3-14-52761/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52761 Otsuse kuupäev 12. juuni 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Karel Kalviku kaebus Tartu Vangla tegevuse (kaebaja teise kambrisse ümber paigutamata jätmine) õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Karel Kalvik Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. juuli 2015.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Karel Kalvik esitas 6. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja alates 2014. aasta kevadest mittesuitsetajana ühes kambris suitsetajast kinnipeetavaga, kes suitsetas ka kambris olles. Tuvastuskaebuse põhjendatud huviks on hilisem kahju hüvitamise nõude esitamine ja preventiivne huvi.

Kaebaja seisukohad

2. Kaebaja märgib, et 2014. aasta kevadest kuni 07.09.2014 pidi kaebaja, olles ise mittesuitsetaja, elama kambris nr 410 koos aktiivselt suitsetava kinnipeetava Roman Säinasega. Sellega rikkus vangla EIÕK artiklit 3 ning taotleb vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja pöördus mitmel korral korruse julgeolekutöötaja poole palvega, et ta paigutataks ümber mittesuitsetava kinnipeetavaga, kuna kaebaja peab kannatama tubakasuitsu, mis teeb temast passiivse suitsetaja. Julgeolekutöötaja pöördumise peale ei reageerinud, mistõttu esitas kaebaja 01.09.14 kirjaliku avalduse. Sellest hoolimata ei teostatud ümberpaigutamist.

2

3. 07. 09.14 umbes kell 20.00, suitsetas kaebaja kambrikaaslane kambris, kui valvurid samal ajal kambrite uksi lukustasid. Kaebaja palus valvuril tulla vaatama, et kambris on võimatu hingata, sest kogu kamber on suitsuhaisu täis. Kaebaja esitas ka kirjaliku avalduse, millele vangla vastas kui märgukirjale ning märgiti, et valvur kambri WC-s suitsulõhna ei tundnud. Alles pärast 07.09.14 toimunud intsidenti paigutati tema kambrisse mittesuitsetav kinnipeetav. Seega ei ole vangla suutnud tagada kambris suitsetamiskeelu järgimist. Kirjalikku kaebust kambrikaaslase peale ta ei esitanud, kuna see võinuks kaasa tuua olulise julgeolekuohu.

4. Kaebuse täiendavates seisukohtades viitab kaebaja sellele, et pärast 07.09.14 toimunud intsidenti koostas valvur ettekande. Kaebaja hinnangul ei oleks valvur seda teinud, kui rikkumist ei ole toimunud. Kaebaja märgib, et avaldas enne 07.09.14 lugematul korral soovi ümberpaigutamiseks, kuid vangla neile ei reageerinud. Kuigi vanglas jagatakse suitsetajatest kinnipeetavatele suitse väljaspool elukambrit, siis Tartu Vanglas elukambritest konfiskeeritud sigarettide ja süüteseadmete arv on meeletu, mis kinnitavad kaebaja väiteid kinnipeetavate massilise suitsetamise kohta elukambris.

Vastustaja seisukohad

5. Tartu Vangla kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja käitumise õigusvastaseks pidamiseks puudub alus.

6. Kaebaja on alates 21.05.2014 kuni siiani viibinud kambris nr 410. Samast kuupäevast, s.o 21.05.2014 kuni 08.09.2014 jagas ta kambrit kaebuses nimetatud Roman Säinasega (Säinas), kes vabanes vanglast 08.09.2014. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Roman Säinas oli suitsetaja, kuid vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema kambrikaaslane suitsetas ka kambris. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tema väiteid kinnitaksid. Ka vastustajani ei ole ühelgi viisil jõudnud infot, mis annaks alust arvata, et Roman Säinas tõepoolest kambris suitsetas.

7. Vastustaja selgitab, et suitsetavatele kinnipeetavatele antakse sigaretid kätte väljaspool elukambrit vahetult enne jalutuskäigule lubamist. Pärast jalutuskäiku otsitakse kõik isikud läbi ning põhjendatud kahtluse korral toimub see koos isiku lahtiriietamisega. Lähtuvalt justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg-st 1 on vanglal kohustus korraldada vähemalt korra kvartalis kõikide nende ruumide ja territooriumi läbiotsimine, kus tavapäraselt viibivad või mida läbivad kinnipeetavad. Lisaks toimuvad põhjendatud kahtluse korral täiendavad kambri läbiotsimised. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas, et kinnipeetavatele on keelatud ka igasugused süütamisvahendid, on vastustaja seisukohal, et ilma konkreetsete tõenditeta ei ole põhjust arvata, et kaebaja kambrikaaslane kambris ka tegelikult suitsetas. Pelgalt kaebaja paljasõnaline väide, et tema kambrikaaslane suitsetab kambris, ei tähenda, et see tõepoolest nii ka oli. Käesoleval juhul on kaebaja ülesanne tõendada, et vangla ei suutnud tagada kambris, kus kaebaja viibis, suitsetamiskeelu järgimist.

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja teavitas 07.09.2014 valvurit, et keegi on kambri nr 410 tualettruumis suitsetanud. Arvestades valvur Ivo Lepa 07.09.2014 ettekannet, ei ole kaebaja teavitus käsitatav asjakohase tõendina, kuna see ei tõenda kambris suitsetamist ning seega ei saa sellest järeldada ka suitsetamiskeelu rikkumist. Eluliselt mitteusutavaks peab vastustaja kaebaja väiteid justkui oleks valvur Ivo Lepp kambrisse sisenedes ja märgates, et kaebaja kambrikaaslane suitsetab, käskinud tal vaid sigaret minema visata. Ei ole usutav, et vanglateenistuse ametnik jätaks sellise tõsise distsipliinirikkumise ette kandmata ning koostaks kinnipeetava distsipliinirikkumist varjava ettekande.

3

Isegi juhul, kui 07.09.2014 toimunud suitsetamist jaatada, ei ole vangla õigusvastaselt käitunud. Roman Säinas, s.o isik, kellega kaebaja ühes kambris viibida ei tahtnud, vabanes järgmisel päeval pärast väidetavat suitsetamise intsidenti. R. Säinase vabanemisega langes ära ka (hüpoteetiline) vajadus kaebaja ümberpaigutamiseks ning selle tegemata jätmist ei saa pidada õigusvastaseks.

9. Vastustaja selgitab täiendavas vastuses, et kaebaja avaldab alles kohtule esitatud kaebuses, et suitsetajaks oli kambrikaaslane Roman Säinas, kes vabanes 08.09.2014. Kaebaja põhjendas seda ohuga enda julgeolekule. Vastustaja hinnangul on nimetatud usutavus ilmselgelt küsitav, kuna kaebaja on väidetavalt mitmeid kordi vestelnud ametnikega enda ümberpaigutamise vajadusest, mistõttu oleks oht tema julgeolekule olnud ka siis. Samuti on kaebaja viide enda julgeolekuohule abstraktne, kuna kaebaja viitab sellele läbi Riigikohtu otsuse, aga mitte läbi enda tunnetuse ning seega saab seda pidada otsitud põhjuseks.

10. Kaebaja 01.09.2014 esitatud taotlus on esimene, milles kaebaja avaldab vanglale soovi enda ümberpaigutamiseks põhjusel, et ta ei taha karistust kanda elukambris koos suitsetajaga. Kaebaja ei väida oma taotluses, et kambrikaaslane on kambris juba pikemat aega suitsetanud, mille tõttu peab kaebaja kannatama ning oma tervist rikkuma ega seda, et tema probleemist on teadlikud erinevad ametnikud, kellega ta on sellel teemal mitmeid kordi vestelnud. Vastustaja osundab, et suitsetava ja mittesuitsetava kinnipeetava ühte kambrisse paigutamine ei ole keelatud ning seega ei oleks see iseseisvalt ja ainukese põhjusena kaebaja ümberpaigutamise aluseks.

Kohtu seisukoht

11. Karel Kalvik taotleb Tartu vangla tegevuse – alates 2014 kevadest kuni sügis 2014 suitsetajast kambrikaaslasega ühes kambris hoidmise ja tema teise kambrisse ümber paigutamata jätmise, õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja väitel pidi ta sellel perioodil viibima ühes kambris aktiivse suitsetajaga, kes suitsetas ka kambris. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud ka kambrikaaslase nime. Tartu Vangla vastusest nähtuvalt viibis kaebaja alates 21.05.2014 kuni 08.09.2014 kambris nr 410 kambrikaaslasega R.Säinas, kes oli suitsetaja. Selles vaidlust ei ole. Vaidlus on selles, kas kambrikaaslane suitsetas ka kambris. Vaidlust ei saa olla ka selles, et vanglas on suitsetamine keelatud (VsKE § 82, TubS § 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetajast kinnipeetava suitsetajaga samas kambris hoidmise lubatavust on Riigikohus oma praktikas varasemalt korduvalt käsitlenud. Riigikohus on asunud seisukohale, et mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei ole keelatud (haldusasi nr 3-3-1- 76-1, p 15). Haldusasjas nr 3-3-1-6-14 (p 13) märkis Riigikohus, et mittesuitsetaja õigusi ei riku suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine, tema õigusi rikub see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Riigikohtu halduskolleegium märkis samas punktis veel, et EIÕK art 3 rikkumisena saab käsiteada olukorda, kus suitsetamiskeeldu kambris ei järgita ja isik peab vastu tahtmist viibima kambris, kus ka tegelikult suitsetatakse.

12. Kaebaja väitel oli ta sunnitud viibima kambris suitsetava kambrikaaslasega R. Säinasega alates 2014 kevadest. Samas puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja kambrikaaslane kambris suitsetas. Kaebaja on alles 01.09.2014 esitanud vanglale kirjaliku avalduse teise kambrisse ümberpaigutamiseks põhjusel, et kambrikaaslane on suitsetaja (tlk.3). Selles avalduses on

4

kaebaja märkinud, et ta on mittesuitsetaja ning ta ei soovi karistust kanda elukambris koos suitsetajaga. Selles avalduses ei ole kaebaja välja toonud, et ümberpaigutamise soovi põhjuseks oleks kambrikaaslase suitsetamine kambris. Avalduse tekstist saab järeldada, et kaebaja ei soovi olla kambris isikuga, kes on suitsetaja. Puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks varasemalt teinud avaldusi kambrikaaslase kambris suitsetamise kohta, vaatamata sellele, et kaebaja väitel kambrikaaslane kambris suitsetas. Vangla on oma vastuses märkinud, et nendeni ei ole ühelgi viisil jõudnud infot, mis annaksid alust arvata, et R. Säinas tõepoolest kambris suitsetas. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et R.Säinast oleks distsiplinaarkorras karistatud suitsetamiseeskirjade rikkumise eest. Kohus ei pea usutavaks, et vanglaametnikud jätsid järjepidevalt kaebaja teavitusele reageerimata ega pidanud kordagi vajalikuks kambris suitsetamiskeelust kinnipidamist kontrollida või poleks ühelgi korral kambrikaaslase ebaseaduslikku tegevust olnud võimalik avastada. Kaebaja väide kinnipeetavate massilisest suitsetamisest kambris ja elukambritest konfiskeeritud sigarettidest ja süüteseadmetest ei tõenda, et just kaebaja kambrikaaslane kambris suitsetas, vaid seda, et vangla järjepidevalt kontrollib suitsetamise nõuetest kinnipidamist.

13. Kaebaja väitel suitsetas kambrikaaslane R.Säinas elukambris 07.09.2014, millest ta teavitas valvurit, kuid viimane sellele ei reageerinud. Materjalidest nähtub, et kaebaja on 07.09.2014 teavitanud valvurit, et kambris on keegi suitsetanud, mille kohta on valvur esitanud vangla direktorile ka ettekande (tlk.34). Ettekande kohaselt valvur kontrollis kambrit, kuid suitsulõhna ei tundnud. Kohus nõustub vastustaja vastuses esitatud seisukohaga, et ei ole usutav, et vanglaametnik käskis seejuures kambrikaaslasel suitsu ära visata ja jättis sellise olulise distsipliinirikkumise ette kandmata, eitades kambris suitsetamist. Kohus ei pea võimalikuks, et kaebaja poolt märgitud turvavideokaamerad näitaks kambri WC-s toimunud võimalikku suitsetamist ja valvuri poolt suitsu äraviskamise korralduse andmist.

14. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul alus Tartu Vangla tegevuse – kaebaja hoidmine kambris suitsetava kinnipeetavaga, õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja on alles 01.09.2014 esitanud vanglale kirjaliku avalduse ümber paigutamiseks, hoolimata sellest, et kaebaja enda väitel on ta varasemalt paljudel kordadel esitanud suuliselt taotlusi enda ümberpaigutamiseks. Seejuures ühtki konkreetset juhtumit kambrikaaslase suitsetamise kohta peale 07.09.2014 kaebaja välja toonud ei ole. Kaebajal oli ka varasemalt võimalik ümberpaigutamiseks kirjalik avaldus esitada, mis tõendaks, et kaebajal oli juba varasemalt soov ümberpaigutamiseks.

15. Kaebaja avaldus ümberpaigutamiseks oli esitatud 01.09.2014. Kuna suitsetajast kambrikaaslane vabanes vanglast 08.09.2014, siis oli kaebaja probleem lahenenud. Kaebaja on omakäeliselt 18.09.2014 oma 01.09.2014 esitatud avaldusel kinnitanud, et tema taotlus on rahuldatud. Seega on kaebaja vähemalt alates 18.09.2014 paigutatud kambrisse koos mittesuitsetajast kinnipeetavaga ning tema 01.09.2014 esitatud avaldus on kaebajat rahuldava lahenduse leidnud. Kuna kambrikaaslane R.Säinas vabanes 08.09.2014, siis sai kaebaja probleem lahenduse juba sellest ajast.

16. Kuna kohtumenetluses ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja on enne 01.09.2014 taotlenud enda ümber paigutamist teise kambrisse, sealhulgas põhjusel, et kambrikaaslane suitsetab kambris, samuti puuduvad konkreetsed andmed ja tõendid, et kambrikaaslane ka perioodil 21.05.2014 kuni 08.09.2014 kambris suitsetas, siis puudub alus vastustaja tegevuse (kaebaja hoidmine kambris suitsetava kaaslasega ja teise kambrisse ümberpaigutamata jätmine) õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.

5

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik