3-14-50845/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

19.06.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50845

Haldusasi

Maksim Tšebõkini kaebus Tallinna Vangla vastu

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 4000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Maksim Tšebõkin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.11.2014. a otsus resolutsiooni p 2 osas,

millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Maksim Tšebõkini kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 650 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista Tallinna Vanglalt Maksim Tšebõkini kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 230 eurot. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu otsus

muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.07.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 27.02.2014 M. Tšebõkini kahju hüvitamise taotluse,

milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju 600 eurot kuus, kuna Tallinna

Vanglas 19.01.2012-17.04.2013 viibides koheldi teda ebainimlikult ja alandavalt, sest

teda hoiti kambris, kus isiku kohta oli vaid 1,5 m² vaba pinda, mis on Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. M. Tšebõkini väitel oli tegemist kinnise

osakonnaga, mistõttu ta oli sunnitud olema kogu aeg kambris. Lisaks märkis M.

Tšebõkin kinnipidamistingimustes esinenud puudustena asjaolusid, et riideid tuli pesta

ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal niiske ja rõske ning kunstlik valgustus

kambris ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene

valgus kurnas silmi.

2. M. Tšebõkin esitas 18.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglal

hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 4000 eurot seoses kinnipidamisega

ebainimlikes ja alandavates tingimustes perioodil 19.10.2012-17.04.2013. Kaebuse

põhjendused:

1) Kaebajat hoiti ülerahvastatud kambrites, kus isiklikku ruumi kinnipeetava kohta oli

1,52m². EIK on lahendites märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks

on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine ning sellistes tingimustes isiku hoidmisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleks isikule maksta rahaline hüvitis.

Tänapäevaseks standardiks on 4 m² kinnipeetava kohta. Kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja arvata tualeti ja mööbli alune pind ning arvestada

tuleb ainult põrandapinda, mida kinnipeetavad saavad liikumiseks kasutada. Kuna kaebajat

hoiti kinnises osakonnas, oli ta sunnitud olema kambris kogu vaba aja, v.a. üks tund päevas

jalutamise ajal.

2) Kambris oli pidevalt niiske ja rõske, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris.

Kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele. Ventilatsioon ei

olnud kambris piisav. Aknaid ei saanud avada ja õhuvool väljast oli võimalik ainult läbi kitsa

aknaluugi. Väljas mängis päevad läbi vali muusika, mis kostus kambrisse. Duši all sai pesta

ainult üks kord nädalas.

3. M. Tšebõkin esitas 22.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse lisa, milles teatas, et ta soovib

ka kokkusaamiste ja väljahelistamiste piirangute kehtestamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist.

4. Tartu Halduskohus tagastas 12.06.2014. a määrusega kaebuse osas, milles M.

Tšebõkin nõudis lähedastega kokkusaamiste ja väljahelistamiste piirangutega, kambri

ventilatsiooni nõuetele mittevastavusega, väljaspool kambrit liiga valju muusikaga ja

ainult ühel korral nädalas duši all pesemise võimaldamisega tekitatud kahju hüvitamist

(resolutsiooni p 2) ning võttis kaebuse ülejäänud nõuete osas menetlusse (resolutsiooni

p 3).

5. Tartu Halduskohus rahuldas 20.11.2014. a otsusega M. Tšebõkini kaebuse osaliselt

(resolutsiooni p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt M. Tšebõkini kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 650 eurot (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas 19.10.2012-08.02.2013 ja 15.02.2013-17.04.2013,

kokku 162 päeva. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebajale võimaldatud isikliku ruumi

suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust tuleb

hinnata EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes.

Isikliku ruumi pindala arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti alune

pind. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala.

2) Kaebaja viibis 162-st päevast 115 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta

oli alla 3 m² (kambri pind ilma WC pinnata). 98-l päeval viibis kaebaja tingimustes, kus isiku

kohta oli põrandapinda alla 2,5 m². Kaebaja viibis 31 päeva kambris nr 338, kus isiku kohta

oli põrandapinda 2,48 m², 17 päeva kambris nr 27, kus isiku kohta oli põrandapinda 2,35 m²

ja 19 päeva kambris nr 136, kus isiku kohta oli põrandapinda 2,3 m². Enamikel päevadel jäi

kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava määra, milliseid

kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva alandamise

keeluga vastuolus olevateks. 32-l päeval on kambris olnud isiku kohta isiklikku ruumi enam

kui 3 m².

3) Kaebaja viibis kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja

ainult tunniajalisele jalutusele. Kaebajal puudus võimalus spordiga tegeleda või spordisaali

külastada. Asjaolud, et kambrisse sai värsket õhku osaliselt avatava akna kaudu, oli piisavalt

nii loomulikku kui kunstlikku valgust ja oli nõutav temperatuur, ei korva asjaolu, et isik viibis

vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli vähem nõutud minimaalsest

pinnast. Isiku hoidmine kambris, mille pindala oli väiksem kui 3 m² isiku kohta, ei olnud

kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega.

4) Pesu kuivatamine kambris võib tekitada ülemäärast niiskust, kuid ei ole põhjendatud

lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks. Valgustus kambris oli piisav ja kaebajal

ei olnud ebapiisavast valgustusest kambris mingeid terviseprobleeme.

5) Kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist

kambris. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Vabade

kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas

ning et enne 2013. a ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi miinimumnõuet, ei saa

teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. Kaebaja pikaajaline

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja

tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Isikliku ruumi vähesusest tingitud

mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lg-le 1.

6) Kaebaja oli 115 päeva paigutatud kambrisse sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema

isiklik ruum jäi alla 3 m², s.h 98-l päeval jäi isiklik ruum alla 2,5 m². Põrandapinna sisse on

arvestatud ka mööbli alune pind, seega jäi reaalselt liikumiseks vaba ruum veel väiksemaks.

Kaebaja pidi vahistatuna viibima kambris vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas ei ole ilmnenud

muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille

kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale

tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja ei viibinud 162 päeva järjest kambrites, kus

põrandapind oli alla 3 m², selle perioodi sees oli päevi, kus kambris viibis vähem kui 6

kinnipeetavat või viibis kaebaja suurema põrandapinnaga kambrites. Kambrites olid osaliselt

avatavad aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon, nõutava

temperatuuri tagas keskküttesüsteem, oli oma voodikoht, WC ja kraanikauss. Asjaolusid

kogumis hinnates on kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks

hüvitiseks 650 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 15.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 20.11.2014. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

M. Tšebõkini kasuks välja hüvitise 650 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud M. Tšebõkini enda kanda. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Kuna kohus tuvastas, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleks võinud süvendada

rikkumise mõju M. Tšebõkinile ning kohus jättis arvestamata, et M. Tšebõkini liikumispiirang

tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna, siis on kohus mõistnud M. Tšebõkinile rahalise

hüvitise välja vääralt. Ei nõustu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel)

WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud

kambripinnast välja, sest see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel

kasutada. Tallinna Vangla 1. ja 2. üksuses asuvad WC-d kambris ning see võimaldab

kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on

kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. WC pinna üldpinna hulka arvamisel on M.

Tšebõkinile tagatud Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m², mis vastas siseriiklikes

õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vangla rikkunud

siseriikliku õiguse norme ja vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane. Kui tingimused vanglas

olid sedavõrd alandavad, nagu M. Tšebõkin väidab, siis ei saa tõsiseltvõetavaks pidada

kinnipeetava väidet, et ta pidas temale riigi poolt tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks

osaks ja vangistuses viibides ta siiralt uskus, et riik vangla kaudu tema õigusi ei riku.

2) Vangla ei ole soovinud põhjustada vahistatutele ja kinnipeetavatele nende vanglasisese

paigutamisega kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui vangistusega paratamatult kaasneb.

Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise

ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist

oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades

teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda

peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ja koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse

EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes

kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda ja vähendatud on kinnipeetavate arvu. Riik ei

ole olnud tegevusetu.

7. M. Tšebõkin esitas 18.01.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et ei

nõustu Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega ja nõustub Tartu Halduskohtu otsusega, kuna

halduskohus on mõistlikult arvestanud EIK kohtulahendeid ja teinud õige otsuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Tšebõkin viibis Tallinna Vanglas perioodidel

19.10.201208.02.2013 ja 15.02.-17.04.2013, kokku 162 päeva, kambrites nr 124, 129, 131,

136, 222, 243, 324, 332, 338, 354 ja 445. Apellatsiooniastmes on vastustaja poolt vaidlustatud

halduskohtu otsust osas, millega halduskohus mõistis isikliku ruumi vähesusest tingituna

vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 650 eurot. M. Tšebõkin

esitas 11.01.2015 ka vastuapellatsioonkaebuse, kuid seejärel 20.01.2015 esitas avalduse

vastuapellatsioonkaebusest loobumise kohta, mille ringkonnakohus võttis 28.01.2015. a

määrusega vastu ja lõpetas selles osas menetluse. M. Tšebõkin sai ringkonnakohtu määruse

kätte 29.01.2015 ega ole seda vaidlustanud. Ringkonnakohtu 28.01.2015. a määrus on

jõustunud. Seega on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes kaebaja kahju hüvitamise nõude

põhjendatuse üle seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega. Muude kaebaja poolt esile

toodud kinnipidamistingimuste (s.o asjaolud, et pesu tuli pesta ja kuivatada kambris ning

kunstliku valguse ebapiisavus) üle puudub apellatsiooniastmes vaidlus.

10. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööblialust

pinda. Vastustaja arvamuse kohaselt ei tule kambri põrandapinnast maha arvata ka WC alust

pinda. Halduskohus on vaidlustatud otsuse ps 17 asunud seisukohale, et antud juhul tuleb

isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast maha arvutada tualeti alune pind.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. VangS § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava

kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri

suuruse ja selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister VSkE-s. VSkE

§ 7 lg 1 p 8 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC. Kaebaja oli

vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC asus kambris sees. Kambris asuva

WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa

lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale;

ka ei ole see kasutatav väljaspool otstarvet. Halduskohus on asjakohaselt viidanud EIK

19.12.2013. a otsusele nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11), milles on jäetud kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on vastustaja

käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et

WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja.

11. Halduskohus on otsuse p-s 18 vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC

pinnata) lugenud tuvastatuks, et kaebaja viibis 162-st päevast 115 päeva kambrites, mille

põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 3 m², s.h 98-l päeval viibis kaebaja tingimustes, kus

kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m².

12. Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu seisukohta, kuivõrd lähtudes põhimõttest,

et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust pinda kambri

üldpinnast välja ei arvata, on vastustaja poolt esitatud andmete põhjal (tl 56-57p) kaebaja

viibinud kokku 94 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m². Kambris nr 338

perioodil 24.10.23.11.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,87 m², oli

kaebaja isiklik ruum 31-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,48 m². Kambris nr 332 perioodil

30.11.05.12.2012, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,57 m², oli kaebaja isiklik

ruum 6-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,43 m². Kambris nr 324 perioodil 06.-07.12.2012,

kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,37 m², oli kaebaja isiklik ruum 2-l päeval

(kambris 6 kinnipeetavat) 2,4 m². Kambris nr 129 perioodidel 14.-17.12.2012, 19.-

20.12.2012, 28.12.2012-03.01.2013 ja 20.-25.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse

pinnata on 14,87 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 19l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,48

m². Kambris nr 131 perioodidel 20.-26.02.2013 ja 08.-17.03.2013, kus kambri põrandapind

WC aluse pinnata on 14,07 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 17-l päeval (kambris 6

kinnipeetavat) 2,35 m². Kambris nr 136 perioodidel 26.03.2013 ja 28.03.-14.04.2013, kus

kambri põrandapind WC aluse pinnata on 13,77 m², oli kaebaja isiklik ruum kokku 19-l

päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,3 m².

13. Lisaks on kaebaja viibinud kokku 21 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli

vahemikus 2,53 m². Kambris nr 445 perioodil 20.-23.10.2012, kus kambri põrandapind WC

aluse pinnata on 15 m², oli kaebaja isiklik ruum 4-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,5 m².

Kambris nr 129 perioodidel 18.12.2012 ja 21.-27.12.2012, kus kambri põrandapind WC aluse

pinnata on 14,87 m², oli kaebaja isiklik ruum 8-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,97 m².

Kambris nr 131 perioodidel 27.02.-03.03.2013 ja 18.03.2013, kus kambri põrandapind WC

aluse pinnata on 14,07 m², oli kaebaja isiklik ruum 6-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,81

m². Kambris nr 136 oli 27.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 13,77 m²,

kaebaja isiklik ruum 1-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 2,75 m². Kambris nr 222 perioodil

16.-17.04.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,97 m², oli kaebaja isiklik

ruum 2-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 2,5 m².

14. Kaebaja on viibinud kokku 47 päeva kambrites, kus tema isiklik ruum oli vähemalt 3 m²

või üle 3 m². Kambris nr 445 oli 19.10.2012, kus põrandapind WC aluse pinnata on 15 m²,

kaebaja isiklik ruum 1-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat) 3 m². Kambris nr 354 perioodil

04.01.-08.02.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 20,45 m², oli kaebaja isiklik

ruum 30-l päeval (kambris 6 kinnipeetavat) 3,41 m² ja 6-l päeval (kambris 5 kinnipeetavat)

4,09 m². Kambris nr 243 perioodil 15.-18.02.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata

on 14,57 m², oli kaebaja isiklik ruum 4-l päeval (kambris 4 kinnipeetavat) 3,64 m². Kambris

nr 131 perioodil 04.-05.03.2013, kus kambri põrandapind WC aluse pinnata on 14,07 m², oli

kaebaja isiklik ruum 2-l päeval (kambris 4 kinnipeetavat) 3,52 m² ja perioodil 06.-07.03.2013

oli kaebaja isiklik ruum 2-l päeval (kambris 3 kinnipeetavat) 4,69 m². Kambris nr 124 oli

19.03.2013, kus põrandapind WC aluse pinnata on 14,27 m², kaebaja isiklik ruum 1-l päeval

(kambris 3 kinnipeetavat) 4,76 m². Kambris nr 136, kus põrandapind WC aluse pinnata on

13,77 m², viibis kaebaja 15.04.2013 üksinda.

15. Kaebaja viibimise ajal Tallinna Vanglas perioodidel 19.10.201208.02.2013 ja

15.02.201317.04.2013 kehtinud redaktsioonis (v.r) sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Ringkonnakohus on

seisukohal, et 94 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6

ettenähtud miinimutasemena 2,5 m² põrandapinda, on vangla rikkunud eelnimetatud sättest

tulenevat kohustust, mistõttu tuleb vastustaja tegevus kaebajale piisava kambripinna

võimaldamata jätmise tõttu lugeda õigusvastaseks ning ringkonnakohus eeldab selles osas

inimväärikuse alandamist.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 16, et vastustaja tegevuse

õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei

saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel.

Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on halduskohus

põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui

ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktikas väljendati veel hiljaaegu seisukohta,

et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku

kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs

Rumeenia, p 41; 19.12.2013. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus

nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt vs Venemaa, p 145; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02

Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). EIK on 13.11.2014. a otsuses nr 75985/12 Bahnă vs

Rumeenia leidnud, et isikliku ruumi puudus võib iseenesest olla piisav alus rikkumise

tuvastamiseks. Samas 12.03.2015. a otsuses nr 7334/13 Muršič vs Horvaatia asus EIK

seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib

muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli

3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda,

kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal

oli isiklik voodi.

17. Käesoleval juhul tuleb arvestada seda, et kaebaja viibis 21 päeva jooksul kambrites, kus

isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m², vahistatu staatuses, millest tulenevalt oli tal

võimalik värskes õhus jalutada vaid üks tund päevas ning tal puudus õigus väljaspool kambrit

muul ajal jalutada. Kuigi muude kambris nõutavate tingimuste tagamise üle

apellatsiooniastmes vaidlust ei ole, tuleb kaebaja staatust ning sellega kaasnevat vähest

liikumisvõimalust arvesse võttes lugeda vastustaja käitumine õigusvastaseks ja ka

inimväärikust alandavaks. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste

dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti

kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga aktsepteeritav

vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti.

Kohtutel tuleb siiski EIK seisukohtadega arvestada. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate

ruumikitsikusele kinnipeetute suure arvu tõttu, ei saa eeltoodu pinnalt järeldada, et vastustaja

ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9)

sedastanud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt

sätestatud normide järgimata jätmist. Vastustaja on enda vastuses kaebusele kinnitanud

ruumikitsikuse probleemi ülerahvastatusest tingituna, seega reaalsete võimaluste puudumist

tagada kaebajale vähemalt 3 m² või enam põrandapinda kogu vanglas viibimise perioodi

jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuse ps 23 õigesti asunud seisukohale,

et esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või

taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Vastustaja väited apellatsioonkaebuses

ei lükka eeltoodut ümber.

18. EIK hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², sõltub

vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest tingimustest (nt 10.05.2007. a

otsus nr 14437/05 Modarca vs Moldova). EIK eelviidatud seisukoht ei ole ajas muutunud. Nii

leidis EIK 12.03.2015. a otsuses asjas Muršič vs Horvaatia nr 7334/13, et 3-4 m2 suuruse

isikliku põrandapinna korral saab EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastada vaid siis, kui sellega

kaasnevad ka puudulikud kinnipidamise tingimused, nt kambris loomuliku valguse,

ventilatsiooni või küttesüsteemi puudumine või puudulikkus, privaatse tualeti kasutamise

võimatus või selle mittevastavus põhilistele hügieeninõuetele, õues liikumise võimaluse

puudumine. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vahistatu staatuses olnud kaebajale on

vaidlusalusel perioodil võimaldatud üks tund päevas värskes õhus jalutada, kuid tal on

puudunud õigus väljaspool kambrit muul ajal liikuda. Muude kambris nõutavate tingimuste

tagamise üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole. Ringkonnakohus on seisukohal, et 47 päeva

jooksul, mil kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi vähemalt 3 m² ja enam, puudub

alus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks.

19. Riigikohtu 15.03.2010. a otsuse kohaselt asjas nr 3-3-1-93-09 (p 11) on EIK leidnud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse

võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz

vs Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov

vs Bulgaaria, nr 41035/08, p 64). Kohtupraktika kohaselt on inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste korral mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine

väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega, mis on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid

asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus

(Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21; EIK 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja

60800/07, Ananyev jt vs Venemaa, p 172).

20. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et tuvastamist leiab isiku kinnipidamine

nõuetele mittevastavates tingimustes. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas

ebapiisava suurusega kambrites kokku 115 (94+21) päeva ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on taolise ajaperioodi vältel kinnipeetava hoidmisel kambrites, kus temale tagatud

isiklik ruum oli nii alla 2,5 m² kui ka vaid vahemikus 2,5-3 m², tegemist kaebaja õiguste

sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa kohus piirduda üksnes vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamisega, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest

RVastS § 9 lg 1 järgi.

21. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13

sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

22. Kaebaja on kaebuses taotlenud kahju hüvitisena 4000 euro väljamõistmist. Halduskohus

mõistis kaebajale välja hüvitisena 650 eurot, s.o 5,65 eurot ööpäeva eest. Ringkonnakohtu

hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva

eest. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja oli vahistatuna, mistõttu võimaldati tal

ainult üks tund päevas jalutamist, Tallinna Vanglas viibinud alla 3 m² suuruse, s.h ka alla

2,5 m² suuruse, põrandapinnaga kambrites kokku 115 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul

puuduvad käesolevas asjas taolised asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise,

kuna asjas ei ole vaidlust muude kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse üle. Kaebajale

oli tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning mõningased ebamugavused

kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka

VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Asjas puudub vaidlus halduskohtu poolt otsuse p-s 25 märgitud

hüvitise suuruse määramisel arvestatud asjaolude üle, et kambrites olid osaliselt avatavad

aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon, nõutava

temperatuuri tagas keskküttesüsteem ning igal isikul oli oma voodikoht, igas kambris oli

eraldatud, veega WC ja kraanikauss. Ringkonnakohus peab ka asjakohaseks arvestada nii

riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju

hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset,

võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on

kinnipeetavate õiguste riive erinev. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et M. Tšebõkinile

kuulub mittevaralise kahju hüvitisena kokku 115 päeva eest väljamõistmisele 230 eurot

(2×115).

23. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 20.11.2014. a otsuse resolutsiooni p 2

osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt M. Tšebõkini kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 650 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt M. Tšebõkini kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 230 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse

muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

24. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel