4-15-3593/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juunil 2015.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-15-3593 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi E.J-i kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 29.04.2015.a. otsusele väärteoasjas 2302,15, 005482. Menetlusalune isik E.J isikukood XXX elukoht XXX Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus

otsustas:

Jätta E.J-i kaebus rahuldamata.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 29.04.2015.a. otsus väärteoasjas 2302,15,005482 jätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades

kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni

30 päeva jooksul Riigikohtule, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

2

Asjaolud Antud väärteoasjas on Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Marilin Vaarik koostanud 08.04.2015.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 08. aprillil 2015.a. kell 18.37 juhtis E.J Tallinnas Tööstuse tn.97 juures, liikudes Nõlva tänava suunas , mootorsõidukit Audi Allroad reg. märgiga XXX kiirusega 88 km/h +- 7 km/h teel, kus lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h.

Kirjeldatud tegevusega rikkus E.J liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja komissar Lilia Protsykova määras 29. 04. 2015.a. otsusega nr. 2302, 15, 005482 E.J-ile karistuseks liiklus - seaduse § 227 lg.2 järgi põhikaristusena rahatrahvi 65 trahviühikut s.o. 260 eurot ja lisakaristusena LS § 227 lg.5 p.1 alusel juhtimisõiguse äravõtmise 2-ks kuuks.

Kaebuse sisu.

Kaebaja E.J palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 29.04.2015.a väärteoajas nr 2302,15,005482 tehtud otsus tühistada ja

lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine tühistada.

Kaebaja on nõus isegi suurema rahatrahviga, kuid juhtimisõigus on talle seoses tööülesannete täitmisega äärmiselt vajalik. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoluga, et ta

töötab autoremonditöökojas ning tema konkreetsete töökohustuste hulka kuulub remondijärgne sõidukite kontroll, seadistamine ja testimine sõidutingimustes. Ta on pere ainus sissetuleku allikas, tema ülalpidamisel on kolm inimest s.o. kaks alaealist last ning abikaasa, kes on kodune. Kui juhtimisõigus ära võetakse, kaotab sissetuleku ja seab pere raskesse olukorda.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja

esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et E.J-ile süüline käitumine LS § 15 lg.1 p.2 nõuete rikkumises on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud

väärteoasjas kogutud materjalidega. LS § 15 lg.1 p.2 ei kohusta juhtima

mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 lg.3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. KarS § 56 sätestatud kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse

ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati

arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku süü on suur. Liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alamja ülemmäära, siis tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste

3

taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Kohtuväline menetleja on

seisukohal , et liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima

sõidukiiruse ületamisega.See võib tunduda paljasõnaline väide, kuid seda väidet toetab statistika , mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Samuti on kohtuväline menetleja karistuse valikul arvestanud Riigikohtu suunistega

ning asjaoluga, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest .Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1- 99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab

toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi, vaid

tahtlikult toime pandud. Karistusregistri andmetel on E.J selle konkreetse väärteo toimepanemise ajaks kolm kehtivat väärteokaristust seoses lubatud

suurima sõidukiiruse ületamisega. Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kuulub

ka liikluskord sh. teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel 50 km/h alas kiirusega 88 +- 7 km/h, olles seejuures teadlik, et teda

on juba korduvalt suhteliselt lühikeste vaheaegadega varasemalt samaliigiliste

väätegude eest karistatud. See näitab ilmselgelt isiku suhtumist liiklusreeglitesse ja õiguskorda. Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik

kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi

käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia

kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning

kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga

ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et E.J-i kaebus tuleb

jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 29. aprilli 2015.a.üldmenetluse otsus väärteoasjas 2302,15, 005482 jätta muutmata.

Kaebuse esitanud isik ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt. Isik tunnistab, et rikkus liiklusseaduse nõudeid. Ületas kiirust, kahetseb seda, kuid juhtimisõigus on vajalik

tööülesannete täitmiseks. Taotlust põhjendas kaebaja asjaoluga, et ta töötab

autoremonditöökojas ning tema konkreetsete töökohustuste hulka kuulub remondijärgne sõidukite kontroll, seadistamine ja testimine sõidutingimustes. Ta on pere ainus sissetuleku allikas, tema ülalpidamisel on kolm inimest. Kui juhtimisõigus ära võetakse, kaotab sissetuleku ja seab pere raskesse olukorda.

Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg. 1 p .2 rikkumine, s.t asulasisesel teel suurima sõidukiiruse, 50 km/h, ületamine 31 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks Maksim

4

E.J-i süü omaksvõtule, ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et E.J juhtis 08. aprillil 2015.a. kell 18.37 Tallinnas Tööstuse tn.97 juures, liikudes Nõlva tänava suunas , mootorsõidukit Audi Allroad reg. märgiga XXX kiirusega 88 km/h +- 7 km/h teel, kus lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. .Rikkumise kohta on olemas videosalvestus . Antud väärteoasjas on tunnistajana ütlusi andnud politseinik Too-mas Korenev , kes täites tööülesandeid 08.04.2015.a. kell 18.37 fikseeris Tallinnas Töös-tuse 97 juures vastuliikuva sõiduauto Audi Allroad r/n XXX kiiruseks 88 km/h. Sõi-duk liikus üksi. Juhiks oli E.J , kes ütles, et töötab autoremonditöökojas ja tegi kliendi autoga proovisõitu. Hiljem keeldus tunnistamast, et kiirust ületas ning väi-tis, et sõitis autode rivis lubatud sõidukiirusega. Autos viibis E.J üksinda.

Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et E.J-ile

süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on

aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi,

kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sanktsioon näeb ette, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis võib isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

E.J-ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti arvestab kohtuväline menetleja karistuse

mõistmisel, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud lühikese ajaga kolm

samalaadset väärtegu, mille eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud

mõjutada teda seaduskuulekalt käituma. Kohtuvälise menetleja poolt määratud

karistus LS § 227 lg 2 järgi, rahatrahv summas 260 eurot s.o. 65 trahviühikut , on

määratud sanktsiooni keskmisest määrast veidi suuremana. Menetlusalust isikut on

varasemalt karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemises, kuid nimetatud karistused ei ole E.J-i mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Samuti ei

ole isik saanud aru oma rikkumise raskusest. Eeltoodut arvesse võttes on kohtu

arvates määratud rahatrahvi suurus sanktsiooni keskmist määra ületavas määras põhjendatud ning kuna kaebaja ei vaidlusta ka talle määratud trahvi suurust, siis jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse rahatrahvi suuruse osas muutmata. Kaebaja taotlust suurendada talle määratud rahatrahvi ei saa kaaluda, kuna V™S § 132 p.2 järgi ei saa kaebemenetluses kohus raskendada isiku olukorda.

Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja

kohaldada sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1-st kuust kuni kolme kuuni.

Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebuse esitajat on 23.03.2015.a. otsusega LS §

227 lg.2 järgi karistatud rahatrahviga 324 eurot (81 trahviühikut), 23.12.2014.a. otsusega LS § 227 lg.2 järgi rahatrahviga 320 eurot(80 trahviühikut) ja 22.10.2014.a.

otsusega LS § 227 lg.2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut s.o. 200 eurot. (50 trahviühikut). Seega on enne käesolevas asjas vaidlustatud rikkumist isikul 3 karistust

kiiruse ületamise eest, mis tähendab, et E.J ei ole eelnevatest

5

karistustest vajalikke järeldusi teinud ning õiguskorra kaitsmise huvides on lisaks põhikaristusele vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. Kaebuse esitaja on tasunud talle varasemalt väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvid, kuid tema käitumisest järeldab kohus, et rahatrahv ei ole avaldanud E.J-ile soovitud mõju.

Arvestades, et kaebajal on kolm karistust sõidukiiruse ületamise eest ning ta jätkab samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist tuleb karistuse eripreventiivset eesmärki

silmas pidades KarS § 50 lg 1 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmist, sest puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid kohtule võimaluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebaja väide, et juhtimisõigus on tal tööalaselt ning igapäevase elu korraldamiseks vajalik, ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebuse esitaja sõnu uskudes võib küll väita, et kaebuse esitajal on vajalik juhtimisõigus töö tegemiseks ning oma elu korraldamiseks, kuid antud asjaolud olid

E.J teada ka rikkumise toimepanemise ajal. Seda enam oleks

kaebuse esitaja pidanud jälgima oma liiklusalast käitumist, kuivõrd isikut oli juba

eelnevalt korduvalt karistatud kiiruse ületamise eest. Kohus on seisukohal, et

õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu oli järjekordse liiklusrikkumise eest

trahvi määramine ennast ammendanud ning tema isikut, käitumises süü suurust ja

karistuse üldja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine lisakaristusena karistusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina

liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus leiab, et vähetähtis ei ole ka õigusrikkumise toimepanemise aeg ja koht s.o tööpäev kell 18.37 ajal Tallinnas tiheda liiklusega Tööstuse tänaval.

Isik, kelle elukorralduslik toimetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust, on

kohustatud ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise võimaluse ning ei saa eeldada, et tema erahuvid ja -vajadused kaaluvad

igakordselt üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse suhtes. E.J on

küll oma rikkumist tunnistanud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole

lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Kohus leiab, et liiklusseaduse nõuete

jätkuva rikkumisega väljendab kaebaja oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. E.J peab

tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama oma teo keelatusest. Rikkudes liiklusnõudeid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult,

seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on

veendunud, et turvalisus liikluses kaalub üles kaebuses väljendatud seisukohad lisakaristuse mittekohaldamiseks. Arvestades eelnevate karistuste –kiiruse ületamineolemasolu, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik selleks, et kaebaja

korrigeeriks oma edaspidist liiklusalast käitumist õiguskuulekaks. Lähtudes teo

korduvusest on kohtuväline menetleja kohaldanud kaebuse esitajale põhjendatud ja seadusliku karistuse lisakaristuse kohaldamise näol. Seega leiab kohus, et puuduvad mistahes alused kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse tühistamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik

6

7