4-15-4520/8 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 17.juuni 2015

Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-15-4520

Kohtunik Inna Kirsipuu Väärteoasi kaebemenetluses

B.P

227 lg 2 kvalifitseeritava LS §

väärteo toimepanemises, milles

B.P

tunnistati süüdi LS § 22 lg 2 järgi ja karistati sõiduki 7 juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks kuuks.

Menetlusalune isik B.P isikukood: xxx, xxx

Juhindudes VTMS § 120, § 132 p 2, 134, 135 kohus

O T S U S T A S:

Rahuldada B.P kaebus Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri

vanemväärteomenetleja Meelis Kaev’u 1 tsuse peale väärteoasjas 4.05.2015 o 2440,15,002902 osaliselt, karistuse osas. määra Tühistata kohtuvälise menetleja nimetatud otsus osaliselt, karistuse määra

osas. Teha väärteoasjas uus otsus, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda.

Mõista B.P-le LS § 227 lg 2 järgi karistusena juhtimisõiguse äravõtmine 2

(kaheks) kuuks. Karistuse kandm

ise algus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Liiklusseaduse § 127 alusel on B.P kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Kohtuotsuse ärakirjad saata Politsei-ja Piirivalveameti Ida prefektuuri ja B.P-le le VTMS § 135 lg 5 kohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt.

2

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast.

Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsus jõustub 30 päevase tähtaja möödumisele järgmisel kuupäeval, alates - kohtuotsuse koopia kättesaamise järgmisest kuupäevast. Kui 30-päevase tähtaja viimane

päev või pühapäevale, loetakse 30 päevase tähtaja viimaseks kuupäevaks langeb puhke- - lähim tööpäev.

M

ENETLUSE KÄIK

25.04.2015

patrullpolitseinik koostas Ida prefektuuri korrakaitsebüroo RxxxBxxx 28272 B.P suhtes selle fakti kohta, et xxx - väärteoprotokolli AB 14 +/ 3km/h, kui luba 0 k tud kiirus antud teelõigul oli 5 m/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 31 km/h. Nimetatud teoga rikkus B.P Liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 15 lg 1 p 2. B.P tegu on kvalifit

seeritud LS § 227 lg 2 järgi. Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 25.04.2015. (tl 11)

Ida prefektuuri korrakaitsebüroo vanemväärteomenetleja Mxxx Kxxx koostas 14.05.2015

otsuse väärteoasjas 2440,15 , milles leidis, et isiku rikkumine on tõendatud ,002902 kiirus

ega. mõõturi kasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlust

Otsuse kohaselt juhtis isik mootorsõidukit kiirusega 84 +/- 3 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul oli 50 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 31 km/h. Menetlusal

une isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus LS § 227 lg 2 alusel. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad.

Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati LS § 227 lg 2 alusel B.P juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks kuuks. (tl 18)

KAEBUS

10.06.2015 saabus Viru Maakohtu kohtumajale B.P kaebus 14.05.2015 Jõhvi tehtud . 2440,15,002902. otsuse peale väärteoasjas nr

Menetlusaluse isiku põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Ta ei vaidlusta toimepandud väärteo faktilisi asjaolusid, tunnistab ennast süüdi ja palub arvestada kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust.

Alates 11.05.2015 asus ta tööle ja sissetuleku ainsaks võimaluseks jääb juhtimisõiguse xxx

olemasolu. Kaebuse juurde on xxx, et menetlusalune isik asus alates 11.05.2015 tööle ja töökohustuste täitmine on seotud juhtimisõiguse olemasoluga. ( tl 6)

Esitatud kaebuses palub menetlusalune isik juhtimisõigus alles jätta ja mõista karistusena rahatrahv. (tl 2-4)

15.06.2015 esitas menetlusalune isik avalduse, milles taotleb tema väärteoasja arutamist kirjalikus menetluses. (tl 19)

3

VASTUS KAEBUSELE

17.06.2015 esitatud seisukohas nõustub kohtuväline menetleja kirjaliku menetlusega ning esitab kirjalikult oma s ,002902. eisukoha väärteoasjas nr.2440,15

Kohtuvälise menetleja poolt oli antud asjas menetlusalusele isikule määratud Liiklusseaduse § 227 lg.2 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Esitatud kaebuse kohaselt ning kohtuvälisele menetlejale arusaadavalt, vaidlustab menetlusalune isik 14.05.2015a. koostatud üldmenetluse otsust osaliselt s.t vaidlustatakse üksnes karistuse osa,

paludes teha uus otsus. Isik palub muuta kohtuvälise menetleja määratud karistust, milleks oli juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks ning asendada see rahatrahviga, mis lubataks tal tasuda osade kaupa 10 kuulise tähtaja vältel, juhindudes KarS § 66 lg.2 ja 3. Mõjuvaid põhjuseid esitatud ei ole.

Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise õiguslikeks motiivideks peab menetlusalune isik, et

toimepandud rikkumisega oli ta nõus ning ei olnud menetluse vastu. Täielikult oli tunnistanud oma süüd ning seda puhtsüdamlikult kahetsenud. Samuti oli ta aktiivselt kaasa aidanud kõikide

asjaolude väljaselgitamisel. KarS § 56 lg.1 kohaselt karistuse mõistmisel kohtu või määramisel

kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KarS 58 kohaseid raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei olnud. Menetlusalune isik oma kaebuses leiab, et kooskõlas KarS § 57 lg.2 võib karistuse määramisel võtta arvesse ka muid asjaolusid mida ei ole

märgitud antud paragrahvi esimeses lõikes. Nendeks asjaoludeks on kaebuses märgitud, et menetlusalune isik töötab x ja ainukeseks sissetulekuallikaks on tema jaoks transpordivahendi xx

kasutamine. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab ta ka ainukese sissetulekuallika. Menetlusalune isik on nõus kandma kõige karmimat karistust rahatrahvi näol, mis tema arust on palju rangem karistus kui juhtimisõiguse äravõtmine.

Kohtuväline menetleja tutvudes esitatud kaebuse ja seal esitatud kaebaja seisukohtadega ei nõustu, et antud kaebus tuleks rahuldada, muutes menetleja poolt vastuvõetud otsust. Menetleja on oma otsust eelnevalt juba põhjendanud ning jääb seal esitatud seisukohtade juurde. Menetleja

oma otsuse vastuvõtmisel juhendus just KarS § 56 lg.1, mis ennekõike näeb ette, et karistuse

määramise alus on isiku süü. Menetlusaluse isiku süü teo toimepanemises on ilmne, lubatud

piirkiirust on ületatud niivõrd suurel määral, et selline ületus on asulasisesel teel tajutav ja

märgatav ka ilma oma sõiduki odomeetrit jälgimata. Seega saab selliste ületamiste puhul võtta

arvesse, et tegu on toime pandud tahtlikult ja üksnes soovist sõita kiiremini kui teised seadusekuulekad liiklejad. Menetleja atud seisukohast näeb menetlusalune isik, et liikluses kehtest

piirangud ei kehti kõigile, neid saab eirata oma soovi ja tahte järgi. Kaebuse kohaselt leiab menetlusalune isik , et tema karistamisel esinevad kergendavad asjaolud, millele tuginedes oli ja

on võimalik määrata kergem karistus: täielikult oli tunnistanud oma süüd ning seda

puhtsüdamlikult kahetsenud. Samuti oli ta aktiivselt kaasa aidanud kõikide asjaolude

väljaselgitamisel. Kohtuväline menetleja selliseid kergendavaid asjaolusid oma otsuse vastuvõtmisel ei täheldanud. Isik ei ole suvatsenud omakäeliselt mitte mingisuguseidki ütlusi või selgitusi anda. Kahetsusest või aktiivsest menetluse kaasaaitamisest ei näe menetleja mitte ühtegi märget, neid ei ole esitatud ka menetlejale hilisemalt, VTMS § 69 lg.6 tuleneva tähtaja vältel.

Seda, et isik nõustus kiiruse ületamisega kinnitab ainult väärteoasjas oleva tunnistaja Dx

xx

Gxxxantud ütlused. Isik ise ei ole mitte ühtegi põhjendust teo kohta andnud. See on küll isiku

õigus aga tema teo kergendavate asjaolude otsingul ebapiisav. Viited kergendavatele asjaoludele

ning juhtimisõiguse vajalikkuse kohta on tekkinud alles hiljem, kui asutakse otsima võimalusi määratud karistusest pääsemiseks. Kuid tegelikkuses ei esine selliseid kergendavaid asjaolusid ka

hetkel esitatud kaebuses. KarS § 57 lg.2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel võtta arvesse ka

4

muid loetlemata asjaolusid. Kuid kohtueelse menetluse käigus ei ole selliseid asjaolusid menetleja poolt tuvastatud. Kaebuses tuuakse sellekohase asjaoluna välja, et juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab menetlusalune isik ainukese sissetulekuallika. Sellisel juhul jääb ju arusaamatuks, milleks on vaja isiku enda poolt sellise allika kaotamise võimalus üldse ohtu seada? Menetlejana leian, et üksnes selline põhjendus ei saa kõikides olukordades olla kaaluka loomuga, mis säilitaks inimesele juhtimisõiguse. Juhtimisõiguse äravõtmist rakendatakse mitte esimese karistusvahendina. Tegemist on karistusega, kui on näha, et teised ehk rahalised karistused ei ole

suutnud isikule eelnevalt mõju avaldada. Samuti on juhtimisõiguse omamise üle otsustamine

siiski juhi enda teha. Kas juht ei peaks ennekõike ise tegema kõik selleks, et järgides

liiklusreegleid, säilitab ta sellega nii igapäevaelus kui ka tööks vajamineva juhtimisõiguse olemasolu? Menetlejana leian endiselt, et määratud on kõiki asjaolusid arvesse võttev karistus, mis on loomult ka oma eesmärki täitev. Kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse vastuvõtmisel puudusid ja neid ei esine ka hetkel, menetlusaluse isiku poolt esitatud kaebuses.

Rahatrahvi määramine ei mõjuta menetlusalust isikut mitte mingisuguselgi moel, need jäetakse tasumata. Väärteoalaseid kehtivaid karistusi on menetlusalusel isikul kuus, karistusena määratud rahatrahvid on kõik tasumata ja seega ei ole sellise karistusviisi kohaldamisel enam mõtet.

Tuginedes nimetatud asjaoludest palub kohtuvälise menetleja esindaja jätta menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. ( tl 24-26)

KOHTU SEISUKOHT

VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on

saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. K on

aebuse esitaja ja kohtuväline menetleja nõus olnud asja kirjaliku menetlemisega.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § st 87 tulenevalt arutatakse väärteoasja menetlusaluse isiku suhtes ja - väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus (RKL 3-1-1-16-09; 3-1-1- -11). 45

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane

ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. VTMS § 69 lg 2 p 3-7

kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu

tuvastatuks.

5

Süüdistus dutab LS § , mis on kvalifitseeritud LS § 22 puu 15 lg 1 p 2 rikkumist 7 lg 2 järgi.

Kohus tutvus kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et . Mõõtmisel on xxx

kasutatud mõõteseadet Stalker Dual nr DC083479 antennid 053816 ja 053806, tabloo

83479/DU ( ), seadmele tehtud test numbrid 053816 on allajoonitud

25.04.2015 sisene kell 08:00, tulemus: töökorras. Mõõtmise tehiolud: asula tee, hea nähtavus, valgeaeg, ilmastik sademeteta, kuiv, kattega tee, kahesuunaline tee.

Mõõtmist teostati seistes paremal

paigal seistes , mõõtmine toimus režiimis „ “. Kiirusmõõteseadme paigaldus mõõtmise

ajal: statsionaarselt. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, pärisuunalisel teel, eemaldus

patrullautost, kiirendas intensiivselt ja liikus üksinda. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev/kõrge e mõõtmisel oli seadme lugem 84 km/h, laiendmääramatus +/ nev. Kiirus - 3

km/h.. Fikseeritud näitu näidati juhile. Märkustena lisatud, et kiirus oli mõõdetud sirgel teelõigul 3 sekundi jooksul. Segavaid faktoreid ei esinenud. Lubatud sõidukiirus oli teelõigul 50 km/h.

Menetlusalune isik andis allkirja protokolliga tutvumise kohta. Tunnistajaks on kaasatud Dxxx xxx (tl 12)

Menetlusalu , kasutas kohtuvälises menetluses õigus keelduda ütluste ne isik, B.P

andmisest, milles kohta on kohtuväline menetleja ülekuulamisprotokollile vastava märkuse

teinud. (tl 15)

Tunnistaja, politseinik Dxxx Gxxx s teenistuses xxxxvasakule ’i, ütlustest nähtub, et tema, olle

xxx. Pärast manöövri sooritamist oli ka silma järgi nähtav, et mootorratas hakkas

intensiivselt kiirendama. Tunnistaja vaatas kiirusm

õõturi tabloole ja nägi, kuidas näit

suurenes 81,82,83,84. Sel hetkel paarimees fikseeris kiirust näidul 84 km/h. Paarimees

fikseeris näitu ja nad sõitsid sõidukile järele, peatasid xxx,, tutvustasid juhile ennast ja

seletas B.P (IK:xxx), kes oli oma id peatamise põhjust. Juhiks oli

rikkumisega nõus. isik ei soovinud anda ütlusi ja keeldus allkirja andmisest protokollile, väites, et sel juhul võetakse juhiload ära. (tl 13-14).

Tulenevalt eelpooltoodust le ja iab kohus, et kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokolli

tunnistaja ülekuulamise protokolliga on tõendatud, xxx kiirusega 84 km/h +/- 3 km/h, kui antud teelõigul oli suurim lubatud kiirus 0 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 5 31 km/h. Menetlusalune isik keeldust kohtuvälise menetluse käigus ütluste andmisest. Samast kaebuse esitamisel avaldas ta, et ei vaidlusta kiiruse ületamisega seotud faktilisi asjaolusid, tunnistab ennast süüdi. B.P

km/h +/- 3km/h, seega sõiduki kiiruseks antud teelõigul oli mõõdetud 84 ületamine vähemalt km/h võrra. Selle kohta puudub väärteoasjas igasugune vaidlus. oli 31

LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise

eest 21 kuni 40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

6

Seega pani menetlusalune isik toime LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurema sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 100 trahviühikut.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus

leiab, et ületades kiirus, rikkus menetlusalune isik LS st tulenevaid sätteid tahtlikult, kuna -

teadis süüteokooseisule vastava asjaolu esinemist ja vähemalt möönis seda. Isik on ise tunnistanud oma rikkumist.

Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Menetlusõiguslikke rikkumisi ei tuvastatud. Kohtuväline menetleja on väärteo õigesti kvalifitseerinud LS § 227 lg 2 alusel.

KARISTUS

14.05.2015 B.P tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega tunnistati süüdi LS § 227

lg 2 järgi ja karistati LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks kuuks. (tl 18)

Kaebuse esitaja palus temalt juhtimisõigust mitte ära võtta, mõista karistusena rahatrahv.

Kaebuse esitaja põhjendab end järgnevalt: käesoleval hetkel on juhtimisõigus talle eluliselt

vajalik, et teenida sissetulekut. Juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks ta oma ainukese sissetuleku ( esitatud tööandjalt saadud tõend). Ta on oma süüd tunnistanud ning kahetsenud toimepandut.

Kohtuväline menetleja , et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna leiab, et võttes on seisukohal arvesse teo iseloomu, isiku kahetsust, varasemat karistatust, on isikule määratud põhjendatud ja õiglane karistus. Menetlusalune isik peab tegema ise kõik selleks, et järgida liiklusnõuded, säilitades nii rahalised vahendid kui ka juhtimisõigus. Lubatud piirkiirustest kinnipidamine on teostatav tegevus ning juhil lasub nõue seda täita. (tl )

Kohus leidis, et toime on pandud süütegu, milles ei esine teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise

eest 21 kuni 40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Otsusest nähtuvalt ei ole leja karistuse määramisel menet kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust. Tuleb tunnistada, et sellist kergendavat asjaolu ei saanudki otsuse

teinud kohtuväline menetleja kuskilt välja lugeda, sest menetlusalune isik keeldus ütluste

andmisest. Lähtudes sellest on kohtuväline menetleja põhjendatult otsusesse märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samas kohtule esitatud kaebuses osutab menetlusalune isik puhtsüdamlikule kahetsusele kui

kergendavale asjaolule. Seadus ei piira menetlusaluse isiku õigust väljendada kahetsust

õigusvastase teo pärast menetluse erinevatel etappidel. Käesolevas väärteoasjas väljendas isik, vähemalt sõnaliselt, oma kahetsust kohtumenetluses. Kohus arvestab menetlusaluse isiku kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kohus märgib, et tunnistaja D.

7

Gxxxi ütluste isik algusest peale rikkumisega nõus, ei kohaselt oli menetlusaluine

vaidlustanud rikkumise fakti, selgitas, et jah, ta ei vaadanud kiiruse näitu spidomeetrilt.

Menetlusalune isik seega ei hakanud eitama tema vastu esitatud tõendit, ei takistanud kuidagi menetlust. Asjaolu, et isik keeldus ütluste andmisest, ei tohi tõlgendada tema vastu. Kuigi isik on ka varasemalt korduvalt liiklusalaste väärtegude eest karistatud rahatrahvidega, ei välista see kohtu arvates isiku kahetsust käesolevas konkreetses väärteoasjas. Eriti võiks

isikut - puhtsüdamlikule kahetsusele suunata kohtuvälise menetleja valitud karistuse liik juhtimisõiguse äravõtmine.

Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt

(seisuga 14.05.2015 tl 16) on B.P

karistatud väärteokorras 6 korral, kõik väärteod on liiklusalased. 2014. aasta kestel on ta karistatud 2 korral LS § 207 ja LKindlS alusel rahatrahvidega 40 ja 80 eurot ehk kergemate väärt ei saa väita, et B.P egude toimepanemise eest. Sellest tulenevalt puhul on

tegemist isikuga, kes käitub liikluses eriti kiiruse režiimi järgimisel pahatahtlikult. Samas tuleb tunnistada, et menetlusalusel isikul on raskusi liiklusreeglitest kinnihoidmisel.

Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest.

Karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. (RKKKo 3-1-1- 58-13 p.8)

Riigikohtu praktikas (RKKKo 3-1-1-43-06 p.13.1) on rõhutatud järgnevat: „Klassikalise

arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Riigikohtu praktikas (RKKKo 3-1-1-14-07, p 6) on öeldud järgnevat „Karistusseadustiku : § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri

karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“

Kohtu arvamusel on kohtuväline menetleja valinud põhikaristuse liigi õigesti, nimelt juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohus nõu puhul ei ole rahatrahvi stub, et B.P kohaldamine

antud väärteoasjas põhjendatud ja seda järgmistel põhjustel. Kuuest väärteokaristust, on B.P kaks karistust LS § 227 lg 2 järgi septembris 2012 ja 2013, karistatud rahatrahvidega 60 ja 120 eurot. Samuti juulis 2012 oli ta karistatud

juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta, rahatrahv 200 eurot. Kõik kuus rahatrahvi on

menetlusaluse isikul täitmata. Seega isiku puhul ei ole kordagi rahalise laadi karistus

täidetud, vabatahtlikult ega sundkorras. Sellises olukorras ei pea kohus põhjendatuks

kohaldada isiku suhtes karistusena jällegi rahalist laadi karistust, sest see ilmselt ei täida

8

karistuse eesmärki, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest, kuna isik ei maksa talle määratud trahve ja jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemisega.

Seda enam, et kohtuasjas 4-13-8609 asendati Viru Maakohtu 03.03.2014 kohtumäärusega isikule varem juulis 2012 m

ääratud rahatrahv arestiga 5 päeva, mida isik pidi kandma alates

10.03.2014. Ka see fakt, nimelt rahatrahvi asendamise arestiga ja selle ärakandmine, ei

muutnud isiku käitumist. Aprillis 2015 paneb menetlusaluse isik toime uue liiklusalase väärteo. Selliste andmete põhjal asub kohus kindlale seisukohale, et põhikaristusena valitud karistuse liik- - juhtimisõiguse äravõtmine on kohtuvälise menetleja kaalutletud otsustus ja kohus selle valikuga nõustub.

Nüüd kohus analüüsib, kas kohtuväline menetleja valitus karistuse määr on põhjendatud ja vastab karistuse eesmärkidele.

LS § 22 keskmine määr on 0 trahviühikut (max on 100 trahviühikut) või 3 kuud 7 lg 2 5

juhtimisõiguse äravõtmist ( max 6 kuud) või 15 päeva aresti ( max on 30 päeva). Kohtuväline menetleja on oma otsusega määranud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks ehk kes

kmises määras.

Kohus leiab, et, B.P süü väärteos on keskmise määraga. Tema süüd ei saa

pidada ebaoluliseks. Menetlusalune isik ületas kiirus linnas piirkonnas, kus asuvad nii elamud, kui ka poed ja

bürood. Tegemist on asustatud piirkonnaga, kus päevasel ajal liigub piisavalt rahvast. Tegemist on veel ka lõunaajaga ( kl 12.18), mis veelgi suurendab rahvaarvu

tänaval. Lähtudes sellest ei saa pidada menetlusaluse isiku käitumist kiiruse ületamist

väheohtlikuks. Liikudes kiirusega vähemalt 81 km/t asustatud piirkonnas keset päeva,

kusjuures lubatud kiirus on kuni 50 km/h, seadis menetlusalune isik tõsisemasse ohtu kõigepealt jalakäijaid, ohustades ka teisi liiklejaid, kellel on õigus eeldada, et mootorsõiduki juht liigub linnasiseselt kiirusega 50 km/h, ja vastavalt sellele teised liiklejad korraldavad oma korda liikumist ja manööver.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse kiiruse ületamise eest vahemikul 21

-40 km/h.

Menetlusalune isik ületas kiirust vähemalt 31 km/h võrra ehk ületamine on vahemikku arvestades keskmi

sel määral.

Määrates menetlusalusele isikule karistuse juhtimisõiguse äravõtmine 3–ks kuuks, lähtuski

kohtuväline menetleja sanktsiooni keskmisest määrast, arvestades, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.

Kohus on kohtumenetluse3s tuvastanud, et esineb isiku karistust kergendav asjaolupuhtsüdamlik kahesust, mis kohtuvälise menetleja poolt ei olnud arvestatud ega saanudki olla

arvestatud, sest kahetsust väljendas isik alles kohtule kaebuse esitamisel. Samas

puhtsüdamliku kahetsuse kindlakstegemise tagajärg on see, et on alust vähendada isikule

karistust. Kohus peab õigeks mõista menetlusaluse isikule karistusena juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks.

Karistuse kohaldamine ei tohi tuua isikule või tema pereliikmetele ebaproportsionaalseid põhjendamatuid kannatusi ja kitsendusi. Kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks ei

ole sellise mõjuga, et isiku või tema pereliikmete igapäevane elu oleks põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt rikutud.

9

Menetlusalune isik osutab asjaolule, et ta teeb tööd ettevõttes, kus töötajalt on nõutav

juhtimisõigus. Kohus nõustub, et lisakaristuse kohaldamine 2 kuuks on sel juhul tõsine

mõjutusvahend, et isik edaspidi ei paneks uusi liiklusalaseid süütegusid. Samas ei ole see

asjaoluks, millel karistuse sellise liigi Menetlusaluse isiku kohaldamine ei ole võimalik. loogika järgi, ei tohiks temalt juhtimisõigust ära võtta, pangu ta palju tahes liiklusalaseid süütegusid, sest ta töötab ettevõttes, kus temalt on nõutav juhtimisõigus. Selline loogika ei

ole vastavuses karistuse eesmärkidega, et karistus peabki olema selline, et isik edaspidi ei paneks toime uusi süütegusid. Kohus tuletab meelde, et seaduseandja pidas vajalikuks kaitsta

liikumispuudega inimesi, kes kasutavad sõidukit puude tõttu. Sel juhul juhtimisõiguse on äravõtmine keelatud KarS § 50 lg 2 alusel. öötajad, kes töötavad ettevõttes, kus on nõutav T juhtimisõigus, selle kategooriasse ei kuulu.

2- sellise karistuse kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on lühiajaline. Seega ei ole kohaldamisel pikemale perspektiivile ulatuvaid mõjusid ( sissetulekust ilmajäämine pikemaks ajaks). Kohus võib nõustuda sellega, et juhtimisõiguse äravõtmisel 2 ks kuuks võib isiku jääda ilma -

sissetulekuta seda vähemalt kaheks kuuks. See tagajärg ei ole aga ebaproportsionaalne või

ebamõistlik arvestades isiku toimepandud süütegu asjaolusid ( kiiruse ületamine asula

piirkonnas 31 km/h võrra). Juhtimisõiguse äravõtmise loomulik tagajärg ongi see, et ohtlik juht, olgu ta töökohaga või mitte, kõrvaldatakse liiklusest. Kohus peab vajalikuks märkida, et

menetlusalune isik töötab ettevõttes, kus juhtimisõigus on nõutav, riigi miinimumpalgaga-

390 eurot ( vt isiku esitatud tõend lk 6). menetlusalusel isikul ei pea tekkima raskusi kas tööülesannete ümberkorraldamisega või hoopis teisele miinimumpalgaga töökohale minnes.

Miinimumpalgaga töökoht on tööturul leitav ka ilma selleta, et isikul peaks olema

juhtimisõigus. Kõik see annab kohtule aluse järeldada, et karistades isikut 2-kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega , saavutab riik karistamise eesmärki, et isik hoidub edaspidi uute

süütegude toimepanemisest, samas vastab karistuse liik ja määr karistuse kohaldamise proportsionaalsuse ja mõistlikkuse nõuetele.

KOHTU MEE™ED

Andrei Dmitrijevi kaebus tuleb rahuldada osaliselt Politseija . Kohtuvälise menetleja

Piirivalveameti Ida prefektuuri vanemväärteomenetleja Mxxx xxx4.05.2015 otsus

väärteoasjas 2440,15 tühistada osaliselt karistuse määra osas, vähendades ,002902 tuleb juh -st kuust 2-le kuule. timisõiguse äravõtmist 3

/allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik