1-13-4007/120 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-4007 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Tali, Imbi Sidok-Toomsalu Kriminaalasi Z.S-i(Z.S) - süüdistuses KarS § 320 lg 1 §

22 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16. juuni 2014 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Süüdistatav Z.S, isikukood: XXX, elukoht xxxx x xxxxx, varem kriminaalkorras karistamata Prokurör Ringkonnaprokurör Merike Lugna Kaitsja Vandeadvokaat Argo Küünemäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. .

otsus kriminaalasjas nr 1-13-4007 t Tühistada Pärnu Maakohtu 16. juuni 2014 äies ulatuses

2. Teha uus otsus, millega tunnistada Z.S süüdi KarS § 320 lg 1 - § 22 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 300 (kolmsada) päevamäära arvestades päevamäära suuruseks 15 (viisteist) eurot, s.o kokku 4 500 (neli tuhat viissada) eurot.

3. KrMS § 180 lg 1 § 179 lg 1 p 2; § 175 lg 1 p älja mõista Z.S-ilt ; 4, 5, 9 alusel v Eesti Vabariigi kasuks

- sundraha 585 eurot, (viissada kaheksakümmend viis)

- riigi poolt määratud kaitsja tasu 2397,60 eurot (kaks tuhat kolmsada üheksakümmend seitse eurot ja kuuskümmend senti),

- kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 0,45 . (nelikümmend viis) senti

Rahaline karistus ja menetluskulud kuuluvad tasumisele 1 kuu jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr

EE9322002 Danske Bank EE403300333416110002 Nordea Bank EE 21023778606 või või 701700017001577198.

Menetluskulude viitenumber on 2800049748, rahalise karistuse viitenumber 4100064900. (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik)

4.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

MENETLUSE KÄIK:

Süüdistus:

1. Z.S-i on kohtu alla antud selles, et 15.01.2013 vahetult enne süüdistatakse ja ta

kriminaalasja nr 1-12-9140 kohtuistungit kallutas ta Pärnu arestikambris tahtlikult selles kriminaalasjas tunnistajana ütluste andmisele kutsutud LŠ andma kohtuistungil teadvalt valeütlusi. Z.S veenis rääkis LŠ kohtuistungil valetama, et

AS talle (LŠ-le) politsei

koostööettepanek sügisel, millal vestlus tegelikult ust 2012. aasta kevadel, mitte 2011. aasta toimus ning samuti asjaolu, et seda 2012. aasta kevadel ka - LŠ AS le edasi rääkis, mida

tegelikult ei toi nud. Sellega soovis Z.S, et

mu LŠ tunnistajana antud valeütlused moonutaksid tõendamisele kuuluvat asjaolu, mille kohaselt soovis AS AS osta 27.04.2012 - lt

narkootilist ainet amfetamiini. toime Valeütluste andmisele kihutamisega pani Z.S karistusseadustiku (edaspidi KarS)

§ 320 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Pärnu Maakohtu otsus:

2. Pärnu Maakohtu 16.06.2014 otsusega mõisteti Z.S õigeks ning jäeti menetluskulud riigi kanda. Maakohus leidis, et kõiki tõendeid kogumis hinnates jäävad kõrvaldamata kahtlused, kas Z.S pani toime talle süüks arvatud kuriteo. Õigeksmõistva otsuse p

õhjendused olid lühidalt järgmised:

Vaidlust ei ole, et Z.S kohtus 15.01.2013 arestimajas -ga nii seoses LŠ

kliendilepinguga kriminaalasjas kui ka tema kui kaitsja taotletud tunnistajaga

LŠ AS AS

kriminaalasjas. Samuti on tuvastatud, et andis kriminaalasjas nr 1-12-9140 LŠ Pärnu

Maakohust 15.01.2013 toimunud istungil tunnistajana teadvalt valeütlusi. Kohus luges LŠ valeütluste andmise tõendatuks tema enda ütluste põhjal, võttes aga samuti arvesse 29.05.2012 jälitusprotokollis ning AS vahistamist puudutavates dokumentides kajastatut.

Maakohus jättis tõendite kogumist ebausaldusväärsusele tuginedes kõrvale ütlused. AS ja ÜP

Kriitikavabalt ei saa suhtuda

LŠ ütlustesse, kuna 16.01.2013 toimunud esmakordsel ülekuulamisel eitas ta 15.01.2013 kohtuistungil valeütluste andmist, kuid võttis hiljem valeütluste andmise omaks ning selgitas, et Z.S valeütlusi andma. kihutas teda Maakohus leidis, et muudetu enda d ütlusi võib küll endiselt arvestada süüstava tõendina LŠ suhtes, kuid kummutamaks vastuolusid

LŠ ja Z.S-i teineteist välistavate ütluste vahel ja süüstamaks Z.S-i ei ole need ütlused enam piisavalt kõrge usaldusgarantiiga.

Z.S-ile esitatud süüdistus taandub ütlustele kui otseselt süüstavale tõendile, milles LŠ

ta räägib 15.01.2013 Pärnu arestimajas Z.S-iga toimunud vestluse sisust. Sellele vastanduvad aga õigustava tõendina süüdistatava Z.S-i ütlused. Kaudsete tõenditena uuritud prokuröri E. Keemani ütlused ja Advokatuuri iseloomustus pigem kinnitavad Z.S-i versiooni. On ebaloogiline, et Z.S kihutas valeütlusi andma LŠ, kuid oma klienti mitte, sest samal ajal Z.S-i kaitsealune andis kohtuistungil

AS LŠ ütlustest teistsuguseid ütlusi. Samuti välistab Z.S-i süüditunnistamise arutatavas asjas KrMS §

15 lg-s 3 ja § 66 lg 21 p-s 4 sätestatu, mille valguses ei saaks LŠ ütlused olla määravaks tõendiks Z.S-i

süüdimõistmisel.

Apellatsioon:

3. Maakohtu otsuse peale esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör apellatsiooni, kus taotleb ja uue otsusega

maakohtu otsuse tühistamist Z.S-i süüdi tunnistamist

320 lg 1 tema karistamist 300 suuruse KarS §

– § 22 lg 2 järgi ja päevamäära rahalise karistusega. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

LŠ

15.01.2013 kohtuistungi protokoll, seal ütlused ei ole ainus määrav tõend, kuna nii sisalduvad LŠ ja AS ütlused, samuti AS ütlused, 25.01.2013 kohtuotsus, hilisemad Z.S-i kaebused kaitsjana kinnitavad kogumis Z.S-i süüd.

Z.S-i käitumine kohtuasja arutamisel näitab, et ta ei olnud algselt teadlik sellest, et AS AS AS oli politseiga koostööle kaasatud ega sellest, millal -le koostöö ettepanek tehti. Tema

käitumine protsessis kummutab ta hilisemad ütlused valitud kaitsetaktika kohta ja selle AS kohta, nagu ei oleks ta kaitsjana kihutanud

AS LŠ andma valeütlusi.

Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et Z.S , saanud LŠ-lt teada asjaolusid, mis võimaldasid tal üles ehitada valeütlustele rajatud kaitsetaktika, ei suutnud ajapuudusel seda taktikat piisavalt hästi ette valmistada, s.o AS vastavalt ette valmistada. Z.S-i jaoks oli LŠ ja

esialgu üksnes AS AS väidetavat võlasuhet kinnitav tunnistaja, kes muutus tema jaoks ootamatult oluliseks ja teist laadi teavet valdavaks isikuks alles peale kokkusaamist Pärnu arestimajas 15.01.2013. Apellant juhib tähelepanu sellele, et kohtukõnede ajal on Z.S kaitsjana nimetanud

LŠ

„veenvaks otseseks tõendiks“, mis annab alust arvata, et tema ütlused oli tõendamiseseme seisukohalt olulised.

LŠ andis ütlusi sisuliselt ainult koostööfakti kohta. Apellatsioonkaebuses Z.S

LŠ enam ei maini, küll aga apellatsioonkaebuse täienduses, kus on väidetud, et LŠ

ütlused ei ole kindlasti tõendamiseseme seisukohalt olulised. LŠ-l puudus igasugune huvi anda Z.S-i vastu ütlusi, mis ei vasta tõele ning tema ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et ta on varem kriminaalkorras karistatud isik.

Kaitsja seisukoht:

4. Kaitsja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja ainetu ning tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid millede alusel oleks võimalik tuvastada Z.S-i süüdistuse järgi nõutavat objektiivse ja subjektiivse koosseisu olemasolu. Palub jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 03. novembri 2014 otsus: 5. stati maakohtu otsus ning uue otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2014 otsusega tühi mõisteti Z.S süüdi KarS § 320 lg 1 ja § 22 lg 2 järgi ning karistati rahalise karistusega

300 päevamäära ulatuses arvestades päevamäära suuruseks 15 (viisteist) eurot, s.o kokku 4 500 (neli tuhat viissada) eurot.

Kaitsja kassatsioon:

6. Z.S-i kaitsja esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kassatsiooni, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistamist vääralt kohaldatud materiaalja menetlusnormide rikkumise tõttu. Kaitsja osutas muu hulgas ka asjaolule, et ringkonnakohtu otsuse tegi KrMS § 339 lg 1 p

1 mõttes ebaseaduslik kohtukoosseis, sest kriminaalasja alustanud kohtukoosseis ei allkirjastanud tehtud kohtuotsust ning toimikust ei nähtu ühtegi viidet kohtukoosseisu muutmisest.

Riigikohtu otsus:

7. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu ebaseadusliku kohtukoosseisu tõttu ringkonnakohtu

03.11.2014 otsuse ning saat kriminaalas samale kohtule uueks arutamiseks teises is ja kohtukoosseisus.

Kassatsioonkaebuses esitatud teisi väiteid Riigikohus ei analüüsinud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsuse ja apellatsiooniga ning esitatud selgitu ga leiab

se järgmist.

9. Riigikohtu lahendites ( nt otsus nr 3-1-1-92-11) on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Tuvastades maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p

11 tähenduses, tuleb -de 1- ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg st 1 või 2 maakohtu otsus vältimatult tühistada ja -

saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama.

Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt ( nt otsus nr 3-1-1-100-12), et v märkinud astuolust tõendamiseseme

tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Antud juhul pole apellatsioonis välja toodud millised kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta siis Sellist vastuolu ei tuvastanud ka otsuse põhiosa argumentatsioonile või järeldustele.

ringkonnakohus. Maakohus on otsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Z.S-i süü etteheideteta kuriteo toimepanemises pole tõendamist leidnud ning otsuse resolutiivosas ongi Z.S õigeks mõistetud. P minaalasja maakohtule uueks rokurör ei ole taotlenud KrMS § 341 lg 2 kohaldamist ning kri arutamiseks saatmist, millest koos apellatsiooni enamus väidetega võib järeldada, et ka apellant leiab, et ringkonnakohtul on võimalik antud juhul asja sisuliselt ja apellatsiooni kogumahus arutada.

Kolleegium leiab, et kuigi maakohtu otsuse pinnalt on kohtu siseveendumuse kujunemine küllaltki raskesti jälgitav KrMS § 339 lg 1 loetellu kuuluv kriminaalmenetlusõiguse , pole

oluline rikkumine tuvastatav, mistõttu nimetatud alusel maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

10. Kriminaalasja materjalidega on t ja selles puudub ka vaidlus, et Z.S õendatud kohtus vahetult enne 15.01.2013 toimunud kohtuistungit -ga (kd I, lk 100 ja 104-114). LŠ Siinjuures kolleegium osutab, et ainetu on maakohtu arutlemine teemal, kas Z.S rikkus

LŠ-ga kohtumisel Pärnu Arestimaja külastamise korda, sest Z.S-ile süüdistusaktis etteheidetav tegu on seotud

LŠ veenmises valeütlusi andma, mitte aga arestimaja külastuskorra rikkumises. Samu kas Z.S kohtus 15.01.2013 - ti pole määrava tähtsusega asjaolu, LŠ ga 14.01.2013 sõlmitud kliendilepingust tulenevalt viimase kaitsjana või AS kaitsjana, kuna vaidlus puudub sellest, et Z.S oli kaitsja ning tema taotles kutsumist istungile AS LŠ ning arestimajas Z.S-i küsimused puudutasid süüdistusasja.

AS

11. Vaidlus puudub ka selles, et vahetult pärast Z.S-iga kohtumist andis LŠ 15.01.2013 kohtuistungil teadvalt valeütlusi ning ta tunnistati kriminaalasjas 1 9635 tehtud Pärnu

Maakohtu 30.10.2013 otsusega kokkuleppemenetlus - teos es KarS § 320 lg s 1 sätetatud kuri süüdi ning mõisteti karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust (2 kd. lk 60-64). LŠ poolt 15.01.2013 kriminaalasjas 1-12-

9143 antud valeütlused seisnesid selles, et AS rääkis

LŠ- aasta kevadel, mitte 2011. aasta le, et talle tehti politsei poolt koostööettepanek 2012. sügisel, millal vestlus tegelikult toimus ning samuti asjaolu, et LŠ seda 2012. aasta kevadel ka AS-

le edasi rääkis, mida tegelikult LŠ ei teinud. Pärnu Maakohtu 30.10.2013 otsusest nähtub, et kohus luges

muuhulgas

LŠ valeütluste andmise tõendatuks tema enda ütluste põhjal.

12. KarS § 22 lg 2 sätestab, et kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Riigikohus selgitas 24.04.2009 otsuses nr 3-1-1-10-09, et KarS kohaselt on kihutamine üldjuhul karistatav olukorras, mil täideviimistegu jõuab vähemalt katse staadiumi. Osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta. Kolleegium -s 1 nimetatud teo nõustub maakohutu järeldusega, et tõendatud on KarS § 320 lg objektiivne koosseis, s.t LŠ poolt tunnistajana kriminaalmenetluses valeütluste andmine, seega koosseisuline täideviimistegu on toime pandud. Ka eeltoodud järelduse osas vaidlus puudub.

13. Antud juhul on vaidlusesemeks küsimus kas LŠ andis kriminaalmenetluses valeütlusi omal algatusel ja soovil või kallutas teda selleks Z.S ning kas tema poolt 15.01.2013 toimunud kohtuistungi eelsel kokkusaamisel LŠ kihutamine teadvalt valeütluste andmisele saab lugeda tõendatuks või mitte osas on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudnud . Viimase

järeldusele, et tõendeid kogumis hinnates ei saa põhimõtet järgides Z.S-i süüd talle inkrimineeritud teos tõendatuks lugeda. Prokuröri apellatsiooni kohaselt on aga süüd kinnitavate tõendite kogum piisav ning annab aluse süüdimõistva otsuse tegemiseks.

13.1.

-168) Süüdistatavana ülekuulatud LŠ ütlustest (kd I, 167 nähtub, et 15.01.2013 külastas teda enne kohtuistungit Z.S, kes tutvustas ennast kaitsjana. Z.S AS AS küsis temalt, mida ta teab AS asjast.

LŠ rääkis AS- lt 2011. aasta sügisel kuuldust, et politsei tegi AS- le ettepaneku koostööks ütles , et koostöö ettepanekut ei . Seepeale Z.S korduvalt tehtud mitte 2011. aasta sügisel, vaid 2012. aasta jaanuaris (hiljem, et 2012. a kevadel). LŠ ütluste kohaselt Z.S ei põhjendanud, miks see pidi olema 2012. aasta kevadel ja mitte 2011. aasta sügisel, kuid sai aru, et see on AS-le kasulikum mistõttu ei hakanud vastu vaidlema.

LŠ le hinnangu andmisel kohtueelsel ütluste on maakohus märkinud, et ristküsitlusel selgus, et uurimisel

LŠ end süüdi ei tunnistanud, minnes diametraalselt vastuollu oma hilisemate ütlustega kuna edaspidi on valeütluste andmist tunnistanud.

Kohtuistungi protokolli kohaselt on pärast poolt süü tunnistamist ja ütluste andm LŠ

ist Z.S-i kaitsja poolt

ristküsitlemise käigus tõepoolest avaldatud 16.01.2013 ehk siis päev pärast maakohtu istungil tunnistajana valeütluste andmist, kahtlustatavana ülekuulamise LŠ

protokollis antud ütlused gil 15.01.2013 ütlused andnud, neile sellest et on juba kohtuistun midagi juurde lisada ei ole. Kahtlustuses end süüdi ei tunnista( 1 kd. t.lk. 168). Seega antud juhul on tuvastatav vastuolu vaid oma süü tunnistamises. Kolleegiumi seisukohalt juhul kui

esmasel ülekuulamisel süüdistatav ütlusi ei anna ja süüd ei tunnista, kuid järgneval kahtlustavana ülekuulamisel ja kohtuistungil ristküsitlemisel oma süüd tunnista b ning annab ka

asjakohaseid ütlusi, pole diametraalsete vastuolude põhjendusel alust tema kohtuistungil ristküsitlemise käigus antud ütluste tunnistamiseks ebausaldusväärseteks.

Siinjuures kolleegium osutab, et vaatamata maakohtu seisukohale erinevate ütluste andmise osas hindas maakohus

s ehk osas kus LŠ ütlused usaldusväärseks just enda süüküsimuse maakohtu arvates oli vastuolu, ning otsusest jääb selgusetuks, miks on Z.S-i süü osas ütlused ebausaldusväärsed.

28.05.2014 otsuses 3-1-1-131-13 pidas Riigikohus võimalikuks muuta isikuliste tõendite hindamisel senist paktikat ning märkis, kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas menetluses on oma esialgset süü mittetunnistamist selgitanud sellega, et pidas LŠ esmasel ülekuulamisel vajalikuks eitada kõike ja ütlusi mitte anda. Tal puudus võimalus enne esmast ülekuulamist kõike läbi mõelda ja arvas , et saab veel kuidagi vastutusest vabaneda. Vastupidiselt maakohtule ei ole kolleegiumile ebausutav, et pärast enda süü eitamist ja sisuliste ütluste mitteandmist võib isik siiski otsustada tegu tunnistada ning süüdistuse osas ütlusi anda.

Sellist käitumist ei saa pidada süüteoasjades tavapäratuks. LŠ kuulati valeütluste andmise kohta esmakordselt üle 16.01.2013 ning arvestades süüteo toimepanemise ja esmase ülekuulamise vahelist väga lühikest ajavahemikku, ei pruukinud süüteo toimepannud isik endale tegu ja selle tagajärge tunnistada. Vähetähtis ei ole ka tõik, et LŠ ja Z.S-i vaheline kohtumine toimus 15.01.2013 kell 13.35 13.47 (1 kd. lk 104) ning 15.01.2013 kohtuistung algas kell 14.09. – Arvestades valeütluste andmise ja isiku esmakordse ülekuulamise ajalist vahemikku on usutav, et isik ei pruugi suuta kõiki asjaolusid läbi mõelda ja endale olukorda teadvustada. Olles aga seatud fakti ette, et tema ütluste osas on tõusetunud valeütluste andmise kahtlus ja selles osas on uurimist alustatud

ning kogutakse tõendeid, võis isik tõepoolest asjaolude üle järgi mõelda ja jõuda järeldusele, et edasine valetamine on tulutu.

Mittenõustudes maakohtu seisukohaga hinnangul põhjust pidada ütlusi pole kolleegiumi LŠ

ebausaldusväärseteks vastuoluliste ütluste andmise põhjendusel, vaid tema poolt kohtuistungil antud ütlusi e tõenditega tuleb hinnata kogumis muud .

13.2. Z.S eitab

2 kd. lk 159 jj). Z.S-i LŠ kallutamist valeütluste andmisele ( ütlustest nähtub, et ta kohtus 15.01.2013 ga eeskätt just kaitsjana, sest advokaadibüroo LŠ- LŠ

sõlmis 14.01.2013 kli üsis öödaminnes endilepingu LŠ kaitsmiseks. K ka m LŠ puutumust

AS

kaasusega, et vältida huvide konflikti ja selgitas AS kriminaalasja kaitseakti, kus on LŠ

märgitud küsis ta, mida AS soovil tunnistajaks. Samuti LŠ ja asjadest teab. AS AS LŠ ei rääkinud võlasuhtest, vaid rääkis koostööst politseiga ja sellest, et ta nii 2011. aasta kui ka AS

2012. aasta kevadel rääkis htud koostööettepanekust. AS-ga sellele politsei poolt te Tema selgitas, et kohtus tuleb rääkida tõtt, mitte seda, mida täpselt ei tea. Samuti märkis, et kui ta koostöö täpset aega ei mäleta, siis ei mäleta. Seetõttu ta kohtuistungil küsiski, millal LŠ -ga AS kohtus ja kas kevadel ka.

Seega on Z.S-i ja

arestikambris toimunud vestluse LŠ versioonid 15.01.2013 Pärnu sisust

susele hinnangu andmisel tuleb neid hinnata koos erinevad, mistõttu ütluste usaldusväär teiste kogutud tõenditega.

13.3. Antud juhul on kaitseakti (1 kd. lk 125-126) kus Z.S tõendina käsitatud AS

põhjendab tunnistajana ülekuulamise vajadust sellega, et LŠ LŠ saab kinnitada ja

AS AS

vahelisi võlasuhteid. Kaitseakti kohaselt oli tunnistajate, sh LŠ, ülekuulamise eesmärgiks justnimelt tõendada vahelist võlasuhet ning tegemist oli põhilise kaitseversiooniga. AS AS ja

Kaitseakti eesmärgiks on tagada poolte võrdsus kohtumenetluses ning vältida kohtumenetluse üllatuslikkust, mistõttu eeldabki KrMS poolte seisukohtade ja tõendite täielikku eelnevat vastastikust avalikustamist.

Vaidlus puudub asjaolus, et 15.01.2015 kohtuistungil ei küsinud kaitsja kaitseaktis toodud tunnistaja ülekuulamise põhjenduste kohta ühtegi küsimust ning asus koheselt uurima justnimelt ja

LŠ AS vaheliste suhete kohta ning nende võimaliku kohtumise aja kohta ja politseiga koostöö tegemise kohta.

Maakohus luges arvestatavaks Z.S-i

selgituse, et tegemist oli eksliku tähelepanematusega, mida tuleb töös ette. Kohtukolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa ning hindab süüdistatava sellekohast ütlust ebausutavaks.

Nagu kolleegium enne välja tõi oli tegemist kaitse põhiargumendiga, mida kaitsja isegi ei puudutanud. Kolleegiumile oleks usutav, kui kaitseaktis oleks välja toodud suur hulk erinevaid asjaolusid, mida tunnistaja ütlustega soovitakse tõendada ning nendest üks või kaks asjaolu jääb küsimata. Praegusel juhul oli aga tegemist üksnes ühe asjaolu tõendamisega ning arvestades seda, et kaitsja koostab oma kaitsetaktika justnimelt kaitseakti alusel, siis ei ole professionaalsel kaitsjal võimalik lihtsalt tunnistaja kutsumise põhjust ära unustada või tähelepanuta jätta. Arvestades kaitsja tegevust 15.01.2013 kohtuistungil ja vahetult enne seda, siis toetab see

LŠ antud ütlusi, et Z.S kihutas teda vahetult enne kohtuistungit valeütlusi andma. Muul viisil ei ole kaitsja üllatustaktika (viitas asjaoludele, mis ei olnud vastaspoolele teada ega kajastunud

kaitseaktis) kasutamine põhjendatud.

13.4. Tõendina hinnatud 15.01.2013 aasta kohtuistungi protokollist( 1 kd. t.lk. 127-139) nähtub, et Z.S ei küsitle t kaitseaktis toodud asjaolude tõendamise osas, vaid küsib üksnes LŠ-

kaitseakti väliseid küsimusi ja tema narkoharjumuste kohta ning väga selgelt suunava AS küsimuse 2012. aasta kevade ning sellele järgn vate sündmuste kohta e mitte ka 2011 aastal toimunud jutuajamise kohta. Oluliseks faktoriks on asjaolu, et r istküsitlusel suunava küsimuse esitamisega tegi Z.S -

LŠ le üldse võimalikuks valeütluste andmise.

13.5. Tõendina käsitatud 21.01.2013 aasta kohtuistungi protokollist nähtuvalt on Z.S hinnanud kohtuvaidlustes teiste i te seas

lusi , is kute ütlus LŠ üt otseseks veenvaks tõenditeks millele pole prokuröril peale ähvardamise midagi vastu panna( 2 kd. t.lk. 33).

AS apellatsioonis leiab süüdimõistva kohtuotsuse järgselt esitatud ja tõendina käsitatud Z.S, et kõik tema tunnistajad olid usaldusväärsed ja kaitsja ei kahtle ka ütlustes (1 LŠ

kd. t.lk. 141 pöördel) tõendina käsitatud täiendustes . Samas apellatsiooni ( 2 kd. t.lk. 65-73) on

kaitsja võtnud täiesti teistsuguse seisukoha ning lei , et tõendamiseseme seisukohalt ei dnud olnud olulisteks asjaoludeks see kas ja millal rääkis le politseiga koostöö tegemisest AS LŠ-

ning kas ja millal sellest - LŠ AS le edasi rääkis. Lisaks püüab Z.S apellatsiooni täiendustes muuta ütluste väärtust nüüd märkides hoopis, tema enda tunnistaja, LŠ et need ei olnudki . selged ja ühemõttelised ning need oleks tulnud üldse tõendite kogumist välja arvata Kolleegium leiab, et selline muutus poolt 15.01.2013 aasta kohtuistungil antud LŠ ütluste osas ning ka apellatsiooni ja selle täienduse vastuolulisus, näitab selgelt püüdu varjata enda seotust LŠ poolt 15.01.2013. aasta kohtuistungil antud vale mis omakorda kinnitab nii ütlustega, LŠ ütlusi kui ka süüdistusversiooni sellest, et Z.S kihutas tunnistajat valeütluste andmisele kriminaalmenetluses.

13.6. - Maakohus on lugenud tõendatuks, et AS ni jõudis juba 2011 aasta sügisel jutt sellest, et AS AS on politsei huviorbiidis ja seda

a ka tunnistaja -lt. Samuti on kohus enda käest j LŠ

nentinud, et

. Sellist AS ei võtnud sellist hoiatust tõsiselt enne kui ta arreteeriti 27.04.2012 järeldust on maakohus hinnanud prokuröri süüdistusversiooniga mittehaakuvaks ja Z.S-i . õigustavaks Kolleegiumi seisukoh . Kolleegium leiab, et s alt on maakohtu hinnang ebaõige elline järeldus kinnitab

LŠ ütlusi sellest, et kohtudes 15.01.2013 aastal arestimajas Z.S-iga rääkiski ta viimasele, et kohtus - just 2011 aastal ning is oli jutt viimasele politsei poolt tehtud AS ga si

koostööettepanekust. Samuti kinnitab selline järeldus süüdistust ka , et tegelik LŠ ja

AS kohtumine toimuski 2011 aastal. Maakohus pole välista , pärast võis avaldada oma kaitsjale nud, et AS 27.04.2012 kinnipidamist 2011 aastal toimunud jutuajamise sisu

. Selline järeldus on kolleegiumi arvates aga oletuslik kuivõrd d tõendite eelpooltoodu s Z.S-i poolt sellise informatsiooni teadmise osas viited puuduvad. Samas kolleegium märgib, et nimetatud asjaolu pole määrava tähtsusega Z.S-ile esitatud süüdistuse tõendatuse juures. On ju süüdistuse sisuks antud juhul asjaolu, et

Z.S,

teades, et tunnistaja kuulis

LŠ AS käest viimasele tehtud koostööettepanekust 2011 aastal, veenis tunnistajat andma kohtus ütlusi, et selline jutuajamine toimus 2012 aastal. Kolleegium osutab siinjuures veelkord, et ilma 2012 aastal kohtumise vaidlusteta on tõendatud, et toimumisest antud ütlused on valed ning asjaolu millal valeütluste andmisele kihutaja tegelikust ja tõesest faktist, st 2011 aastal kohtumisest, teada sai, ei väära valeütluste andmisele kihutamist ning asjaolu, et kihutaja teadis õigeid asjaolusid ainult süüdistuses etteheidetava teo kinnitab toimepanemis t.

13.7. Maakohus on leidnud, et valeütluste andmisele kihutamise muudab ebatõenäoliseks ka asjaolu, et Z.S enda klienti (

AS) valeütlusi andma ei kihutanud.

Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu mingilgi määral ei sea kahtluse alla ega välista Z.S-i poolt süüdistuses etteheidetud kuriteo toimepanemist, mistõttu sellele asjaolule tuginedes on kihutamisteo toimumise välistamine asjakohatu. Tõendatud on, et Z.S kohtus -ga enne - Advokaadile teadaolevalt viibib AS LŠ ga kohtumist, mitte pärast. kohtuistungil tunnistaja ristküsitlemise juures ka süüdistatav, mistõttu on viimasel võimalus ka oma ütlusi vastavalt kohandada. Asjaolu, et otsustas jääda truuks temale teadaoleva AS le faktoloogiale, ei muuda poolt selleks LŠ valeütluste andmist ega sea kahtluse alla ütlusi, et veenis teda Z.S.

13.8. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid mille alusel saaks jõuda järeldusele, et LŠ oli juba enne Z.S-iga kohtumist tahtlus kohtuistungil valetada.

ei LŠ ütluste kohaselt teadnud ta täpselt milline süüdistus oli AS-le esitatud, oli vaid kuulnud, et mingi narkoasi ja räägiti ka, et AS oli asjaga seotud. Sai teada arestimajas, et oli toimunud matkimine. Kui sai kutse

kaitsetaktika AS istungile ei teadnud mida temalt küsitakse( 1 kd. t.lk.167 pöördel). AS oli arestimajas viibivale tunnistajale teadmata. Kohtuistungil toimub tunnistaja poolt ütluste andmine se vormis ja menetlusseadustikus ehk siis ristküsitlemi ettenähtud reeglite alusel tunnistajal puudub võimalus rääkida vabalt teemal, mida temalt ei küsita.

AŠ korduvalt, et -le on kasulikum, kui ta ütluste kohaselt ütles Z.S temale AS tunnistajana ülekuulamisel annab tõele mittevastavaid ütlusi ning korduvalt ka toonitas mida ta istungil tegelikult ütlema peab. Tema nõustus sellega kuna kaitsja ütles, et sellised ütlused AS

on viimasele kasulikumad ja tema tahtis nii teha, et sõbral oleks parem( 1 kd. t.lk. 168). Siinjuures kolleegium osutab, et kuriteole kihutamise eest vastutusele võtmisel pole oluline millisel viisil kallutamine toimus ning kolleegium leiab, et kui isikule korduvalt öeldakse, et valeütluste andmisega ta aitab sõpra, loob sellega sõbrale dsamad võimalused mingid soo kriminaalmenetluses, on tegemist kuriteole kallutamisega. Kolleegium on eelpool tõendite alusel juba tuvastanud, et ka tegelikkuses AŠ Z.S-i poolt suunava küsimuse järgselt ka kokkulepitud valeütlusi andis st, et süüdistatava Z.S-i valeütluste andmisele toimepandud kihutusteo tulemiks oli lõpuleviidud põhitegu ja tuvastatav on ka Z.S-i eesmärgipärane ja kavatsetud käitumine.

13.9. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul tuleb seteks ja LŠ ütlusi hinnata usaldusväär

kolleegiumil puudub alus kahtluseks, et

LŠ ütluste näol oleks tegemist röönaga. Puuduvad igasugused viited sellele, et

soovist. LŠ ütlused oleks kantud Z.S-i süüdimõistmise Tegemist oli - LŠ le võõra isikuga ja veelgi enam tema kauaaegse sõbra kaitsjaga. Valeütluste andmise tunnistamine oli üheks otseseks tõendiks tema enda süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks. Tema vastutust ei mõjuta ka asjaolu, kas keegi tema poolt toimepandud kuriteost osavõtjana veel süüdi mõistetakse või mitte

.

Riigikohus on korduvalt sedastanud( nt otsus nr 3-1-1-94-04), et k aassüüdistatava ütluste

hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega üüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse . Ka s ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult järeldanud, et süüdistus ütlustel rajaneb vaid LŠ .

Tegelikkuses on L val ka nendega riimuv Š ütluste kui otsese tõendi kõr kaudsete tõendite

kogum, millised koos ja tervikuna hinnates kinnitavad Z.S-i süüd. Seega ei tuvasta kohtukolleegium Z.S-i

süüd üksnes ega valdavas ulatuses LŠ ütlustele tuginedes, vaid süüditunnistamise aluseks on tõendite kogum, millesse lisaks ütlustele kuuluvad ka

LŠ eelkäsitletud kaudsed tõendid.

14.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on teinud vahetult kohtuistungil uuritud tõenditest ebaõiged järeldused, mis omakorda on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.

Kriminaalasjas kogutud ja vahetult uuritud tõendite kogum annab aluse hinnata tõendatuks Z.S-i poolt talle süüdistuses etteheidetava teo toimepanemine. üüdistatava tegu vastab S KarS § 320 lg 1 § 22 lg 2 ettenähtud koo õigusvastasust välistavad asjaolud ei - sseisule ning ole tuvastatavad. Samuti on tegemist ga.

süüvõimelise isiku

15. Karistuse mõistmise osas on ringkonnakohus seotud prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega, mis määrab apellatsioonikohtu poolt mõistetava karistuse maksimaalse raskuse.

Prokurör on apellatsioonis süüdistatavale mõistetavaks karistuse liigiks taotlenud rahalist karistust

300 päevamäära.

Tegemist on ühekordse rikkumisega, kuid samas kolleegium leiab, et kuriteo muudab õiguskorda eriti riivavaks asjaolu, et selle pani toime advokaat, kes peab olema aus ja kõlbeline

(advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 5) ning kes peab olema ustav põhiseaduslikule korrale ja seisma hea selle eest, et kehtivaid õigusakte järgitaks.

Kar - S § des 57 ja 58 sätestatud süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine. Kolleegium leiab, et prokuröri poolt taotletud karistuse liik, rahaline karistus ja päevamäär, mis jääb KarS § 44 lg 1 ettenähtud keskmise ja ülemmäär on kooskõlas süü suuruse ja a vahele, süüdistatava isikuga. Toimikus sisalduva teatise (1 kd. lk 162) kohaselt on Z.S-i keskmine päevasissetulek peale mahaarvamisi 15 eurot. Seega on Z.S-ile mõistetava rahalise karistuse suurus

4 500 eurot.

16. Kuna maakohus tegi täielikult õigeksmõistva otsuse on kohus sellest lähtuvalt teinud otsustuse ka menetluskulude osas. Ringkonnakohus tühistab õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse.

KrMS § 180 lg 1 kehtestab, et süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsus osas millega jäeti menetluskulud riigi kanda.

Vandeadvokaat Raul Obergi poolt osutati süüdistatavale õigusabi lepingu alusel, seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda.

RÕS alusel süüdistatavale õigusabi osutanud kaitsja osas on maakohus rahuldanud tasu taotlused kokku summas 2397,60 eurot( 2 kd. t.lk. 156-158, 179-181). KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 5 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud, kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt on alates 01.01.2015 kuutasu alammääraks 390 eurot, mistõttu on sundraha suurus teise astme kuriteos 585 eurot.

Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleb käesoleva kohtuotsusega süüdistatavalt Z.S-ilt välja mõista sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses summas 585 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 0,45 eurot (1kd.lk 160) ning määratud kaitsjale riigi poolt makstus tasu katteks õigusabi osutamisega seotud kulu summas 2397,60 eurot.

17. Eeltoodu alusel ja juhindudes -

- 2

-st 2 KrMS § 337 lg 1 p st 4; § 338 p st ja § 340 lg 4 p

tühistab koh ärnu Maakohtu 16.juuni 2014 õigeksmõistva otsuse ja teeb tukolleegium P uue, süüdimõistva otsuse. P ringkonnakohus rahuldab. rokuröri apellatsiooni

I -Toomsalu vi Kesküla, Orvi Tali, Imbi Sidok (allkirjastatud digitaalselt)