4-15-4390/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juunil 2015 Tallinnas, Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-15-4390

Kohtunik

Anne Rebane

Väärteoasi väärteoasi LS § 201 lg 1

H.H järgi

Vaidlustatud otsus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 25.05.2015 otsus väärteoasjas nr 2316,15,006161

Kaebuse esitaja , isikukood: XXX;

H.H

elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti; töökoht: ei tööta

Kohtuväline menetleja PPA Põhja Prefektuur

Väärteoprotokolli number AB 1437434

RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 120, 132 p 2, 133 ja 134 kohus otsustas:

1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 25.05.2015 otsus väärteoasjas nr 2316,15,006161 osaliselt.

2. Teha uus otsus, millega määrata H.H-le LS § 201 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 25 päevamäära ehk 100 eurot.

3. Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahvi tasumisel tuleb lähtuda kohtuvälise menetleja 25.05.2015.a. otsuses näidatud arveja viitenumbritest. Selgitusse tuleb märkida väärteoasja number (2316,15,006161) ja oma nimi.

Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Käesolev põhjendatud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 17. juunist 2015.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1. Menetluse käik ja asjaolud

1.1. PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 25.05.2015 otsus väärteoasjas nr 2316,15,006161 karistati H.H selle eest, et ta juhtis 02.05.2015.a. kell 11:47

Tallinnas Tööstuse tänaval mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui tema juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud alates

03.02.2015.a. Karistuseks määrati LS § 201 lg 1 alusel (LS § 90 lg 1 p 1 rikkumise eest) rahatrahv 75 trahviühikut ehk 300 eurot.

1.2. Harju Maakohtusse saabus H.H nimetatud otsuse kaebus tühistamiseks (alternatiivselt: karistuse vähendamiseks). Kaebusest nähtub, et H.H:

1) ei eita toimepandud väärtegu, vaid kahetseb seda; 2) märgib, et tema teo tagajärjel ei saanud keegi kannatada ning kellelegi ei tekitatud kahju; 3) juhib tähelepanu asjaolule, et ta on töötu, mistõttu temale määratud karistuse määr on ebamõistlikult suur; 4) nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

1.3. PPA Põhja Prefektuur esitas kohtule . Kirjalikus kirjaliku seisukoha seisukohas:

1) nõustutakse kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses;

2) leitakse, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja karistusmäära vähendamiseks; 3) rõhutatakse, et LS § 201 lg 1 sätestatud väärteokoosseis on täidetud ka siis, kui tegu pannakse toime hooletusest ning isik oleks pidanud enne sõidukit juhtima asumist reaalselt kontrollima dokumendi kehtivust.

2. Kohtu põhjendused ja seisukoht

2.1. Tulenevalt V™S §-st 120 lg 1, peab kohus võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

2.2. Kuigi H.H ei ole väärteo toimepanemist vaidlustanud ning on oma tegu kahetsenud, võtab kohus seisukoha kõigis VtMS § 133 loetletud küsimustes. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt:

1) ei esine väärteoasjas väärteomenetlust välistavaid asjaolusid;

2) tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, on aset leidnud;

3) teo on toime pannud menetlusalune isik. Kõnealune asjaolu on tõendatud tunnistaja V.Uzlovi ütlustega ja Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, millest nähtuvalt lõppes H.H juhiloa kehtivusaeg 02.02.2015.

Menetlusalune isik ei ole teo toimepanemist ega kvalifikatsiooni vaidlustanud;

4) tegu on väärtegu ja see on õigesti kvalifitseeritud (kuigi kohtu hinnangul esineb teatud keelelisi minetusi väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses teo kirjelduse osas). LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust; LS § 96 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument; LS § 124 lg 3 p 1 kohaselt peatub mootorsõiduki juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud; LS § 201 lg 1 alusel karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga;

5) karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja;

6) kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud

väärteomenetlusõigust;

7) väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VtMS § 30 alusel.

LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega vastab H.H tegu

(objektiivsest küljest) LS § 90 lg 1 p 1 rikkumisele, s.t. on õigesti kvalifitseeritud, ning on toime pandud vähemalt ettevaatamatusest.

2.3. Järgnevalt võtab kohus seisukoha VtMS § 133 p 7 ette nähtud küsimuse osas, mis on ka kaebuse keskne küsimus. Kaebaja hinnangul on temale määratud karistuse määr (75 trahviühikut) ebamõistlikult suur. Kohtuvälise menetleja kirjalikust seisukohast aga nähtub, et karistuse määramisel on arvesse võetud tegu, selle tagajärge, tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, rikkumise esmakordsust, isiku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Lähtepunktiks karistuse määramisel on võetud sanktsiooni keskmine määr. Kohtu hinnangul ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest (karistuse määrast) siiski, et karistuse määramisel oleks H.H süü suurus korrektselt tuvastatud – sanktsiooni keskmisest määrast (100 trahviühikut) on „lahutatud“ 25 trahviühikut, s.o. kergendavale asjaolule – kahetsusele – vastav määr. Süü suurust väljendavaid asjaolusid (tegu, selle tagajärg, tagajärje raskus, võimalus isikut mõjutada jms) on aga arvesse võetud üksnes deklaratiivselt. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et H.H teol olnuks mingisugunegi tagajärg (ja isegi kui olnuks tagajärg, oleks äärmiselt küsitav tagajärje ja rikkumise vaheline põhjuslik seos), süüteokooseisu subjektiivseks tunnuseks on ettevaatamatuse nõrgem vorm ehk hooletus. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt võttis H.H koheselt pärast väärteo toimepanemist ette meetmed, vältimaks edaspidi (sarnaste) süütegude toimepanemist, s.o. taastas juhtimisõiguse (uus juhiluba on välja antud

04.05.2015.a.). Seega piisas antud juhul eripreventiivse eesmärgi, isiku mõjutamise saavutamiseks ainuüksi tema väärteo fikseerimisest ja ees ootava karistuse hirmust, kuid karistuse liik ja määr ei saanudki eripreventiivsest aspektist täiendavat mõju avaldada. Arvestada tuleb sedagi, et LS § 201 lg 1 kohaldamisalas on nii need juhid, kel pole juhtimisõigust kunagi olnud (ja kes on seetõttu märksa ohtlikumad) kui ka need, kes on hooletusest juhiloa kehtivusaja lõppemise tähelepanuta jätnud. Nimetatud asjaolusid arvestades leiab kohus, et H.H süü ei ole suur ning KarS § 56 lähtudes piisab eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades miinimumilähedasest karistusest.

Kohtu hinnangul on piisavaks karistusmääraks, lähtudes eesmärgist, et eripreventiivsed kaalutlused oleks tasakaalus õiguskorra kaitsmise huvidega, 25 trahviühikut ehk 100 eurot.

Anne Rebane Kohtunik