3-11-357/63 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2015, Tartu Haldusasja number 3-11-357 Haldusasi Reval STC OÜ kaebus Ravimiameti 19. oktoobri 2009. a otsuse nr XXXXXXXX õigusvastaseks tunnistamiseks osas, milles see tunnistab Viamax AB toote Pure Power ravimiks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23. mai 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ravimiameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Reval STC OÜ Vastustaja Ravimiamet RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus asjas menetluse lõpetamiseks ja tema kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Rahuldada kaebaja taotlus tuvastamiskaebusele üleminekuks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 23. mai 2013. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta Reval STC OÜ kaebus täielikult rahuldamata.

3. Jätta Reval STC OÜ menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16. juuli 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ravimiameti 19. oktoobri 2009. a otsusega nr XXXXXXXX määratleti ravimina muuhulgas tooted Pure Power ja Desire, mis olid saadetud USA-st Eestisse Reval STC OÜ-le ning mis olid Maksuja Tolliameti poolt konfiskeeritud. Otsuse põhjenduste kohaselt sisaldavad need tooted tugeva toimega taimi, mistõttu tuleb tooted lugeda ravimiks. Ravimiseaduse (RavS) kohaselt peab ravimi Eestis müümiseks ja muul viisil kasutusse andmiseks olema Eestis kehtiv müügiluba või ühekordne sisseveoja kasutamisluba.

2. OÜ STC OÜ esitas kaebuse, milles palus viidatud otsus tühistada osas, milles see tunnistab tooted Pure Power ja Desire ravimiks. Kaebuse kohaselt ei selgu otsusest, kuidas hindas Ravimiamet toodete farmakoloogilisi, immunoloogilisi või ainevahetuslikke omadusi ning mõju inimorganismile. Ravimiamet on tuginenud üksnes internetiandmebaasidele. Vaidlusalused tooted ei olnud mõeldud turustamiseks Eestis. Reval STC OÜ pidi nimetatud ettevõtte käsundi alusel kauba ühenduse tolliterritooriumile importima ja korraldama edasise logistika. Ravimiameti otsus takistab kaupade vaba liikumist, kuna teistes liikmesriikides lubatud Pure Power ja Desire võib Eestis ümber pakkida ja teistesse liikmesriikidesse edasi saata üksnes pärast tootele kui ravimile müügiloa andmise menetluse läbimist.

3. Tartu Halduskohtu 23. mai 2013. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati vaidlustatud otsus toote Pure Power osas. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Kaebaja on ravimite käitleja, kuna ta korraldab Rootsi ettevõtte Viamax AB käsundi alusel vaidlusaluste kaupade importimist ühenduse tolliterritooriumile ja nende edasise logistika.

3.2. Otsuse tegemise aluseks oli peale ravimiseaduse sotsiaalministri 13. aprilli 2005. a määrus nr

59 „Aine või toote ravimina määratlemise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord), mille § 3 lg 1 p 2 sätestas otsuse tegemise ajal, et ravimina määratletakse tooted, mis sisaldavad määruse lisas tähistusega „A“ ja „AR“ nimetatud taimede drooge. Määruse § 3 lg 2 p 2 sätestas, et lisas nimetamata taimede või nende koostisosade puhul otsustab Ravimiamet toote määratlemise ravimina igal konkreetsel juhul eraldi. Praegu lähtuski Ravimiamet viimatinimetatud regulatsioonist.

3.3. Vaidlustatud otsuse kohaselt sisaldab Viamax Pure Power pakendi järgi taimi Asparagus racemosus ja Cuscuta chinesis, mis on tugevatoimelised taimed, mille kasutamisel esineb kõrvalnähtusid. Siseriiklikud õigusaktid ei pane Ravimiametile kohustust igakordselt kliinilisi katseid või teadusuuringuid läbi viia, kuid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 6. novembri 2001. a direktiivi 2001/83/EÜ (edaspidi direktiiv) sissejuhatuse lg-st 12 tuleneb, et kui liikmesriigid on eriarvamusel ravimi kvaliteedi, ohutuse või tõhususe suhtes, tuleb seda teaduslikult hinnata vastavalt ühenduse standardile, jõudes nimetatud lahkarvamuse osas asjaomaste liikmesriikide suhtes siduvale otsusele. Kaebaja on osundanud, et vaidlusalused tooted ei ole Rootsis ega teistes liikmesriikides ravimina määratletud ning on lubatud toidulisandina vabamüüki.

3.4. Ainult sellest, et toote infolehel on mingi aine, millel võib olla farmakoloogiline, immunoloogiline või metaboolne toime, ei peaks piisama toote ravimina määratlemiseks. Oluline peaks olema ka selle aine sisalduse hulk tootes, samuti muud olulised toime komponendid. Ka Korra alates 4. märtsist 2011 kehtiva redaktsiooni § 3 lg 1 sätestab Ravimiametile kohustuse arvestada kõiki toote omadusi ja mõju kompleksselt ja vastastikuses toimes. Seda kinnitab ka asjaolu, et Korra lisa, kus oli sätestatud taimede nimekiri, mille esinemisel tuli toode automaatselt ravimina määratleda, on kehtetuks tunnistatud. Toote Pure Power puhul ei ole veenvalt tõendatud, et toode sisaldas selliseid aineid või taimseid saadusi hulgas, mis sai tingida toote ravimiks määratlemise.

3.5. Lisaks ei ole Ravimiameti 27. novembri 2012. a raporti järgi Pure Power enam ravimiks tunnistatud, kuna selles ei ole raviaineid sildenafiili ja tadalafiili. See, et Ravimiamet korraldas hiljem toodetele analüüsi, et teada saada, kas nad sisaldavad raviaineid, viitab samuti sellele, et ainult pakendil olnud teabe alusel toote ravimina määratlemine ei olnud õiguspärane.

3.6. Kuna Ravimiamet toote Pure Power puhul enne vaidlustatud otsust mingeid analüüse ei teinud, hilisemad analüüsid kinnitasid aga tootes raviainete puudumist, tuleb Ravimiameti otsus toote Pure Power osas tühistada.

3.7. Toote Desire osas jättis kohus kaebuse rahuldamata, kuna selles osas ei rikkunud vaidlustatud otsus kaebaja õigusi. Kaebaja kui Viamax AB käsundi alusel tegutsev äriühing on lepingurikkumises Viamax AB ees ainult seetõttu, et Maksuja Tolliamet pidas kinni toote Pure Power. Toodet Desire selle kauba hulgas polnud. Seega võib selle toote ravimina määratlemine rikkuda selle tootja Viamax AB õigusi, kuid kaebaja ei saa selle äriühingu õigusi kaitsta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Ravimiamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Halduskohtu poolt antud direktiivi preambula p 12 tõlgendus ei kohaldu toote ravimina määratlemise menetlusele. See säte käib üksnes ravimite turule toomise (müügiloa menetluse) kohta liikmesriikide vahelise koostöö osas, kuid ei puuduta muude toodete klassifitseerimist ravimina. Samuti ei tulene sellest sättest kohustust teaduslike uuringute läbiviimiseks.

4.2. Aine või toote ravimina määratlemiseks on liikmesriigil autonoomne õigus, kuna direktiiviga ei ole ravimina määratlemise praktikat Euroopa Liidus ühtlustatud. Ka Euroopa Kohus on märkinud, et seni, kuni tervisekaitse tagamiseks vajalikud meetmed ei ole täielikumalt ühtlustatud, on keeruline vältida liikmesriikide vaheliste erinevuste püsimist toodete ravimitena või toiduainetena klassifitseerimisel. Seetõttu ei tohiks asjaolu, et toode on teises liikmesriigis kvalifitseeritud toiduna, takistada importivas liikmesriigis seda ravimina tunnustamast, kui tootel on ravimi omadused (C-387/99, p 52-53; C-211/03; C-299/03 ja C-316/03-C-318/03, p 56). Samuti on Euroopa Kohtu praktika järgi võimalik olukord, kus ühe liikmesriigi hinnangul on tõendatud, et toode on ravim toime alusel, samas kui teine liikmesriik leiab, et olemasolevaid teaduslikke andmeid arvestades ei ole piisavalt tõendatud, et toode on ravim.

4.3. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 36 alusel on võimalik jõus hoida kaupade vaba liikumise piiranguid.

4.4. Ebaõige on halduskohtu hinnang, et liikmesriikide vaheliste lahkarvamuste korral tuleks läbi viia teaduslikke uuringuid.

4.5. Ravimina määratlemise menetluse üheks eesmärgiks on kaitsta tarbijaid selliste toodete eest, mis inimesel kasutamisel avaldavad organismile ravimile omast toimet, kuid mida turustatakse muuliigilise tootena.

4.6. Eelnevast tulenevalt pole toote ravimina määratlemisel vajalik täiendavate analüüside läbiviimine. Korra redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud otsuse tegemise ajal, ei tulnud samuti sellist kohustust. Sellist kohustust ei tulenenud ka hilisematest Korra redaktsioonidest. Üldjuhul lähtutakse ravimi müügiloa menetlemisel üksnes taotleja esitatud uuringutest oma ravimi kohta ning Ravimiamet ise täiendavaid analüüse ravimi kohta ei teosta, vaid kontrollib turujärelevalve käigus ravimi tootmise vastavust taotluses esitatud andmetele.

4.7. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel tuli arvestada otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnorme. Toote Pure Power ravimina määratlemiseks olid selle toimeained vastavalt sel ajal kehtinud regulatsioonile, kuid halduskohus võttis arvesse hilisemaid, 27. novembril 2012 tehtud analüüsitulemusi, mis olid saadud Ravimiameti järelevalvemenetluse käigus seoses võltsingukahtlusega, ja kus otsiti konkreetseid toimeaineid taladafiili ja sildenafiili. Viimatinimetatud toimeained ei olnud vaidlusaluses otsuses toote ravimina määratlemise aluseks, vaid toode Pure Power määratleti ravimina toimeainete Asparagus racemosus ja Cuscuta chinensis sisalduse tõttu.

4.8. Ravimiametile olid 2011. aastal saanud teatavaks teadusandmed, mille järgi pole piisavalt infot, et viimatinimetatud ained avaldaksid inimese organismile toimet viisil, et taastada, parandada või modifitseerida inimese füsioloogilisi protsesse. Seetõttu ei määratlenud Ravimiamet toodet enam ravimina.

5. Reval STC OÜ vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:

5.1. Tootel Pure Power ei ole kunagi olnud ravimi omadusi ja Ravimiamet on seda ise kinnitanud.

5.2. Korra järgi oli toote ravimina määratlemise sisuliseks aluseks ikkagi ainult toimeaine, mitte aga taime olemasolu tootes.

5.3. Ravimiamet rikkus analüüse tegemata jättes uurimispõhimõtet.

6. Apellatsioonimenetluses küsis ringkonnakohus Ravimiameti käest selgitusi seoses asjaoluga, et pärast vaidlustatud otsust ei olnud Ravimiamet oma hilisema otsusega toodet Pure Power ravimina määratlenud.

7. Ravimiameti vastuses selgitatakse, et Ravimiameti 4. detsembri 2012. vastusega nr RDH- 1/9928-4 Maksuja Tolliameti päringule määratleti Viamax AB toode Pure Power ravimite hulka mittekuuluvaks vastavalt sel ajal kehtinud Korra redaktsioonile. Sellest teavitati 4. detsembril 2012 Reval STC OÜ-d. Nimetatud otsustus on käsitatav haldusaktina, mis tunnistas konkludentselt kehtetuks Ravimiameti 19. oktoobri 2009. a otsuse, millega määrati toode ravimina ja mis on käesolevas haldusasjas vaidlustatud.

8. Reval STC OÜ 13. veebruari 2015. a ja 19. märtsi 2015. a seisukohtades leitakse, et kuna vaidlustatud haldusakt on konkludentselt kehtetuks tunnistatud, tuleb asjas menetlus lõpetada ning jätta menetluskulud Ravimiameti kanda. Samuti märgitakse, et kui kohus ei pea menetluse lõpetamist või menetluskulude Ravimiameti kanda jätmist võimalikuks, siis taotleb kaebaja menetluse jätkamist haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendatud huviks õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekul on see, et kaebajal on kavatsus esitada Ravimiameti vastu kahju hüvitamise nõue. Kahju tekkis kaebajal seetõttu, et toodete kinnipidamise tõttu ei saanud ta neid realiseerida ja kaup on nüüdseks realiseerimistähtaja ületanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Pooled on ühel meelel selles, et vaidlustatud haldusakt on konkludentselt kehtetuks tunnistatud vastustaja 4. detsembri 2012. a vastusega nr RDH-1-9928-4 (tl 95, kd II), kus Ravimiamet on väljendanud selget seisukohta, et Viamax AB toode Pure Power ei kuulu ravimite hulka.

Ringkonnakohus nõustub poolte seisukohaga. Seega on vaidlustatud haldusakti mõju lõppenud ning selle tühistamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks kuidagi vajalik.

10. HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on nõus menetluse lõpetamisega, kuid üksnes tingimusel, et tema kasuks mõistetakse välja tema kantud menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul see siiski võimalik ei ole. HKMS § 108 lg 6 järgi on haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine võimalik vaid siis, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine on põhjustatud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul puudub igasugune alus arvata, et 2012. aastal vaidlusaluse toote ravimina mittemääratlemine oleks põhjustatud kaebuse esitamisest.

Kaebaja üritab HKMS-i sätteid tõlgendada selliselt, et kaebajal siiski menetluse lõpetamise korral õigus menetluskulude hüvitamisele tekiks. Ringkonnakohus sellise tõlgendusega ei nõustu. HKMS § 108 lg 6 regulatsioon on käesoleval juhul piisavalt selge ega võimalda kaebaja soovidele vastavat tõlgendust. Ravimiametit ei saa süüdistada menetlusõiguste pahatahtlikus kasutamises hoolimata sellest, et ta esitas apellatsioonkaebuse pärast seda, kui oli väljastanud 4. detsembril 2012 konkludentselt vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistava haldusakti. Seda, et 4. detsembri

2012. a otsuse mõju tuleb mõista varasemat haldusakti kehtetuks tunnistavana, ei olnud märganud ka kaebaja ega halduskohus. Pole alust arvata, et vastustaja jättis selle haldusakti tähendusele tähelepanu pööramata pahatahtlikkusest.

Samuti märgib ringkonnakohus, et kaebaja esitatud tõlgendus võiks viia selleni, et kaebaja kasuks tuleks välja mõista menetluskulud ka siis, kui kaebus oleks sisuliselt põhjendamatu. Menetluskulude regulatsiooni üldine suundumus on aga hoopis vastupidine – kaebajal on õigus menetluskulude hüvitamisele vaid siis, kui tema kaebus on põhjendatud, mistõttu tema kaebus rahuldatakse (HKMS § 108 lg 1) või kui kaebuse esitamine on viinud selleni, et haldusorgan tunnistab ise vaidlustatud haldusakti kehtetuks või sooritab taotletud haldustegevuse (HKMS §

108 lg 6). See, kui menetluse lõpetamisel haldusakti mõju lõppemise tõttu saaks kaebaja alati õiguse ka menetluskulude hüvitamiseks, oleks ebaõiglane lahendus, kuna kaebus võis olla täiesti põhjendamatu ning vastustaja peaks siis ikkagi kaebaja menetluskulud kandma.

Selliseks juhtumiks, kus haldusakti mõju lõppeb ja selle tühistamine pole enam kaebaja õiguste kaitseks vajalik, ent viimasel on siiski soov saavutada enda kantud menetluskulude hüvitamine, näeb HKMS § 152 lg 4 ette võimaluse üle minna tuvastamiskaebusele. Kaebaja seisukohtadest nähtub, et ta soovib saavutada menetluskulude hüvitamist ning lisaks on ta oma õiguste kaitse vajaduseks tuvastamiskaebusele üleminekut põhjendanud ka kavatsusega esitada kahju hüvitamise nõue. Sellisel juhul annaks vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamine talle eelise. Need argumendid on tuvastamiskaebusele üleminekuks piisavad ning ringkonnakohus rahuldab kaebaja taotluse tuvastamiskaebusele üleminekuks.

11. Ent tuvastamisnõue ei kuulu rahuldamisele, kuna vaidlustatud haldusakti ei saa pidada õigusvastaseks. Halduskohus on põhjendamatult kaebuse rahuldanud. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega tühistab halduskohtu kaebuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata.

12. Halduskohus pidas kaebuse rahuldamisel oluliseks asjaolu, et Ravimiameti 27. novembri 2012. a uuringu protokolli järgi ei olnud Viamaxi tootes sildenafiili ega tadalafiili (tl 36, kd II) ja et 4. detsembril 2012 on vastustaja meili teel kaebaja juhatuse liikmele teatanud, et kuna analüüsid ei näidanud raviainete sildenafiili ja tadalafiili esinemist, ei kuulu Viamax AB Pure Power ravimite hulka (tl 38, kd II). Samas tegi halduskohus neist asjaoludest ekslikud järeldused. Jättes kõrvale selle, et halduskohus oleks pidanud mõistma, et vaidlustatud haldusakt tänu hilisemale otsusele enam ei kehti (vt ülal p 9), ei saa nõustuda ka halduskohtu etteheitega, et pakendil olnud teabe alusel toote ravimina määratlemine oli õigusvastane. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud Korra § 3 lg 1 p 2 sätestas, et ravimina määratletakse tooted, mis sisaldavad määruse lisas tähistusega „A“ ja „AR“ drooge. Sama määruse § 3 lg 2 p 2 sätestas, et tooted, milles sisalduvaid taimi või nende koostisosi ei ole määruse lisas loetletud, määratletakse igal konkreetsel juhul eraldi. Toode Pure Power toimeaineid asparagus rasemosus ja cuscuta chinesis ei olnud Korra lisas märgitud, kuid vaidlustatud otsuses määratletigi Korra § 3 lg 2 p 2 alusel need konkreetselt ravimina, selgitades nende omadusi, kasutusvaldkondi ja kõrvaltoimeid koos viidetega teaduskirjandusele, ning asudes seisukohale, et kuna tegemist on tugevatoimeliste taimedega, mille kasutamisel esineb kõrvaltoimeid, tuleb neid toimeaineid sisaldavad tooted määratleda ravimina (tl 34-35, kd I).

Ringkonnakohtu arvates on Ravimiamet toote põhiliste toimeainete mõjule tuginedes toimunud õiguspäraselt ja kooskõlas Korra § 3 lg 1 p-ga 2.

13. Halduskohus on sisuliselt lugenud vaidlusaluse haldusakti õigusvastaseks seetõttu, et hiljem, 2012. aastal ei olnud vastustaja vaidlusalust toodet ravimina määratlenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest asjaolust järeldada esialgse haldusakti õigusvastasust.

Apellatsioonkaebuses selgitab Ravimiamet, et 4. detsembril 2012 jäeti vaidlusalune toode ravimina määratlemata seetõttu, et uuemate täiendavate teadusuuringute põhjal puuduvad piisavad andmed, mis kinnitaksid, et need toimeained avaldavad inimese organismile immunoloogilist, farmakoloogilist või metaboolset toimet viisil, et taastada, parandada või modifitseerida inimese füsioloogilisi protsesse.

Seega olid erinevate otsuste tegemise aluseks erinevad teadusandmed. Hiljem ilmnenud teadusandmeid ei olnud vastustajale vaidlusaluse otsuse tegemise ajal teada. Sellises olukorras ei saa pidada esialgset, vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks, kuna see põhines selle andmise ajal olemas olnud teadusandmetele ja vastas seega selle andmise ajal kehtinud õigusele ja olemasolevale faktilisele olukorrale. Asjaolud, mis ei saanud olla isikule ja haldusorganile teada, ei saa olla haldusakti õigusvastaseks tunnistamise aluseks (sama seisukoht väljaloetav ka RKHKo 3-3-1-6-07, p 10-13; 3-3-1-67-12, p 16).

14. Korra § 3 ei nõudnud ega nõua ka praegu, et Ravimiamet peaks toote ravimina määratlemiseks viima läbi laboratoorsed analüüsid. Kui vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olemas olnud teadusandmed kinnitasid, et vaidlusaluses tootes olevad toimeained on tugeva toimega ja omavad kõrvalmõju, siis määratles Ravimiamet toote põhjendatult ravimina. Ei saa eeldada, et Ravimiamet hakkaks kõikide toodete puhul tegema põhjalikke laboratoorseid analüüse või katseid, kontrollimaks toote mõjusid. Ravimiametilt ei saa oodata teadusasutuse funktsioonide täitmist. Seetõttu oli toote toimeainetele ja nende kohta teaduskirjanduses esitatud andmetele tuginemine põhjendatud ja õiguspärane.

15. Vaidlustatud haldusakt ei ole vastuolus ka direktiiviga 2001/83/EÜ ega kaebaja poolt osundatud Euroopa Kohtu praktikaga. Vastustaja on küsimuse, kas toodet tuli määratleda ravimina, lahendanudki juhtumipõhiselt ja on oma seisukohta ka põhjendanud. Asjaolu, et vaidlusalust toodet ei käsitatud ravimina nt Rootsis, ei tähenda, et automaatselt oleks Ravimiamet kohustatud ka Eestis seda toodet vabamüüki lubama. Vastupidi, juhtumipõhine lähenemine eeldabki siseriiklikult igakordselt vastava otsustuse tegemist.

Ka ei tähenda see otsus kaupade vaba liikumise õigusvastast piiramist. Liikmesriikidele antud pädevus toodete ravimina määratlemisel lähtub eeskätt rahvatervise kaitse eesmärgist ning on seega lubatav. Meedet (toote määratlemist ravimina) ei saa pidada ebaproportsionaalseks, kuna olukorras, kus toote toime vastas määratlemisotsuse tegemise ajal ravimi toimele, oli toote ravimina määratlemine ainuvõimalik lahendus. Ringkonnakohus ei näe alternatiivseid vähem koormavaid lahendusi, mis oleks sellises olukorras aidanud saavutada sama eesmärgi (rahvatervise kaitse).

16. Õige ei ole väide, et Ravimiamet ei ole tõendanud, et tooted võivad olla ohtlikud või nende tarbimine omada kõrvalmõjusid. Ravimiamet on viidanud, et ravimialase andmebaasi Micromedex andmete kohaselt võib asparagus racemosus suukaudsel manustamisel esineda kõrvaltoimetena allergilised reaktsioonid ja nõgestõbi. Toimeainete mõju kirjeldamisel on ravimiamet tuginenud kahele erinevale andmebaasile ja ühele teosele (tl 34-35, kd I). Ringkonnakohtu hinnangul oli vastustaja tuginenud piisavatele allikatele, lugemaks toimeainete kirjeldatud mõju tõendatuks.

17. Väide, et toodet ei kavatsetud turustada Eestis ja seetõttu ei oleks tohtinud toodet ravimina määratleda, on asjassepuutumatu. Vaidlust pole selles, et Ravimiamet määratles toote ravimina Maksuja Tolliameti päringu põhjal. Kaebaja soovis ise seda toodet Eestisse transportida, mitte ei valinud transportimist otse Rootsi, kuhu see oli väidetavalt mõeldud. Kuna kaupa sooviti Eestisse sisse tuua, siis oli Ravimiamet õigustatud selle ravimina määratlemise küsimust lahendama.

18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Ravimiameti apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse Ravimiameti 19. oktoobri 2009. a otsuse õigusvastaseks tunnistamata ja kaebuse täielikult rahuldamata.

19. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus 2041,53 eurot, ringkonnakohtus 2000 eurot) HKMS § 108 lg 1 järgi kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene