3-13-2101/58 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2101 Haldusasi M V kaebus Kuusalu Vallavolikogu 28. augusti 2013. a otsuse nr 44 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2014. a otsus Menetlusosalised Apellant – M V, esindaja Marko Jaani Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja v.adv Kaimo Räppo Kolmas isik – J M Menetluse alus ringkonnakohtus M V apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M V apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2101 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. juulil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-2101 2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuusalu Vallavalitsus võttis 13.09.2012 korraldusega nr 623 vastu Valkla külas asuva Lammiku kinnistu (katastritunnus 35201:001:0026; pindala 1,2 ha; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) detailplaneeringu ja korraldas 08.–22.10.2012 selle avaliku väljapaneku. Lammiku kinnistu naaberkinnistu (Virula kinnistu) omanik M V esitas avalikul väljapanekul detailplaneeringule vastuväited, millele Kuusalu Vallavalitsus vastas 19.11.2012 kirjaga nr 7- 1/3915-1 ja mille avalik arutelu toimus 28.11.2012. Harju maavanem kiitis 07.08.2013 kirjaga nr 7-1/524-4 Lammiku kinnistu detailplaneeringu heaks.

2. Kuusalu Vallavolikogu kehtestas 28.08.2013 otsusega nr 44 Valkla küla Lammiku kinnistu detailplaneeringu. Lammiku kinnistu asub Kuusalu valla üldplaneeringu järgi perspektiivsel elamualal, Kiiu-Kaberneeme maantee ning Valkla oja vahelisel alal. Detailplaneeringuga on tehtud ettepanek muuta 1,2 ha suurune maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu elamumaaks ning seada ehitusõigus elamu ja abihoonete rajamiseks oja ehituskeeluvööndist välja jäävale alale, naaberkinnistul paiknevast elamust ligi 30 meetri kaugusele. Olemasolev Virula kinnistu juurdepääsutee säilitatakse ning võetakse kasutusele ka juurdepääsuna Lammiku kinnistule kavandatavale hoonestusalale.

3. M V esitas 04.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kuusalu Vallavolikogu 28.08.2013 otsuse nr 44 tühistamiseks. Kaebus on esitatud nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides. Vaidlustatud otsuses toodud väheste põhjenduste alusel ei ole võimalik kaalutlusotsuse õiguspärasust sisuliselt kontrollida. Kaebaja vastuväited on jäetud ilma põhjalikuma argumentatsioonita tähelepanuta. Rikutud on detailplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamise korda, sest väljapanek toimus ainult Kiiu alevikus asuvas Kuusalu Vallavalitsuses. Kaebaja vastuväidetest ei ole informeeritud Kuusalu Vallavolikogu keskkonnaega arengukomisjoni.

Planeering piirab kaebaja omandiõigust ja kodu puutumatust, kaovad olemasolevad vaated ja muutub senine miljöö ning kaebaja kinnisvara väärtus väheneb. Üldplaneeringu kohaselt on hoonete minimaalne kaugus naaberkrundi hoonestusest 30 meetrit, kehtestatud planeeringuga kavandatakse vahekauguseks 32 meetrit, mis on Virula kinnistu elanikele põhjendamatult kahjulik, riivab nende privaatsust ja vähendab kinnistu väärtust. Virula kinnistu elanikel on õiguspärane ootus Valkla külale iseloomuliku elamuta hajusa paigutuse säilimisele. Planeeringu seletuskirjas privaatsust suurendava meetmena viidatud tiheda igihalja heki rajamist või läbipaistmatu tara püstitamist ei ole seatud Lammiku kinnistu omaniku kohustuseks, mistõttu puudub kaebajal võimalus detailplaneeringu alusel nõuda selliste abinõude kohaldamist. Privaatsust ei taga ka kaebaja kinnistul asuv kelder, sest see on väikeste parameetritega ega varja vaadet.

Detailplaneering on osaliselt vastuolus kehtivate õigusaktidega, mille eesmärk on tagada looduse, pärandkultuuri ning inimeste tervise kaitse ja säilimine. Lammiku kinnistul kasvab kaitse all olevaid taimeliike (nt aas-karukell), mis saaksid ehitustegevuse käigus kahjustatud ning suures osas hävineksid, samuti on Valkla oja lõheliste kudemise koht. Detailplaneeringu

3-13-2101 3(10) kehtestamisel ei ole keskkonna aspekte reaalselt käsitletud ning planeering on vastuolus üldplaneeringu p-dega 6.4.2 ja 6.5. Üldplaneeringu p 6.4.2 kohaselt on kõik lehtpuud (üksikud või gruppidena), mille rinnasdiameeter on üle 38 cm, olulise tähtsusega põlispuud ja kõik toimingud nendega tuleb kooskõlastada Kuusalu Vallavalitsusega. Seega kuuluvad Lammiku kinnistul asuvad kaks tamme ja vahtrapuu säilitamisele. Lammiku kinnistul asub traditsiooniline kiviaed, mis kuulub kohaliku pärandkultuurina üldplaneeringu p 6.5 kohaselt säilitamisele. Detailplaneeringu seletuskirjas on jäetud välja toomata asjaolu, et kiviaed läbib planeeritavat hoonestusala ning seega tuleb vastav pärandkultuuri objekt hävitada. Kavandatud hoonestusala asub 20 meetri kaugusel Kiiu-Kaberneeme maantee äärmise sõiduraja teljest, mistõttu paikneb hoonestusala maantee 50-meetrises teekaitsevööndis ja 60- meetrises sanitaarkaitsevööndis. Terviseamet jättis 20.06.2012 hinnanguga nr 9.3-1/5461 sellel põhjusel Lammiku kinnistu detailplaneeringule kooskõlastuse andmata, kuid see on jäetud õigusvastaselt arvesse võtmata. Arvestatud ei ole ka Valkla oja piiranguvööndiga (100 meetrit), mistõttu esineb vastuolu looduskaitseseaduse (LKS) § 37 lg 3 p-ga 6. Lammiku kinnistu vahetus läheduses asub Valkla klindi hoiuala (Natura 2000 ala), kuid keskkonnamõjude strateegilist hindamist pole läbi viidud.

4. Kuusalu vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Teekaitsevööndisse ehitamise lubamisel lähtus vald asjaolust, et esmajoones on oluline, et kinnistu omanik oleks võimalikest ohtudest teadlik. Sanitaarkaitsevöönd omab tähtsust uue tee projekteerimisel ning seda ei pea võtma aluseks hoonete kavandamise lubamise või keelamise otsustamisel. Populaarkaebusega ei ole võimalik kaitsta Lammiku kinnistu omaniku õigust tervise kaitsele. Detailplaneeringu seletuskirjast (p 3.5) nähtub, et liiklussagedus on piirväärtusest ca 8,5 korda madalam ning suurte sõidukite osakaal väga väike, mistõttu on tervisekahju tekkimise tõenäosus väike ning müra ja saaste mõjusid saab vähendada ehituslike meetmetega. Kehtiva üldplaneeringu järgi on ala juhtotstarbeks elamumaa. Kaebaja huvi ei pea eelistama planeeritava kinnistu omaniku huvile ning planeeringu seletuskirjas toodud privaatsuse suurendamise meetmetest nähtuvalt on naabri huve arvestatud. Ühe üksikelamu püstitamine ei oma planeeringu seletuskirja (p 3.10) kohaselt mingit mõõdetavat keskkonnamõju piirkonna kaitsealadele (lähimaks Valkla klindi hoiuala, enam kui 300 meetri kaugusel). Keskkonnaamet on kaebajale keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise vajaduse puudumist ka kirjalikult selgitanud. Eksitav ja paljasõnaline on väide, et Lammiku kinnistul kasvab kaitse all olevaid taimeliike (nt aaskarukell), mis ehitustegevuse käigus suures osas häviksid.

5. Kolmas isik J M (Lammiku kinnistu omanik) palus jätta kaebus rahuldamata. Detailplaneering on kooskõlas valla üldplaneeringuga ja kaebaja vastuväiteid on menetluse käigus põhjalikult kaalutud. Kaebuses viidatud tammed ei asu kaebaja märgitud kohas.

6. Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2014 otsusega M V kaebuse tervikuna rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vaidlust ei ole selles, et Valkla küla on hajaasustuspiirkond ja kehtiv üldplaneering (p 6.2) näeb Lammiku kinnistule ette elamumaa juhtfunktsiooni. Seega puudub kaebajal õiguspärane ootus, et kõrvalkinnistut ei hoonestata ning detailplaneeringus puudus vajadus esitada ulatuslikke põhjendusi kinnistu sihtotstarbe muutmiseks (vt seletuskirja p 3.5, samuti valla 19.11.2012 vastus kaebajale). Üldplaneeringu (p 6.5) kohaselt on hoonestuse minimaalne vahekaugus 30 meetrit. Lammiku kinnistule kavandatud hoonestusala (kõrvalhoonega väikeelamu püstitamiseks) asub vähemalt 15 meetri kaugusel Virula kinnistu piirist ning vähemalt 32 meetri kaugusel selle asuvast elamust. Hoonestusala selline paiknemine on tingitud planeeritavale kinnistule ulatuvatest kitsendustest, mitte kaebaja huvide arvestamata jätmisest. Hoone kavandamine olemasoleva sissesõidutee lähedusse on keskkonda enim säästev lahendus. Detailplaneeringust (vt

3-13-2101 4(10) seletuskirja p 3.6) nähtub eesmärk tagada Virula kinnistu elanikele mõistlik privaatsus. Konkreetsete meetmete rakendamise vajaduse üle saab otsustada püstitatava hoone projekti koostamisel ja ehitusloa andmisel, millesse kaebajal on õigus olla kaasatud. Kaebaja huvi privaatsusele on õiguspäraselt kaalutud. Kavandatav hoonestus (väikeelamu) on minimaalse mahuga ega kujuta endast Lammiku kinnistu omaniku huvide põhjendamatut eelistamist Virula kinnistu omaniku huvidele. Väide kaebaja kinnistu väärtuse vähenemisest on subjektiivne ja paljasõnaline ning see ei kaalu üles kolmanda isiku õigusi.

Kaebusest nähtuvalt on populaarkaebusega kaitstavaks avalikuks huviks loodusja elukeskkonna säilitamine ning liikluse turvalisus. Lammiku kinnistul asuvat kiviaeda kui pärandkultuuri objekti (vt üldplaneeringu p 6.5) on detailplaneeringu seletuskirjas käsitletud ja see on kantud ka põhijoonisele. Planeeringu koostaja M H 14.10.2013 ja 18.07.2014 selgituste kohaselt asuvad kinnistul jäänused paekivist laotud ca 0,5 meetri kõrgusest kiviaiast, mis on kavas osaliselt (valitud lõikudes) taastada (vt seletuskirja p 3.5). Hoone projekteerimisel saab arvestada ka hoonestusalale jääva kiviaia säilitamise ja rekonstrueerimisega (mh on võimalik kiviaia eksponeerimine hoone mahus). Kuna üldplaneering näeb selgesõnaliselt ette olemasoleva kiviaia säilitamise, siis tuleb see säilitada osas, milles see on füüsiliselt säilinud (aiana tajutav). Kuna hoone maht ja täpne paigutus hoonestusalas selgub projekteerimise käigus, siis ei saa väita, et detailplaneering näeb ette kiviaia hävitamise. Kaebaja ei ole ka esitanud tõendeid, et hoone kontuuri sisse jääv kiviaia osa on säilinud.

Kaebaja väide põlispuude hävitamise kohta on tõendamata ja põhjendamatu. Keskkonnaameti 21.05.2013 ekspertiisi kohaselt ei vaja Lammiku kinnistu tammed kaitse alla võtmist. Detailplaneeringu kohaselt säilib valdav osa olemasolevast haljastusest (vt seletuskirja p 3.8). Planeeringu koostaja 18.07.2014 selgituste kohaselt on üle 30 cm rinnasdiameetriga puud (4 tk) põhijoonisel märgitud säilitatavatena. Üldplaneeringu (p 6.4.2) eesmärgiks on üle 38 cm rinnasdiameetriga puude säilitamine. Detailplaneeringu põhijooniselt ei nähtu, et hoonestusalal paikneks hävitamisele kuuluvaid üle 38 cm rinnasdiameetriga puid.

Loomade rändega on detailplaneeringus arvestatud (vt seletuskirja p 3.6) ning seetõttu ei ole lubatud Valkla oja äärde, kust tõenäoline rändekoridor kulgeb, paigaldada piiret ja seal tuleb tagada 4 meetri laiune kallasrada. Piirde soovitatav asukoht on märgitud põhijoonisel. Detailplaneering ei võimalda rajatisi ja keskkonnaohtlikku tegevust kalda piiranguvööndis (vt seletuskirja p 3.10). Valdav osa Lammiku kinnistust jäetakse loodulikuks rohumaaks. Isegi juhul, kui õige oleks kaebaja paljasõnaline väide kinnistul aas-karukellade (III kaitsekategooria taim) paiknemisest, millest väike osa jääks ka hoonestuse alla, ei tulene õigusaktidest keeldu aas-karukella ümberistutamiseks või väljajuurimiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas võiks Valkla oja piiranguvööndist eemale üksikelamu püstitamine kahjustada lõheliste kudemispaika. Kaitsealuste liikide järelevalvega tegelev Keskkonnaamet on planeeringu kooskõlastanud ja puudub mõistlik põhjus kahelda pädeva haldusorgani kooskõlastuse õiguspärasuses.

Vaidlust ei ole selles, et planeeritud hoonestusala paikneb Kiiu-Kaberneeme maantee 50- meetrises teekaitsevööndis ja 60-meetrises sanitaarkaitsevööndis. Maanteeamet on tee omanikuna planeeringu kooskõlastanud ja kaebaja ei ole esitanud argumente, mis tekitaksid kahtluse pädeva haldusorgani kooskõlastuse õiguspärasuses. Tee kaitsevööndisse ehitamist lubab ka kehtestatud detailplaneering, mistõttu on teeseaduse (TeeS) § 36 lg 1 p 1 nõuded täidetud. Vald on kaebajale piisava põhjalikkusega vastanud 19.11.2012 vastuses tema vastuväidetele. Detailplaneeringust (vt seletuskirja p 3.5) nähtuvalt on liiklussagedus maanteel madal ja suurte sõidukite osakaal väga väike, mistõttu on planeeringulahendus sobiv ka

3-13-2101 5(10) tervise kaitse aspektist. Müra ja saaste mõjusid saab vältida ehituslike meetmetega ning elumaja soovitatakse eraldada sõiduteest igihalja kõrghaljastuse ja/või piirdega. Tervise kaitse puudutab planeeringust huvitatud kolmanda isiku õigusi, mida kaebaja ei saa populaarkaebusega kaitsta. Loogiliselt ei ole arusaadav, kuidas tooks kehtestatud planeering kaasa Lammiku kinnistule ulatuvates piiranguvööndites mootorsõidukitega liiklemise. Detailplaneeringus (vt seletuskirja p 3.7) ei ole kavandatud liiklemist väljaspool olemasolevaid teid ning sissesõidutee äärde kahe parkimiskoha rajamine ei avalda kaitsevöönditele mingit mõju.

Kaebaja ei ole põhistanud väidet, et üksikelamu püstitamine omab Valkla klindi hoiualale eeldatavalt olulist kahjulikku mõju. Detailplaneeringu kohaselt (vt seletuskirja p 3.10) igasugune mõõdetav mõju puudub, sest lähim hoiuala asub enam kui 300 meetri kaugusel teisel pool Kiiu-Kaberneeme maanteed. Arvestades planeeritava elamu mahtu ja kaugust hoiualast ning ehitustegevuse tavapärast mõju, pole kaebaja väide usutav. Keskkonnaamet on pädeva haldusorganina detailplaneeringu samuti kooskõlastanud.

Kaebaja poolt detailplaneeringule avaliku väljapaneku käigus esitatud vastuväidetele on Kuusalu Vallavalitsus nõuetekohaselt ja piisavalt vastanud 19.11.2012 kirjaga nr 7-1/3915-1 ning 28.11.2012 toimus ka nende avalik arutelu. Kaebaja soovidega üksnes osaliselt arvestamine ei tähenda, et temaga poleks tehtud planeeringumenetluses koostööd. Kõiki tema poolt välja toodud argumente on analüüsitud. Detailplaneeringu kehtestamise otsuses on viidatud selle andmise aluseks olevatele dokumentidele ja toodud välja olulisemad motiivid, mistõttu vastab haldusakt minimaalsetele põhjendamisnõuetele. Avalik väljapanek toimus üksnes vallakeskuses, kuid mitte Valkla külas, millega on rikutud planeerimisseaduse (PlanS) § 18 lg 2 p 2, kuid selline menetlusnormi rikkumine ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, sest puuduvad asjaolud, millest saaks järeldada, et selline viga võis takistada avalikkusel planeeringumenetluses osalemist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2014 määrus käesolevas asjas). Volikogu komisjonide vastuväidetest mitteinformeerimine ei oma otsuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. M V palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus tugines kavandatava hoonestusala paiknemise põhjuste väljatoomise osas õigusvastaselt planeeringu koostaja M H 18.07.2014 seletusele, kes ei ole asjas menetlusosaline, rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme. M H seisukoht ei ole käsitatav lubatud tõendina (s.o erapooletu eriteadmistega isiku arvamusena, millega halduskohus selle sisuliselt võrdsustas). Detailplaneeringu kehtestamise otsus ei sisalda põhjendusi ega viiteid neid sisaldavatele dokumentidele. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane. Menetluse käigus esitatud vastuväiteid ei ole piisavalt analüüsitud ega tehtud nende alusel planeeringus mingeid muudatusi. Koostöö planeerimismenetluses on olnud pelgalt formaalne.

Detailplaneering riivab Virula kinnistu elanike (sh apellandi) õigust privaatsusele. Isikutel ei ole küll absoluutset õigust olemasoleva elukeskkonna säilimisele, kuid neil on siiski õigus nõude oma huvide kaalumist ja elukeskkonna märkimisväärse halvenemise vältimist. Planeeringu seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks on hajaasustusega väikeelamute piirkonnas õigustatud ja vajalik kavandada hoonestusala 15 meetri kaugusele Virula kinnistu piirist ja 32 meetri kaugusele Virula kinnistul asuvast lähimast elamust, kui selle saanuks paigutada ka kaugemale. Kohtuotsuses ei ole viidatud, milliste materiaalõigusnormide alusel asus

3-13-2101 6(10) halduskohus seisukohale, et detailplaneeringus ei ole kohustuslik määrata heki või tara parameetreid ega esitada siduvaid nõudeid hoone akende osas ning see ei ole praegusel juhul ka vajalik ja need saab määrata projektis. PlanS § 9 lg 2 p-de 5, 12 ja 13 eesmärke arvestades tuleb privaatsust tagavad meetmed kindlaks määrata just detailplaneeringus. Apellandil puudub hilisemas ehitusloa menetluses õiguslik alus (detailplaneering või servituut), millele oma privaatsusega seotud nõudeid rajada. Piisavat privaatsust ei taga ka väikeste mõõtmetega keldri olemasolu. Hajaasustusele iseloomuliku privaatsuse vähenemise tõttu väheneb ilmselgelt ka apellandi kinnistu väärtus, tegemist on üldtuntud asjaoluga.

Pärandkultuuri objektiks olev kiviaed on Lammiku kinnistul olemas (osaliselt küll mattunud kultuurikihi alla ja paikneb maapinna sees). Meelevaldne ja põhjendamatu on halduskohtu tõlgendus, et üldplaneeringu p 6.5 kohaselt kuuluvad säilitamisele üksnes hästi säilinud või teatud kõrgusega kiviaia osad. Kiviaed paikneb praktiliselt hoonestusala keskel, mistõttu oleks selle säilitamise eelduseks kavandatust oluliselt väiksema hoone ehitamine, mis ei ole tõenäoline. Seega on selge, et detailplaneeringuga plaanitakse kiviaed hävitada. Teoreetiline võimalus eksponeerida kiviaeda hoone mahus, ei kõrvalda vastuolu üldplaneeringuga.

Detailplaneeringus ei ole säilitatavatena tähistatud kõiki põlispuid üldplaneeringu p 6.4.2 tähenduses (s.o üle 38 cm rinnasdiameetriga lehtpuud), sh on tähistamata kaks tamme ja üks vaher. Puude riikliku kaitse alla võtmata jätmine ei oma mingit tähtsust ega kõrvalda üldplaneeringust tulenevat säilitamise kohustust. Halduskohus on jätnud vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse sisuliselt kontrollimata, järeldades seda ainuüksi asjaolus, et Keskkonnaamet on andnud planeeringule omapoolse kooskõlastuse. Sama puudutab ka mõjusid aas-karukella elupaigale ja lõheliste kudemispaigale. Eraldiseisvat tõendamist ei vaja, et lisanduv regulaarne inimtegevus oja vahetus läheduses mõjub lõheliste kudemisele negatiivselt. Detailplaneeringu kehtestamisel ei ole keskkonnamõjusid reaalselt kaalutud ning selles osas on planeering vastuolus üldplaneeringus sätestatud looduskeskkonna säilitamise põhimõtetega.

Planeeringu seletuskirjas on ebaõigesti märgitud, et Kiiu-Kaberneeme maantee liiklussagedus on piirväärtusest (3000 autot ööpäevas) 8,5 korda madalam ja sellega seoses tõenäosus tervisekahjude tekkeks väike. Liiklussageduse alusel kuulub Kiiu-Kaberneeme kõrvalmaantee viiendasse klassi (liiklussagedus ööpäevas 50–500 autot), mistõttu ei ole liiklussagedus piirväärtusest madalam, vaid hoopis ületab vastava maanteeklassi keskmist. Maanteeameti ekslik kooskõlastus ei muuda detailplaneeringut õiguspäraseks. Planeering ei sisalda ka mingeid kohustusi rakendada meetmeid maantee mõjude vähendamiseks, vaid üksnes viitab sellisele võimalusele. TeeS § 36 lg 1 p 1 eesmärk on eelkõige teel liiklejate ohutuse tagamine. Kuivõrd planeeringuala jääb peaaegu täies ulatuses 100 meetri laiusesse Valkla oja piiranguvööndisse ning samas kavandatakse olemasolevale juurdepääsuteele lisada parkimisala, siis esineb vastuolu LKS § 37 lg 3 p-ga 6.

Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnamõjude hindamisel lähtuda mõistlikust kahtlusest, arvestades ka vähetõenäolisi, kuid siiski võimalikke mõjusid. Natura hindamine algatatakse siis, kui oluline mõju vastavale alale ei ole välistatud (vt direktiivi 92/43/EMÜ art 6 lg 3; vt ka Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus kohtuasjas C-127/02: Waddenzee). Valkla klindi hoiuala lähedusse uue ehitise rajamine ning sellega kaasnev inimtegevus võib üsna tõenäoliselt mõjutada negatiivselt hoiualal elavate olendite elukeskkonda ja toimetulekut (olemasolevate toitumispaikade vähenemine). Kuna mõju Natura alale ei ole välistatud (vastupidise kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid), oli keskkonnamõju hindamise läbiviimine kohustuslik.

3-13-2101 7(10) 8. Kuusalu vald vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Detailplaneeringu kehtestamise otsus on kaalutletud ja kohaselt põhjendatud. Koostatud planeering on läbinud kõik seadusega ettenähtud etapid ja saanud heakskiidu pädevatelt ametkondadelt. Apellant ei saa nõuda, et tema huve eelistataks kolmanda isiku huvidele. Kehtiv üldplaneering määrab ala juhtotstarbeks elamumaa ning detailplaneeringus on käsitletud apellandi õigust privaatsusele ja nähtud ette meetmed selle tagamiseks. Kiiu-Kaberneeme maanteega seonduvad mõjud ei ole märkimisväärsed ning neid on võimalik hoonestuse rajamise käigus vähendada. Apellant ei saa populaarkaebusega kaitsta kolmanda isiku õigusi. Planeering ei näe ette uute teede rajamist ning üksikelamu püstitamine ei oma mingit mõõdetavat keskkonnamõju piirkonna kaitsealadele. Aas-karukella võimalik levik Lammistu kinnistul ei takista selle kasutamist elamumaana, sest valdav osa kinnistust on võimalik jätta looduslikuks rohumaaks.

9. Kolmas isik J M palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. M H seisukohad esitas oma arvamuse lisana halduskohtule kolmas isik ning tegemist on igati asjakohase tõendiga. Privaatsusriivet ei esine, sest Lammiku kinnistu asub üldplaneeringuga määratud perspektiivsel elamumaal ning üldplaneeringus elamuehitusele esitatud nõuded (krundi minimaalne suurus, hoonetevaheline kaugus) on täidetud. Maamõõtja on kandnud planeeringuala alusplaanile kõik olemasolevad üle 30 cm rinnasdiameetriga puud ning apellandi vastupidised väited ei vasta tegelikkusele. Kehtestatud detailplaneeringu kohaselt jäävad kõik sellised puud hoonestusalast väljapoole (eskiisiga võrreldes on hoonestusala nihutatud 5 meetri võrra naaberkrundist kaugemale). Apellandi viited üksnes V klassi maantee piirarvudele on eksitavad, sest samad nõuded kehtivad ka IV klassi maantee puhul. Ekslikud on ka väited looduskaitseseaduse rikkumisest. Apellant on olnud planeeringu menetlemisse igakülgselt kaasatud ning tema soove arvestades on eskiisi mitmeti muudetud (vähendatud hoonestusala ja ehitusalust pindala, joonisele kantud kõik jämedamad puud jm). Lammiku kinnistu omanikul on õigus kasutada oma maad vastavalt üldplaneeringule ning maakasutusele täiendavate kitsenduste seadmine ei ole õiglane ega põhjendatud. Detailplaneeringulahendusega on tagatud Virula kinnistu kasutamise jätkamine senistel tingimustel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

11. Apellandi etteheited vaidlustatud otsuse motiveerimisele ei ole põhjendatud. Kuusalu Vallavolikogu 28.08.2013 otsuses nr 44 (I kd, tl 61-62) on M V vastuväidete osas selgelt viidatud Kuusalu Vallavalitsuse 19.11.2012 vastusele 7-1/3915-1 (I kd, tl 56-58) ja Harju maavanema 07.08.2013 heakskiidukirjale nr 7-1/524-4 (I kd, tl 133-134p), mida tuleb seetõttu pidada vaidlustatud haldusakti põhjenduste osaks (nt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1- 35-13, p 25). Tegemist on apellandile kättesaadavate ja vähemahukate dokumentidega, mistõttu ei saanud apellandile tema 22.10.2012 vastuväidete (I kd, tl 45-53) arvestamata jätmine jääda ebaselgeks. Otsusest nähtuvalt on M V vastuväiteid maavanema juures 2013. a kevadel korduvalt arutatud. Enamiku vastuväidete mittearvestamine ei tähenda veel iseenesest, et koostöö planeerimismenetluses on olnud pelgalt formaalne, kui vastuväidete

3-13-2101 8(10) arvestamata jätmist on asjakohaselt põhjendatud. Detailplaneeringulahendust on selgitatud planeeringu seletuskirjas (I kd, tl 33-43).

12. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme, võttes asja lahendamisel muude tõendite hulgas arvesse ka Lammiku kinnistu detailplaneeringu koostaja M H 18.07.2014 selgitusi (II kd, tl 68-70p; II kd, tl 79-81p). Halduskohus arvestas seda 15.10.2015 määrusest nähtuvalt selgitava dokumentaalse tõendina, mitte menetlusosalise seletuse ega eksperdi arvamusena. Kolmanda isiku esitatud tõendi vastuvõtmist ei välistanud mingil moel asjaolu, et M H oli J M i tellitud detailplaneeringu koostaja, küsimus saab olla vaid vastavale selgitusele antavas tõendusväärtuses. Seejuures tuleb rõhutada, et kõik Lammiku kinnistule kavandatava hoonestusala paiknemise põhjused, millele M H oma 18.07.2014 selgituses viitas (Kiiu- Kaberneeme maantee kaitsevööndist ja sanitaarkaitsevööndist ning Valkla oja ehituskeeluvööndist tulenevad ehitusõiguse piirangud), nähtuvad selgelt nii detailplaneeringu põhijooniselt (I kd, tl 185) kui ka planeeringu seletuskirjast (I kd, tl 38).

13. Kahtlust ei ole selles, et Lammiku kinnistule ehitusõiguse määramine riivab mõningal määral Virula kinnistul elavate isikute privaatsust. Samuti ei ole vähemasti hüpoteetiliselt põhjust välistada M V kinnistu väärtuse vähenemise võimalust. Apellandi õiguste riive on samas küllaltki väheintensiivne ning õigustatav kolmanda isiku vastanduvate huvide arvestamise vajadusega. Kuusalu valla üldplaneeringu (I kd, tl 63-116) seletuskirja p 6.2.1 (I kd, tl 100) järgi on Lammiku kinnistu juhtotstarbeks elamumaa. Seetõttu puudub M Vl õiguspärane ootus, et Lammiku kinnistul säilib maatulundusmaa sihtotstarve ning kinnistut ei hoonestata. Detailplaneeringus on järgitud üldplaneeringu seletuskirja p-s 6.5 (I kd, tl 111) sätestatud ehitamise printsiipe hajaasustuses, mille kohaselt peab hoonete minimaalne kaugus naaberkruntide hoonestusest olema 30 meetrit. Üldplaneering ei näe ette nõudeid hoonestuse kaugusele naaberkinnistu piirist. Antud juhul pole vaidlust selle üle, et Lammiku kinnistu kavandatav hoonestusala jääb Virula kinnistul asuvast lähimast elamust vähemalt 32 meetri kaugusele (vt detailplaneeringu seletuskirja p 3.5). Olenemata sellest, kas põhimõtteliselt saanuks Lammiku kinnistu kavandatavat hoonestust nihutada Virula kinnistu hoonetest veelgi kaugemale, ei ole kehtestatud lahendus üldplaneeringuga vastuolus. Seejuures näeb üldplaneeringu seletuskirja p 6.5 lisaks ette kohustuse silmas pidada, et ehitise püstitamisel oleksid selle juurde rajatavad kommunikatsioonid (sh teed) võimalikult lühikesed. Nihutades Lammiku kinnistule kavandatava hoonestuse Virula kinnistust eemale, kaugeneks see samal määral ka olemasolevast sissesõiduteest ja tingiks seega vajaduse teede pikendamiseks.

Ringkonnakohus on juba 17.01.2014 määruses käesolevas asjas välja toonud, et planeeritava hoone maksimaalne kõrgus maapinnast on 8 meetrit, kinnistute piiril on nähtud ette mitmete puude säilitamine ning Virula kinnistult avanevat vaadet Lammiku kinnistule püstitatavale hoonestusele varjab osaliselt ka apellandi kinnistul asuv maakelder. Kinnistute eraldatuse tagamiseks on detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.6 viidatud täiendavale võimalusele rajada kinnistute piirile hoonetevahelises osas tihe igihaljas hekk või läbipaistmatu tara. Apellandi viidatud PlanS § 9 lg 2 p-dest 5, 12 ja 13 ega muudest PlanS sätetest ei tulene, et detailplaneeringus tuleks üksikasjalikult kindlaks määrata kõik naabrite privaatsust tagavad meetmed. Samuti on ekslik seisukoht, et ehitusloa menetluses puudub apellandil võimalus nõuda arvestamist oma eraelu kaitse aspektiga (st õigusega privaatsusele). Kuivõrd vaidlusaluses detailplaneeringus on arvestatud üldplaneeringus määratletud hoonete hajaasustuses piisava vahekaugusega, siis puudus antud juhul ka sisuline vajadus näha kolmandat isikut koormaval viisil detailplaneeringus ette kompenseerivaid meetmeid naaberkinnistu elanike privaatsuse kaitseks. Apellandi huvidega on võimaluste piires arvestatud ning kui isik leiab, et tema privaatsus vajab kaitset tavapärasest kõrgemal tasemel, on tal endal võimalus rakendada selleks sobivaid abinõusid.

3-13-2101 9(10)

14. Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskirja p 6.5 kohaselt tuleb detailplaneeringute koostamisel mh säilitada olemasolevad vanad kiviaiad. Detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.5 on märgitud, et kinnistul ehitustööde planeerimisel, haljastamisel ja ehitamisel tuleb arvestada pärandkultuuri objektiga (kiviaed), mis on soovitatav valitud lõikudes taastada ning maastikul säilitada algupärasel kujul. Detailplaneeringu põhijooniselt nähtuvalt kulgeb kiviaed läbi Lammiku kinnistul kavandatud hoonestusala, kuid üheselt ei ole selge, millises ulatuses on kiviaed säilinud. Apellant on möönnud, et kõnealune kiviaed on osaliselt mattunud kultuurikihi alla ja paikneb maapinna sees. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et üldplaneeringust tuleneb üksnes äratuntavalt olemasolevate kiviaedade säilitamise, mitte maasse vajunud kunagiste kiviaedade taastamise kohustus. Igal juhul ei näe vaidlustatud detailplaneering ette Lammiku kinnistut läbiva kiviaia hävitamist, vaid hoopis selle säilitamist ja osalist taastamist. Kuidas see täpselt saavutatakse (sh eksponeerimine hoone mahus vmt), selgub ehitusprojekti koostamise ja ehitusloa menetluse käigus.

15. Üldplaneeringu seletuskirja p 6.4.2 järgi olulise tähtsusega põlispuude (s.o üle 38 cm rinnasdiameetriga lehtpuud) osas on apellant väitnud, et detailplaneeringus on säilitatavatena tähistamata kaks tamme ja üks vaher. Ringkonnakohus märgib, et olenemata viidatud puude põhijoonisel kajastumisest või mittekajastumisest, ei too see kaasa vastuolu üldplaneeringuga. Nimelt ei näe üldplaneeringu seletuskirja p 6.4.2 sugugi ette kõigi selles viidatud tunnustele vastavate põlispuude säilitamist, vaid nõuab üksnes selliste puudega tehtavate toimingute kooskõlastamist Kuusalu Vallavalitsusega. Praegusel juhul on vald ilmselgelt andnud detailplaneeringu kehtestamisega oma heakskiidu ka põlispuude võimalikule mahavõtmisele, isegi kui planeering sellise lahenduse ette näeks.

16. Aas-karukella elupaiga ja lõheliste kudemiskohaga seonduvalt on halduskohus põhjendatult viidanud, et detailplaneering on kooskõlastatud Keskkonnaametiga, kes leidis seega, et planeering ei kahjusta keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamist ega halvenda olemasolevat keskkonnaseisundit. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kuivõrd valdav osa Lammiku kinnistust jääb ka edaspidi looduslikuks rohumaaks, siis ei takista aas-karukella võimalik levik kinnistule eluhoonete püstitamist. Vajaduse korral saab ehitusalasse jäävad taimekooslused ümber istutada. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et eraldi tõendamist ei vaja, et lisanduv regulaarne inimtegevus oja vahetus läheduses mõjub negatiivselt lõheliste kudemisele. Vastupidi, ringkonnakohtu hinnangul ei saa Valkla oja ehituskeeluvööndist väljapoole jäävale alale üksikelamu püstitamise ja mõne püsielaniku lisandumisega kaasneda mingit märkimisväärset mõju lõheliste kudemispaigale. Samuti ei saa pidada mõistlikult usutavaks, et Lammiku kinnistu hoonestamine võiks omada negatiivset mõju teisel pool Kiiu- Kaberneeme maanteed rohkem kui 300 meetri kaugusel asuvale Natura 2000 võrgustikku kuuluvale Valkla klindi hoiualale. Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruse nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ § 1 lg 1 p-st 21 nähtub, et Valkla klindi hoiuala kaitseeesmärk on rusukallete ja jäärakute metsade (pangametsade) kaitse. Hoiuala valitseja on määruse § 2 kohaselt Keskkonnaamet. Keskkonnamõjude hindamisel tuleb küll lähtuda mõistlikust kahtlusest, kuid antud juhul sellist kahtlust ei esine, sest kavandatava tegevuse reaalne kahjulik mõju kaitstavale elupaigatüübile on ilmselgelt välistatud.

17. Apellandi väidetega ei saa nõustuda ka Kiiu-Kaberneeme maantee kaitsevööndi ja parkimiskohtade rajamisega seonduvates küsimustes. TeeS § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt rajatakse tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks tee äärde kaitsevöönd, mille laius on riigimaantee puhul 50 meetrit äärmise sõiduraja teljest. TeeS § 36 lg 1 p 1 võimaldab ehitada teekaitsevööndisse hooneid juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse

3-13-2101 10(10) kehtestatud detailplaneeringus. Nimetatud tingimus on vaidlusaluse detailplaneeringuga täidetud ning planeering on 17.01.2012 kooskõlastatud ka Maanteeameti kui tee omanikuga (I kd, tl 131). Teedeja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid“ lisa „Maanteede projekteerimisnormid“ p 1.8.1 all toodud tabeli 1.26 kohaselt on maanteeäärne sanitaarkaitsevöönd IV ja V klassi maanteede puhul 60 meetrit. Sama dokumendi p 1.4 all toodud tabeli 1.5 kohaselt on eeldatav aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus IV klassi maantee puhul 500–3000 autot ja V klassi maantee puhul 50–500 autot. Apellant ei ole vaidlustanud detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.3 viidatud asjaolu, et Kiiu-Kaberneeme kõrvalmaantee liiklussagedus kõnealuses lõigus on 345 autot ööpäevas. Pidades silmas, et 60-meetrine sanitaarkaitsevöönd kehtib kõigi maanteede puhul, mille liiklussagedus jääb vahemikku 50–3000 autot ööpäevas, on detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.5 põhjendatult viidatud, et liiklussagedus konkreetses kohas on keskmisest oluliselt madalam ja terviseriskid seetõttu eelduslikult väikesed. Sanitaarkaitsevööndi kontekstis ei oma maanteede klassid iseseisvat tähtsust. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium on 10.12.2012 kirjas nr 1.15-5/12-00771/091 (I kd, tl 132) ka selgitanud, et sanitaarkaitsevööndi määratlust ei ole kehtestatud eesmärgiga võtta see aluseks hoonete kavandamise lubamise või keelamise otsustamisel. Vaidlusaluses planeeringus on tagatud maantee kaitsevööndi puutumatus vähemalt 20 meetri ulatuses, mis vastab TeeS § 13 lg 3 järgsele kohaliku maantee kaitsevööndi minimaalsele laiusele, tagades järelikult ka piisava liiklusohutuse madala liiklussagedusega kõrvalmaanteel. Teelt lähtuvate ohtude vähendamise küsimus seondub kolmanda isiku erahuvidega, mida apellant populaarkaebusega kaitsta ei saa (nt Riigikohtu 19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 30; 10.11.2009 otsus nr 3-3-1-84-08, p 11).

Valkla oja piiranguvööndis mootorsõidukiga liiklemise küsimuses tugineb apellant LKS § 37 lg 3 p-le 6, mis näeb ette, et ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid ja radu. Kuivõrd PlanS § 9 lg 2 p 4 kohaselt on detailplaneeringu üheks ülesandeks tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine, siis on ilmne, et detailplaneeringuga saab põhjendatud vajaduse korral näha ette teede rajamise ka piiranguvööndisse. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on detailplaneeringu koostamisel arvestatud ka Kuusalu valla üldplaneeringu nõudega, et juurdepääsuteed oleksid võimalikult lühikesed. Detailplaneering lahendab parkimise Lammiku kinnistul ja ei näe ette uute teede rajamist ega mootorsõidukiga sõitmist väljaspool selleks määratud teid.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb M V apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.11.2014 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. M V on esimese astme kohtumenetluses kandnud menetluskulusid (riigilõiv) kokku 45 eurot (I kd, tl 118; I kd, tl 186). Apellatsiooniastmes on M V samuti tasunud riigilõivu 15 eurot, kuid muude menetluskulude kandmise kohta pole ringkonnakohtule andmeid esitanud. Kuna M V apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti M V kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuusalu vald ega J M ei ole samuti esitanud ringkonnakohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka teiste menetlusosaliste võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets