3-11-2971/112 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-11-2971 Haldusasi PT kaebus Eesti Vabariigilt 65 394 euro suuruse kahjuhüvitise ja sellele lisanduvate viiviste väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. juuli 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – PT, esindaja v.adv Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja – Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindajad Liisi Pars, Gunnar Vaikmaa, Moonika Möller ja Alar Must Menetluse alus ringkonnakohtus PT ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine

29. aprill 2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada PT ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebused osaliselt. 2. Muuta Tallinna Halduskohtu 11. juuli 2014. a otsust haldusasjas nr 3-11-2971 ning sõnastada otsuse resolutsiooni punktid 1–3 järgmiselt: „1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt PT (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks välja kahjuhüvitisena

38 522,14 eurot (kolmkümmend kaheksa tuhat viissada kakskümmend kaks eurot 14 senti) ja viivisena 8260,79 eurot (kaheksa tuhat kakssada kuuskümmend eurot 79 senti). 2. Mõista Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) PT kasuks välja menetluskulud kokku 2469,48 eurot. 3. Mõista resolutsiooni punktis 1 märgitud kahjuhüvitis ja viivis PT kasuks välja tingimusel, et ta teeb omapoolse tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks MH-lt (isikukood XXXXXXXXXX) välja mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile

3-11-2971 2(12) ulatuses, milles need on hõlmatud resolutsiooni punktiga 1 välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivisega.“

Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3. Mõista Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) PT kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 525 (viissada kakskümmend viis) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. juulil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31.12.2008 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 lahutati PT (end. H) ja MH abielu ning jagati nende ühisvara. Kohtuotsused jõustusid 02.11.2009. Harju Maakohus kohustas 12.01.2009 hagi tagamise määrusega Harju Maakohtu kinnistusosakonda kandma 31.12.2008 kohtuotsuse täitmise tagamiseks PT kasuks kasutamise keelumärge ühisvara jagamisel MH-le jäänud ja tema nimele registrisse kantud korteriomandile Tallinnas XXXXXX XX XX-X. MH võõrandas 12.01.2010 korteriomandi Tallinnas XXXXXX XX XX-X notariaalselt tõestatud tehinguga täitemenetluse raames sissenõudja S-LH-le (MH ema) ostuhinnaga 2 030 000 krooni, millest

1 092 107 krooni tasaarvestati MH kohustusega tasuda ostjale täitemenetluse esemeks oleva „Kokkuleppe“ järgne põhivõlg ning 888 516,41 krooni tasaarvestati täitemenetluse esemeks mitteoleva MH kohustusega tasuda S-LH-le viivist kohustuse täitmisega 2141 päeva võrra hilinemise eest. S-LH võõrandas 12.03.2010 korteriomandi oma pojapojale HH-le.

2. PT esitas 07.01.2010 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks Harju Maakohtu 31.12.2008 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsuse täitmiseks. Kohtutäitur on 29.07.2011 tõendis asunud seisukohale, et võlausaldaja (PT) nõuet ei saa vara puudumise tõttu rahuldada ning kohtutäituril on õnnestunud nõuet rahuldada vaid 196,95 euro ulatuses.

3-11-2971 3(12) 3. PT esitas 21.10.2011 Justiitsministeeriumile taotluse hüvitada temale Harju Maakohtu kinnistusosakonna ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju

65 463,65 eurot. Justiitsministeerium jättis 28.11.2011 vastusega nr 17-5/13639 PT taotluse rahuldamata. Puudub kinnistusosakonna õigusvastane tegu, sest kinnistamise läbiviimiseks tuleb esitada kinnistamisavaldus ning kohus saadab hagi tagamise määruse registripidajale täitmiseks üksnes hageja taotlusel, kusjuures kohtulahend ei asenda kande tegemiseks vajalikku tahteavaldust (vt Riigikohtu 22.06.2006 otsus nr 3-2-1-63-06, p 13). Seejuures ei kohusta seadus kohtunikuabi isikult avaldust küsima, s.o pöörduma hageja poole omal algatusel. Isegi juhul, kui kohtunikuabi oleks taotlejat kandeavalduse puudumisest informeerinud, poleks see saanud tuua kaasa keelumärke seadmist, sest kinnistule oli juba varasemalt seatud üks keelumärge ning iga sellele järgnev käsutus olnuks tühine ja mitme erineva keelumärke kinnistusraamatusse kandmine ei ole lubatud (vt Riigikohtu 15.04.2004 määrus nr 3-2-1-48- 04, p 14; 03.10.2006 määrus nr 3-2-1-79-06; 13.02.2008 otsus nr 3-2-1-140-07, p 42). PT ja S-LH vahelist ilmset huvide konflikti arvestades poleks keelumärke kandmiseks olnud võimalik saada ka kohtutäituri ja sissenõudja nõusolekuid. Ebaõige on see, et taotleja on tänaseks kaotanud võimaluse kohtuotsusega tunnustatud nõude (aegumistähtaeg 10 aastat) MH-lt sissenõudmiseks ja kahjusumma oluliseks vähendamiseks.

4. PT esitas 23.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis

65 394 eurot koos võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud viivisega alates 28.11.2011. Samuti palus kaebaja seostada hüvitise väljamõistmine tema poolt tahteavalduse tegemisega loovutada Eesti Vabariigile oma rahalise hüvitise õigus MH vastu, mis põhineb Harju Maakohtu 31.12.2008 otsusel ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsusel kohtuasjas nr 2-03-693.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.07.2014 otsusega PT kaebuse osaliselt ning mõistis Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 39 236,40 eurot ja viivise 8817,10 eurot. Samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2469,48 eurot. Kahjuhüvitise ja viivise kaebaja kasuks väljamõistmise tingimuseks seadis halduskohus selle, et PT teeb omapoolse tahteavalduse, millega loovutab temale Harju Maakohtu 31.12.2008 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsusega kohtuasjas nr 2-03-693 MH vastu antud rahalise hüvitise õiguse Eesti Vabariigile.

Vaidlust ei ole selles, et jõustunud kohtuotsusega on MH-lt mõistetud PT kasuks välja

930 968 krooni (59 499,70 eurot), millest suurem osa (883 468 krooni ehk 56 463,90 eurot) on kompensatsiooniks endiste abikaasade ühisvaraks olnud ja MH-le jäänud Tallinnas XXXXXX XX XX-X asuva korteriomandi osa eest. Vaidlus puudub ka selles, et Harju Maakohtu 12.01.2009 määrusega on kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohustatud kohtu kinnistusosakonda seadma MH korteriomandile käsutamise keelumärge kaebaja kasuks, kuid nimetatud määrus on kinnistusosakonna poolt jäetud täitmata. MH võõrandas korteriomandi 12.01.2010 oma emale S-LH-le, kes võõrandas selle 12.03.2010 edasi kolmandale isikule (pojapoeg HH-le).

Kahju tekkimise tõendamise seisukohalt on määrav, kas PT rahaline nõue MH vastu on perspektiivitu (väärtusetu) või mitte (nt Riigikohtu 22.02.2013 otsus nr 3-1-1-106-12, p 57). Ühisvaras omandiosa loovutamise vastu saadud kohtu poolt välja mõistetud kompensatsiooni ei saa seejuures pidada saamata jäänud tuluks, vaid tegemist on kaebaja otsese varalise kahjuga (VÕS § 128 lg 3). Kuna senises tempos õnnestuks kogu nõue täita alles umbes 900 aasta pärast, on kahju igal juhul tekkinud ning asjaoludest tulenevalt on nõuded MH vastu sisuliselt väärtusetud. Kogu vastustaja positsioon taandub oletuslikule väitele, et kaebajal oleks võimalik oma kahju vähendada mitmesuguste õiguslike meetmete rakendamisega, kuid

3-11-2971 4(12) ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks väita, et MH omab mingit reaalset vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Nõude väärtusetuse eeldust kinnitab ka asjaolu, et vastustaja on keeldunud kaebajalt nõude ülevõtmisest (vt Riigikohtu 30.05.2007 otsus nr 3-2- 1-49-07, p 16). Käesoleval juhul tuleb lugeda tõendatuks, et kaebajale on tekkinud kahju kaebuses näidatud ulatuses.

Asjas esineb ka avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Vastustaja väidetest nähtub sisuliselt, et keelumärke seadmiseks registripidajale esitatavas hagi tagamise kohtumääruses peab olema eraldi märgitud, et seda taotles hageja ning kui seda märgitud ei ole, võib registriosakond jätta kohtumääruse igasuguse tähelepanuta, tulevalt registrimenetluses kehtivast formaliseeritud nn avaldusepõhimõttest (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4). Selline lähenemine on vastuolus riigivõimu teostamise kõige elementaarsemate aluspõhimõtetega ning ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 387 lg 2 sätte ja mõttega. Kohus saadab hagi tagamise määruse registripidajale täitmiseks ainult hageja taotlusel ning sellisel juhul ei ole vaja registripidajale esitada täiendavat avaldust (sellesisuline tahteavaldus on esitatud juba kohtule – vt ka Riigikohtu 07.03.2011 määrus nr 3-2-1-167-10, p 9; 21.04.2009 määrus nr 3-2-1-26-09, p 11), kui seda pole kohtumääruses eraldi märgitud (mida antud juhul ei olnud tehtud). Seega ei saanud kinnistusosakond õiguspäraselt jätta tähelepanuta ja menetlemata talle kohtu poolt edastatud hagi tagamise määrust. Tegevusetust ei saanud õigustada ka varasema keelumärke olemasolu (vt lahend nr 3-2-1-167-10, p 13). On võimatu, et eriettevalmistusega registripidaja töötajad ei saanud aru, mida tähendab hagi tagamise määruse korrakohane menetlemata jätmine ja millised võivad olla selle tagajärjed isiku varaliste õiguste kaitsmise seisukohalt.

Selgelt on olemas ka põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kaebajal kahju tekkimise vahel, sest registriosakonna õigusvastase tegevuse tagajärjel on kaebaja jäänud ilma oma võlanõude peamisest (sisuliselt ainsast) tagatisest ning kui registripidaja oleks hagi tagamise määrust menetlenud õiguspäraselt, oleks kaebaja rahaline nõue saanud rahuldatud. Seejuures on hagi tagamise määruse menetlemisega seotud normide kaitse-eesmärk otseselt tagada võlausaldaja nõuded ja hoida selle kaudu ära temale kahju tekkimine (VÕS § 127 lg 2). Vastustaja väited MH ja S-LH süüst kahju tekitatud kande tegemisel on eksitavad, sest kande tegemise õiguslikke aluseid ja võimalikke takistusi kande tegemiseks peab enne kandeotsuse tegemist kontrollima kande tegija. Registrimenetluse eripärast tulenevalt ei ole olnud võimalik kaebaja õiguste kaitsmine primaarnõuetega. Võimalikud kahju vähendamisele suunatud täiendavad nõuded eraõiguslike isikute vastu ei oma riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 rakendamisel tähtsust, vaid on olulised üksnes avaliku võimu kandja vastutuse RVastS § 13 lg 1 alusel piiramise otsustamisel. Kokkuvõttes on kaebajale avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse tagajärjel tekitatud kahju, mis tuleb talle hüvitada.

Kaebaja lõplik hüvitisenõue ilma viivisteta on 56 394 eurot. Kõik taotluses näidatud summad on põhjendatud ja kahju arvutusliku suuruse üle puudub sisuline vaidlus. VÕS §-s 113 sätestatud viivise kohaldamine on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel samuti võimalik (vt Riigikohtu 16.12.2010 otsus nr 3-3-1-83-10) ning viivise arvestamise algusaeg (28.11.2011) on määratletud õigesti. Kokku kuuluks kahjunõude 100% rahuldamisel vastustajalt väljamõistmisele viivitusintressid 14 695,17 eurot. Vastustaja on leidnud, et käesoleval juhul esinevad alused riigi vastutuse piiramiseks RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS §

139 lg 1 alusel vähemalt 75% ulatuses, sest kaebaja passiivsus oma huvide kaitsmisel mängis kahju tekkimisel olulist rolli. Vastutuse piiramine on osaliselt õigustatud, sest kaebaja ei ole kogu kohtumenetluse vältel kasutanud oma huvide kaitseks ühtegi võimalikku tsiviilõiguslikku meedet. Kõiki asjaolusid arvestades on õiglane vähendada väljamõistetavat

3-11-2971 5(12) kahjuhüvitist 40% võrra. Kaebajal tuleb alusetu rikastumise vältimiseks loovutada nõudeõigus MH vastu Eesti Vabariigile. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebaja menetluskulud mõista vastustajalt välja proportsionaalselt (4115,80 eurot × 60 % = 2469,48 eurot).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus PT kaebuse rahuldas, ning teha asjas uus otsus, millega jätta PT kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud riigi tegevuse õigusvastasuse ning põhjusliku seose kinnistusosakonna tegevuse ja PT-l kahju tekkimise vahel. Kohus on jätnud sisuliselt hindamata väited toimunu hetkel kinnistul lasunud keelumärke tähenduse osas ega ole arvestanud Riigikohtu praktikat, millest kinnistusosakond oma tegevuses lähtus.

Õige on see, et PT-le on tänaseks ilmselt kahju tekkinud, sest võla kättesaamise perspektiiv on pea olematu, kuid puudus kinnistusosakonna õigusvastane tegevus. Kohtunikuabi tegevust / tegevusetust võiks pidada õigusvastaseks juhul, kui kohtunikuabi eksiks selgesõnalise õigusnormi vastu või rakendaks tõlgendust, mis hälbiks ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast. Antud juhul selliseid aluseid ei esine, sest puudus kinnistamisavaldus, mille kinnistamiseks pädev isik pidi läbi vaatama ning mis olnuks KRS § 35 lg-st 4, asjaõigusseaduse (AÕS) § 621 lg-st 2 ja TsMS § 387 lg-st 2 tulenevalt kande tegemise aluseks. Tegemist on formaliseeritud menetlusega ja tahteavalduse puudumisel ei saa kinnistusosakond kannet teha. Kõnealusel ajal puudus senist suunda muutev kõrgema kohtu praktika (s.o lahend nr 3-2-1-167-10), millest nähtuks suunis, et kui määruse saadab kohus, tuleb kinnistusosakonnal eeldada hageja tahet, ning kinnistusosakond lähtus kehtivast seadusest ja kohtupraktikast (nt Riigikohtu 22.06.2006 otsus nr 3-2-1-63-06, p 13). Kohtunikuabi järeldas antud juhul õigesti, et kinnistamismenetluse läbiviimiseks puudus alus.

Halduskohus ei ole sisuliselt hinnanud MH kinnistul lasunud keelumärke tähendust ning vastustaja vastuväidet, et isegi juhul, kui kohtunikuabi oleks kaebajat kandeavalduse puudumisest informeerinud, poleks see saanud tuua kaasa soovitud tagajärge ehk keelumärke seadmist, sest kinnistu suhtes oli juba üks keelumärge varem seatud ja kõik hilisemad käsutused olnuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 järgi tühised, mistõttu ei oleks kinnistusosakond ühelgi juhul saanud teise isiku kasuks teist keelumärget kinnistusraamatusse kanda (vt ka Riigikohtu 15.04.2004 määrus nr 3-2-1-48-04, p 14; 03.10.2006 määrus nr 3-2-1-79-06, p-d 21-22; 13.02.2008 otsus nr 3-2-1-140-07, p 42). On ilmne, et isikutevahelist huvide konflikti arvestades poleks see saanud toimuda ka S-LHi nõusolekul. Seetõttu isegi juhul, kui kinnistusosakonna tegevust lugeda õigusvastaseks, ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost riigi tegevuse ja kahju tekkimise vahel. PT esindas hagimenetluses advokaat, kuid ta ei teinud ligikaudu 1,5 aasta jooksul enda huvide ja õiguste kaitseks ühtegi toimingut (nt ei esitanud tahteavaldust märke kandmiseks kinnistusraamatusse). Kui kaebaja oleks süvenenud tehtud kannetesse või kontrollinud kinnistusraamatu kannet varem, oleks tal olnud võimalik kahju tekkimist ära hoida. Seetõttu ei ole põhjendatud nõude rahuldamine sedavõrd suures ulatuses (60%).

Halduskohus on ebaõigesti rahuldanud kaebaja nõude halduskohtumenetlusele eelnenud kulutuste hüvitamiseks (kokku 4569,96 eurot), mis seondusid õigusteenusega esitamata jäänud hagiavalduse koostamiseks ja kahju hüvitamise nõude esitamiseks ning hindamisakti tellimisega. Kohus saab välja mõista üksnes halduskohtumenetluses kantud menetluskulud (nt

3-11-2971 6(12) Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 18; 16.03.2005 otsus nr 3-3-1-93-04, p 10; 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17).

7. PT vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Kahjustatud isiku poolt võetavad meetmed võivad olla vaid kahju vähendamise aluseks, mitte selle välja mõistmata jätmise aluseks. Vastustaja on sisuliselt väitnud, nagu puuduks haldusorganil vastutus, kui ta ei ole saanud Riigikohtult täpseid juhiseid seaduse kohaldamise kohta. Samas ei ole Riigikohus teinud ühtegi lahendit, kus oleks õigustatud haldusorganile esitatud avalduse, seda enam kohtumääruse, menetlemata jätmist. Vastustaja positsioon on väär ka seadust formaaljuriidiliselt tõlgendades. Kui registriosakond leidis, et hagi tagamise määruse menetlemiseks oli vajalik kaebaja poolne kinnistamisavaldus, siis oleks registriosakond pidanud seda nõudma puuduste kõrvaldamise korras. Ükski seadus ei pane kaebajale kohustust valvata registriosakonna tegevuse järele. Ka varasema keelumärke olemasolu ei õigustanud hagi tagamise määruse menetlemata jätmist. XXXXXX XX XX-X korteriomand oli PT ja MH ühisomandis ning sellel lasuv esimene kohtutäituri keelumärge kehtis vaid teise ühisomaniku mõttelise osa suhtes. Kui kaebaja olnuks teadlik, et hagi tagamise kohtumääruse täitmisega on probleeme, oleks ta saanud tsiviilasjas nõuda kohustuste täitmist vastastikuste kohustustena (s.o ühisvara esemeks olnud korteriomandi omandi üleminek MH lahusvarasse samaaegselt kompensatsiooni maksmisega) või taotleda muu hagi tagamise abinõu rakendamist (nt kohtuliku hüpoteegi seadmist) või pöörduda kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole viivitamatult. Õigusabikulud ja hindamisakt seonduvad kahju kindlakstegemisega ning kohus rahuldas selle nõude VÕS § 128 lg 3 alusel õigesti.

8. PT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada PT kaebus ja menetluskulude väljamõistmise taotlus tervikuna. Halduskohus leidis õigesti, et kinnistusosakond jättis käsutuskeeldu selgelt sisaldava hagi tagamise määruse õigusvastaselt menetlemata ning sellega on kaebajale tekkinud kahju, sest tema nõue MH vastu on muutunud väärtusetuks. Halduskohtu otsust vaidlustatakse osas, milles kohus vähendas vastustajalt väljamõistetavat kahjuhüvitist (ja sellega seoses ka viiviseid) 40% võrra. Kohtu vastavad põhjendused on vastuolulised ja ebapiisavad, sest otsusest ei leia põhistust, millistel kaalutlustel ja asjaoludel halduskohus kahjusummat RVastS § 13 lg 1 p 4 ning VÕS § 139 lgte 1 ja 2 alusel vähendas. Halduskohus märkis vaid üldistavalt, et kaebaja pole kasutanud tsiviilõiguslikke vahendeid „alates kaebuses kirjeldatud tagasivõitmise hagi esitamisest kuni pankrotiavalduse esitamiseni MH vastu“, mis on otsuse põhjendamiseks selgelt ebapiisav ning vastuolus kohtu enda eelneva hinnanguga, et nõue MH vastu on väärtusetu, sest see pole realiseeritav. Kahjusumma vähendamiseks pidanuks kohus olema veendunud, et tsiviilõiguslike vahenditega olnuks kahjusumma vähendamine saavutatav. Kaebaja on menetluse käigus korduvalt väitnud, et tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamine oleks tema kahju hoopis suurendanud. Selliseid õiguskaitsevahendeid on võimalik rakendada vastustajal, kellele kaebaja on valmis nõude loovutama. Pärast korteriomandi võõrandamist HH-le ei ole selle tagasivõitmine enam võimalik ning kuivõrd ka S-LH-l puudub igasugune vara, olnuks ka tema vastu nõude esitamine perspektiivitu. Seetõttu on põhjendamatu halduskohtu järeldus, et kaebaja ei ole teinud kõike endast olenevat kahju vähendamiseks. Kannatanule saab ette heita vaid selliste toimingute tegemata jätmist, mille tegemine oleks olnud mõistlik. Halduskohtu viide, et ta arvestab ka MH-le kuuluvat vara, on ainetu, sest sellel varal (osalus mittetoimivas äriühingus) puudub tegelik väärtus. Seoses põhinõude 40% ulatuses vähendamisega piiras kohus samas ulatuses ka väljamõistetavat viivisenõuet. Kuna põhinõude vähendamine oli õigusvastane, tuleb ka viivisenõue rahuldada tervikuna. Kahjunõude osalise rahuldamisega seoses oleks tulnud vastavalt formuleerida ka nõudeõiguse

3-11-2971 7(12) loovutamise tingimusega seonduv. Nõude loovutamine ei saa toimuda tervikuna, hõlmates ka juba täidetud osa ja kohtu poolt välja mõistmata jäetud osa. Samuti ei saa nõude loovutamine hõlmata viivisenõuet, mis seondub vastustaja tegevusega. Kuna kaebus kuulus rahuldamisele tervikuna, siis tulnuks ka kaebaja menetluskulud mõista vastustajalt välja täies ulatuses (s.o täiendavalt 1646,32 eurot).

9. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohus on riigi vastutust piiranud õiguspäraselt, sest kaebaja ei ole kogu kohtumenetluse vältel kasutanud ühtegi oma huvide kaitseks võimalikku õiguskaitsevahendit (nt vara tagasivõitmise hagi esitamine täitemenetluses, pankrotiavalduse esitamine ja vara tagasivõitmine pankrotimenetluses, kuriteoteate esitamine seoses vara varjamisega täitemenetluses või pankrotimenetluses ning maksejõuetuse tahtliku põhjustamisega). Kuna praegusel hetkel ei ole enam võimalik tõsikindlalt hinnata ühegi konkreetse meetme tulemuslikkust, siis ei olnud kohtul vajalik neist igaühte eraldiseisvalt analüüsida, vaid kahjuhüvitise vähendamine võis olla hinnanguline ja põhineda kohtu siseveendumusel. Kohtuotsus ei ole nimetatud osas ka vastuoluline, sest hüvitise vähendamise aluseks ei olnud MH vastu esineva nõude väärtuslikkus, vaid hoopis PT tegevusetus (vt ka Riigikohtu 24.12.2002 otsus nr 3-2-1-153-02, p 13; 03.03.2014 otsus nr 3-2-1-197-13, p 31). Oletuslik on kaebaja väide, et ükski meede ei oleks olnud tulemuslik. Täiendava viivise väljamõistmine kohtuotsuse tegemisest kuni selle kohase täitmiseni puudub vajadus, sest vastustajaks on Eesti Vabariik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

I Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus

11. Vastustaja on oma põhiseisukoha, et antud juhul puudus Harju Maakohtu kinnistusosakonna õigusvastane tegevus, rajanud Riigikohtu 22.06.2006 otsuse nr 3-2-1-63-

06 p-s 13 väljendatule, mille järgi ei asenda kostja nõusolekut asendav kohtulahend teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna sissekandmiseks. Sellest on Justiitsministeerium järeldanud, et kohtunikuabi leidis õigesti, et kannet pole võimalik teha, sest puudus PT kinnistamisavaldus. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud lahend asjassepuutumatu, sest see ei käsitle hagi tagamist, ning vastustaja viide, et senist kohtupraktikat muudeti Riigikohtu 07.03.2011 määrusega nr 3-2-1-167-10, ei peegelda tegelikkust. Viimatinimetatud määruses (p 9) märkis Riigikohus, et ka juhul, kui kohus saadab hagi tagamise määruse TsMS § 387 lg 2 alusel ise registripidajale, tuleb kande tegemise avalduse esitajaks lugeda ikkagi hageja ning täiendavat avaldust ei ole sellisel juhul registripidajale tarvis esitada. Kohtumäärusest ei ole võimalik järeldada, et Riigikohus oleks sellega oma senist praktikat muutnud. Seejuures näevad TsMS § 378 lg 2 teine ja kolmas lause alates 01.01.2009 kehtivas redaktsioonis selgesõnaliselt ette, et kohus saadab hagi tagamise määruse registripidajale täitmiseks üksnes hageja taotlusel ning sellisel juhul ei ole vaja registripidajale esitada täiendavat avaldust. KRS § 35 lg-st 4 ja kuni 31.12.2009 kehtinud AÕS § 621 lg-st 2 tulenes samuti, et kuigi üldjuhul on ka hagi tagamise abinõu kohta kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks kinnistamisavaldus ja kohtumäärus, tuleb

3-11-2971 8(12) seaduses teistsuguse regulatsiooni ettenägemisel kohaldada erisätet (s.o antud juhul TsMS §

387 lg-t 2, mis täiendava kinnistamisavalduse vajaduse üheselt mõistetavalt välistas). Olenemata sellest, kas PT oli hagi tagamise määruse registripidajale edastamist kohtult taotlenud või mitte, pidi registripidaja seda eeldama ega võinud jätta Harju Maakohtu 12.01.2009 määrust nr 2-03-693 täitmata. Harju Maakohtu kinnistusosakonna tegevusetus oli ilmselgelt õigusvastane.

12. Vaidlust ei ole selles, et XXXXXX XX XX-X korteriomandile oli juba enne Harju Maakohtu 12.01.2009 määruse tegemist seatud keelumärge S-LH kasuks. Kuivõrd keelumärkel on käsutuskeelu tähendus TsÜS § 88 lg 1 mõttes ning S-LH-lt nõusoleku saamine ei oleks olnud reaalne, siis puudub kinnistusosakonna tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel vastustaja hinnangul põhjuslik seos. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, et olukorras, kus kohtunikuabi ei andnud PT-le üldse võimalust esitada keelumärke sissekandmiseks S-LH nõusolekut (s.o kõrvaldada puudus KRS § 46 lg 3 ja TsMS § 596 lg 2 alusel – vt ka lahend nr 3-2-1-167-10, p 13), ei ole võimalik asuda seisukohale, et kahju tekkimist poleks saanud ära hoida ka kinnistusosakonna hoolsa käitumise korral.

Olenemata sellest, et korteriomand oli abikaasade ühisvara, nähtus XXXXXX XX XX-X registriosast (I kd, tl 18 ja pöördel) omanikuna üksnes MH. Samuti puudusid 23.04.2004 sisse kantud käsutamise keelumärke osas täpsustused, et see keelaks vara käsutamise üksnes osaliselt. Järelikult kehtis keelumärge iseeneses korteriomandi kui terviku suhtes. Omavahelisele huvide konfliktile vaatamata oleks PT saanud siiski esitada vajaduse korral S- LH vastu hagi tema õiguste kaitseks vajaliku kande tegemiseks nõusoleku saamiseks (nt Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 38). Kaebajaga võib nõustuda, et kui ta olnuks hagi tagamise määruse täitmise takistustest teadlik, oleks ta saanud aegsasti rakendada muid abinõusid oma õiguste paremaks kaitseks. Kuna aga kinnistusosakond ei viinud menetlust korrektselt läbi, selgus tegelik olukord kaebajale alles oluliselt hiljem.

13. Kohtueelse menetlusega seotud kulude väljamõistmise osas ei ole Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika (lahendid nr 3-3-1-60-13, 3-3-1-20-11, 3-3-1-93- 04) asjassepuutuv, sest käsitleb olukordi, kus selliste kulude väljamõistmist on taotletud kohtumenetluse kulude väljamõistmise regulatsiooni alusel, mida menetlusseadustik ei võimalda.

Riigikohus on 26.03.2015 määruses nr 3-3-1-86-14 (p 25) möönnud, et RVastS § 7 lg-test 3 ja

4 tulenevalt on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel asjakohane ka VÕS §

128 lg-s 3 sätestatu. Nimetatud norm võimaldab otsese varalise kahjuna nõuda muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 3 rakenduspraktikast lähtudes peavad sellise nõude rahuldamiseks olema täidetud kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused ehk RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. Erinevalt nõude kohtu kaudu maksmapanemisega seonduvatest kuludest (s.o alates kohtule esitatava hüvitamiskaebuse koostamisest), mille osas kehtib HKMS § 109 lg-st 7 tulenevalt eriregulatsioon, ei ole nõude kohtuväliselt maksmapanemise katsetega seonduvate kulude hüvitamise nõude esitamine kahju hüvitamise nõudena millegagi välistatud (vt täiendavalt Riigikohtu 09.02.2011 otsus nr 3-2-1-138-10, p-d 26-27; 14.10.2014 otsus nr 3-2-1-84-14, p 24).

3-11-2971 9(12) Kohtupraktikas (vt lahend nr 3-2-1-138-10, p 29) on leitud, et professionaalse õigusabi kasutamine juba kohtueelselt on üldjuhul mõistlik ning advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks (nt tehes kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid). Samuti pole põhjust eeldada, et kaebaja pidanuks olema suuteline iseseisvalt selgitama välja oma õiguste kaitse võimalused.

Seega on halduskohus põhimõtteliselt õigesti mõistnud kaebaja kahjuna välja ka kahju kindlakstegemise kulud (I kd, tl 61-62) ja kahju hüvitamise nõude esitamisega seonduvad õigusabikulud (I kd, tl 57-60). Samas ei saa VÕS § 128 lg 3 kohaseks mõistlikuks kuluks kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks pidada õigusabikulu, mis seondub esitamata jäänud tagasivõitmise hagiavalduse koostamisega. Kaebaja taotletud 4394,96 euro suurusest õigusabikulust saab mõistlikuks ja põhjendatuks pidada advokaadibüroo 18.10.2011 arvel nr 665-R märgitud õiguslikku analüüsi ja kahjunõude koostamist kokku 11 töötunni ulatuses summas 1848 eurot (11 tundi × 140 eurot = 1540 eurot + käibemaks 20%). Koos 175 euro suuruse eksperthinnangu tellimise kuluga on põhjendatud kulude suuruseks kokku 2023 eurot. Ülejäänud osas tuleb vastavad õigusabikulud jätta PT enda kanda.

II PT apellatsioonkaebus

14. PT leiab, et kohus on põhjendamatult vähendanud vastustajalt väljamõistetavat hüvitist, sest kohus pole põhistanud veendumust, et tsiviilõiguslike vahenditega olnuks kahjusumma vähendamine saavutatav. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga iseenesest selles, et väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamise RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 2 alusel saab tingida üksnes selliste vahendite kasutamata jätmine, mille tulemusena olnuks kahju ärahoidmine või vähendamine mõistlikult ettenähtav ja mille kasutamise võimalus pidi isikule olema äratuntav. VÕS § 139 lg 2 märgib selgelt, et kahjuhüvitise vähendamise aluseks saab olla üksnes sellise tekkinud kahju vähendada võiva toimingu tegemata jätmine, mille tegemist võis kahjustatud isikult mõistlikult oodata.

15. Kaebaja on samas kahjusumma vähendamise mõeldavate alustena ekslikult käsitanud üksnes selliseid võimalikke meetmeid, mida ta oleks teoreetiliselt saanud rakendada pärast seda, kui kahju oli talle kinnistusosakonna õigusvastase tegevusetusega juba tekkinud. Nõustuda võib sellega, et asjaolusid arvestades ei oleks võimalik vara tagasivõitmise hagi või pankrotiavalduse esitamine olnud ilmselt kuigi perspektiivikas. Seevastu tuleb oluliseks pidada, et tsiviilasjast nr 2-03-693 nähtuvalt lõppesid PT ja MH abielulised suhted juba 2000. aastal ning hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks esitati 28.11.2003. Seega olnuks PT-l juba enne 23.04.2004 keelumärke sissekandmist olnud võimalik astuda tsiviilasja nr 2- 03-693 menetluse ajal samme, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (nt taotleda keelumärke või eelmärke kandmist kinnistusraamatusse) ja vältida seeläbi kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selliseid võimalusi kasutanud, esitades hagi tagamise avalduse alles pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks.

16. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kohtu järeldus kasutamata jäänud võimalike õiguskaitsevahendite eeldatavast tõhususest ja seeläbi kahju tekkimise välditavusest saab olla üksnes hinnanguline. Pidades eelkõige silmas tsiviilasjas nr 2-03-693 toimunud menetluse kestust ning õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse ja vajaduse ettenähtavust (arvestades, et kinnistusraamatusse oli ühisvarasse kuuluva korteri omanikuna sisse kantud üksnes MH, mis ei saanud olla PT-le teadmata), ei saa halduskohtu hinnangut, et kahjuhüvitist on põhjust

3-11-2971 10(12) vähendada 40% võrra, pidada ilmselgelt ebamõistlikuks ning ringkonnakohus nõustub sellega.

17. PT apellatsioonkaebus on aga põhjendatud ja tuleb rahuldada osas, milles halduskohus jättis arvestamata kahjuhüvitise osalise väljamõistmisega ja kohustas kaebajat tegema omapoolse tahteavalduse, millega ta loovutab tsiviilasjas nr 2-03-693 tehtud kohtuotsustest temale MH vastu tuleneva nõude Eesti Vabariigile tervikuna. Selline loovutamine saab siiski olla asjakohane üksnes samas suuruses, milles nõue on veel täitmata ja mille ulatuses on Eesti Vabariiki kohustatud kaebajale vastav summa ise hüvitama.

III Menetlusosaliste taotluste lahendamine

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) ja PT apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 11.07.2014 otsust vastavalt muuta.

19. Tsiviilasjas nr 2-03-693 MH-lt PT kasuks väljamõistetud summa on 59 499,70 eurot (930 968 krooni) ning MH-lt on kohtutäituri 18.10.2013 tõendi (II kd, tl 62 ja pöördel) kohaselt võlgnevuse katteks laekunud 258,74 eurot ning kaebaja 01.07.2014 kinnituse (II kd, tl 151-153) kohaselt hiljem laekumisi polnud. Seega on kaebajale tekkinud otsese varalise kahju põhisummaks 59 240,96 eurot.

Kaebaja on taotlenud lisaks saamata jäänud tulu (intressi) väljamõistmist perioodi 01.07.2010–21.11.2011 eest (s.o rahasumma tõenäolisest laekumisest kuni kahjunõude esitamiseni) kokku 1590,94 eurot. Kuivõrd kinnistusosakonna tegevusetuses esines praegusel juhul vähemalt hooletus (VÕS § 104 lg 3), siis on saamata jäänud tulu hüvitamine RVastS § 7 lg 3 ja § 13 lg 2 järgi põhjendatud.

Eeltoodud summad moodustavad kokku 60 831,90 eurot ja seda tuleb vähendada 40% võrra, mille tagajärjel on hüvitatavaks summaks 36 499,14 eurot. Pidades silmas, et kahju suuruse kindlakstegemise ja hüvitisenõude esitamiseks tehtud mõistlikke kulusid ei olnud kaebajal võimalik mingite õiguskaitsevahenditega vähendada, siis ei ole selle summa väljamõistmise ulatuse piiramine põhjendatud (v.a osas, milles neid ei saa pidada mõistlikeks ja vajalikeks). Seega tuleb vastavad kulud (2023 eurot) mõista vastustajalt välja tervikuna. Kokku moodustab Eesti Vabariigilt väljamõistetav kahjuhüvitis järelikult 38 522,14 eurot.

Halduskohtu otsuses sisalduv viivisearvestus on samuti osaliselt ekslik. Nimelt on kohus jätnud tähelepanuta, et VÕS § 113 lg 1 järgi lisanduv määr oli kuni 15.04.2013 mitte 8%, vaid 7% ning segadus esines ka mõningate Euroopa Keskpanga intressimääradega. Viivise arvestamine ei ole põhjendatud ka summalt, mida vastustajalt välja ei mõisteta (selles osas säilib PT-l viivisenõue MH vastu). Rakendada tuleb järgmisi viivise määrasid: 28.11.2011– 31.12.2011 – 8,25% (38 522,14 eurot × 0,0825 / 365 päeva × 34 päeva = 296,04 eurot); 01.01.2012–31.12.2012 – 8% (38 522,14 eurot × 0,08 = 3081,77 eurot); 01.01.2013– 14.04.2013 – 7,75% (38 522,14 eurot × 0,0775 / 365 päeva × 104 päeva = 850,65 eurot); 15.04.2013–30.06.2013 – 8,75% (38 522,14 eurot × 0,0875 / 365 päeva × 77 päeva = 711,08 eurot); 01.07.2013–31.12.2013 – 8,50% (38 522,14 eurot × 0,085 / 365 päeva × 184 päeva = 1650,65 eurot); 01.01.2014–30.06.2014 – 8,25% (38 522,14 eurot × 0,0825 / 365 päeva × 181 päeva = 1575,98 eurot); 01.01.2014–11.07.2014 – 8,15% (38 522,14 eurot × 0,0815 / 365 päeva × 11 päeva = 94,62 eurot). Kokku moodustab viivisesumma kuni halduskohtu otsuse tegemiseni seega 8260,79 eurot.

3-11-2971 11(12)

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et PT on käesolevas asjas olnud Tallinna Halduskohtu 06.09.2012 määruse alusel vabastatud nii kaebuselt kui ka apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Justiitsministeerium on samuti olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Esimese astme kohtus on kaebaja kandnud õigusabikulusid kokku 4142,20 eurot (II kd, tl 63-78; II kd, tl 81-84; II kd, tl 117-119) ning apellatsiooniastmes on õigusabikulude suuruseks olnud 1554 eurot (III kd, tl 12-17; III kd, tl 21-24). Menetluskulude kandmine ja nende seos käesoleva haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Halduskohus mõistis kaebaja menetluskulud välja 60% ulatuses ning kuivõrd ringkonnakohus nimetatud proportsiooniga nõustus, puudub vajadus halduskohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas muuta. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab mõlemad apellatsioonkaebused üksnes väikeses osas, on põhjendatud jätta apellantsioonkaebustega seonduvad menetluskulud nende endi kanda. Samas tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud osas, milles need seonduvad vastustaja apellatsioonkaebusega ehk 525 euro ulatuses (s.o Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ 07.10.2014 arve nr 572-R summas 336 eurot ning pool kohtuistungi kuludest ehk advokaadibüroo 29.04.2015 arvel nr 247-R märgitud 378 euro suurusest kulust). Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tervikuna tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.03.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Jätta P. T. kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Eesti Vabariigi vastukassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsuse resolutsiooni

3-11-2971 12(12) punktid 1–3 ja Tallinna Halduskohtu 11. juuli 2014. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 asjas nr 3-11- 2971 osas, millega kohtud mõistsid P. T. kasuks välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud. Saata asi kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

4. Peatada asja menetlus, kuni selgub, kas P. T. pöördub 60 päeva jooksul alates 15. märtsist 2016 käesoleva otsuse punktis 22 märgitud õiguskaitsevahendi (hagi) esitamisega maakohtusse või kuni P. T. poolt 60 päeva jooksul esitatud hagiavalduse alusel algatatud tsiviilasja menetluse lõppemiseni.

5. Kohaldada esialgset õiguskaitset ja kanda kinnistusraamatusse H. H. (ik xxxxxxxxxxx) korteriomandile aadressil x. xxxxxx xx-x, Tallinn, registriosa xxxxxxx, käsutamise keelumärge P. T. (ik xxxxxxxxxxx) kasuks. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatavat abinõu kohaldada 60 päevaks alates

15. märtsist 2016.

6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.