2-15-152/13 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2015.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-15-152

Tsiviilasi

OÜ XXX hagi XXXOÜ vastu võrguühenduse

läbilaskevõimsuse tagamise kohustuse tuvastamise ja

võrgulepingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemiseks

kohustuse tuvastamise nõudes

Tsiviilasja hind

25725,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing XXX (registrikood XXX, XXX)

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaadid Indrek

Leppik

ja

Moonika

Kukke

(Advokaadibüroo

GLIMSTEDT, Rävala pst 5, 10143 Tallinn, e-post

menetlus@glimstedt.ee)

Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX, XXX, e-post XXX )

Kostja lepinguline esindaja: Marelle XXX (XXX, e-post:

marelle.XXX@XXX.ee)

Asja arutamine

RESOLUTSIOON

19.05.2015 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada.

2. Tuvastada kostja AS XXX(registrikood XXX) kohustus tagada hagejale OÜ-le

XXX (registrikood XXX) XXXasuval kinnistul (registriosa nr XXX) 630 amprine

võrguühenduse läbilaskevõimsus.

3. Tuvastada kostja AS XXX(registrikood XXX) kohustus tahteavalduse tegemiseks

hagejale OÜ-le XXX (registrikood XXX) 630 amprise läbilaskevõimsusega

võrgulepingu sõlmimiseks XXX asuval kinnistul (registriosa nr XXX).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Menetluskulud jätta kostja AS XXX kanda.

2. Rahuldada OÜ XXX avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista

XXXOÜ-lt välja OÜ XXX kasuks menetluskulud kogusummas 2500 eurot (s.o

õigusabikulud 1500 eurot km-ta ja riigilõiv 1000 eurot).

3. Jätta rahuldamata OÜ XXX avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

3006,58 euro ulatuses (õigusabikulud).

4. XXXOÜ kohustub määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt hagejale kuulub XXX, XXXasuv kinnistu

(registriosa nr XXX, edaspidi Kinnistu). Kinnistu registriosa avati kinnistusraamatus 24.08.1999

ja kuni 09.11.1999 kuulus Kinnistu Aktsiaseltsile XXX(registrikood XXX, äriregistrist

kustutatud 10.06.2004, edaspidi XXX). 08.07.1998 sõlmisid XXX ja Osaühing XXX

(registrikood XXX, hilisema ärinimega Osaühing XXX, äriregistrist kustutatud 14.07.2003,

edaspidi XXX) rendilepingu (edaspidi Rendileping) Kinnistul paikneva hoone kasutamiseks.

Tulenevalt Rendilepingu punktist 1.2 hakkas leping kehtima 08.07.1998 ja sõlmiti 15 aastaks.

Rendilepingu sõlmimise ajal oli Kinnistul elektrivarustus, võrguühenduse läbilaskevõimega

630A. Selleks oli sõlmitud 10.04.1995 XXXja XXXvahel elektrivarustuse leping nr 8243 koos

nelja lisaga. 10.04.1995 sõlmiti kaks lisa, mille mõlema punkti 9 kohaselt on peakaitse 250A,

seega kokku 500A ja 21.06.1995 sõlmiti kaks lisa, mille mõlema punkti 7 kohaselt on peakaitse

63A, seega kokku 126A. Rendilepingu punktiga 4.2 lepiti kokku, et rentnik kohustub tasuma

elektrienergia, vee, kütte, prügiveo ja muude kommunaalteenuste kasutamise eest teenuse

tarnijale otselepingute alusel, kui selle kohta ei ole sõlmitud täiendavat kokkulepet

rendileandjaga. 01.02.2002 andis XXX XXXjuhatuse liikmele XXXvolituse nr 02-1 (edaspidi

01.02.2002 volitus), millega volitas sõlmima elektrienergia ostu-müügilepingu XXXnimele.

01.02.2002 volituses on ka märgitud, et alates 01.02.2002 tasub elektrienergia eest XXX. Kostja

23.04.2014 kirja kohaselt sõlmis 27.02.2002 XXX võrgulepingu nr XXX tarbimiskoha „XXX“

kohta, võrguühenduse läbilaskevõimega 630A. Nimetatud leping lõpetati 31.01.2005 ja samale

tarbimiskohale „XXX“ sõlmis osaühing XXX (registrikood XXX, XXX ja XXX ühinesid)

28.02.2005 uue võrgulepingu nr XXX, võrguühenduse läbilaskevõimega 630A. Osaühing XXX

muutis 2008 mais ärinime, milleks sai osaühing XXX (registrikood jäi samaks XXX, edaspidi

XXX) ja 01.07.2008 sõlmiti uus võrguleping nr XXX , võrguühenduse läbilaskevõimega 630A.

06.03.2012 omandas Kinnistu XXXOÜ (registrikood XXX, edaspidi XXX) ja ütles

Rendilepingu üles. XXX pöördus kohtusse Rendilepingu 02.03.2012 ja 14.03.2012 ülesütlemise

ning 25.04.2012 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Nimetatud vaidlus tsiviilasjas

nr 2-12-12852 lõppes kompromissiga, mis kinnitati 26.02.2014 Pärnu Maakohtu määrusega.

06.06.2012 esitas XXX kostjale taotluse 630A peakaitsme jagamiseks selliselt, et loodaks kaks

võrguühendust, üks 400A ja teine 200A. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.06.2003. a määruse

nr 184 „Võrgueeskiri“ (edaspidi Võrgueeskiri) § 32 lõike 1 punktist 4 puudus XXXel õiguslik

alus taotleda Kinnistu 630A peakaitsme jagamist. 01.02.2002 volitusega anti XXXjuhatuse

liikmele XXXõigus sõlmida elektrienergia ostu-müügileping XXXnimele, kuid 01.02.2002

volitus ei andnud õigust jagada Kinnistu peakaitset, esitada vastavasisulist taotlust ja sõlmida

vastavasisulist lepingut. Kinnistu omanike poolt ei ole sellist volitust XXXele antud ka hiljem.

Kostja 23.04.2014 kirjast nähtub, et 22.02.2013 sõlmiti XXX võrguleping nr 4710710125,

tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 400A ja 23.02.2013 sõlmiti XXX võrguleping nr

4710710166, tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 200A. 16.10.2013 omandas Kinnistu hageja.

14.05.2014 ütles kostja üles XXX sõlmitud võrgulepingu nr 4710710125, millega oli kokku

lepitud võrguühenduse läbilaskevõime 400A, ja sõlmis võrgulepingu hagejaga. Seega on hagejal

olemas võrguühendus 400A ulatuses, kuid võrguühendust ülejäänud 230A ulatuses hagejale

tagatud ei ole.

Hageja ei ole kostjat peakaitsme jagamiseks volitanud. Seega kuna Kinnistu juurde kuulub

võrguühendus, läbilaskevõimega 630A, siis tulenevalt ELTS § 65 lõike 1 punktidest 3 ja 4 ning

§ 83 lõikest 1 on kostjal kohustus sõlmida hagejaga võrguleping kogu 630A ulatuses.

Hageja palub tuvastada, et kostjal on kohustus tagada hagejale XXXasuval kinnistul 630 amprine

võrguühenduse läbilaskevõimsus ja tuvastada, et kostjal on kohustus tahteavalduse tegemiseks

hagejale 630 amprise läbilaskevõimsusega võrgulepingu sõlmimiseks XXXasuval kinnistul.

Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja leiab, et hagi on põhjendamata ning see tuleb jätta

rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt XXXOÜ (kinnistu omanik 06.03.2012 kuni 16.10.2013) ja XXXOÜ

vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingutest võib järeldada, et XXXkinnistu

omanikuna oli tarbimistingimuste muutmisega nõus. Hageja esitatud tõendid ei tõenda, et tal on

õigus nõuda võrgulepingu sõlmimist 630A võrguühenduse läbilaskevõimega.

„Auto“ alajaama toitel on käesoleval hetkel kolm tarbimiskohta:

(i) 400A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX;

(ii) 200A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX;

(iii) 16A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX(kanalisatsiooni pumpla).

Alajaam „Auto“ on projekteeritud ja välja ehitatud eelmise riigikorra ajal vaid nimetatud

tarbimistingimusi summaarselt silmas pidades. Kinnistu esimese omanikuga AS-ga

XXXsõlmitud elektrivarustuse kokkulepetes olid tarbimiskohtade nimedeks fiider 1 ja XXX,

aadressiks XXX. Kinnistu nimede või täpsemate aadresside kohta lepingutes andmed puudusid.

Liitumispunktid paiknesid algselt XXXkinnistul asuval „Auto“ alajaamas. Millisesse

tarbimiskohta (hoonesse) sealt kliendi kaablid suundusid, pole võrguettevõtjale täpsemalt teada.

Tarbijate olemasolevad kaablid suundusid alajaamast nii tänase XXX kui ka XXXkinnistule.

Asendiplaanilt paistab, et kinnistutel asuvad hooned on omavahel ühendatud, mis kinnitab, et

võrguühendus oli algselt tagatud mõlemale hoonele. Kuna ei ole säilinud lepinguid

üheksakümnendate aastate algusest või veel varasemaid, on tegelikult võimatu öelda, millisele

hoonele kui suur võrguühenduse läbilaskevõime oli lubatud.

06.06.2012 esitas OÜ XXX taotluse peakaitsme jagamiseks, samaaegselt oli kinnistu XXX

omanikuks XXXOÜ. Tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013. 23.02.2013 sõlmiti

võrguleping nr 4710710166 OÜ-ga XXX, tarbimiskoha aadressiks XXX, peakaitse 200A.

22.02.2013 sõlmiti võrguleping nr 4710710125 OÜ-ga XXX, tarbimiskoha aadress XXX,

peakaitse 400A. 27.05.2014.a ütles XXX ELTS § 91 lg 4¹ alusel XXX eelnimetatud võrgulepingu

üles ja sõlmis võrgulepingu hagejaga. XXXOÜ ja XXX sõlmisid 04.09.2012 tarbimistingimuste

muutmise tõttu isiklikukasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu, mille punktis 2.3. lepiti

kokku koormata kinnistu XXX tähtajatu isikliku asutusõigusega elektrivõrgu kaitsevööndi

ulatuses elektrivõrgu majandamiseks Kasutaja kasuks. Kasutusõiguse esemeks on lepingu

esemele rajatavad ning lepingu lisaks oleval plaanil vastavalt tähistatud komplektalajaam ja

liitumiskilp oma kaitsetsoonidega, mida Kasutajal on õigus kasutada Elektrivõrgu

majandamiseks, ning Elektrivõrgu Kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused. Isikliku

kasutusõiguse alaks on lepingu lisaks nr 1 oleval plaanil kollase viirutusega tähistatud ala

(elektrivõrgu kaitsevöönd, edaspidi nimetatud ka kasutusõiguse ala). XXXOÜ ja XXX sõlmisid

04.09.2012 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingule 18.10.2012 lisa,

millega muudeti lepingu punkti 2.3. järgmiselt: „2.3. Omanik ja Kasutaja lepivad kokku

koormata lepingu punktis 1.1. nimetatud kinnistu tähtajatu isikliku kasutusõigusega elektrivõrgu

kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks Kasutaja kasuks. Kasutusõiguse esemeks on

lepingu esemele rajatavad ning käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil vastavalt tähistatud

komplektalajaam, liitumiskilp ja elektrimaakaabelliin oma kaitsetsoonidega (edaspidi

Elektrivõrgu Kaitsevöönd ja ka kasutusõiguse ese), mida Kasutajal on õigus kasutada

Elektrivõrgu Majandamiseks, ning Elektrivõrgu Kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused.

Isikliku kasutusõiguse alaks on lepingu lisaks nr 1 oleval plaanil kollase viirutusega tähistatud

ala (elektrivõrgu kaitsevöönd, edaspidi nimetatud ka kasutusõiguse ala).“ 18.10.2012 sõlmisid

isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu ka XXX ja XXX. Kui XXXOÜ ja XXX OÜ

olid samal päeval (18.10.2012) notari juures, siis pidi neil olema ka üksmeel tarbimistingimuste

muutmise osas.

Kostja leiab, et kinnistu XXX tarbimistingimuste muutmine leidis aset ajal, kui hageja ei olnud

kinnistu omanik. XXXOÜ oli kinnistu omanik 06.03.2012 kuni 16.10.2013.a. OÜ XXX esitas

06.06.2012 taotluse peakaitsme jagamiseks ja tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013.

Hageja ei ole tõendanud, et XXXja XXXe vahel ei jõutud kokkuleppele tarbimistingimuste

muutmises. Hageja leiab alusetult, et tal on õigus nõuda kostjalt võrguühenduse läbilaskevõimet

630 ampri ulatuses, mida ta aastaid tagasi sai kasutada ning mida muudeti siis, kui ta ei olnud

kinnistu omanik. Kostjal ei ole põhjust kahelda, et XXXOÜ on olnud tarbimistingimuste

muutmisega nõus. XXXOÜ on pöördunud tarbimistingimuste muutmise ajal kostja poole

28.11.2012 võrgulepingu sõlmimise sooviga. Kui XXXOÜ ei oleks tarbimistingimuste

muutmisega nõus olnud, poleks tal olnud põhjust küsida lepingu sõlmimise kohta.

Kinnistu omanik XXXOÜ on nõustunud tarbimistingimuste muutmisest tuleneva isikliku

kasutusõiguse seadmisega kinnistule XXX, kuna tarbimistingimuste muutmise käigus paigaldati

uus liitumiskilp ja ehitati XXXkinnistut läbiv maakaabel alajaamast liitumiskilpi. Kasutusõiguse

esemeks oli kinnistule rajatavad komplektalajaam, liitumiskilp ja elektrimaakaabelliin oma

kaitsetsoonidega. Kui XXXOÜ ei oleks olnud nõus võrguühenduse läbilaskevõime jagamisega,

ei oleks ta isikliku kasutusõiguse lepingut pidanud sõlmima ning võrguettevõtjal ei oleks olnud

võimalik XXX OÜ-ga sõlmitud liitumislepingut täita ja tarbimistingimusi muuta.

Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse läbilaskevõimega 400A. Varasem

võrguühenduse läbilaskevõime 630A on jagatud kinnistu omaniku XXXOÜ teadmisel kinnistute

XXX(400 A) ja XXX(200A) vahel, mistõttu hagejal ei ole alust nõuda kostjalt täiendavat

võrguühenduse läbilaskevõimet 230A ulatuses ning võrgulepingu sõlmimist sellistel tingimustel.

Kui hagejale on vajalik suurem võrguühenduse läbilaskevõime kui 400A, saab ta esitada

võrguettevõtjale asjakohase liitumistaotluse.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda ning mõista

kostja menetluskulud välja hagejalt.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab

kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes õiguslikke tähendust omavates asjaoludes:

1) Hagejale kuulub XXX, XXXasuv kinnistu (registriosa nr XXX) (tlk 12).

2) Kinnistu XXXregistriosa avati kinnistusraamatus 24.08.1999 ja kuni 09.11.1999 kuulus

kinnistu AS-le XXX(tlk 12).

3) 10.04.1995 on AS XXXja AS XXXvahel sõlmitud elektrivarustuse leping nr 8243 koos

nelja lisaga, mille kohaselt AS-l XXXoli võrguühenduse läbilaskevõime 630A (tlk 16-

25).

4) XXX, Paikuse vallas, XXXa asuva kinnistu omanikuks oli 06.03.2012 kuni 16.10.2013

XXXOÜ (tlk 12).

5) XXX, XXXasuval kinnistul oli 06.05.2012 seisuga võrguühenduse läbilaskevõime 630A.

6) 06.05.2012 esitas OÜ XXX taotluse peakaitsme jagamiseks, samaaegselt oli kinnistu

XXXomanikuks XXXOÜ (tlk 26-28).

7) 22.02.2013 sõlmiti kostja ja OÜ XXX vahel võrguleping nr 471071066, tarbimiskoha

aadressiks XXX, peakaitse 200A (tlk 26-28).

8) 22.02.2013 sõlmiti kostja ja OÜ XXX vahel võrguleping nr 4710710125, tarbimiskoha

aadress XXX, peakaitse 400A. 27.05.2014 ütles kostja ELTS § 91 lg 4¹ alusel OÜ-ga

XXX eelnimetatud võrgulepingu üles ja sõlmis võrgulepingu hagejaga (tlk 26-28).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale kuuluva XXX, XXXasuva kinnistu juurde kuulub

võrguühendus läbilaskevõimega 630A. Sellest tulenevalt pooled vaidlevad selle üle, kas OÜ-l

XXX oli õigus esitada oma nimel kostjale taotlus XXXkinnistu omaniku nimel elektripaigaldise

peakaitsme jagamiseks ja tarbimistingimuste muutmiseks. Hageja on seisukohal, et tulenevalt

Võrgueeskirja § 32 p-st 4 on XXXkinnistu võrguühenduse läbilaskevõimsuse jagamise õigus on

üksnes kinnistu omanikul, sest kinnistul asuv elektripaigaldis kuulub kinnistu olulise osana

kinnistu omanikule ning kinnistu omanik ei ole elektripaigaldist OÜ-le XXX või tema

õiguseellasele võõrandanud, samuti pole toimunud liitumislepingu loovutamist. Hageja leiab, et

kuna OÜ-l XXX ei olnud õigust taotleda kinnistu peakaitsme jagamist, on hagejal kinnistu

omanikuna õigus nõuda kostjalt 630A võrguühenduse läbilaskevõimega võrgulepingu

sõlmimist. Kostja leiab, et kinnistu XXXtarbimistingimuste muutmine leidis aset ajal kui

kinnistu omanik oli XXXOÜ. OÜ XXX esitas 06.06.2012 taotluse peakaitsme jagamiseks ja

tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013. Kostja leiab, et tal ei ole põhjust kahelda, et

XXXOÜ oli tarbimistingimuste muutmisega nõus. Kinnistu omanik XXXOÜ on nõustunud

tarbimistingimuste muutmisest tuleneva isikliku kasutusõiguse seadmisega kinnistule XXX,

kuna tarbimistingimuste muutmise käigus paigaldati uus liitumiskilp ja ehitati XXXkinnistut

läbiv maakaabel alajaamast liitumiskilpi. Kostja leiab, et kui XXXOÜ ei oleks olnud nõus

võrguühenduse läbilaskevõime jagamisega, ei oleks ta isikliku kasutusõiguse lepingut pidanud

sõlmima ning võrguettevõtjal ei oleks olnud võimalik XXX OÜ-ga sõlmitud liitumislepingut

täita ja tarbimistingimusi muuta. Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse

läbilaskevõimega 400A. Varasem võrguühenduse läbilaskevõime 630A on jagatud kinnistu

omaniku XXXteadmisel kinnistute XXX(400A) ja XXX(200A) vahel, mistõttu hagejal ei ole

alust nõuda kostjalt täiendavat võrguühenduse läbilaskevõimet 230A ulatuses ja võrgulepingu

sõlmimist sellistel tingimuste.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul käesoleva vaidluse lahendamiseks välja selgitada kas OÜ-l

XXX oli õigust taotleda XXXa kinnistu peakaitsme jagamist selliselt, et loodaks kaks

võrguühendust, üks 400A ja teine 200A ja tarbimistingimuste muutmiseks.

Elektrituruseaduse § 83 lõike 1 kohaselt sõlmitakse võrguga ühendamiseks ja tarbimis- või

tootmistingimuste muutmiseks liitumisleping, muude võrguteenuste osutamiseks võrguleping ja

elektrienergia müügiks elektrileping. Vabariigi Valitsuse 26.06.2013 määrusega nr 184

kehtestatud Võrgueeskirja (edaspidi Võrgueeskiri) 5. peatükk reguleerib võrguga ühendamist ja

tarbimis- või tootmistingimuste muutmist. Tulenevalt Võrgueeskirja § 2 lõikest 18 on

tarbimistingimused määruses tähenduses pingesüsteem, võrguühenduse läbilaskevõime amprites

või lubatud võimsus kilovattides, elektrivarustuse lubatud katkestusaeg või elektrivarustuse

taastamise aeg, liitumispunki asukoht ja mõõtepunki või- punktide asukoht. Kuna

tarbimistingimusteks on ka võrguühenduse läbilaksevõime amprites, siis on peakaitsme

jagamine tarbimistingimuste muutmine ja peakaitsme jagamisele tuleb kohaldada Võrgueeskirja

5. peatükki. Võrgueeskirja § 32 lg 1 p 4 kohaselt võrguga ühendamiseks esitab liituja

võrguettevõtjale liitumistaotluse ning dokumendid, mis kinnitavad, et tarbijal, kes soovib liituda

jaotusvõrguga, on õiguslik alus kasutada kinnistut või ehitist, kus asub tema elektripaigaldis.

Kohus leiab, et eelnimetatud sättest tuleneb, et liitumistaotluse saab esitada üksnes isik, kellele

elektripaigaldis kuulub või viimase poolt volitatud isik. Seega sellel ajal kui XXXkinnistu

omanikuks oli XXXOÜ (s.o. 06.03.2012 kuni 16.10.2013) oli peakaitsme jagamise taotluse

esitamise ja vastava lepingu sõlmimise õigus kinnistu omanikul XXXOÜ-l või viimase poolt

volitatud isikul.

Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et kuivõrd ei ole tõendamist

leidnud, et XXXOÜ ja OÜ XXX oleksid sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt kinnistu omaniku

XXXOÜ oleks võõrandanud liitumise OÜ-le XXX või viimase õiguseellasele või volitanud OÜ-

t XXX peakaitset jagama selliselt, et XXXkinnistu võrguühenduse läbilaskevõime on 400A ja

kinnistu XXXläbilaskevõime on 200A, siis ei olnud OÜ-l XXX õiguslikku alust XXXkinnistu

juurde kuuluva võrguühenduse läbilaskevõime jagamiseks. Sellele vaatamata on kostja siiski

rahuldanud OÜ XXX taotluse 630A peakaitsme jagamiseks, millele järgnes omakorda peale

peakaitsme jagamist OÜ-ga XXX 22.02.2013 võrgulepingu nr 4710710125, tarbimiskoha

aadress XXX, Paikuse peakaitse 400 A sõlmimine ning 23.02.2013 võrgulepingu 4710710166,

tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 200A sõlmimine. Kohus nõustub hagejaga, et isikliku

kastutusõiguse lepingute sõlmimisega ei andud XXXkinnistu eelmine omanik XXXOÜ kostjale

ega OÜ-le XXX nõusolekut tarbimistingimuste muutmiseks. AÕS § 158 ja 158¹ sisuks on

kinnisasjal asuvate või sellele ehitatavate tehnovõrkude talumisekohustuse kehtestamine

kinnisasja omaniku suhtes. Käesoleval juhul on XXXkinnistu omaniku talumiskohustuse

väljendusvormiks 04.09.2012 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu

sõlmimine kostja kui avalikku teenust osutava tegevusloaga jaotusvõrguettevõtja kasuks.

Seejuures oli isikliku kasutusõiguse sisuks kostja õigus kasutada kasutusõiguse ala elektrivõrgu

majandamiseks, samuti elektrivõrgu kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused, sealhulgas

paigaldada elektrivõrgu kaitsevööndisse elektrivõrgu rajatis ning neid edaspidi majandada

(lepingu punkt 2.4) (tlk 50). Kohtule ei nähtu, et04.09.2012 isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu sätete sisuks või eesmärgiks oleks olnud XXXOÜ nõusoleku

andmine tarbimistingimuste muutmiseks, OÜ-le XXX XXXkinnistule elektripaigaldise rajamise

või kasutamise õiguse andmine või võrguühenduse OÜ-le XXX osaline ega täielik loovutamine.

18.10.2012 on XXXOÜ ja kostja sõlminud 04.09.2012 isikliku kasutusõiguse lepingu ja

asjaõiguslepingu lisa, millega muudeti 04.09.2012 lepingu punkti 2.3, täpsustades, et

kasutusõiguse esemeks on kinnistule rajatavad kostja komplektalajaam, liitumiskilp ja

elektrimaakaabelliin koos oma kaitsetsooniga. Seega oli lepingu lisa sõlmimise sisuks

kasutusõiguse eseme ja kostja elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuse täpsustamine, mitte aga

nõusoleku andmine tarbimistingimuste muutmiseks ega võrguühendustest loobumiseks. Kostja

on põhjendanud XXXOÜ nõusoleku olemasolu tarbimistingimuste muutmise osas väitega, et

OÜ XXX ja kostja vahel on notari juures samal päeva, so. 18.10.2012 sõlmitud isikliku

kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping. Selle kasutusõiguse seadmise lepingu p 2.3

kohaselt

oli

kasutusõiguse

esemeks

Paikuse

alev

XXXkinnistule

rajatav

0,4KV

elektrimaakaabelliin ja liitumiskilp oma kaitsetsoonidega, mida kostjal on õigus kasutada

elektrivõrgu majandamiseks, ning elektrivõrgu kaitsetsooniga seotud õigused ja kohustused.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt nimetud lepingu sisuks ei olnud XXXOÜ-le kuuluva

kinnistu XXXtarbimistingimuste muutmine, vaid kostja kasuks seati AÕS § 158 ja 158¹ järgne

isiklik kasutusõigus OÜ-le XXX kuuluvale XXXkinnistule elektrivõrgu ehitamiseks,

remontimiseks ja muul viisil ekspluateerimiseks (lepingu p 6) ( tlk 71-72).

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 28.11.2012 XXXOÜ pöördumine kostja poole

võrgulepingu sõlmimise sooviga viitab nõuoleku andmisele tarbimistingimuste muutmiseks.

Elektrituruseaduse § 83 lg-st 1 tulenevalt ei ole võrgulepingu sisuks mitte tarbimistingimuse

muutmine, vaid tegemist on elektrienergia tarbimiseks sõlmitava võrguteenuste lepinguga. Seega

ei tõenda XXXOÜ pöördumine kostja poole päringuga nõusoleku andmist tarbimistingimuste

muutmiseks.

Vaidlust pole selle üle, et kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse

läbilaskevõimega 400A. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et OÜ-l XXX kui XXXkinnistu valdajal

ei olnud volitust või muud õiguslikku alust XXXkinnistu juurde kuuluva võrguühenduse

läbilaskevõime jagamiseks. Seega XXXkinnistu juurde kuulub võrguühendus läbilaskevõimega

630A. ELTS § 65 lõikes 1 on toodud loetelu, missuguseid võrguteenuseid peab võrguettevõtja

tarbijale osutama ja nendest keeldumine on lubatud üksnes sama paragrahvi lõikes 3 toodud

alustel. ELTS § 65 lõike 1 punktide 3 ja 4 kohaselt peab võrguettevõtja võimaldama kasutada

võrguühendust liitumispunktis ja võrguettevõtja peab edastama oma võrgu energiat

liitumispunkti. Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu ühenduse läbilaskevõimega 400A,

kuid XXXkinnistu juurde kuulub võrguühendus, läbilaskevõimega 630A. Kuna XXXkinnistu

juurde kuulub võrguühendus läbilaskevõimega 630A, siis tulenevalt ELTS § 65 lõike 1

punktidest 3 ja 4 ning § 83 lõikest 1 on kostjal kohustus sõlmida hagejaga võrguleping kogu

630A ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastab, et

AS-l XXXon kohustus tagada Osaühingule XXX XXXasuval kinnistul 630 amprine

võrguühenduse läbilaskevõimsus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema

kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus tuvastab, et AS-l

XXXon kohustus tahteavalduse tegemiseks Osaühingule XXX 630 amprise läbilaskevõimsusega

võrgulepingu sõlmimiseks XXXasuval kinnistul.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 126 lg 2 sätestatust, mille kohaselt määratakse õiguse üle

peetavas vaidluses hagihind õiguse väärtusega. Hageja on välja toonud, et peakaitsme

suurendamisel maksab 1 amper vastavalt kostja hinnakirjale 111,85 eurot (ilma km-ta). Seega on

230 ampri väärtuseks 230x111,85= 25 725,50 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 25 725,50

eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita

menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS

§ 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks

enne

kohtuvaidlusi

kohtule

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

OÜ XXX esitas 19.05.2015 kohtuistungil menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. 19.05.2015 kohtuistungil

osalemisega seonduvate menetluskulude nimekirja esitas hageja kohtule 22.05.2015. Hageja

palub kostjalt välja mõista menetluskulu kokku summas 5506,58 eurot (riigilõiv 1000 eurot +

4506,58 eurot õigusabikulud eurot km-ta (s.h 19.05.2015 toimunud kohtuistung).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise

kulu.

Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 1000 eurot, mis oli kooskõlas

kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivu täismääraga

(hagihinna 25 725,50 euro puhul oli riigilõivu määr 1000 eurot).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise

kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt

menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust

(Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi

põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 179 eurot

(km-ta).

Kohus, juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades vandeadvokaat Indrek

Leppik´u kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust asub seisukohale, et antud tsiviilasjas on

põhjendatud lugeda mõistlikuks esindajatasu suuruseks tunnihinda 120 eurot km-ta.

Kohus peab hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvaid õigusabitoiminguid põhjendatuks ja

vajalikeks järgmises ulatuses:

1. Arved nr 052-12-14 ja 001-01-15. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt peab

põhjendamatuks tsiviilasjas hagejal kahe lepingulise esindaja olemasolu. Kohus on seisukohal,

et 02.12.2014, 04.12.2014, 10.12.2014, 12.12.2014, 16.12.2014, 17.12.2014, 05.01.2015 ja

06.01.2015 õigusabitoimingud, mis seonduvad hagiavalduse koostamisega ja kohtule

esitamisega ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku rohkem, kui 6 h ulatuses,

arvestades kaasuse asjaolusid, hagiavalduse sisu ja mahtu (sisuliselt 3,5 lk + lisad 18 lk). Kuigi

esitatud hagiavaldus oli koostatud õiguslikult pädevalt, ei ole kahe lepingulise esindaja kulude

väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Kohtu hinnangul oli tegemist keskmise keerukusega

tsiviilvaidlusega.

2. Arve nr 083-02-15. Kohus on seisukohal, et 09.02.2015, 16.02.2015 ja 17.02.2015

õigusabitoimingud ei ole põhjendatud ja vajalikud rohkem, kui kokku 5 h ulatuses, arvestades

kostja poolt esitatud vastuse sisu ja mahtu (sisuliselt 3,5 lk + lisad) ja hageja poolt 17.02.2015

esitatud seisukoha sisu ja mahtu (sisuliselt ca 3,5 lk).

3. Arve nr 012-05-15. Kostja on oma vastuses menetluskuludele märkinud, et talle jääb

arusaamatuks tsiviilasja materjalide pinnalt, mille peale kulus hagejal kohtuistungiks

ettevalmistav aeg 7,5 h. Kohus on seisukohal, et 18.05.2015 ja 19.05.2015 õigusabitoimingud,

mis seonduvad 19.05.2015 kohtuistungiks ettevalmistamisega ja istungil osalemisega ei ole

põhjendatud ja vajalik õigusabikulu rohkem, kui 1,5 h ulatuses, arvestades kohtuistungi kestvust

(0,76 h), samuti asjaolu, et esindaja oli tsiviilprotsessiga kursis selle kestel.

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt 12,5 h ulatuses x 120 = 1500 eurot km-ta, millele lisandub

riigilõiv summas 1000 eurot ning jätab rahuldamata hageja menetluskulude nõude 3006,58 euro

ulatuses.

Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud kogusummas 2500 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse.

Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb kostjal alates määruse jõustumisest, s.o

menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik