1-15-2621/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-2621

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2621 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kriminaalasi

O.O

121 (kehtiva redaktsiooni süüdistuses KarS § järgi § 121 lg 1) ja § 1572

järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsus imenetluses lüh Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristina Kivi Prokurör Kristina Kivi Süüdistatav O.O isikukood XXX, elukoht xxxxxxx xxxxxxx xxx xxxxx, karistatus puudub ei tööta,

Kaitsja

Vandeadvokaa

t Dmitri Školjar Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada õigeksmõistmises Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a kohtuotsus O.O süüdistuses KarS § 1572 järgi ning kriminaalmenetluskulude suhtes tehtud otsustuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega

Tunnistada O.O süüdi KarS § 157

järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 9 (üheksaks) kuuks.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks vangistus 9 (üheksaks) kuuks.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 6 kuuks.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka O.O eelvangistuses viibitud 1 (üks) päev, s.o 30. märts 2013 ning mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 5 (viieks) kuuks

29 (kahekümne üheksaks) päevaks.

KarS § alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui O.O ei

73 lg 1,3 pane 1 (ühe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KrMS § 175 lg 1 p 4,9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista O.O-lt riigituludesse määratud kaitsjale määratud tasu (kolmsada kuuskümmend seitse eurot 367,20 ja

kakskümmend senti) eurot viissada kaheksakümmend viis) ning sundraha 585 ( eurot, seega kokku 952,20 (üheksasada viiskümmend kaks eurot ja kakskümmend senti) eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et O.O võib menetluskulud hüvitada ositi igakuiste maksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluskulud tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is

(a/a EE502200221014193355), -is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS AS

Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a

EE401700017002872300 . Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi )

makseinfos.

Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult kuulutamisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.O le oli esitatud süüdistus selles, et tema 30.03.2013 varahommikul kella 03.00 paiku -

Tallinnas XXXXX X asuvas klubis S - kukkus lõi rusikaga vastu nina, millisest löögist TA le TA

tantsupõranda ääres olevale trepile istuli ning seejärel lõi laualt võetud tühja klaasiga TA- vastu le

pead. Kirjeldatud tegevusega O.O põhjustas füüsilist valu ja t TA- le ervisekahjustusi: ninaverejooksu, ninaluude kinnise murru, 3cm lahtise peahaava, mis vajas kirurgilist sekkumist. Seega oma tahtliku tegevusega pani O.Ooime teise inimese kehalise väärkohtlemise, temale valu ja tervisekahjustuste tekitamise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1). Samuti oli O.O le esitatud süüdistus selles, et tema, olles 30.03.2013 kella 03.33 ajal Tallinnas -

XXXXX X asuvas klubis S rkohtlemise, s.o kuriteo kinni peetud kahtlustatuna kehalise vää toimepanemises, siis nimetatud kuriteo kohta alustatud kriminaalasja nr 13230103995 menetlemise vältel 30.03.2013 esitas O.O politseile enda kohta teist isikut, oma kaksikvenda AS tuvastavaid või tuvastada võimaldavad isikuandmed eesmärgiga varjata kuriteo toimepanemist tema, O.O poolt.

Seega oma tahtliku tegevusega pani O.O toime teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise, mis on KarS § 157² järgi kvalifitseeritav kuritegu.

2. Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati O.O süüdi KarS § 121 (kehtivas redaktsioonis KarS § 121 lg 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 4 kuuks, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 3 kuuks, mis jäeti KarS § 73lg 1 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O.O ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 1 päev. Süüdistuses KarS § 1572

järgi mõisteti O.O KarS § 40 lg 1 ja § 42 alusel õigeks.

KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti

O.O-lt riigituludesse menetluskuludena sundraha 585 välja eurot ning 2/3 kaitsjatasust (kaitsjatasu kohtueelses menetluses 223,20 eurot ja kohtumenetluses 144 eurot ehk kokku 367,2 eurot), s.o. 244,8 eurot. Kokku kuulusid O.O lt väljamõistmisele - menetluskulud summas 829,8 eurot.

Menetluskulud (1/3 kaitsjatasust) 122,4 eurot ulatuses jä KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kand eti a.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrat võib menetluskulud tasuda ositi 1 i, et O.O

2 kuu jooksul maksegraafiku alusel.

3. T.G süüdistuses KarS § 157

2 järgi õigeks mõistes leidis maakohus, et teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine, s.o KarS § 157² järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine O.O poolt on tõendamist leidnud, tegu vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane, kuid kohtu hinnangul esines

O.Oeos KarS § 40 ja § 42 tulenev süüd välistav asjaolu.

Seega leidis maakohus, et tegemist on vabatahtliku loobumisega lõpetatud süüteokatsest. Lõpetatud süüteokatsest loobumisega on tegemist siis, kui täideviija on oma ettekujutuse (teoplaani) järgi teinud kõik vajaliku, et süütegu lõpule viia ning takistamaks tagajärje saabumist, võtab vabatahtlikult tarvitusele vastuabinõud, et vallandatud kausaalahel katkestada. Ühtlasi maakohus tuli järeldusele, et leidis , et O.O tõendamist tekkis vahetult pärast tema kinnipidamist tahtlus toime panna KarS

§ 1572

kvalifitseeritav kuritegu, s.o järgi teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta kasutamine eesmärgiga varjata kuritegu (täpsemalt – vabaneda vastutusest KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest). Kõnealuse paragrahvi dispositsioonist tulenevalt on vastav kuritegu lõpule viidud, kui isik /esitab teise isiku

andme(i)d varjata kuritegu (kuriteo toimepanemist enda poolt). Lähtuvalt sellest sõnastusest on O.O le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo puhul tegemist KarS § 157 -

koosseisualternatiiviga, mis ei eelda tagajärje saabumist, vaid üksnes , mis on toime pandud

kuid see ei Seega vastab O.O tegu süüteokoosseisule ja on õigusvastane, tähenda, et KarS §

1572

järgi kvalifitseeritav kuritegu oleks lõpule viidud, selle tagasipööramine võimatu ja süüdimõistmine vältimatu ka näiteks sellises olukorras, kus sündmuskohal kahtlustatavana kinnipeetud isik ütleb esimese küsimise peale vale nime, seejärel (viivitamatult) vabandab ja ütleb enda õige nime. Ometi näib O.O le esitatud süüdistus olevat juhindunud just seesugusest, - põhjendamatult rangest käsitlusest, mis ei saa kohtu hinnangul olla kooskõlas seadusandja tahtega. maa

4. Maakohtu otsuse peale esitas O.O apellatsiooni prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 157

2 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 1572 järgi, sest maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KarS § 339 lg 2 mõttes.

Prokurör taotleb mõista O.O-le selle eest karistuseks vangistuse 9 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks vangistus 9 kuuks. KrMS § 238 lg

2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 6 kuuks, mis jätta KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O.O ei pane 1 aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Karistusest lugeda kantuks 1 päev.

Prokurör leiab, et kuivõrd eaduseelnõu 530SE s kohaselt on seadusandja olnud kaitsta isikuid eesmärk

nende identiteedi väärkas tuleb 15.10.2009 jõustunud utamise eest teise isiku poolt, regulatsiooni

tõlgendadagi rangelt, kitsapiiriliselt, sest seadusandja on sik peab selgesõnaliselt sätestanud, et i vastutama kuriteo toimepanemise eest juhul, kui ta kasutab teise isiku identiteeti kuriteo varjamiseks.

Seega piisab hinnangul sellest, kui isikul on soov raskendada prokuröri kuriteo asjaolude tõendamist, teo toimepanija või teo enda avastamist identiteedivarguse kaudu. See ongi kuriteo varjamise eesmärk. Selline tegevus suunab uurimisasutust valedele jälgedele ning raskendab menetluse efektiivset kulgu.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et esineb süüd välistav asjaolu, s.t KarS § 1572 järgi kvalifitseeritav kuritegu on jäänud lõpetatud kuriteokatse staadiumisse, millest O.O on loobunud.

Identiteedivarguse sättes peetakse kuriteo varjamise kui koosseisulise eesmärgitunnuse all silmas olukordi, kus kuriteo toimepannud isik kasutab teise isiku isikuandmeid, et esineda teise isikuna ning vabaneda seeläbi kriminaalvastutusest. Kuivõrd tegemist on formaalse kuriteokoosseisuga, mis on sätestatud KarS §- 157 s

teise ga ning ei ole alternatiivina, on tegu lõpule viidud andmete esitamise siinkohal õige rääkida (lõpetatud) kuriteokatsest.

Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades asunud seisukohale, et kuritegu oli 30.03.2013 menetlustoimingutes andmeid kasutades O.O ettekujutuse kohaselt subje AS ktiivselt lõpule

viidud, kuid objektiivselt oli see lõpule viimata. Maakohtu otsuses tugineti Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusele asjas 3-1-1-108-12 (punkt 37), kus selgitati kuriteokatse alguse elemente. Muuhulgas märgiti, et seda, kas isik on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani. Arvestades teise isiku identiteedi

käesoleva kriminaalasja asjaolusid võinuks ebaseaduslik kasutamine katsestaadiumisse juhul, kui politseiametnik tuvastanuks koheselt, et jääda

teise isiku nime all esinev isik oli tegelikult O.O. , kui isik on juba esitanud Või näiteks siis

teise isiku isikuandmeid selleks, et enda poolt toime pandud kuritegu varjata, on tal teo võimalik toimepanemise lõpule viimisest vabatahtlikult loobuda kuni menetlustoiming veel kestab. Hiljem see enam võimalik ei ole, sest kõik teo lõpule viimiseks vajalik on tehtud ning KarS § 1572 koosseis on sel juhul Vastasel korral tuleks oodat täidetud. a, kuni tehakse kohtuotsus ja süüdi jääb teine isik, kes ei olegi kuritegu toime pannud ja kes siis kannaks sellega kahju. See ei ole olnud arvates prokuröri eelpool väljatoodud seadusandaja tahe. Samas maakohtu ja kaitsja tõlgenduse kohaselt tuleb aga nõnda sellest aru saada.

Maakohus tõdes, et puuduvad tõendid, mis viitaksid võimalusele, et vanemuurijale vastava e-kirja saatmine ei olnud vabatahtlik. Kui hüpoteetiliselt nimetada O.O toimingut loobumiseks, siis antud asjas tuleks pigem eeldada seda, et O.O ei ole loobunud vabatahtlikult, sest teatud asjaolud on teda selleks sundinud

. Näiteks sõrmejälgede andmine, mille järgselt saab ka mõistlik kõrvalseisja aru, et enam ei ole võimalik oma identiteeti varjata. Sellest pidi aru saama ka O.O ja leidis, et parem tunnistab teo . Kindlasti ei ole üles, sest on aja küsimus, millal tegu avastatakse vabatahtliku loobumisega tegemist siis, kui täideviija , et tagajärg ei tajub ole enam saavutatav. Antud koosseis aga ei eeldagi tagajärje saabumist.

Prokurör ei nõustu maakohtu poolt antud hinnanguga elulisele usutavusele, et O.O lei saanud - olla tõsist plaani kuritegu varjata, sest see hinnang ei vasta kogutud tõenditele.

Prokurör leiab, et O.O tegevus oli eesmärgipärane, tema soov oli varjata enda poolt toime pandud kuritegu, s.o teise inimese kehalist väärkohtlemist. Käesolevas asjas ning nagu üldjuhul sarnases olukorras, käis isiku tuvastamine suuliselt edastatud informatsiooni ning andmebaaside abil, kuivõrd O.O ei esitanud politseiametnikule isiku dokumenti (ei enda ega teise isiku t tõendavat dokumenti). O.O nimetas kaalutletult oma kaksikvenna nime ja isikukoodi, kuid ülejäänud andmed teatas enda omad. O.O eesmärki kuriteo varjamisel kinnitavad mitmed toimikus olevad dokumendid, millistel olevatest toimingule allutatud isiku allkirjade AS st loeb välja „ “, mitte „O.O“. Nendeks on kahtlustatava kinnipidamise protokoll (tl 36-41), indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 46) ja (tl 49-50). Lisaks sellele dokumendid, kuhu kahtlustatava ülekuulamise protokoll

O.O on lisaks allkirjale märkinud täisnime igi õigusabi saamiseks - . Need on taotlus ri AS (tl

47) . ja elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus (tl 72)

Väärib tähelepanu, et O.O isegi siis, kui tema ülekuulamise juures viibis kaitsja, samuti viibis kaitsja O.O-lt -proovid juures (seda kinnitab kaitsjatasu DNA e ja sõrmejälgede võtmise

taotlusel olev märge ei avaldanud O.O advokaadi juuresolekul oma õiget toimikus, lk 51),

nime ning ka tema kaitsja jäi uskuma, et tegemist on kuivõrd sõrmejäljed AS-ga. Ka see teadmine, et

on ainulaadsed koheselt ning nende abil oleks eksitus lõpuks ilmsiks tulnud, ei pannud kahtlustatavat üles tunnistama, et ta ei ole Kriminaalasjas leidis tõendamist, et O.O oli kinni peetud AS.

politseiasutuses 30.03.2013 kell 03.33-15.37, temaga teostati sel ajavahemikul mitmeid menetlustoiminguid ja kõigile dokumentidele kirjutas ta alla AS-na, varjates enda poolt kuriteo toimepanemist. Prokuröri arvates on just nimetatu põhjal eluliselt usutavam pigem see, et isik soovib kuritegu varjata, mitte see, millise järelduse on teinud maakohus, märkides, et eluliselt väheusutav on, et oma kaksikvenna andmete esitamisega võis O.O üldse olla tõsiseltvõetav tahtlus/plaan kuritegu varjata, s.t mingigi lootus, et ta pääseb vastutusest KarS § 121 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises. Prokurör leiab vastupidiselt maakohtule, et O.O kinnipidamise hetkel lootis, et suudab enda kavatsuse reaalselt ellu viia. Ei ole leidnud tuvastamist, mis käesoleval juhul selle vastu räägiks, et O.O ei teinud kõike endast olenevat, et tegu lõpule viia.

See, et O.O oli mõõdetud 30.03.2013 kella 03.57 ajal, pärast seda, kui ta kaksikvenna andmed esitas, indikaatorvahendiga alkoholijoobeks 0,65 mg/l, ei ole vabanduseks, sest ka „kaineks saades“, s.o enda ülekuulamisel ei avaldanud ta õigeid andmeid, vaid jätkas valetamist. Seda ka pärast tõkendi kohaldamise määrusega tutvumist. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega, et O.O

„toibudes“ oma veast aru sai ja seda heastada püüdis, on tegemist lõpetatud süüteokatsest loobumisega

(KarS § 42 lg 2). Nimelt on siiski tõsi, et O.O tegi kõik endast oleneva selleks, et süütegu lõpule viia. Kõik toimingud olid õnnestunult kaksikvenna nimel alla kirjutatud ja miski ei saanud enam olla takistuseks.

Paar päeva hiljem, s.o 01.04.2013 kell 19.50, kas enda või kellegi poolt nõustatuna, leidis initsiatiivil

O.O, et: „mingil endale teadmata põhjusel oli end esitlenud oma venna nime all“ ja saatis menetlejale e-kirja, kus teatas enda poolt toime pandud kuriteost. Prokurör ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, et O.O valis oma käitumise õigusvastasusest aru saades (tuginedes indikaatorvahendi kasutamise protokollidele, ei ole siinkohal üleliigne kasutada ka väljendit – kaineks saades) tema käsutuses olnud vahenditest kõige efektiivsema. Apellant leiab, et kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et menetlustoimingud teostati kaine isikuga ning maakohtu seisukoht on põhjendamata. Teisel korral, s.o 30.03.2013 kell 10.10 mõõdeti O.O alkoholijoobeks 0,27 mg/l ning tema ülekuulamine algas kell 14.29.

O.O poolt menetlejale e-kirja saatmi karistust ne on käsitletav KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt kergendava asjaoluna, s.o sena u kahetsusena. süü ülestunnistamisele ilmumi ja puhtsüdamlik

Seega on leidnud tõendamist t identiteedi ebaseaduslik kasutamine, s.o KarS § 157² järgi eise isiku

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine O.O poolt. T O.O egu vastab süüteokoosseisule ja

käitumises puuduvad nii süüd kui ka õigusvastasust välistavad asjaolud ei saa rääkida . Seega

süüteokatsest loobumisest, O.Oegutses kavatsetult, eesmärgiga varjata kuritegu.

5. Süüdistatav ega tema kaitsja prokuröri apellatsiooni kohta oma seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega i ja prokurör apellatsiooni väidetega, leiab, et

2 alusel kohtuotsus kuulub tühistamisele KrMS § 338 p , kuna maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

6.1 O.O süüditunnistamises ja karistamises süüdistuses KarS § 121 järgi kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Maakohus leidis, et teise isiku identiteet kuriteo varjamise eesmärgil i ebaseaduslikult kasutades realiseeris O.O KarS § 157² järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu, tegu vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega . tema kaitsja.

Seega on apellatsioonimenetluse esemeks O.O küsimus, kas poolt KarS § 157

2 järgi toime

pandud teos esines -dest 40 ja 42 tulenev KarS § süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest.

6.2 KarS § 1572 teise alternatiivi kohaselt seisneb teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta edastamises, nendele juurdepääsu võimaldamises või nende kasutamises eesmärgiga varjata kuritegu. Seaduseelnõu 530 SE

III teo varjamise seletuskirjas on seadusandja üheselt selgitanud, et käesolevas eelnõus peetakse kuri kui koosseisulise eesmärgitunnuse all silmas olukordi, kus kuriteo toimepannud isik ise esineb teise isikuna, s.t. kuriteo toimepannud isiku eesmärk on varjata enda tõelist identiteeti.

Süüdistatava O.O kohtueelsel uurimisel antud ütlustest tuleneb üheselt, et ööklubis toimunud õigusrikkumise kohta menetlustoimingute tegemise käigus oma kasikvenna AS isikuandmeid nimetades tahtis ta vanglasse sattumist, s.o varjata enda poolt toime pandud kuritegu (tl 70). vältida

Maakohtu istungil O.O ütlusi anda ei soovinud ning märkis, et jääb kohtueelsel uurimisel O.O na antud ütluste juurde (tl 115 pöördel). -

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.O on kahtlustatavana kuriteo toimepanemises kinni peetud 30. m -37). ärtsi 2013 öösel kell 03.33 ning vabastatud 30. märtsi 2013 päeval kell 15.37 (tl 36 Selle aja jooksul on koostatud isikusamasuse tuvastamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll, isiku ja asjade läbivaatuse protokoll, riigi õigusabi taotlus statavana ülekuulamise protokoll ning , kahtlu

tõkendi tutvustamise protokoll (tl 36 Lisaks sellele võeti O.O lt - -41, 43-47, 49-50, 52). sõrmejäljed ja DNA proov. Kõikide menetlustoimingute käigus on O.O esitlenud end AS-na ja enamikele menetlusdokumentidele ka isiklikult venna nimel alla kirjutanud. O.O kahtlustatavana ülekuulamine, tõkendi kohaldamine ja arestimajast vabastamine toimus 30. märtsi 2013 ajavahemikul 14.29 kuni 15.37, s.o ajal mil O.O oli kainenenud.

Järgmise päeva, s.o 1. aprilli 2013 õhtul kell 19.50 on O.O saatnud temaga menetlustoiminguid teinud vanemuurijale Kristi Rudisaarele elektronkirja, milles teatab, et esines mingil endale teadmata põhjusel (šokk, alkohol, haigus) nädalavahetusel majas oma venna nime all. Ta möönab, et pani aresti sellega ilmselt toime seaduserikkumise (tl 54).

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi sõrmejäljeosakonna ekspert Aiti Niinemets vastas 10. mail 2013

Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo järelepärimisele, et riiklikku sõrmejälgede registrisse kandmiseks saadetud

AS sõrmejäljed on samased riiklikku sõrmejälgede registrisse kantud O.O sõrmejälgedega (tl 55-67).

Seega kinnitab sõrmejäljeosakonna ekspert O.O väidet selle kohta, et 30. märtsi 2013 öösel klubis S toimunud kehalise väärkohtlemise toimepanemises kahtlustatuna kinni peetud ja kahtlustatavana üle kuulatud isikuks ei olnud mitte AS, vaid tema vend O.O. Seoses sellega lõpetas uurija prokuratuuri loal 13. mail 2013 suhtes alustatud kriminaalmenetluse aluse AS

puudumisega, sest - (tl AS l ei olnud klubis toimunud ning sellele järgnenud sündmustega mingit seost 59).

Kohtukolleegiumi hinnangul märgitakse maakohtu otsuses õigesti, et KarS § 1572 dispositsiooni kohaselt on kuritegu lõpule viidud, kui isik kasutab teise isiku andmeid eesmärgiga varjata enda poolt toime pandud kuritegu. Seega ei eelda nimetatud kuriteokoosseis tagajärje saabumist, vaid ainult tegu.

Sellist tegu saab toime panna vaid kavatsetult. Seoses sellega leidis maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult, et O.Oegu vastab KarS § 157 süüteokoosseisule ja on õigusvastane.

6.3 KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

KarS § 40 lg 1 kohaselt isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel käesoleva seadustiku § des 41 , 42 ja 43 sätestatud juhtudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt isik loobub -

vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita.

KarS § 42 lg 1 kohaselt täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on süüteokatse lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks.

Maakohus leidis, et O.O poolt KarS § 157

2 järgi toime pandud teos esines KarS §-dest 40 ja

42 tulenev süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest. Seega leidis maakohus, et O.O ei ole KarS § 157

2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõistis ta selles süüdistuses õigeks. Maakohus tugines oma põhjendustes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai

2013 otsus nr 3-1-1-108-12 toodud seisukohtadele es kohta ja leidis, et O.O süüteokatsest loobumise teoplaani ei pruukinud mahtuda teadmine, et kuriteo varjamiseks ei piisa võõraste isikuandmete ühekordsest või üksnes esmaste menetlustoimingute käigus kasutamisest, vaid vastavasuunalist tegevust tuleks jätkata iga menetlustoimingu käigus kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Seega maakohtu seisukoha kohaselt ta O.O teoplaanist ei olnud 1. aprillil 2013 tema teo kausaalahela sõltuma

kulgemine tema kontrolli alt väljunud ja uurijale saadetud elektronkirja saatmisega peatas ta kausaalahela kulgemise lõplikult. Maakohus pidas seadusandja tahtega vastuolus olevak olukorda, s

mil isik menetlustoimingu alguses

eksib oma nime väljaütlemisega ja seejärel selle kohe parandab, kuid vaatamata sellele võetakse ta selle eest kriminaalvastutusele. Maakohtu arvates on käesolevas kriminaalasjas just nii toimitud. Kohtukolleegium nende maakohtu seisukohtadega . ei nõustu

Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu tuginemine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi

2013 otsus nr 3-1-1-108-12 toodud seisukohtadele süüteokatsest loobumise kohta on ebaõige, sest viidatud lahendis toodud seisukohad on käsitletavad vaid tagajärjedeliktide kohta. Käesolevas asjas on aga tegemist teodeliktiga, nagu maakohus . ka ise õigesti eelnevalt märkis

Seega, leides põhjendamatult, et O.O poolt KarS § 157

2 järgi toime pandud teos esines KarS

§ süüd välistav asjaolu, s.o loobumine lõpetatud süüteokatsest -dest 40 ja 42 tulenev , kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

Teiseks ei jaga kohtukolleegium maakohtu seisukohta, et isik eksis oma nimega menetlustoimingu alguses ja on selle vea kohe parandanud. Asja materjalide kohaselt esines O.O arestimajas viibides ja mitmetes menetlustoimingutes osaledes oma venna AS nime all rohkem kui 12 tunni vältel.

Selle aja vältel jõuti algatada tema venna suhtes iseg Kohtukolleegium nõustub i kriminaalmenetlus.

prokuröri seisukohaga, et 1. aprilli 2013 hilisõhtul vanemuurijale Aiti Niinemetsale saadetud elektronkirja näol ei ole tegemist mitte lõpetatud kuriteokatsest loobumisega, vaid süü ülestunnistamisele ilmumise ja puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Seega kuulub maakohtu otsus O.O õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 157

2 järgi prokuröri taotlusel KrMS § 338 p 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. KrMS § 340 lg 4 p 2 alusel teeb kohtukolleegium tühistatud osas uue otsuse ja mõistab O.O süüdi KarS § 1572

järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

7. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust.

KarS § 1572 kohaselt karistatakse teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama.

Prokurör on taotlenud mõista O.O le KarS § 157 -

järgi karistuseks 9 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõista liitkaristuseks 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel kohaldamata tingimusel, et O.O ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu. Seega taotle b prokurör mõista O.O-le teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise eest karistuse alla sanktsiooni keskmist . määra

KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Seega ei või kohtukolleegium mõista O.O le rangemat karistust, kui on taotlenud oma - apellatsioonis prokurör.

Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni taotlusega mõista O.O le KarS § 157 -

2 järgi

karistuseks vangistus, sest õiguskorra kaitsmise huvid ei ole talle rahalise karistuse mõistmisega piisavalt tagatud. Samuti ei vasta rahalise karistuse mõistmine O.O süü suurusele. O.O pani 30. märtsi 2013 öösel ööklubis alkoholijoobes olles toime kuriteo teise isiku väärkohtlemise näol. Selle asemel, et oma tegu tunnistada, esitas O.O politseinikele valeandmeid selleks, et enda poolt toime pandud kuritegu varjata. See ei olnud O.O esimene õigusrikkumine, sest 23. märtsi 2011 määrusega on lõpetatud tema suhtes kriminaalmenetlus avaliku huvi puudumise tõttu KrMS §

202 alusel ( tl 93). Ka selles kriminaalasjas menetleti O.O tegu KarS § 121 järgi teise isiku kehalises väärkohtlemises ühes Tallinna ööklubis. Lisaks sellele on O.O üks kehtiv väärteokaristus liiklusseaduse sätete rikkumise eest (tl 77). O.O karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses.

Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohtukolleegium O.O le KarS § 157 -

järgi karistuseks

vangistuse 9 kuuks. KrMS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks vangistus 9 kuuks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 6 kuuks.

Kuna prokurör suhtes mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel on taotlenud O.O

kohaldamata jätmist üheaastase katseajaga ja kohtukolleegium on seotud apellatsiooni piiridega, siis ei pea kohtukolleegium v

ajalikuks süüdistatavale mõistetud vangistuse kohaldamata jätmist motiveerida.

8. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskuludel.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Apelleeritud kohtuotsusega jäeti üks kolmandik kaitsjatasust, s.o 122,4 eurot riigi kanda, sest KrMS

§ 1 1 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõist süüdistuses otsuse O.O mises KarS

§ 1572

ja teeb selles osas järgi süüdimõistva kohtuotsuse, siis KrMS § 180 lg 1 alusel tühistab kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsus kogu ulatuses, s.o e kaitsjatasu osas ning mõistab selle 367,2 eurot välja süüdistatavalt.

Kuna

585 eurot, siis apelleeritud kohtuotsusega mõisteti O.O lt välja ka sundraha - kohtuotsuse selguse huvides tühistab kohtukolleegium maakohtu kohtuotsuse kogu menetluskulude suhtes tehtud otsustuse osas ja teeb ka selles osas uue otsuse. Seega kuulub O.O-lt kokku väljamõistmisele 952,20 eurot.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS

- 4,

8 p-st -

§ 337 lg 1 p § 33

2 ja § 340 lg 4 p st 3 tühistab st kohtukolleegium Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a kohtuotsuse O.O suhtes osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/