes alusetult rakendatud ärikeelu tõttu enam võimalik töötada äriühingu juhatuse

liikmena, mistõttu jäi tal saamata tasu kokku summas 842 693 krooni (58,5 kuud × 14 405

krooni kuus; 53 857,90 eurot). Lisaks on kaebajal palgaseaduse (kehtis kuni 30.06.2009) § 35

alusel õigus saada viivist palga maksmisega viivitamise eest summas 3 823 735,31 krooni, s.o

kokku nõuab kaebaja kahju hüvitamist summas 4 666 428,31 krooni (298 239,13 eurot).

2)

Kaebaja tugineb riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 16 ja alternatiivselt RVastS § 15

lg-le 1. Sõltumata sellest, kumb säte on kahju hüvitamise nõude aluseks, nõuab kaebaja

saamata jäänud tulu (saamata jäänud töötasu) hüvitamist õiglases ulatuses.

3-09-1504

3(11)

3)

AS Tamsalu TERKO pankrotihaldurite avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluses

kuriteo tunnustega tegu ei tuvastatud. Samuti ei rahuldatud pankrotihaldurite tsiviilhagi. Neis

asjades leidis kohus, et kaebaja on AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmena täitnud temale

seadusega pandud kohustusi ega ole süüliselt käitunud ja äriühingule kahju tekitanud.

4)

Kaebaja ei nõustu, et tal oli võimalus sõltumata ärikeelust töötada ükskõik mis muul

elukutsel. Kaebaja soovis töötada edasi ettevõtte juhtorganites. Nii ei saanud kaebaja

tegutseda AS Tamsalu VESKID (pankrotis) juhatuse liikmena. Ärikeelu tõttu oli kaebajal

raske leida sobivat tööd, kaebaja kaotas võimaluse teha karjääri ning muud prestiižika tööga

seotud hüved. Kaebaja oli sunnitud töötama poole koormusega ja sisuliselt miinimumpalga

eest AS-is Keila Veskid nõunikuna alates 01.09.2004 kuni 31.10.2007. Ärikeelu

kohaldamisega rikuti kaebaja põhiõigusi teha karjääri ja teostada end ettevõtte juhtorganites

töötamise ja sealt tulu teenimise läbi.

5)

Kaebaja astus samme kahju vältimiseks ja selle mõju vähendamiseks. Kaebaja taotles

kahel korral ärikeelu tühistamist: 21.06.2005, kui esimest korda lõpetati kriminaalmenetlus

ning 09.11.2007, kui kaebaja suhtes oli lõpetatud AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluse

raames pankrotihaldurite taotlusel alustatud kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise

tõttu. Kaebaja esimese taotluse jättis Viru Maakohus 23.01.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-

02-399 rahuldamata. Kaebaja esitas määrusele erikaebuse, kuid Viru Ringkonnakohus seda ei

rahuldanud ning Riigikohus asja menetlusse ei võtnud.

6. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Asjas puudub vaidlus, et Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrus, millega kohaldati

kaebajale ärikeeldu, on õiguspärane. Õiguspärast kohtumäärust ega pankrotimenetlust ei saa

pidada isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiravaks haldusaktiks või halduse

toiminguks RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Haldusakt ja halduse toiming on haldusmenetluse

mõisted ning tsiviilkohtumenetlus ei ole haldusmenetlus. Seega ei kohaldu RVastS § 16 lg-s 1

sätestatu. Kompensatsiooni nõudmise RVastS § 16 lg 1 alusel välistab asjaolu, et isiku eriline

kohtlemine on ette nähtud seadusega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 91 lg 2 kohaselt võib kohus

juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes PankrS § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud

isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige,

juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Seega on pankrotiseaduses sätestatud ärikeelu

kohaldamise õiguse näol tegemist õigusliku alusega piirata põhiseaduse (PS) §-s 31 sätestatud

ettevõtlusvabadust. Eelmärgitu on isiku erilise kohtlemise seaduslikuks aluseks.

2) Kaebaja käsitab varalise kahjuna temal ajavahemikul 23.04.2004 kuni 10.03.2009

saamata jäänud juhatuse liikme tasu. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kogu

ärikeelu kohaldamise ajal AS-ist Tamsalu VESKID tasu. AS Tamsalu VESKID pankrot

kuulutati välja 22.06.2004, mistõttu poleks kaebajal olnud võimalik seal pärast seda juhatuse

liikme kohustusi täita. Arvestades, et ärikeelu kohaldamine jõustus 14.02.2005, ei saanud

ärikeelu kohaldamine mõjutada kaebaja soovi täita edasi AS Tamsalu VESKID juhatuse

liikme kohustusi.

3) Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks reaalselt saanud võimaluse töötada mistahes

äriühingu juhtorganis, kui tema suhtes AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses ärikeeldu ei

oleks kohaldatud. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta jäi ärikeelu tõttu ilma

võimalusest töötada konkreetse äriühingu juhatuse liikmena. Kaebaja ei ole ühegi tõendiga

tõendanud ega põhistanud, et ärikeelu tõttu tekkis talle kahju.

4) Kaebaja suhtes algatati 08.11.2005 kriminaalmenetlus (vt Riigikohtu 17.08.2011 lahend

asjas 3-1-1-57-11), mis päädis süüdimõistva otsusega ning kaebaja kriminaalkorras

karistamisega maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamise eest.

3-09-1504

4(11)

Kaebaja suhtes nii kriminaalmenetluse läbiviimine kui ka mitme äriühingu pankrotistumine

tema juhatuse liikmeks oleku ajal annab alust arvata, et kaebajal oleks Eesti väiksust

arvestades nii või teisiti tekkinud suuri raskusi juhtivale töökohale saamisel.

5) Üldjuhul ei hüvitata isikule õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahjulikke tagajärgi.

RVastS § 16 võimaldab kompensatsiooni saamist üksnes juhul, kui õiguspärase

haldustegevusega kaasneb isiku põhiõiguste erakordne piiramine. Selleks, et riigil tuleks

isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada, peab isiku põhiõiguste piiramine olema

sedavõrd ulatuslik, et neid ei saa hoolimata õiguspärasest haldustegevusest pidada

mõõdukaks. Tuleb tuvastada, et leidis aset põhiõiguste erakordne piiramine. Praegusel juhul ei

ole tegemist kaebaja põhiõiguste erakordse piiramisega, vaid mõõduka riivega. Ärikeelu tõttu

ei saanud kaebaja töötada juhtorgani liikmena, kuid tal oli võimalik tegutseda muul elukutsel.

Kuna määruses, millega kohaldati kaebaja suhtes ärikeeldu, ei täpsustatud, millise ettevõtluse

või muu majandustegevusega ei või kaebaja tegeleda, ei laienenud keeld nt füüsilisest isikust

ettevõtjana tegutsemisele. Kaebajal puudus takistus leida muud tööd ja saada vahendeid

äraelamiseks ja seeläbi tekkinud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.

7. Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2015 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

2) ning poolte menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 4). Samuti jättis halduskohus

rahuldamata vastustaja taotlused lugeda kaebus täielikult või osaliselt mittetähtaegseks

(resolutsiooni p 1) ning kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks (resolutsiooni p 3).

1)

Kaebaja pidi aru saama, et menetlusse on võetud ainult saamata jäänud tulu hüvitamise

nõue summas 53 857,89 eurot (842 693 krooni) ja viivisenõuet kohus menetlusse ei ole

võtnud. Kohus leiab, et menetluses on kahju hüvitamise nõue RVastS § 16 analoogia ja

õiguse üldpõhimõtete alusel ning alternatiivselt RVastS § 15 lg 1 alusel koos nimetatud sättest

tuleneva piirangu põhiseaduspärasuse kontrolli taotlusega.

2)

Põhimõtteliselt ei saa välistada, et kaebaja tulu võis ärikeelu kohaldamise tõttu

väheneda ning saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võib võtta kaebaja töötasu suuruse enne

ärikeelu rakendamist. Kaebaja peab aga põhjendamatult õigusvastaseks kohtumäärust, millega

tema suhtes kohaldati ärikeeldu. Kaebaja suhtes kohaldatud ärikeeld tühistati Viru Maakohtu

09.02.2009 määrusega. Nimetatud määruses märkis kohus, et kohtul puudub alus ärikeelu

kohaldamisel 22.04.2004 kohtumääruses märgitud ning pankrotihaldurite 26.03.2004

taotluses nimetatud asjaolude õigustühiseks tunnistamiseks. Samuti selgitas maakohus, et

22.04.2004 kohtumääruse kui jõustunud kohtulahendi vaidlustamiseks ärikeelu kohaldamisele

eelnenud uute asjaolude ilmsikstulekul oleks olnud võimalik üksnes teistmismenetluses.

Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrus on jõustunud ja õiguspärane kohtulahend ning

asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldatud ärikeeld Viru Maakohtu 09.02.2009 määrusega tühistati,

seda ei mõjuta. Seega ei saa kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks olla PS § 25, kuna selle

sätte alusel saab isik nõuda vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Samuti ei ole

asjakohane RVastS § 15, mistõttu puudub vajadus selle sätte põhiseaduslikkuse kontrolliks.

3)

Praegusel asjal on võrdlemisi suur sarnasus Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-10-01

kirjeldatud olukorraga. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et ka juhtudel, kus ametikohalt

kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või

kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt

õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas (vaidlusalusel juhul

tsiviilasja menetluses) tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Kuigi praegusel

juhul oli tegemist tsiviilasjaga, on kaebaja kandnud kahju tõe väljaselgitamise huvides.

Ärikeelu rakendamise aluseks olid kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlused ja

tsiviilkohtumenetlus, mis kõik lõppesid kaebajale soodsalt. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-

3-09-1504

5(11)

01 lähtudes saab kaebaja erinormi puudumisel nõuda kahju hüvitamist õiguse üldpõhimõtetele

tuginedes.

4)

Kohus kohaldab analoogia korras RVastS § 16 lg-t 1, mistõttu tuleb välja selgitada, kas

ärikeelu rakendamisega piirati kaebaja õigusi erakordselt. Ärikeeluga rakendatavad piirangud

on toodud PankrS § 91 lg-s 2, millest tulenevalt ei võinud kaebaja pankrotimenetluse lõpuni

olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Täies

mahus kohaldatud ärikeeld riivab intensiivselt töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1),

ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (Riigikohtu lahend

asjas nr 3-2-1-124-09). Piirangutele vaatamata ei välista ärikeeld isikul töötamist töölepingu

alusel näiteks ettevõtte juhina ja vastava tulu saamist. Samuti on isikul võimalik taotleda ja

kohtul anda talle nõusolek osalemiseks näiteks mõne konkreetse juriidilise isiku juhatuses.

Ärikeelu seaduslikku kohaldamist tuleb üldjuhul pidada mõõdukaks meetmeks, mille

rakendamine ei piira isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt. Kui aga ärikeeldu on

kohaldatud väga pikaaegselt ning vastavate aluste esinemisele vaatamata ei ole seda

õigustamatult tühistatud, on tegemist isiku põhiõiguste ja -vabaduste erakordse piiramisega

RVastS § 16 lg 1 mõttes. Ärikeelu kohaldamise kestust (üle nelja aasta) ei saa asjaolusid

arvestades pidada ebamõistlikuks. Kaebaja ärikeelu tühistamise taotlust menetleti üle aasta,

kuid arvestades, et see menetlus sõltus osaliselt teise menetluse (tsiviilasi nr 2-05-16933)

tulemustest, ei ole põhjust ärikeelu tühistamise menetlust pidada ülemäära pikaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. AJ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

1)

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et RVastS § 15 lg 1 ei ole asjassepuutuv. Lääne-Viru

Maakohus, Viru Ringkonnakohus ja Riigikohus eksisid ärikeelu menetluses. Ärikeelu

tühistamine näitab, et 22.04.2004 kohtumäärus, millega ärikeeldu kohaldati, oli õigusvastane.

Seega tuleneb kahju hüvitamise õiguslik alus otse PS §-st 25 ning samuti on põhjendatud

kohaldada ka RVastS § 15, tuvastades selle sätte põhiseadusevastasuse osas, milles see

välistab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise muudel juhtudel kui kohtuniku poolt

kohtumenetluse käigus kuriteo toimepanemine.

2)

RVastS § 16 rakendamisel on kohus asunud ekslikule seisukohale. Halduskohus ei

märkinud üheski määruses, et praegusel juhul saab RVastS §-i 16 kohaldada analoogia korras.

Kaebaja sai kohtust aru selliselt, et RVastS § 16 on otsekohalduv. RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri

kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhul, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju on

tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu

kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Ka pankrotihaldurid

leidsid asjas nr 2-09-11433, et ärikeeld on määratud kohtu poolt ja seega saab kaebaja esitada

nõude Eesti Vabariigi vastu. Kaebajal on õigus kahju hüvitamist nõuda nii RVastS §-de 15 ja

16 alusel kui ka õiguse üldpõhimõtetele tuginedes.

3)

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et ärikeeluga seotud piirangud ei hakanud tema suhtes

kehtima enne 22.04.2004 määruse jõustumist ja kui kanne äriregistrisse tehti enne seda, siis ei

olnud kaebajal kohustust seda täita ja tal oli võimalik nõuda registrikande parandamist.

Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas oleks kaebaja saanud nõuda registrikande parandamist,

kui Lääne-Viru Maakohtu korraldus registripidajale oli vastustaja ja kohtu hinnangul

õiguspärane ning arvestades, et ärikeelu rikkumine oli kriminaalkorras karistatav.

4)

Kohus on jätnud ärikeelu kestuse põhjendatuse hindamisel arvesse võtmata asjaolu, et

kaebaja ei olnud süüdi tegudes, mis olid ärikeelu kohaldamise aluseks. 22.04.2004 määruse

3-09-1504

6(11)

alusel kanti ärikeeld registrisse juba 23.04.2004 ja kaebaja sai ärikeelu tühistamise määruse

kätte 10.03.2009, mil ka tema nimi registrist kehtivate ärikeeldude alt kustutati. Seega kehtis

ärikeeld kaebaja suhtes ligi viis aastat, mitte neli aastat ja üks nädal, nagu leidis halduskohus.

5)

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et tema ärikeelu tühistamise taotluse menetlus ei kestnud

ülemäära kaua. Arvestades, et kaebaja esitas ärikeelu tühistamise taotluse esmakordselt juba

21.06.2005, võttis menetlus aega kokku kolm aastat ja seitse kuud.

6)

Halduskohus ei lähtunud kaebaja tegelikust tahtest. Selgitamiskohustuse rikkumine ning

kaebaja tahte ekslik ja kahe kohtukoosseisu poolt erinev tõlgendamine on viinud ebaõige

kohtulahendi tegemiseni.

9. Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varasemalt esitatud vastuväidete

juurde.

1)

Kohus leidis õigesti, et jõustunud kohtumäärus ei saa olla õigusvastane ning seetõttu oli

ärikeelu kohaldamine kuni selle tühistamiseni 09.02.2009 õiguspärane. RVastS § 15 lg 1 ei

ole kohaldatav ka seetõttu, et puudub kohtuniku õigusvastane tegu (oluline eksimine

kohtulahendi tegemisel). Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrus ei saa olla õigusvastane,

kuna tegemist on jõustunud kohtulahendiga, mille põhjendatust on kaebaja erikaebuse alusel

kontrollinud Viru Ringkonnakohus.

2)

Õiguspärast kohtumäärust ega pankrotimenetlust ei saa pidada isiku põhiõigusi ja -

vabadusi erakordselt piiravaks haldusaktiks või halduse toiminguks RVastS § 16 lg 1

tähenduses. RVastS § 16 lg 1 alusel kompensatsiooni nõudmise välistab asjaolu, et isiku

eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega (PankrS § 91 lg 2). Lisaks ei ole praegusel juhul

tegemist ka kaebaja põhiõiguste erakordse piiramisega.

3)

Kaebaja suhtes kohaldatud ärikeeld tühistati seoses kohaldamise aluseks olnud

asjaolude äralangemisega edasiulatuvalt. Seetõttu ei ole praegune olukord sarnane

kriminaalmenetlusega, kus tõkendi kohaldamise alus langeb näiteks kriminaalmenetluse

lõpetamisega ära tagasiulatuvalt.

4)

Ärikeelu kohaldamise aluseks oli pankrotihaldurite taotlus, mille kohaselt tekitas

kaebaja AS Tamsalu TERKO juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisega süüliselt kahju

aktsionäridele. Ärikeelu kohaldamisel arvestas kohus selle preventiivset iseloomu ning lisaks

teavet kaebaja juhitud teise ettevõtte AS Tamsalu VESKID raskuste kohta. Kaebaja suhtes

alustati

AS

Tamsalu

VESKID

pankrotihaldurite

esitatud

informatsiooni

alusel

kriminaalmenetlus, mis päädis kaebaja süüdimõistmisega ja tema karistamisega 6-kuulise

vangistusega tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga. Kaebaja tekitas riigile suure varalise kahju.

PankrS § 91 lg 3 kohaselt võib kohus juhul, kui isik on süüdi mõistetud mh maksualase

kuriteo toimepanemises, määrata, et ärikeeld kehtib veel kolme aasta jooksul pärast

pankrotimenetluse lõppu. Kaebaja suhtes lõpetati ärikeelu kohaldamine aga juba enne

pankrotimenetluse lõppu. Eeltoodut arvestades oli kaebaja suhtes ärikeelu kohaldamine ja

selle kestus igati põhjendatud ja proportsionaalne.

5)

Kaebaja seisukoht, et ärikeelu tühistamise menetlus kestis üle kolme aasta, on ekslik.

Maakohus lahendas kaebaja esimese, 21.06.2005 esitatud taotluse oma 23.01.2006

määrusega, jättes taotluse rahuldamata. 09.11.2007 taotluse alusel algas menetlus uuesti.

3-09-1504

7(11)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Kaebaja peab temal saamata jäänud töötasu otseseks varaliseks kahjuks. Lisaks „otsese

varalise kahju“ hüvitamisele taotleb kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamist, mis seisneb tema

nõude reaalväärtuse vähenemises või nõudelt teenimata finantstulus. Ringkonnakohtu

hinnangul on apellatsioonkaebuses saamata jäänud tuluks nimetatav nõue sisuliselt sama

nõue, mille kaebaja esitas halduskohtule viivisenõudena ja mille kohta halduskohus oma

otsuses märkis, et sellist nõuet ei ole kohus menetlusse võtnud.

12. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

Sama paragrahvi lõike 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud

vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib

tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud,

sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks,

muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja nõutav saamata jäänud töötasu ei ole otsene varaline

kahju, vaid saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu,

mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Halduskohus leidis oma

otsuses õigesti, et kaebaja nõue puudutab saamata jäänud tulu, st kaebaja kahjunõue seisneb

üksnes saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes.

13. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus märkis oma otsuses ekslikult, et halduskohus ei

võtnud kaebaja poolt viivisenõudeks nimetatud nõuet menetlusse. Kaebaja esitas

halduskohtule nõude summas 4 666 428,31 krooni, mille kohta märkis selgelt, et see summa

sisaldab nii saamata jäänud palka kui ka viivist. 30.09.2009 määruses (I kd, tl 23-25)

halduskohus küll selgitas, et kaebaja ei saa nõuda viivist kaebaja nimetatud palgaseaduse § 35

alusel, kuid 22.10.2009 menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 41-42) ei ole kohus märkinud,

et viivisenõude osas kohus kaebust menetlusse ei võta, samuti ei nähtu kohtuasja toimikust, et

halduskohus oleks selle nõude hilisema määrusega läbi vaatamata jätnud.

Arvestades, et nn viivisenõude kui kõrvalnõude rahuldamine sõltub põhinõude (saamata

jäänud tulu, mis seisneb saamata jäänud töötasus) rahuldamisest, kontrollib ringkonnakohus

esmalt, kas põhinõude eeldused on täidetud. Kui puudub alus põhinõude rahuldamiseks, ei

kuulu rahuldamisele ka kõrvalnõue.

14. Kaebaja esitas Justiitsministeeriumile taotluse kahju hüvitamiseks (I kd, tl 8-12p).

Justiitsministeerium jättis kaebaja taotluse 10.06.2009 vastusega nr 16-3/6149 (I kd, tl 7)

rahuldamata. Kaebaja taotles nimetatud vastuse tühistamist. Ringkonnakohus märgib, et

Justiitsministeeriumi vastuse tühistamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. RVastS § 18

lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt

lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva

jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega tuleb kohtuvälises

menetluses kahjunõude rahuldamata jätmise korral esitada kohtule vaid hüvitamiskaebus

(HKMS § 37 lg 2 p 4). Ringkonnakohus tõlgendab kooskõlas HKMS § 2 lg 4 ls-ga 2 kaebaja

nõuet sellisena, et esitatud on vaid hüvitamiskaebus.

3-09-1504

8(11)

15. Esialgses kaebuses tugines kaebaja RVastS § 15 lg-le 1, leides, et kohtu tegevus ärikeelu

kohaldamisel oli õigusvastane. Hiljem esitas kaebaja taotluse RVastS § 15 lg 1 suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks põhjusel, et nimetatud säte võimaldab

kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on

kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Halduskohus leidis, et RVastS § 15 lg 1 ei ole

kohaldatav, kuna ärikeelu kohaldamisel ei eksinud kohus ei materiaal- ega menetlusõiguse

normide vastu. Halduskohus pidas aga võimalikuks, et praegusel juhul saab kahju hüvitamise

nõude alusena tugineda õiguse üldpõhimõtetele ning analoogia korras RVastS § 16 lg-le 1,

mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt

piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei saa kohaldada analoogia korras

RVastS § 16 lg-t 1. Kaebajale ei ole kahju tekitatud haldusakti ega halduse toiminguga. Kohtu

tegevust tsiviilkohtumenetluses ei saa samastada halduse tegevusega RVastS § 16 lg 1 mõttes.

Seda ka mitte hagita menetluses, kuna sedagi liiki kohtuasju menetletakse õigusemõistmise

põhimõtete järgi. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 15, mille

kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju

hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

Arvestades, et ärikeeld kohaldati kaebaja suhtes kohtumäärusega tsiviilkohtumenetluses, on

praeguses asjas RVastS § 15 asjakohane säte.

17. Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrusest tsiviilasjas nr 2-414/02 (I kd, tl 12-14p)

nähtuvalt põhjendasid pankrotihaldurid kaebaja suhtes ärikeelu kohaldamist asjaoluga, et tema

tegevusel AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmena oli oluline osa ettevõtte maksejõuetuks

muutumisel ning samuti oli algatatud kriminaalasi ettevõtte maksejõuetuks muutmise asjaolude

väljaselgitamiseks.

Konkreetse ajendina tõid pankrotihaldurid

välja

Lääne-Virumaa

Veterinaarkeskuse ettekirjutuse AS-ile Tamsalu VESKID (AS Tamsalu TERKO tervikvarade

omandaja; nimetatud äriühingute juhtorganitesse kuulusid samad isikud), millest järelduvalt oli

äriühingu varade väärtuse olulise vähenemise oht. Lääne-Viru Maakohus kohaldas kaebaja

suhtes ärikeeldu PankrS § 19 lg 1 ja § 91 lg 2 alusel.

PankrS § 91 lg 1 kohaselt ei tohi füüsilisest isikust võlgnik tema pankroti väljakuulutamisest

kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige,

juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Sama paragrahvi lõike 2 alusel võib kohus

juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes PankrS § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud

isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige,

juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. PankrS § 19 lg-tes 1 ja 3 loetletud isikud on

juhtorgani liige, likvideerija, täisühingu osanik, usaldusühingu täisosanik, vähemalt 1/10

suurust osalust omav osanik või aktsionär, prokurist, raamatupidamise eest vastutav isik.

18. Maakohus märkis oma 22.04.2004 määruses, et hetkel ei ole teada algatatud

kriminaalmenetluse tulemused ega see, milliseid tsiviilhagisid äriühingu juhatuse liikmete

vastu esitatakse, kuid ärikeeld on preventiivne õiguskaitsevahend, mille eesmärgiks on kaitsta

pankrotimenetluse võlausaldajaid ja vältida olukordi, kus PankrS §-s 19 nimetatud isikud

saaksid toime panna PankrS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud tegusid (mh rasked juhtimisvead, mille

tagajärjel on võlgnik muutunud maksejõuetuks või muul viisil tahtlik maksejõuetuse

põhjustamine), aga samuti tagada võimalikke kahjunõudeid.

22.02.2010 määruses asjas nr 3-2-1-124-09 märkis Riigikohus, et PankrS § 91 lg 2 järgse

ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend (vt ka Riigikohtu lahendid

asjades nr 3-2-1-26-00, 3-2-1-70-00 ja 3-2-1-158-04). Riigikohus lisas, et ärikeelu kestus on

seotud pankrotimenetluse kestusega ning ärikeeldu saab isiku suhtes kohaldada sõltumata

sellest, kas ta on tunnistatud kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks. Kui aga isik

3-09-1504

9(11)

mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest lähtudes ärikeeld määrati või kui

kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, on see ärikeelu lõpetamise

aluseks. Ringkonnakohus märgib, et kui ärikeeldu ei tühistata, kehtib see pankrotimenetluse

lõpuni. Kohus võib aga PankrS § 91 lg-s 3 toodud asjaolude esinemisel määrata, et ärikeeldu

kohaldatakse ka kolme aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppu.

Riigikohus leidis samas kohtuasjas, et PankrS § 91 lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes

isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime

kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning

kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid

kuritegusid. Samas ei seo PankrS § 91 lg 2 ärikeelu kohaldamist kriminaalmenetlusega, vaid

annab kohtule pankroti väljakuulutamise korral kaalutlusõiguse kohaldada seda piirangut

juriidilise isiku tegevuse eest vastutavate isikute suhtes.

19. Puuduvad tõendid selle kohta, et kohtunik oleks tsiviilasja nr 2-414/02 menetlemisel toime

pannud kuriteo. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui maakohus eksis ärikeelu kohaldamisel,

siis selle vea kõrvaldamine sai toimuda vaid edasikaebemenetluses. Praegusel juhul Viru

Ringkonnakohus maakohtu määruse tühistamiseks alust ei leidnud. Vaidlust ei ole selles, et

maakohtu 22.04.2004 määrus on jõustunud kohtulahend ning teistmismenetlust selle suhtes ei

ole algatatud.

20. Viru Maakohtu 09.02.2009 määruses tsiviilasjas nr 2-02-399 (I kd, tl 15-18p), millega

ärikeeld tühistati, viidatakse sellele, et haldurite hagi AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmete

vastu jäeti rahuldamata ning kriminaalmenetlus lõpetati, st kaebaja süüd AS Tamsalu TERKO

maksejõuetuse põhjustamises ei tuvastatud. 09.02.2009 määruses asus maakohus seisukohale,

et ärikeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel ja pikaleveninud

pankrotimenetluse edasisel jätkumisel ei ole AJ suhtes kohaldatud ärikeelu kehtimine enam

põhjendatud ning kohtul puudub alus arvata, et AJ edaspidine tegevus ettevõtjana võiks

ohustada võlgniku või võlausaldajate huve. Maakohus märgib lisaks, et 22.04.2004 määruses

märgitud asjaolude õigustühiseks tunnistamiseks ei ole alust. Maakohtu 09.02.2009 määrusest

ei saa mingil moel välja lugeda, nagu oleks maakohtu arvates kaebaja suhtes ärikeeldu

kohaldatud alusetult, arvestades mh ärikeelu preventiivset iseloomu. Asjas nr 3-2-1-124-09 (p

35) märkis Riigikohus, et ärikeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel teeb

maakohus ärikeelu lõpetamise määruse, tühistamata ärikeelu seadmise määrust.

21. Eeltoodut arvestades on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et 22.04.2004 määrus on

õigusvastane ning halduskohus on jätnud põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et tegudes,

milles kaebajat süüdistati ja mis olid tema suhtes ärikeelu kohaldamise aluseks, ei tuvastatud

kaebaja süüd. Kuna kohtu tegevus ärikeelu kohaldamisel ei olnud õigusvastane, ei saa kaebaja

kahju hüvitamise aluseks olla ka RVastS § 7 lg 1 ega PS § 25, kuna need sätted seavad nõude

eelduseks kahju tekkimise õigusvastase tegevuse tulemusel.

22. Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-21-14, et RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu

tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus

toime kuriteo ning seega ei saa nõuda kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist selle sätte

laiendava

tõlgendamise

teel,

põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetlust

alustamata.

Ringkonnakohus leiab, et praeguse vaidluse asjaoludel ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks RVastS § 15 lg 1 suhtes põhjust.

23. Praegust olukorda ei saa võrrelda kriminaalmenetlusega, kus tõkendi kohaldamine muutub

kriminaalmenetluse äralangemisel tagasiulatuvalt alusetuks. Kriminaalmenetluse lõpetamine

oli küll ärikeelu tühistamisel oluliseks argumendiks, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine

iseenesest ei tähenda, et ärikeelu kohaldamine oleks algusest peale olnud õigusvastane või

alusetu. Ärikeeld tühistati edasiulatuvalt, mitte tagasiulatuvalt, nagu vastustaja on asjakohaselt

3-09-1504

10(11)

välja toonud. Kahju hüvitamise nõude esitamine ei anna isikule õigust nõuda jõustunud

kohtulahendite ümbervaatamist. Halduskohus ei saa kontrollida tsiviilkohtute lahendite sisulist

õigsust. RVastS §-s 15 sätestatud piirangud kaitsevad kohtulahendi seadusjõu põhimõtet ja

seeläbi ka õiguskindlust ning üksnes isiku õiguste olulise riive korral võib efektiivse

õiguskaitse põhimõte kaaluda üles vajaduse vältida kahju hüvitamisega kaasneda võivat kohtu

sõltumatuse kaudset riivet.

24. Nagu Riigikohus asjas nr 3-2-1-124-09 märkis, piirab ärikeelu kohaldamine isiku õigust

valida vabalt töökohta (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise

vabadust (PS § 32 lg 2).

Kaebaja on seisukohal, et kuna ta ei saanud pärast ärikeelu rakendamist enam töötada

juriidilise isiku juhtorgani liikmena, nagu ta enne seda tegutses, jäi tal vastava aja eest saamata

töötasu 14 405 krooni (920,65 eurot) kuus. Kaebaja väidab, et tal ei olnud võimalik leida oma

oskustele vastavat tasuvat tööd ning ta oli sunnitud töötama nõuniku kohal osalise tööajaga (vt

tööleping nr 26/2004, I kd, tl 138-139) ning juhatuse liikmena tegutsedes saadud tasuga

võrreldes oluliselt väiksema töötasu eest (töölepingu järgi 1240 krooni).

25. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et pidada

põhiseadusevastaseks olukorda, kus tal ei ole võimalik nõuda ärikeelu kohaldamisega tekitatud

kahju hüvitamist.

Kaebajal oli ka pärast ärikeelu kohaldamist võimalik edasi töötada samas tegevusvaldkonnas,

näiteks palgatöötajana, mitte juriidilise isiku juhtorgani liikmena. 05.04.2006 tegi Riigikohus

lahendi asjas nr 3-3-1-15-06, milles leidis, et olukorras, kus kohus kohaldas ärikeeldu seda

täpsustamata (nagu ka praeguses asjas), siis ei laienenud ärikeeld füüsilisest isikust ettevõtjana

tegutsemisele. Seega ei olnud kaebajal tegelikult takistust tegutseda füüsilisest isikust

ettevõtjana. Kaebajal oli samuti võimalik taotleda kohtult luba ettevõtjana või mõne konkreetse

äriühingu juhtorgani liikmena tegutsemiseks. Kaebaja ei ole aga esitanud tõendeid, et ta oleks

seda teinud. Lisaks on tõenäoline, et kaebaja perspektiive leida tasuv töö vähendas juba

asjaolu, et tema juhtimise all pankrotistusid nii AS Tamsalu TERKO kui ka AS Tamsalu

VESKID. Pankrotistumise tõttu ei oleks kaebaja ka ärikeelust hoolimata saanud nendes

äriühingutes juhatuse liikmena edasi tegutseda ja tasu saada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ärikeeld ei kehtinud asjaolusid arvestades kaebaja

suhtes ebamõistlikult kaua, isegi arvestades, et ärikeeld kanti äriregistrisse juba enne

22.04.2004 määruse jõustumist. Samuti ei saa ebamõistlikuks pidada kaebaja 09.11.2007

taotluse menetlemisele kulunud aega (aasta ja kaks kuud). Ärikeelu tühistamisele kulunud

menetlusaega ei saa hakata arvestama alates kaebaja 21.06.2005 taotlusest. Selle taotluse kohta

tegi kohus eraldi lahendi (23.01.2006 määrus asjas nr 2-02-399), milles leidis, et ärikeelu

kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud.

26. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja etteheited halduskohtule selgitamiskohustuse

rikkumise kohta (eksitavad selgitused RVastS §-de 15 ja 16 kohaldamise osas) on osaliselt

põhjendatud, kuid üksnes see asjaolu ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus ei ole ka rikkunud uurimispõhimõtet ega tõlgendanud kaebaja tahet ekslikult

(HKMS § 2 lg 4). Halduskohus on kokkuvõttes õigesti jätnud kaebuse rahuldamata, mistõttu

jääb halduskohtu 06.03.2015 otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus aga muudab

halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude

kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-09-1504

11(11)

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks