3-14-52943/34 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 01.09.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 10 000 euro hüvitamiseks seonduvalt asjaoluga, et kaebaja pidi 02.06.2014 koristama teise kinnipeetava, kes põdes HIV- nakkust ja hepatiiti, väljaoksendatud verd ja toidujäätmeid. Tartu Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse 03.11.2014 otsusega nr 1-13/907-2 rahuldamata (tl 4).

Haldusasja number 3-14-52943 Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas

500 euro hüvitamise nõudes seonduvalt koristamisega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – XXX Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Tartu Vanglalt XXX kasuks välja hüvitis 250 (kakssada viiskümnend) eurot.

3. Mõista Tartu Vanglalt XXX kasuks välja menetluskulud 7 (seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) senti.

4. Tagastada kaebajale 17.05.2011 seletuskiri, 17.05.2011 ettekanne nr 1615, 17.05.2011 tervisekaardi väljavõte RVL nr 64, 19.08.2011 tervisekaardi väljavõte RVL nr

66 ja infovoldik „Kaitse ennast ise“.

5. Jätta kaebaja 24.05.2015 vastus ja täiendav seisukohavõtmine Tartu Vangla vastusele nr 1-10/3-9 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 13.07.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 27.11.2014 XXX kaebus, milles kaebaja taotles Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 10 000 eurot (tl 1-3).

3. 15.12.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule avalduse, milles muuhulgas märkis, et loobub kahjuhüvitise nõudest summas 10 000 eurot ning muudab oma nõuet ja taotleb 500 euro hüvitamist (tl 15).

4. Tartu Halduskohus võttis 06.01.2015 määrusega kaebuse menetlusse ning tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

5. Vastustaja esitas Tartu Halduskohtule vastuse kaebusele 03.02.2015 (tl 42-56).

6. Tartu Halduskohtu 02.04.2015 kohtumäärusega otsustati haldusasi läbi vaadata kirjalikus menetluses, määrati menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 05.05.2015, täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas omapoolse seisukoha esitamise tähtajaks määrati 15.05.2015 ning teatati kohtuotsuse teatavakstegemise aeg (tl 58).

7. Kaebaja täiendavad seisukohad saabusid Tartu Halduskohtusse 16.04.2015 (tl 61-62) ja 20.04.2015 (tl 63) ning vastustaja täiendav seisukoht 15.05.2015 (tl 65).

KAEBAJA VÄITED

8. Kaebaja põhjendab, et 02.06.2014 anti talle Tartu Vanglas korraldus koristada kambri nr 313 põrandalt ja voodist teise kinnipeetava väljaoksendatud verd ja toidujäätmeid. Koristatud jäätmed tuli panna tavalisse kilekotti ning mõni tund hiljem pidi kaebaja jäätmed WC-potist alla laskma koos kilekotiga. Kaebaja teostas koristamist ühekordsetes läbipaistvates kilekinnastes. Kaebajat ei teavitatud enne koristamist, et kinnipeetav, kelle järel kaebaja koristama pidi, põdes HIV-nakkust ja hepatiiti. Alles pärast koristamist selgus, et kinnipeetav põdes haigusi. Kaebaja ei ole saanud vastavat väljaõpet. Samuti ei saanud kaebaja loobuda koristamisest, sest ei teadnud, kui ohtliku tegevusega tegemist oli. Kaebajale ei antud koristamiseks kaitseriietust. Kaebaja on pidanud elama hirmul ja teadmatuses, kuna igal haigusel on peiteaeg. Tartu Vangla ei ole kaebajat koristamises juhendanud ning koristamisest keeldumisel saaks kinnipeetav distsiplinaarkorras karistada.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. Vastustaja ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ning jääb kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja palub menetluskulud jätta kaebaja enese kanda. Vastustaja on tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust, kuid ei nõustu kaebajaga, et tal on õigus riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel saada hüvitist tervisekahjustamise ning väärikuse alandamise eest. Kaebajale ei ole tervisekahju tekkinud. Kaebaja ei ole viidanud sellele, et ta tundis koristamise ajahetkel oma väärikuse alandamist. Koristamine iseenesest ei ole väärikust alandav tegevus. Alandatuse näol on tegemist isiku subjektiivse tundega ning alandatusse tunne ei saa tekkida alles teatud aja möödudes. Kui isik ei tunne mingis olukorras olles, et teda on kuidagi alandatud, siis ei saa selline tunne tekkida hiljem, kui isik on olukorra kohta midagi uut teada saanud.

Kaebajale on tutvustatud tööja ohutusjuhendeid, millega kinnipeetavad peavad enne majandustöödele asumist tutvuma ning millega tutvumise kohta peavad allkirja andma. Seega on kaebajale antud informatsioon, et koristustööde käigus võib kinnipeetav kokku puutuda ohtlike bioloogiliste ainetega, mis võivad kanda haigustekitajaid. Enne 02.06.2014 koristustööde alustamist kaebaja ohutuse osas ühtegi vastuväidet ei esitanud.

Vastustaja tõdeb, et ei järginud iseenda kehtestatud korda ja praktikat ohtlike jäätmetega toimimisel. Peamiseks põhjuseks oli ametnike vähene instrueerimine. Aset leidnud juhtumi kordumise vältimiseks on Tartu Vangla tänaseks suurendanud ohtlike bioloogiliste jäätmete koristamise eriinstruktaaži saanud kinnipeetavate arvu. Samuti on ametike seas läbi viidud täiendav instrueerimine ning edaspidi ei ole lubatud kasutada eriinstruktaaži mittesaanud kinnipeetavaid bioloogiliste jäätmete koristamisel.

Kaebaja on kohtule esitanud täiendavaid tõendeid seoses 17.05.2011 toimunud intsidendiga, kuid sellele ei ole kaebaja oma kahju hüvitamise taotluses tähelepanu juhtinud ning selle eest ei ole kaebaja kahju hüvitamist nõudnud. Seega on selles osas kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning kaebus tuleks selles osas jätta läbi vaatamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

10. Vaidlus seisneb selles, kas Tartu Vangla on kaebajale tekitanud mittevaralist kahju seoses asjaoluga, et kaebaja pidi koristama Tartu Vanglas teise kinnipeetava nakkusohtlikke kehavedelikke, st väljaoksendatud verd ja toidujäätmeid.

11. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervisekahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Haldusasja materjalidest lähtuvalt kohus hindab, kas kaebajale tekkis Tartu Vangla tegevuse tõttu mittevaraline kahju seoses tervisekahjustamise või väärikuse alandamisega.

12. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla tegevus oli õigusvastane. Kaebajale anti 02.06.2014 korraldus koristada Tartu Vangla kambris nr 313 teise kinnipeetava väljaoksendatud verd ja toidujäätmeid. Kaebaja pidi teostama koristustöid ühekordsetes kilekinnastes. Jäätmed, mida kaebaja koristama pidi, olid ohtlikud ning neid ei oleks tohtinud ilma vastava varustuse ja väljaõppeta koristada. Tartu Vangla on 03.11.2014 õiguskantslerile antud vastuses nr 2-3/4430-2 märkinud, et reeglina teostab bioloogiliste jäätmete koristamist selleks vastava instruktaaži saanud kinnipeetavast koristaja, kes teab, kuhu ja kuidas bioloogilisi jäätmeid paigutada ning kellel on vajadusel võimalik enda kaitsmiseks kasutada lisaks kinnastele ka kaitseriietust ning jalanõusid (tl

36 pöördel). Kaebaja eelnimetatud instruktaaži ega kaitsevarustust ei saanud. Tartu Vangla on kaebaja ees 03.11.2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises vabandanud (tl 4) ning tunnistab kohtule antud vastuses oma tegevuse õigusvastasust (tl 42 pöördel).

13. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et Tartu Vangla tegevus oli süüline. Tartu Vangla tõdeb, et ei järginud iseenda kehtestatud korda ja praktikat ohtlike jäätmetega toimimisel. Peamiseks põhjuseks toob vastustaja välja ametnike vähese instrueerimise, mille tulemusena ei hinnanud kaebajale koristustöödeks korralduse andnud ametnik olukorda jäätmete ohtlikkuse osas õigesti (tl 43). Kohtu hinnangul on tegemist võlaõigusseaduse § 104 lg 4 mõttes raske hooletusega, kuna vangla jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata.

14. Kohus nõustub vastustajaga, et mittevaralise kahju hüvitamine seoses kaebaja tervisekahjustamisega ei ole põhjendatud, kuna kaebajale ei ole tervisekahjustust Tartu Vangla poolt tekitatud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 16.06.2014 on kaebaja kutsutud vastuvõtule seoses teise kinnipeetava kehavedelike koristamisega. Kaebajale on selgitatud HIV ja hepatiidi võimalikke nakatumise teid ning lepitud kokku testide tegemine kolme kuu pärast, kuna siis on haiguste peiteperiood läbi. 18.09.2014 on läbiviidud korduv HIV nõustamine ja testimine.

Tervisekaardis on märgitud, et HIV antikehad on negatiivsed ning et järgmine analüüs tehakse aasta pärast. 22.09.2014 on tehtud tervisekaarti märge, et hepatiidi antikehad on negatiivsed (tl 44-45). Eeltoodust nähtub, et kaebaja ei ole nakatunud hepatiiti ega HIV-nakkusesse. Samuti ei ilmne tervisekaardist, et kaebajal oleks tuvastatud seoses 02.06.2014 koristamisega muid tervisehäireid, sealhulgas psüühilisi (tl 44-45 ja tl 54-55). Kaebaja tervisekaebused on olnud seotud teiste probleemidega.

15. Kohus ei saa nõus olla aga vastustajaga osas, et kaebaja väärikust ei ole vaidlusaluse juhtumiga alandatud. Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-18-12, p 25). Seega peab isiku väärikuse alandamiseks olema ületatud minimaalne raskustase, mis antud juhul on ka toimunud.

Kaebaja teadis koristama asudes, et koristab teise kinnipeetava kehavedelikke, kuid ei teadnud, et kinnipeetav, kelle bioloogilisi jäätmeid kaebaja koristama pidi, põeb nakkusohtlikke haigusi, st HIV-nakkust ja hepatiiti. Kaebaja ei andnud oma teadlikku nõusolekut tema tervisele ohtlikke jäätmeid koristada. Lisaks ei ole kaebaja läbinud ohtlike jäätmete koristamiseks vajalikku juhendamist ning talle ei antud koristamiseks kaitsevarustust peale kummikinnaste. Tartu Vangla endal kinnitusel ei olnud vangla tegevus õiguspärane. Vangla ei taganud kaebajale koristamisel täielikku ohutust.

Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebajal ei saa tekkida alandatusse tunne alles teatud aja möödumisel pärast jäätmete koristamist. Puudub vaidlus selles, et kaebaja sai teada, et koristatavad jäätmed on nakkusohtlikud alles pärast koristamist. Seega ei saanudki kaebaja koristamise ajal tunda enda väärikust alandatult. Kaebaja ei ole väitnud, et koristamise fakt iseenesest oleks tema väärikust alandav. Inimväärikust alandavaks saab pidada olukorda, kus kaebaja on kohustatud koristama nakkusohtlikke jäätmeid, teadmata koristades, et tegemist on ohtlike jäätmetega ning et ta end ohtu seab. Asjaolu, et kaebaja on Koristustööde ohutusjuhendist lugenud, et võib puutuda kokku bioloogiliste jäätmetega (tl 51 pöördel ja tl 53 pöördel), ei vähenda vangla kohustust kaebajat koristamisel teavitada, mis ohud talle ilmneda võivad. Eriti arvestades, et tegemist oli ohtlike jäätmetega ning et kaebajale ei antud vastavat kaitseriietust. Kuigi kaebaja ei ole HIV-nakkusesse ja hepatiiti haigestunud, siis ei teinud vangla omalt poolt kõike, et seda vältida. Vangla asetas kaebaja olukorda, mida kaebaja ise ei oleks endale teadlikult valinud. On põhjendatud, et kaebaja tundis end seetõttu alles pärast koristamist alandatult, kui kõikidest asjaoludest teada sai.

Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla RVastS § 9 lg 1 mõttes kaebaja väärikust alandanud. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul õiglane kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine.

16. Riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tahab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriumi (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-80- 12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus arvestab hüvitise määramisel, et Tartu Vangla on oma õigusvastase tegevuse eest vabandanud ning astunud samme edaspidi analoogsete rikkumiste vältimiseks (tl 43). Kohtu hinnangul on aga Tartu Vangla rikkumine olnud raske, kuna vangla tegevus seadis kaebaja tervise tema enda teadmata ohtu, kuigi kaebaja haigustesse ei nakatunud. Vangla rikkus iseenda kehtestatud korda ja praktikat ohtlike bioloogiliste jäätmetega toimimisel. On põhjendatud, et kaebajale kaasnesid vangla tegevusega kannatused.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale kahju osaliselt. Kohtu hinnangul on õiglane hüvitis, arvestades haldusasja asjaolusid kogumis, 250 eurot.

17. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus selgitas kaebajale 18.12.2014 vastusega taotlusele (tl 22), et kuna ta avaldas soovi nõutava kahjuhüvitise summa vähendamiseks ning taotleb

500 euro väljamõistmist Tartu Vanglalt, siis tuleb tal kaebuselt tasuda riigilõivu 15 eurot. 22.12.2014 esitati kohtule maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta (tl 26-27). Kuna kaebuse rahuldatud osa 250 eurot moodustab kaebuse nõudest 50%, siis tuleb Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks 7 eurot ja 50 senti.

18. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. See peab kohus seisukoha võtma järgneva kohta.

15.12.2014 esitas kaebaja kohtule tõenditena 17.05.2011 seletuskirja (tl 17), 17.05.2011 ettekande nr 1615 (tl 18), 17.05.2011 tervisekaardi väljavõtte RVL nr 64 (tl 19) ja 19.08.2011 tervisekaardi väljavõtte RVL nr 66 (tl 20). Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole tõenditega seoses kahju nõudnud ning et selles osas tuleks kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel (tl 43). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja nõudnud kahju hüvitamist seoses sündmusega, mille kohta tõendid esitati. Kaebaja soovib tõenditega tõendada vastustaja väidete ebaõigsust (tl 16 pöördel) ning seda, kuidas vangla suhtub kinnipeetavate tervisesse (tl 61). 19.01.2015 esitas kaebaja kohtule tõendina infovoldiku „Kaitse ennast ise“ (tl 39-40), et kohus teaks, milliste riskidega kaebaja kinnipeetavana igapäevaselt kokku puutub.

HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Eelnimetatud tõendid ei ole asja lahendamiseks asjakohased. 15.12.2014 esitatud tõendid ei ole seotud 02.06.2014 toimunuga ning sisaldavad teavet 2011. aastal toimunud sündmuse kohta. Samuti ei oma asjas tähtsust 19.01.2015 esitatud infovoldik. Tartu Halduskohus tagastab kaebajale 17.05.2011 seletuskirja, 17.05.2011 ettekande nr 1615, 17.05.2011 tervisekaardi väljavõtte RVL nr 64, 19.08.2011 tervisekaardi väljavõtte RVL nr 66 ja infovoldiku „Kaitse ennast ise“.

19. Tartu Halduskohtusse saabus 25.05.2015 kaebaja 24.05.2015 vastus ja täiendav seisukohavõtmine Tartu Vangla vastusele nr 1-10/3-9. Kaebaja esitas menetlusdokumendi hilinemisega, kuna Tartu Halduskohus määras 02.04.2015 määrusega menetlusosalistele kohtule täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 05.05.2015 ning täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas omapoolse seisukoha esitamise tähtajaks 15.05.2015 (tl 58). Kohus ei menetle avaldust, kuna see põhjustaks menetluse viibimist. Samuti ei ole kaebaja põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Avalduses esinevad puudused ei ole kõrvaldatavad. Tartu Halduskohus jätab kaebaja vastuse ja täiendava seisukohavõtmise Tartu Vangla vastusele nr 1-10/3-

9 HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik