3-14-52179/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. juuni 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-52179 Haldusasi Kristjan Kovanti kaebus Politseija Piirivalveameti vastu kahju summas 1500 eurot hüvitamiseks seonduvalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Kristjan Kovant Vastustaja - Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 18.06.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse Kristjan Kovanti kaebus (tl 1-5), milles ta taotles kahju hüvitamist summas 1500 eurot seoses tema kinnipidamisega Võru arestikambris inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes ajavahemikel 10.12.2013-31.12.2013, 08.07.2014-22.07.2014 ja 04.03.2014-18.03.2014 (kokku 52 päeva).

Kaebaja leidis, et tema kinnipidamisega Võru arestimajas on rikutud Euroopa Inimõiguste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja väitel hoidis Lõuna Prefektuur teda Võru arestimajas kokku 51 ööpäeva, mis mõjus kaebaja vaimsele ning füüsilisele tervisele laastavalt,

2

kuna arestimaja olmetingimused ei vastanud nõuetele. Seda kinnitab kaebaja hinnangul ka õiguskantsleri poolt 15.10.2009 läbiviidud kontrollkäik, mille raporti kohaselt on Võru arestimaja amortiseerunud ning puudulikud olmetingimused piiravad õigusaktidega ette nähtud kinnipeetavate õigusi, nt klaasplokkidest aken kambris nr 2. Eelpool nimetatud kambris olid osa akna klaasplokkidest lõhutud ning kinni müüritud ja loomulik valgus sealt läbi ei paistnud. Kaebaja väitel seisnesid Võru arestimaja kinnipidamistingimuste puudused veel selles, et arestimajas ei võimaldata kinnipeetavale viibida värskes õhus, kuna arestimajas puudub jalutushoov, ning kambris puudusid laud ja tool. Lisaks seisnes ebainimlik kohtlemine selles, et kamber nr 7, kus peeti kaebajat kinni 10.12.2013-31.12.2013, ei vastanud eluruumile kehtestatud nõuetele. Kambris nr 7 puudus ventilatsioon või ei olnud see nõuetele vastav. Kaebaja väitel puudus kambris aken. Varasemalt oli seal klaasplokkidest aken, mis oli nüüd kinni müüritud. Sellest tulenevalt ei olnud kambris tagatud loomulik valgus. Kaebaja väitel ei püütud asja leevendada ka kunstliku valgustuse suurendamisega. Kunstliku valgustuse osas ei vastanud Võru arestimaja kambrid samuti nõuetele, kuna kõikides kambrites kasutati 60W elektripirne ja arestimajas olid klaasplokkidest aknad, mis olid värvilised ning loomulik valgus kahekordsest klaasplokkaknast läbi ei paistnud. Kaebaja väitel on puuduliku valgustusega ruumis viibimine pikema aja jooksul silmadele väga kurnav ja avaldab tulevikus mõju silmanägemisele. Lisaks alandas kaebaja inimväärikust ka pooleldi avatud ja haisu levitava aasia tüüpi WC kasutamine, kuna samas kambris tuli kaebajal ka süüa ja WC-d tuli kasutada kambrikaaslaste juuresolekul. Ka ei võimaldatud kaebajale värskes õhus jalutamist. Kaebaja hinnangul ei saa Võru arestimaja vabaõhukambris olemist nimetada värskes õhus viibimiseks. Samuti ei olnud kaebajale tagatud minimaalset vaba põrandapinda ehk isiklikku ruumi.

2. Politseija Piirivalveamet (PPA) esitas 27.10.2014 vastuse kaebusele (tl 16-17p), milles palus jätta K. Kovanti kaebus rahuldamata.

PPA märkis, et ilma aknata kambris nr 7 viibis kaebaja mitte 22 päeva, nagu kaebuses väidetakse, vaid 11 päeva (10.12.2013-20.12.2013).Vastustaja möönis, et arestimaja Võru kambri olukorda arvestades rahuloluks põhjust ei ole, kuid loomuliku valguse ebapiisav juurdepääs oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega (vähemalt 60W). Kambrites 2 ja 3, kus kaebaja viibis, on olemas ka klaasplokkidest aken, mis ei pruukinud küll kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta, kuid loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab vangistusseaduse (Vangs) § 45 lg 1. Lisaks märkis vastustaja, et kaebaja väide kambrite ebapiisava valgustuse mõjust tulevikus tema silmanägemisele on puhtalt oletuslik. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited nõuetele mittevastava ja puuduliku ventilatsiooni ning kambriseinte hallituse osas millegagi tõendatud. Nõuetele vastava ventilatsioonisüsteemi olemasolu kinnitab Õiguskantsleri nõunike poolt 03.04.2014 Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte. Kaebaja kinnipidamise ajal ei puudunud Võru kambrites ükski kohustuslik sisuelement, kuna arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 13 lg 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühevõi kahekordse voodi ja voodi olemasolu kambris kaebaja ei vaidlusta. Kaebaja oli Võru arestikambris kinnipidamiskambritesse paigutatud selliselt, et mingeid pretensioone kinnipeetule kambris kasutada olnud põrandapinna vähesuse ja sellest tingitud õiguste rikkumise kohta tal olla ei saa ning vastustaja hinnangul oli see kaebaja etteheide alusetu. PPA hinnangul ei ole etteheide kambris asuva WC tüübi ja eraldatuse suhtes tõsiseltvõetav ning mittevaralise kahju tekkimine ei ole usutav. PPA märkis, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Lisaks tuleb vastustaja väitel arvestada ka asjaoluga, et suure osa kinnipidamise ajast viibis kaebaja kambris üksinda. PPA märkis, et ASkE § 32 lg 2 räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all värskes õhus viibida, mitte

3

jalutamisest. Vastustaja lisas, et kuigi Võru arestikambril puudub jalutusboks, on arestimaja kinnipeetutele ettenähtud õiguse realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga ja sisustusest tühjendatud värskeõhu kambri pindalaga 12 m2. Seega on vastustaja vaatamata Võru arestikambri ehituslikule puudujäägile teinud kõik endast oleneva, et kinnipeetud soovi korral nende õigust üks tund päevas värskes õhus viibida kasutada saaksid. Vastustaja hinnangul puudub kaebuses toodud asjaolude pinnalt alus väita, et kaebajat koheldi Võru arestimajas mingil erilisel viisil ning tema eluja olmetingimused oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Kaebaja vahi all viibimise tingimused Lõuna prefektuuri Võru arestikambris kaebuses nimetatud ajavahemikel ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Seega mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud ning kaebaja väärikust ei ole alandatud sellisel määral, et see vajaks rahalist hüvitust.

3. 07.11.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Kovanti kaebuse täiendus (tl 28-28p), milles kaebaja märkis, et Võru arestimaja kambrites jääb ühe kinnipeetu isiklik ruum alla 3 m2. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest tulenevalt on sellisel juhul tegu EIÕK artikli 3 rikkumisega, siis on Võru arestimaja süstemaatiliselt rikkunud inimõigusi. Muude asjaoludena toob K. Kovant lisaks kaebuses esitatule välja, et kinni peetud isikutele võimaldatakse ainult kord nädalas sooja veega pesemist. Kaebaja lisas, et ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest tulenevalt EIÕK artiklist 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 18.

4. PPA leidis vastuses kaebuse täiendusele (tl 31-31p), et kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, olles seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind. Arvestades EIK-i väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, tuleb PPA hinnangul asuda seisukohale, et kaebaja kinnipidamisel Võru arestikambris oli igal ajahetkel tagatud ning ka tunduvalt ületatud isikliku ruumi minimaalne nõue 2,5 m2 isiku kohta, sest kaebaja kasutada olnud minimaalseim põrandapind oli 4,86 m2. Muude etteheidete osas jäi vastustaja oma 27.10.2014. a vastuses väljendatud seisukohtade juurde.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 22.12.2014. a otsusega (tl 35-37) K. Kovanti kaebuse osaliselt ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 104 eurot seoses Võru arestimaja kambrite ebapiisava valgustusega.

Halduskohus asus seisukohale, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi. Küll võib aga ebapiisav kunstlik valgustus olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.

Halduskohus leidis, et kaebaja väited nõuetele mittevastava ja puuduliku ventilatsiooni ning kambriseinte hallituse kohta ei ole millegagi tõendatud. Asja materjalidest nähtuvalt oli 2013-2014. aastal Võru arestimaja kambrites olemas töötav ventilatsioonisüsteem, mis tagas elutegevuseks vajaliku piisava õhuvahetuse, nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Seda fakti kinnitab Õiguskantsleri nõunike poolt 03.04.2014 Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte, mille p 4.1 teises lõigus on selgelt fikseeritud, et 2013. aastal renoveeriti oluliselt Võru kambrite ventilatsioonisüsteemi. Lisaks on samas punktis fikseeritud, et 2011. aasta kontrollkäigul tuvastatud kambriseinte hallitus oli kõrvaldatud, kuna 2013. aastal värviti üle kambrite seinad ja põrand. Samuti ei puudunud halduskohtu hinnangul kaebaja kinnipidamise ajal kambritest ükski kohustuslik

4

sisustuselement AsKE § 13 lg 1 järgi. Halduskohus leidis, et Võru arestimaja tööarvestuse raamatu kohaselt oli igas kambris, kus kaebaja viibis, üldpinda rohkem kui 2,5 m2, mis on ette nähtud AsKE § 12 lg 3 järgi. Seega on kaebaja etteheide seoses põrandapinna vähesusega alusetu. Halduskohtu hinnangul tuli antud juhul olulise asjaoluna arvestada seda, et kaebaja viibis enamuse kinnipidamise ajast kambris üksinda. Sellest tulenevalt ei olnud kaebaja etteheide kambris asuva WC tüübi ja eraldatuse suhtes tõsiseltvõetav ning mittevaralise kahju tekkimine ei ole usutav. Värskes õhus jalutamise osas asus halduskohus seisukohale, et kehtiv ASkE § 31 lg 2 räägib sarnaselt VangS § 93 lg-ga 5 vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all värskes õhus viibida, mitte jalutada. Kuigi Võru arestikambril puudub jalutusboks, on arestimaja kinnipeetutele ettenähtud õiguse realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga ja sisustusest tühjendatud värskeõhu kambri pindalaga 12 m2. Võru arestikambri tööarvestuse raamatu andmete kohaselt on kaebaja küll mitte iga päev, kuid suhteliselt sageli värskeõhukambrit kasutanud. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et kaebaja väide, et tal ei võimaldatud üks tund värskes õhus viibida, ei ole täpne. Halduskohus märkis, et vaatama sellele on fakt see, et Võru arestimajas puudub jalutusboks. Halduskohus pidas alusetuks ka kaebaja kahjuhüvitise nõuet seoses sellega, et dušši võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas. ASkE varasema redaktsiooni § 31 lg 12 ja uue redaktsiooni § 26 lg 2 järgi on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või dušši all. Vaidlust ei ole selles, et kord nädalas võimaldati kaebajal käia dušši all. Seega leidis halduskohus, et kaebaja õigusi selles osas vastustaja rikkunud ei ole.

Halduskohus asus seisukohale, et otsuse põhjendustest nähtuvalt saab kahju hüvitamine kõne alla tulla üksnes seoses arestikambrite nr 7, 2 ja 3 ebapiisava valgustusega ning neid kambrite puudusi on ka vastustaja ise möönnud. Seega oli halduskohtu hinnangul tõendatud, et arestikambrite ebapiisav valgustus ületas kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada kogumis õigusvastasteks ja kaebaja inimväärikust alandavaks. Halduskohus märkis, et puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist. Arvestades kaebaja kinnipidamise ajalist perioodi (kokku 52 päeva), mil ta viibis inimväärikust alandavates tingimustes, pidas halduskohus põhjendatuks mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 104 eurot, s.o 2 eurot iga päeva eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. PPA esitas 21.01.2015 apellatsioonkaebuse (tl 42-43p), milles vastustaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta K. Kovanti kaebus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivina palus vastustaja tühistada Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetava hüvitise suuruse osas ning määrata PPA-lt väljamõistetava hüvitise summaks 22 eurot.

Vastustaja märkis, et Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse p-s 8 tuvastab kohus, et ilma aknata kambris nr 7 viibis kaebaja mitte 22 päeva, nagu kaebuses väidetakse, vaid 11 päeva (10.12.2013-20.12.2013) ja leiab, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi. Küll võib aga ebapiisav kunstlik valgustus olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis. Lisaks osutas vastustaja sellele, et halduskohus leidis, et ülejäänud kaebaja väited (peale kambrite valgustuse) Võru arestimaja tingimuste nõuetele mittevastavuse osas on alusetud või ei ole tõendamist leidnud.

PPA hinnangul on halduskohus teinud otsuse p-s 15 ootamatu ja vastuolulise järelduse, et kahju hüvitamine saab kõne alla tulla üksnes seoses arestikambrite nr 7, 2 ja 3 ebapiisava valgustusega

5

ning neid kambrite puudusi on ka vastustaja ise möönnud. Apellant juhtis tähelepanu sellele, et kuigi PPA on oma 27.10.2014. a vastuse punktis 2.1.1 õigeks võtnud akna puudumise Võru arestikambri kinnipidamiskambris nr 7, on PPA kinnipidamiskambrite nr 2 ja 3 osas selgelt olnud seisukohal, et nendes oli olemas klaasplokkidest aken. Vastustaja lisas, et klaasplokkidest aken ei pruukinud küll kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta, kuid loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Vastustaja osutas, et seda seisukohta on halduskohus ka ise oma otsuse p-s 8 piisavalt täpselt tsiteerinud. Sellest tulenevalt leidis PPA, et ei ole kohtumenetluse ajal kuidagi möönnud puudusi valgustuse osas Võru kinnipidamiskambrites 2 ja 3.

Vastustajale jäi arusaamatuks, kuidas saab halduskohus lugeda tõendatuks kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ületava ebapiisava valgustuse kinnipidamiskambrites 2 ja 3, kus oli olemas aken, mis loomulikku valgust läbi lasi ja mille kombinatsioon koos kunstliku valgustusega oli vastustaja hinnangul vastavalt VangS § 45 lg-s 1 ettenähtule elutegevuseks piisav. Samuti ei olnud vastustajale arusaadav, milles seisnes halduskohtu poolt otsuse p-s 15 kindlaks tehtud kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ületavate asjaolude kogum olukorras, kus halduskohus ise ei ole tuvastanud ühtegi muud vastustaja poolset rikkumist peale ebapiisavate valgustustingimuste. Vastustaja märkis, et kohtuotsuse p-s 8 on halduskohus ise leidnud, et arvestades kaebaja suhteliselt lühiajalist viibimist väidetavalt hämarates kambrites ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi, küll võib aga ebapiisav kunstlik valgustus olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis. Sellest tulenevalt leidis vastustaja, et Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse p 15 on vastuolus sellesama otsuse p 8 viimase lausega, sest apellandi arvates ei ole kohtuotsuses vastustaja poolset erinevate rikkumiste kogumit tuvastatud. Kohtuotsuse p-s 8 leiab halduskohus, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi. Vastustaja märkis, et kuivõrd halduskohus ei ole oma otsuses vastustaja poolset rikkumiste kogumit tuvastanud, siis ei saa apellandi arvates otsuse p 8 loogika kohaselt eluliselt usutavaks ja seega tõendatuks pidada ka kaebajal sellise mittevaralise kahju tekkimist alanduse ja hingeliste kannatuste tõttu, mis vajaks rahalist hüvitamist.

Vastustaja lisas, et isegi kui ringkonnakohus peab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ületavaks ja seega rahalist hüvitamist vajavaks kaebaja viibimist ilma aknata kinnipidamiskambris nr 7, saab sellega apellandi arvates kaasneda hüvitis mitte kõigi Võru arestikambris viibitud 52 päeva eest, vaid ainult kinnipidamiskambris nr 7 viibitud 11 päeva eest summas 22 eurot. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemise osas iga inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest kohtuotsuse p-s 19 vastustajal vastuväiteid ei olnud.

7. K. Kovant esitas 08.02.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles leidis, et PPA apellatsioonkaebus on alusetu.

Kaebaja märkis, et kambris nr 7 puudub aken ning ülejäänud kambrites on kahekordsed klaasplokkidest aknad, millest osa on kinni tsementeeritud. Lisaks on klaasplokkidest aknad osaliselt rohelist värvi, mis piirab veelgi vähest valgust, mis akendest sisse paistab. Kaebaja leidis, et Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsusega välja mõistetud kahjuhüvitis on põhjendatud ning PPA apellatsioonkaebus on alusetu. Kaebaja lisas, et ta on teinud niigi mööndusi ja leppinud Tartu Halduskohtu otsusega.

6

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli ka klaasplokkidest aknaga kambrites nr 2 ja 3 igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Kaebaja väitel olid kambrites nr 2 ja 3 klaasplokkidest aknad, mis olid osaliselt kinni tsementeeritud ning klaasplokid olid rohelist värvi. Kaebaja väidet kinnitab ka Õiguskantsleri nõunike 15.10.2009 läbiviidud kontrollkäik PPA Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse. Kontrollkäigu raporti punkti 4.3 kohaselt oli kontrollitavas kambris aken klaasplokkidest, mille osad plokid olid varasemalt lõhutud ning kontrollkäigu hetkel kinni müüritud. Kontrollkäigu raport kinnitab, et taolisest aknast loomulik valgus läbi ei paistnud. Kuigi viidatud kontrollkäigul ei kontrollitud otseselt kambreid nr 2 ja 3, on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et klaasplokkidest akende olukord oli sarnane ka teistes sama arestimaja kambrites. Eeltoodut kinnitab ka see, et Õiguskantsleri hilisemast, 03.04.2014 läbiviidud kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Võru arestimaja kambrites oleks tingimused valguse/valgustuse osas paranenud. Ka vastustaja ei ole kaebaja väitele vastu vaielnud ning möönab, et klaasplokkidest aken ei pruukinud kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta. Seega puudub vaidlus selle üle, et kambrites nr 2 ja 3 olid klaasplokkidest aknad, mis ei lasknud piisavalt loomulikku valgust läbi. Samuti on PPA võtnud omaks akna puudumise kambris nr 7.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kunstliku valgustuse ning loomuliku valguse kombinatsioon oli arestimaja kambrites nr 2 ja 3 elutegevuseks piisav VangS § 45 lg 1 mõistes. Kaebaja väitis esitatud kaebuses, et klaasplokkidest aknale lisaks kasutati kambrites elektripirni võimsusega 60W ning seda asjaolu, et kasutati vähemalt 60W elektripirni, kinnitas ka vastustaja oma vastuses kaebusele. Sarnase olukorra kohta haldusasjas nr 3-06-294 Pärnu arestimaja tingimustega seoses tehtud ja jõustunud kohtulahendi kohaselt mõõdeti Pärnu arestimaja kambris, kus oli samuti klaasplokkidest aken, valguse tugevust olukorras, kus lisaks klaasplokkidega aknale kasutati 150W võimsusega elektripirni. Sellisel juhul jäi keskmine valgustatus kambrites ikkagi oluliselt alla 100 luksi. Kambris lugemiseks, kirjutamiseks või riiete hooldamiseks on aga vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi. Kui Võru arestimajas kasutati klaasplokkidest aknast tuleneva ebapiisava loomuliku valguse kompenseerimiseks kambrites ainult 60W võimsusega elektripirni, mis on 2,5 korda madalama võimsusega kui Pärnu arestimajas kasutuses olnud elektripirn, siis on selge, et sellisel juhul jäi ka täiendava valgusallika kasutamisel kambri valgustatus VangS § 45 lg 1 mõistes ebapiisavaks. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Võru arestimajas ei olnud ka selline kambrites loodud kunstliku valgustuse ning loomuliku valguse kombinatsioon elutegevuseks piisav VangS § 45 lg 1 mõistes ning sellised kinnipidamistingimused valgustuse osas olid õigusvastased.

11. Kaebaja taotlusest järelduvalt soovis ta mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel inimväärikuse alandamise eest seoses arestimaja kinnipidamistingimustega.

7

Vaidlus puudub selle üle, et kõik ülejäänud kaebaja väited (peale loomuliku valguse puudumise ja kehva valgustatuse) Võru arestimaja tingimuste nõuetele mittevastavuse osas on alusetud või ei ole halduskohtus tõendamist leidnud. Seega vajab apellatsioonimenetluses selgitamist üksnes küsimus, kas ainuüksi elutegevuseks ebapiisav valgustus arestikambrites 52 päeva vältel, sh 11 päeva ilma aknata kambris viibimine, on inimväärikust alandav RVastS § 9 lg 1 mõistes. EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohus on leidnud, et EIKi seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15.03.2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et loomuliku valguse puudumine ja ebapiisav valgustus kambrites ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja hoidmine arestikambrites normaalseks elutegevuseks vajaliku valguseta on piirang, mis ei ole vajalik kinnipidamiserežiimi järgimiseks ja mida saab seega pidada inimväärikuse alandamiseks.

12. Kuna käesolevas asjas on tuvastatud Võru kambri kinnipidamistingimuste õigusvastasus kambrite valgustatuse osas, siis sellel alusel võib eeldada ka mittevaralise kahju olemasolu. Vastustaja hinnangul ei ole aga eluliselt usutav ja ei saa pidada tõendatuks kaebajale sellise mittevaralise kahju tekkimist alanduse ja hingeliste kannatuste tõttu, mis vajaks tingimata rahalist hüvitamist. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (Riigikohtu 11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12 ja 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada kaebaja õiguste rikkumist seoses kambritest loomuliku valguse puudumisega ja ebapiisava valgustatusega väheintensiivseks, kuna kaebaja viibis kambrites, kus valgustatus oli kordades alla elutegevuseks vajaliku normi, kokku 52 päeva ning neist 11 päeva kambris, kus loomulik valgustus (aken) üldse puudus.

Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu 22.12.2014. a otsuse p-d 8 ja 15 on sõnastuse mõttes omavahel vastuolus ning samuti ei ole halduskohus selgelt tuvastanud rikkumiste kogumit seoses ebapiisava valgustusega, millele kohus ise viitab. Vaatamata sellele on halduskohtu lõppjäreldus õige, kuna halduskohus on vaidlusaluses lahendis tegelikult õigesti leidnud, et kõigis arestikambrites, kus kaebaja viibis (kambrid nr 7, 2 ja 3) oli ebapiisav valgustus ja sellised kambritingimused, milles kaebaja viibis 52 päeva, ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada kaebaja inimväärikust alandavaks. Seega saab rikkumiste kogumiks lugeda kambrite nr 7, 2 ja 3 ebapiisavat valgustatust ning kambris nr 7 akna puudumist kõigi nende päevade jooksul, mil kaebaja selliste õigusvastaste tingimustega kambrites viibis ja taoline sõnastuslik vastuolu kohtuotsuse erinevate punktide vahel ei too kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtu hinnanguga mõistliku kahjuhüvitise suuruse kohta (2 eurot iga õigusvastaste tingimustega kambris viibitud päeva eest) ning seda hinnangut ei muuda ka asjaolu, et ilmselt olid kambri nr 7 tingimused kambri valgustatuse mõttes kaebaja jaoks veel raskemad, kui kambrite nr 2 ja 3 tingimused. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse asjaolu, et halduskohus arvestas otsuse tegemisel ja hüvitisesumma määramisel ning väljamõistmisel seoses kambrite ebapiisava valgustusega rikkumiste kogumit, so kõigi kolme kambri tingimusi ja kaebaja poolt neis veedetud aega kokku.

8

13. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse muutmata. Kuna PPA-l apellatsioonkaebuse esitamisel menetluskulud puudusid, ringkonnakohus menetluskulusid ei jaota.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/