3-14-50581/35 · 3-14-50581/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50581 Haldusasi OAV kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo 24. märtsi 2014. a ettekirjutuse nr 1-9/1011 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – OAV, esindaja v.adv Priit Lätt Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo, esindajad Arnold Tenusaar ja Urmas Pai Menetluse alus ringkonnakohtus OAV apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 27. mai 2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta OAV apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50581 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. juulil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50581 2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (RAB) kohustas 24.03.2014 ettekirjutusega nr 1-9/1011 OAV esitama RAB-le kirjalikku teavet oma tegevuse kohta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1 ja § 6 ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 48 lg-te 2 ja 3 alusel on RAB-l õigus nõuda kohustatud isikult kontrollimiseks vajalikku informatsiooni. RahaPTS § 3 lg 1 p-st 2 ja § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt on kohustatud isikuks ka alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja (RahaPTS § 6 lg 4).

OAV on registreerinud internetilehekülje aadressiga www.btc.ee, millel pakutakse 14.02.2014 ja 19.03.2014 seisuga võimalust osta või müüa teatud teenusepakkujate juures rahalist väärtust omavaid ühikuid nimega bitcoin. Kuna bitcoin on üle maailma erinevate kauplejate juures aktsepteeritud maksevahendiks, tuleb seda käsitada alternatiivse maksevahendina. Veebilehelt ei selgu, kes on nimetatud teenuse pakkuja, kuid sellelt nähtub, et teenusepakkuja kontor asub Tallinnas Rävala pst 8 ja bitcoinide allikas on Tallinnas. Esitatud on ka selgitus bitcoinide ostu-müügiprotsessist ja info, et bitcoinide eest saab tasuda ka sularahas. RAB on OAV poole pöördunud sooviga teostada kõnealusel veebilehel oma teenust pakkuva isiku tegevuse suhtes järelevalvet RahaPTS-s sätestatud nõuete kohaldamiseks. Senini ei ole RAB saanud selgesõnalist vastust, milline isik bitcoinide ostu-müügitehinguid reaalselt teostab ning esitatud pole teenuse pakkumisel RahaPTS nõuete täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente. Seisuga 24.03.2014 ei ole veebileht www.btc.ee tegevuskohana registreeritud ühegi alternatiivse maksevahenduse teenuse pakkuja registreerimisandmete juures.

Eeltoodule tuginedes kohustas RAB OAV esitama hiljemalt 28.03.2014 (tähtaega on RAB 15.04.2014 ettekirjutusega nr 1-9/1011-2 pikendatud kuni 28.04.2014) posti või elektronposti teel oma tegevuse kohta järgneva teabe: „1. Kas olete Bitcoine eraisikuna kokku ostnud ning neid müünud? Kas olete sellist teenust pakkunud kasutades teenusepakkujana mõnda juriidilist isikut. 2. Kui Te ei ole eraisikuna Bitcoine kokku ostnud, siis kes on teenusepakkuja, kes veebilehelt www.btc.ee teenust pakub. 3. Nimetage arvelduskontode numbrid ning omanikud, millistele olete palunud kanda Bitcoinide müügitehingutest laekuva raha, samuti nimetage arvelduskontode numbrid ning omanikud, millistelt olete kandnud raha Bitcoinide ostmiseks. 4. Palume väljastada Bitcoinide ostmisel ning müümisel nende klientide andmed ning isikusamasuse tuvastamisel koostatud dokumendid, nende tehingupoolte osas, kelle tehingute maht kalendrikuus ületab 1000 EUR. 5. Palume väljastada kirjalikus vormis kinnitatud RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamise, sealhulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise riski hindamise ja juhtimise, andmete kogumise ja säilitamise ning teatamiskohustuse täitmise ja vajadusel juhtkonna informeerimise protseduurireeglid ning nende täitmise kontrollimise

3-14-50581 3(10) sisekontrollieeskiri tulenevalt RahaPTS § 29 lg 1 tulenevast nõudest? Samuti palume väljastada informatsioon selle kohta, kellele ning millal on kõnealuseid sisemisi protseduurireegleid tutvustatud. 6. Palume väljastada andmed või dokumendid selle kohta, kuidas on www.btc.ee lehel alternatiivse maksevahendusteenuse pakkumisel täidetud RahaPTS § 53 lg lg 1 p 5 sätestatud registreerimiskohustus.“

2. OAV esitas 21.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 24.03.2014 ettekirjutuse tühistamiseks. Ettekirjutus on nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastane ning rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Järelevalveasutusel on küll õigus põhjendatud kahtluse korral kontrollida, kas isik kuulub tema järelevalve alla või mitte, kuid RahaPTS ei anna RAB-le pädevust riikliku järelevalve teostamiseks bitcoinidega tehinguid tegevate isikute suhtes (st tegemist ei ole RahaPTS regulatsioonile allutatud kohustatud subjektidega). Virtuaal- ja krüptorahade (sh bitcoinide) õigusliku staatusega seonduvat ei ole Eesti ega Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud ning nimetatud valdkonna üle ei teosta järelevalvet ükski asutus. RAB ega ükski teine Eesti asjassepuutuv asutus ei ole avaldanud ühtegi ametlikku juhendit bitcoinide või üldiselt virtuaalrahade kohta. RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja § 6 lg 4 on vastuolus selle aluseks oleva Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.10.2005 direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta art 2 lg 1 ning 4 lg-d 1 ja 2), laiendades finantseerimisasutuste ringi, kellele laieneb rahapesualane regulatsioon, ka alternatiivse maksevahendi teenuse pakkujatele. Samas pole RAB esitanud ühtegi konkreetset argumenti, miks võidakse bitcoine eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Kuna bitcoinide ost- müük vastavaks valdkonnaks ei kvalifitseeru (virtuaalrahade turumaht on marginaalne, bitcoinidega tehtavaid makseid on väga vähe; bitcoinide koguarv on piiratud 21 miljoniga; bitcoinidega tehtavate tehingute süsteem on läbipaistev ja igal ajahetkel vabalt kontrollitav; FATF (Financial Action Task Force) ei ole senini andnud rahapesualaseid soovitusi bitcoinidega kauplemise kohta), siis ei ole nende suhtes koormavate sätete laiendamine direktiiviga kooskõlas.

RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja § 6 lg 4 on vastuolus ka põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega, sest seadusandja pole kehtestanud keskmisele isikule arusaadavaid rahapesu tõkestamise reegleid bitcoinidega kauplemisele ning vastavaid juhiseid pole andnud ka RAB ise. Bitcoinide ostmine ja müümine ei vasta RahaPTS § 6 lg 4 mõiste tunnustele: riik ei taga oma sunnijõuga võimalust täita rahalisi kohustusi bitcoinides või vahetada bitcoine eurode vastu; bitcoin ei ole üldiselt ja kohustuslikult aktsepteeritav võla tasumise vahend või valuuta; bitcoine aktsepteerib ja kasutab üksnes teatud suhteliselt väike kogukond; bitcoinide müüja (nt kaebaja) tegevuse puhul ei toimu (teenuse vormis) mingi rahalise väärtuse ülekandmist ühelt isikult teisele; 03.01.2009 kasutusele võetud bitcoin on esimene krüptoraha maailmas ning jääb arusaamatuks, kuidas sai seadusandja krüptorahadega seonduvaid küsimusi reguleerida 19.12.2007 vastu võetud ja 28.01.2008 jõustunud RahaPTS-ga. Bitcoinide ostu ja müüki saaks käsitada majandus- või kutsetegevusena üksnes juhul, kui seda tehakse iseseisvalt, püsivalt ja tulu saamise eesmärgil. Kaebaja haldas küll veebilehte (www.btc.ee) ja sealt sai infot tema soovist osta või müüa bitcoine hobi korras, kuid see müük ei olnud püsiv ja äriline. Ettekirjutuses puudub õiguslik põhjendus, mis võimaldaks kaebajal mõista tema suhtes läbiviidava riikliku järelevalve teostamise aluseid. Selline põhjendus on eriti oluline ja vajalik olukorras, kus bitcoinidega kauplemist ei ole mitte kusagil reguleeritud. Antud juhul on RAB soovinud kunstlikult laiendada oma RahaPTS alast järelevalvepädevust ka bitcoinidega tehingute tegemise valdkonnale.

3-14-50581 4(10) 3. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2014 otsusega OAV kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. RAB on alternatiivsete maksevahendite teenuste pakkujate üle järelevalvet teostav organ, kuid seda vaid RahaPTS ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse nõuete täitmise osas. RAB hinnangul on krüptovaluutaga, sh bitcoinidega, kauplemine käsitatav alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumisena vastavalt RahaPTS § 6 lg-le 4. Ettekirjutuse tegemise tingis asjaolu, et RAB on pöördunud OAV poole sooviga viia läbi veebilehel www.btc.ee teenust pakkuva isiku üle järelevalve RahaPTS-s sätestatud nõuete kohaldamise otsustamiseks ning ettekirjutuse andmise hetkeks ei olnud RAB saanud selgesõnalist vastust, milline isik bitcoinide ostu- ja müügitehinguid reaalselt teostab, samuti pole esitatud teenuse pakkumisel RahaPTS nõuete täitmise kontrollimiseks vajalikke dokumente ja andmeid. Järelevalvemenetluseks vajaliku teabe saamise eesmärgil võis RAB kaebajalt sellist informatsiooni küsida ning vastustaja tegevus ei ole õigusvastane. RAB 24.03.2014 ettekirjutusega ei ole kaebaja tegevust peatatud, keelatud ega muul viisil piiratud ning tema suhtes pole kohaldatud ka mingeid sanktsioone. Ettekirjutusega on RAB küsinud kaebajalt üksnes informatsiooni, et sellest tulenevalt määrata OAV staatus ja kohustused rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis (kas ta kuulub RAB järelevalve alla või mitte) edasise võimaliku haldusmenetluse jätkamiseks.

Kuna bitcoine saab vahetada kehtiva vääringu vastu (nt eurodeks) ja bitcoinide kauplemiskeskkondades tekib neil nõudluse-pakkumise tulemusena rahaliselt mõõdetav kurss, samuti saab bitcoine kasutada kehtiva valuuta asemel näiteks erinevates internetipoodides tehingute eest maksmiseks, siis on bitcoinidega kaupleval isikul alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja tunnused. Bitcoin on alternatiivne maksevahend (virtuaalraha ehk krüptoraha), mille abil saab teostada ostu-müügi tehinguid ning tähtsust ei oma, kas hetkel on bitcoinide turumaht marginaalne või mitte. Kui leiab kinnitust, et OAV pakub RahaPTS mõistes alternatiivsete maksevahendite teenust, peab ta viima oma tegevuse vastavusse seaduses sätestatud nõuetega (sh registreerima oma tegevuse majandustegevuse registris vastavalt RahaPTS § 52 lg 1 p-le 5 või alates 01.07.2014 taotlema tegevusluba ning täitma muid RahaPTS-st tulenevaid nõudeid).

Vaidlust ei ole selles, et OAV teavitas internetikeskkonnas bitcoinide ostust-müügist ning haldas veebilehte (www.btc.ee), millelt huvilised said teavet tema soovist osta või müüa bitcoine. Kaebaja väidab, et tegeles sellega n-ö hobi korras, mitte tulu saamise eesmärgil püsiva ja ärilise tegevusena. Kaebaja esindaja teavitas 02.10.2014 kohtuistungil, et OAV on oma tegevuse lõpetanud ja lahkub Eestist. RAB nõudis 24.03.2014 ettekirjutusega kaebajalt teavet ning pikendas tema taotlusel ka vastuse esitamise tähtaega. OAV ettekirjutust siiski ei täitnud, vaid vaidlustas selle halduskohtus. Kohus nõustub kaebajaga, et kui bitcoine võidakse kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil, mis iseenesest ei ole välistatud, ja seetõttu on selle valdkonna reguleerimise suhtes kaalukas avalik huvi, peaks seadusandja kehtestama selged reeglid bitcoinide jm alternatiivsete maksevahenditega kauplemisele, mis oleksid kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Samas, kuigi RahaPTS ei nimeta otsesõnu bitcoine, on seaduses kasutatud laiemat mõistet „alternatiivsed maksevahendid“, mille hulka kuuluvad vaieldamatult ka bitcoinid. Lisaks bitcoinidele eksisteerib ka muid alternatiivseid maksevahendeid, mida ei ole seaduses loetletud, kuid kõik erinevad virtuaalmaksevahendid (krüptoraha) on hõlmatud kasutatud üldise mõistega. Kui haldusorganile, kelle järelevalve all on tema pädevuse ulatuses osa finantsteenuste turust, selgib, et turule on ilmunud uus potentsiaalne teenusepakkuja, ning nõuab isikult informatsiooni oma tegevuse kohta, ei saa seda käsitada riigivõimu omavolina ega hea halduse tava rikkumisena. RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja lg 4 ei ole vastuolus PS § 13 lg-ga 2 (õigusselguse põhimõte). Vaidlustatud ettekirjutus on piisavalt põhjendatud ja arusaadav ega koormanud selle adressaati ebamõistlikult.

3-14-50581 5(10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. OAV palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. RAB 24.03.2014 ettekirjutus on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. RAB-l puudub seadusest tulenev pädevus kontrollida bitcoinide ostmise ja müümisega tegelevaid isikuid. Apellant jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Virtuaal- ja krüptorahade õigusliku staatusega seonduvat ei ole õigusaktidega reguleeritud, sh puudub bitcoinide määratlus ning vastava valdkonna üle ei teosta järelevalvet ükski asutus. Direktiivis 2005/60/EÜ ei käsitata alternatiivse maksevahendi teenuse pakkujat finantseerimisasutusena ning direktiivis puudub alternatiivse maksevahendi teenuse pakkuja definitsioon. RAB ega ükski teine Eesti ja Euroopa Liidu asjassepuutuv asutus ei ole avaldanud ühtegi ametlikku juhendit bitcoinide või virtuaalrahade kohta.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et vaidlustatud ettekirjutus ei piira kaebaja õigusi, vaid temalt küsitakse üksnes informatsiooni. RahaPTS § 48 lg-st 3 tulenevalt eeldab järelevalve algatamine ja teostamine, et RAB arvates on järelevalve subjekt kohustatud isikuks RahaPTS tähenduses, mis praegusel juhul tähendab kaebaja tegevuse õiguslikku kvalifitseerimist alternatiivse maksevahendi teenuse pakkujana RahaPTS § 6 lg 2 p 4 järgi. RahaPTS § 48 lg-s 2 sätestatud kontrollimeede on isiku õigusi riivav haldussunnivahend ning viited kaebaja õiguste riive puudumisele on asjakohatud.

Halduskohus on jätnud täielikult analüüsimata võimaliku vastuolu Euroopa Liidu õigusega, rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p 4). RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja § 6 lg 4 on EL õigusega seotud sätted ning kaebaja tõstatas argumenteeritult nende vastuolu direktiivi 2005/60/EÜ art 2 lg-ga 1 ning art 4 lg-tega 1 ja 2, kuid kohus pole neid väiteid hinnanud (vt Riigikohtu 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p 38; 16.06.2010 otsus nr 3-3-1-36-10, p-d 19-20). FATF erisoovitus VI ei hõlma bitcoine, kuna need ei ole eriti tõenäoliselt kasutatavad rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil.

RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja § 6 lg 4 on vastuolus PS § 13 lg-ga 2. Isegi kui bitcoine võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil, peab seadusandja riigivõimu omavoli vältimiseks kehtestama selged rahapesu tõkestamise reeglid bitcoinidega kauplemisele, mida ei ole aga tehtud. RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja § 6 lg 4 ei võimalda bitcoinidega kaupleval isikul ette näha haldusorgani (nt RAB) tegevust ega kohustust allutada oma tegevus RahaPTS regulatsioonile.

Halduskohus on jätnud täielikult analüüsimata kaebaja väite, et RAB-l puudub pädevus teostada riiklikku järelevalvet kaebaja tegevuse üle ka põhjusel, et RahaPTS ruumiline kehtivus ei laiene veebilehe www.btc.ee kaudu toimunud tegevusele, sest veebileht on majutatud serveris, mis ei asu Eesti Vabariigi territooriumil, vaid Ameerika Ühendriikide territooriumil. Piisavaks argumendiks ei ole veebilehe Eestis juurdepääsetavus, sest sellise lähenemise korral peaks iga internetis toimuv tegevus olema kooskõlas Eesti õigusega, mis oleks ebamõistlik ja praktikas teostamatu (vt analoogia korras OECD 1992. a tulu ja kapitali maksustamise mudelkonventsiooni artikli 5 kommentaare). Määrav ei ole ka veebilehe keel. Kuni ettekirjutuse tegemiseni oli veebileht küll kättesaadav nii inglise kui ka eesti keeles, kuid eestikeelse veebilehe koostas kaebaja pelgalt huvist eesti keele õppimise vastu ning sellel puudus igasugune äriline eesmärk. Veebilehe ülaosas oleva ingliskeelse loosungi „Your source of Bitcoins in Tallinn, Estonia“ abstraktsuse ja veebilehel tehtud selge viite tõttu, et

3-14-50581 6(10) tegemist on kaebaja hobiprojektiga, ei saa nimetatud loosungit lugeda osutuseks veebilehele kui kaebaja majandustegevuse kohale või reklaamiks osutatavale teenusele (vt ka kaebusele lisatud Riigiprokuratuuri 19.07.2006 seisukohta karistusseadustiku ruumilisest kehtivusest internetis korraldatavate hasartmängudele). Veebileht www.btc.ee ei ole platvorm, mille vahendusel toimus bitcoinide tehingute vahendamine, ning bitcoini protokolli eripärast tulenevalt ei töödeldud kaebaja tehinguid Eestis asuvates arvutites.

OAV ei ole finantseerimisasutus (alternatiivse maksevahendi teenuse pakkuja) RahaPTS tähenduses. Esiteks ei vasta bitcoinidega kauplemine RahaPTS § 6 lg 4 tunnustele ning teiseks kauples kaebaja bitcoinidega hobi korras, mitte püsivalt ja äriliselt (st tulu saamise eesmärgil). Ettekirjutus on motiveerimata ja seetõttu vastuolus HMS §-ga 56. Pidades eriti silmas selge regulatsiooni puudumist ning alles kestvaid diskussioone, kas ja kuidas peaks bitcoinidega seonduvat reguleerima, pidanuks riikliku järelevalve teostamine olema väga põhjalikult motiveeritud. RAB on soovinud kunstlikult ja omavoliliselt laiendada oma järelevalvepädevust bitcoinidega kauplemisele, kuigi nimetatud valdkond ei ole allutatud RahaPTS regulatsioonile.

Lisaks on RAB nõudnud ettekirjutusega apellandilt teavet, mille avaldamine võib tuua kaasa temale süüdistuse esitamise karistusseadustiku § 372 lg 2 p-s 3 sätestatud süüteo toimepanemises, mida apellandile teadaolevalt on analoogses asjas ka tehtud ja mille eest on RAB kaebajat hoiatanud juba ettekirjutuse tegemisele eelnenud e-kirjavahetuses. Seega isegi juhul, kui OAV oleks käsitatav kohustatud subjektina RahaPTS tähenduses, ei saa teda riikliku järelevalve raames antud ettekirjutusega kohustada esitama nõutud teavet, sest see oleks vastuolus PS § 22 lg-ga 3 ning EIÕK art 6 lg-tega 1 ja 2 (s.o eiraks enese mittesüüstamise privileegi).

5. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. FATF definitsiooni järgi on virtuaalraha digitaalsel kujul olev alternatiivne maksevahend. Õigusliku staatuse seisukohast ei ole õige rääkida bitcoinist eraldi, vaid tinglikult võiks rääkida krüptorahadest kui matemaatilistest konstruktsioonidest, millele on kitsa ringi isikute omavahelisel kokkuleppel omistatud maksevahendi staatus. Üldjuhul ühendab neid kasutuse ajutisus või kasutusala kitsus. Krüptorahad ei erine sisuliselt teistest alternatiivsetest maksevahenditest muuga kui nn detsentraliseeritusega ja teatud viidetega püramiidskeemi tunnustele. Seepärast puudub ka vajadus krüptoraha seadustes teistest alternatiivsetest maksevahenditest eraldi defineerida ja reguleerida. Bitcoini olemust on käsitletud RAB aastaraamatus 2013 (lk 18).

Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud ettekirjutusega ei ole apellandi õigusi piiratud. OAV on kohustatud isik RahaPTS § 6 lg 2 p 4 mõttes ning sellega seoses on talle pandud rida kohustusi, mida tuleb enne vastava teenuse avalikku pakkumist täita. Ettekirjutuses toodud faktilised asjaolud viitavad apellandi tegevuses RahaPTS § 6 lg-s 4 sätestatud tunnuste esinemisele ning sellises olukorras esines RAB-l RahaPTS § 47 lg-st 1 tulenev kontrollikohustus. Apellandi teistsugune arvamus oma staatusest ei anna talle õigust jätta seaduses sätestatud nõuded täitmata.

RahaPTS-s sätestatud piirangud seati 2008. aastal kõigi tol ajal käibel olevate ja ka tulevaste alternatiivsete maksevahendite teenuste pakkujatele ilma mingite eranditeta, mis on kooskõlas EL õigusega. Kõne alla võiks tulla riskide uus hindamine ja selle põhjal seaduse nõuete täpsustamine, mis tõenäoliselt toimubki kahe järgneva aasta jooksul seoses EL rahapesu tõkestamise direktiivi uuendamisega, kuid apellandi väited bitcoinide erilisuse kohta ei saa olla aluseks sätte EL õiguse vastaseks tunnistamiseks. RahaPTS ei keela tehinguid

3-14-50581 7(10) alternatiivsete maksevahenditega, vaid sätestab nendega kauplemisel üksnes täiendava nõude, kohustades tuvastama selliste klientide isikusamasuse, kelle tehingute maht ühes kalendrikuus ületab 1000 eurot. Nimetatud piirmäär on ligikaudu võrdne Eesti keskmise kuupalgaga ega ole seetõttu ebamõistlikult madal. Ka apellandi väited RahaPTS vastuolust õigusselguse põhimõttega on kantud bitcoinide väidetava erakordsuse ideest. Samas võiks bitcoini kasutajate, eriti aga teenusepakkujate puhul eeldada elementaarset arusaama, et bitcoin on maksevahend ning bitcoin ei ole ametlik raha, mis viib loogiliselt järeldusele, et tegemist on alternatiivse (ametliku raha suhtes) maksevahendiga.

Apellandi väited RAB pädevuse puudumisest olukorras, kus pakkumust sisaldav veebileht asub välisriigi serveris, on täielikult alusetu. Veebileht www.btc.ee sisaldas üheselt mõistetavat informatsiooni, et keegi pakub avalikult teenust (bitcoinide ost ja müük) ning lisatud olid kontaktandmed Tallinnas asuvale kontorile, millest järeldus selgelt, et teenusepakkuja asub Eestis ning ootab ka kliente Eestist. Kohustatud isiku teenust pakkuva või reklaamiva veebilehe server võib asuda ka välisriigis, kuid see ei takista Eesti järelevalveorganitel teostada järelevalvet, kui teenust pakutakse Eestis. Bitcoine müüdi kõrgema kursiga kui neid osteti, mis viitab selgelt bitcoinidega kauplemisest tulu teenimise soovile. Vaidlusalune haldusakt on mõistliku adressaadi jaoks piisavalt motiveeritud ning enese mittesüüstamise privileegi ei ole eiratud, sest kaebaja ei ole RAB-le üheski avalduses esitanud väidet, et ta ei saa ettekirjutust täita, kuna see võiks teda süüstada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

7. Apellandiga tuleb esmalt nõustuda, et halduskohus ja vastustaja on ekslikult leidnud, et RAB 24.03.2014 ettekirjutusega (tl 14-15) ei piirata OAV õigusi, sest sellega kohustati teda üksnes andma teavet oma tegevuse kohta, kuid ei keelatud ega piiratud bitcoinidega kauplemist. RAB 24.03.2014 ettekirjutuse andmise ajal kehtinud RahaPTS § 48 lg 3 nägi ette, et järelevalve teostajal on ettekirjutusega õigus nõuda kohustatud isikult kontrollimiseks vajalikku teavet. Kuivõrd seadus sätestas üheselt, et väljaspool kohapealset kontrolli nõutakse teavet ettekirjutusega, mis on RahaPTS § 38 lg-st 1 tulenevalt haldusakt, siis on tegemist koormava haldusaktiga, sest sellega pannakse adressaadile kohustus teha teatud tegu. Apellandi õiguste piiramist ei saa seostada kitsalt tema tegevuse takistamisega, vaid isiku õigusi piirab talle igasuguse kohustuse panemine (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15- 01, p 22).

Ringkonnakohus märgib samas, et apellandi viited RAB poolt tema suhtes enese mittesüüstamise privileegi eiramisele ei ole asjakohased, sest OAV ei ole ettekirjutuse mittetäitmise õigustusena nimetatud aspektile tuginenud ega oma sellekohast kartust vastustajale kuidagi põhistanud. PS § 22 lg-s 3 ning EIÕK art 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttele, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud ennast süüstama, saab isik õiguspäraselt tugineda üksnes siis, kui süüteomenetlust on juba alustatud või on selle alustamine ettenähtav ning kohustatud isik põhistab ohtu, et temalt nõutud teavet või dokumente võidakse kasutada tema enda või tema lähedase süüdimõistmiseks. See tähendab, et seos nõutud teabe või dokumentide ja isiku enda või tema lähedase võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.04.2004 otsus asjas Weh vs Austria, avaldus nr 38544/97, p-d 39-46). Seega tuleb kohustatud isikul vaikimisprivileegi kasutamiseks põhjendada, kuidas on tema või tema

3-14-50581 8(10) lähedase suhtes toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ja isikult küsitav teave omavahel seotud ning seda tuleks põhistada iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul eraldi (vrd maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 rakendamist käsitlev kohtupraktika – nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2014 otsus nr 3-13-70180 ja seal viidatud varasemad lahendid).

8. RahaPTS § 37 lg 1 p-st 4 ja § 47 lg-st 1 tulenevalt on üheks RAB ülesandeks järelevalve teostamine kohustatud isikute tegevuse üle RahaPTS nõuete täitmisel. Praeguse vaidluse põhiküsimuseks ongi see, kas RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja lg 4 annavad RAB-le pädevuse teostada järelevalvet ka bitcoinidega (ja muude virtuaal- või krüptorahadega) kauplemise üle või mitte. RahaPTS § 6 lg 2 p 4 sätestab, et finantseerimisasutus RahaPTS tähenduses on muu hulgas alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja. RahaPTS § 6 lg 4 täpsustab, et alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja on isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse käigus ostab, müüb või vahendab side-, ülekande- või kliiringsüsteemi kaudu rahalist väärtust omavaid vahendeid, mille abil on võimalik täita rahalisi kohustusi või mida saab vahetada kehtiva vääringu vastu, kuid kes ei ole krediidiasutus ega finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses.

Apellandi hinnangul ei allu virtuaal- ja krüptorahade (sh bitcoinide) ost-müük ühegi järelevalveorgani tegevusele, sest vastavat valdkonda ei ole Eesti õiguses üheselt arusaadavalt reguleeritud. RAB on seevastu seisukohal, et virtuaal- ja krüptorahad (sh bitcoin) vastavad kõigile alternatiivse maksevahendi tunnustele ning nende eraldiseisvaks reguleerimiseks puudub vajadus. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et bitcoini tuleb liigitada alternatiivseks maksevahendiks, kuivõrd see vastab kõigile RahaPTS § 6 lg-st 4 tulenevatele tunnuskriteeriumitele: 1) bitcoinil on traditsioonilises rahas väljendatav hind igal ajahetkel (vahetusväärtus); 2) bitcoine on võimalik osta ja müüa traditsioonilise raha eest kasutajate keskkonnas; 3) bitcoine aktsepteerivad maksevahendina teatud hulk kauplejaid (maksevahend).

9. Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja lg 4 on vastuolus direktiivi 2005/60/EÜ art 2 lg-ga 1 ning art 4 lg-tega 1 ja 2. Direktiivi art 2 lg 1 loetleb isikud ja asutused, kelle suhtes direktiivi kohaldatakse ning art 4 kohustab liikmesriike laiendama direktiivi sätteid ka muudele isikutele ja asutustele, kes tegutsevad alal, mida võidakse eriti tõenäoliselt kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel, teavitades sellest Euroopa Komisjoni.

RahaPTS eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 137 SE) seletuskirjast (lk 12-13) nähtuvalt on alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkuja mõiste sätestamisel võetud eeskuju Rahvusvahelise Valuutafondi ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt väljatöötatud mudelseadusest (vt http://www.imolin.org/pdf/imolin/ModelLaw-February2007.pdf) ning FATF-i materjalidest. Vastustaja on täpsustanud, et lähtuti FATF erisoovitusest nr VI (vt https://www.politsei.ee/dotAsset/27893.pdf), mille kohaselt peaksid riigid võtma meetmeid, et tagada muu hulgas alternatiivsete maksevahendite ülekandesüsteemi või -võrgu kaudu rahaülekandeteenust pakkuvate isikute litsentseerimine või registreerimine ning nende suhtes kõigi rahapesualaste nõuete kohaldamine.

Seega ei ole võimalik RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja lg 4 tõlgendamisel lähtuda kitsalt sellest, et tegemist on (ka) EL õigusega seotud sättega. Olenemata asjaolust, kas Eesti Vabariik on alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujate suhtes rahapesualase regulatsiooni laiendamisest Euroopa Komisjoni eraldi teavitanud (st isegi kui pidada ebapiisavaks RahaPTS teksti ja vastavustabeli komisjonile edastamist vastavalt direktiivi 2005/60/EÜ art-le 45), ei

3-14-50581 9(10) sõltu sellest Eesti õigusakti kehtivus. Samuti tuleb rõhutada, et direktiivi art 5 näeb selgesõnaliselt ette, et liikmesriigid võivad direktiiviga reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu võtta või kehtima jätta ka direktiivi sätetest rangemad sätted. Direktiivi 5. põhjendus juhib lisaks tähelepanu vajadusele arvestada eriti FATF-i soovitustega.

RahaPTS eelnõu seletuskirjast nähtub samuti, et alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujate hõlmamisele eelnes RAB ja Finantsinspektsiooni poolt riskianalüüsi läbiviimine, mille tulemusel leiti, et infotehnoloogia kõrge tase ja infotehnoloogiliste vahendite laialdane kasutamine tekitab Eesti praktikas täiendavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Seega pole põhjust väita, et RahaPTS regulatsiooni laiendamine alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkujatele oleks olnud ka sisuliselt põhjendamatu, vaid järelevalveasutused on selgelt hinnanud, et Eesti tingimustes võidaksegi bitcoinidega kauplemisega sarnaseid teenuseid kasutada rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärkidel. Siinjuures ei oma eraldiseisvat tähtsust, kui suur on virtuaal- ja krüptorahade osakaal igapäevakäibes, võrreldes traditsiooniliste maksevahenditega, vaid lähtuda tuleb ka nende n-ö sobivusest rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks (nt teatav anonüümsus) ning sellest tulenevat tavapärasest kõrgemat riskitaset.

10. RahaPTS § 6 lg 2 p 4 ja lg 4 ei ole lisaks vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et bitcoinidega tegelevale mõistlikule isikule ei saanud jääda arusaamatuks, et tegemist on ebatraditsioonilise või ametliku tunnustuseta (s.o alternatiivse) maksevahendiga, mistõttu pidi tal tekkima kahtlus, et bitcoinidega kauplemine võib olla reguleeritud tegevusala (sarnaselt nt valuutavahetusega), mille suhtes teostatakse ka järelevalvet. Pelgalt asjaolust, et RahaPTS kohustatud subjekt on määratletud üldiste tunnuste alusel ning seadus ei sisalda eraldi viiteid virtuaal- või krüptorahadega kauplejatele, ei saa järeldada, et kehtestatud regulatsioon oleks õigusselgusetu. Seadus peabki regulatsiooni lünkade vältimiseks ja paindlikkuse tagamiseks paratamatult olema suure üldistusastmega ega saa loetleda kõiki olemasolevaid ja võimalikke juurdetekkivaid alternatiivseid maksevahendeid. Apellant ei ole suutnud mõistlikult põhjendada, miks ei saa bitcoinidega kauplemist mahutada RahaPTS § 6 lg-s 4 sisalduva määratluse alla.

11. RAB 24.03.2014 ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi seegi apellandi väide, et kuna veebileht www.btc.ee pole majutatud Eestis asuvas serveris, siis ei saa selle kaudu pakutavale teenusele laieneda ka RahaPTS regulatsioon ega RAB järelevalvepädevus. Vastustaja on esitanud kohtule 21.03.2014 menetlustoimingu protokolli koos lisadega (tl 49-53), mille kohaselt vaadeldi 14.02.2014 ja 19.03.2014 veebilehte www.btc.ee ning sellelt nähtus bitcoinide ostu-müügi teenuse avalik pakkumine asukohaga Tallinnas (sh tasumisvõimalus sularahas teenusepakkuja kontoris). Seega oli vastustajal ettekirjutuse andmisel küllaldaselt põhjust arvata, et OAV pakub bitcoinide ostu-müügi teenust Eestis ning tema tegevuse suhtes järelevalvemenetluse alustamist ja temalt täiendava teabe nõudmist ei saa pidada õigusvastaseks.

12. RAB järelevalvepädevust ei välista seegi, et OAV märkis veebilehel www.btc.ee, et kaupleb bitcoinidega hobi korras. Kui isik müüb bitcoine kõrgema kursiga, kui ta neid ostab, siis on ilmselgelt tegemist tulu saamise eesmärgil toimuva tegevusega. Samuti ei nähtu asjaoludest, et tegemist olnuks mõne ühekordse või juhusliku tehinguga, vaid tegemist oli siiski püsiva tegevusega. Majandustegevuseks liigitamine ei eelda, et taoline bitcoinidega kauplemine peaks olema isiku ainsaks või peamiseks tegevusalaks või sissetulekuallikaks ning oluline ei ole ka selle tegelik kasumlikkus. RAB 24.03.2014 ettekirjutus on selle

3-14-50581 10(10) eesmärki (apellandilt täiendava teabe nõudmine) arvestades piisavalt motiveeritud, selles on välja toodud nii faktiline kui ka õiguslik alus ning ettekirjutuse resolutsioon on arusaadav ja täidetav. Ettekirjutuses ei ole avaldatud ega pidanudki olema avaldatud haldusorgani lõplikke seisukohti OAV tegevuse kvalifitseerimise osas, sest tegemist ei olnud haldusmenetlust lõpetava aktiga.

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OAV apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.11.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OAV on esimese astme kohtus tasunud riigilõivu kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt kokku 30 eurot (tl 18) ning kandnud õigusabikulusid 4407 eurot (tl 91-97). Apellatsioonimenetluses on OAV tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 128) ja kandnud õigusabikulusid 3092,60 eurot (tl 142-144 jj). Seega on kaebaja menetluskulud kahe kohtuastme peale kokku 7544,60 eurot. Menetluskulude kandmine ja nende seos käesoleva haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna OAV apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. RAB ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets