3-15-266/6 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1(5)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-266

Haldusasi

I.H.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

06.01.2015 käskkirja nr 1.3-3/1d tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – I.H.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Irina Punko

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti peadirektori 06.01.2015 käskkiri nr

1.3-3/1d.

2. Mõista

vastustajalt

kaebaja

kasuks

välja

menetluskulu 15 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13. juulil 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras 06.01.2015 käskkirjaga nr

1.3-3/1d politseimajor I.H.ale distsiplinaarkaristuseks noomituse teenistuskohustuse süülise

mittenõuetekohase täitmise eest (politsei ja piirivalve seaduse ehk PPVS § 86 p 1).

Käskkirja

ja

selles

viidatud

distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte

kohaselt

seisnes

distsiplinaarsüütegu kõrgemalseisva juhi korralduse mittetäitmises ning seega avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-st 3 tuleneva kohustuse rikkumises. Distsiplinaarsüüteo

kirjelduse järgi kooskõlastas I.H. 25.07.2014 oma alluva Indrek Kõivu puhkuseavalduse

ajavahemikuks 31.07.2014 – 01.08.2014, kuigi ta sai varem samal päeval teadlikuks asjaolust,

et PPA Lääne prefektuuri prefekti ülesandeid täitev politseimajor Andres Sinimeri keeldus I.

Kõivu 31.07.2014 – 03.08.2014 välislähetusele lubamast muuhulgas põhjusel, et I. Kõiv oli

koormatud asjaajamise korrastamisega enne teenistussuhte lõppemist koondamise tõttu. I.H.

käitus prefektuuri tahte vastaselt, kuna puhkust lubades võimaldas ta I. Kõivul osaleda

31.07.2014 – 01.08.2014 välislähetuses, s.o Poola politseipäeva tähistamisel, eraisikuna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. I.H. esitas 02.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 06.01.2015

käskkirja nr 1.3-3/1d tühistamiseks.

2(5)

Kaebaja leidis, et ta ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kõnealune A. Sinimeri

keeldumine I. Kõivu välislähetuse taotluse kooskõlastamisest dokumendihaldusprogrammis

Delta nägi välja järgmine: „Ei kinnita. Puudub prefektuuri poolne vajadus I. Kõivu saatmiseks

lähetusse. Samuti on I. Kõiv tööalaselt koormatud vara ja asjaajamise korrastamisega enne

üleandmist. Koostööpartneritele palun teatada, et kahjuks töökoormus ei võimalda ametniku

osalemist ning vabandame.“ Keskmise politseiametnikuna ei olnud kaebajal võimalik sellest

resolutsioonist välja lugeda korraldust, et I. Kõivu ei tohi lubada ka puhkusele. Resolutsioon

puudutas vaid lähetust ning lähetuse korda rikutud ei ole. Lähetusele mittelubamisest teada

saades esitas I. Kõiv puhkuseavalduse sooviga koostööpartneriga välja selgitada, mis Poola

reisikutsest edasi saab, ning otsustada oma edasise teenistuse jätkamise üle. Kaebaja kontrollis

I. Kõivu tööülesannete seisu ning ühtegi sellist pooleliolevat ülesannet, mis oleks kannatanud

kahepäevase eemaloleku tõttu, ei olnud. I. Kõivule oli antud üks selge lõpptähtajata tööülesanne

ning puhkuse kooskõlastamisel ülesande seisu kontrollides oli I. Kõivul endapoolne osa

ülesandest täidetud. Ülesande lõplik täitmine seisis teiste isikute vastuste taga, mis pidid

saabuma pärast I. Kõivu puhkuse lõppu. Meelevaldne ja kontrollimata on väide, et I. Kõivu

asjaajamises valitses segadus. Kaebaja kui vahetu juhi käest ei küsitud I. Kõivu asjaajamise

seisu ega viidatud ka võimalikule segadusele. 2013. a teenistusliku kontrolli käigus ei

tuvastatud I. Kõivu töös ühtegi probleemi. I. Kõivule puhkuse andmise hetkel ei oldud tema

ametikoha osas vara ja asjaajamise üleandmise protsessiga prefektuuris veel alustatudki.

Lähetuse mittekinnitamise põhjendus tugines seega kontrollimata asjaoludele.

Kaebajale määratud karistus on põhjendamatult karm, kuna süükspandud teol puudusid

kahjulikud tagajärjed ning teos puudus tahtlus.

3. PPA palus 20.02.2015 vastuses kaebuse rahuldamata jätta.

Haldusakt on formaalselt õiguspärane, kuna selles esinevad kõik haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-s 54 nimetatud komponendid ja distsiplinaarmenetlus on nõuetekohaselt läbi viidud.

Kaebaja on distsiplinaarsüüteo toime pannud. Kaebaja töö korrakaitseteabetalituse juhina oli

täita talitusele pandud ülesandeid ja saavutada tulemusi läbi suhtluse ja koostöö. Juhi roll on

laiapõhjalisem kui konkreetse teenistusülesande täitmine ning juht tagab talituse kui terviku

toimimise. Kui kaebaja I. Kõivu vahetu juhina leidis, et I. Kõivu lähetusse minek oli

põhjendatud, tulnuks selleks astuda vastavaid samme. Olukorras, kus kaebaja teadis, et I.

Kõivul oli asjaajamine korras, kuid ta mõistis, et tema teadmine ei lange kokku

kõrgemalseisvate juhtide omaga, oli tal võimalus see vastuolu kõrvaldada. Kõrgemalseisvatele

juhtidele enda teadmist mitte väljendades tekitas kaebaja olukorra, kus ta astus kõrgemalseisva

juhi korraldusest üle. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et lähetusse minemise keeld ei

saanud laieneda kogu teenistussuhtele. Distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et I. Kõivu soov

oli minna Poola välislähetusele, kuid keelduva vastuse saamisel vormistas ta puhkuseavalduse.

Kaebajale oli teada I. Kõivu puhkuse vormistamise eesmärk. Aktsepteerida I. Kõivu osalemist

Poola üritusel avaliku võimu teostamise õiguse peatumise ajal eraisikuna ei ole kooskõlas

kutsega, kuna üritusele oodati Eesti politsei esindajat, ega A. Sinimeri resolutsiooniga

„…puudub prefektuuri poolne vajadus…“. Kaebaja seletus I. Kõivu puhkuse eesmärkidest on

vastuoluline, kuna jääb selgusetuks, miks oleks pidanud I. Kõiv puhkuse ajal tegelema

teenistusalaste küsimustega ning milles seisnes soov otsustada oma teenistuse jätkamise üle,

kui juba 17.07.2014 oli teada, et I. Kõivu ametikoht koondatakse. Tõepoolest anti I. Kõivule

keelduv vastus lähetustaotluse menetlemise kontekstis, kuid lähtuvalt keeldumise sisust pidi

kaebaja, kelle ülesandeks oli teenistuse juhtimine, aru saama, et keeldumine oli muuhulgas

seotud I. Kõivule antud tööülesandega. Töökoormus on asjaolu, millega tuli arvestada ka

graafikuvälise puhkuse andmisel. Kaebajale ei ole ette heidetud lähetuse ega puhkuse andmise

korra nõuete rikkumist. Nõustuda ei saa väitega, et I. Kõivul ei olnud puhkuse ajaks täitmata

teenistusülesandeid, kuna korraldus teha asjaajamine seoses teenistussuhte lõppemisega korda,

on samuti ühekordne teenistusülesanne. Kui oluliseks faktoriks oli asjaolu, et teenistusülesande

3(5)

täitmiseks polnud antud tähtaega, siis tulnuks täpsustada ülesande täitmise asjaolusid.

Kaebajale oli teada, et A. Sinimeri arvates oli I. Kõivul täita mahukas teenistusalane ülesanne.

Kaebaja arvamus, et puhkus ei takista ega venita ülesande täitmist, oli aga ainult kaebaja enda

teada. Ei saa nõustuda väitega, et I. Kõivu tuli täiendavalt motiveerida. Asjaajamise ja vara

üleandmise kohustust (ATS § 56) tuleb ametnikul täita sõltumata meeleolust.

Distsiplinaarmenetluses pole väidetud, et I. Kõivu vara ja asjaajamise üleandmine oli juba

alanud, tegemist oli alles inventuuriga. Kaebaja oleks pidanud ise distsiplinaarmenetluses

esitama tõendeid menetleja väidete ümberlükkamiseks. Teenistusliku kontrolli kokkuvõte

2013. aastast ei ole asjassepuutuv.

Noomitus on kõige kergem distsiplinaarkaristus ning käskkirjas on esitatud kaalutlused

karistamise ja karistuse valiku osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja on temale etteheidetud distsiplinaarsüüteo toime

pannud ja kui see on nii, kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne.

5. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud PPVS § 86 lg 1 järgi teenistuskohustuse

süülise mittenõuetekohase täitmise eest. Distsiplinaarkäskkirjas kirjeldati I.H.ale süükspandud

tegu järgmiselt: „20.10.2014 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega reg numbriga 1.3-2/170150-

1 (edaspidi kokkuvõte) esitati I.H.ale distsiplinaarsüüdistus selles, et tema 25.07.2014 täpselt

tuvastamata kellaajal, kuid peale 09.40 sai teada, et PPA Lääne prefektuuri prefekti ülesannetes

A. Sinimeri ei kinnitanud tema alluva I. Kõivu poolt taotletud välislähetust, so andis

põhjendavalt keelava korralduse. Kuna korraldus oli antud piisavalt selgesõnaliselt, et nn

keskmine politseiametnik pidi aru saama korralduse eesmärgist, so I. Kõivu ei tohi seoses

täitmata teenistusülesannetega vabastada teenistusajal, so 31.07 – 01.08.2014 tema

teenistuskohtustest, sh asjaajamise korrastamisest, kuna sellise vajaduse tingis segadus I. Kõivu

hallatava valdkonna asjaajamises, mis oli vaja korda saada enne ametniku koondamistähtaja

saabumist. Vaatamata sellele, et I.H. oli teadlik, et asjaajamise korrastamine on I. Kõivu

prioriteetne ülesanne ning A. Sinimeri oli andnud keelava korralduse, kooskõlastas I.H. talle

alluva I. Kõivu jaoks alternatiivse variandina puhkuseavalduse 31.07 – 01.08.2014, ilma et

oleks eelnevalt keelava korralduse andnud A. Sinimeriga asjaolusid arutanud. St alluvale

lubatud puhkusepäevad kattusid osaliselt ajavahemikuga, mis oli I. Kõivule vajalikud Poola

sõitmiseks. Selliselt käitudes ei täitnud I.H. kõrgemalseisva juhi korraldust ning rikkus avaliku

teenistuse seaduse § 51 lg 3, mille kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva

juhi seadusega kooskõlas olevatest juhistest ja korraldustest.“ Käskkirjas I.H.a vastuväidetele

vastates on PPA märkinud, et I.H.ale ei heidetud ette lähetuse ega puhkuse taotlemise korra

rikkumist või I. Kõivu lähetuse taotluse kooskõlastamist ega selle tegevuse motiive, vaid juhi

korralduse mittetäitmist. Samuti ei ole süüdistuse sisuks asjaolu, et I. Kõivu puhkusele

lubamine ei saanud venitada I. Kõivul poolelioleva ülesande täitmist.

Seega on kaebajale etteheidetavaks teoks ainult kõrgemalseisva juhi korralduse süüline

eiramine ning sellega ATS § 53 lg 1 rikkumine.

6. ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi

seadusega

kooskõlas

olevatest

teenistusalastest

juhistest

ja

korraldustest,

samuti

ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut

juhti. PPA Lääne Prefektuuris on korraldustesse puutuvat reguleeritud 20.10.2014

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes viidatud Lääne Prefektuuri prefekti 27.07.2010 käskkirjaga

nr

72

kinnitatud

„Lääne

prefektuuri

töökorras“

(Töökord,

https://www.politsei.ee/et/organisatsioon/dokumendiregister/dokumendiregister-2010-

2011.dot?docId=546391). Töökorra punkti 2 alapunkti 6 kohaselt on korraldus üksikjuhu kohta

antav suuline või kirjalik akt, millega midagi korraldatakse, kohustatakse või keelatakse.

Töökorra neljas peatükk reguleerib teenistuskorralduste teatavakstegemise korda ning selle

4(5)

punkt 25 sätestab, et teenistuskorraldus ja –ülesanne antakse kirjalikult või suuliselt. Korralduse

või ülesande võib anda ka elektrooniliselt dokumendihaldussüsteemi kaudu või edastada

ametniku e-posti aadressile. Töökorra punkti 26 kohaselt peab teenistuskorralduse ja –ülesande

andja korralduse või ülesande andma selgelt, korrektselt ning üheselt mõistetavalt.

7. Vaidlust ei ole selles, et A. Sinimeri oli kaebaja kõrgemalseisev juht, kelle korraldusi

tulnuks kaebajal täita. Vaidlus on eeskätt selle üle, kas I.H.ale oli antud selge ja üheselt

mõistetav korraldus I. Kõivu puhkusele mitte lubada.

Olukord, milles kaebaja PPA hinnangul korraldust eiras, oli järgmine. I.H.a alluv I. Kõiv

koostas 24.07.2014 dokumendihaldussüsteemis Delta välislähetuse korralduse, millest nähtus

soov osaleda Poolas välislähetusel ajavahemikul 31.07.2014 – 03.08.2014 (tl 51). Andres

Sinimeri jättis 25.07.2014 välislähetuse korralduse kinnitamata märkega: „Ei kinnita. Puudub

prefektuuri poolne vajadus I. Kõivu saatmiseks lähetusse. Samuti on I. Kõiv tööalaselt

koormatud vara ja asjaajamise korrastamisega enne üleandmist. Koostööpartneritele palun

teatada, et kahjuks töökoormus ei võimalda ametniku osalemist ning vabandame“ (tl 52).

Teavitus I. Kõivu välislähetusse mittelubamise kohta edastati kell 10:35 Delta kaudu ka I.H.ale

(tl 52, 53) ning I.H. andis oma 06.08.2014 ettekandes selgitusi, et ta tutvus A. Sinimeri

resolutsiooniga samal päeval, kuid enne I. Kõivu puhkuseavalduse kooskõlastamist (vt tl 43 ja

43p). Nimelt koostas I. Kõiv 25.07.2014 pärast lähetusse mittelubamisest teadasaamist Deltas

puhkuseavalduse kuupäevade 31.07. – 01.08.2014 kohta, ning kell 10:46 kaebaja kooskõlastas

selle (tl 54, 55).

Kohus leiab, et A. Sinimeri poolt Deltasse sisestatud resolutsioon I. Kõivu välislähetusele

mittelubamise kohta ei olnud piisavalt selge, korrektne ega üheselt mõistetav selleks, et pidada

seda I.H.ale antud korralduseks mitte lubada I. Kõivu puhkusele. Nimetatud resolutsioonist

nähtus ainult tahe I. Kõivu mitte välislähetusse lubada ning isegi kui A. Sinimeri tegelik tahe

oli I. Kõivu töölt üldse mitte ära lubada, sh puhkusele lasta, siis see ei olnud üheselt mõistetavalt

väljendatud. A. Sinimeri ei saanud välislähetusele mittelubamise märkust kirjutades

konkreetselt silmas pidada, et I.H. ei tohi I. Kõivu puhkusele lubada, kuna selleks ajaks ei olnud

I. Kõiv veel puhkuseavaldust esitanud. Seda on kinnitatud ka PPA vastuses kaebusele, kus

märgiti: „Seega ei saanud prefekt teada, et täpselt samale ajale ja samal põhjusel oli vormistatud

I. Kõivu graafikuväline puhkus.“ Resolutsioonist nähtus A. Sinimeri otsus just välislähetusele

lubamise otsustamise raames ning PPA on tagantjärele püüdnud resolutsioonile anda tähendust,

mida sellel algselt ei olnud.

Vaidlusalusest märkest nähtuvalt kaalus A. Sinimeri välislähetuse keelamisel nii prefektuuri

vajadusi kui I. Kõivu koormatust tööülesannetega. Ka A. Sinimeri 04.08.2014 ettekandest (tl

48) nähtub, et lisaks asjaolule, et tema teada oli I. Kõiv koormatud asjaajamisega enne enda

koondamist, oli üheks kaalutluseks I. Kõivu välislähetusse mittelubamisel rahaline kulu riigile.

A. Sinimeri leidis, et kuivõrd I. Kõiv koondatakse alates 01.10.2014 ning Poola välislähetuse

näol oli tegemist pigem esindusfunktsiooniga, siis oleks võimalikud saadavad kontaktid jäänud

seotuks I. Kõivuga. Sisuliselt tähendas see kohtu arvates, et prefektuuril polnud mõtet peagi

koondatava isiku välislähetuse peale raha kulutada, arvestades, et prefektuur I. Kõivu Poolas-

käigust kasu ei saa. Seega A. Sinimeri resolutsiooni põhjal ei olnud ilmselge ega arusaadav, et

A. Sinimeri arvates välistaks ainuüksi I. Kõivu pooleliolev tööülesanne talle vabade päevade

andmise mistahes alustel, sh puhkusena.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud A. Sinimeri poolt I. Kõivu välislähetuse kinnitamata jätmise

märge selge ja üheselt mõistetav korraldus I. Kõivu puhkusele mittelubamiseks ning kaebaja ei

pidanud sellest ka ise endale keelavat korraldust välja lugema.

8. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi veenvat väidet, mis võimaldaks nõustuda, et kaebaja

pidi A. Sinimeri resolutsiooni mõistma keelava korraldusena.

5(5)

Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 34p) märkinud: „Tõepoolest oli tegu välislähetuse taotluse

menetlemisega, kuid lähtuvalt keeldumise sisust, pidi I.H., kelle ülesandeks oli teenistuse

juhtimine, vähemalt aru saama, et üheks põhjuseks mitte lubada I. Kõiv töölt ära oli seotud

temale antud tööülesandega. Töökoormus, millele viitab prefekt resolutsioonis, on asjaolu,

millega tuli arvestada ka graafikuvälise puhkuse andmisel. See põhjus on lahutamatult seotud

igasuguse avaliku võimu peatamise olukordadega.“ Samas on vastustaja distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirjas rõhutanud, et kaebaja karistamise põhjuseks ei olnud puhkuse andmise

korra rikkumine ega ka asjaolu, kas puhkus venitas I. Kõivule antud ülesande täitmist. Lisaks

leiti distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, et kaebaja kaalutlused enne I. Kõivu puhkusetaotluse

kooskõlastamist olid asjakohased ning tema teadis kõige paremini I. Kõivu töökoormust,

tervislikku seisundit ja motivaatoreid. Järelikult kaebajale ei ole distsiplinaarmenetluses ette

heidetud, et ta ei arvestanud puhkuseavalduse kooskõlastamisel I. Kõivu töökoormusega ning

seetõttu on eespool välja toodud vastustaja seisukoht, justkui kaebaja poleks aru saanud, et

graafikuvälise puhkuse andmisel tuleb arvestada I. Kõivu töökoormusega, asjakohatu ja

vastuoluline. Lisaks on kohus juba eespool põhjendanud, et kuna I. Kõivu töökoormus oli vaid

üks asjaolu, mida välislähetusse lubamise kaalumisel hinnati, siis ei saanud kaebaja A. Sinimeri

resolutsioonist teha üheseid järeldusi puhkusele mittelubamise kohta. Kuna kaebaja ei pidanud

resolutsiooni mõistma keelava korraldusena, puudus tal ka põhjus minna A. Sinimeriga

asjaolusid arutama, et nn korraldust muuta, vaid ta oli ise pädev puhkuse andmise korda järgides

I. Kõivu puhkusega seonduvaid asjaolusid kaaluma.

9. Neil põhjustel leiab kohus, et kaebajale ei antud selget korraldust I. Kõivu puhkusele

mitte lubada ning seetõttu ei ole kaebaja ka ATS § 51 lg-t 3 rikkunud. Järelikult kaebaja ei ole

talle süüks pandud distsiplinaarsüütegu toime pannud ja distsiplinaarkaristuse määramise

käskkiri on materiaalselt õigusvastane. Kuna kaebaja ei ole etteheidetud rikkumist toime

pannud, puudub vajadus hinnata süüd ja karistuse raskust.

10. Kohus lisab, et kuna kaebajat ei karistatud millegi muu kui kõrgemalseisva juhi

korralduse eiramise eest, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust, miks I. Kõiv puhkust soovis ja

kas I.H. teadis nendest põhjustest; kui kaugel oli I. Kõiv talle antud ülesande (asjaajamise

korrastamine enne teenistussuhte lõppu) täitmisega; kas I. Kõivu asjaajamises oli segadus ja

kas on tuvastatud probleeme tema töös; millised olid I.H.a kohustused korrakaitseteabetalituse

juhina; kas I. Kõivu osalemine Poola politseipäeva tähistamisel eraisikuna oli kooskõlas ürituse

kutse ja A. Sinimeri resolutsiooniga; kas I. Kõivu oli vaja puhkuse andmisega motiveerida jne.

Kohus ei pea vajalikuks nende väidete osas seisukohta võtta, kuna lõpplahendust see ei

muudaks.

11. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse ning tühistab PPA 06.01.2015

käskkirja nr 1.3-3/1d, kuna kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehakse vastustaja kahjuks, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja

menetluskulu, milleks on 15 euro suurune riigilõiv (tl 21). Rohkem kuludokumente kaebaja

kohtule esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit