3-14-52890/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52890

Haldusasi Jaanus Mutli kaebus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni 23.10.2014 ettekirjutuse nr 46 tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt – tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

07. aprill 2015. a Menetlusosalised kaebuse esitaja Jaanus Mutli esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas vastustaja Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon esindajad komisjoni esimees Ardo Ojasalu ning vandeadvokaadid Küllike Namm ja Katrina Juhkami

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jaanus Mutli kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

2. Mõista Jaanus Mutlilt

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kasuks välja 1500 eurot (üks tuhat viisada eurot ja 00 senti) viimase kantud menetluskulude katteks. Jätta ülejäänud osas vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 11.06.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. 27.05.2014 tegi Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (edaspidi ka vastustaja või Komisjon) Jaanus Mutlile (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) ettekirjutuse nr 41 (edaspidi ettekirjutus nr 41) /tl 12-15/, millega kohustas kaebuse esitajat tagastama solidaarselt Edgar Savisaare ja Arvo Sarapuuga Tallinna Linnavalitsusele keelatud annetus summas 11 000 eurot ja esitada tõendid annetuse tagastamise kohta. Ettekirjutuse tegemist põhjendati 2013. a augustis ja septembris linnaruumis avaldatud reklaamiga, milles tehakse üleskutse tulla Hiiu jalgpallistaadioni talgutele ja avamispeole. Plakatil (edaspidi ka Reklaam) olid kujutatud Jaanus Mutli, Edgar Savisaar ja Arvo Sarapuu, plakatil oli ka tekst „Hiiu staadioni avapidu ja avamäng, 15. september, kell 12.00“, isikute fotode juurde olid paigutatud nende nimed, pildi alumises paremas nurgas oli Tallinna logo /tl 36/. Komisjon leidis, et tegemist oli valimisreklaamiga, ja kuna valimiskampaania aruandest ei nähtu, et kõnesoleva reklaami eest oleks tasunud kaebuse esitaja või erakond, kuhu ta kuulub, tuleb kaebuse esitajal tagastada nimetatud reklaami eest tasutud summad kui lubamatu annetus selle tegijale - Tallinna linnale (reklaamplakati kogukulu 11 000 eurot kaeti Tallinna linna Spordija Noorsooameti eelarvest). Jaanus Mutli vaidlustas ettekirjutuse nr 41 Tallinna halduskohus, kuid kohus lõpetas kaebuse menetluse, kuna Komisjon tunnistas ettekirjutuse kehtetuks,.

2. 23.10.2014 tegi Komisjon Jaanus Mutlile samadel asjaoludel ettekirjutuse nr 46 (edaspidi Ettekirjutus), millega kohustati kaebajat Tallinna linnale tagastama ettekirjutuses käsitletud keelatud annetus summas 7 333 eurot solidaarselt teise reklaamplakatil esitatud isikuga, Edgar Savisaarega, kõrvaldama puudused Jaanus Mutli poolt Eesti Keskerakonnale esitatud 2013. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskampaania aruandes ning esitama Komisjonile tõendid nimetatud kohustuste täitmise kohta. Ettekirjutus tuli täita 30 päeva jooksul ettekirjutuse kätte toimetamisest arvates. Ettekirjutuses tehti ka sunniraha hoiatus: Ettekirjutuse tähtajaks täitmatajätmise korral määrab erakondade rahastamise järelevalve komisjon erakonnaseaduse (edaspidi EKS) § 1212 lg 1 alusel sunniraha 500 eurot /tl 13-15/.

3. 24.11.2014 esitas Jaanus Mutli Tallinna halduskohtule kaebuse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni 23.10.2014 ettekirjutuse nr 46 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt – tühistamiseks /tl 2-11/.

4. 16.01.2015 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /tl 17/.

5. 27.02.2015 esitas vastustajaks tunnistatud Komisjon kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 31-35/.

6. Kohus arutas Jaanus Mutli kaebust 07.04.2015 kohtuistungil, kus kaebaja tõstatas küsimuse erakonnaseaduse vastuolust Eesti Vabariigi Põhiseadusega (edaspidi ka PS). Kohus tegi pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ja määras viia asja lahendamine lõpule kirjalikus menetluses /tl 64-69/.

7. 20.04.2015 esitas kaebaja kohtule kirjalikult taotluse tunnistada erakonnaseaduse normid PS-ga vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata /tl 79-84/. 05.05.2015 esitas vastustaja oma seisukohad nimetatud taotluse suhtes /tl 85-88/. Repliigid esitasid pooled järgmiselt: Jaanus Mutli 08.05.2015 /tl 89-92/ ja Komisjon koos taotlusega menetluskulude hüvitamiseks 13.05.2015 /tl 93-95/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja Jaanus Mutli on seisukohal, et haldusakti on andnud riikliku järelevalve pädevust mitteomav asutus ja Ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg

2 p 3 kohaselt tühine. Järelevalve käigus ettekirjutuse tegemise õigus saab kuuluda vaid isikule, kellele kuulub riikliku järelevalve läbiviimise pädevus. Tallinna Ringkonnakohtus on lahendi nr 3-07-2209 ps 12 leidnud, et Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 75 kohaselt määratakse riikliku järelevalve pädevus ja ettekirjutuste tegemise ning otsuste andmise kord konkreetsete üksikjuhtude osas eraldi seadusega. Eeltoodust tuleneb, et konkreetse riikliku järelevalve pädevus (sh ettekirjutuste tegemise õigus) mingis valdkonnas peab olema määratud konkreetselt seadusega.

Mistahes kontrolli õiguse või ülesande andmine pole võrdsustatav riikliku järelevalvega. Viitega VVS § 75 ja korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 6 lg 1 sätetele kaebaja nendib, et vastustaja kodulehel on märgitud, et vastustaja puhul on tegu parlamendi juures tegutseva komisjoniga, mis pole ei valitusasutus või amet, kellele saab anda riikliku järelevalve pädevust. Vastavalt PS §-le 86 kuulub täidesaatev riigivõim Vabariigi Valitsusele. Sama tuleneb VVS § 1 lg-test 1 ja 2. Viitega VVS §-le 38, § 39 lg 2 ja 3, § 70 lg 1 ja § 71 ning avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 7 lg 2 ja lg 3 p 2 sätetele kaebaja märgib, et seega eeldab riikliku järelevalve teostamine ja ettekirjutuse tegemine järgmist: tegemist peab olema valitsusasutusega; tegemist peab olema ametnikuga; ametnik peab olema nimetatud ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale, millel teostatakse avalikku võimu, nimetatud või valitud isik.

Riigija kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris on vastustaja kui asutuse liigiks märgitud „riigi muu institutsioon“, seega ei ole vastustaja valitsusasutus (nt Keskkonnainspektsioon), kel oleks õigus teostada täidesaatvat riigivõimu. Komisjoni esimees ei ole ministeeriumide riikliku järelevalve ametnik, ameti või inspektsiooni peadirektor, samuti ei ole ta ameti või inspektsiooni ja nende kohalike ametiasutuste riikliku järelevalve ametnik, kellel oleks ettekirjutuse tegemise õigus. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-44-10 p-s 26 leidnud, et PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad avalikule võimule ette nii pädevuse kui volituse.

Eeltoodust tuleneb üheselt, et ettekirjutuse tegemise ja sunniraha määramise pädevus on ainult riikliku järelevalvet läbiviiva valitusasutuse või ameti teenistuses oleval ametnikul, mitte organil, kes ei ole valitsusasutus, ja kelle liikmed ei ole institutsiooni teenistuses, on nimetatud väljapoolt ning ei ole ametnikud ATS mõistes. Kaebuse esitaja leiab seetõttu, et vastustaja ületas ettekirjutuse nr 46 tegemisel oma pädevust ja ettekirjutus on tühine haldusakt vastavalt HMS § 63 lõike 2 ple 3.

Eeldusel, et vastustajal on õigus riiklikku järelevalvet läbi viia ja selle käigus täitmiseks ettekirjutusi anda ja sunniraha kohaldada (kaebuse esitaja sellega eespooltoodud asjaolude tõttu ei nõustu), on vastustaja rikkunud seadusega antud volituste piire. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-41-00 p-s 4 leidnud, et avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.

EKS § 1211 lg-s 2 on ammendavalt märgitud, millise sisuga ettekirjutust on vastustajal õigus teha. Nimetatud lõike p 1 kohaselt kohustatakse adressaati esitama komisjoni määratud tähtaja jooksul nõutud dokumendid või aruanne või kõrvaldama aruandes või annetuste registris puudused ning p 2 kohaselt kohustatakse kandma annetuse ühel käesoleva seaduse § 124 lõigetes 1–3 nimetatud viisil komisjoni määratud tähtpäevaks riigieelarvesse. Eeltoodust tulenevalt saab kohustada adressaati tagastama annetust üksnes riigieelarvesse. Puudub võimalus ettekirjutusega kohustada adressaati annetust tagastama mujale (nt kolmandatele isikutele), kui riigieelarvesse.

Ettekirjutusega on vastustaja kohustanud annetust tagastama Tallinna linnale, millist ettekirjutust seaduse järgi vastustajal volitust teha ei ole. Arvestamata jättes eeltoodud põhjendused vastustaja pädevuse ja volituste kohta, on vastustaja ettekirjutus õigusvastane, kuna see on koostatud ebaõige isiku vastu. Viitega HMS § 54 ning EKS § 124 lg 1 2 sätetele leiab kaebaja, et seega peaks lubamatu annetuse tagastama seaduse järgi ainult erakond ja vaid erakonnalt saaks muude seaduses sätestatud eelduste täitmise korral selle tagastamist nõuda.

Ka peatükk (21) EKS-s sätestab erakonna tegevuse rahastamise ja selle kontrolli tingimused. Seega ka seaduse grammatilisest ja loogilisest tõlgendamisest tuleneb, et annatuste tagastamiseks kohustatud isik saab olla ennekõike erakond, mitte ükski teine isik. Vastustaja on koostanud ettekirjutuse kaebuse esitajale, mis eeltoodud sätete järgi on ebaõige. Ettekirjutuse aluseks olev ekspertiis pole usaldusväärne. Vastustaja on tellinud oma seisukohtade põhjendamiseks eksperthinnangu Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudilt /tl 41-51/.

Arvamust on küsitud lisaks ka reklaamiagentuurist Zavod BBDO /tl 38- 39/ ning Tarbijakaitseameti juurde moodustatud Reklaaminõukojast /tl 40/. Kaebuse esitaja on omaltpoolt tellinud eksperthinnangu vaidlusaluse reklaamplakati ja vastustaja poolt tellitud eksperthinnangu kohta /tl 52-60/. Kaebuse esitaja eksperthinnang selgitab põhjalikult, miks vastustaja poolt tellitud Tartu Ülikooli hinnang ei kujuta endast teaduslikkuse nõudeid järgivat analüüsi, vaid kasuistlikku tellimustööd (nt järeldustel 18-20 puudub õigustatud ja rahuldav põhjendus).

Lisaks vastustaja eksperthinnangu kohta arvamuse andmisele, leitakse kaebuse esitaja eksperthinnangu lõppjäreldusena, et vaidlusalune reklaamplakat ei kujuta endast valimisreklaami. Viitega HMS §-le 6 märgib kaebaja, et haldusmenetluses on jäänud selgitamata ettekirjutuse tegemiseks olulised asjaolud. Vastustaja on teinud kaebuse esitajale ettekirjutuse, milles nõuab kogu reklaamplakatile kulunud raha tagastamist. Samas on vastustaja tellitud eksperthinnangutes (Zavod BBDO ning Tarbijakaitseameti) vähemalt mööndud, et osaliselt kajastab valimisplakat ka linna tegevuste reklaamimist.

Juhul, kui plakat hõlmab ka linna tegevuste reklaamimist, pole ühelgi juhul põhjendatud kogu selle kulu kaebuse esitaja kanda jätmine ning ettekirjutus on vastavas osas õigusvastane. Ettekirjutusest ei nähtu, et küsitud oleks Tallinna linna seisukohta vaidlusaluste reklaamplakatite kohta. Samas põhineb ettekirjutus asjaolul, et vaidlusaluste plakatitega ei reklaamitud linna tegevusi. Seega on vastustaja teinud oletuslikke järeldusi ja jätnud kogumata olulise tõendid asja kohta, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Tegemist on olulise asjaoluga ka kaebuse esitaja vastutuse hindamisel.

Olukorras, kus Tallinna linn leiab, et vaidlusalune reklaamplakat käsitles linna tegevusi ja nimetatud plakati avaldamine oli seotud kaebuse esitaja ametikohustustega, ei saa kaebuse esitajale mingil viisil ette heita plakati avaldamist. Eeltoodust tulenevalt tulnuks vastustajal enne ettekirjutuse andmist selgitada, kas ja mil viisil oli plakati avaldamine seotud kaebuse esitaja ametiülesannete täitmisega ning määratleda, milline osa reklaamplakatist kujutab linna tegevustega seotud ürituste reklaamimist ja on seetõttu linna kulu. Kaebuse esitajale etteheidetud tegu pole vaadeldav poliitilise reklaamina.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (edaspidi KOVVS) §-st 61 tuleneb poliitilise välireklaami loetelu. Nimetatud loetelu järgi on poliitiliseks välireklaamiks: üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku, valimisliidu või valimisliidu nimekirjas kandideeriva isiku reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sisevõi välisküljel; nende logo või muu eraldusmärgi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sisevõi välisküljel; programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sisevõi välisküljel; muu poliitiline välireklaam.

Esimese eelnimetatud teokoosseisu täitmiseks on vajalik, et kandidaadi reklaamimine oleks ilmselge (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-05 p-d 15-18). Nimetatud eeldus on täitmata, kuna vaidlusaluse teatega ei reklaamitud ilmselgelt mitte erakonda või erakonna nimekirjas kandideerivat isikut, vaid reklaamtahvli tekstilise osas tehakse selge üleskutse osaleda staadioni talgutel ja avamisel. Teise teokoosseisu täitmiseks on vajalik eeldus, et plakatil oleks reklaamitud erakonna logo. Plakatil pole erakonna logo ega ka muud eraldusmärki, mis viitaks või sarnaneks mõnele erakonna logole.

Plakatil olev kiri viitab linna avatavale staadionile ja sellel oli Tallinna logo. Kolmas teokoosseis eeldab erakonna programmi reklaamimist, mida plakat ei kajasta. Riigikohtu otsuse 3-4-1-27-05 p-st 18 võib tuletada neljanda teokoosseisu ehk muu poliitilise välireklaami mõtte. Muu poliitiline välireklaam võib seisneda selles, kui toodet reklaamitakse aktiivse agitatsiooni ajal viisil, mis on ühemõtteliselt seostatav nendel valimistel kandideerijatega. Vaidlusalusel plakati sisuks oli üleskutse tulla Hiiu Staadioni talgutele ja avamispeole, millist tegevust ei saa ühemõtteliselt seostada valimistel kandideerimisega.

Samuti polnud vastustaja kaebuse esitajale ette heitnud, et plakat avaldati aktiivse agitatsiooni ajal. Ka vastustaja enda poolt tellitud reklaamibüroo Zavod arvamuses (millele toetub vastustaja ettekirjutus), on leitud, et plakat reklaamib kaebuse esitaja kõrval ka avalikku üritust. Seega ei saa reklaamplakatist rääkida kui ühemõttelisest valimisreklaamist kaebuse esitajale. Kui sellist ühemõttelist seost pole, ei saa reklaami Riigikohtu praktika järgi valimisreklaamiks pidada. Ühisest üritusest osavõtu suurendamine täidab ühiskonnas sotsiaalse sidumise ja tervislike eluviiside edendamise eesmärke ja on üks kohaliku omavalitsuse töö üldisematest eesmärkidest.

Üritusele suurema hulga rahva kaasamine toimib paremini, kui seda reklaamivad omavalituse tööga seotud ja seeläbi avalikkusele tuntud inimesed isiklikult. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et kaebuse esitaja on Eesti Jalgpalli Liidu kohtunik, Eesti Jalgpalli Liidu litsentsikomisjoni liige ning alates 2006 FIFA abikohtunik, mistõttu on mõistetav, miks oli just kaebuse esitaja see isik, kes uut staadionit reklaamis ja üritusele rahvast kutsus. Vastustaja on jätnud nimetatud asjaolu täielikult tähelepanuta. Seega leiab kaebuse esitaja, et mitte ükski eelnimetatud neljast teokoosseisust ei ole tema puhul täidetud, mistõttu üritusele kutsumise plakat ei ole käsitletav ei poliitiliseega ka valimisreklaamina.

Vastustaja on ettekirjutuses selgitanud, et vastustaja hinnangul pole oluline käsitleda reklaami kui valimisreklaami reklaamiteoreetiliselt, vaid tuvastada reklaami tegelik mõju sihtauditooriumile. Riigikohus on kohtulahendi nr 3-4-1-34-05 p-s 10 reklaami mõjuga seoses pidanud oluliseks uuringuid või küsitlusi selle kohta, kuidas reklaam mõjutas valmistulemust. Lahendi p-s 12 on leitud, et see, kui suur osa elanikest pidas reklaami poliitiliseks, ei näita veel nimetatud reklaami mõju ulatust hääletamistulemustele. Nimetatu tuleks reklaami mõju selgitamiseks eraldi tuvastada.

Seega tulnuks vastustajal tellida uuring või teha küsitlus selleks, et saada teada, kas reklaam omab valimistulemuste või valijate jaoks etteheidetud mõju.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et reklaami mõju valijatele ei saa hinnata muul moel, kui küsitluse või uuringuga. Nimetatud asja kohta pole kaebuse esitajale teadaolevalt andmeid kogutud. Eeltoodust tulenevalt pole arusaadav, millistele andmetele toetuvad vastustaja ekspertide järeldused valijate poolt tajutu või valijate silmis eelise saamise kohta.

Vastustaja Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kaebusega ei nõustu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja märgib, et meedias esitatud teabe kohaselt tasus Reklaami eest Tallinna linn. Seda fakti kinnitab ka Tallinna Linnavalitsus vastuses Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esitatud täiendavale järelepärimisele. Linnavalitsuse vastuse kohaselt oli nimetatud reklaamplakati kogukulu 11 000 eurot, mis kaeti Tallinna linna Spordija Noorsooameti eelarvest /tl 37/. Jaanus Mutli kandideeris 2013. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas.

Keskerakonna kohaliku omavalitsuse valimiste 2013 valimiskampaania aruandest ei nähtu, et Reklaami eest oleks tasunud erakond või Jaanus Mutli. Seoses Komisjoni pädevusega vastustaja leiab, et EKS § 1210 lg-st 1 tuleneb vastustajale pädevus teostada riiklikku järelevalvet. Vastustaja on seisukohal, et EKS § 1210 lg 1 on kooskõlas VVS §-ga 75 ning pädevus teha ettekirjutusi, samuti määrata sunniraha, on Komisjonile antud EKS-ga. Võrreldava näitena osutab vastustaja, et samade põhimõtete alusel on moodustatud Vabariigi Valimiskomisjon, mille pädevus riikliku järelevalve teostamiseks ei tulene samuti KorS-st.

Vabariigi Valimiskomisjoni koosseis ja pädevus tuleneb riigikogu valimise seadusest (§-d 14, 15). Vabariigi Valimiskomisjoni pädevust teha otsustusi, mis alluvad kohtulikule kontrollile, ei ole seatud kahtluse alla. Seoses Komisjonile antud volitustega, vastustaja hinnangul ei saa seaduse eesmärgipärasel tõlgendamisel tekkida kahtlust, et seaduseandja on esmaselt ette näinud keelatud annetuse tagastamise selle teinud isikule ning alles juhul, kui annetust ei ole võimalik tagastada, on erakond kohustatud kandma rahalise annetuse viivitamata riigieelarvesse.

Nimetatu tuleneb EKS § 124 lg 1 ja 2 koostoimes EKS § 1211 lg-ga 2, millise p 2 kohaselt ettekirjutusega kohustatakse erakonda, erakonna nimekirjas kandideerinud isikut, valimisliitu, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikut või üksikkandidaati kandma annetuse ühel käesoleva seaduse § 124 lõigetes 1–3 nimetatud viisil komisjoni määratud tähtpäevaks riigieelarvesse. Seega tuleb annetuse tagastamisel lähtuda § 124 lg 1-3 sätestatud viisidest. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et EKS võimaldab teha ettekirjutuse keelatud annetuse tagastamiseks üksnes erakonnale.

EKS § 124 lg-d 1 ja 2 nimetavad kohustatud subjektina küll erakonda, kuid EKS § 1211, milline reguleerib ettekirjutuste tegemist, nimetab ettekirjutuse võimaliku adressaadina erakonna, erakonna nimekirjas kandideerinud isiku, valimisliidu, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isiku või üksikkandidaadi. Seega on ebaõige kaebaja väide, millise kohaselt ei võimalda EKS teha ettekirjutust keelatud annetuse tagastamiseks muule isikule kui erakonnale. Seonduvalt ettekirjutuse aluseks oleva ekspertiisi usaldusväärsusega märgib vastustaja, et kaebaja leiab üldsõnaliselt, et tema poolt tellitud eksperthinnang vaidlusaluse Reklaami kohta on usaldusväärsem võrreldes Tartu Ülikooli hinnanguga.

Vastustaja on eelnimetatud hinnanguid analüüsinud haldusmenetluse käigus ning jääb ettekirjutuses esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole esitanud mistahes täiendavaid argumente, millised annaksid aluse asuda ettekirjutuses toodust erinevale seisukohale. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja tellitud eksperthinnangutes (Zavod BBDO ning Tarbijakaitseamet) on vähemalt mööndud, et osaliselt kajastab valimisplakat ka linna tegevuste reklaamimist, ning juhul, kui plakat hõlmab ka linna tegevuste reklaamimist, pole ühelgi juhul põhjendatud kogu selle kulu kaebaja kanda jätmine.

Vastustaja hinnangul, kui Reklaam on suunatud eelkõige Reklaamis eksponeeritud erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele, on selle Reklaami kulude kandmine käsitletav annetusena

EKS § 123 lg 1 tähenduses. Hinnata tuleb Reklaami kui terviku mõju sihtauditooriumile. Kõne all oleva Reklaami puhul leidis vastustaja, et tegemist on (täies ulatuses) keelatud annetusega Reklaamis eksponeeritud isikutele, sest Tallinna linn tekitas kaebaja eest arve tasumisega oma vara arvelt erakonna liikmele rahaliselt hinnatava hüve. Kaebaja leiab, et talle etteheidetav tegu pole vaadeldav poliitilise reklaamina. Vastustaja selgitab, et ta ei ole väitnud, et Reklaam oleks käsitletav poliitilise välireklaamina, vaid et tegemist on keelatud annetusega EKS mõistes EKS § 123 lg-d 1 ja 2) .

Vastustaja hinnangul, kui Reklaam on suunatud eelkõige Reklaamis eksponeeritud erakonna liikme reklaamimisele, mitte avalike huvide edendamisele, on selle Reklaami kulude kandmine käsitletav rahaliselt hinnatava hüve andmisena, s.o. annetusena EKS § 123 lg 1 tähenduses. Asjaolu, kas see rahaliselt hinnatav hüve seisneb konkreetselt poliitilise välireklaami kulude kandmises, ei oma erakonnaseaduse alusel ettekirjutuse tegemise kontektsis tähtsust. Vastustaja hinnangul on keelatud annetuste kontekstis vajalik välja selgitada, kas arvestades Reklaami esitamise aega, tonaalsust, eksponeeritud isikut jms asjaolusid oli Reklaami näol tegemist kohase ja proportsionaalse vahendiga teavituskampaania läbiviimiseks või mõjus Reklaam sihtauditooriumile pigem isikureklaamina.

Haldusmenetluses välja selgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades asus Komisjon seisukohale, et Reklaam on esmalt käsitletav kaebaja isikureklaamina ning tema poolt väidetud eesmärk – teavituskampaania läbiviimine, on teisejärguline. Kuigi eeltoodust nähtuvalt puudub keelatud annetuse tagastamiseks ettekirjutuse tegemisel vajadus hinnata, kas Reklaam vastas konkreetselt poliitilise välireklaami tunnustele (KOVVS § 61), on vastustaja seisukohal, et Reklaam on vaadeldav poliitilise reklaamina (ning eeskätt isiku-, mitte niivõrd erakonna valimisreklaamina).

Vastustaja hinnangul on Reklaam ühemõtteliselt seostatav kaebaja ja teiste plakatil eksponeeritud isikute kandideerimisega valimistel. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendites analüüsitakse poliitilise välireklaami mõistet seetõttu, et nimetatud reklaamid olid esitatud poliitilise valimisreklaami keelu ajal. Nimetatud keelu rikkumine on karistatav väärteo korras. Vastava menetluse raames ei hinnata seda, kas erakonna rahastamine on olnud seaduspärane. Annetuste lubatavust hindab vastustaja EKS-s sätestatud tingimustel ja korras. Kuigi meedias avaldatud informatsiooni kohaselt oli Hiiu staadion valminud juba augustikuus, 2013, lükati selle avamine edasi kuni 15.09.2013. a.

Poliitiline välireklaam oli keelustatud alates 16.09.2013. a. Vastustaja hinnangul pidas kaebaja ka ise tõenäoliseks, et Reklaam on käsitletav poliitilise välireklaamina, mistõttu esitati seda linnaruumis võimalikult vahetult enne valimisi, kuid siiski lubatud välireklaami perioodil. Seonduvalt kaebaja väitega, millise kohaselt tulnuks vastustajal tellida uuring või küsitlus selleks, et teada saada, kas Reklaam omab valimistulemuste või valijate jaoks etteheidetud mõju, selgitab vastustaja, et kaebaja tõlgendab Riigikohtu seisukohta kohtuasjas nr 3-4-1-34-05 meelevaldselt.

Riigikohus nõustus Vabariigi Valimiskomisjoniga, et K-kohukese reklaam on käsitletav keelatud poliitilise välireklaamina ning vastava otsustuse tegemiseks ei ole nõutav uuringu tellimine reklaami mõju kohta. Samas leidis Riigikohus, et see ei anna alust tühistada valimistulemusi, kuivõrd ei ole teada reklaami mõju ulatust hääletamistulemustele. Seega Reklaami sisule hinnangul andmiseks ei pidanud vastustaja tellima uuringut, kuidas mõjutas Reklaam hääletamistulemusi, mida ei olegi vastustaja hinnangul võimalik usaldusväärselt välja selgitada.

Kaebaja taotlus tunnistada EKS § 123 lg-d 1 ja 2 ning § 124 lg-d 1 ja 2 PS §-s 13 lg-s 2 sisalduva õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks ja jätta need haldusasjas kohaldamata Haldusasjas vaidlustatud ettekirjutuse õigusliku alusena on viidatud EKS § 123 lg-le 1, mis määratleb annetuse mõiste, samuti EKS § 123 lg 2 p-le 2, mis määratleb, et juriidilise isiku annetus on keelatud ning EKS § 124 lg 1 ja lg 2, mis sätestab keelatud annetuse vastuvõtmise tagajärje (kes isikuliselt tagastab annetuse).

PS § 13 lg 2 sätestab olulise õiguspõhimõttena õigusselguse nõude. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-2-05 tehtud lahendi p-s 31 leidnud, et õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad. Veel on Riigikohus leidnud, et selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.

§ 13 kommentaar 5.2.1. Kättesaadav veebilehel http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-13/). Käesoleval juhul pole üheski EKS sättes määratletud, mida annetuse all täpselt silmas peetakse. EKS määratleb üldjoontes, et annetus on erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve. Kaebuse esitaja hinnangul jääb selgusetuks, milliseid olukordi peetakse silmas „erakonna tegevuse toetamise“ mõiste all. Puudub vaidlus selles, et vaidlusalusel juhul on teenust saanud Tallinna linn, mitte erakond ega erakonna liige.

Puudub seaduslik alus linnale osutatud teenust (reklaamiteenus) pidada erakonna tegevuse toetamiseks. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et seadusandja mõtles annetuse sisustamisel ka juhtumeid, mil omavalitsuse tegevusi reklaamitakse omavalituse ametnike poolt, tuleks see võimalus selgelt seaduses ette näha. Normid, mis võimaldavad isikule panna rahalisi kohustusi peavad oleme teistest normidest selgemad ja üheselt arusaadavad, et isikul oleks võimalik oma käitumist vastavalt normidele kohandada. Juhul, kui eeltoodu oli seadusandja mõtteks, oleks tulnud see seaduses selgesti välja tuua.

Ilma selleta ei saaks adressaadi jaoks selgeks lugeda EKS § 123 lg 1 ja lg 2, mis määratlevad annetuse mõiste ja keelatud annetuse tüüploetelu. EKS § 123 lg 1 avab annetuse mõiste selle eelduste kaudu, mille kohaselt saab annetusest rääkida vaid juhul, kui esinevad järgmised tunnused: see on füüsilise isiku poolt tehtud ning selle eesmärk on erakonna tegevuse toetamine. Nimetatud eelduste olemasolu tuleb kontrollida selleks, et tuvastada annetuse olemasolu. „Erakonna tegevuse toetamine“ on määratlemata õigusmõiste. EKS § 123 lg 2 määratleb tüüploetelu tegevustest, mis on keelatud annetuseks.

Kaebuse esitajal nii nagu ka ühelgi teisel isikul pole nimetatud normidest mõistlikult võttes võimalik aru saada, et „erakonna tegevuse toetamiseks“ kvalifitseerub mingil viisil ka tema ametialane tegevus kohaliku omavalitsuse ülesandeid täites või linna tegevusi kajastavate teavitusvõi reklaamplakatite tellimine. Reklaami või teavituse keelatud annetusena määratlemine oleks arusaadavam ja seos erakonna huvidega vahetum siis, kui reklaam või teavitus oleks olnud tellitud linna raha eest erakonnale. Tõenäoliselt oleks vastustaja kasuks argumenteerimine lihtsam siis, kui seaduses oleks poliitreklaami või valmisreklaami mõiste sõnastatud.

Selliselt saaks hinnata lubatud ja lubamatut reklaami ning võimalik, et nii reklaami seostada keelatud annetusega. Samas ei muuda see arutluskäik vaidlusaluseid norme EKS-s selgemaks. Kuna eespoolnimetatud normid on aluseks isikule rahalise kohustuse panekul, siis selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi. Isegi juhul, kui kohus kohtuvaidluse tulemusel sisustab osundatud määratlemata õigusmõiste ei muuda see asjaolu, et norm oli adressaadi jaoks seni ebaselge. See, et vastavad normid on ebaselged, kinnitab mh kohtumenetluses esitatud Riigikontrolli aruanne, mille lehel 3 on leitud, et seadus selliste rikkumiste tuvastamiseks hindamisalust ei anna ka mitte osaliselt.

Riigikontroll leiab, et analüüsima peaks võimalusi lisada seadustesse keelatud reklaami tunnuste kohta reeglid. Riigikontroll asub seisukohale, et kuigi keelatud reklaami olemust ei ole võimalik seaduses ammendavalt sisustada, tuleks püüda anda loetelu universaalsetest tunnustest, mis keelatud reklaami iseloomustavad, kuid jätta nimekiri avatuks. See annaks nii reklaami tellijale kui ka järelevalve tegijatele kindlama hindamisaluse, et veenduda reklaami õiguspärasuses (Riigikontrolli aruanne „Reklaamija kommunikatsiooniraha kasutamine valdades ja linnades“, edaspidi Riigikontrolli aruanne,

Kättesaadav veebilehel http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2342/OtherArea/1/language/et-EE/Default.aspx.). EKS jääb ebaselgeks ka osas, mis puudutab keelatud annetuse tagajärgi ehk milliselt isikult saab annetust tagasi nõuda (kas erakonnalt või erakonna liikmelt). EKS § 124 määratleb keelatud annetuse vastuvõtmise tagajärjed. Ka EKS § 1211 lg 2 p 2 viitab ettekirjutuse tegemisel EKS § 124 lõigetes 1-3 nimetatud tagajärgedele. EKS § 124 lg 1 kohaselt tagastab erakond võimaluse korral keelatud annetuse viivitamata selle teinud isikule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui annetust ei ole võimalik tagastada, on erakond kohustatud kandma rahalise annetuse viivitamata riigieelarvesse. Seega peaks lubamatu annetuse tagastama seaduse järgi ainult erakond ja vaid erakonnalt saaks selle tagastamist nõuda. EKS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse algatamisel esitatud eelnõu seletuskiri (Erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse SE eelnõu seletuskiri. Kättesaadav veebilehel http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=886974&u=2010120617 0010) räägib samuti sellest, et keelatud annetuse peaks tagastama erakond, mitte erakonna liige (vt seletuskirja lk 8 „annetuse tagastamine“ ja lk 15 „ettekirjutuse peale kaebuse esitamine“). Üheski kohas seletuskirjas pole kirjeldatud võimalust, et ettekirjutus erakonnale annetuse tagastamiseks tehakse erakonna liikmele. Kuivõrd annetuse mõiste on määratletud just erakonna tegevuse toetamise kaudu, s.t kasusaajaks on seaduse järgi erakond, siis pole annetuse tagasinõudmine eraisikult ka selles plaanis põhjendatud ja tekitaks kaebuse esitaja jaoks ebaõiglase olukorra. Eeltoodud normide alusel pole adressaadile tagatud õigusselgus normidest arusaamisel, mille tõttu pole vaadeldaval juhul arusaadav, millist tegevust saab pidada annetuseks ning seda, et annetus võidakse tagasi nõuda temalt, mitte erakonnalt.

Vastustaja seisukoht kaebaja taotluse osas tunnistada erakonnaseaduse normid põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata Vastustaja leiab, et käesoleval juhul ei ole küsimus mitte EKS § 123 lg 1 kooskõlas PS-ga, vaid kaebaja tegevusele erineva hinnangu andmises. Kaebaja hinnangul on Hiiu staadioni reklaami puhul tegemist kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisega, vastustaja hinnangul isikureklaamiga. Kohtu ülesanne antud juhul ongi nimetatud küsimuses seisukoha võtmine, millest omakorda sõltub, kas Tallinna linna rahaliste vahendite seesugune kasutamine on olnud õiguspärane või mitte. Johtuvalt eeltoodust on põhjendamatu kaebaja väide, et tal pole kõnealustest normidest mõistlikult võttes võimalik aru saada, et „erakonna tegevuse toetamiseks“ kvalifitseerub mingil viisil ka tema ametialane tegevus kohaliku omavalitsuse ülesandeid täites või linna tegevusi kajastavate teavitusvõi reklaamplakatite tellimine. Vastustaja on ettekirjutuses ning vastuses kaebusele põhjalikult selgitanud, millisel kaalutlustel ta leiab, et tegemist on kaebaja isikureklaamiga ning et kaebaja püüdlused reklaami käsitleda linna teavitustegevusena on kantud soovist rahastada kaebaja valimisreklaami kohaliku omavalitsuse vahenditest. Kuivõrd kaebaja valimisreklaami eest tasus Tallinna linn kui avalikõiguslik juriidiline isik, on tegemist keelatud annetusega EKS § 123 lg 2 p 2 mõistes. Vastustaja on seisukohal, et EKS § 123 lg 1 ning § 123 lg 2 p 2 ei ole vastuolus PS-ga. EKS §

123 lg 1 on toodud keelatud annetuse definitsioon; lg 2 sätestab, et annetus, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele, on keelatud. Järgnevalt on toodud lahtine loetelu keelatud tegevustest. Vastustaja hinnangul on kõnealused normid igati selged ning üheselt arusaadavad, neis puuduvad vastuolud. Kuidas mingisugust konktreetset normi kohaldada elulistele asjaoludele, ei ole enam põhiseaduspärasuse, vaid normi rakendamise küsimus. Seaduseandja jätab tihti normide täpsema sisustamise kohtupraktika hooleks, milline ei tähenda, et kõnealused normid oleksid ebaselged.

Samuti on üldiselt aktsepteeritud seisukoht, et tavainimene saab õiguse mõistmisel ja tõlgendamisel kasutada vastava valdkonna spetsialistide abi, mistõttu ei ole kohane kaebaja väide, et „isegi juhul, kui kohus kohtuvaidluse tulemusena sisustab osundatud määratlemata õigusmõiste, ei muuda see asjaolu, et norm oli adressaadi jaoks seni ebaselge“. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist (RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5-05, p 16) ega kaalutlusõiguse sätestamist (nt RKPJKo 21.06.2004, 3-4-1-9-04, p 16).

Normi võimalik sõnastuslik ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseaduse vastasust (RKTKm 19.04.2007, 3-2-1-42-07, p 15). Vastustaja hinnangul tuleneb EKS § 1211 lg 1 üheselt, et keelatud annetuse tagastamata jätmisel saab ettekirjutuse adressaadiks olla muuhulgas erakonna nimekirjas kandideerinud isik. § 1211 lg 2 sätestab ettekirjutuse sisu ning kordab üle ettekirjutuse võimalikud adressaadid. EKS § 124 lg 1 ja 2, millistele kaebaja viitab, sätestavad üldpõhimõtte, mille kohaselt tagastatakse keelatud annetus üldreeglina selle teinud isikule ning üksnes juhul, kui see ei ole võimalik, kantakse annetus riigieelarvesse.

Erakonnaseadust eesmärgipäraselt tõlgendades ei ole võimalik asuda seisukohale, et erakonna liikme poolt keelatud annetuse vastuvõtmisel puuduvad igasugused järelmid. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-2-05 selgitanud, et õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi.

Vastustaja hinnangul on üheselt mõistetav, et avaliku võimu reaktsioon keelatud annetuse vastuvõtmisele sisaldub EKS §-s 1211, millises on välja toodud nii ettekirjutuse võimalikud adressaadid kui ka ettekirjutuse sisu, ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed sätestab EKS § 1212. Vastustaja hinnangul ei ole erakonnaseaduse normid ebaselged, ebatäpsed või omavahel vastuolus. Pelgalt asjaolu, et seaduseandja on otsustanud igas normis kõiki kordusi mitte esitada, ei too kaasa kaebaja poolt osutatud normide vastuolu PS-ga. Tegemist on normitehnilise lahendusega, milline peaks, vastupidi, tooma kaasa seaduse parema jälgitavuse ja selguse.

Vastustaja osutab täiendavalt, et õigusselgusetusega ei ole tegemist siis, kui tegemist on normitehnilise puudusega, mis tõlgendamise teel on ületatav (RKPJKo 22.02.2001, 3-4-1-4-01, p 17; 17.07.2009, 3-4-1-6-09, p 19). Riigikohtul puudub alus seaduse või muu PS-st alamal seisva õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamiseks, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36; vrd mõiste kohta RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 31). Kuivõrd EKS § 1211 lg 1 p 2 kohaselt teeb erakondade rahastamise järelevalve komisjon erakonnale, erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ettekirjutuse, kui ta on jätnud keelatud annetuse tagastamata ning arvestades, et käesoleval juhul oli keelatud hüve saajaks kaebaja kui erakonna nimekirjas kandideerinud isik, pidi kaebajale olema ettenähtav, et keelatud annetus nõutakse tagasi justnimelt temalt, mitte erakonnalt.

Eeltoodust tulenevalt palub Komisjon jätta Jaanus Mutli taotlus rahuldamata.

Kaebaja vastus Komisjon 05. mai 2015 seisukohtadele Kaebuse esitaja jääb kõigi varem menetluses esitatud seisukohtade juurde ja soovib vastustaja esitatud seisukohtadega seoses veel rõhutada järgnevat. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et EKS § 123 lg 1 peab annetuseks vaid erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatavat rahaliselt hinnatavat hüve ja teenust. Eeltoodust tulenevalt ei saaks annetuseks pidada rahaliselt hinnatavat hüve või teenust, kui seda pole saanud erakond või erakonna liige. Käesoleval juhul puudub vaidlus fakti üle, et vaidlusaluse reklaamplakati on tellinud ja selle teenuse on lepingu järgi saanud Tallinna linn, mitte erakond ega kaebuse esitaja. Erakonnale tehtud lubamatust annetusest saaks EKS §

123 lg 2 p 6 kohaselt näiteks rääkida, kui kolmas isik on erakonna teadmisel tasunud erakonna kulutused. Sellist olukorda vaidlusalusel juhul ei esine.

Juhul, kui kohus vaatamata eeltoodule siiski leiab, et annetuseks tuleb EKS eesmärki arvestades pidada ka linna poolt tellitud kaebuse esitaja pildiga teavitustahvlit, ei tulene see mingil viisil selgelt eespoolnimetatud õigusnormist. Kuna normi sisust pole see välja loetav, ei saa rääkida sellest, et see on selge ja arusaadav keskmisele õigusnormi adressaadile. Kaebuse esitaja on varasemalt Riigikohtu praktikale toetudes rõhutanud, et selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mille alusel pannakse isikutele rahalisi kohustusi. Seetõttu tuleks normi käsitleda vastuolus olevana PS-sisalduva õigusselguse põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Asja materjalidest nähtuvalt Jaanus Mutli on vaidlustanud halduskohtus Ettekirjutuse eelkõige järgmistel põhjustel: Ettekirjutuse kui haldusakti on andnud riikliku järelevalve pädevust mitteomav isik, mistõttu on Ettekirjutus tühine vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 3; juhul, kui Komisjon oli pädev ettekirjutust tegema, siis on vastustaja ületanud oma volitusi, kohustades kaebajat keelatud annetus tagastama selle teinud isikule. Vastustajal oli õigus ettekirjutusega kohustada üksnes erakonda annetust tagastama riigieelarvesse; Komisjon ei ole välja selgitanud menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolusid; EKS § 123 lg-d 1 ja 2 ning §

124 lg-d 1 ja 2 on vastuolus PS §-s 13 lg-s 2 sisalduva õigusselguse põhimõttega ja tuleb jätta asjas kohaldamata. Neil asjaoludel Jaanus Mutli taotleb, et kohus tuvastaks Ettekirjutuse tühisuse või alternatiivselt – tühistaks Ettekirjutuse. Komisjoni poolt kaebuse kohta antud vastustest nähtuvalt vastustaja ei nõustu ühegi kaebaja etteheitega menetlusele ja Ettekirjutusele. Kokkuvõtlikult on Komisjon seisukohal, et kaebaja väited on põhjendamatud. Vastustaja leiab, et nimetatud EKS normid ei ole vastuolus PS-ga; Ettekirjutus ei ole tühine, kuna Komisjoni pädevus teostada riiklikku järelevalvet tuleneb EKS § 1210 lg-st 1. Komisjonil oli seaduslik volitus kohustada kaebajat ise tagastama keelatud annetus selle teinud isikule ning Komisjon ei ole jätnud välja selgitamata asjas olulisi asjaolusid. Eeltoodut arvestades palub Komisjon jätta Jaanus Mutli kaebus ja taotlus EKS §

123 lg-d 1 ja 2 ning § 124 lg-d 1 ja 2 asjas kohaldamata jätmiseks rahuldamata.

2. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, ei ole tuvastanud kaebaja suhtes läbi viidud menetluses niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja valedele järeldustele. Kohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et kaebaja viidatud EKS normid ei ole vastuolus PS-ga, Ettekirjutus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi, ning Jaanus Mutli kaebus ei ole põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt Komisjoni põhjenduste ja järeldustega kaevatud Ettekirjutuses, aga samuti ka vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses. Kohus ei pea vajalikuks kõike üle korrata, vaid rõhutab eelkõige järgmist.

3. Ekslik on kaebaja seisukoht, et haldusakti on andnud riikliku järelevalve pädevust mitteomav isik. Kaebaja viidatud VVS § 75, KorS § 6 lg 1 ega muu säte või seadus ei välista Komisjoni õigust selle sisulisi ettekirjutusi teha. VVS § 75 kohaselt riiklikku järelevalvet teostatakse korrakaitseseaduses ja teistes seadustes sätestatud alusel ja korras. KorS § 6 lg 1 kohaselt on korrakaitseorgan on seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Seega asjaolu, et VVS-s sätestatakse valitsusasutuste õigus teostada riiklikku järelevalvet, ei välista teistes seadustes sätestatud alusel ja korras muu asutuse, kogu või isiku volitamist riikliku järelevalve ülesannet täitma. See on seadusandja pädevuses. Nii nägi EKS § 1210 lg 1 ette Reklaami eksponeerimise ja kaebajale Ettekirjutuse tegemise ajal kui ka näeb käesoleval ajal ette, et erakondade rahastamise järelevalve komisjon kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad käesolevas seaduses sätestatud nõudeid. Sama seaduse § 1211 lg 1 alusel erakondade rahastamise järelevalve komisjon teeb erakonnale, erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ettekirjutuse (seaduses järgnevalt täpselt sätestatud juhtudel). Oluline on rõhutada, et enne erakondade rahastamise järelevalve komisjoni oli sellekohane kontrollipädevus Vabariigi Valimiskomisjonil ja veel varem Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonil ja audiitoril. Seadusandja tegelikku tahet on võimalik tuvastada vastavate eelnõude juurde käivate seletuskirjade kaudu. Nii tingis Riigikogu erikomisjoni asendamise Vabariigi Valimiskomisjoniga 2010. a seaduseelnõu 658 seletuskirja kohaselt asjaolu, et Riigikogu komisjon on parlamendi tööorgan, mis ei saa kohaldada haldussundi. Et Vabariigi Valimiskomisjon on haldusorgan, sooviti selle eelnõuga anda talle ettekirjutuse tegemise õigus (EKS § 1211). Samasugune haldusorgan on ka Komisjon. HMS §

8 lg 1 kohaselt haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Teiseks on oluline rõhutada, et nende regulatsioonide sätestamisel on lähtutud GRECO (Euroopa Nõukogu juures asuv korruptsioonivastane riikide ühendus, millega Eesti ühines 1999. a) soovitustest, et järelevalveorgan peab eelkõige olema vajalikul määral sõltumatu ning saama oma ülesannete täitmiseks piisavalt ressursse, talle tuleb anda uurimispädevus ja volitused kohaldada sobivaid sanktsioone, kui rahastamise eeskirju on rikutud. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kohus rõhutab, et ehkki Riigikontroll soovitab kaebaja viidatud aruandes täiendada erakonnaseadust, andes Komsjonile riiklikku järelevalvet tegeva organi staatuse koos õigusega kohaldada korrakaitseseaduses ette nähtud riikliku järelevalve meetmeid, ei tähenda see, et vastustajal praegu ei oleks pädevust EKS-s ettenähtud valdkonnas ja alustel kontrolli läbi viia ja ettekirjutusi teha. Ülaltoodut arvestades Ettekirjutus järelikult ei ole tühine.

4. Kohus ei nõustu ka Jaanus Mutli väidetega, et Komisjon on ületanud oma volitusi, kohustades just teda, mitte erakonda, tagastama keelatud annetuse selle teinud isikule, mitte aga riigieelarvesse. Vastavalt EKS § 1211 lg-le 1 erakondade rahastamise järelevalve komisjon teeb erakonnale, erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ettekirjutuse muu hulgas siis, kui ta on jätnud keelatud annetuse tagastamata ja/või on jätnud vastuvõetud annetuse kajastamata. Seega saab ettekirjutuse keelatud annetuse tagastamata jätmise osas ka üksikisikule, antud juhul Jaanus Mutlile kui erakonna nimekirjas kandideerinud isikule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ettekirjutusega kohustatakse erakonda, erakonna nimekirjas kandideerinud isikut, valimisliitu, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikut või üksikkandidaati:

1) esitama komisjoni määratud tähtaja jooksul nõutud dokumendid või aruanne või kõrvaldama aruandes või annetuste registris puudused;

2) kandma annetuse ühel käesoleva seaduse § 124 lõigetes 1–3 nimetatud viisil komisjoni määratud tähtpäevaks riigieelarvesse. EKS §-s 124 on sätestatud keelatud annetuse vastuvõtmise tagajärjed, sh lg 1 kohaselt erakond tagastab võimaluse korral keelatud annetuse viivitamata selle teinud isikule ja lg 2 kohaselt, kui annetust ei ole võimalik tagastada, on erakond kohustatud kandma rahalise annetuse viivitamata riigieelarvesse. Nimetatud sättest ilmneb selgelt, et esimene viis (üldreegel) on keelatud annetuse tagastamine selle teinud isikule, ja alles siis, kui annetust ei ole võimalik tagastada, kantakse see riigieelarvesse.

Asjaolu, et EKS §-s 124 räägitakse ainult erakonnast, ei tähenda, et kui keelatud annetuse saaja on üksikisik, siis peaks tema eest annetuse tagastama erakond. See oleks lihtsustatud ja grammatiline tõlgendamine. Kui Komisjonil on pädevus teha ettekirjutus nii erakonnale kui ka erakonna nimekirjas kandideerinud isikule, valimisliidule, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikule või üksikkandidaadile ja kohustada neid kandma annetus ühel sama seaduse § 124 lg-tes 1–3 nimetatud viisil, siis on selge, et isik, kellele niisugune ettekirjutus tehakse/kohustus pannakse, peabki ise tagastama keelatud annetuse selle teinud isikule, ja kui annetust ei ole võimalik tagastada, kandma selle riigieelarvesse.

Et selline on olnud seadusandja tegelik tahe, ilmneb selgelt ka EKS § 124 lg-st 7, kus koosmõjus EKS §-ga 1218 keelatud annetuse saaja/vastuvõtjana käsitatakse erakonna (juriidiline isik; vt Eesti Keskerakonna põhikirja p 1.6.) kõrval ka seaduses loetletud muid isikuid. EKS §-st 1218 tulenevalt on vastutus oluliselt raskem, kui seadusrikkuja on erakond. Seaduseelnõu 439 seletuskirjas märgitakse, et „Isikud, kes keelatud annetuse vastu võtavad või selle teevad karistatakse seeläbi rahalise trahviga. Avalikkusele saadetakse seeläbi selge märk, et tegu on taunitav ning ei ole ühiskonnas aktsepteeritav.“ ja rõhutatakse, et „Väärteomenetlust saab rakendada ka üksikkandidaatide, valimisliitude ning erakonna ja valimisliidu nimekirjas kandideerinud isiku suhtes.“ Kohus möönab, et seaduses oleks mõistlik kasutada sama terminoloogiat läbivalt, kuid mõningane terminoloogiline segadus ei anna alust väita, et EKS nimetatud sätted on vastuolus õigusselguse põhimõttega ja tuleks jätta kohaldamata.

Et tegemist on erakonnaseadusega, mis reguleerib erakonna moodustamise, asutamise, tegevuse, sh rahastamise jm küsimusi, siis on seaduse üldmõisteks loogiliselt „erakond“. Vastustaja on õigesti märkinud viidetega kohtupraktikale, et õigusselgusetusega ei ole tegemist siis, kui tegemist on pelgalt normitehnilise puudusega, mis on tõlgendamise teel ületatav. Seega eelkõige tuleb iga seadust püüda tõlgendada kooskõlas PS-ga ja antud juhul on see täiesti võimalik.

5. Mis puutub keelatud annetusse ning EKS § 123 lg-te 1 ja 2 väidetavasse põhiseadusevastasusse, siis ka selles osas kohus ei jaga kaebaja seisukohti. Kohtule jääb esiteks arusaamatuks nii EKS § 123 lg-te 1 ja 2 (just lg 2 tervikuna) asjassepuutuvus kui ka vastuolu PS-ga. Ka ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, nagu antud juhul puuduks vaidlus selles, et vaidlusalusel juhul on teenust saanud Tallinna linn, mitte erakond ega erakonna liige – selle üle just vaieldaksegi, et kes on annetuse (teenuse) saanud ja kas see oli lubatav. EKS § 123 lg-s 1 on sätestatud annetuse mõiste selle seaduse tähenduses – annetus on Eesti Vabariigi kodakondsusega, Eestis alalise elamisõiguse ja pikaajalise elaniku staatusega füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö. Ka reklaami eksponeerimise ajal kehtinud sama sätte redaktsiooni kohaselt nähti annetuse tegijana üksnes füüsilist isikut - annetus on füüsilisest isikust annetaja poolt vabatahtlikult oma vara arvelt erakonna tegevuse toetamiseks erakonnale või erakonna liikmele loovutatav rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas teenus, kuid välja arvatud vabatahtlik töö. Et antud juhul ei saa olla vaidlust faktis, et Reklaami eest tasuti Tallinna linna Spordija Noorsooameti eelarvest (seda on tõdetud ka Riigikontrolli aruandes, lk 13), siis kohtu hinnangul ei ole tegemist (lubatava) annetusega. Kaebajasse ei puutu EKS § 123 lg 2 tervikuna (seal on toodud näitlik loetelu), vaid üksnes selle lõike p 2, mille järgi annetus, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele, on keelatud ja eelkõige on keelatud juriidilise isiku annetus. Tegemist on väga selge sättega, mis sätestati juba seaduseelnõu 658 seadusena vastu võtmisel enne Reklaami eksponeerimist ja on vähemalt Reklaami eksponeerimise ajast püsinud muutumatult kuni siiani. Seaduseelnõu 658 seletuskirja kohaselt sooviti eelnõuga reguleerida erakonna, erakonna nimekirjas kandideerinud isiku, valimisliidu ja üksikkandidaadi tegevuse rahastamist ning kontrolli, kuna kehtiv EKS reguleerib ainult erakonnaga seonduvaid küsimusi, muu hulgas on märgitud järgmist: „Eelnõuga (EKS § 123 lg

1) reguleeritakse annetus, mida erakond või erakonna nimekirjas kandideerinud isik, üksikkandidaat või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisliit võib vastu võtta, ning sätestatakse üheselt, et keelatud on anonüümne annetus (varjatud annetus), juriidilise isiku annetus ning muud liiki annetused ja tegevused, mis on ilmselgelt seotud erakondliku tegevusega, kuid mille rahastamine pole läbipaistev (lg 2).“ Ehkki Riigikontroll oma aruandes asus seisukohale, et Eesti seadused ei ole praegu piisavad, et tõhusalt takistada valimisreklaami tegemist avaliku võimu asutuse raha eest, ning Riigikontroll pidas vajalikuks, et Riigikogu jätkaks reklaami ja erakondade rahastamist käsitlevate seaduste ülevaatamist, sh „analüüsima peaks võimalusi lisada seadustesse keelatud reklaami tunnuste kohta reeglid. Kuigi keelatud reklaami olemust ei ole võimalik seaduses ammendavalt sisustada, tuleks püüda anda loetelu teatud universaalsetest tunnustest, mis keelatud reklaami iseloomustavad, kuid jätta nimekiri avatuks. See annaks nii reklaami tellijale kui ka järelevalve tegijatele kindlama hindamisaluse, et veenduda reklaami õiguspärasuses“, ei saa selle põhjal väita, et EKS oleks praegu põhiseadusevastaselt ebaselge ja selle rakendamine ettearvamatu. Seaduste korrigeerimine, täpsustamine, lünkade täitmine jms on tavaline, sest vajadus seadusi muuta ilmneb alles nende kohaldamise praktikas.

6. Kohus leiab samuti, et vastustaja ei ole eiranud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. Komisjon on õiguspäraselt tuvastanud, et Reklaami näol on tegemist keelatud annetusega. Ka Riigikontroll tuvastas, et Tallinna eelarvest oli rahastatud kokku 11 teavitust, mida võis 2013. aasta kohalike valimiste kontekstis pidada poliitikute või erakonna reklaamiks, sh käesolevas haldusasjas vaidlusalune Reklaam.

Komisjon on kogunud selleks teavet Tallinna linnalt, asjatundjate arvamusi (Tartu Ülikoolis tehtud semiootiline analüüs, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni küsitud eksperdiarvamus Marek Reinaasilt (Zavod BBDO) ja Tarbijakaitseameti juures tegutsevalt reklaaminõukojalt), lisaks kaebaja esitatud eksperdiarvamusele Linnar Priimäelt Tallinna Ülikoolist, samuti küsinud arvamust kaebajalt ning teinud nende vastuste/tõendite põhjal õiged järeldused, mida kinnitab ka Riigikontrolli aruanne. Mingeid täiendavaid uuringuid ei olnud vastustaja kohustatud tellima/läbi viima.

Kohus peab vajalikuks märkida, et Riigikontroll samuti ei pidanud Linnar Priimäe ekspertiisi selliseks, mis lükkaks ümber muudes ekspertarvamustes toodu. Täiendavalt kinnitab seda, et tegemist oli keelatud annetusega, Riigikontrolli tähelepanek aruandes (p-d 47-48), et nende valimisreklaamina mõistetavate Tallinna teavituste juures hakkas silma asjaolusid, mis osutavad kõrvalekalletele linna tavapärasest praktikast: „Vaadates Tallinna linna kulusid teavituse edastamisele televisioonis (ei sisalda klippide tootmist), raadios ja välimeediakandjatel, tuleb välja, et kulude jaotus aastasiseselt oli 2012. ja 2013. aastal küllaltki erinev.

Kui korrapärased teleja raadiosaated kõrvale jätta, siis on 2013. aastal põhiosa rahast kulutatud perioodil augustist oktoobrini ehk vahetult kohalike valimiste eelsel ajal (vt joonis 4). Ka absoluutsummades on vahe tähelepanuväärne: 2013. aasta augustist oktoobrini kulus teavitustele eeltoodud kanalitüüpides ca 260 000 eurot, samal perioodil aasta varem aga ca 70 000 eurot (summad siin ja edaspidi arvestuslikult koos 20% käibemaksuga).“. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.

Kohtu hinnangul on Ettekirjutus nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane haldusakt, sh nõuetekohaselt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, selge ja üheselt mõistetav, ning selle tühistamiseks puudub seega alus.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Samas HKMS § 108 lg 11 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

8. Antud juhul jääb Jaanus Mutli kaebus rahuldamata ja seega peavad kaebaja menetluskulud jääma tema enda kanda. Samas palub Komisjon jätta ka vastustaja menetluskulud (kulutused advokaadi abile) kokku 2417.- eurot (summades 1137.80 ja 1279,20 eurot, koos käibemaksuga 20%) kaebaja kanda. Taotluste juurde on lisatud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 03.03.2015 arve nr 2014811 ja 11.05.2015 arve nr 2014948 ning maksekorraldused summade tasumise kohta /tl 61-63,94-97/. Arvetest nähtuvalt on kulunud asjale vastavalt 7,3 ja 8,2 tundi, kokku 15,5 tundi, lähtutud on tunnihinnast 130 eurot. Nimetatud dokumentide alusel kohus nendib, et Komisjon on taotlenud menetluskulude väljamõistmist seaduses ettenähtud korras ja vastustaja menetluskulude kandmine on tõendatud. Kas üldse või millises ulatuses tuleb need kohtuvaidluse kaotanult välja mõista, sellel peatub kohus käesoleva otsuse viimase küsimusena.

9. Haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise osas on RKHKo 21.06.2012 otsuse pdes 29 ja 30 haldusasjas nr 3-3-1-26-12 toodud kokkuvõtlikult välja sellekohases kohtupraktikas välja kujunenud seisukohad: „Kolleegium on varasemas kohtupraktikas rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-53-11, p 31, 19. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-24-07, p 16, ning

10. mai 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-11-01, samuti 5. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1- 48-05, 14. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07, p 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17, 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 15, 14. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07, p 13, ja 15. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-49-04, p 10). Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt

15. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-58-07, p 13). Haldusorganil ei ole seega keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks.” Antud juhul kaebaja leiab, et haldusorgan peaks suutma oma haldusakti kohtus kaitsta ilma kõrvalise abita ja asjale kulunud aeg on ülepaisutatud.

10. EKS § 1210 lg 2 kohaselt erakondade rahastamise järelevalve komisjoni kuuluvad: 1) Õiguskantsleri nimetatud liige; 2) Riigikontrolöri nimetatud liige; 3) Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud liige; 4) Riigikogus esindatud erakonna poolt nimetatud liige, kes ei ole Riigikogu ega Vabariigi Valitsuse liige. Sama paragrahvi lg 9 järgi komisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei. Ülaltoodust nähtub, et Komisjon ei ole oma koosseisult ja haldussuutlikkuselt võrreldav niisuguste haldusorganitega nagu ministeerium, amet vms. Olles küll asjatundja erakondade rahastamise kontrolli alal, ei näe kohus, et Komisjon peaks tundma kohtumenetluse norme ning olema suuteline argumenteerima vaidluses ühe või teise õigusnormi PS-le vastavuse osas. Halduskohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendamatu Komisjoni poolt välise õigusabi kasutamine ning seega ei ole kaebaja suhtes ebaõiglane ka temalt vastustaja kulude väljamõistmine. Sealjuures arvestab kohus ka sellega, et ka kaebajal on vandeadvokaadist esindaja, ning kohus pakkus kaebajale võimalust esitada omapoolne mõistlik kompromissettepanek Komisjonile, et lõpetada kohtumenetlus ning et Jaanus Mutli kohtuasi ei ole Komisjonil ainus kohtuvaidlus. Samas, kuna vaidlustatud ettekirjutuse ja EKS normide sisulises osas peab olema Komisjon (selle liige) võimeline ise selgitusi jagama ja argumenteerima, siis vastustaja menetluskulude täies mahus panemine kaebajale ei ole õigustatud. Neil asjaoludel kohus peab mõistlikuks jätta Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni menetluskuludest Jaanus Mutli kanda 1500.- eurot (koos käibemaksuga).

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 21.06.2016 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Jaanus Mutli apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52890 osas, millega mõisteti Jaanus Mutlilt Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni kasuks välja menetluskulud 1500 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni menetluskulud tema enda kanda.

3. Mõista Erakondade rahastamise järelevalve komisjonilt Jaanus Mutli kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 2 (kaks) eurot.

4. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.