2-13-49178/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-49178

Tsiviilasi

Urmas Konson hagi AS Finak vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1859,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Urmas Konsoni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Urmas

Konson

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Vastustaja (kostja): AS Finak (registrikood 10240596),

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsuse

põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud

maakohtus,

ringkonnakohtus

ja

Riigikohtus jätta Urmas Konsoni kanda.

2. Välja mõista Urmas Konsonilt AS-i Finak kasuks

menetluskulud maakohtus 550 (viissada viiskümmend)

eurot, menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada)

eurot,

menetluskulud

Riigikohtus

(kolmsada

seitsekümmend viis) eurot.

3. Välja mõista Urmas Konsonilt AS-i Finak kasuks viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva kohtulahendi jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Urmas Konson (hageja) töötas alates 5. augustist 1998 AS-is Finak (kostja) laudsepana.

15. märtsil 2013 sai töötaja töökohustusi täites töötrauma ja on nimetatud kuupäevast olnud

töövõimetu. 18. juulil 2013 sai töötaja tähitud postiga teate töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

tööandja algatusel töötaja terviseseisundi tõttu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel alates 31. juulist 2013.

Töötaja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles vaidlustas töölepingu erakorralise

ülesütlemise ning nõudis tööandjalt hüvitist töösuhte lõpetamise eest kolme kuu keskmise palga

ulatuses ja töölepingu ülesütlemistähtaja järgimata jätmise eest 90 kalendripäeva ulatuses.

2. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 13. septembri 2013 otsusega

töötaja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sellest tuleneva

hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ning rahuldas töötaja nõude mõista välja hüvitis töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest summas 2124 eurot.

3. Töötaja avalduse rahuldamata jäetud osas kohtusse ei pöördunud. Tööandja ei nõustunud

töövaidluskomisjoni otsusega avalduse rahuldatud osas ja esitas maakohtule taotluse töötaja poolt

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.

Kostja oli seisukohal, et tal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Hageja

oli puudunud töölt järjest alates 15. märtsist 2013 ja ka 2013. aasta jaanuaris. Tööandjal olid töötaja

puudumise tõttu tekkinud raskused tellimuste täitmisel ja materiaalne kahju. Sellest tulenevalt ei

saa tööandjalt mõistlikult eeldada, et ta teatab töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

90 päeva ette. Lisaks jättis töövaidluskomisjon arvestamata, et hageja sai ülesütlemisteate kätte

18. juulil 2013 ja tööleping öeldi üles 31. juulil 2013, seega 13 päeva eest on hüvitise

väljamõistmine igal juhul põhjendamatu.

4. Hageja leidis, et tööandja pidi töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, et töötajal

oleks võimalus naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muutusega. Kuna

hagejale teatati töölepingu ülesütlemisest ette 13 kalendripäeva, siis on etteteatamata

kalendripäevade arv 77, mille hulgas on 56 tööpäeva. Hageja keskmine tööpäevatasu on

33,20 eurot ja sellest tulenevalt on hüvitise suurus 1859,20 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 10. veebruari 2014 otsusega hagi rahuldamata ning U. Konsoni ja AS

Finak vahel 5. augustil 1998 sõlmitud töölepingu AS Finak poolt erakorralise ülesütlemise

etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitise välja mõistmata. Maakohus jättis menetluskulud

U. Konsoni kanda ning mõistis välja U. Konsonilt AS-i Finak kasuks menetluskulude katteks

550 eurot.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on vaidluses tegemist töötaja töövõime vähenemisega tema

terviseseisundi tõttu, sest ta ei saanud täita oma tööülesandeid enam kui nelja järjestikuse kuu

jooksul alates 15. märtsist 2013. Puudub vaidlus selles osas, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte

18. juulil 2013. TLS § 88 lg-sse 1 on kirjutatud sisse tööandja õigus TLS § 88 lg-s 1 loetletud

juhtudel toimida ka enda huve arvestades (kui huvid on põhjendatud ja tõendatud), et tagada

tööandja eduka toimimise jätkumine. Hageja väide, et töötaja töölt puudumine neli kuud järjest ei

oma mõju tööandja töökorraldusele, ei ole millegagi tõendatud. Ülesütlemisavalduses on tööandja

kirjeldanud tekkinud olukorda ning juhtinud töötaja tähelepanu sellele, et töötaja töölt puudumise

tõttu tekkinud probleemid jätkuvad ka tulevikus, sest tööandjale ei ole teatatud töötaja tööle

asumise eeldatav aeg. Ülesütlemisavalduses toodut kinnitas tunnistaja T.K.K oma ütlustega selle

kohta, et ajutise asendaja leidmine oli problemaatiline, kuid põhitöökohaga töötaja leiti kiiresti.

Maakohus leidis, et olukorras, kus töötaja on oma tervisliku seisundi tõttu järjest töölt puudunud

neli kuud ning ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kättetoimetamise ajaks

tervenenud ja tema tervenemise aeg oli teadmata nii tööandjale kui töötajale, oli tööandjal õigus

TLS § 97 lg 3 kohaselt tööleping erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, sest kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist

etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Maakohtu hinnangul oleks tulnud töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest seaduses

sätestatud tähtaja jooksul ette teatada juhul, kui töötaja oleks enne ülesütlemisavalduse

kättesaamist tööle asunud. Sellisel juhul oleks töötajal etteteatamistähtaja jooksul aega leida uus

töökoht ja kohaneda töösuhte lõpetamisest tingitud muudatustega. TLS § 88 lg 1 p-st 1 ei tulene,

et tööandja ei või töölepingut erakorraliselt üles öelda pärast töötaja 4-kuulist (jätkuvat või

vaheaegadega) töövõimetust ajal, mil töötaja on uuesti tööle asunud. Etteteatamistähtaja järgimine

ei sõltu ka asjaolust, kas tegemist oli tööõnnetusest tingitud töövõimetusega või mitte.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. U. Konson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, mille järgi sõltub töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

etteteatamine asjaolust, kas töötaja on pärast 4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või

mitte. TLS ega senine kohtupraktika sellist vahetegemist ette ei näe. Kohtu järeldus ei ole

kooskõlas TLS § 95 lg-ga 2. Ka töölepingu lõpetamisel tuleb lähtuda võrdse kohtlemise

printsiibist. Kostjal puudus igasugune takistus töölepingu ülesütlemisest etteteatamiseks;

2) lubab TLS § 97 lg-s 3 ja TLS § 88 lg-s 1 sätestatu töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega

järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. TLS seletuskirja kohaselt on

sellisel juhul tegemist eelkõige selliste eriti mõjuvate põhjustega, nagu töökohustuste oluline

rikkumine, mis oma iseloomult on teod, mille puhul on välistatud töösuhte jätkumine isegi

etteteatamistähtaja võrra või tähtaja lõppemiseni, mistõttu ülesöeldav töösuhe peab lõppema

koheselt. Ka sellisel juhul ei näe TLS ette võimalust jätta etteteatamata aja eest hüvitis maksmata.

TLS § 97 lg-t 3 ei saa tõlgendada selliselt, et etteteatamistähtaja järgimata jätmisel puudub kostjal

kohustus etteteatamata aeg hüvitada. Selline käsitlus oleks vastuolus TLS §-ga 99 ja § 100

lg-ga 5;

3) tuleb tööandja poolt töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg 1 alusel etteteatamistähtaja järgimata

jätmisel tööandja huvide kõrval kaaluda ka töötaja huve. Töövõimetus on seisund, mille tekkimises

ei ole töötaja üldjuhul süüdi. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse

rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja

hoiatus. Kostja hagejat töölepingu ülesütlemisest ei hoiatanud ega järginud etteteatamistähtaega;

4) on töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise eesmärgiks anda töötajale aega

kohanemiseks ja uue töö leidmiseks. Olukorras, kus töötaja on olnud pikaajaliselt töövõimetu, on

veelgi enam põhjendatud ülesütlemisest etteteatamine, et töötajal oleks pärast pikka töövõimetuse

perioodi võimalik naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muudatusega.

Kostjal puudus mõjuv põhjus jätta etteteatamistähtaeg järgimata ning kostja huvid töölepingu

lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata ei kaalunud üles hageja huvi jätkata töölepingut

etteteatamistähtaja lõppemiseni;

5) jättis kohus kohaldamata TLS § 100 lg 5. Kostja poolt hageja töölepingu erakorralisel

ülesütlemisel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei olnud põhjendatud, kostja oleks pidanud

ülesütlemisest ette teatama 90 päeva või hüvitama selle TLS § 100 lg 5 alusel. Riigikohus on

selgitanud TLS § 97 lg 1 ja § 100 lg 5 kohaldamist lahendis nr 3-2-1-24-13 (p 14) ning Riigikohus

ei viita sellele, et tööandjal oleks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja

eest õigus jätta TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis maksmata. TLS selliseid olukordi ette ei näe.

7. AS Finak vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) tingis töölepingu ülesütlemise asjaolu, et hageja polnud alates 15.03.2013 tööl käinud.

Tööandjale ei olnud 12. juuliks 2013 teada, kas hageja üldse tuleb tööle tagasi ja kui tuleb, siis

millal. Tulenevalt TLS § 97 lg 2 p-st 4 oleks tööandja pidanud hagejale töölepingu

ülesütlemistähtaja järgmise kohustuse korral ülesütlemisest vähemalt 90 kalendripäeva ette

teatama, s.o tööandja oleks saanud hageja töölepingu lõpetada 2013 oktoobri keskel. Kõiki

asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades ei saanud tööandjalt mõistlikult nõuda, et ta jätkaks

hageja töölepingut 2013 oktoobri keskpaigani. Hageja pikaajaline töölt puudumine häiris oluliselt

tööandja tööd, hilines tellimuste täitmine ja teised töötajad pidid tegema ületunde. Need asjaolud

tekitasid tööandjale otsest materiaalset kahju. Hagejale asendajat leida ei õnnestunud, sest ei

leidunud isikut, kes oleks olnud nõus asuma tööle tähtajaliselt;

2) ei kuulu TLS § 88 lg 3 antud juhul kohaldamisele. TLS § 88 lg-s 3 nimetatud töövõime

vähenemise all tuleb mõista TLS § 88 lg 1 p-s 2 kirjeldatud olukorda, mitte p-s 1 sisalduvat

töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu. Töölepingu erakorralisele ülesütlemisele TLS § 88

lg 1 p 1 alusel ei pea eelnema töötaja hoiatamine. Terviseseisundi tõttu töökohustusi mittetäitva

töötaja hoiatamisel puudub igasugune mõte, sest hoiatus ei saa mõjutada töötaja tervislikku

seisundit ega terviseseisundist tulenevat töövõimet;

3) väidab apellant, et tööandja huvi töölepingu lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata ei

kaalu üles hageja huvi töölepingu jätkamiseks etteteatamistähtaja lõpuni, kuid ei too välja, milles

tema huvi seisnes. Hageja oli ajal, kui oleks saabunud töölepingu erakorralisest lõpetamisest

etteteatamise 90-päevane tähtaeg, s.o 2013 oktoobri keskel, töövõimetu. Hageja esindajale

teadaolevalt oli hageja töövõimetu ka maakohtu istungi toimumise ajal, 21.01.2014. Pikem

etteteatamine ei oleks muutnud hageja võimalusi teisele tööle asuda;

4) olukorras, kus töötajal või tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt ilma etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda, ei kuulu TLS § 100 lg 5 kohaldamisele. Kui tööandja ei pea töölepingu

erakorralisest lõpetamisest TLS § 97 lg 3 alusel ette teatama, ei eksisteeri etteteatamistähtaega,

mille järgimata jätmist peaks TLS § 100 lg 5 alusel hüvitama. Juhul kui tööandjal lasuks kohustus

etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral töötajale see hüvitada sõltumata sellest, kas tööandja

on kohustatud etteteatamistähtaega järgima või mitte, puuduks TLS § 97 lg 3 regulatsioonil

igasugune mõte.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

8. Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsusega tühistati Tartu Maakohtu 10. veebruari 2013

otsus ning tehti asjas uus otsus, millega rahuldati U. Konsoni hagi AS-i Finak vastu ja mõisteti

välja AS-ilt Finak U. Konsoni kasuks 1859,20 eurot.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid AS-i Finak kanda.

9. Ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsuse peale esitas AS Finak kassatsioonkaebuse.

10. Riigikohus rahuldas 25. veebruari 2015 otsusega nr 3-2-1-172-14 kassatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas ringkonnakohtu 20. juuni 2014 otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks

ringkonnakohtule.

Riigikohus selgitas, et kui tööandja ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles

töötaja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97

lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes

ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni,

võib ta TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. TLS § 97 lg 3

alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus,

mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve.

Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul kõiki asjaolusid ja poolte huve arvestades võtta

põhjendatud seisukoht, kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

Maakohus määras menetluskulud kindlaks TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ega määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks. Menetluskulud jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu

otsustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et tuleb täiendada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2014 otsuse

põhjendusi. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

12. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus selles, kas kostjal oli õigus tööandjana

hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles öelda järgimata TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud

ülesütlemise etteteatamise tähtaega.

Kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu öelnud erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel.

TLS § 88 lg 1 p 1 annab tööandjale õiguse öelda tööleping üles, kui töötaja ei ole pikka aega tulnud

toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata. Töövõime

vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja tervis ei võimalda tööülesandeid täita nelja

kuu jooksul. Hageja on töövaidluskomisjonis vaidlustanud töölepingu erakorralise ülesütlemise

TLS § 88 lg 1 p 1 alusel, kuid töövaidluskomisjon jättis 13. septembri 2013 otsusega hageja nõude

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ning selles osas ei ole

kohtus töövaidluskomisjoni otsust vaidlustatud.

Tööandja võib TLS § 97 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda, järgides sama paragrahvi

teises lõikes sätestatud etteteatamistähtaegu. TLS § 97 lg-s 2 sätestatud tähtajad on seotud töötaja

töösuhte kestusega tööandja juures. Kui töösuhe on kestnud kümme ja enam aastat, on tööandja

TLS § 97 lg 2 p 4 järgi kohustatud teatama töötajale erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt

90 kalendripäeva. TLS § 97 lg 3 alusel võib tööandja aga töölepingu TLS § 88 lg 1 järgi

erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset

huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või

etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses

sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal TLS § 100 lg 5 järgi õigus saada

hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.

13. Tulenevalt eelviidatud sätetest kui tööandja ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 1 alusel

erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu, on ta üldjuhul kohustatud

järgima TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema

poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või

etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles

etteteatamistähtaega järgimata.

Lähtudes eeltoodust on põhjendatud apellandi väide, mille kohaselt ei ole õige maakohtu

seisukoht, et töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamine sõltub asjaolust, kas töötaja on

pärast 4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või mitte. TLS § 97 lg 3 alusel

etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille

tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve, ning asjaolu, kas töötaja on pärast

4-kuulist töövõimetuse perioodi tööle asunud või mitte saab olla asjaoluks (kuid mitte ainsaks

asjaoluks), mida tuleb arvestada.

14. Kostja seisukoha kohaselt hageja pikaajaline töölt puudumine häiris oluliselt kostja tööd,

hilines tellimuste täitmine ja tekkis varaline kahju; kostja püüdis leida hagejale asendajat, kuid ei

leidunud isikut, kes oleks olnud nõus asuma tähtajaliselt tööle kuni hageja naasmiseni; eeltoodut

kogumis arvestades oli kostja õigustatud ütlema töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

Hageja vastuväite järgi tuleb tema huvide kaalumisel arvestada seda, et töövõimetus on seisund,

mille tekkimises ei ole töötaja üldjuhul süüdi, samuti ei hoiatanud kostja teda TLS § 88 lg 3

kohaselt töölepingu ülesütlemisest ja ei järginud etteteatamistähtaega ning hagejale ei olnud

sellega tagatud võimalus naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse

muutusega.

Ringkonnakohus leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ei eelda

eelnevat hoiatamist TLS § 88 lg 3 mõttes. TLS § 88 lg 1 p 1 teise lause kohaselt töövõime

vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid

täita nelja kuu jooksul, s.o seaduses on sätestatud ajaline piir, millest alates eeldatakse töövõime

vähenemist ning seetõttu puudub vajadus enne töölepingu erakorralist ülesütlemist veel töötajat

TLS § 88 lg 3 kohaselt töövõime vähenemise tõttu töölepingu ülesütlemise suhtes hoiatada.

15. Kostja väide, et ta püüdis leida hagejale asendajat, kuid ei leidunud isikut, kes oleks olnud nõus

asuma tähtajaliselt tööle kuni hageja naasmiseni, on tõendatud tunnistaja T.K.K ütlustega (tl 42).

Tunnistaja ütluste kohaselt ei tahtnud keegi ajutise töölepingu alusel tööle tulla, teised töötajad

pidid tegema ületunnitööd ning kliendid hakkasid hilinemise pärast kahjunõudeid esitama. Samuti

järeldub tööandja seadusliku esindaja töövaidluskomisjonis antud seletusest (töövaidluskomisjoni

tl 26), et hageja haiguse ajal kostja tema asemele ühtegi uut töötajat ei leidnud, kuigi oli otsinud

Töötukassa ja ajalehekuulutuse kaudu.

Asja materjalide kohaselt ei teadnud pooled ajal, mil kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles,

seda, millal hageja saab tööle naasta.

16. Arvestades vaidluses esitatud ja tuvastatud asjaolusid (hageja ei töötanud töölepingu

ülesütlemise ajal ja pikka aega pärast seda, kostja ei leidnud hagejale asendajat, kostjal tekkis või

võis tekkida varaline kahju, kostja teatas hagejale ülesütlemisest ette 13 kalendripäeva, pooled ei

teadnud hageja tervenemise aega), ei kinnita ainuüksi poolte töösuhte pikkus ja hageja töövigastus

(sh hageja väide, et etteteatamistähtaja järgimine kostja poolt oleks taganud hagejale võimaluse

naasta tööturule ja kohaneda ootamatult tekkinud elukorralduse muutusega) hageja ülekaalukat

huvi saada ülesütlemisest teada 90 kalendripäeva ette.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja huvi saada ülesütlemisest teada TLS § 97 lg 2 p-s 4

sätestatud tähtaega järgides ei kaalu üles kostja huvi öelda tööleping üles etteteatamistähtaega

järgimata, siis on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata.

17. Kuna kostja oli õigustatud ütlema hagejaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt üles TLS § 97

lg 2 p-s 4 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata, siis puudub kostjal kohustus maksta hagejale

hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

18. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

25. mail 2015 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad kostja

menetluskulud maakohtus 550 eurot, ringkonnakohtus 300 eurot ning Riigikohtus 375 eurot,

kokku 1225 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei ole kostja menetluskulude osas vastuväiteid

esitanud.

Maakohus on vaidlustatud otsusega välja mõistnud hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks

550 eurot ning maakohtu otsus jääb selles osas muutmata.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud ringkonnakohtus summas 300 eurot ning

Riigikohtus summas 375 eurot on vajalikud ning põhjendatud. Nimetatud menetluskulud tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista. Lähtudes kostja taotlusest tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson