4-15-2924/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

KO H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Otsuse kuupäev 12.06.2015.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 06.04.2015.a. otsus väärteoasjas nr. 2317,15,002718

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik: E.K, isikukood: XXX, elukoht XXX

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus (Rahumäe tee 6/1 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

LÕPPOSA

Tühistada osaliselt Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2317,15,002718 lisakaristuse kohaldamise osas ning jätta E.K-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristus kohaldamata, põhikaristuse osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv kuulub tasumisele ositi 8 kuu jooksul võrdsetes osades 100 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest.

E.K kaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Väärteoasi nr.4-15-2924

Vaidlustatud otsus

Kaevatava otsusega karistati kaebajat Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut summas 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis E.K 16.03.2015.a. kell 10:50 Harku vallas Harju maakonnas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna 6. kilomeetril mootorsõidukit isikuna, kelle ühes

liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem, kui 0,29 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 0,34+/- 0,05 mg/4.

Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja sellega, et sõiduki juhtimine alkoholi lubatud

piirmäära ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, mis seab ohtu nii juhi kui ka

kaasliiklejate elu, tervise ja vara ning senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse sellise

iseloomuga süüteo eest üldjuhul lisakaristust. Lisakaristuse võib kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel, näiteks siis, kui juht kasutab sõidukit seoses liikumispuudega. Puutuvalt

määratud lisakaristust, selgitas kohtuväline menetleja, et ta arvestas selle kohaldamisel õiguskorra kaitsmise huvisid ning selgitas, et liikluses on suurima ohu allikaks mootorsõidukid, mille juhtidelt eeldatakse nende kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid täita. Menetlusalusel isikul lasus kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit

juhtida, kuid olles veendunud, et ta oli seisundis, milline on juhile keelatud, pidas siiski vajalikuks asuda sõidukit juhtima.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

E.K on esitanud kaitsja vahendusel kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles palub vähendada temale määratud põhikaristust ja ning võimaldada E.K tasuda

määratud rahatrahv ositi ning et osamakse ei ületaks 100 eurot kuus. Lisaks palub kaebaja tühistada temale mõistetud lisakaristus.

Kaebuses selgitatakse, et menetlusalune isik jõi eelmise päeva õhtul saunas kella 20-23 ajal 4- 5 pudelit õlut. 16.03. hommikul ärgates, tundis end veidi nohusena, kella 09 ajal võttis 1 tableti ravimit Sudafed ning olles eelnevalt ravimi infolehelt kontrollinud, et seda võib tarvitada ka

autot juhtides, läks autoga sõitma. Sõidu ajal peatas teda patrullpolitseinik, paludes alkomeetrisse puhuda ning kaebaja oli äärmiselt üllatunud, nähes, et alkomeeter näitas joovet 0,34 mg/l, kuigi viimasest alkoholi tarvitamisest oli möödas juba 12 tundi. Kaebaja pöördus ka perearstile, kes selgitas, et ravim Sudafed võib suurendada alkoholi mõju väljahingatavas õhus.

Selle kohta aga ravimi infolehel igasugune teave puudub. Kaebaja selgitab, et ta ei oleks

kindlasti autorooli istunud, kui ta ei oleks olnud veendumusel, et eelmisel päeval tarbitud alkohol on tema kehast juba väljunud. Samuti ei saanud ta teada, et ravimi võtmisega tekib oht, et tema väljahingatavas õhus võib esineda alkoholi.

Kaebaja viitab ka Vabariigi Valitsuse 19.06.2014.a. määrusele nr 87, „Nõuded isiku

väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 4 lg 1, mille kohaselt mõõtmisel peab olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei tarvitaks ravimeid. Kaebaja väljahingatava õhu

mõõtmisel aga tema käest ei küsitud, kas ta on tarvitanud ravimeid. Seega on kohtuväline menetleja rikkunud mõõtmise protseduuri nõudeid.

Lisaks rõhutab kaebaja, et ta väga kahetseb tehtut ning tal puudus tahtlus väärtegu toime panna.

Puutuvalt põhikaristusse leiab kaebaja, et see on liiga raske ning ei ole proportsioonis rikkumise

astmega. Kaebaja sissetulek on alla 400 euro ning 800 euro suuruse trahvi maksmine käib temale üle jõu, juhul, kui tehtaks maksegraafik, saaks ta maksta maksimaalselt 100 eurot kuus.

Lisakaristuse kohaldamise osas on kaebaja selgitanud, et juhtimisõiguse äravõtmise korral jääks

ta ilma oma töökohast, kuna töötab vahetustega 26 km kaugusel kodust ning ajal, mil ühistransport enam ei sõida. Lisaks ei saaks siis ka tema 12 aastane laps trennis käia, kuna kaebaja sõidutab last trenni.

Kohtuväline menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles selgitab, et ta ei

nõustu kaebuses tooduga ja vaidleb sellele vastu. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning E.K-le määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestab eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et autojuht, kellel tuvastatakse keelatud seisund, kujutab endast ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Liiklusreeglite täitmine on kohustuslik kõigile ning E.K, juhtides mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas

seisundis ja seades ohtu kaasliiklejate elud, tuleb liiklusest kõrvaldada. Mootorsõiduki

juhtimise õigus on eriõigus, mille äravõtmise eesmärk on tõsta liikluskultuuri ja tagada

turvalisus ning selle pikaajaline äravõtmine ei saa menetlusalusele isikule olla üllatuseks, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on ta kursis liiklusnõuete rikkumise tagajärgedega. E.K oli võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad

ning ennnast nende tagajärgede eest kaitsta. Seega peab kohtuvälise menetleja esindaja

põhjendatuks E.K süü suuruse ja karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks E.K suhtes lisakaristuse kohaldamist.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning

kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1

lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

Tunnistaja patrullpolitseinik Heiki Tammisto ütlustega indikaatorvahendi ning kasutamise protokolliga on tõendatud, et 16.03.2015.a. Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee

6. km juhtis E.K sõidukit Toyota Avensis reg. nr XXXning puhudes kell 10:50 indikaatorvahendisse Alcoquant, näitas see tema väljahingatava õhu alkoholisisalduseks 0,36 mg/l. (tlk 5-6), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega

sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni (tlk 8). E.K joobeseisund on tõendatud tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest

näiduga, mille kohaselt oli 16.03.2015.a. kell 11:01 E.K väljahingatavs õhus alkoholi 0,34 +/- 0,05 mg/l (tlk 10). Menetlusalune isik

E.K selgitas ülekuulamisel, et 16.03.2015.a. hommikul ärgates, ei tundnud ta midagi eilsest alkoholi tarbimisest ning seetõttu istus rooli ja sõitis linna (tlk 7).

Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas

õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kuivõrd väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, et E.K väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,29 mg/l, on

esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine.

Esitatud kaebuses on kaebaja leidnud, et alkoholi sisaldumine tema väljahingatavas õhus võis

olla tingitud ravimi Sudafed manustamisest, mida kaebaja sõnul kinnitas talle ka perearst selgitusega, et Sudafed võib suurendada alkoholi mõju väljahingatavas õhus.

Avalike internetiandmete põhjal on Sudafedi näol tegemist ravimiga, mis on igaühele vabalt kättesaadav ning on üsna levinud. Jättes siinkohal kõrvale antud ravimi võimalikud varjatud

kõrvaltoimed, leiab kohus, et isegi juhul, kui aastatepikkusele ravimiuuringute tulemustele vaatamata leiduks nimetatud ravimil kaebaja poolt kirjeldatud ning ravimi infolehel märkimata

omadus suurendada alkoholi mõju inimese väljahingatavas õhus, oleks sellise ootamatu

kõrvalmõju esinemine menetluspraktikas juba varem selgunud, kuna tegemist on levinud

käsimüügiravimiga. Kohus ei pea usutavaks, et selline ebameeldiv ja äärmiselt ebasoodus kõrvaltoime oleks jäänud kõigile ravimit tarvitanud sõidukijuhtidele või ka menetlejatele siiani märkamatuks ning seetõttu kohus ei arva, et E.K hingeõhus sisalduv alkohol oleks põhjustatud ravimist Sudafed. Menetlusalune isik on ise selgitanud, et ta tarbis eelmisel õhtul 4-5 pudelit õlut. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus sisaldunud alkohol oli tingitud E.K poolt eelmisel õhtul tarbitud alkoholist.

Puutuvalt aga väitesse, et menetlusalusele isikule tuli tema väljahingatavas õhus sisalduva

alkoholi esinemine ootamatult, leiab kohus, et E.K oleks pidanud keskmise elukogemusega isikuna vähemalt võimalikuks pidama, et tema poolt õhtul tarbitud alkohol ei

pruukinud mingil põhjusel veel järgmiseks hommikuks olla organismist täielikult kadunud. Seega pani E.K temale inkrimineeritud väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seoses aga kaebaja poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2014.a. määrusega nr 87, mis

kehtestab nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ning mille § 4 lg 1 kohaselt peab mõõtmisel olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei tarvitaks muu hulgas ravimeid, selgitab kohus, et kuigi kaebaja

väljahingatava õhu mõõtmisel tema käest ei küsitud, kas ta on ehk tarvitanud ravimeid, ei

tähenda see sugugi automaatselt mõõtmise protseduuri reeglite rikkumist. Seadusandja on määruse sellise sõnastusega silmas pidanud eelkõige seda, et enne alkomeetrisse puhumist peab mõõtja jälgima, et isik ei võtaks enne puhumist, s.o. ajal, mil mõõtjal on võimalik vahetult mõõdetava isiku tegutsemist jälgida, kuid mõõtmist ei ole veel alustatud, mõnda ravimit, mis

mõõtetulemusi mõjutada võiks. Mõõtja selline tagamiskohustus ei laiene aga ajale, mil mõõtmisele allutatud isik ei olnud veel mõõtmiskohta saabunud või asus mõõtja vaateväljast

eemal. Seetõttu on ebareaalne eeldada mõõtjalt säärase ulatusega tagamiskohustust, mis

hõlmaks ka näiteks mõõdetava isiku poolt ravimite kodus tarvitamist paar tundi enne mootorsõiduki juhtimisele asumist nagu käesoleval juhul tegemist oli.

KARISTUS

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

E.K väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,29 mg/l. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, võib öelda, et E.K süü LS § 224 lg 2 mõttes ei ole suur. Samas ei mahu E.K joove sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piiridesse, millise teo eest oli seadusandja ette näinud kergema karistuse. Arvestades aga seda, et E.K juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis tööpäeva hommikul maanteel, millel on sellisel kellaajal palju liiklejaid, seadis ta ohtu lisaks iseenda ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Säärane asjaolu on kohtu silmis E.K süüd suurendav. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse, karistus on menetlusaluse isiku süüga proportsionaalne ning kohus ei näe vajadust kohtuvälise menetleja poolt E.K-le määratud põhikaristust vähendada.

Seoses põhikaristuse tasumisega on E.K esitanud kohtule tõendi, kust nähtub, et tema

keskmine töötasu on 337 eurot ja 81 senti kuus (tlk 15), taotledes põhikaristuse (200

trahviühikut, e. 800 eurot) osade kaupa maksmist, sh. osamakse maksimaalseks suuruseks pakkus ta 100 eurot kuus. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku taotlus on põhjendatud, tema sissetulekut arvestades, võib sellise põhikaristuse kohene maksmine olla raskendatud. Seetõttu peab kohus mõistlikuks võimaldada E.K tasuda kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus osade kaupa nii, et osamakse suurus ei ületaks 100 eurot kuus.

Kaebaja on esitatud kaebuses palunud tühistada temale mõistetud lisakaristus, leides, et see on

koostoimes temale määratud põhikaristusega liialt range. Lisaks kaotaks juhtimisõiguse

äravõtmisega menetlusalune isik ka töökoha ning seaks oma pere raskesse majanduslikku olukorda.

Kohus selgitab, et LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule

võimaluse kohaldada juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust.

Seejuures on seadusandja pidanud võimalikuks kohaldada LS §-s 224 ettenähtud

liiklusrikkumise toimepanemise eest nii põhikaristust rahatrahvi, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise näol, kuid ka lisakaristust, mis seisneb juhtimisõiguse äravõtmises.

Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida

mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt tuleb olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli

harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul

lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav

juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohtuväline mentleja on menetlusalusele isikule lisakaristuse määramise osas selgitanud, et E.K

, juhtides mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis ja seades ohtu

kaasliiklejate elud, tuleb liiklusest kõrvaldada, et kaitsta teiste liiklejate elu, tervist ja vara vähemalt sel ajal, kui E.K on liiklusest kõrvaldatud.

Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et tegemist on varem 1-l korral väärteokorras karistatud isikuga, kes ei ole varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. E.K on väljendanud, et ta siiralt kahetseb oma tegu, on sellest aru saanud ning jälgib oma terviseseisundit edaspidi enne mootorsõiduki juhtimisele asumist hoolikamalt. Lisaks nähtub käesoleva väärteomenetluse materjalidest, et E.K ei istunud autorooli mitte vahetult pärast alkoholi tarvitamist, vaid käis vahepeal saunas, magas ning mootorsõidukit asus juhtima alles 12 tundi hiljem.

Selliste asjaolude pinnalt ei leia kohus, et menetlusalune isik kujutaks endast jätkuvalt liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele, mistõttu tuleks teda liiklusest kõrvaldada, et tagada õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemine. Kohus leiab, et suhteliselt range põhikaristuse

kannab endas efektiivset nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki ning lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol ei oleks käesoleval juhul enam

E.K puhul otstarbekas. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus E.K-le määratud lisakaristuse osas kuulub tühistamisele.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova