2-14-61670/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-14-61670

1(3)

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi 2-14-61670

Määruse tegemise aeg ja koht 12.06.2015.a, Tallinn

Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Kohtuasi

RJ’e hagi Jet Express OÜ vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 30.04.2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RJ’e apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3309,01 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): RJ (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Jet Express OÜ (registrikood 12170763), (ühised) seaduslikud esindajad juhatuse liikmed Martin Künnap ja Mait Miller

Menetluse liik Kirjalik menetlus

Resolutsioon: 1. Keelduda menetlusse võtmast RJ’e apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 30.04.2015.a otsuse peale. 2. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda ning mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid hagejalt välja. 3. Määruse peale võib apellant esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

Tsiviilasi nr 2-14-61670

2(3) menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Määruse põhjendused 1. Hageja esitas 28.11.2014.a Harju Maakohtule hagi kostja vastu. 07.01.2015.a ja 09.04.2015.a hagi täpsustuse kohaselt palus hageja (1) tuvastada kostja poolt 08.08.2014.a hagejaga 18.04.2013.a sõlmitud tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse; (2) välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2921,25 eurot; (3) välja mõista kostjalt kasutamata puhkuse hüvitise 25 päeva eest summas 387,76 eurot.

2. Harju Maakohus rahuldas 30.04.2015.a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel 18.04.2013.a sõlmitud töölepingu kostjapoolne 08.08.2014.a erakorraline ülesütlemine on tühine. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise saamiseks. Kohus põhjendas nõuete rahuldamata jätmist järgmiselt. Kumbki pool ei ole taotlenud töölepingu kohtus lõpetamist, mistõttu töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kuna kohus tuvastas, et ülesütlemine oli tühine, siis on tööleping jätkuvalt kehtiv ning seega ei saa hageja edukalt nõuda kasutamata põhipuhkuse hüvitamist. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ning määras kindlaks, et pooltel tuleb vastastikku maakohtu menetluskuludest teineteisele hüvitada null eurot.

3. 01.06.2015.a saabus Tallinna Ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebus, milles hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o selles osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja palus välja mõista kostjalt hüvitise ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest kuue kuu keskmise töötasu ulatuses kuus ning kasutamata puhkuse aja eest 25 päeva, arvestades keskmiseks töötasuks 418 eurot. Hageja leidis, et maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg 4 sätteid ja tegi otsuse asjaolude suhtes, mida ei ole menetlusosalistega arutatud. Kohus määras asjas kirjaliku menetluse, kuid ei osutanud menetlusosalistele otseselt, et nad peaksid võtma konkreetse seisukoha selles suhtes, kas nad soovivad töösuhte jätkumist või mitte. Hageja vaidlustas tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise, kuna see ei olnud tehtud TLS 93 ettenähtud korras ja vorminõudeid järgides töötaja suhtes, kes oli tööandja poolse töölepingu lõpetamise momendil veel rasedussünnituspuhkusel. Samas ei soovinud hageja otsesõnu töösuhte jätkamist, kuivõrd ta oli teinud tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämise kohta. Tööandja vaidlustas esitatud nõude ja oli seisukohal, et töösuhe on lõpetatud juba varasemalt. Järelikult ei olnud kumbki pooltest selgel seisukohal selles suhtes, et töösuhe peaks jätkuma. Kui kohus leidis, et otsuse tegemiseks kirjalikuks menetluses peaks pooled selgesõnaliselt väljendama oma kavatsusi töölepingu võimaliku jätkumise või lõpetamise suhtes, siis tulnuks kohtu kirjas, mis saadeti pooltele kirjalikule menetlusele ülemineku kohta, ka selline ettepanek pooltele teha. Hagejale kohus sellist ettepanekut ei teinud ja hagejale oli üllatus, et kohus luges tema selgesõnalise seisukoha töösuhte lõpetamise soovi kohta puuduvaks. Hageja leidis, et väljakujunenud olukorras oleks olnud võimatu töösuhte jätkumine. Hageja soovis TLS § 109 ettenähtud hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, mida makstakse siis, kui tööleping kohtu poolt lõpetatakse. Sellega pidas hageja silmas, et töölepingu ebaseaduslik lõpetamine kostja poolt tunnistatakse tühiseks ja töölepingu lõpetab kohus, nagu seda on pärast uue töölepinguseaduse kehtima hakkamist praktikas tavapäraselt tehtud. Hageja leidis, et kohus on teinud asjas kindlakstehtud asjaoludest ebaõiged järeldused ning on alusetult leidnud, et TLS § 109 kohaldamiseks alus puudub seetõttu, et pooled pole avaldanud soovi töölepingu lõpetamiseks.

Tsiviilasi nr 2-14-61670

3(3) 4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega, leiab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg 1 alusel, et kaebus tuleb jätta Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti, kui leidis, et töölepingu lõpetamise hüvitise ja töölepingu lõppemisel kasutamata jäänud puhkuse hüvitise saab välja mõista üksnes siis, kui tööleping lõpeb ning et töölepingu saab kohus lõpetada üksnes siis, kui üks pooltest seda taotleb. Materiaalõiguse vale kohaldamist ei heida maakohtule ette ka apellant. Maakohus tuvastas õigesti, et kumbki pool kohtult töölepingu lõpetamist ei taotlenud. Selle asjaolu tuvastamist ei vaidlusta ka apellant. Apellant leiab üksnes, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et nimetatud nõuete esitamine eeldab hageja poolt taotluse esitamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tugines maakohus otsust tehes asjaolule, mida menetluses ei arutatud, ning et maakohus oleks pidanud tegema ettepaneku pooltele selgesõnaliselt väljendada oma kavatsusi töölepingu võimaliku jätkumise või lõpetamise suhtes kirjalikule menetlusele ülemineku kirjas. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus selgesõnaliselt enda 13.03.2015.a määruses, millega määrati asi lahendamiseks kirjalikus menetluses, pooltele selgitanud, et kumbki pool ei ole taotlenud töölepingu kohtus lõpetamist, mistõttu poolte seniste avalduste järgi ei ole TLS § 109 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud, ning et kui kohus tuvastab kostjapoolse ülesütlemise tühisuse, ei ole ülesütlemisel TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi ja tööleping on jätkuvalt kehtiv. Kohus selgitas, et kui kumbki pooltest siiski taotleb töölepingu kohtus lõpetamist, siis saab kohus vajadusel lahendada ka hüvitise nõude sisuliselt (tl 177). Edasi selgitas kohus, et hageja puhkuse hüvitise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Seega on maakohus täitnud enda selgitamiskohustuse 13.03.2015.a määrusega, mille on kohtute infosüsteemi andmetel kätte saanud ka hageja esindaja 13.03.2015 (tl 179). Menetlusosalised ei ole maakohtus TLS § 107 lg 2 kohaselt taotlenud töölepingu lõpetamist kohtu poolt ning eelnevast tulenevalt ei saanud rahuldada ka nõuet hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel ega ka kasutamata puhkuse hüvitise saamiseks. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus õiguspäraselt hageja hüvitise nõuded rahuldamata ning apellatsioonkaebuses toodud väidete alusel ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

5. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel RJ apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

6. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.

Krista Kirspuu

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/