3-15-1202/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Legislator summary
AI generatedB. N. kaebus Politseija Piirivalveameti tegevusele Kaebaja – C. B. N. Vastustaja – Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Tagastada kaebus läbivaatamatult. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Legislator headnote
AI generated3-15-1202/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja: B. N.i avaldusest ei nähtu tahet jääda Eestisse, seega puudub põhjus tõlgendada avaldust tühistamiskaebusena PPA 28.04.2015 koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse nr 1031975312 peale. Kuna lahkumisettekirjutuses ei saa siduvalt kindlaks määrata riiki, kuhu isik peaks asuma (vt Riigikohtu 19.06.2012 otsuse nr 3-3-1-84-11 p 40) ja seetõttu kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuses vastavat riiki määratud ei ole, siis ei aitaks lahkumisettekirjutuse vaidlustamine kaebajal saavutada eesmärki saada välja saadetud Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja avalduse pinnalt ei oleks alust ka hüvitamisega heastamiskaebuse esitamiseks ning tuvastusnõue tuleks kõrvale jätta selle ebatõhususe tõttu (HKMS § 45 lg 2).
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
1(4)
M Ä Ä R U S
Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1202 Haldusasi
Menetlusosalised
C. B. N. kaebus Politseija Piirivalveameti tegevusele Kaebaja – C. B. N. Vastustaja – Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Tagastada kaebus läbivaatamatult. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD 1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 28.04.2015 kinni Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodaniku C. B. N.i, kes oli eelnevalt grupis teise sama riigi kodanikuga ületanud ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Isik võeti samal päeval ebaseaduslikult viibiva isikuna arvele, talle vormistati koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus nr 1031975312 ning kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks. 2. Tartu Halduskohtu 29.04.2015 määrusega paigutati C. B. N. PPA taotluse alusel kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (haldusasi nr 3-15-1115). 3.
C. B. N. koostas 02.05.2015 Tallinna Halduskohtule avalduse, milles palus kohtul kontrollida tema passi ja viisat, mis on kehtivad veel kahe kuu jooksul, ning avaldas soovi Venemaa Föderatsiooni ning seejärel Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki oma pere juurde naasmiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Kohus mõistab kaebaja 02.05.2015 avaldust selliselt, et ta ei ole vastu Eesti Vabariigist väljasaatmisele, kuid soovib, et teda saadetaks viisa kehtivuse ajal välja Venemaa Föderatsiooni, kus kaebaja soovib osta ise lennupiletid ja ühineda seejärel Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis oma perekonnaga. 5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 sätestab, et kaebusega võib nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist (tühistamiskaebus, p 1); haldusakti andmist või toimingu tegemist (kohustamiskaebus, p 2); haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist (keelamiskaebus, p 3); avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist
2(4) (hüvitamiskaebus, p 4); haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (heastamiskaebus, p 5) või haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus, p 6). 6.
C. B. N.i avaldusest ei nähtu tahet jääda Eestisse, seega puudub põhjus tõlgendada avaldust tühistamiskaebusena PPA 28.04.2015 koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse nr 1031975312 peale. Kuna lahkumisettekirjutuses ei saa siduvalt kindlaks määrata riiki, kuhu isik peaks asuma (vt Riigikohtu 19.06.2012 otsuse nr 3-3-1-84-11 p 40) ja seetõttu kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuses vastavat riiki määratud ei ole, siis ei aitaks lahkumisettekirjutuse vaidlustamine kaebajal saavutada eesmärki saada välja saadetud Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja avalduse pinnalt ei oleks alust ka hüvitamisega heastamiskaebuse esitamiseks ning tuvastusnõue tuleks kõrvale jätta selle ebatõhususe tõttu (HKMS § 45 lg 2).
7. Kohtu hinnangul vastab kaebaja tahtele kõige enam see, kui tõlgendada tema avaldust nõudena kohustada PPA-d teda välja saatma Venemaa Föderatsiooni (kohustamiskaebus) või äärmisel juhul nõudena keelata tema väljasaatmine Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki (keelamiskaebus).
8. Kohus leiab aga, et kohustamisnõue on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Riigikohus on pidanud õigeks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel olukorras, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus asjas nr 3- 3-1-86-12, p 15 ja 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 24). Kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega (sh keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (riigivastutuse seaduse ehk RVastS § 6 lg 1) või vähemalt selle kaalumiseks (RVastS § 6 lg-d 4 ja 5).
Kohus leiab, et eeldused kohustamiskaebuse rahuldamiseks ei ole käesoleval juhul täidetud, kuna puudub PPA-poolne õigusvastane keeldumine, viivitus või tegevusetus. Kaebaja ei vaidle vastu väljasõidukohustusele, vaid soovib väljasaatmistoimingute teostamist temale meelepärasel viisil. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 18 lg 1 sätestab, et väljasaatmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. VSS § 23 lg 1 kohaselt, kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politseija Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.
VSS § 24 lg 1 kohaselt, kui osutub võimalikuks kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase väljasaatmise täideviimine, vabastatakse välismaalane kinnipidamiskeskusest ning saadetakse käesolevas seaduses sätestatud korras välja väljasaatmist täideviiva asutuse taotluse alusel. VSS § 17 lg 1 näeb ette: „Väljasaadetav saadetakse välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist.“ Kaebusest ega PPA 21.05.2015 vastusest kohtunõudele ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks antud keelduva sisuga haldusakt vastuseks tema taotlusele olla välja saadetud Venemaa Föderatsiooni.
Samuti ei saa tegemist olla PPA-poolse õigusvastase viivitamise ega tegevusetusega, sest VSS-ist ei tulene, et isik saaks taotleda väljasaatmist konkreetsesse riiki ning et PPA peaks sellise taotluse teatud tähtajal ja korras lahendama. PPA peab väljasaatmise täideviimise käigus ära kuulama väljasaadetava arvamuse ja seda on PPA ka teinud. PPA vastusest kohtu 18.05.2015 kohtunõudele nähtub, et PPA tegeleb isiku väljasaatmise
3(4) korraldamisega ning ajal, mil kaebaja kohtu poole pöördus, oli ta Tartu Halduskohtu 29.04.2015 määrusega kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse paigutatud, et PPA saaks korraldada isiku väljasaatmise pärast muude vajalike toimingute sooritamist (haldusasi nr 3-15-1115, määruse p 12). Seega ka juhul, kui pidada kaebaja avaldust etteheiteks seoses sellega, et PPA ei ole piisavalt kiirelt kontrollinud (Venemaa Föderatsiooni) väljasaatmise võimalusi, siis ei saanud PPA ilmselgelt 02.05.2015 seisuga selles osas viivituses olla. Kaebus on perspektiivitu ka seetõttu, et PPA-l puudub kohustus saata isik välja riiki, kuhu isik ise soovib.
VSS § 17 lg-st 1 nähtuvalt tehakse otsustus, kuhu isik välja saata, PPA kaalutlusõiguse kohaselt ja arvestades samas sättes ettenähtud valikuvõimalusi. PPA lähtub isiku põhjendatud eelistusest juhul, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Seega on PPA pädevuses hinnata ka isiku eelistuste põhjendatust ja väljasaatmise täideviimise takistatust. Niisiis puuduks kohtul võimalus PPA-le ette kirjutada, et kaebaja tuleb välja saata just Venemaa Föderatsiooni ning seetõttu jääks kohustamiskaebus rahuldamata ja kaebaja eesmärk saavutamata.
9. Kohus leiab, et ka keelamiskaebus on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Riigikohus on eespool viidatud lahendis nr 3-3-1-84-11 selgitanud, et välismaalase väljasaatmine on välistatud kahel juhul. Esiteks siis, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Vastuvõttev riik puudub, kui on selge, et välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust.
Teiseks on väljasaatmine välistatud, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Riigikohus leidis, et tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 ei saa keelamiskaebusega taotleda väljasaatmise keelamist, kui väljasaatmine on võimatu seetõttu, et on selge, et puudub vastuvõttev riik. Keelamiskaebus väljasaatmise ärahoidmiseks on aga tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 võimalik ja RVastS § 5 lg-st 1 tulenevalt perspektiivikas siis, kui väljasõidukohustuse täitmine rikuks isiku põhiõigusi või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje.
PPA vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja tahetakse välja saata kodakondsusjärgsesse riiki Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki, kuna tema ütlused ei olnud usaldusväärsed, koostöö Venemaa Föderatsiooniga on käesoleval ajal puudulik ja isiku soov saada tagasi saadetud Venemaa Föderatsiooni oli põhjendamata. PPA väljendas ka seisukohta, et Venemaa Föderatsiooni soovib isik tagasi pöörduda eelkõige selleks, et proovida uuesti Euroopa Liitu ebaseaduslikult siseneda. Eeltoodud Riigikohtu lahendist nähtuvalt saaks kaebuse esitamine isiku Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki väljasaatmise keelamiseks kõne alla tulla ainult siis, kui väljasõidukohustuse täitmine rikuks isiku põhiõigusi või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje (piinamise, alandamise, surmanuhtluse kohaldamise).
Käesoleval juhul pole alust karta kaebaja põhivõi inimõiguste rikkumist Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis, sest haldusasjas nr 3-15-1115 PPA poolt esitatud taotlusest nähtuvalt on isik enda sõnade kohaselt kodakondsusriigist lahkunud hoopis põhjusel, et minna tööle Poolasse. Ka kohtule 02.05.2015 esitatud pöördumises pole kaebaja avaldanud, et soovib Venemaa Föderatsiooni väljasaatmist põhjusel, et Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis ootaks teda ees põhivõi inimõiguste rikkumised. Vastupidi, avalduse kohaselt plaanib isik ise Venemaalt Vietnami edasi minna.
Seega isegi kui keelamiskaebust menetleda, jääks see rahuldamata.
10. Kohus märgib, et kui isiku lõppeesmärk on tõesti naasta Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki, nagu ta 02.05.2015 avalduses väidab, siis selle saavutamiseks ei pea ta minema
4(4) Venemaa Föderatsiooni, et omal käel Vietnami edasi liikuda, sest PPA korraldab väljasaatmismenetluse raames niikuinii kaebaja väljasaatmise otse kodumaale.
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit