1-15-2006/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2006 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava, Orvi Tali Kriminaalasi E.E (E.E) süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 15. aprilli 2015 otsus

üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav

E.E , isikukood: XXX, kehtivaid väärteokaristusi 1, kriminaalkorras varem karistamata, vahi all ei viibinud. Prokurör

R

ingkonnaprokurör Rainer Amur Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt Asja arutamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. aprilli 2015 otsus kriminaalasjas nr 1-15-2006 E.E Jätta (E.E) süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista E.E lt Eesti Vabariigi kasuks 48 (nelikümmend - kaheksa eurot) määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse E.E-le eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. E.E süüdistatakse selles, et tema 03.11.2013 kella 03.20 ajal juhtis tahtlikult Harjumaal

Saue vallas Laagri alevikus xxxxx xxx maja juures mopeedi) Yamaha mootorsõidukit (

registreerimismärgiga X , olles joobeseisundis (alkoholi veres 1.89 mg/g). XXX

E.E -t -t 1 (juht ei tohi olla rikkus liiklusseaduse § 69 lg

1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) ning liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 (enne 01.07.2014 LS § 69 lg 4 p 1) (alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või nõudeid. rohkem)

E.E pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas E.E süüdi § 424 järgi ja mõistis KarS karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 73 lgte 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kui E.E ei pane 1 ( ) aasta ja 6 (kuue) kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. ühe Määrati, et katseaja algust arvatakse alates kohtuotsuse kuulutamisest.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena V. Solojovilt mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks) kuuks. E.E lt mõisteti menetluskuludena välja sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 585 - eurot, advokaadi õigusabikulud summas 168 eurot, joobe tuvastamise kulu 38 eurot.

Maakohus määras, et KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb E.E menetluskulud tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiste maksetena, mistõttu esimesel kuul kuulub tasumisele 66.10 eurot, j

ärgneval üheteistkümnel kuul 65.90 eurot.

2.1 Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et E.E juhtis 03.11.2013 kella 03.20 ajal . tahtlikult Harjumaal Saue vallas Laagri alevikus XXXXX XXX maja juures mootorsõidukit

(mopeedi) Yamaha registreerimismärgiga X . Eeltoodu on tuvastatud E.E enda poolt XXX kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 03.11.2013 juhtis motorollerit umbes 10 meetrit. Samuti on mootorsõiduki juhtimise fakt leidnud kinnitust tunnistaja poolt kohtus antud ütlu AM stega, mille

kohaselt 03.11.2013 olles tööl abipolitseinikuna pidasid nad kinni motorollerit juhtinud E.E

. Süüdistatava ja tunnistaja ütlustega haakub ka asitõendivaatlusprotokoll koos videosalvestusega, mis kinnitab E.E poolt motorolleri juhtimise fakti. Samuti leidis maakohus, et vaidlus puudus asjaolus, mille kohaselt E.E, eelpool märgitud kuupäeval ja kellaajal, juhtides mootorsõidukit, oli alkoholijoobes. Antud fakt on tuvastatud E.E enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 03.11.2013 juhtis motorollerid olles natuke purjus ka. Samuti nähtus tunnistaja ütlustest, et kui peatasid rollerijuhi, siis oli tunda AM tugevaid alkoholi lõhnasid. Antud isik keeldus indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumast, mistõttu suunduti Wismari haiglasse vereproovi võtmiseks. Asjaolu, et E.E juhtis mootorsõidukit olles alkoholijoobes leidis tõendamist ka joobeseisundi tuvastamise uuringu tulemusega, millest nähtuvalt on EKEI ekspert 07.11.2013 tuvastanud E.E-lt 03.11.2013 võetud vereproovist etanooli 1,95 +/- 0,06 mg/g kohta. Sama kinnitas ka ekspertiisiaktis nr 221 ekspert TB, et ekspertiisiks esitatud verest leiti etanooli 1,95 +/- 0,06 mg/g. Maakohus leidis, et E.E käitumises on tuvastatud otsene tahtlus, sest juhtides sõidukit, teadis E.E , et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Samuti juhtis maakohus tähelepanu süüdistatava antud ütlustele, mille kohaselt E.E tunnistab, et motorolleriga sõites oli ta natuke purjus. Purjuspeaga sõitis seetõttu, et oli vaja korraks motorollerit käima panna, et akut värskendada. Seega oli süüdistatav maakohtu hinnangul teadlik oma seisundist alkoholijoobest –

– ning asudes sellises seisundis sõidukit juhtima, näitab see, et E.E pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et täielikult on tõendatud E.E poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Seega loeti süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine õigusvastaseks ning leiti, et süüdistatav E.E on täisealine ja oli teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest.

2.2. Maakohus karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohus ei lugenud E.E väljendatud kahetsust karistust kergendavaks asjaoluks leides, et isiku kahetsus ei ole südamlik ning E.E soovib pigem pääseda lisakaristuse mõistmisest. Maakohus nõustus kaitsjaga selles, et E.E majanduslikku olukorda arvestades ei ole isikut võimalik karistada rahalise karistusega. Maakohus leidis, et vangistus 4 kuud vastab E.E süü suurusele, lähtub tema isikust ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, leidis maakohus, et E.E le mõistetud karistus tuleb jätta - täitmisele pööramata ning kohaldades KarS § 73 lg 1 ja 3 jäetakse karistus täitmisele pööramata kui E.E ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Tunnistades E.E süüdi KarS § 424 järgi, pidas maakohus vajalikuks kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Maakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist. Maakohus lisas, et mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. E.E li enne antud sündmust toime pandu ühe samalaadse rikkumine – Harju Maakohtu 05.12.2012 otsusega on E.E varem väärteokorras karistatud liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel. Nimetatud väärteootsusest nähtub, et kohus on tühistanud kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse. Maakohtu hinnangul ei osanud E.E endale antud võimalust hinnata, vaid pani uue samalaadse teo toime 03.11.2013. Maakohus leidis, et seega ei ole E.E antud võimalust pidanud millekski, vaid on uuesti asunud alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima. Maakohus märkis, et E.E peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna oli süüdistatav teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeriva teo toimepanemist võidakse võtta temalt ära sõiduki juhtimisõigus.

Lisakaristuse määra valikul arvestas maakohus ka seda, et isikut on varem sarnase süüteo toimepanemise eest karistatud, kuid lisakaristust tema suhtes kohaldatud ei ole. Maakohus võttis arvesse ka asjaolu, et süüdistatava töö on seotud autojuhtimisega ning sellest tulenevalt pidas kohus võimalikuks mõista lisakaristuse siiski sanktsiooni keskmisest oluliselt kergemana. Eelnevale tuginedes pidas maakohus võimalikuks kohaldada E.E mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kaheks kuuks.

2.3 akohus leidis, et E.E ,

. Ma on täisjõus meesterahvas ning võimeline töötama mistõttu ei pidanud maa

kohus põhjendatuks menetluskulude riigi kanda jätmist küll aga arvestades eeltooduga ja menetluskulude suurust, pidas kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas

KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuulub esimesel kuul tasumisele 66.10 eurot, järgmisel üheteistkümnel kuul kuulub ühes kuus tasumisele 65.90 eurot.

APELLATSIOON:

3. E.E kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise ning menetluskulude täies ulatuses E.E lt väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega - mõistetakse E.E le karistus ilma lisakaristust kohaldamata ning jäetakse osa E.E - menetluskuludest riigi kanda.

3.1. Kaitsja märgib, et vastavalt liiklusseaduse § 94 lg 2 kohaselt ei nõudnud seadus E.E lt, - kui enne 01. jaanuarit 1993 sündinud isikult mopeedi (AM kategooria mootorsõiduki) juhtimisel AM kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Asjaolu, et E.E le on 20.06.2013 - väljastatud juhiluba B kategooria mootorsõiduki juhtimise õigusega, ei mõjuta kuidagi tema poolt mopeedi juhtimisel toime pandud süüteokoosseisu. E.E ei juhtinud talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal temal oleva B kategooria mootorsõiduki juhtimisõigusele vastavat sõidukit, vaid juhtis mootorsõidukit, mille juhtimiseks temalt seadus juhtimisõigust ei nõua.

Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-26-10, mille kohaselt jagunevad mootorsõiduki juhtimise õiguse seisukohalt mootorsõidukid erinevatesse kategooriatesse. Sellele vaatamata on väljakujunenud karistuspraktikas võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine. Ka on õige kohtuvälise menetleja väide selle kohta, et seadused ei näe expressis verbis ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas ei tähenda nõustumine kassaatori kõnealuse väitega seda, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, oleks iseenesest välistatud. Vastupidi - lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § §

50 lg 1 ja LS -de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Kaitsja märgib, et E.E le soodsam seaduse tõlgendamine täh - endab seda, et mopeedi, kui

AM kategooria mootorsõiduki juhtimisel toimepandud süüteo puhul ei saa talle lisakaristuseks kohaldada B kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, sest AM kategooria mootorsõiduki juhtimiseks liiklusseadus temalt juhtimisõiguse olemasolu ei nõua.

3.2. Maakohus ei pidanud põhjendatuks menetluskulude riigi kanda jätmist ja piirdus menetluskulude ositi hüvitamise võimalusega. Kaitsja hinnangul ei arvestanud kohus piisavalt E.E varalise seisundi ja tema resotsialiseerumise väljavaadetega. Maakohus küll möönis, et E.E maksab igakuiselt elatisraha, kuid leidis, et E.E on täisjõus meesterahvas, kes on võimeline töötama. Samas ei arvestanud kohus seda, et E.E le lisakaristuse -

kohaldamine võib viia tema praeguse töökoha kaotuseni. E.E töö O kirjakandjana on seotud igapäevaselt mootorsõiduki kasutamisega ning töötuks jäämise korral ei ole E.E suuteline enam elatisraha maksma (200 eurot kuus) ning samuti jäävad tasumata ka menetluskulud

66 euro ulatuses. Teenides igakuiselt umbes 500 eurot ja makstes sellest summast 200 eurot elatisraha, jääks E.E le töökoha säilimise korral alles umbes 300 eurot, millest tuleks - maksta veel menetluskulud. Töökoha kaotamise korral, mis järgneks lisakaristuse kohaldamisele, muutuks aga elatisraha ja menetluskulude tasumine võimatuks.

PROKURÖRI SEISUKOHT: Ringkonnaprokurör, tutvunud vandeadvokaat Toomas Pilt’i apellatsiooniga, leiab et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et „mopeedi, kui AM kategooria mootorsõiduki juhtimisel toimepandud süüteo puhul dada B kategooria mootorsõiduki ei saa talle lisakaristuseks kohal

juhtimise õiguse äravõtmist, kuna AM kategooria mootorsõiduki juhtimiseks liiklusseadus talt juhtimisõiguse olemasolu ei nõua Kaitsjal on õigus selles, et liiklusseadus tõesti ei nõua AM kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhtimisõigust, kuid nimetatu ei tähenda, et kui isikul on juhtimisõigus, siis seda ei saa karistusena ära võtta, kui isik on mootorsõidukit juhtides kuriteo toime pannud. Nimelt on mopeed mootorsõiduk (LS § 2 p 42), olenemata selle mootorsõiduki kategooriast. E.E on toime pannud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.t ta on olnud ühiskonnale ohtlik (kohus on nimetatut pikalt ka otsuses motiveerinud) ning ilmselt oleks läinud liiklusesse, kui politseipatrull ei oleks vahele sekkunud.

KarS § 50 lg 1 p 1 eesmärk on mõjutada juhti tulevikus uusi kuritegusid mitte toime panema.

Lisakaristust võib kohus kohaldada isikule, kellel on juhtimisõigus. E.E on juhtimisõigus olemas ning ta on mootorsõidukit juhtides rikkunud liiklusseadust. Seega esinevad kõik alused lisakaristuse kohaldamiseks.

Kaitsja poolt viidatud Riigikohtulahendi seisukoht viitab asjaolule, et teatud tingimustel on võimalik mootorsõidukijuhilt ära võtta ainult teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, kuid s ei saa ellest ei saa teha järeldust, et mopeedi juhtimise tagajärjel juhtimisõigust ära võtta.

(Riigikohtu 30.04.2010 otsuses nr 3-1-1-26-

10 on väljendatud seisukohta, väljakujunenud et

karistuspraktikas on võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine KarS § 50 lg 1 ja LS § , kuid -de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule). vastavalt konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo Kohtul on õigus toimepannud isikut iseloomustades otsustada nimetatut küsimust. Maakohus seda teinud ongi ning prokurör nõustub maakohtu selgitustega.

Samuti ei nõustu prokurör taotlusega jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Süüdistatav töötab, omab sissetulekut ning pidi arvestama kuriteo toimepanemisel, et süüdimõistmisel järgnevad kulud. Kohus on süüdistatava varalist seisu hinnanud ning ajatanud menetluskulud, mis on antud olukorda arvestades mõistlik.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja otsusega, süüdistatava kaitsja apellatsiooni

ga ja prokuröri seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

5.1. ud Kolleegium leiab, et kohtuotsuses on ära näidat , millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines Kohtuotsuse põhistused .

on veenvad ja . Ringkonnakohtu kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav hinnangul on maakohus põhjalikult käsitlenud KarS § 56 lg s 1 märgitud karistuse mõistmise - aluseid ning võtnud neid E.E le karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse. -

Kolleegium maakohtu neid kordamata annab vaid otsuse põhjendustega nõustub, mistõttu hinnangu apellatsioonis

esitatud olulisematele väidetele.

5.2 Kaitsja leiab, et . kuna E.E ei pea AM kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhtimisõigust olema, ei saa käesoleval hetkel toimepandud rikkumise korral temalt B kategooria juhtimisõigust ära võtta.

Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nimelt nähtub KarS § 424 sätestatust, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Käesoleval hetkel ei ole vaidlust selles ning antud järelduseni on jõudnud ka maakohus (otsuse lk – -d 7 8), et E.E poolt juhitud mopeedi puhul on tegemist mootorsõidukiga.

Nimelt liiklusseaduse § 2 p 42 kohaselt on mopeed kaherattaline mootorsõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa 45 kilomeetrit tunnis ja mille töömaht sisepõlemismootori korral ei ületa

50 kuupsentimeetrit või mille suurim püsi nimivõimsus elektrimootori korral ei ületa nelja -

kilovatti. Mopeediks loetakse ka eelnimetatud kolmerattalise mopeedi tingimustele vastavat neljarattalist mootorsõidukit, mille tühimass ei ületa 350 kilogrammi. Neljarattalise elektrisõiduki korral ei arvestata akude massi tühimassi hulka. Seega on E.E poolt juhitud mopeedi puhul tegemist mootorsõidukiga, mille juhtimine joobeseisundis on kriminaalkorras karistatav.

Asjaolu, et E.E on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuarit, mistõttu ei nõuta temalt liiklusseaduse § 94 lg 2 kohaselt AM kategooria mootorsõiduki juhtimiseks juhtimisõigust, ei väära

KarS § 50 lg 1 p s 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamise võimalust, kui isik on toime pannud -

KarS

§ 424 sätestatud kuriteo.

5.3.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui esineks E.E puhul võimalus võtta isikult ära vaid AM kategooria juhtimisõigus, jättes isikule võimaluse sõita B kategooria mootorsõidukitega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine E.E suhtes neid erandlikke asjaolusid, mida on Riigikohus silmas pidanud kaitsja poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-26-10.

Nii on kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-10 väljendatud seisukohta, et väljakujunenud karistuspraktikas on võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine. Seadused ei näe ette võimalust

kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist.

Samas ei tähenda nõustumine kõnealuse väitega seda, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, oleks iseenesest välistatud. Vastupidi - lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja LS §

-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Samas märgib kolleegium, et juhtimisõiguse sellise n ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem - erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Nimetatud lahendist tuleneva põhimõtte kohaselt on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest reeglin , mitte aga vajadusega hoida isikut a rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakute tõttu ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. E.E puhul on vajalikuks hoida isikut ajutisest liiklusest eemal just tema käitumise tõttu.

5.4. Antud juhul on maakohus põhjendanud lisakaristuse kohaldamist piisava põhjalikkusega ning apellatsioonis pole esitatud argumentatsiooni erandlikest asjaoludest, mis tingiksid põhistatud otsuse tühistamist ning juhtimisõiguse osalist äravõtmist või üldse KarS § 50 kohaldamata jätmist.

Nii on lisakaristuse kohaldamisel maakohus muuhulgas võtnud arvesse, et E.E töö on seotud auto juhtimisega ning mõistnud seetõttu sanktsiooni keskmisest määrast kergema lisakaristuse, pidades võimalikuks kohaldada E.E lt mootorsõiduki juhtimise õiguse -

äravõtmist kaheks kuuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse kohaldamise määraga ning leiab, et töökoha seotus juhtimisõigusega võib küll vähendada lisakaristuse määra, kuid ei välista lisakaristuse kohaldamist täielikult. Tulenevalt Riigikohtu lahendist ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10). Võttes arvesse asjaolu, mille kohaselt on E.E väärteokorras Harju Maakohtu 05.12.2012 otsusega liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi karistatud, leiab ringkonnakohus, et isik ei ole varasemalt toimepandud teo keelatusest ja ohtlikkusest õppinud, vaid jätkanud veelgi raskemate tegude toimepanemist. Olenemata asjaolust, et kohus tühistas kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse, ei ole E.E reldusi k teinud õigeid jä ohtu poolt talle antud võimalusest ja

usaldusest, vaid pannud toime KarS

§ 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtukolleegium lisab, et lisakaristust ei kohaldata automaatselt ega mehaaniliselt, lisakaristuse kohaldamise aluseks on isiku süü ning arvestada tuleb KarS § 56 sätestatuga ning käesolevas asjas maakohtu poolt lisakaristuse kohaldamise alustest ja põhjendustest lähtuvalt on E.E puhul lisakaristuse kohaldamine vältimatu.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et lisakaristuse kohaldamine täidab isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on antud juhul lisakaristuse kohaldamine oluline preventiivsetel kaalutlustel. Kohtukolleegiumi hinnangul toetab lisakaristuse kohaldamist maakohtu poolt määratud ajaks ka fakt, et E.E on varasemalt väärteokorras sarnase süüteo toimepanemise eest karistatud.

5.5. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui ei oleks maakohus menetluskulude

E.E kanda jätmisel arvestanud piisavalt isiku varalise seisundi ja tema resotsialiseerumisväljavaadetega. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohus on võtnud arvesse

E.E poolt täitemenetluse kaudu igakuise elatisraha tasumist ja menetluskulude summa suurust ning põhjendatult leidnud, et KrMS § 180 lg 3 alusel on E.E võimeline tasuma menetluskulud 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Ringkonnakohus leiab samaselt maakohtuga, et igakuiselt menetluskulude katteks (esimesel kuul

66.10 euro) ja järgneval üheteistkümnel kuul 65.90 euro tasumine ei käi E.E üle jõu. Seega on maakohus, rahuldades E.E kaitsja esitatud taotluse osaliselt, põhjendatult andnud E.E-le menetluskulude tasumiseks 12 kuulise tähtaja. Kohtukolleegiu nõustub m

maakohtuga, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks puudub käesoleval juhul alus, mistõttu jääb kaitsja sellekohane taotlus rahuldamata.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnkohus Harju Maakohtu 15. aprilli 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

7. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsja tasu hüvitamist seotuna apellatsiooni koostamisega kokku 1 tunni eest, summas koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks.

KrMS § 185 on sätestatud menetluskulude väljamõistmise kord apellatsioonimenetluses. Antud juhul kehtib lg 2, mis kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KarS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul arutas kohus kriminaalasja E.E kaitsja apellatsiooni alusel, seega jäävad menetluskulud süüdistatava E.E kanda.

Ivi Kesküla, Meelika Aava, Orvi Tali