3-15-539/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 11. juuni 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-539 Kohtuasi H.P. kaebus Võru arestimaja poolt tekitatud 1780 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: H.P. Vastustaja: Politseija Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta H.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 13.07.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED NING ASJAOLUD

1. 03.03.2015 koostas Viru Vangla kinnipeetav H.P. (edaspidi kaebaja) kaebuse (tl 1-5), milles kirjeldas Võru arestimaja tingimusi. Ta väitis, et viibis selle arestimaja inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes aastatel 2012 ja 2013 kokku 89 päeva ning soovib tekkinud moraalsete ja füüsiliste kannatuste eest saada 1780 euro suurust hüvitist. Oma õigusi rikkuvate asjaoludena märkis ta õiguskantsleri 15.01.2009 ja 01.03.2011 kontrollkäigu raportitele ja erinevatele kohtulahenditele tuginedes ära kambrite klaasblokkidest aknad, milledest osa on kinni müüritud, ebaküllaldase kunstliku valgustuse, liigse niiskuse, hallituse, puuduliku ventilatsiooni ning elementaarsete hügieenitingimuste, privaatsuse, värskete ajalehtede, laua ja tooli, värskes õhus

2

viibimise võimaluse puudumise, kambrite vähese vaba põrandapinna ning õhukesed ja hooldamata madratsid. Eraldi märkis ta ära alanduse ja kannatused, millised tulenesid vajadusest lugeda, kirjutada ja süüa voodis või püsti, WC-na mõeldud ebameeldiva haisuga ja eraldamata august põrandas ning jalutamise võimalusest üksnes avatava aknaga ruumis. Veel väitis kaebaja, et kuna tal polnud ettekujutust kõigist oma õigustest, pidi ta leppima ametnike väidetega, et paremaid tingimusi pole võimalik tagada ning sai kaebuse esitada alles pärast seda, kui tutvus vanglas viibides erinevate kohtulahenditega sarnaste rikkumiste osas.

2. Politseija Piirivalveameti (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 23-24) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti see rahuldamata jätta ning selgitati arestimajas kehtivat korda ja seal valitsenud tingimusi. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et ükski õigusakt ei kehtesta minimaalset lukside arvu arestimaja kambritele ja nõudeid WC-le, et klaasblokkidest akendest põhjustatud vähest loomulikku valgustust kompenseeris kunstlik valgustus, et laud, tool ja WC peavad kambris olema vaid võimaluse korral, et julgeolekukaalutlustest lähtuvalt ei ole võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses ning lisati, et kaebaja viibis kambris koos teise kinnipeetavaga vaid ajavahemikel 06.12.2012-11.12.2012 ja 21.08.2013- 28.08.2013, kõikidel muudel perioodidel oli seal aga üksi. Veel märgiti, et õiguskantsler on tunnustanud värskes õhus viibimiseks loodud vabaõhukambrit, et eluruumi pindala arvutamisel lähtutakse selle kogupinnast ja kaebaja suhtes vastas see kõikides kambrites nõuetele, et kuna arestimajas tellitakse üks ajalehe Postimees eksemplar, ei pruugi selle lugemise võimalus küll ilmumise päeval avaneda, kuid on siiski hiljemalt ülejärgmisel päeval tagatud. Magamistingimuste osas märgiti, et kaebaja väited nende puudulikkuse kohta on tõendamata, et õigusaktid ei sätesta nõudeid madratsi paksuse kohta ning lisati, et kaebaja pole kaebuses nimetatud puudustele arestimajas viibimise kestel tähelepanu juhtinud ja tagantjärele on neid võimatu tuvastada, küll aga võib õiguskantsleri 01.03.2011 ja 03.04.2014 kontrollkäigu kokkuvõttest järeldada, et kinnipeetavate magamistingimused polnud inimväärikust alandavad.

3. Vastustaja on kohtutoimiku juurde esitanud õiendi Võru arestimaja kambrite suuruse kohta (tl 36) ja väljavõtted arestimaja töö arvestuse raamatutest (eraldi kaust). Lisaks on kohus omal algatusel välja nõudnud väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku kohta 01.01.2012 kuni 01.01.2014 ning lisanud ka selle eraldi kausta köidetuna toimiku juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas Võru arestimajas valitsenud tingimuste tõttu on saanud kaebajale tekkida tema poolt nimetatud mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid käsitleb riigivastutuse seadus. Selle § 7 lg-s 1 on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskusastet. Ka võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Arestimajas kinnipidamise tingimusi reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1, § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 kohaselt peab vahistatu kamber

3

tagama tema pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise ning vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Arestikambri suuruse ja sisustuse nõuded sisalduvad siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirjas“ (edaspidi eeskiri). Selle § 12 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning selles peavad kindlasti olema ühevõi kahekordsed voodid. Laua, tooli, WC, pesemiskoha ja muude sisustuselementide olemasolu kambris tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Seejuures ei ole seaduseandja aga kehtestanud mingeid tingimusi selle kohta, milline täpselt peab WC asukoht ja varustatus olema. Kaebaja pole väitnud, et tema kambrites ei olnud voodit, muude mööbliesemete nõudmiseks aga puudus tal õigus. Samuti puudus tal õigusaktidest tulenev alus esitada nõudmisi WC ehituslike iseärasuste ja järelevalve teostamist puudutava kohta.

7. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava ja vahistatu eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad mööbliesemed ja seadmed, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Kaebusele antud vastusest ning sellele lisatud õiendist ja Võru arestimaja töö arvestuse raamatute väljavõtetest nähtuvalt vastas kõigi kaebaja kambrite põrandapinna suurus eelnevalt osundatud nõuetele ning enamuse selles arestimajas oldud ajast viibis ta kambris üksi. Seetõttu on tema väited vähesest põrandapinnast ebatõesed ja privaatsuse puudumisest ilmselgelt liialdatud. Kaebuses tehtud viide kambrile nr 3 jääb aga ka näitena arusaamatuks, sest kohtule esitatud dokumentide kohaselt pole kaebaja selles kambris üldse viibinudki.

8. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on eraldi ära märgitud, et kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Seda, missugustele arvnäitajatele peab kambri valgustus vastama, õigusaktid ei sätesta. Vastustaja tunnistab kaebaja poolt väidetud klaasblokist akende olemasolu kambrites ja sellest tulenevat probleemi loomuliku valgustuse tagamisel, kuid väidab, et elutegevuseks vajalik valguse hulk kompenseeriti kunstliku valgusega. Loomulikku valgustust võimaldava akna puudumise on nii 01.03.2011 kui 03.04.2014 kontrollkäikudel tuvastanud ka õiguskantsleri ametnikud. Vastavas kokkuvõttes ei sisaldu aga midagi selle kohta, et puudusi esines ka kambrite kunstliku valgustuse osas. Kuna väited ühe kindla arestimaja kambrite halva valgustuse kohta ei ole kuidagi võimalik tõendada teistes arestimajades valitsenud olukorra kohta tuvastatuga ega ka teiste samas arestimajas kinni peetud isikute üksnes subjektiivsetel arvamustel rajaneda saavate tunnistustega, jäävad kaebaja vastavad väited paljasõnalisteks ja kontrollimatuteks.

9. Loomuliku valgusega seotud puuduse kõrval märkasid õiguskantsleri ametnikud 01.03.2011 kontrollkäigul veel seintel esinevat hallitust ning kulunud voodipesu. Vastavas kokkuvõttes tõdes õiguskantsler aga üksnes, et kinnipeetavate inimväärikuse suuremat austamist tagavate olmeja kinnipidamistingimuste parandamise osas on arenguruumi ning andis soovituse alustada kambrite remontimisega. Miski selles kokkuvõttes sisalduvast ei anna alust järelduseks, et mõni avastatud puudustest oli eraldi võetuna või koosmõjus teistega niisugune, mis võimaldaks pidada arestimajas valitsenud tingimusi seal viibinud isikute inimväärikuse süüliseks alandamiseks. Lisaks omavad siinkohal tähendust ka asjaolud, et kontrollakt on koostatud enam kui aasta enne esimest kaebuses käsitletud ajavahemikku ning et sarnaselt valgustuse puudustega pole ka kaebaja poolt väidetud kambrite liigset niiskust, hallitust, puuduliku ventilatsiooni ning voodivarustuse halba olukorda tagantjärele enam võimalik piisava usutavusega kontrollida. Mis puutub ajalehtede lugemisega seonduvasse, siis on vastav õigus vangistusseaduse § 30 lg 1 kohaselt kinnipeetule ette nähtud

4

üksnes vanglas. Arestimaja kinnipidamistingimusi reguleeriva eeskirja §-s 31 toodud loetelus sama õigust sätestatud pole. Sellele vaatamata võimaldati vastustaja väidetel Võru arestimajas viibivatel isikutel hiljemalt ülejärgmisel päeval peale ilmumist lugeda ajalehte Postimees. Kohtul puudub alus kahelda vastava väite õigsuses.

10. Vangistusseaduse § 93 lg 5 ja eeskirja § 31 lg-s 2 kehtestatu kohaselt tuleb arestimajas kinni peetavale isikule tema soovil võimaldada vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus viibimist. Käesoleval juhul ei ole pooltel erimeelsust selles, et Võru arestimajas puudub jalutushoov. Seetõttu ei saa olla vaidlust ka selle üle, et kaebajal polnud võimalik oma vastavat õigust täiel määral realiseerida. See annab küll võimaluse käsitleda värskes õhus viibimisega seonduvat tema õiguste rikkumisena, kuid pole veel piisav alus kahjunõude rahuldamiseks. Riigikohus nimelt on vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimusi käsitledes korduvalt märkinud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist ning väiksema rikkumise puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud. Sama järelduse saab ka käesolevas asjas. Kõik kaebaja Võru arestimajas viibimise perioodid on olnud lühiajalised ja vaid üks neist on kestnud peaaegu ühe kuu. Asjaolu, et tal polnud võimalust viibida värskes õhus väljaspool arestimaja ruume ning tuli leppida üksnes selleks kohaldatud avatud aknaga ruumis olemisega, võis talle küll tekitada ebamugavusi ning pahameelt ja muid vaimseid üleelamisi, kuid kindlasti pole tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada rahalise hüvitise määramist seoses tema väärikuse alandamisega. Õiguskantsler on eelnevalt juba käsitletud kontrollkäigu kokkuvõttes niisuguse ruumi olemasolu tunnustanud ega ole käsitlenud jalutamise või värskes õhus viibimise õigusega seonduvat arestimajas kinni peetavate isikute inimväärikuse alandamisena. Lisaks nähtub arestimaja töö arvestuse raamatute väljavõtetest, et kaebaja on vaatamata vastava ruumi väidetavatele puudustele siiski kasutanud aeg-ajalt seal viibimise õigust, mis lubab järeldada, et sealsed tingimused polnud tema väärikuse seisukohalt mitte täielikult vastuvõetamatud. Kohtu algatusel asja materjalidesse võetud tervisekaardi väljavõtte sisu ei anna võimalust järeldada ka vabas õhus jalutamise võimaluse puudumise või mistahes muu arestimajas valitsenud tingimusega seonduvaid terviseprobleeme. Arestimajast vanglasse tagasi saabumisel teostatud läbivaatusel on ta küll kurtnud kahel korral peavalu ja korra varbaküüne põletiku üle, kuid samu probleeme on olnud ka neil perioodidel, mil ta arestimajas ei viibinud.

11. Eeltoodud järeldustel ei ole kohtul alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ja süüliseks mittevaralise kahju põhjustamiseks ega mõista temalt välja kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 53,40 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane