3-14-52958/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 18.06.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52958 Haldusasi H-OV kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 õigusvastasuse tuvastamiseks ja 347 340 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – H-OV, volitatud esindaja v.adv Ivo Mahhov Vastustaja – Pärnu linn, esindaja linnasekretär Tiina Roht Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25.05.2015 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus H-OV määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta H-OV määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.05.2015 määrus haldusasjas nr 3-14-52958 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. H-OV esitas 05.12.1991 oma vanaema AS nimel Pärnu Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks aadressil A. H. Tammsaare pst 17, Pärnu. Esindusõiguse kinnituseks esitas H-OV volikirja kehtivusega kuni 1999. aastani. 2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsusega nr 7 loeti Tammsaare pst 17, kinnistu 1696 omandireformi objektiks (p 1); loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal MJ-le (p 2); tunnistati maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks avalduse esitaja AS (p 3) ning jäeti rahuldamata AS avaldus tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks

3-14-52958 2(6) Tammsaare pst 17 asuva hoone suhtes, kuna hoone õigusvastane võõrandamine oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 6 lg-te 1-4 kohaselt tõendamata (p 7). 3. H-OV teatas 03.12.1997 vastuskirjas, et sai 29.10.1997 otsuse nr 7 kätte 19.11.1997 ja märkis, et ei ole nõus hoonete tagastamata jätmisega. 4. Pärnu Linnavalitsus selgitas 15.01.1998 kirjas nr 1-1/32 H-OV-le, et AS ei saa tunnistada õigustatud subjektiks, kuna hoone õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 lg-te 1-4 kohaselt ei ole tõendatud ja kui hoone endine omanik MJ jättis oma vara Eestist lahkudes maha repressiooniohu tõttu, siis tuleb taotlejal seda kohtu kaudu tõendada. 5. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond teatas 09.07.2004 kirjaga nr 4-7 4-9/5231 H- OV-le, et ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 alusel tunnistati AH Tammsaare pst 17, kinnistu nr 1696 suhtes õigustatud subjektiks AS, kellel on saamata kompensatsioon 1366 m2 tagastamata jäänud maa eest summas 41 526 krooni. 6. H-OV teatas 30.11.2004 kirjas, et ei nõustu Pärnu Linnavalitsuse 09.07.2004 kirjas tehtud ettepanekuga ja juhtis tähelepanu oma varasemale, 03.12.1997 saadetud kirjale. 7. H-OV esitas 25.09.2014 Pärnu linnale taotluse vara asukohaga A. H. Tammsaare pst 17 ebaseadusliku tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 347 346 eurot (kinnisasja hinnanguline turuväärtus 350 000 eurot, millest on maha arvestatud saadaolev kompensatsioon summas 2654 eurot). 8. Pärnu Linnavalitsuse 03.11.2014 korraldusega nr 529 „Vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 03/2014 ning kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa asukohaga Pärnu linnas, A. H. Tammsaare pst 17 võõrandamisaegseks maksumuseks 2800 eurot (p 1); määrati tagastamata jääva maa (1366 m2) eest kompensatsioon 95% ulatuses maksustamishinnast õigustatud subjektile AS-le summas 2660 eurot (p 2) ning märgiti, et maad ei tagastata maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 alusel, kuna maa-alal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned, mille juurde on krunt määratud (p 3). 9. Pärnu Linnavalitsus selgitas 04.11.2014 kirjas nr 6-3/5070-4 H-OV-le, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei ole alust. Samas juhiti tähelepanu riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaegadele. Vastuses märgitakse, et kui H-OV AS pärijana leidis, et komisjoni otsus, millega jäeti A. H. Tammsaare 17 hoone tunnistamata omandireformi objektiks ja AS hoone suhtes õigustatud subjektiks, oleks taotleja pidanud pöörduma kohtusse kahe kuu jooksul otsuse kättesaamisest. 10. H-OV esitas 23.12.2014 Pärnu Linnavalitsuse korralduse nr 529 peale vaide. Vaides märgitakse, et pärast 05.12.1991 avalduse esitamist selgus, et AS suri juba 06.10.1991, mistõttu oli H-OV ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 alusel ise MJ järel omandireformi õigustatud subjektiks. Sellest tulenevalt palutakse vaides parandada Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsust nr 7 osas, milles õigustatud subjektiks on määratud AS ja tunnistada õigustatud subjektiks H-OV ning 03.11.2014 korralduse nr 529 p 2 ja 4 selliselt, et kompensatsioon määratakse H-OV-le. 11. H-OV esitas 28.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning 347 340 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Kaebaja leiab, et vastustaja nõudmine tõendada vara mahajätmist repressiooniohu tõttu kohtu kaudu oli seadusevastane. Eesti Vabariigi seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 2 järgi ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus praegusel juhul kohtulikku tõendamist. Kaebaja selgitas vastustajale juba oma

3-14-52958 3(6) 03.02.1997 kirjas, et vara esialgne omanik koos abikaasa ja tütardega põgenesid enne venelaste naasmist Saksamaale. Seega on ekslik 20.10.1997 otsuses nr 7 toodud seisukoht, et hoone õigusvastane võõrandamine on tõendamata. Arvestades, et pärast otsuse nr 7 tegemist esitas Pärnu Linnavaraamet 15.01.1998 kirjas nr 1-1/32 kaebajale nõude tõendada hoonete võõrandamine kohtu teel, ei lõpetanud Pärnu Linnavalitsus ise asja menetlemist avalduse mitterahuldamise otsustamisega. Samuti märgitakse 15.01.1998 kirjas, et kui õigusvastane võõrandamine loetakse kohtu kaudu tõendatuks, saab komisjon ise oma otsust muuta ning tunnistada AS õigustatud subjektiks hoonete suhtes. Vastustaja jättis korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult kaebajale mulje tagastamismenetluse jätkamisest, kuid samal ajal erastas eluruumid, jättes sellest kaebajale teatamata. Kaebaja vastuväited hoonete tagastamisest keeldumisele on vastustaja jätnud tähelepanuta. Vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel on A. H. Tammsaare pst 17 asuva kinnistu tagastamine selle õigusjärgsele omanikule erastamise tõttu muutunud võimatuks ning seeläbi on kaebajale tekkinud kahju summas 347 340 eurot. 29.12.2014 esitas kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja arvates ei saa 29.10.1997 otsuse nr 7 kättesaamist pidada kahjust teadasaamise hetkeks. Talle tekitatud kahjust sai kaebaja teada 08.07.2014, kui ta käis Pärnu Linnavalitsuses isiklikult tagastamisasjadega tutvumas ning selgus, et tagastamisele kuuluv maa on erastatud. Kaebaja leiab, et nõude esitamise 10-aastase tähtaja kulgemahakkamist tuleb arvestada alates A. H. Tammsaare pst 17 erastamisest, kuna alles erastamisega läks õigusvastaselt võõrandatud vara lõplikult heausksete kolmandate isikute omandisse ja kahju muutus kaebaja jaoks pöördumatuks. Kaebust polnud objektiivselt võimalik esitada enne, kui kaebaja sai teada kahju tekitamisest. Saanud oma õiguste rikkumisest teada, asus kaebaja kohe välja selgitama asjaolusid ning esitas viivitamatult taotluse kahju hüvitamiseks. Kaebaja elab välismaal ega olnud kursis tagastamismenetluse ja vastava õigusliku regulatsiooniga, mistõttu oli haldusorganil kõrgendatud selgitamiskohustus, mida vastustaja aga ei täitnud. Vastustaja on kaebajale jätnud mulje, nagu jätkuks kaebaja tagastamisasja menetlemine. Kaebajat ei teavitatud eluruumide ja elamualuse maa erastamisest ning sellest lähtuvast tagastamise võimatusest. 12. Pärnu linn taotles 26.01.2015 kohtule esitatud seisukohas tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmist ning menetluse lõpetamist. Vastustaja hinnangul on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. Dokumentaalselt on tõendatud, et kaebaja sai komisjoni 19.11.1997 otsuse kätte 19.11.1997, millest hakkab kulgema kaebetähtaeg. Komisjoni otsuses (p 8) on selgitatud otsuse edasikaebamise korda. Komisjoni otsuse peale edasikaebamise korda selgitati kaebajale ka 15.01.1998 kirjas nr 1-1/32. Seega on 3-aastane kaebetähtaeg möödunud. Kahju tekitamise ajaks loeb kaebaja eluruumide erastamise aega (1999. aasta), millest on möödunud juba 16 aastat. Isegi kui lugeda kahju tekkimise ajaks 1999. aastat, siis tulenevalt RVastS § 31 lg-st 2 on nõue esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Kaebajale on üheselt arusaadavalt selgitatud, miks ei tunnistatud vaidlusalust elamut omandireformi objektiks ja millistel tähtaegadel tuleb esitada kaebus komisjoni otsuse nr 7 peale. Vastustaja ei ole ühegi haldusakti ega toiminguga andnud kaebajale mõista, et elamu tagastamise menetlust jätkatakse. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset asjaolu või kestvat takistust, miks oleksid tal takistanud kaebuse esitamist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samuti ei selgu kaebusest, kelle huvides või õiguste kaitseks on see esitatud. Kui kaebus on esitatud AS huvide kaitseks, siis ei ole see lubatav, sest kaebaja kinnituse kohaselt suri AS 06.10.1991 ja seega lõppesid samal päeval ka kaebaja volitused tema esindamiseks. Kui kaebus on esitatud H-OV-i õiguste kaitseks, siis jääb arusaamatuks, milliste õiguste kaitseks, sest H-OV ei ole kunagi esitanud taotlust A. H. Tammsaare pst 17 asuva vara tagastamiseks, ega ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ta on AS pärija.

3-14-52958 4(6) 13. Tallinna Halduskohus luges 25.05.2015 määrusega kaebuse ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas vastavas osas HKMS § 124 lg 2 alusel menetluse (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Muus osas jättis kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (resolutsiooni p 3). ÕVVTK Pärnu linna komisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 osalise õigusvastasuse tuvastamise nõue on HKMS § 46 lg-s 5 sätestatut arvestades esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Vaidlustatud haldusakti andmisest on möödunud arvestatav ajavahemik ning kaebaja esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning selles sisalduvad põhjendused ei viita kaebuse esitamise objektiivsetele takistustele. Kaebaja 03.12.1997 Pärnu Linnavalitsusele saadetud kirjast nähtub selgelt, et kaebaja sai vaidlustatud otsuse kätte 19.11.1997. Samuti ilmneb see asjaolu kaebaja 30.11.2004 kirjast. 29.10.1997 otsuse nr 7 p-s 8 on otsuse vaidlustamise korda selgitatud. Vaidlustatud haldusakti ning Pärnu Linnavalitsuse 15.01.1998 ja 09.07.2004 kirjade pinnalt ei saanud kaebajal jääda muljet, et olukorda lahendatakse ning hoone talle tagastatakse. Linnavalitsus ei ole kaebaja ees oma selgitamiskohustust täitmata jätnud. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla haldusakti adressaadi subjektiivne arusaamine akti sisust ning haldusorganiga vaidluse pidamine. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajaduse korral professionaalset õigusabi. Kaebaja ei nõustu õigusvastaselt võõrandatud vara eest määratud kompensatsiooniga, leides, et AS oleks tulnud tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks ka Tammsaare pst 17 asuva hoone osas ja seetõttu on talle tekitatud kinnistu turuväärtusele vastav kahju. Sellele asjaolule tuginedes esitatud kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu. Olukorras, kus 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõude suhtes jääb kaebetähtaeg ennistamata, ei ole ka võimalik kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Seega ei ole kaebusega võimalik taotletavat eesmärki saavutada. 14. H-OV esitas halduskohtu 25.05.2015 määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 15. H-OV palub 01.06.2015 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada, ennistada kaebetähtaeg ning saata asi tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Vastustaja 15.01.1998 kirjas viidatakse 29.10.1997 otsuse nr 7 muutmise võimalikkusele. Kirjas küll märgitakse, et linnakomisjoni otsuse peale võib esitada kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, kuid ei ole selgitatud, millise tähtaja jooksul vastav kaebus esitada tuleb. 15.01.1998 kirja koostamise ajaks oli 29.10.1997 otsuse nr 7 vaidlustamise tähtaeg formaalselt juba möödunud, kuid asjaolu, et 15.01.1998 kirjaga uuesti kaebuse esitamise võimalusest teatati, näitab, et vastustaja taastas menetluse. 1998. aasta jaanuaris helistas kaebaja Pärnu Linnavalitsuse Linnavaraameti juhatajale LV-le, kes telefonivestluses nõustus kaebajaga, et täiendavate tõendite nõue ei ole seaduspärane ning lubas asja korda ajada. Kaebaja arvates võib linnaametniku poolt mitmeti mõistetava informatsiooni edastamine olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Ka linnavalitsuse 09.07.2004 kirja sõnastus jätab mulje, et asjaolud vajavad veel täiendamist ning otsused ei ole lõplikud. Kaebaja vastas sellele 30.11.2004 kirjaga, milles märkis, et ei

3-14-52958 5(6) nõustu linnavalitsuse ettepanekuga pöörduda Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna geodeesiateenistusse. Vastustaja ei vastanud kaebaja 30.11.2004 kirjale ega ka 25.05.2011 suursaatkonna vahendusel esitatud päringule. Arvestades, et kaebaja elab välismaal, tal ei ole kogemusi eesti õiguskeele kasutamises ning ta suhtles vastustajaga ilma professionaalse esindajata, oli vastustajal kõrgendatud selgitamiskohustus. Kaebaja 30.11.2004 kirjast on ilmne, et kaebaja ei olnud kõigist asjaoludest adekvaatselt aru saanud. 16. Pärnu linn palub kirjalikus vastuses jätta H-OV määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Kaebaja ei ole määruskaebuses toonud välja ühtegi objektiivset asjaolu, mis takistasid tal 29.10.1997 otsust nr 7 tähtaegselt vaidlustamast. 15.01.1998 kirjast ei saanud kaebajale jääda muljet, et menetlus komisjonis on taastatud. Samuti ei saa 09.07.2004 kirjast järeldada, et hoone tagastamisega tegeletakse. Teades, et ta ei suuda hästi eesti õiguskeelest aru saada, oleks kaebaja pidanud kohe pöörduma õigusteadmistega isiku poole. Pärnu Linnavalitsusel ei olnud õiguslikku alust viia läbi menetlust A. H. Tammsaare pst 17 hoone tagastamise küsimuses, kuna puudus komisjoni otsus vastava hoone omandireformi objektiks ja AS hoone osas õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Seetõttu ei saanud kaebajal hoone tagastamata jätmisest kahju tekkida. Kuna kõnealuse hoone näol ei olnud tegemist omandireformi objektiks oleva varaga, ei rikkunud vastustaja A. H. Tammsaare pst 17 eluruumide erastamisega ORAS § 18 lg-s 1 sätestatut. Isegi kui lugeda kahju tekkimise ajaks 1999. aastat, nagu leiab kaebaja, on kahju hüvitamise taotlus esitatud tähtaja rikkumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. 18. Kaebuses nõutakse ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29.10.1997 otsuse nr 7 p 7 osaliselt õigusvastaseks tunnistamist ja Pärnus Tammsaare pst 17 asuva vara tagastamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamist. Halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 19. Tähtaja ennistamiseks peab esinema tähtaja möödalaskmist õigustav mõjuv põhjus (HKMS § 71 lg 1). Riigikohus on korduvalt leidnud, et mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt nt Riigikohtu 25.01.2001 määrus asjas 3-3-1-58-00 ja 19.01.2001 määrus asjas nr 3-3-1-59-00). 01.10.2002 määruses asjas nr 3-3-1-57-02 on Riigikohus märkinud, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes, kuid tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (määruse p-d 19-20). Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik kohe pöörduda kohtu poole ning taotleda tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17).

3-14-52958 6(6) 20. 29.10.1997 otsuse nr 7 (tl 13) p-s 8 on selgitatud, millisele asutusele ja mis tähtaja jooksul on selle otsuse peale võimalik kaevata. Kaebaja 03.12.1997 kirjast (tl 14) nähtub üheselt, et kaebaja sai vaidlustatud otsuse kätte 19.11.1997, samuti asjaolu, et kaebaja sai aru, et hooned tagastamisele ei kuulu. Vastustaja selgitas oma 15.01.1998 kirjas nr 1-1/32 (tl 15) uuesti, et A. H. Tammsaare pst 17 asuva hoone suhtes ei saa AS tunnistada õigustatud subjektiks, kuna hoone õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 lg-te 1-4 kohaselt ei ole tõendatud. Isegi kui kaebaja pidas 15.01.1998 kirjas sisalduvat selgitust, et hoone mahajätmist represseerimise tõttu tuleb tõendada kohtu kaudu, ebaõigeks, pidi ta aru saama, et 29.10.1997 otsust nr 7 ei muudeta ning otsuse p-ga 7 mittenõustumisel tuleb tal seda vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebajal vastustaja 15.01.1998 kirjast ega ka 09.07.2004 kirjast nr 4-7 4-9/5231 mõistlikult tekkida arusaamist, et vastustaja tegeleb Tammsaare pst 17 asuva hoone tagastamise küsimusega edasi. See, kas 1998. aasta jaanuaris andis linnaametnik kaebajale eksitavat informatsiooni või mitte, ei mõjuta praegusel juhul kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendust, kuna ka eksitava informatsiooni saamise korral ei saanud kaebaja jääda aastateks ootama, kas vastustaja teeb hoone tagastamise küsimuses uue otsuse, vaid oleks pidanud vaidlustama komisjoni otsust, kasutades vajaduse korral professionaalset abi. Halduskohus on eeltoodut arvestades õigesti leidnud, et kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole. 21. Kaebaja arvates seisneb talle tekitanud kahju selles, et kinnistu tagastamine ei ole hoones asuvate korterite ja maa erastamise tõttu enam võimalik. Arvestades, et 29.10.1997 otsuse nr 7 p-ga 7 jäeti A. H. Tammsaare pst 17 asuv hoone omandireformi objektiks ja AS selle suhtes õigustatud subjektiks tunnistamata, ei saanud enam toimuda ka hoone tagastamise otsustamise menetlust. ORAS § 19 lg 1, Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 35 ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 221 kohaselt oleks kaebaja pidanud 29.10.1997 otsuse nr 7 vaidlustamiseks pöörduma kahe kuu jooksul otsusest teadasaamisest halduskohtusse. Vaidlus puudub, et kaebaja 29.10.1997 otsust nr 7 seaduses sätestatud korras ei vaidlustanud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib kannatanu kahju hüvitamist nõuda vaid juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna see eeldus on praegusel juhul täitmata, on kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõue perspektiivitu ning halduskohus jättis selle põhjendatult läbi vaatamata. 22. Eeltoodu põhjal jääb H-OV-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.05.2015 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks