3-14-52259/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 18. juuni 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52259 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla toimingu – kaebajale dušši mittevõimaldamine 2013 ja 2014 aasta suveperioodil kaks korda nädalas – õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – I.A. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebuse esitaja taotlus tunnistada VangS § 50 lg 2 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-ga 11 rahuldamata. 3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.09.2014 saabus Tallinna Halduskohtule I.A.i kaebus Tallinna Vangla toimingu – kaebajale dušši mittevõimaldamine 2013 ja 2014 aasta suveperioodil kaks korda nädalas – õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja märgib, et soovib esitada tulevikus kahju hüvitamise nõude vangla vastu.

2. 19.11.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 26.05.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

2

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla toimingu – kaebajale dušši mittevõimaldamine 2013 ja 2014 aasta suveperioodil kaks korda nädalas – õigusvastasus alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Kaebaja leiab, et vangla toiming, millega ei võimaldatud duši kasutamist kahel korral nädalas suveperioodil 2013 ja 2014, on õigusvastane ja vastuolus põhiseaduse §-st 28 tuleneva õigusega tervise kaitsele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et duši mittevõimaldamine kahel korral nädalas alandab inimväärikust, rikub põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise nõuet ning on ebaproportsionaalne (vt PS § 10 ja § 18, samuti VangS § 41 lg 1 ). Samuti on rikutud hea halduse põhimõtet (PS § 13 ja § 14).

3.2. Lisaks viitab kaebaja Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu art II – 61 (inimväärikus on puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta), art II – 101 (õigus heale haldusele), art III 278 (rahva tervis). Samuti viitab kaebaja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 2 lg 1.

Kaebaja viitab ka Euroopa Nõukogu soovitusele Rec (2006)2 – Euroopa Vangla reeglistiku p 19.4, mis sätestab dušši kasutamise kaks korda nädalas. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1- 5-10 p 19 alusel on nimetatud reeglistik kohaldatav, kui vangistusseaduses esineb puudujääke. Samale arvamusele on asutud CPT/inf (2014)1 p 53 ja 60 – kontrollkäik Tallinna Vanglasse 2012. Lisaks toetavad eeltoodut kaebaja arvates EIÕK art 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid, mis on Eestile tulenevalt PS § 3 ja § 123 siduvad.

Kaebuse esitaja viitab erinevatele EIK lahenditele: nr 5774/10 p 17 (dušš iga päev 10 minutit); nr 19872/11 § 111 (dušš kambris); nr 2346/02 § 52; nr 41653/05 p 39 ja 47 (kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju); nr 5310/71 p 162; Valasinas vs Leedu 24.07.2001, Selmouni vs Prantsusmaa (1999). Samuti RKHKo nr 3-3-1-206 ja 3-3-1-14-06 p 11, kus on sedastatud, et põhiseadus sätestab inimväärikuse põhimõtte, mis kaitseb igaüht, sh kinnipeetavaid.

3.3. Kaebaja on seisukohal, et VangS § 50 lg 2 on vastuolus PS §-ga 11 ja märgib, et dušši võimaldamine suveperioodil vaid ühel korral nädalas ei ole aktsepteeritav, kuna on üldteada, et suvel on palav ja inimesed higistavad.

3.4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna Tartu ja Viru Vanglates on dušš kambris, on seal viibivatel kinnipeetavatel võimalik dušši kasutada igapäevaselt, mistõttu on vangla rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks märgib kaebaja, et temale kahel korral nädalas dušši mittevõimaldamine on õigusvastane ka seetõttu, et näiteks kambrites nr 136 ja 144 viibinud kinnipeetavad said suveperioodil dušši all käia kahel korral nädalas.

3.5. Kaebaja viitab oma kaebuse täiendava alusena Õiguskantsleri 27.09.2013 seisukohale nr 7- 4/121256/1304151 p 22. Kaebaja selgitab, et see on õiguslik alus Viru Vanglas dušši kasutamisele kaks korda nädalas.

3.6. Vastuseks Tallinna Vangla seisukohtadele märgib kaebaja, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest VangS § 50 lg 1 alusel.

Kaebaja leiab, et tuvastamiskaebus on lubatav preventiivsel eesmärgil (RKHKo nr 3-3-1-60-14).

3 Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast on inimõiguste standardid muutunud rangemaks, mistõttu praegu peab olema tagatud minimaalselt 2 korda nädalas dušš. Kui seadus sätestab teisiti, siis tuleb kohaldada välislepingut (EL põhiseaduse leping ja inimväärikuse põhimõte). Lisaks toob ta välja, et kui enamus kinnipeetavatele on dušš kaks korda nädalas tagatud, siis neile, kellel seda võimalust ei ole, on see lisakaristus.

Kaebaja rõhutab veelkord ka hea halduse põhimõtet, st et vangla peab arvestama reaalseid asjaolusid - kui on palav suvi ja kinnine kamber, siis tuleb võimaldada dušš kaks korda nädalas.

Veel viitab kaebaja, et Tallinna Vangla vastuse p 12 ei ole õige, kuna toiduluugid avatakse ainult öörahu ajaks (vt haldusasi nr 3-14-52464).

Kaebaja selgitab, et Tartu Vanglas võimaldatakse dušši iga päev. Seega peaks olema Tallinna Vangla poolt eraldi põhjendatud, miks on sellest erinev kohtlemine Tallinna Vanglas, mitte lihtsalt viitama RKHKo nr 3-3-1-20-08 p 24.

Kaebaja ei nõustu ka Tallinna Vangla vastuse p 11, sest vastustaja peab tegutsema PS § 14 ja PS § 11 ja § 12 tulenevalt.

3.7. Kaebaja märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 05.11.2014 määruses p 12 ja 14 märkinud, et dušši peaks võimaldama kaks korda nädalas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitajaga ja on seisukohal, et kaebuse esitajale kahel korral nädalas suveperioodil dušši mittevõimaldamist ei saa pidada õigusvastaseks.

4.1. Tulenevalt VangS § 50 lg-st 2 on vanglal kohustas tagada kinnipeetavatele vähemalt ühel korral nädalas saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas puuduvad vanni või sauna kasutamise võimalused, mistõttu võimaldatakse kinnipeetavatel oma isikliku hügieeni eest tagamiseks käia dušši all. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et vangla poleks I. Abdulajevile taganud võimalust käia ühel korral nädalas dušši all.

4.2. Tallinna Vangla on täitnud õigusaktidest tuleneva kohustuse ja taganud I. Abdulajevile vähemalt ühel korral nädalas dušši all käimise võimaluse. Samas ei saa õigusvastaseks pidada seda, et vangla ei ole taganud I. Abdulajevile sagedasemat võimalust suveperioodil dušši kasutamiseks, kui korra nädalas. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võimaldada suveperioodil dušši kasutamist sagedamini, kui näiteks talvisel ajal. Vanglal on küll õigus võimaldada kinnipeetavatele sagedasemat dušši all käimise võimalust, kuid sellest ei saa tuleneda kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda dušši all käimist sagedamini kui korra nädalas. Ka ei ole tuvastatud ja kaebuse esitaja pole ka ise märkinud, et esineksid mingid erilised tervisest tulenevad asjaolud, mille tõttu peaks vangla I. Abdulajevile tagama suveperioodil sagedasema dušši all käimise võimaluse, kui korra nädalas. Ainuüksi suveperioodil valitsev kõrgem õhutemperatuur ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavatele lisavõimalust dušši all käimiseks.

4.3. Tallinna Vangla peab vajalikuks selgitada, et suvekuudel valitseva kuumuse leevendamiseks on vangla võtnud kasutusele erinevaid meetmeid, näiteks andes kambritesse ventilaatorid, hoides kambrite toiduluugid suletud osakondades avatuna , jagades kambritesse pudelivett jms ja seega ei ole vangla olnud selles osas tegevusetu. Lisaks on kinnipeetavatel võimalik oma hügieeni eest hoolitseda elementaarses määras ka muul viisil, kui dušši all käimine. Nimelt on kinnipeetavatele tagatud igapäevaselt juurdepääs puhtale voolavale kraaniveele, millest tulenevalt on võimalik

4 esmaseid hügieenitoiminguid, nt hammaste, käte ja jalgade ja kaenlaaluste pesemine teha ka lisapesemise võimaluseta. Sooja vett on kambris võimalik keeta kas isikliku veekeetjaga või juhul, kui see puudub, väljastab vanglateenistus kinnipeetava soovil kas kambrisse kasutamiseks veekeetja või annab kambrisse sooja vett.

4.4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tallinna Vangla rikub PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhimõtet, kuna näiteks Tartu ja ka Viru Vanglas saavad kinnipeetavad kasutada dušši igapäevaselt. Samuti on võrduspõhimõtet kaebuse esitaja arvates rikkuv see, et Tallinna Vanglas kambrites nr 136 ja 142 viibivatele kinnipeetavatel võimaldati suvel kahel korral nädalas dušši all käimist.

4.5. Vastustaja märgib, et Tartu Halduskohus on oma 13.02.2012 kohtumääruses nr 3-12-112 tagastanud Tartu Vangla kinnipeetava taotluse, milles kinnipeetav esitas kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses dušši kasutamise mittevõimaldamisega kolmel korral nädalas. Nimetatud määruses asus kohus seisukohale, et isegi, kui kaebaja väide, et tal ei võimaldatud dušši all käia kolm korda nädalas oleks tõendatud, ei tuleneks vangistusseaduse §-st 50 lg 2 subjektiivset õigust nõuda pesemise võimalust kolm korda nädalas. Seega puudub Juri Kolesnikov`il HKMS § 44 lg 1 järgi kaebeõigus nõuda vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses dušši kasutamise mittevõimaldamisega kolmel korral nädalas. Kohus märkis lisaks, et kuna vangistusseaduse § 50 lg 2 järgi puudub Juri Kolesnikov`il kaebeõigus nõuda vanglalt pesemisvõimalust kolm korda nädalas, puudub tal vaide esemeks olnud Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega koos ka kaebeõigus vaideotsuse V117750-1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Nimetatud määrusest nähtub, et ka Tartu Vanglas ei ole erinevalt kaebuse esitaja poolt märgitust kõikidel kinnipeetavatel võimalik dušši all käia igapäevaselt.

4.6. Tallinna Vangla on seisukohal, et ei CPT, Euroopa Vanglareeglistik ega Õiguskantsleri soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme. Nimelt on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3- 3-1-95-08 punktis 8 märkinud, et „soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1).

4.7. Tallinna Vangla peab vajalikuks märkida, et vangistuse ja eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. On selge, et elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust. Seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama, et neil tuleb taluda teatud piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. Eelnimetatu võib puudutada ka hügieeni eest hoolitsemist. Samas ei saa nõustuda kaebuse esitajaga selles, et vaid korra nädalas suveperioodil dušši kasutamise võimalus oleks vastuolus PS §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega.

4.8. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises vanglas või ka Tallinna Vangla mõnele kinnipeetavale on võimaldatud dušši all käimise võimalust sagedamini, kui korra nädalas. Nimelt on Riigikohus oma

5 26.05.2008 lahendis nr 3-3-1-20-08 punktis 24 märkinud, et „seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Tallinna Vangla rõhutab, et I. Abdulajevile on tagatud õigusaktide nõuetega kooskõlas olev võimalus dušši all käimiseks.

4.9. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

5.1. Kohus on tuvastanud järgmised käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud.

5.1.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajale ei võimaldatud suveperioodil 2013 ja 2014 käia Tallinna Vanglas dušši all sagedamini kui üks kord nädalas. Samuti puudub vaidlus selles, et üks kord nädalas oli kaebajale dušši all käimine nimetatud perioodil tagatud.

5.1.2. Asjas on tuvastatud ka see, et kaebaja on 25.07.2014 pöördunud vangla poole taotlusega, milles soovib kaks korda nädalas dušši all käia. Vastav taotlus on jäetud Tallinna Vangla 31.07.2014 vastusega nr 5-8/14/20893-2 rahuldamata. Kaebaja on pöördunud 04.08.2014 uuesti vangla poole taotlusega saada luba käia dušši all kaks korda nädalas, millest on vangla oma 11.08.2014 vastusega nr 5-8/14/21858-2 keeldunud. (vt tl 5-6).

Kaebaja on vaidlustanud eelpool nimetatud vangla otsused vaide korras paludes võimaldada suveperioodil kaks korda dušši all käimist. Tallinna Vangla 24.09.2014 vaideotsustega nr 5- 15/14/21642-2 ja nr 5-15/14/23074-2 on Tallinna Vangla otsustanud jätta kaebuse esitaja vaided rahuldamata (tl 4 ja selle pöördel).

5.2. RKPSJKo nr 3-4-1-50-14 on sedastatud, et: VangS § 50 lg 2 sätestab: "Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.

Viidatud säte kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt RKHKo 07.04.2010 asjas nr 3-3-1-5-10, punkt 19).

6 Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 üheks esmaseks eesmärgiks on aidata kinnipidamisasutuses tagada kinnipeetavate inimväärne kohtlemine. Kui vangla otsustab VangS § 50 lg 2 alusel, kas kinnipeetavale lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks mh inimväärikus.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse punktis 36 kinnipidamise kontekstis inimväärikuse kohta järgmist:

"Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest."

Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt.

5.3. Arvestades eeltoodud Riigikohtu seisukohti leiab kohus, et antud juhul ei ole kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi Tallinna Vangla poolt seoses kaebuse esitajale suveperioodil 2013 ja 2014 mittevõimaldamisega käia Tallinna Vanglas dušši all sagedamini kui üks kord, rikutud.

Kuivõrd kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, siis tuleb jätta kaebaja kaebaja kaebus juba üksnes sel põhjusel rahuldamata.

Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas nr 3-14-51668, milles Tallinna Ringkonnakohus märkis lahendades kaebuse esitaja riigilõivust vabastamise küsimust, et kaebust kahe dušši korra võimaldamiseks nädalas ei saa pidada väheste eduväljavaadetega kaebuseseks ja kinnipeetavale võiks võimaldada kaks dušši korda nädalas, on küll õige, kuid samas asjas asus Riigikohus teistsugusele seisukohale (vt eelpool viidatud RKPSJKo nr 3-4-1-50-14).

5.4. Kohus märgib ka, et kohtu arvates ei ole kaebuse esitaja välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et Tallinna Vangla oleks käesolevas asjas vaidlustatud toiminguga ületanud sellise raskusastme, millisel juhul saaks asuda seisukohale, et kaebaja inimväärikust oleks rikutud.

Käesolevas asjas on tuvastanud, et kaebajale on võimaldatud dušši kasutada vähemalt ühe korra nädalas. Vangla on arvesse võtnud ka seda, et kinnipeetavale on iga päev olnud tagatud juurdepääs puhtale veele. Samuti on kambris võimalik kasutada veekeedukannu sooja vee saamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud.

5.5. Kohus nõustub vastustajaga, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises vanglas või ka Tallinna Vangla mõnele kinnipeetavale on võimaldatud dušši all käimine sagedamini, kui korra nädalas. Vastava otsuse tegemine on vangla kaalutlusotsus (näiteks võib vangla lubada sagedamast dušši kasutamist töötavatele kinnipeetavatele ja kellel on vastavad meditsiinilised näidustused). Kuivõrd kaebajal puudub nähtuvalt kaebuses esitatud

7 asjaoludest subjektiivne õigus nõuda dušši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas, siis ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.

5.6. Kaebuse esitaja palus tunnistada VangS § 50 lg 2 vastuolus olevaks PS § 11, kuna vastav piirang ei ole proportsionaalne.

PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kohus leiab, et kaebaja taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.

Kaebaja ei ole tõstatanud küsimust vangistusseaduse formaalsest mittevastavusest põhiseadusele. Kohus leiab, et selleks ei ole ka põhjust, kuna vangistusseadus on nõuetekohaselt vastu võetud ja avaldatud.

Küll aga on kaebaja asunud ekslikult seisukohale, et VangS § 50 lg 2 ei ole materiaalses plaanis põhiseadusega kooskõlas, kuna rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

PS § 11 teise lause kohaselt peavad põhiõiguste piirangud olema vajalikud demokraatlikus ühiskonnas. VangS § 50 lg 2 on sätestatud miinimumnõue, mille kohaselt peab vangla tagama vähemalt ühe pesemise korra nädalas dušši, vanni või sauna näol. Tegemist ei ole isiku õigusi piirava normiga, vaid isiku õiguste kaitseks sätestatud normiga, mis tagab miinimumnõuete täitmise. Vaidlusaluse normiga ei ole kohtu arvates piiratud midagi ülemääraselt selliselt, mis ei vastaks demokraatlikus ühiskonnas tunnustatud põhimõtetele. Seadus on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Vaidlusaluse sätte eesmärk on tagada kinnipeetavatele enda hügieeni eest hoolitsemise võimaldamine ja seda viidatud säte ka teeb jättes seejuures ulatusliku kaalutlusruumi haldusorganile. Käesoleval juhul on kaalutlusruum sisuliselt jäetud soodustuse suurendamiseks ja seetõttu ei saa kaalutlusõiguse jätmist haldusorganile pidada mingilgi kombel õigusi piiravaks. Järelikult on täidetud esmane proportsionaalsuse kontrolli eeldus, ehk tegemist on vajaliku sättega.

Teiseks tuleb kontrollida, kas abinõu on sobiv ehk kas see soodustab eesmärgi täitmist. Kuivõrd sätte eesmärk on selle sõnastusest nähtuvalt näha ette miinimumnõuded kinnipeetavatele pesemisvõimaluste tagamiseks, siis leiab kohus, et tegemist on sobiva abinõuga.

Kolmandaks tuleb kontrollida, kas abinõu on vajalik. Abinõu vajalikkuse kontrollimisel tuleb vastata küsimusele, kas vastavat eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Kuivõrd VangS § 50 lg 2 näol on tegemist eelkõige soodustava sättega ehk see tekitab kinnipeetavatele subjektiivse õiguse nõuda pesemisvõimaluse kasutamist vähemalt üks kord nädalas, siis ei ole tegemist koormava sättega. Samas võib asuda seisukohale, et vastav abinõu on vajalik just selleks, et tagada kinnipeetavate õiguste kaitse sh kaebaja enda poolt viidatud PS § 28 sätestatud õigus tervise kaitsele.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus tunnistada VangS § 50 lg 2 vastuolus olevaks PS § 11 tuleb jätta rahuldamata.

8 8. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik