3-14-51365/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51365 Haldusasi A V kaebus Rahandusministeeriumi 3. juuni 2014. a vastusele nr 4-4/5931 ning alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30. oktoobri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – A V Vastustaja – Rahandusministeerium, esindaja Silvi Uljas Menetluse alus ringkonnakohtus A V apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A V apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14- 51365 ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. juulil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-51365 2(5) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A V (karistusaeg 17.06.2002–12.06.2017) viibis alates 2012. a maist Harku ja Murru Vangla avavanglas ning talle oli vangla direktori 03.07.2012 käskkirjaga antud luba töötada väljaspool vangla territooriumi. Vangla alustas A V suhtes distsiplinaarmenetlust seoses asjaoluga, et kinnipeetav ei saabunud 13.12.2012 õigeaegselt töölt tagasi avavanglasse. Menetluse käigus selgunud uute asjaolude tõttu distsiplinaarmenetlus lõpetati ja 31.12.2012 alustati A V suhtes kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr 12922000048), kahtlustades teda karistusseadustiku (KarS) §-s 331 sätestatud kuriteo (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine) toimepanemises. Harku ja Murru Vangla direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av paigutati A V vangistusseaduse (VangS) § 21 lg 1 alusel karistuse kandmise jätkamiseks üle Tallinna Vanglasse, sest rikkumise raskust arvestades ei saa vangla kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni olla veendunud, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas 05.02.2014 määrusega kriminaalasja nr 12922000048 menetluse, sest eeluurimise käigus ei ilmnenud A V tegevuses KarS §-le 331 vastavat kuriteokoosseisu. Alates 2014. a maist viibib A V Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla osakonnas.

2. A V esitas 07.05.2014 Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Avalduse kohaselt viibis taotleja ajavahemikul 14.12.2012– 30.04.2014 kokku 491 päeva alusetult kinnises vanglas. Rahandusministeerium jättis 03.06.2014 vastusega nr 4-4/5931 A V taotluse rahuldamata, sest taotleja esitatud dokumentides puudus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 2 lg 2 kohane märge alusetult vabaduse võtmisega tekitatud päevade arvu ja hüvitise taotlemise õiguse kohta.

3. A V esitas 03.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 03.06.2014 keeldumise tühistamiseks ja Rahandusministeeriumilt kaebaja kasuks alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Asjaolu, et prokuratuuri määruses puudusid andmed alusetult vabaduse võtmisega tekitatud päevade arvu ja hüvitise taotlemise õiguse kohta, ei anna alust keelduda hüvitise maksmisest. Enne tema kuriteos kahtlustamist viibis kaebaja avavanglas ning töötas väljaspoolt vanglat, samuti lubati tal järelevalveta käia autokoolis. Kriminaalmenetluse ajaks paigutati kaebaja kinnisesse vanglasse, kus ta jäi ilma töökohast ja kõigist soodustustest (sh autokool, isiklike riiete kandmine, lühiajaline perekonna külastamine). Tartu Maakohus jättis kaebaja 2013. a sügisel tingimisi ennetähtaegselt vabastamata, sest ta oli kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kaebaja viibis 14 kuud kestnud kriminaalmenetluse ajal avavangla asemel kinnises vanglas.

4. Rahandusministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kuna Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.02.2014 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses oli selgelt kirjas, et vahistamise andmed puuduvad, puudus Rahandusministeeriumil vajadus taotleda prokuratuurilt alusetult vabaduse võtmise päevade arvu kindlakstegemist. Vahistamise andmete puudumise tõttu ei olnud alust kohaldada ühtegi AVVKHS § 1 p-des 1-7 toodud kriteeriumi. Rahandusministeeriumil puudub hüvitise

3-14-51365 3(5) väljamaksjana õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle, vaid tema pädevuses on üksnes taotluse vormiline kontroll (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsus nr 3-3-1-15-07, p 35).

5. Tallinna Halduskohus jättis 30.10.2014 otsusega A V kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.02.2014 määruse kohaselt lõpetati A V suhtes kriminaalasja menetlus ning määruse resolutsiooni p-s 2 on märgitud „Tõkendi tühistamine: puudub“ ja p-s 4 „Vahistuse andmed: puuduvad“. Seega ei ole kaebaja suhtes kriminaalmenetluse tagamiseks tõkendeid kohaldatud. A V kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Harku ja Murru Vangla direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av paigutati vabadusekaotuslikku karistust kandev kinnipeetav kriminaalmenetluse ajaks avavanglast ümber kinnisesse vanglasse, mis oli vanglateenistuse kinnitusel kaalutletud preventiivne meede (vastavaid põhjuseid selgitati kaebajale täiendavalt Harku ja Murru Vangla 26.06.2013 kirjas nr 2-2/1484-1). Kriminaalmenetluse lõppedes paigutati A V tagasi avavanglasse.

Hüvitise väljamõistmise eelduseks on isikult alusetult vabaduse võtmine, mille kohta ta esitab tõendid koos vastava taotlusega Rahandusministeeriumile. Sellele järgnevas menetluses puudub Rahandusministeeriumil õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle, ministeeriumil on üksnes vormilise kontrolli pädevus. Isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, otsustab sisuliselt kohus, prokurör või uurija ning Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja. Käesoleval juhul ei ole Rahandusministeeriumile ega kohtule esitatud määrust, milles oleks näidatud päevade arv, mil isikult oli alusetult vabadus võetud, mistõttu puudub kaebajale AVVKHS järgi hüvitise väljamõistmiseks alus, nagu Rahandusministeerium on oma keeldumises õigesti leidnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. A V palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et tema õigusi on väga tõsiselt rikutud, sest põhjendamatu kuriteokahtluse tõttu pidi ta üle 500 päeva viibima avavangla asemel kinnises vanglas. Halduskohus ei ole arvestanud kõigi faktidega, eelkõige asjaoluga, et Harku ja Murru Vangla direktori 09.01.2013 käskkiri nr 4-av oli apellandi suhtes koormav haldusakt ning selles käsitati A V kuriteos süüdiolevana enne sellekohase süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Apellandile õiglase hüvitise maksmisest keeldumise aluseks ei tohiks lugeda seda, kui prokuratuuri määruses oli ekslikult märgitud, et vahistamise kohta andmed puuduvad. A V puhul tuleb vahistamisena käsitada kriminaalmenetluse ajaks ümberpaigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse. Apellant ei nõua hüvitiseks summat, mis on nähtud ette tavakodanikule alusetult vanglas viibitud aja eest, vaid käesoleval juhul võiks õiglane hüvitis olla samaväärne alusetu režiimimuutuse (nt ebaseaduslik kartserisse paigutamine) eest väljamõistetud summaga ehk ligikaudu 6,5 eurot päeva kohta (nt Riigikohtu 28.03.2006 otsus nr 3-3-1-14-06; 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93- 09).

7. Rahandusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. A V soovis hüvitist perioodi eest, mil ta oli avavanglast paigutatud ümber kinnisesse vanglasse. Sellisel alusel hüvitise saamist AVVKHS ette ei näe (seda ei loeta isikult alusetult vabaduse võtmiseks). Seega ei anna AVVKHS apellandile kui kinnipeetavale õigust pöörduda kahjunõudega Rahandusministeeriumi poole. Samuti ei otsusta Rahandusministeerium iseseisvalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise üle, vaid sellise otsuse saab teha prokuratuur,

3-14-51365 4(5) kes lõpetab kriminaalmenetluse. Rahandusministeerium lähtub kahju hüvitamise aluseks olevas prokuratuuri määruses tuvastatud asjaoludest (nt Riigikohtu 01.02.2008 otsus nr 3-3-1- 15-07, p 35; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 82). A V kandis 2012. aastal ja kannab jätkuvalt vanglakaristust, mistõttu ei olnud temalt võetud vabadust kriminaalasja nr 12922000048 menetluse raames ning AVVKHS kohaldamise küsimust ei saanudki prokuratuuri 05.02.2014 määruse tegemisel tõusetuda. Kahjunõue on algusest peale perspektiivitu ja Rahandusministeeriumi keeldumine oli õiguspärane. Välistatud ei ole kahju hüvitamise nõude esitamine näiteks riigivastutuse seaduse alusel, kuid sellisel juhul ei ole Rahandusministeerium kohaseks vastustajaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesolevas asjas puuduvad andmed, et kriminaalasja nr 12922000048 menetleja oleks pidanud vajalikuks rakendada kriminaalmenetluse tagamiseks A V suhtes täiendavaid tõkendeid. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.02.2014 määruse (tl 6 ja pöördel) resolutsiooni p-des 2 ja 4 on üheselt märgitud, et andmed tõkendite ja vahistuse kohta puuduvad. Vaatamata sellele, et Harku ja Murru Vangla direktor on 09.01.2013 käskkirjas nr 4-av (tl 5; tl 42) A V karistuse kandmise jätkamiseks kinnisesse vanglasse paigutamise selgelt sidunud tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimisega (välistades enne kriminaalmenetluse lõppemist avavanglas karistuse kandmise jätkamise võimaluse), ei nähtu nimetatud käskkirjast ega ka Harku ja Murru Vangla 26.06.2013 kirjas nr 2-2/1484-1 (tl 10-11) esitatud täiendavatest selgitustest, et vangla direktor oleks ümberpaigutamise otsustamisel täitnud prokuröri juhiseid vmt, millest tulenevalt ei saa olla tegemist süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusega. Seega ei ole AVVKHS regulatsioon asjassepuutuv ning Rahandusministeerium jättis 03.06.2014 vastusega nr 4- 4/5931 (tl 12) A V taotluse AVVKHS alusel õigesti rahuldamata.

9. Olenemata sellest, et A V ei saanud praegusel juhul nõuda kahju hüvitamist AVVKHS sätete alusel, oleks halduskohus pidanud iseseisvalt hindama, kas tema hüvitisenõue võiks olla põhjendatud mõnel muul õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 22.12.2014 määrus nr 3-3-1-21- 14, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub nii A V 02.05.2014 avaldusest (tl 3-4) kui ka kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest üheselt, et A V on temale kahju tekitanud tegevuseks pidanud Harku ja Murru Vangla direktori 09.01.2013 käskkirja nr 4-av andmist, millega ta paigutati avavanglast ümber kinnisesse vanglasse ja pidi kinnise vangla režiimil viibima kuni 30.04.2014. Sellest tulenevalt pidanuks halduskohus HKMS § 18 lg 1 alusel kaasama haldusasja menetlusse vastustajana Harku ja Murru Vangla ning kaebuse sisulise läbivaatamise korral kontrollima eelviidatud käskkirja õiguspärasust (sh kooskõla VangS § 21 lg-ga 1 ja justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 „Täitmisplaan“) ja muude kahju hüvitamise eelduste täidetust, samuti võimalike vastutuse piiramise aluste esinemist (RVastS §-d 7-9, 13). Seda olenemata asjaolust, et kaebaja on hüvitisenõude esitamisel ise tuginenud AVVKHS sätetele, sest selline õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtu jaoks siduv.

10. Kaebaja ei ole selgelt määratlenud, kas ta soovib varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamist. Pidades silmas, et A V on oma seisukohtades muu hulgas viidanud väljaspool vanglat OÜ-s Jäätmete Sorteerimiskeskus töötamise võimaluse ja sellega seoses töötasu (vähemalt 290 eurot kuus) saamise äralangemisele, võib eeldada, et kaebaja soovib hüvitist nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest. Halduskohtul tuleb edasise menetluse käigus nõuda kaebajalt oma kahjunõude täpsustamist, sest erinevat liiki kahju hüvitamise eeldused on erinevad.

3-14-51365 5(5) 11. Olukorras, kus halduskohus ei ole vangla tegevuse peale esitatud kahjunõuet üldse sisuliselt menetlenud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks kõrvaldada esimese astme kohtu menetlusvigu apellatsioonimenetluses, vaid asi tuleb HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et olukorras, kus A V on enne kaebusega halduskohtusse pöördumist esitanud kahju hüvitamise taotluse Rahandusministeeriumile, tuleb ta lugeda VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbinuks. Seda põhjusel, et kuigi kaebaja pöördus Rahandusministeeriumi poole ekslikult, oleks Rahandusministeerium pidanud AVVKHS § 4 lg-st 11, RVastS § 17 lg-st 1 ja haldusmenetluse seaduse § 15 lg-st 4 tulenevalt edastama A V kahju hüvitamise taotluse ise lahendamiseks Harku ja Murru Vanglale kui pädevale haldusorganile.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus A V apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 30.10.2014 otsuse, saates asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Kuivõrd asi saadetakse halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei otsusta ringkonnakohus menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus A V on taotlenud vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, ei laiene esitatud kaebusele riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-s 3 sätestatud riigilõivuvabastus, mistõttu eeldab kaebuse sisuline läbivaatamine ka riigilõivu küsimuse lahendamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets