3-14-52377/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52377 Haldusasi KK kaebus Politseija Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – KK Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Irina Punko Menetluse alus ringkonnakohtus KK määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta KK määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-52377 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5; § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KK esitas Tallinna Halduskohtule 03.07.2014 kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4953,60 eurot seoses viibimisega Politseija Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri erinevates kambrites inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes kokku 220 päeva ajavahemikel 16.02.2009–08.05.2009, 29.05.2009–26.06.2009, 06.11.2009–20.11.2009, 12.03.2010– 30.04.2010, 02.07.2010–06.08.2010, 19.11.2010–10.12.2010, 25.02.2011–04.03.2011, 27.05.2011–16.06.2011, 26.08.2011–02.09.2011, 21.10.2011–28.10.2011, 02.12.2011– 16.12.2011 ja 12.04.2013–19.04.2013. Kaebaja pidi riideid pesema kambris, kus oli temperatuuri 17-18° C, seetõttu püsis seal niiskus, mis avaldas negatiivset mõju kaebaja tervisele. Kaebajat ei viidud 220 päeva jooksul jalutama. WC kasutamisel puudus privaatsus.

3-14-52377 2(4) Kaebaja mõistis enda ebainimlikku kohtlemist Riigikohtu 05.03.2014 otsusest nr 3-3-1-10-14 ning Tallinna Halduskohtu 21.11.2013 otsusest nr 3-13-1599 ja 10.05.2013 otsusest nr 3-13- 156, millega ta tutvus 2014. a alguses. Varem pidas ta arestimaja tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks osaks. Kaebajal oli õigustatud lootus, et kui riik võttis temalt vabaduse, ei rikuta selle käigus tema õigusi. Viidatud kohtulahenditest ilmnes, et arestimaja on süstemaatiliselt eiranud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 nõudeid. Seetõttu on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg järgitud. Kui kohus leiab, et kaebetähtaega on rikutud, taotleb kaebaja tähtaja ennistamist.

2. Politseija Piirivalveamet palus kirjalikus vastuses lõpetada menetlus KK mittevaralise kahju nõude osas, mis seondub perioodiga 16.02.2009–16.06.2011. Kaebetähtaja kulgemine on seotud kahju tekitamise või sellest teadasaamisega. Kaebaja ei ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist ning talle pidi juba Pärnu arestimajas viibimise ajal olema tajutav ja arusaadav, millistes kinnipidamistingimustes on ta sunnitud viibima. Kaebajale pidid olema kinnipidamistingimuste õigusvastasus ja kahju tekitaja teada hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja viibimine õigusvastastes tingimustes.

3. Tallinna Halduskohus eraldas 09.10.2014 määrusega nr 3-14-51366 KK kahju hüvitamise nõude Pärnu arestimajas 16.02.2009–16.06.2011 kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks eraldi menetlusse (haldusasi nr 3-14-52377).

4. Tallinna Halduskohus jättis 31.10.2014 määrusega KK kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja nr 3- 14-52377 menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu. Asja materjalidest nähtuvalt lõppes kaebaja arestimajas viibimise viimane periood 16.06.2011, millest tulenevalt hakkas kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema alates 17.06.2011 ja lõppes 17.06.2014. Seega ei ole halduskohtule 03.07.2014 esitatud hüvitamiskaebus tähtaegne, vaid see on esitatud hilinemisega. Kaebuse tähtaegsust ei mõjuta teistes kohtuasjades arestimaja tingimuste õigusvastasuse tuvastamise hetk. KK ei ole ka olnud menetlusosaliseks üheski viidatud varasemas kohtuasjas, mistõttu ei saa need mõjutada tema teadasaamist oma õiguste võimalikust rikkumisest seoses viibimisega arestimajas väidetavalt õigusvastastes kinnipidamistingimustes. Kaebaja pidi olema Pärnu arestimaja tingimustest ja nendega temale väidetavalt kahju tekitamisest teadlik juba arestimajas viibimise ajal. Kuna kaebaja sai kahjust ja selle tekitajast teadlikuks kohe arestimajas viibimise ajal, siis ei kohaldu käesoleval juhul ka 10-aastane kaebuse esitamise tähtaeg.

Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus, sest kaebaja pidi arestimaja kinnipidamistingimuste võimalikku õigusvastasust, tema õiguste võimalikku rikkumist ja temale kahju tekkimist mõistma juba arestimajas viibides. Mõjuvaks põhjuseks ei ole väide, et kaebaja sai arestimaja tingimuste võimalikust õigusvastasusest teada alles pärast kohtulahenditega tutvumist. Isik peab ise näitama üles huvi, et ta oleks teadlik tema õigusi puudutavatest õigusaktidest, neis sisalduvatest normidest ja enda õigustest. Seaduse mittetundmine ei saa olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamiseks ja selle ennistamiseks. Kaebajale olid teada kohtusse pöördumise tingimused, sh tähtaeg. Ka õiguslikult kogenematu isik ei saa eeldada, et vaidlusi saab lahendada määramata korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamiseks välja toonud ühtegi objektiivset, kaebaja isikust mittesõltuvat takistust, mis ei võimaldanud esitada kaebust tähtaegselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-14-52377 3(4) 5. KK palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Haldusasja menetluse lõpetamine ei olnud põhjendatud. Kohus ei ole selgitanud, miks ei kohaldu praeguses asjas HKMS § 46 lg 4 teine lause. Viidatud norm sätestab kaks teineteisest sõltumatut tähtaega hüvitamiskaebuse esitamiseks.

6. Politseija Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Kaebajale oli juba alates 16.02.2009 teada, millistes tingimustes peab ta arestimajas viibima ning millised võimalused peaksid talle olema tagatud arestimaja sisekorraeeskirja järgi, mida talle tutvustati. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku kaheksa perioodi ning on väheusutav, et tal ei tõusetunud selle aja jooksul küsimusi vastuolude kohta sisekorraeeskirjas ettenähtud ja reaalselt eksisteerivate tingimuste vahel. Kaebus ei ole tähtaegne ka siis, kui kaebajale pidi kinnipidamistingimuste õigusvastasus ja kahju tekitaja selguma hiljemalt pärast tema arestimajas viibimise lõppemist (vt Riigikohtu 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13). Kaebaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millest saaks järeldada objektiivsete takistuste esinemist, mis ei võimaldanud kaebust tähtaegselt esitada. Kaebetähtaja rikkumine ei ole ka subjektiivselt õigustatav. Kaebetähtaja ennistamist ei tingi see, et isik mõistis kinnipidamistingimuste õigusvastasust alles teiste kohtuotsuste lugemisel. Samuti omab KK kohtumenetluses osalemise kogemust, mistõttu pidi ta olema kursis kaebamise põhimõtete ja tähtaegadest kinnipidamise vajadusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 näevad kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamiseks ette kaks tähtaega: 1) kolme aasta jooksul arvates päevast, kui isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust; 2) kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Määruskaebuse esitaja leiab ekslikult, et nimetatud tähtajad toimivad üksteisest sõltumatult. Vastupidi, neid tähtaegu tuleb rakendada selliselt, et hüvitamiskaebus on tähtaegne üksnes tingimusel, et kaebuse esitamisel on samaaegselt kinni peetud mõlemast RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajast. Seega isegi juhul, kui kahju tekitamisest ei ole veel möödunud kümme aastat, kuid kaebaja pidi kahjust ja kahju tekitajast saama teada juba rohkem kui kolm aastat varem, siis ei ole hüvitamiskaebus tähtaegne. Samamoodi ei oleks kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja on küll pöördunud kohtusse enne kolme aasta möödumist sellest, kui ta sai teada kahjust ja selle tekitajast, kuid kahju tekitamine toimus rohkem kui kümme aastat varem.

8. Ringkonnakohus rõhutab, et RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 3- aastane kaebuse esitamise tähtaeg on seotud kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisega, mitte aga kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju ja selle tekitaja saab isikule teatavaks üldjuhul kahju tekkimise hetkel. Jätkuva toimingu puhul ei hakka kaebetähtaeg siiski reeglina kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, sest alles siis selgub kannatanule tekitatud kahju lõplik ulatus (vt Riigikohtu 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Seetõttu ei oma kaebetähtaja kulgemahakkamise seisukohast mingit tähtsust, millal tutvus KK kohtulahenditega, millest ta järeldas Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Kahju tekitamise õigusvastasuses ja oma õiguste rikkumises peab kaebaja jõudma selgusele kaebetähtaja jooksul.

3-14-52377 4(4) 9. Kuivõrd KK kinnipidamine Pärnu arestimajas lõppes 16.06.2011, siis on tema 03.07.2014 kaebus esitatud tähtaja rikkumisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et KK ei ole toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja on kaebetähtaja möödalaskmise põhjuste osas viidanud üksnes sellele, et ta mõistis alles 2014. aastal, et tema kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas võisid olla õigusvastased ja rikkuda tema õigusi ning põhjustada talle mittevaralist kahju. Nagu eelmises punktis märgitud, peab isik oma õiguste rikkumises suutma selgusele jõuda siiski seaduses ettenähtud kaebetähtaja jooksul.

10. Eelneva põhjal jääb. KK määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.10.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets